Raamatud Eesti filmiloost

Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)

Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.

Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.

Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.

Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.

Eesti Sõna, 19. juuli 1942

“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”

Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.

Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”

Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.

Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.

Elena Ferrante “Lugu sellest…”

“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)

On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.

Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)

Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.

“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.

“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)

Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”

Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)

Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.

(Järgneb.)

Filmiteraapia koroonaärevuse vastu

tühjad tänavad ootavad
udu hajumist…
taas kohtuma
varahommikuse linnaga
tulid sa.
unenägudes
mööda tänavaid hulgud,
kuid koidik
kergel sammul
sind kätte saab.

Viimasel ajal on kõik kohad täis soovitusi selle kohta, mida inimesed võiksid nüüd kodus või maapaos istudes interneti kaudu vaadata, et nad suurest igavusest lolliks ei läheks või ärevusest haigeks ei jääks. Ma isiklikult küll ei tunne, et mul oleks tekkinud järsku varasemast rohkem aega, mida saaks sedasi kulutada, aga kui keegi siiski selliste probleemide küüsis vaevleb, siis…

YouTube-ist leiab palju nõukogudeaegseid mängufilme, mida saab vaadata täiesti tasuta: Lenfilm, Mosfilm, Odessa Kinostuudio, Gorki nim. Kinostuudio, Venemaa riiklik tele- ja raadioarhiiv ja mitmed teised sarnased kanalid (ei hakka siin pikemat loetelu tegema), pakuvad neid sadade kaupa. Palju on muidugi pahna, aga samas leidub seal ka väga palju häid filme.

Või siis vähemalt selliseid, milles on mõni hea koht või kaunis laul. Nagu näiteks melodraama “Первый троллейбус” (1963), kus kõlab ka see ülaltoodud pala, mille algusest siia nüüd väike eestikeelne modifikatsioon sai tehtud. Üldiselt soovitangi vaadata praegusel äreval ajal eelkõige vanu melodraamasid – need mõjuvad tõenäoliselt kõige teraapilisemalt, viivad hoopis teisele lainele.

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit”

Ma jõuan otsusele. Saan aru, et ma ei taha siin enam olla. Päästekaugus on praegu nii lühike, et ma ei julge oma tütrest minna kaugemale kui mõni meeter. Maja, ümbrus, kogu küla tundub mulle praegu ebaturvalisena ja pole mingit mõtet riskida. Tean hästi, et järgmise sammuna pakin ma kohvrid ja teen minekut.

Berliinis elav Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sünd. 1978) on tuntud lühivormide meistrina. “Nähtamatu niit” (hispaania keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Ruth Sepp) on tema esikromaan. See ilmus 2014. aastal ning on tõlgitud juba paljudesse keeltesse. Eestikeelne pealkiri võib mõjuda eksitavalt, sest sama nime all linastus siin mõned aastad tagasi romantiline draama “Phantom Thread”, millega kõnealust raamatut ei seo sisuliselt miski. Kui mitte arvestada seda, et ka Schweblini lühiromaani võib nimetada mitmetahuliseks ja rafineerituks.

Otsetõlkes oleks selle teose pealkiri “Päästekaugus”. Marko Kivimäe tõi oma arvustuses välja, et tõlkijad on lähenenud sellele ka teistes keeltes erinevalt. Schweblini käsitluses on nähtamatu niit ja päästekaugus omavahel tihedalt seotud mõisted. Nähtamatu niit on see, mis seob ema lapsega.

Pean siit kuidagi minema saama, mõtlen. See on mu ainuke mõte, kui näen teda autoust vaevaliselt päkaga kinni lükkavat ja minu tütar süles maja poole kõndivat. Päästekaugus tõmbub pingule ja niit, mis meid seob, tõstab ka mind jalule.

Alustasin raamatu lugemist järelsõnast, milles Ruth Sepp kirjutab Schweblinit tutvustades, et ta on osa laiemast Ladina-Ameerikast pärit noorte naiskirjanike lainest, kuhu kuulujaid seob lisaks eale ja päritolule sageli “ka nende loomingu tume värving, sünge temaatika, kummalised miljööd, teatav teravus ja halastamatus inimolu kirjeldamisel.” Kui seejärel jõuti Schweblini tekstis juba üsna alguses selleni, et mürgituse saanud lapse elu võib päästa, kui viia tema vaim õigel ajal teise keha sisse, tundus, et tuleb mingi õudukas nn. vahetuslaste teemal. Meenus lausa selline film nagu “The Changeling”. Nii õudseks see lugu siiski ei läinud.

Ingliskeelses tõlkes kannab Schweblini romaan pealkirja “Fever Dream”. Oma vormilt ongi see üks pikk, palavikuline unenägu. Midagi sellist, mida võib kujutada ette või näha viirastumas inimene, kes lebab kõrge palavikuga voodis. Ma ei soovita seda rasedatele ning väikeste lastega naistele – raamatu lugemine võib süvendada lastega seotud hirme ja ärevust.

Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes, juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.

Schweblin on lõpetanud Buenos Airese Ülikooli filmierialal, spetsialiseerudes stsenaariumite kirjutamisele. Peruu filmilavastaja Claudia Llosa käe all on valmimas tema romaani põhjal täispikk mängufilm (praegu juba järeltootmises). Loodetavasti õnnestub seda kunagi vaadata. Raamatu tekst (vähemalt tavatähenduses) väga filmilik ei ole. Päris huvitav, mis selle põhjal valmis tehakse. Usun, et midagi head, kuigi samas väga sünget ja rusuvat.

“Maria paradiis” (2019)

Nüüd ka Eesti kinodesse jõudnud Zaida Bergrothi draama “Maria paradiis” filmiti 2018. aastal. Võtted leidsid aset suuremalt jaolt Eestis, eelkõige Viljandimaal, Olustveres. Pidin osalema seal alguses lihtsalt massistseenides, aga sain peagi ametikõrgendust. Kehastasin ühte noort usuhullu, kes saadetakse ohtlikule missioonile, mis viib ta lõpuks kohtupinki.

Sellesse rolli kinnitatud teatritudeng magas oma esimese võttepäeva hommikul sisse ja jäi Tallinnast Viljandi poole sõitvast bussist maha. Kuna tema järel oodata ei saanud, võeti asemele mind, sest olin eelmisel päeval võtetel silma jäänud. Nii sattusingi ma kehastama endast umbes poole nooremat tegelast. Loo moraal: tasub alati äratus helisema panna, kui on vaja kuhugi õigeks ajaks kohale jõuda.

Minu jaoks tähendas see muudatus varem kokkulepitust vähem võttepäevi, aga suuremat tasu. Ühtegi sõna ma selles filmis ei ütle. Ja näitleminegi piirdub peamiselt sellega, et teen kohtupingis istudes õnnetut nägu. Muus osas olen lihtsalt seisev või liikuv keha, keda vaatajad näevad enamasti kas selja tagant või mingi häguse udukoguna.

Filmi sisu on lühidalt raske kokku võtta, sest tegevusliine ja kihte on (võib-olla liigagi) palju. Kõige lihtsam on öelda, et kõik keerleb ümber 1920-ndatel Soomes tegutsenud Maria Åkerblomi ususekti, kuid see ei ütle ju tegelikult veel õieti midagi.

Algselt pidi filmi nimi olema “Maria lapsed”, aga Soome-poolse levitaja soovil muudeti see ära, sest kardeti, et publikule võib jääda ekslik mulje, et tegemist on religioosse või lastele mõeldud filmiga. Ei ole. Soomes kehtib vanusepiirang (12+) ning hoiatatakse, et film sisaldab vägivalda ja võib tekitada ärevust.

Samas oli “Maria lapsed” minu meelest sisuliselt tabavam, kuigi eesti keelde tõlgituna läheb ka osa selle tähendusest kaduma: soomlased nimetavad Mariaks ju ka tegelast, keda eestlased tunnevad neitsi Maarjana, seega olnuks selle filmi algse nime üks võimalik tõlgendus “Jumalaema lapsed”. Maria Åkerblom kui jumalaema, kes on ümbritsenud ennast lastega. Umbes nagu Michael Jackson, keda osad tema fännid peavad ju veel tänapäevalgi ebaõiglase laimu ohvriks langenud pühakuks, kuid kelles võib samas näha ka äärmiselt traagilist kuju.

Tuuli Roosma heitis filmile ette, et sealt ei tule hästi välja, mis inimesi Maria Åkerblomi juures köitis, millega ta oma jüngreid võlus. Kaldun sellega nõustuma. Maria osatäitja Pihla Viitala rääkis võtetel, et Åkerblom oli selline naine, kes, nähes mõnda meest, ükskõik keda, keda ta tahtis, võis tolle ka saada. See teadmine aitas mul siis kindlasti paremini enda rolli sisse elada, aga filmis tegeletakse pigem Maria demüstifitseerimisega, näidatakse teda lihast ja luust inimese – osava manipulaatori, mitte ebamaise olendina.

Åkerblomist rääkis võtetel ka Kaisla Viitala, üks filmi produtsentidest, kes näitas ühtlasi fotosid või isegi videolõiku, kus Åkerblom on koos oma lõvidega. Filmis on lõvid asendatud koertega. Tundub, et päriselt võis Maria Åkerblom näida (vähemalt oma jüngritele) piibellikuma tegelasena kui selle filmi vaatajatele. Küllap see oligi asi, millega ta võlus veel religiooni kütkes olevas ühiskonnas inimesi, kes otsisid pääsemist.

Filmi stsenaariumi üks autoritest on Anna Viitala, Kaisla ja Pihla õde – nad kasvasid üles Åkerblomile kuulunud villa lähedal, puutudes juba varakult kokku tema kohta räägitud lugudega. Teine stsenarist Jan Forsström oli ametis ka Bergrothi varasemate filmide juures.

2018. aastal vaatasin ma ära Bergrothi eelmise täispika mängufilmi “Miami” (2017), et otsustada, kas üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Maria paradiisi” tegevus leiab aset küll hoopis teisel ajajärgul, aga on ka mitmeid ühiseid jooni. Mõlemas on üheks keskseks liiniks kahe naistegelase omavaheliste suhete areng, teemaks põgenemine jne. Isegi usuteema oli sees juba “Miamis”, mida kindlasti samuti vaadata soovitan. Kumb film kumba mõjutas – ma ei tea. “Maria paradiisi” kallal alustas Bergroth tööd juba 2014. aastal.

Ja oluline on selle filmi puhul muidugi ka ajalooline kontekst, mille tundmine selle mõistmisele kahtlemata kasuks tuleb. Näiteks viited Soome kodusõjale. Korra mainitakse isegi Viiburi puhastust, mille meenutamine ühel mehel käed värisema paneb. Üks sümpaatsemaid tegelasi kogu loos on aga Malin (Saga Sarkola kehastuses meenutab kohati Vanessa Paradisi), üsna juhuslikult sekti sattuv tänavatüdruk, kelle punakaartlasest ema oli sunnitud Soomest põgenema. Nii et ootame Mart ja Martin Helme, Urmas Reitelmanni ja teiste EKRE poliitikute filmikommentaare!

Kriitikud ja niisama vaatajad ei ole selle filmi suhtes väga helded olnud – IMDb reiting on praegu 6.4. Aga täpselt sama on see seal ka näiteks Sofia Coppola draamal “Marie Antoinette” (2006), mis omab “Maria paradiisiga” ka mõningaid sarnasusi, nii sisulisi kui tehnilisi, näiteks helikujunduse osas – usun, et neile, kellele meeldis Coppola film, võib meeldida ka Bergrothi oma.


Mina sain oma filmograafiasse sellega kirja alles esimese linnukese. Järgmine on veebruaris Soomes kinodesse jõudev Taneli Mustoneni komöödia “Se mieletön remppa”, mis tuleb küll juba hoopis teisest ooperist. Piisab, kui mainida, et tema eelmine film “Luokkakokous 2” (2016) tehti sama malli järgi, mille põhjal Eestis “Klassikokkutulek 2” (2018). Eesti versiooni ma näinud ei ole, Soome oma vaatasin eelmisel aastal ära. “Se mieletön remppa” Eesti kinodesse ei jõua, kuid Soomes saab sellest tõenäoliselt kõva publikumagnet.

PS. “Maria paradiisi” võtteplatsil toimunu kohta leiab ühe pikema artikli ajakirjast Eesti Naine.

Esimese poolaasta filmid

Aastavahetusel sai vaadatud muusikalist draamakomöödiat “La famille Bélier” (2014), millest Jaan Ruus tegi omal ajal nii hea lühikokkuvõtte, et minul ei ole sellele siin midagi lisada.

Aasta algas seega päris hoogsas rütmis, aga… plaanist iga nädal mõnda filmi vaadata ei tulnud siiski midagi välja.

Jaanuaris said vaadatud veel “Notting Hill” (1999), mis oli küll kunagi (vist eelmisel sajandil) juba nähtud (hea romantiline komöödia, peaosades Hugh Grant ja Julia Roberts), ning “Mustang” (2015) – sellest filmist on kirjutanud pikemalt Aurelia Aasa.

Mingil hetkel läks peale “Bohemian Rhapsody” (2018), kuid see jäi pooleli, ja hiljem ma seda edasi ei vaadanud.

“Lucky” (2017) oli päris huvitav film 90-aastasest vanamehest. Huvitav selles mõttes, et mulle meeldis. Peategelast kehastanud Harry Dean Stanton suri vaid paar nädalat enne esilinastust. Pikemalt on sellest filmist kirjutanud Aleksander Tsapov.

Märtsis ja aprillis ei vaadanud ma ühtegi filmi.

Mais-juunis said nähtud “Powidoki” (2016), “Final Portrait” (2017) ning “Gauguin – Voyage de Tahiti” (2017). Kõik need filmid räägivad vanadest kunstnikest, päriselt eksisteerinud ajaloolistest tegelastest, kelle elu läheneb lõpule.

Andrzej Wajda loominguliseks testamendiks nimetatud “Powidoki” (“Järelkujutis”) jättis kõige tugevama mulje, ka Stanley Tucci “Final Portrait” oli täiesti vaadatav, aga selle Gauguinist tehtud filmi liigitaksin küll pigem keskpäraseks.

Wajda filmist on kirjutanud pikemalt Mart Raun, Andrei Liimets, Lauri Kärk ja kindlasti veel keegi, kuid rohkem artikleid ma nüüd selle kohta ei lugenud.

Tucci filmi kohta ma kiire guugeldamisega ühtegi eestikeelset arvustust ei leidnud. Selle peategelased on Alberto Giacometti ja tema tulevane biograaf James Lord, kellest Giacometti tahab kiiresti ühe portree teha (“Ma ei suuda iialgi maalida sind nii nagu ma näen, see on võimatu… Ühtlasi on ka võimatu portreed kunagi lõpetada.”) Tegevus leiab aset veidi enne Giacometti surma 1960-ndate Pariisis.

Kuue kuuga sai vaadatud 7,5 filmi, see teeb keskmiselt 1,25 filmi kuus. Alanud teisel poolaastal on plaanis vaadata vähemalt kaks filmi kuus ning eelistada seejuures käesoleva aasta kraami. See plaan peaks ju olema realistlikum kui varasem.

PS. Postitus oli juba valmis kirjutatud, kui meenus, et korra sai käidud tegelikult isegi kinos. “Tõde ja õigus” (2019) on pälvinud Eestis ohtralt kiidusõnu ning isegi selle IMDb reiting on kõrgem kui ühelgi eelpool nimetatud filmil. Ka mina olin seda vaadates kohati väga liigutatud, aga nii kõrgelt seda kindlasti ei hindaks ning teist korda vaadata, ausalt öeldes, ei tahaks.

Vaadatud filmid (2018, 3/4 ja 4/4)

Aeg on lennanud nii kiiresti, et vahepeal jäi isegi tegemata üks kavas olnud postitus nähtud filmidest. Nii tuleb võtta nüüd siin selles osas kokku mitte ainult viimased kolm, vaid lausa kuus kuud. Tuleval aastal on mul plaanis minna rammusamale dieedile, iga nädal mõnda filmi vaadata, aga kas see ka tegelikult õnnestub… eks aeg näitab.

“The Last Movie Star” (2017)

Burt Reynolds mängib vana filmistaari, kes kutsutakse rahvusvahelisele Nashville’i filmifestivalile, võtma vastu elutööpreemiat, mille on varem saanud Robert De Niro, Jack Nicholson ja Clint Eastwood. Hiljem selgub, et ta oli neist ainsana piisavalt rumal, et kohale ilmuda. Tegemist ei ole päris sellise üritusega, mida ta ootas. Reynoldsi sõnul oli see kõige ausam roll, mida ta on kunagi mänginud. Filmi režissöör ja stsenarist Adam Rifkin kirjutaski selle just teda silmas pidades ning on öelnud, et kui Reynolds oleks sellest keeldunud, siis oleks film tegemata jäänud. Sai vaadatud juulis, paar kuud enne Reynoldsi surma.

“The Leisure Seeker” (2017)

Täpselt ei mäletagi, kas seda üldse (lõpuni) vaatasin. Kavas oli vaadata, treiler ja sisututvustus tulevad tuttavad ette, aga midagi täpsemat ei meenu. Võib-olla jäi nägemata. Lugu vanapaarist (Helen Mirren ja Donald Sutherland), kes sõidavad autoga läbi Ameerika, et jõuda Ernest Hemingway majamuuseumisse. Mees kannatab süveneva dementsuse all, naisel on vähk. (Täpsustus: abikaasa ütles, et mina seda ei vaadanudki – ta oli mulle minu palvel lõpu ära rääkinud, ja selle peale leidsin, et ma ikka ei taha seda filmi vaadata.)

“Destination Wedding” (2018)

Kaks võõrast (Winona Ryder ja Keanu Reeves) kohtuvad lennujaamas, aga see ei ole just armastus esimesest silmapilgust. Peagi selgub, et nad on teel samasse pulma. Mõlemad on elu käest kergelt peksa saanud, muutunud veidi küüniliseks. Film kujutab endast sisuliselt nende kahe dialoogi, sarkasmist nõretavat vestlust, kuid kulgeb samas siiski üsna hoogsalt. Filmi stsenarist ja režissöör Victor Levin on teinud varem põhiliselt teleseriaale, aga ka ühe mängufilmi, “5 to 7” (2014) – peaks vaatama ka seda.

“Oedipus Rex” (1957)

Sophoklese kuulsa värsstragöödia lavastus, kus lugu üritatakse anda edasi samal moel nagu seda võidi esitada antiikajal. Sisuliselt on tegemist filmi tarbeks mugandatud teatrilavastusega. Üles astub Stratfordi teatrifestivali trupp, lavastajaks Tyrone Guthrie. Tema lavastust oli mängitud juba varem nimetatud festivalil. Filmi teine režissöör oli New Yorgi juut Abraham Polonsky, kelle nimi jäeti tiitritest välja, sest ta oli sel ajal kommunistina mustas nimekirjas. USA satiirik Tom Lehrer kuulutas, et “Oedipus Rex” ei osutunud äriliselt edukaks, sest filmil puudus tunnusmeloodia, mida inimesed saanuks kaasa ümiseda – nii ei jäänud tal muud üle, kui see ise kirjutada.

“Edipo re” (1967)

Pier Paolo Pasolini autorifilm, mis läheneb aluseks võetud materjalile hoopis teisel moel. Pasolini ei kasuta loo jutustamisel seda ülesehitust, mis on tuntud Sophoklese näidendist, kus tragöödia hargneb lahti minevikus juhtunut tagantjärele uurides. Tema käsitluses algab see lugu lapse sünniga ja läheb sealt lineaarselt edasi – näidatakse Oidipuse eluteed, tema teekonda läbi elu. Lugu algab justkui sõjaeelsel perioodil Itaalias, kuid liigub sealt rõhutatult veidrasse, muinasjutufilmidele omasesse maailma, et jõuda lõpuks Pasolini enda kaasaega, kus pime Oidipus sarnaneb tavalisele eluheidikule, keda igaüks võib Itaalia tänavatel kohata.

“A Man for All Seasons” (1966)

Hollywoodi kuldajastust pärit käsitlus Thomas More’i elu viimasest kuuest aastast, mil tal tekkis veendunud katoliiklasena konflikt kuningaga (Henry VIII), kes lasi ta hukata süüdistatuna riigireetmises, sest More ei osalenud tema teise abikaasa (Anne Boleyn) kroonimisel kuningannaks. See oli nüüd äärmiselt lihtsustatud kokkuvõte. Läbi käib palju ajaloolisi tegelasi. Anne Boleyn hukati (abikaasa tahtel) vähem kui aasta pärast More’i. Tema loost on tehtud film “Anne of the Thousand Days” (1969). Peaks vaatama kunagi ka seda.

“Paha lugu” (2018)

Viiest lühifilmist koosnev kassett. Eesti autorite toodang. Tegijate nimesid teadmata võinuks arvata, et tegemist on tudengifilmidega. Ja sellistena mõjunuks need nagu korralikud lõputööd – ei midagi väga erilist, aga lähevad arvesse. Kuna autorid on filmimaailmas aga juba vanad kalad, jäi mulje kokkuvõttes selline, et nad võtsid mingid ideekillud, mida ei suutnud kuidagi edasi arendada või mujal kasutada, ja tegid nende põhjal lühifilmid, mis sündisid peamiselt selleks, et oleks võimalik nende tegemiseks raha taotleda ehk ennast filmitegijana lihtsalt kuidagi tegevuses hoida.

“Zimna wojna” (2018)

Paweł Pawlikowski pärjati selle eest tänavu Cannes’is parimaks režissööriks. Tema filmidest oli mul varem nähtud ainult “Stringer” (1998), mis tundus omal ajal samuti suht hea. Peaks vaatama ka teisi. Pawlikowski on pühendanud selle filmi oma vanematele. Nad lahutasid 1969. aastal, kui Paweł oli 12-aastane. Tema isa oli juut, kuid Poolas oli vallandunud siis antisemiitlik kampaania juutide väljaajamiseks. Pawełi isa läks Austriasse. Paar aastat hiljem läks Paweł koos emaga Suurbritanniasse puhkusele, kuid see puhkus osutus hoopis põgenemiseks eksiili. Hiljem elasid nad ka Saksamaal, kus vanemad taas kokku said, Itaalias ja Prantsusmaal. See kogemus on olnud selle filmi tegemisel üldiseks aluseks, kuid tegelased ja lugu ise ei ole elust maha kirjutatud. Samas on see ikkagi üsna elutruu ja usutav. Väga hea film. Kandideerib praegu parima võõrkeelse filmi Oscarile. Soovitan. PS. Meeleolu kohati selline nagu Kriwi loos “Za tumanam”.

“Unga Astrid” (2018)

“Noor Astrid” ehk “Astrid Lindgreni rääkimata lugu” räägib, nagu eestikeelse pealkirja põhjal võib arvata, tuntud lastekirjanikust, kuid ajast, mil ta seda veel ei olnud, nagu võib arvata rootsikeelse originaalpealkirja põhjal. Hea film, kuigi osa loost jäetakse selles rääkimata. Ei ole teada, mida sellest arvaks Astrid Lindgreni poeg, kes suri juba 1986. aastal, aga tema poolõde Karin Nyman on nüüd öelnud, et ema ei oleks selle filmi tegemist mitte kunagi toetanud – tema olnuks täielikult selle tegemise vastu. Nymani sõnul on filmis kasutatud palju kunstilist vabadust selliste asjade kujutamisel, millest ema ei tahtnud rääkida isegi oma perekonnale. Nüüd on loonud neist oma nägemuse inimesed, kes teda ei tundnud. Samas aga toetab see film igati ettekujutust Astrid Lindgrenist kui suurest kirjanikust ja heast inimesest.

Läbi sai vaadatud ka kaks kodumaist teleseriaali, “Miks mitte?!” ja “PANK”. Viimase peale meenus kohe “Capital City”, mida kunagi 1990-ndatel ka ETV pealt näidati. Igasuguseid vihjeid oli sinna pikitud muidugi palju. Tulemus nii ja naa. Umbes 6.-7. osa paiku ütles abikaasa mulle, et see “PANK” on nagu aeglaselt uppuv laev. Seriaalis endas jõuti lõpuks Titanicu mainimiseni. Kui keegi on huvitatud põhjalikumast analüüsist, siis soovitan lugeda LHV Foorumit. “Miks mitte?!” oli jälle teistmoodi veider, aga see-eest tore.