Clarissa Pinkola Estés “Naised, kes jooksevad huntidega”

Guugeldades pärast lugemist teose pealkirja, et vaadata mida teised on sellest arvanud, selgus, et tegemist on lausa kultusteosega, millest on väidetavalt kuulnud pea iga naine. Inimesed teevad selle kohta lehekülgede kaupa märkmeid, arvukalt tsitaate leiab nii vikist kui ka Facebookist, kus sellele on pühendatud eraldi eestikeelne lehekülg. Raamatu sisse vaadates selgus, et sellest ilmus eesti keeles tänavu juba 9. trükk (ingliskeelne väljaanne avaldati 1992. aastal, esmatrükk eesti keeles 1997. aastal).

Enne lugemist kõlas selle raamatu pealkiri mulle küll kuidagi tuttavalt, aga ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud. Selle üle ei ole põhjust väga imestada, sest esindan ju teist sugupoolt, kes selle sihtgruppi ilmselt ei kuulu: kui autor pöördub raamatus oma lugejate poole, siis nimetab ta neid ikka naisteks (“meie, naised” jms. õelikud õlalepatsutused on selles üsna sagedased). Lugemagi juhtusin ma seda nüüd tegelikult selle tõttu, et kolme tütre isana pean koduse raamatukogu veidi ümber komplekteerima, koondama sinna rohkem nö. naiskirjandust, mida saaks lastele kunagi soovitada: “Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist” kõlbab neile lugemiseks küll, aga seda umbes vanuses 20+, sest nooremate jaoks on tekst kohati liiga keeruline.

Dr. Clarissa Pinkola Estés on psühhoanalüütik (tema iidoliks on Jung, aga mitte Freud), kes kaitses 1981. aastal doktoriväitekirja etnokliinilise psühholoogia alal, rõhuasetusega rühmapsühholoogiale ja suguharupsühholoogiale. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta töötanud juba mitukümmend aastat naistenõuandlas inimhingede tervendajana, keskendudes oma töös kliinilisele ja arendavale psühholoogiale, mille puhul kasutas ravivahendina pajatusi:

“Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.”

See raamat koosnebki valitud lugudest, muinasjuttudest ehk õpetusjuttudest ja nende analüüsist, mis toovad autori sõnul “Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.” Tegemist on sisuliselt eneseabiraamatuga, mis peaks sisendama naistesse eneseusku ja enesekindlust. Lood ja autori tõlgendused nende tähendusest on huvitavad, kuigi ma päris kõigega tema poolt pakutud seletustes loomulikult ei nõustu. Tekst haarab lugeja kaasa, kuid häirivalt mõjus selliste üldistuste nagu “iga naine”, “kõik naised”, “normaalne naine” jne. kasutamine. Kohati kumab läbi ka täiesti kohutav ohvrimentaliteet, näiteks:

“Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. /—/ Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris. Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama.”

Võib muidugi olla, et see kirjeldus vastas 1945. aastal sündinud autori enda ning tema ravialuste isiklikele kogemustele, aga kindlasti ei saa nende põhjal teha kogu ajajärku ja sugupõlve hõlmavat üldistust, mis kehtiks nii Ameerika Ühendriikide kui ka ülejäänud maailma, näiteks Eesti ja kõigi siis siin elanud naiste kohta. Nii et huvitav raamat, mis sisaldab kohati päris õpetlikke lugusid, kuid mitte just tõsiteaduslik ajalooallikas. Pilt, mille see lugejatele minevikust maalib, on ikkagi üsna mütologiseeritud.

Michael Köhlmeier “Idüll uppuva koeraga”

“Paula käis aiamajas vaid ühe korra, sest seal oli ainus veel töökorras stereomakk ja ta tahtis mulle lasta Joe Zawinuli kassette, mis ta oli Viinist kaasa toonud. Samal päeval sõitsin ma raamatuesitlusele, see oli kolmapäev, reedel sai ta õnnetult surma. Kujutan endale sageli ette, et ta tuleb meile külla koos oma viimase peika Philipiga, minu kujutluses on neil laps, tüdruk, Emma, ja kui nad tulevad, teeme talle ja Philipile ja Emmale aseme ateljeesse ja täidame külmkapi hea ja paremaga, ent siis ei suuda ma meenutada, mis talle iseäranis maitses…”

Austria kirjanik Michael Köhlmeier (sünd. 1949) on pühendanud oma novelli “Idüll uppuva koeraga” (2008, e.k. 2022), mille on saksa keelest tõlkinud Heli Mägar, enda abikaasale ja lastele, eriti “meie armsale Paulale”. Paula Köhlmeier (1982–2003), kes sai oma nime enda isapoolse vanaema järgi, oli paljutõotav noor kirjanik, kes hukkus õnnetult 2003. aasta augustis. Ta läks koos ühe külla tulnud sõbrannaga enda kodulinna kohal mägedes kõrguvatesse lossivaremetesse, kuid teel sinna nad ilmselt libisesid ning veeresid mäest alla umbes 50–100 meetri kaugusel asunud matkarajale. Sõbranna vigastused olid kergemad, aga Paula suri saadud peahaavade tõttu järgnenud ööl haiglas.

“Paula surmast saati ei maga me enam eriti hästi. See tähendab, et meie uni on katkendlik. Monika ütleb, et on jõudnud sellega vahepeal harjuda. Mina ei ole sellega harjunud. Ma ärkan üles ja tunnen, et ei jaksa enam, mõtlen: mul pole enam jõudu magada. Varem oleks see mõte tundunud mulle paradoksaalne. Mispärast on magamiseks tarvis jõudu, uni tähendabki ju seda, et jõud on otsakorral?”

Paar aastat pärast Paula surma ilmus tema vanemate koostatud kogumik tütre proosapaladest (tuntud kirjanik on ka tema ema Monika Helfer). Kriitikute hinnangul olid need küll veel kohati toored, kuid samas üpriski originaalsed. Nende autorit peeti silmapaistvalt andekaks. Leiti, et muidu oleks teda nimetatud uueks hääleks noores Austria kirjanduses, aga nüüd jäi tema looming justkui ettekuulutuseks millestki suuremast, mida enam ei järgne.

Taustaks mängib: Kate Bush “Running Up That Hill”.

“Iga päev käime Paula haual, Monika ennelõunal, mina õhtul, nädalavahetusel käime koos. Kanname hoolt, et küünlad ei kustuks. Räägime temaga, kumbki omaette. Monika jätab hüvasti, pannes sõrme Paula pildile, mina, pannes sõrme mullale, sinna, kus puhkab tema pea, mida hoidsin nii tihti käte vahel, kui ta veel laps oli, aga ka hiljem, viimati, kui käisin hommikul pool kaheksa tal rongijaamas vastas, ta jooksis käed avali mulle vastu, jaamakorraldaja naeris ja ütles, et ta sooviks, et keegi teda kunagi niimoodi tervitaks.

Kalmistul käimine mõjub meile hästi. Seepärast ei taha ma teha pikemaid reise, et lugejatega kohtuda.”

“Idüll uppuva koeraga” ei räägi Paulast ja temaga juhtunust otsesõnu just palju, pea kõik vastavad lõigud leiab juba käesolevast postitusest, kuid see on siiski kogu seda novelli läbiv teema – baas, millele toetub pealisehitis, kui laenata mõisteid, mida ei ole siin kasutatud päris nende marksistlikus tähenduses.

Huvitav fakt: umbes nädal enne Paula Köhlmeieri surma viibisin läbi Euroopa hääletades mõned päevad Austrias, ronisin seal ka mingi mäe otsas asunud varemetesse ja mõtlesin “Ohhoo, siit küll ei tahaks alla kukkuda!”, aga see oli kusagil mujal, selle väikese koha nimi mulle enam ei meenu, mitte tema kodulinnas – see siis minu tee peale ei jäänud.

P.S. Paula Köhlmeieri postuumselt ilmunud jutukogu nimiloo ingliskeelse tõlke leiab selle lingi tagant.

John Steinbeck “Hommiku pool Eedenit”

“Hommiku pool Eedenit” (1952, e.k. 2001, 2022) on mahukas (ning sisukas) mammutromaan, mida John Steinbeck (1902–1968) ise pidas selle ilmumise ajal oma parimaks teoseks, loominguliste otsingute kulminatsiooniks.

Eestikeelse publikuni hakkasid Steinbecki teosed vaikselt jõudma juba 1940. aasta sügisel, kui näitleja Teet Koppel luges raadios ette katkendeid romaanist “Vihakobarad” (1939, e.k. 1964), mille eest Steinbeck oli saanud samal aastal Pulitzeri preemia. Kuid üldiselt saabusid need pika viivitusega. Tema jutustus “Pärl” (1947, e.k. 1957) avaldati Loomingu Raamatukogus kümme aastat pärast selle ilmumist inglise keeles. Tõeline Steinbecki-buum vallandus alles pärast seda, kui talle määrati 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemia. Eesti NSV lugejate kätte usaldati selle peale “Me tusameele talv” (1961, e.k. 1963, 1982, 2007), “Vihakobarad” ja “Teekond Charley’ga Ameerikat otsimas” (1962, e.k. 1964). Draamateatris jõudis 1966. aastal lavale “Hiirtest ja inimestest”, samanimelisel jutustusel (1937, e.k. 2007, 2020) põhinev näidend, mille eest Steinbeckile anti 1938. aastal New Yorgi draamakriitikute auhind. Seejärel saabus vaikus. Kui mitte arvestada paari 1960-ndatel Välis-Eesti kirjastuse Orto poolt avaldatud raamatut, mille levik Eestis oli parimal juhul üsna tagasihoidlik, et mitte öelda praktiliselt olematu, tulid järgmistena alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist trükivalgust näinud “Kirelõõm” (1950, e.k. 1994) ja “Tortilla Flati agul” (1935, e.k. 1995, 2020), mis on mõlemad kergema kaaluga teosed.

Minul olid eelpool nimetatud raamatutest varem loetud “Vihakobarad”, “Pärl”, “Me tusameele talv”, “Teekond Charley’ga” ja “Tortilla Flati agul” (mitte tingimata selles järjekorras), mis juhtusid kätte juba eelmisel sajandil. Eesti keeles on avaldatud veel “Kuu on madalal” (1942, e.k. Orto 1961, koos “Tortilla Flatiga”, mille tõlkija erineb 1995. aasta väljaande omast) ja “Karbitänav” (1945, e.k. Orto 1967, 2007 – kaks erinevat tõlget). “Hommiku pool Eedenit” oli mulle tuttav selle põhjal valminud Hollywoodi filmi “East of Eden” (1955) kaudu, mida sai vaadatud kunagi ennevanasti telekanalist nimega TCM.

Julie Harris ja James Dean filmis “East of Eden” (1955)

Nimetatud film, mille lavastas Elia Kazan, põhineb üldjoontes raamatu neljandal osal (viimased 230 lehekülge), täpsemalt öeldes: on valminud selle ainetel. Film ei kujuta endast raamatu täpset ümberjutustust. Välja on jäetud olulisi tegelasi (eelkõige hiinlane Lee) ja kirjutatud mõnevõrra ümber teiste rolle, kogu sündmustikku on päris kõvasti muudetud ja lihtsustatud. Vaatasin selle nüüd uuesti üle ning võin kinnitada, et head ettekujutust raamatust see film ei anna. Mis muidugi ei tähenda seda, et tegemist oleks kehva filmiga. Kaugel sellest. Tänapäeva vaatajatele võib see mõjuda ehk kohati anakronistlikult või vanamoodsalt, kuid ajaloohuvilistele peaks olema huvipakkuv vähemalt selle poolest, et James Dean (1931–1955) tegi selles oma üldse esimese suurema filmirolli, mille eest ta nomineeriti ühtlasi esimese inimesena Oscarile postuumselt ehk pärast surma. Dean hukkus autoavariis teel Salinases toimunud võiduajamisele, aga Salinas on keskne tegevuspaik kõnealuses teoseski – Steinbeck kaalus isegi võimalust panna romaani pealkirjaks “Salinase org”, kuid eelistas lõpuks siiski universaalsemat viidet tuntud piibliloole Kainist ja Aabelist, mis teda samuti tugevalt inspireerinud oli.

Samal ajal, kui Ameerikas käisid juba filmi “East of Eden” võtted, avaldas ajaleht Sirp ja Vasar alltoodud artikli, milles J. Romanova (eetika õppejõud) rappis selle aluseks olevat Steinbecki romaani, leides, et tegemist on väheväärtusliku, reaktsioonilise teosega, millega autor üritab justkui kustutada oma varasemat romaani “Vihakobarad”. Kui varem oli Steinbecki seatud nõukogude kirjanduskriitikas juba kohati lausa ühte ritta selliste progressiivseteks kuulutatud Ameerika kirjanikega nagu Theodore Dreiser, Upton Sinclair ja Ernest Hemingway, siis “Hommiku pool Eedenit” muutis suhtumist kardinaalselt.

Artikkel ajalehest Sirp ja Vasar, 16. juuli 1954.

Ma ei ole kindel, kas või kui tähelepanelikult oli Romanova ise seda romaani lugenud, sest lisaks äärmiselt meelevaldsetele tõlgendustele esines tema arvustuses ka suuri sisulisi ebatäpsusi (näiteks see hiinlane, kes on kõnealuses teoses minu arvates üks sümpaatsemaid tegelasi, on seal Steinbecki vanaisa Samuel Hamiltoni sõber, mitte tema teener), aga samas tõi ta siiski välja selle, mille tõttu Steinbecki romaan nõukogude kirjanduskriitikud marru ajas: see on sisuliselt ülistuslaul individualismile. Ja kuigi Romanova väitis, et kõik selles on allutatud ülesandele “sisendada lugejaile, et inimese saatus on ette määratud ja et maailmas eksisteeriv pahe on võitmatu”, on romaani põhiidee tegelikult täpselt vastupidine: sina võid valitseda patu üle – inimese saatus ei ole ette määratud, talle on jäetud vabadus valida ise oma tee. Steinbeck on näinud suurt vaeva, et tõestada seda lihtsat tõde. Kuigi inimesele võib näida, et tema valikud määrab ära päritolu või keskkond, sõltub kõige olulisem lõpuks siiski temast endast. Ka terve rahvas, antud juhul siis ameeriklased, võib tõusta kõrgemale oma päritolust ja minevikust – see on Steinbecki sõnum. “Vihakobarad”, milles ta kujutas lihtsate tööinimeste ja rahamagnaatide huvide põrkumist, oli nõukogude ajal ideoloogiliselt vastuvõetav, aga “Hommiku pool Eedenit” mitte.

Kõige otsesemalt manifesteerib Steinbeck oma vaateid selles osas 13. peatüki esimestel lehekülgedel:

“Ma ei tea, mida toovad tulevased aastad. Maailmas toimuvad kohutavad muutused, tulevikku kujundavad jõud, mille nägu me ei tea. Mõned neist jõududest paistavad meile kurjad, võib-olla mitte iseenesest, vaid selle tõttu, et neil on kalduvus kõrvale tõrjuda teisi asju, mida me peame heaks. On tõsi, et kaks meest võivad üles tõsta suurema kivi kui üks mees. Rühm mehi võib ehitada autosid kiiremini ja paremini kui üksainus mees ja suure vabriku leib on odavam ja ühtlasema kujuga. Kui aga meie toit ja riided ja elamud sünnivad kõik keerukas masstootmises, tungib massimeetod paratamatult ka meie mõtlemisse ja tõrjub kõrvale kõik muu mõtlemise. Meie ajal on kollektiivne või masstootmine tunginud meie majandusse, meie poliitikasse ja isegi meie religiooni, nii et mõned rahvad on asendanud Jumala idee kollektiivi ideega. See on minu ajastu oht. Maailmas valitseb suur pinge, mis läheneb murdumispunktile, ja inimesed on õnnetud ning segaduses.

Sellisel ajal on minu meelest loomulik ja õige esitada endale küsimusi: Millesse ma usun? Mille eest ma pean võitlema ja mille vastu ma pean võitlema?

Meie liik on ainus loov liik ja sellel on ainult üks loov instrument, inimese isikupärane mõistus ja hing. Iial pole midagi loodud kahe inimese poolt. Pole olemas häid ühistöid, olgu siis muusikas, kunstis, poeesias, matemaatikas või filosoofias. Kui kord loomise ime on juhtunud, võib rühm seda edasi arendada ja laiendada, aga rühm ei leiuta iial midagi. Väärtus peitub inimese üksildases mõistuses.

Nüüd aga on rühmakontseptsiooni poolt juhitavad jõud kuulutanud sellele väärtusele, inimese mõistusele, hävitava sõja. Halvustamise, näljutamise, mahasurumise, vägivaldse suunamise ja ühtlustamise tümitavate haamrilöökidega jälitatakse, aheldatakse, nüristatakse ja uimastatakse vaba, uitavat meelt. See on kurb enesetapjalik suund, millele meie liik paistab olevat asunud.

Ja mida ma usun: et individuaalse inimese vaba uuriv meel on kõige väärtuslikum asi maailmas. Ja mille eest ma võitleksin: mõistuse vabaduse eest võtta mis tahes suund, ilma suunamata. Ja mille vastu ma pean võitlema: ükskõik millise idee, religiooni, valitsuse vastu, mis piirab või hävitab isikupära. See on see, mis ma olen ja mille pärast ma olen. Ma võin mõista, miks mingi malli järgi ehitatud süsteem peab püüdma hävitada vaba meelt, sest see on asi, mis võib lähemal vaatlusel sellise süsteemi hävitada. Ma võin muidugi seda mõista, aga ma vihkan seda ja ma võitlen selle vastu, et säilitada seda, mis eristab meid loomisvõimetutest lojustest.”

Samas ei saa loomulikult eitada seda, et Steinbecki enda poliitilised vaated aja jooksul ka mõnevõrra muutusid. 1930-ndatel lävis ta tihedalt USA kommunistidega ja 1939. aastal kirjutas Talvesõja puhkedes alla pöördumisele, millega avaldati toetust nõukogudemeelsele Soome DV nn. Terijoki valitsusele, aga 1952. aastal pakkus oma teeneid USA Luure Keskagentuurile ning vaimustus demokraatide presidendikandidaadist Adlai Stevensonist, saades 1956. aasta valimiskampaania ajal lausa tema kõnekirjutajaks. Ta toetas ka John F. Kennedy valimist USA presidendiks (Jackie Kennedy soovis hiljem koguni, et Steinbeck kirjutaks JFK ametliku biograafia) ning sai sõbraks Lyndon B. Johnsoniga, toetades ühtlasi tema valitsusajal toimunud USA ebaõnnestunud sõjalist sekkumist kommunismi leviku tõkestamiseks Vietnamis, kuhu saadeti võitlema ka Steinbecki enda mõlemad pojad. Eks seegi selgitab, miks teda pärast sula möödumist nõukogudemaal enam avaldama ei kiputud.

Kui 1964. aastal ilmus Eesti NSV-s eesti keelde tõlgituna “Vihakobarad”, rõhutati selle ümbrispaberil toodud tutvustuses, et edumeelsed kriitikud ja kirjanikud nimetavad seda parimaks romaaniks, mis Ameerika Ühendriikides kunagi kirjutatud. “Vihakobarad” aitab sisuliselt mõista seda, miks kommunism omal ajal paljudele ligitõmbavalt võis mõjuda. “Hommiku pool Eedenit” aga kinnitab, et Steinbecki arvates pidi inimestel olema siiski vaba tahe ehk võimalus langetada valikuid, mis ei ole juba kuidagi ette ära määratud ning mis võivad, aga ei pruugi viia ebaõnnestumiste ja eksimusteni. Minu arvates väärivad lugemist need mõlemad romaanid.

Stephanie Schuster “Milena ja armastuse kirjad”

Milena Jesenská (1896–1944) oli Teise maailmasõja ajal Saksamaal Ravensbrücki koonduslaagris surnud tšehhi literaat, kelle järgi on saanud nime prantsuse fotograafi Malcolm Scellier’ muusikaprojekt, mille ingliskeelse pealkirja, kuid venekeelsete sõnadega pala “A Gray Dull Life” võtab omal moel kokku tema elu, mis ei olnud kaugeltki igav ja hall, kuigi selline talle endalegi ehk kohati, aga kindlasti mitte alati näida võis, nagu ilmneb ka Stephanie Schusteri kirjutatud romaanist.

“Kafka on tema elu, kirjutamine ta kirg,” kuulutab teose täispikk pealkiri. Franz Kafkaga kohtub nooruke Milena selles esimest korda leheküljel 48, kui Ernst Pollak (hiljem Polak) teda talle ühes Praha kohvikus tutvustab, kuid ei vaheta temaga siis sõnagi. Pollak on andnud talle küll juba varem lugeda Kafka jutustust “Metamorfoos”, milles inimene muutub putukaks, aga otsene suhtlus läheb nende vahel käima alles alates leheküljest 103, kus Milena otsustab Kafkale kirjutada, et paluda luba tõlkida mõni tema lugu tšehhi keelde.

Selleks ajaks on tal juba seljataga pöörane armulugu Pollakiga, mis algas paljutõotavalt (Kuidas oli Milena küll enne suutnud ilma temata elada, kuidas hingata, süüa, magada? Kuidas oli ta üleüldse võinud uskuda, et teab, mis on armastus?), kuid lõppes õnnetu abieluga (Nagu nii sageli pärast nende abiellumist, oli Milena sellelgi ööl üksi. Ernst istus veel kuskil Viini kohvikus, kuni ta sealt enne keelutundi välja visati, või ööbis mõne oma armukese juures.).

Järgneb tihe kirjavahetus, mis viib ka paari kohtumiseni (on teada, et need leidsid aset ka päriselt, kuid pole kindel, et just täpselt sellisel kujul), kusjuures Kafka paistab silma ühe üsna eriskummalise tegelasena (Milena oli aimanud, et Kafkaga pole kerge, aga sääraste ekstravagantsustega polnud ta arvestanud. Kas kõik kirjanikud olid sellised? Kas nad kandsid oma veidraid fantaasiaid üle päris ellu?), kellel lastakse esineda muu hulgas järgmise mõtteavaldusega:

“Ma pole saanud seni kellegagi nii avameelselt kirjutamisest, kirjandusest ega raamatutest rääkida, välja arvatud ehk Max, aga temaga on see omamoodi sõbrameeste värk, mitte midagi peent, südamlikku, nagu sinuga. See käib ka elu kohta. Ja tõesti, Milena, ma igatsen perekonda, kuid samas on mul selle ees hirm. Mitte sellepärast, et ma liiga vana olen, või siiski, seda ka. Mured, mis perekonnaga kaasas käivad, et naine ja laps vajavad alati hoolt ja kaitset, veavad mind kirjutamisest kõrvale. Teenistus pole kirjanikel niikuinii suurem asi, ma ei saa oma raamatutega ehk kunagi peret ära toita.”

Milena ja Kafka käivad ka kinos, vaatamas Charlie Chaplini filmi “A Woman of Paris” (1923), millega seoses pillatud laused sobivad mingil määral iseloomustama selles romaanis endas esinevaid tegelasi, eriti mehi: “Tema kujudes on ka vastuolud, seal pole keegi läbini hea ega täielik koletis, vaid kõigil on oma iseloom. Enamasti tahavad nad teha head, aga teevad halba.” Siinkohal on oluline märkida, et päriselt ei saanud nad seda filmi 1920. aastal kuidagi koos vaadata, sest see valmis alles mõned aastad hiljem. Seega võib arvata, et Schuster tõi selle sisse just selleks, et tõstatada selle abil teatud teemasid.

Naisi on kujutatud siiski üldiselt positiivsemas võtmes – peategelane on selgelt autori lemmik, kellele ta kogu hingest kaasa elab: “Elu on täis imesid ja ühe ime nimi oli Franz Kafka. Nad lahkusid teineteisest tuhande lubaduse ja unistusega. Nende seas oli vahest tõesti ka plaan ühiseks eluks.”

See võib-olla kavandatud ühine elu jäi neil siiski saabumata. Kafka tegi loole lõpu ning suri 1924. aastal tuberkuloosi hoopis ühe teise naise hoole all, aga pärandas oma päevikud Milenale, kelle käest need jõudsid Max Brodi kaudu hiljem ka laiema lugejaskonna ette. Nii et kokkuvõttes üsna kurb lugu. Seda enam, et natside rajatud koonduslaagrites surid Teise maailmasõja ajal ka paljud siin nimeliselt mainimata kõrvaltegelased.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.

Jonathan Schneer “Lockharti vandenõu”

James Bondi üheks prototüübiks peetav Bruce Lockhart (1887–1970) oli enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Suurbritannia peakonsul Moskvas. Bolševike korraldatud võimupööre viis siis diplomaatiliste suhete katkestamiseni, kuid Lockhart leidis, et Suurbritannial oleks mõistlik tunnustada Venemaa uut bolševistlikku valitsust, sest selle konkurendid olid nõrgad ja lõhestatud, ning püüda suunata seda Saksamaa vastu. 1917. aasta detsembris sai ta peaministrilt ülesande naasta Suurbritannia mitteametliku saadikuna Venemaale, et veenda bolševikke jätkama sõda Saksamaaga. Kui see missioon ebaõnnestus, asus ta lõpuks kavandama hoopis bolševike kukutamist.

“Ajaloolased määratlevad Lockharti vandenõu, mida ta nüüdsest peale [1918. aasta suvel] asus kavandama, toonases revolutsiooniliste sündmuste keerises väiksema tähtsusega ettevõtmiseks, sest seda ei saatnud edu. Selle peaarhitekti peetakse naiivseks ja kogenematuks, mistõttu olevat kogu üritus määratud läbi kukkuma, tema peamist abilist Reillyt aga suurushulluks ja eluvõõraks, koguni tolaks,” kuulutab Schneer, Suurbritannia ajaloole pühendunud USA ajaloolane. “Niisugused arvamused on ekslikud. 1918. aasta suvel rippus bolševike saatus juuksekarva otsas ja bolševikud ise teadsid seda, nagu teadsid ka Lockhart ja Reilly.”

Kuidas aga kirjutada raamat vandenõust, mille kohta ei ole täpselt teada peaaegu midagi ja milles osalemist Lockhart ise omal ajal eitas? Eks ikka nii, et tuleb avada põhjalikult tegelaste taustu ja sündmuste konteksti.

Ootasin pikalt, millal jõutakse lõpuks selle kurikuulsa vandenõu endani. Võib öelda, et väga täpset ja selget pilti juhtunust see raamat ei anna, kuid seda ilmselt põhjusel, et see oligi üks väga segane värk.

Pole teada mingeid tõendeid selle kohta, et Briti valitsus oleks andnud kunagi Lockhartile otseseid juhtnööre bolševike kukutamiseks, kuid Schneeri hinnangul võis ta eeldada, et seda temalt oodati. Lockharti vandenõu toetasid väidetavalt nii ameeriklased kui ka prantslased. Idee oli tekitada Venemaal toiduainekriis, mis suurendaks rahva rahulolematust bolševikega, osta ära neid toetanud läti kütid ning kasutada ka põrandaaluseid valgekaartlasi ja õigeusu kirikut, et viia läbi kontrrevolutsiooniline pööre. Kui kaugele selle plaani teostamisega jõuti ehk mis sellest välja tuli, võib igaüks ise lugeda.

Eesti selles loos suurt rolli ei mängi

Schneeri teekond selle raamatu kirjutamiseni algas 1986. aastal, kui ta sai ühe sõbra soovitusel Londonis peavarju naise juures, kelle ema oli olnud Lockharti armuke. Schneer oli sellest vandenõust kuulnud juba varem, kuid just Tania Alexanderi (sünninimega Tatiana von Benckendorff) mälestusteraamat “Lapsepõlv Eestis”, milles on juttu peamiselt autori emast, andis talle sellest parema ettekujutuse, mida täiendasid veelgi järgnenud kümnenditel peetud vestlused. “Aastate jooksul Taniaga vesteldes sain veelgi rohkem teada, rohkem kui üheski seni avaldatud töös on räägitud,” märgib Schneer.

Seega on üheks oluliseks tegelaseks selles raamatus ka Maria Budberg/Benckendorff (sündinud Zakrevskaja), tuntud kui lihtsalt Mura (1893–1974), kes oli pärit Harkivist, kuid kelle elu tänu tema seotusele Eestiga siinsetele lugejatele ikka huvi on pakkunud, olles ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks see raamat, mis ilmus inglise keeles alles 2020. aastal, nii kiiresti eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks on muutunud.

Geni andmetel oli Mura esimene abikaasa ehk Tania Alexanderi isa Hans von Benckendorff (1882–1919) minu isapoolse vanaema isaema vennapoja poja abikaasa emaema õepoja Rummu Jüri ühe (väidetava) partneri Marie von Lilienfeldi ema vennapoja poeg. Mingil sarnasel moel on temaga seotud tõenäoliselt peaaegu kõik eestlased. Nii võib ehk isegi tunduda, et tegu on lausa lähedase sugulasega, kui võrrelda näiteks Vladimir Putini või mõne varasema Vene tsaariga.

Schneeri kohaselt meeldis kõrgkultuuri armastanud Murale oma abikaasale kuulunud mõisas Jänedal küll puhata, kuid mitte elada. See tekitanud ka pingeid suhetes mehega, kes tahtnuks kogu aeg seal olla, mitte Peterburis viibida. Mura hilisem abielu Nikolai von Budbergiga olnud aga täiesti fiktiivne, mõeldud vaid selleks, et saada Eesti pass, mis võimaldas tal Euroopas reisida. Nii et Eesti on selles loos ikkagi vaid kõrvaline provints, kust inimesed läbi sõidavad, mitte üks suure eluteatri pealavadest.

Huvitavaid tegelasi leidub piisavalt

Lockhartist põnevam mees on selles raamatus üks teine James Bondi prototüüp, nimelt tema kaastööline Sidney Reilly, kellesse autor näib suhtuvat kohati lausa varjamatu antipaatiaga. Kunagi ka ETV poolt näidatud Briti telesari, kus seda nn. spioonide kuningat kehastas Sam Neill, jättis temast palju meeldivama, positiivsema mulje. Samas ei alahinda Schneer vähimalgi määral Reilly rolli Lockharti vandenõus ning toob tema kohta välja mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Muu hulgas mainib ta seda, et Reilly põgenes Lockharti vandenõu nurjumise järel Venemaalt ilmselt Tallinna kaudu, mis oli toona sakslaste poolt okupeeritud. Schneer sellel seigal pikemalt ei peatu ja peab Reilly enda tunnistusi üldiselt ebausaldusväärseteks, kuid siinkohal tasub tuua siiski välja, et Reilly enda sõnul pääses ta Kroonlinnast minema toona Baltikumist pärit inimestele väljastatud spetsiaalse tunnistuse abil, kasutades ühtlasi ühe Peterburi tööliste komitee poolt väljastatud passi (vene nimega). Tallinnas peatus ta Harju tänaval asunud hotellis Petrograd, kus kasutas nime George Bergmann, liikudes kümne päeva pärast edasi Helisingisse ja sealt Stockholmi kaudu Londonisse.

Briti ajaloolane Andrew Cook kirjutab oma raamatus “Ace of Spies: The True Story Of Sidney Reilly”, et Tallinnas viibides lõunatas Reilly hotellis korduvalt Saksa ohvitseridega, suhtles nendega vabalt. Reilly lõi ise enda kohta müüte sakslaste rindejoone taha toimunud julgetest missioonidest, kuid Cooki sõnul oli see Tallinnas viibimine tegelikult ainuke kord, mil ta sõja ajal päriselt Saksa sõjaväelastega kokku puutus. Need tema kümme päeva Tallinnas vajaks ilmselt põhjalikumat uurimist.

Reilly päritolu kohta liigub mitmeid veidi erinevaid versioone. Schneer toetab seda, mille kohaselt oli tegemist Bedzinis (tänapäeva Poola aladel, toona Vene impeeriumis) sündinud juudiga, kes kandis algselt nime Shlomo ben Hersh Rozenbluim. Miks ta peab seda usutavamaks versioonidest, mille kohaselt oli tegemist Odessas või hoopis Hersonis (nagu arvab Cook) sündinud Rosenblumiga, jääb paraku selgusetuks.

Väga ajakohane lugemismaterjal

Värvikate tegelaste plejaadist väärib siin esiletõstmist veel Maria Spiridonova, vasakesseeride juht, kes kavandas 1918. aastal Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi tapmise Moskvas. Schneer märgib, et “selle eesmärk oli lüüa Venemaa ja Saksamaa suhetesse parandamatu mõra, tagada sõja jätkumine, millele järgneks Ukraina vabastamine ja revolutsioon kogu Euroopas.” Ukrainat ei maini ta selles kontekstis sugugi juhuslikult. Viiendal nõukogude kongressil süüdistas Spiridonova bolševikke just Ukraina talurahva reetmisest ning nõudis sõja jätkamist, et vabastada Ukraina sakslaste võimu alt.

Märtsis sakslastega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga oli Venemaa kohustunud sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga, viima Ukraina territooriumilt välja oma väed ja punakaardi ning lõpetama igasuguse Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastu suunatud agitatsiooni ja propaganda. Vasakesseerid pidasid seda sealsete elanike reetmiseks ega suutnud seda bolševikele andestada. Schneeri hinnangul olidki nende aktsioonid, sealhulgas Fanny Kaplanile omistatud katse tappa Leninit, mis “tulid liiga vara”, üks neist põhjustest, miks Lockharti vandenõu bolševike kukutamiseks ebaõnnestus.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).