tühjad tänavad ootavad udu hajumist… taas kohtuma varahommikuse linnaga tulid sa. unenägudes mööda tänavaid hulgud, kuid koidik kergel sammul sind kätte saab.
Viimasel ajal on kõik kohad täis soovitusi selle kohta, mida inimesed võiksid nüüd kodus või maapaos istudes interneti kaudu vaadata, et nad suurest igavusest lolliks ei läheks või ärevusest haigeks ei jääks. Ma isiklikult küll ei tunne, et mul oleks tekkinud järsku varasemast rohkem aega, mida saaks sedasi kulutada, aga kui keegi siiski selliste probleemide küüsis vaevleb, siis…
Või siis vähemalt selliseid, milles on mõni hea koht või kaunis laul. Nagu näiteks melodraama “Первый троллейбус” (1963), kus kõlab ka see ülaltoodud pala, mille algusest siia nüüd väike eestikeelne modifikatsioon sai tehtud. Üldiselt soovitangi vaadata praegusel äreval ajal eelkõige vanu melodraamasid – need mõjuvad tõenäoliselt kõige teraapilisemalt, viivad hoopis teisele lainele.
Ma jõuan otsusele. Saan aru, et ma ei taha siin enam olla. Päästekaugus on praegu nii lühike, et ma ei julge oma tütrest minna kaugemale kui mõni meeter. Maja, ümbrus, kogu küla tundub mulle praegu ebaturvalisena ja pole mingit mõtet riskida. Tean hästi, et järgmise sammuna pakin ma kohvrid ja teen minekut.
Berliinis elav Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on tuntud lühivormide meistrina. “Nähtamatu niit” (hispaania keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Ruth Sepp) on tema esikromaan. See ilmus 2014. aastal ning on tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Eestikeelne pealkiri võib mõjuda eksitavalt, sest sama nime all linastus siin mõned aastad tagasi romantiline draama “Phantom Thread”, millega kõnealust raamatut ei seo sisuliselt miski. Kui mitte arvestada seda, et ka Schweblini lühiromaani võib nimetada mitmetahuliseks ja rafineerituks.
Otsetõlkes oleks selle teose pealkiri “Päästekaugus”. Marko Kivimäe tõi oma arvustuses välja, et tõlkijad on lähenenud sellele ka teistes keeltes erinevalt. Schweblini käsitluses on nähtamatu niit ja päästekaugus omavahel tihedalt seotud mõisted. Nähtamatu niit on see, mis seob ema lapsega.
Pean siit kuidagi minema saama, mõtlen. See on mu ainuke mõte, kui näen teda autoust vaevaliselt päkaga kinni lükkavat ja minu tütar süles maja poole kõndivat. Päästekaugus tõmbub pingule ja niit, mis meid seob, tõstab ka mind jalule.
Alustasin raamatu lugemist järelsõnast, milles Ruth Sepp kirjutab Schweblinit tutvustades, et ta on osa laiemast Ladina-Ameerikast pärit noorte naiskirjanike lainest, kuhu kuulujaid seob lisaks eale ja päritolule sageli “ka nende loomingu tume värving, sünge temaatika, kummalised miljööd, teatav teravus ja halastamatus inimolu kirjeldamisel.” Kui seejärel jõuti Schweblini tekstis juba üsna alguses selleni, et mürgituse saanud lapse elu võib päästa, kui viia tema vaim õigel ajal teise keha sisse, tundus, et tuleb mingi õudukas nn. vahetuslaste teemal. Meenus lausa selline film nagu “The Changeling”. Nii õudseks see lugu siiski ei läinud.
Ingliskeelses tõlkes kannab Schweblini romaan pealkirja “Fever Dream”. Oma vormilt ongi see üks pikk, palavikuline unenägu. Midagi sellist, mida võib kujutada ette või näha viirastumas inimene, kes lebab kõrge palavikuga voodis. Ma ei soovita seda rasedatele ning väikeste lastega naistele – raamatu lugemine võib süvendada lastega seotud hirme ja ärevust.
Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes, juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.
Schweblin on lõpetanud Buenos Airese Ülikooli filmierialal, spetsialiseerudes stsenaariumite kirjutamisele. Peruu filmilavastaja Claudia Llosa käe all on valmimas tema romaani põhjal täispikk mängufilm (praegu juba järeltootmises). Loodetavasti õnnestub seda kunagi vaadata. Raamatu tekst (vähemalt tavatähenduses) väga filmilik ei ole. Päris huvitav, mis selle põhjal valmis tehakse. Usun, et midagi head, kuigi samas väga sünget ja rusuvat.
Palun kõigepealt vabandust kõigilt, kes lootsid leida siit järjekordset sõnavõttu kõige päevakajalisemal teemal. Koroonakriis on kahtlemata tõsine katsumus. Ebakindlus tuleviku suhtes on tohutu. Kuid lõpuks läheb elu ikkagi edasi. Seetõttu ei pea ma kohatuks pöörata praegusel äreval ajal veidi tähelepanu ühele hoopis teisele teemale. Seda enam, et tegelikult saab seda seostada ka koroonakriisiga.
Teatavasti mõjuvad igasugused suured kriisid poliitilisele maastikule sageli raputavalt. Need võivad selle lõpuks täiesti segamini lüüa, tuua kaasa erakondade järske tõuse ja langusi. Seega ei saa nüüd välistada võimalust, et järgmiste parlamendivalimistega pääsevad Eestis võimule jõud, mis jäid eelmisel aastal valimiskünnise alla.
Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond kogusid siis isegi kolmekesi kokku vähem hääli kui Eesti 200, aga on liikunud viimastel kuudel kursil, mis võib viia lõpuks välja nende ühinemiseni. Nii sünniks tõenäoliselt Eesti tugevaim parlamendiväline erakond. Eesti 200 võib tunda praegu uhkust palju kõrgema reitingu üle, kuid nende kolme erakonna ühinemine annaks kokku kindlasti rohkem kui liidetavate summa. Valimistel on ju nende kõigi tulemusi kahjustanud kõvasti omavaheline konkurents – asumine kohati kattuvas nišis, mille tõttu on jäänud paljudele potentsiaalsetele toetajatele mulje, et ei ole mõtet valida neist ühtegi, sest kõik on liiga nõrgad. Jõudude ühendamisel saadaks 2023. aasta parlamendivalimisteks kokku vähemalt korralik valimisnimekiri. Kahtlemata tuleks sellises koosluses, kus peavad jagama maid glamuurirohelised ja ökorahvuslased, ette ka omajagu pingeid, aga neid esineb kõigis demokraatlikes erakondades.
Neile, kes ei ole teemaga kursis, teen siin väikese kokkuvõtte senistest arengutest. Elurikkuse Erakonna üldkogu andis jaanuaris erakonna juhatusele mandaadi kutsuda rohelised ja Vabaerakond läbirääkimistele, et arutada võimalusi koostööks ja kaardistada ühisosa. Seda tehes peeti küll esmajoones silmas koostööd järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel, kus saab osaleda lihtsalt valimisliite moodustades, kuid samas ei välistatud ka erakondade ühinemist. Avalike sõnavõttude põhjal tundus, et seda peetakse lausa soovitavaks.
Läbirääkimised hakkasid pihta. Veebruaris kogunes roheliste volikogu, mis oli koostöö suhtes samuti positiivselt meelestatud. Erakonna juht Züleyxa Izmailova ütles siiski ajakirjanikele, et nemad ei kavatse kellegagi liituda, vaid jätkavad ikka rohelistena. Ain Ostra, kes kuulub Vabaerakonna esinduskogu eestseisusse, avaldas aga arvamust, et parlamendivalimistel edu saavutamiseks tuleks luua täiesti uus ühine erakond (JOKK-partei), millega liituvad ka seniste väikeparteide aktivistid.
Rohelised, kes kogusid eelmisel aastal nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimisel stabiilselt 1,8% häältest ning saavad toetuda selgematele ideoloogilistele alustele ja rahvusvahelisele võrgustikule, oma poliitilisest identiteedist nüüd ilmselt loobuma ei hakka. Küsimus on pigem selles, kas või kuidas Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond nendega või ainult omavahel ühinevad. Põhimõtteliselt võib ühes erakonnas tegutseda ju ka erinevaid fraktsioone, millel on omaette poliitilised platvormid. Maailmas leidub riike, kus see on üsna tavapärane.
Võib eeldada, et kohalikel valimistel osalevadki need kolm erakonda ühiselt. Tõenäoliselt mitte veel päris ühinenult, vaid valimisliite luues. See oleks lihtsalt nende kõigi huvides. Tallinnas ja Tartus muutuks volikokku pääsemine jõudude ühendamisel realistlikuks. Väiksemates omavalitsustes võivad read jääda isegi sellisel juhul liiga hõredaks.
Märgiks sellest, et koostöö ei pruugi piirduda kohalike valimistega, on tõsiasi, et märtsi alguseks jõudsid kolm erakonda leppida juba kokku ühised seisukohad metsanduspoliitika osas. Need mahuvad ära kahele leheküljele. Üldsõnalise retoorika kõrval leidub selles positsioonipaberis terve rida päris konkreetseid punkte, mille elluviimine kuulub valdavalt keskvõimu, mitte kohalike omavalitsuste pädevusse.
Näiteks tahetakse arvata metsamaa hulgast välja alad, mida “kasutatakse ainult puidu kui biomassi tootmiseks”, leides, et selliseid alasid tuleb käsitleda istandike ja puupõldudena, mille kohta kehtivad teistsugused nõuded kui looduslikule metsamaale. Samas rõhutatakse, et ise tarbepuidu saamiseks istandike massilist rajamist ei pooldata.
Ma ei ole päris kindel, mida see muudatus endaga praktikas kaasa tooks. Selles mõttes, et kas Eesti metsade olukord siis tõesti paraneks, kui osa praegustest metsamaadest (tõenäoliselt üsna suur või vähemalt vägagi märkimisväärne osa) registreeritaks ümber puupõldudeks, mille suhtes kehtivad leebemad nõuded.
Asjaosalised ise rõhutavad, et nende ridades on palju kogenud, erialase haridusega metsaomanikke ja muid loodusvaldkondade spetsialiste. Loodan, et kirja pandud mõtted said neil nüüd ikka eelnevalt põhjalikult läbi mõeldud, mitte kuidagi kiirustades kokku kuhjatud.
Tahetakse vähendada raiemahte, karmistada lageraieid lubavaid kriteeriume, tõsta uuendusraiet lubavaid raievanuseid ning vähendada lageraielangi maksimaalset suurust. Puidu põletamisele põlevkivikateldes ollakse küll kategooriliselt vastu, kuid üle Eesti hajali asuvates koostootmisjaamades peetakse seda piiratud ulatuses mõistlikuks. Viljandimaa elanikud võivad seega hingata kergendatult.
Üsna ebamõistlikud tunduvad mulle aga samas plaanitavad institutsionaalsed reformid. RMK-ga seotud probleeme tahetakse lahendada selle muutmisega riigieelarveliseks asutuseks. Nii, et metsa müügist laekuv raha läheks otse riigieelarvesse, kust seda antakse RMK-le tagasi seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erametsakeskus, mis korraldab metsandustoetuste jagamist, metsaomanike koolitamist ja nõustamist, tahetakse muuta keskkonnaministeeriumi osakonnaks. Täna on see teatavasti riigile kuuluv sihtasutus. RMK on vormilt riigitulundusasutus.
Mõlemad muudatused tähendaksid, et need praegu suhteliselt sõltumatult tegutsevad asutused allutataks otsesemalt poliitikute kontrollile. Ei ole üllatav, et poliitikud seda teha tahavad, kuid on äärmiselt küsitav, kas muutumine mängukannideks poliitikute kätes tuleks tõesti kasuks nende asutuste sisulisele arengule. Minu arvates mitte.
Keskkonnaministeeriumis sündinud plaanile, mis sai märtsis valitsuskabineti heakskiidu, ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon, ollakse kategooriliselt vastu. Selle asemel soovitakse keskkonnainspektsiooni ühendamist politseiga, looduskaitsepolitsei loomist, mille tegevuses saaksid osaleda ka vabatahtlikud – looduskaitse abipolitseinikud. Ehk siis ühiskondlikud metsainspektorid. Politsei- ja piirivalveamet on juba teatanud, et nemad sellist ühinemist ei poolda.
Päris kõigest siin ümberjutustust teha ei jõua. Ruum saab enne otsa. Kokkuvõttes tundub asi veidi rabe. Umbes nagu EKRE programm aastal 2015. Tunda on soovi põhjalike muutuste järele, sest olemasolev olukord ei rahulda, aga ma ei ole kindel, et kõik plaanitavad muudatused seda paremaks teeksid.
Artikkel ilmus 31. märtsil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
