Serhi Plohhi “Euroopa väravad. Ukraina ajalugu”

Harvardi Ülikooli Ukraina-uuringute instituudi direktor Serhi Plohhi (sünd. 1957) alustas oma karjääri ajaloolasena Ukraina NSV-s. 1983–1991 töötas ta õppejõuna Dnipropetrovski Ülikoolis, jõudes välja professori ametikohani. 1991. aasta augustiputši ajal lendas ta Kanadasse, kus asus pidama Alberta Ülikoolis külalisprofessorina loenguid rahvusküsimusest NSV Liidus. Hiljem jäigi Ameerikasse. Oma uurimistöös on Plohhi keskendunud Ida-Euroopa, eriti Ukraina ajaloole.

Tema teostest oli mul varem loetud “Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp” (2014, e.k. 2016), milles ta keskendub NSV Liidu viimastele elukuudele. Plohhi teesi kohaselt oli NSV Liidu saatuse jaoks ülioluline see lühike periood, mis jäi augustiputši ning NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumise vahele, kusjuures NSV Liidu saatuse määrasid ära kahe suurima liiduvabariigi Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. NSV Liidu lagunemise “peasüüdlasena” kujutas ta Ukraina toonast presidenti Leonid Kravtšukki, kes keeldus siis uue liidulepingu sõlmimisest.

Sellist ajalookäsitlust, mida “Viimane impeerium” väljendas, võib nimetada ukrainotsentristlikuks. Rodric Braithwaite, kes oli 1988–1992 Briti suursaadik Moskvas, märkis seda raamatut arvustades, et Plohhil on küll õigus, et NSV Liit võinuks elada üle Balti riikide lahkumise, kuid muutunuks poliitiliselt mõttetuks ilma Ukrainata, aga NSV Liidu viimased elukuud, millele ta keskendub, “polnud enamat kui viimane vaatus pikaleveninud, mitmetahulisest ja eepilisest draamast. Selleks ajaks ei olnud enam küsimus kas, vaid kuidas NSV Liit viimaks laiali laguneb.”

Sellises kitsamalt Ukraina ajaloole keskenduvas teoses nagu “Euroopa väravad”, mis hõlmab ajaliselt märksa pikemat perioodi, on ukrainotsentrism muidugi õigustatum. Plohhi alustab 5. sajandil eKr elanud Herodotosest, kelle “kirjeldus sküütidest ning maadest ja rahvastest, keda nad valitsesid, tegi temast mitte ainult Ukraina esimese ajaloolase, vaid ka esimese geograafi ja etnograafi” (lk 30), kuigi ise ei külastanud “ajaloo isa” Herodotos seda piirkonda ilmselt kunagi, ja jõuab välja aastasse 2020, mil Ukraina presidendiks on Volodõmõr Zelenskõi, tema erakond Rahva Teener on võitnud parlamendivalimised ning pärast seda peaministriks saanud Oleksi Hontšaruki valitsus juba ametist lahkunud, aga konflikt Venemaaga ei ole veel muutunud täiemahuliseks sõjaks.

Inglise keeles avaldati “Euroopa väravad” juba 2015. aastal, aga 2021. aastal ilmus selle täiendatud väljaanne, mis tõlgiti nüüd siis ka eesti keelde.

Plohhi toob hästi välja, et 2014. aastal alanud relvakonflikt muutis kiiresti Ukraina ühiskonna geopoliitilist orientatsiooni. Varem kõiguti ida ja lääne vahel, aga seejärel saavutasid selge ülekaalu läänemeelsed jõud, enamik riigi elanikest asus toetama ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Toetus lähedaste suhete arendamisele Venemaaga kukkus kolinal. Samas on aga kogu tema eelnev käsitlus Ukraina varasemast ajaloost tegelikult kinnitus sellele, et välispoliitiline orientatsioon võib muutuda kiiresti mitte üksnes suuremate inimühenduste, vaid ka üksikisiku tasandil. Ja mitte üksnes poliitiline orientatsioon, vaid ka kultuuriline identiteet.

Plohhi annab sisuliselt ülevaate pikast arengust, mille saaduseks oli sõjaeelne Ukraina, kus kakskeelsusest ja multikultuurilisusest oli saanud norm, inimesed võisid määratleda ennast üheaegselt venelaste ja ukrainlastena ning isegi need, kes määratlesid ennast ainult venelastena, olid sageli vastu Venemaa sekkumisele Ukraina asjadesse ning võisid kuulutada nagu üks Kiievis elav venelane Facebookis (lk 409): “Ukraina on mu kodumaa. Vene keel on minu emakeel. Ja ma tahaksin, et mind päästaks Puškin. Ning vabastaks kurbusest ja rahutusest samuti Puškin. Puškin, mitte Putin.”

Eelmisel aastal, kui Putin sõja käima tõmbas, ei kulunud siiski kaua, et Ukrainas hakkaksid langema Puškini monumendid ning põlu alla langeksid ka Gogol, Lermontov, Tolstoi, Dostojevski ja teised vene kirjandusklassikud (Kiievis eemaldati isegi mälestustahvel hoonelt, kus õppis kunagi Mihhail Bulgakov), keda tänapäeva ukraina rahvusluse ideoloogid hakkasid süüdistama vene imperialismi toetamises.

Teoreetiliselt võib Ukraina derussifitseerimine aidata kaasa sõjalise konflikti lahenemisele, sest kui ühendada Ukraina lahti n-ö vene maailmast, siis ei saa see kujutada endast ka mingit poliitilist alternatiivi Venemaa jaoks – järelikult ei ole Putini režiimil vaja enam karta, et demokraatia sealt sinna leviks ning võib leppida iseseisva Ukraina riigi olemasoluga. Veidi sarnane lugu sellele, kuidas jõuti pärast teist maailmasõda ukrainlaste ja poolakate suhete normaliseerimiseni – ulatuslike küüditamiste abil ehk inimesi segarahvastikuga piirkondadest massiliselt ümber asustades, rahvuste vahele selgemaid piire tõmmates, mille ekvivalendiks on nüüd siis kultuuriline eraldumine.

Eestis on Plohhi “Euroopa väravad” võetud vastu suure lugupidamisega (Sinijärv, Tarve, Haav, Vseviov, Pääbo jt.). Selles on nähtud vajalikku raamatut, mis aitab mõista praegu Ukrainas toimuvat. Täiesti nõus. Muu hulgas peaks see aga aitama mõista ka seda, et ajaloos tagasi vaadates ei ole olemas sellist asja nagu Ukraina loomulikud piirid, ning on üsna naiivne loota, et Venemaa võiks nüüd Krimmist loobuda.

Krimmi viimine Ukraina NSV koosseisu toimus 1954. aastal NSV Liidu juhi Nikita Hruštšovi algatusel majanduslikel põhjustel, et korraldada paremini selle piirkonna majandust (lk 342). Kui Saksa impeeriumi relvajõud ja Ukraina Rahvavabariigi väed vallutasid 1918. aastal Krimmi bolševike käest, kes olid sooritanud sealt nende vastu rünnakuid, ei olnud Keskraada nendele aladele üldse pretendeerinudki ja Krimmi annekteerimist Ukraina Rahvavabariiki ei toimunud (lk 247). Kuidas üldse kujutada ette valdavalt venelastega asustatud piirkondade tagasivõitmist olukorras, kus Ukrainas hoogustub just selline derussifitseerimispoliitika, millega hirmutades need nüüd Venemaa poolt anastati? Selles mõttes ajalugu optimismiks küll põhjust ei anna.

Heiko Pääbo kirjutas Plohhi teost arvustades: “Selle raamatu lugemisel tekkis mul aga tunne, et ehk on aeg küps Eesti autori kirjutatud Ukraina ajaloo käsitluseks, et tuua sealne areng meile lähemale. Erinevalt USA auditooriumist on meil Ukraina ajalooga mitmeid kokkupuutepunkte (nt viikingid, Russi riik, Põhjasõda või venestamine) ja samamoodi kulgenud ajalooprotsesse, mille võrdlemine või tutvustamine Eesti paralleelidega teeks Ukraina ajaloo siin veelgi mõistetavamaks.”

Täiesti nõus. Üksikuid kilde võib selles osas leida siiski ka kõnealusest raamatust, näiteks seoses juba 18. sajandil keisrinna Katariina II reformide taga valitsenud mõtlemisega (lk 166). “Väikevene, Liivimaa ja Soome on kubermangud, mida valitsetakse kinnitatud privileegide järgi,” kirjutas Katariina 1764. aastal. “Need kubermangud ja ka Smolensk tuleks kõige hõlpsamal võimalikul moel venestada, et nad lakkaksid vaatamast nagu hundid metsa poole.” Ligi 260 aastat hiljem on Venemaa katse hoida Ukrainat enda mõjusfääris viinud muu hulgas selleni, et Tartu Ülikooli esitati vene keel võõrkeelena õpetaja erialale sisseastumiseks 25-le kohale kaks avaldust – tundub, et Putini poliitika “vene maailma” edendamiseks naabermaades on osutunud veidi kontraproduktiivseks. Samas oleks aga raske kujutada ette Ukraina või Eesti ajalugu ilma Venemaata.

Kertu Kändla luulekogudest

Kertu Kändla on noor sõnaseadja ehk 17-aastane koolitüdruk, kes on jõudnud avaldada hooandjate toetusel juba kaks luulekogu. Oma esimese luuletuse kirjutas ta 11-aastaselt ehk viiendas klassis kooli kirjandustunnis – sealt ta selle pisiku külge saigi. Esimene kogu “Südant puistan ridades” (2021) valmis algselt loovtööna Kõpu põhikoolis. Nelja aasta jooksul oli kogunenud enam kui 300 luuletust, millest kaante vahele jõudsid siiski vähem kui pooled. “Ehapuna peegeldus minu südamevetel” (2023) on selle mõtteline jätk. Vahepeal on autorist saanud õpilane Viljandi gümnaasiumis.

Mõlemad kogud on küll väikeses formaadis, kuid suhteliselt mahukad, sisaldades arvukalt pealkirjata tekste nummerdamata lehekülgedel. Peamiselt on need meeleolupildid ja mõttemängud – luuleõied, nagu neid nimetab autor ise, kohati tõesti kaasahaaravad ja mõtlemapanevad. Palju on kasutatud kauneid looduskujundeid, eriti esimeses kogus. Kändla kirjutab, näiteks, et ta tahaks olla päikseline tüdruk, aga on hoopis kuukummardaja. Ilmselgelt romantik.

Esimene kogu on üldiselt helgemates toonides ja mängulisem (lapselikult, kuid mitte lapsikult). Teine tõsisem ning vahest isegi sünge (tunda on teatavat ärevust, kohati peaaegu nagu Metro Luminali “Igatsus tume”), kuid siiski jätkuvalt lootusrikas. Väike stiilinäide:

Andsin ChatGPT-le korralduse kirjutada mõned luuletused Kertu Kändla stiilis ning kärpisin neist kokku järgmised read.

Kui Kertu käib metsas ringi,
puud tervitavad teda sosistades.
Nad teavad, et ta on nende sõber,
kellele nad saavad alati toetuda ja loota.

Kertu Kändla on nagu muinasjutt,
kus headus võidab alati paha.

Kuid tal on ka tugev hing,
metsik ja julge, otsustav samm.
Kui vaja, astub ta vastu tormidele,
vapralt trotsides elu karmi kam.

Kertu Kändla loob maagilist maailma,
kus lilled räägivad vaiksel häälel.
Ta värvib pildi, kus kõik on võimalik,
ja unistustes avaneb uks uuele päevale.

Küsimusele, kes on Kertu Kändla, vastas ChatGPT seejärel enda värske loomingu põhjal, et ta on väljamõeldud tegelaskuju. Tehisintellekt kasutas teda lihtsalt kujundina, et luua poeetiline atmosfäär ja väljendada ilu, rõõmu ning maagiat. Masin lisas, et Kertu Kändla sümboliseerib loovust, armastust ja unistuste jõudu. Tema tegelaskuju võib inspireerida ning võluda oma loominguga, et võimaldada meil unistada ja tunda sügavamat ühendust luulemaailmaga. Kuigi ChatGPT ei teadnud, kes on Kertu Kändla päriselt, jõudis masin seda tegelaskuju luues minu meelest üllatavalt lähedale sellele, milline mulje jääb päris-Kändlast nende luulekogude põhjal.

Kuhu edasi? Vanasti (umbes 30 aastat tagasi), kui Ülo Alo Võsar toimetas Sakalas luulekülge ja selle väljaandel ilmus koguni eraldi luuleraamatute sari (Sakala toimetus asus siis Männimäel, trükikojaga samas majas), võinuks soovitada noorel autoril saata oma luuletusi avaldamiseks kohalikule maakonnalehele, kuid tänapäeval oleks see mõttetu. Kändla luuletusi on ilmunud varem ajakirjas Hea Laps, aga sellest on ta nüüdseks juba välja kasvanud. Nii et järgmine samm on ilmselt Värske Rõhk. Tasub igatahes jälgida, kuidas see teekond edasi läheb. Algus on paljutõotav.

Artikleid mujal
Põhikooliõpilane Kertu Kändla: luuleridu luues leian endas sisemise rahu
Noor sõnaseadja Kertu Kändla: Vabadus ja aeg on loomisel olulised märksõnad

PS. Vaata ka Kertu Kändla luulelehti Instagramis ja Facebookis. Luule, nagu öeldakse, annab tiivad – luuletamine aitab elada ja maistest muredest kõrgemale tõusta. Või nagu kirjutab Kertu Kändla: elada on lihtne / kuid end elusana tunda / on palju keerulisem.

Seppo Zetterberg “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest”

Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi viimane teos nägi eesti keeles (tõlkinud Sirje Olesk) trükivalgust isegi varem kui soome keeles. Soomes ei ole see tegelikult seni veel üldse ilmunudki.

Raamatu kaanekujunduses (kujundanud Mari Kaljuste) on kasutatud küll Viljandi Muusemi fotokogus leiduvat koloreeritud postkaarti, mis on pärit umbes aastast 1910, vaatega Lossi tänavale, kuid Viljandit ei ole Zetterberg maininud selles teoses isegi möödaminnes ning jutt jõuab lõpuks välja alles 19. sajandi keskpaika, mitte 20. sajandisse.

Kuigi pealkiri “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil” viitab üsna kitsalt Eesti-, Liivi- ja Kuramaale, leidub selles raamatus ka pikki kirjeldusi reisidest Soome.

See viimane ei ole üllatav, sest teos on kirjutatud selgelt ikkagi eelkõige soomekeelset lugejat silmas pidades, ega ka tingimata puudus. Näiteks on päris huvitav koht, kus Faddei Bulgarin võrdleb Helsingi ja Balti provintside kõrgseltskonna peokultuuri. Soome rootsikeelne eliit olla lõbutsenud täiest südamest, kusjuures kodanlased ja aadlikud koos, kuid Läänemere teiselt kaldalt tulnutele, eriti naistele, selline “segatud seltskond” ei meeldinud, ja nemad säilitasid alati vaoshoituse.

“Bulgarin kirjutas, et Läänemere provintsides võisid küll aadlimehed käia alamate seisustega läbi ja nende kokkusaamistel, kuid naised mitte mingil juhul. “Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naise juurde.” Keskmiste seisuste liikmetest oli vaid üliõpilastel õigus tantsida Liivimaa aadlineidudega, kuid kui üliõpilasel oli kaupmehest vend, siis see vend ei oleks kindlasti julgenud paluda tantsima Fräulein’i. “Nii ei saa Liivimaal kunagi korraldada avalikke tantsuõhtuid, sest rahvas on jagunenud kastidesse,” võttis Bulgarin kokku. Suvel võis küll Tallinna ja Liepāja kuurortides erandeid ette tulla. Aadlipreilid tantsisid kaupmehetütardega ühel ballil, kuid mitte kunagi nende seas ja alati paaris vaid aadlisoost kaaslasega.” (lk 140)

Nagu poola päritolu Faddei Bulgarin (1789–1859), kes veetis oma elu teisel poolel suure osa ajast endale kuulunud Karlova mõisas, nii viibisid ka mitmed teised Zetterbergi poolt tsiteeritud tegelased meie mail tegelikult pikemalt, mitte vaid läbisõidul olles.

Eestlastest sellest raamatust kahjuks väga kultuurset muljet ei jää. Neid on välismaised reisimehed ja -naised näinud sel ajal pigem veidi kohtlaste, paheliste ja turris tüüpidena, kusjuures korduvalt on leitud, et eestlased on veel suuremad joodikud kui venelased ja lätlased. Baltisakslased paistsid seevastu silma karskemate eluviisidega.

August Wilhelm Hupeli (1737–1819) refereerides on Zetterberg toonud samas päris hästi välja kõrtsimajanduse erinevused Eesti- ja Liivimaal. Eestimaa kubermangus võis iga maaomanik avada nii palju kõrtse kui tahtis. Liivimaa kubermangus võisid kõrtsi avada vaid need, kellel see oli märgitud juba Rootsi-aegses vakuraamatus või kes olid saanud vastava õiguse hiljem. Sellest tulenevalt oli Eestimaa kubermangus kõrtse väga palju ja tihedalt, kuid Liivimaa kubermangus võis läbida pikki vahemaid neid kohtamata. Küllap mõjutas see siis vähemalt mingil määral ka kohaliku maarahva joomakombeid.

Raamat on huvitav, aga kohati soovinuks siiski, et Zetterbergi rõhuasetused olnuks teistsugused. Näiteks Elizabeth Rigby (1809–1893) Eestimaal viibimisega seoses on kõigepealt üle kolme lehekülje juttu sellest, kuidas ta reisis oma Tallinnas elanud õe juurde, kes oli abiellunud baltisakslasega. Seejärel üks väike lõik: “Eestis veetis Rigby oma õe juures kaua aega, reisis mööda Eestimaad ja tutvus selle tähtsamate kohtade ja inimestega. Oma kirjadesse jättis ta unustamatu pärandi 1830. aasta teise poole provintsielu ja inimeste kohta.” Pärast seda on pühendatud viis lehekülge ühele Rigby lühireisile Helsingisse. Ja ongi kõik.

Rigby viibis siis Eestis mitu aastat (käis siin korduvalt ka hiljem) ning jättis oma raamatuga “A Residence on the Shores of the Baltic. Described in a Series of Letters” (1841), millest ilmus peagi mitu kordustrükki (neist ühele viitab ka Zetterberg), tõesti unustamatu pärandi siinse provintsielu ning inimeste kohta, kuid midagi täpsemalt me sellest Zetterbergi teosest kahjuks lugeda ei saa. Peame pöörduma kasutatud allika enda poole.

Puuduseks võib pidada sedagi, et tekst ei sisalda (erinevalt Zetterbergi varasematest teostest) konkreetseid viiteid. Raamatu lõpust leiab lisaks isiku- ja kohanimede registrile õnneks peatükkide kirjutamisel kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu, aga mille põhjal mõni konkreetne lõik on kirjutatud, seda võib igaüks seda vaadates ise nuputada. Nii et mõjub kokkuvõttes veidi rabedalt, kuid lugemist väärib see raamat ikkagi.

TÄIENDUS: Juhiti tähelepanu autoriga tehtud intervjuule, millest selgub, et kõnealune teos oligi mõeldud ilmuma ainult eesti keeles – soome keeles seda nüüd ei avaldatagi. Kui nii, siis on tehtud valikud eriti kummalised. Mulle jäi lugedes küll mulje, et see raamat on kirjutatud soome lugejatele. Ja nagu Facebookist võib lugeda, leidub nende hulgas ka neid, kes seda juba ootavad. Nii et see võiks ilmuda ikkagi ka soome keeles.

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Helen Rappaport “Pärast Romanoveid”

Jälle üks raamat, mida lastakse lugeda juba tudengitel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Briti ajaloolane Helen Rappaport jätkab oma tuntud headuses. “Pärast Romanoveid” asetub kenasti ühte ritta tema kahe eelnenud teosega, kuid ei ole päris stiilis uued-sõnad-vanal-viisil. “Revolutsiooni küüsis” (2016, e.k. 2017) rääkis 1917. aastal Venemaal pöördeliste sündmuste keerisesse sattunud välismaalaste lugusid. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (2018, e.k. 2019) pajatas luhtunud katsetest tsaariperekonna päästmiseks, aga ka Romanovite langusest ja Venemaal tekkinud kaosest laiemalt. “Pärast Romanoveid” (2022, e.k. 2023) viib lugejad Pariisi, millest kujunes vene emigrantide tähtsaim keskus.

Nagu viitab juba teose alapealkiri, “Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, ei alga see lugu tegelikult 1917. aastal Venemaal puhkenud revolutsiooniga (belle époque ehk kaunis ajastu tähistab üldiselt aastaid 1871–1914, eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ajaloos). Esimesed peatükid on pühendatud hoopis Venemaalt saabunute (rikkad suurvürstid, vaesed kunstnikud jne.) elule ja seiklustele Pariisis revolutsioonile eelnenud kümnenditel, näidates, kui tähtis sihtpunkt oli Pariis venelaste jaoks juba siis.

Seejärel käsitleb Rappaport seda, kuidas suuremad inimmassid revolutsiooni mõjul pagulusse sattusid. Teeb ta seda aga muidugi peamiselt üksikisikute saatusi lahates, kurbi lookesi pajatades.

Umbes pool raamatust räägib vene pagulaste elust, tööst ja katsumustest Pariisis sõdadevahelisel perioodil. Näiteks sellest, et aastatel 1922–1935 asutasid nad seal kokku 27 moemaja ning Pariisi moetööstus andis vahepeal tööd enam kui kolmele tuhandele venelannale, aga vaesunud suurvürstidest võisid saada portjeed ja meestele oli enamasti unistuste ametiks taksojuht – igasuguste pagulaste hulgas toona ilmselt veel hinnatum töökoht kui tänapäeval.

Oleks tegelikult päris huvitav teada, kui paljud neist naistest olid töötanud moe alal juba Venemaal. Üks minu enda vanavanaemadest, kes oli läinud 1913. aastal 17-aastaselt Peterburi ning töötas seal kübarategijana, kirjutas 1920. aastal Eestisse opteerumiseks luba taotledes enda elukutseks modistka. Tsaariajal oli moetööstus Peterburis ju päris tugeval järjel ja hästi arenenud. Ei tea, kas kusagil arhiivis leidub sarnaseid dokumente, kuhu on pandud kirja Pariisi jõudnud pagulaste varasemad ametid… mingit statistilist kokkuvõtet sellest oleks küll huvitav lugeda.

Rappaport kirjutab ka vene pagulaste omavahelistest poliitilistest nääklustest ja sellest, kuidas nõukogude agendid nende silmapaistvamatele juhtidele jahti hakkasid pidama. Palju on juttu kirjanike ja teiste kultuuritegelaste virelemisest. 1920. aastal Venemaalt emigreerunud Ivan Bunin, kellele anti 1933. aastal Nobeli kirjandusauhind, oli küll üks kuulsamaid pagulaskirjanikke, kuid temagi teoste tiraažid ei olevat olnud kunagi suuremad kui 500–800 eksemplari. Narkootikumide üledoosi tõttu surnud luuletaja Boriss Poplavski (1903–1935) kirjutanud aga Vladimir Nabokovile: “Kuulsaks? … Ära aja naerma. Kes teab minu luuletusi? Tuhat? Tuhat viissada, kõige rohkem kaks tuhat intelligentsemat pagulast, kellest üheksakümmend protsenti neid ei mõista. Kaks tuhat kolmest miljonist pagulasest! See on menu provintsis, mitte kuulsus.”

Pagulaste vanem põlvkond hoidis kaua kinni oma mälestuste Venemaast, aga noorem suuresti assimileerus, andes ka mitmeid Prantsuse ühiskonnas silma paistnud isikuid, näiteks Henri Troyat (1911–2007), kes oli küll sündinud (venepärase nimega Lev Tarassov) armeenlasest kaupmehe perekonda Moskvas, kuid kujunes üheks 20. sajandi viljakaimaks ja menukaimaks prantsuse kirjanikuks.

Viimane peatükk on pühendatud vene kogukonna hääbumisele Prantsusmaal 1930-ndate kriiside, järgnenud sõja ja Saksa okupatsiooni mõjul. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu Prantsusmaale jäänud kokku veel vaid 55 tuhat venelast ning 1950-ndateks kujunes vene emigrantide poliitiliseks ja kultuuriliseks pealinnaks Pariisi asemel New York. Nii et see on punkt, kuhu Rappaport sel korral ajajoonel ja geograafiliselt välja jõuab. Teekond sinna on aga väga sisutihe, nagu tavaliselt.

Raisa Cacciatore “Laste seksuaalkasvatus”

Raisa Cacciatore on hinnatud Soome lastepsühhiaater ja noortearst, kes on tuntud oma loengute ning laiemale üldsuse suunatud publikatsioonide poolest. Ta kuulus ka rahvusvahelisse ekspertide rühma, mis töötas WHO egiidi all välja poliitikakujundajatele, haridus- ja tervishoiuasutustele ning teistele spetsialistidele mõeldud Euroopa seksuaalhariduse standardid.

“Laste seksuaalkasvatus” on mahukas ja väga sisukas käsiraamat, mis on mõeldud eelkõige lapsevanematele, aga sobib ka näiteks inimeseõpetuse õpetajatele, kes võivad saada sellest palju mõtteid selle kohta, kuidas kõnealustest teemadest tundides rääkida, millise nurga alt midagi seletada ning kuidas vastata kõikvõimalikele küsimustele, mis õpilastel võivad tekkida – see on ilmselt ka põhjus, miks sellele teosele pööratakse tähelepanu isegi vastavate õpetajate koolitamisel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Seksuaalsusega seonduvat käsitletakse selles üldarusaadavas, igaühele mõistetavas keeles meditsiinilisest, psühholoogilisest, sotsiaalsest kui ka juriidilisest aspektist lähtudes. Muu hulgas on juttu sellest, mida peaks sisaldama seksuaalharidus koolis (lk 43-44).

Cacciatore leiab, et seksuaalharidus peaks toimuma kõikides klassides, algklassidest alates, kuid võtma kogu aeg arvesse laste arengutaset, vastasel korral võib see olla ka probleeme tekitav. “Lapsed ja seks ei käi kokku, see on selge. Aga teadmisi neist asjadest on siiski vaja,” kuulutab ta sissejuhatuses. “Lapsed vajavad tarkasid vastuseid ja õigeid hoiakuid, mis kaitseksid nende unistusi ja tundlikkust.”

Tema lähenemist nendele teemadele võib nimetada positiivselt konservatiivseks. Näiteks väike tsitaat kohast (lk 85), kus ta kirjutab sellest, milline seksuaalkasvatus olema ei peaks: “Küsimus: 1960. aastatel soovisid vanemad vähendada seksuaalset müstikat näiteks nõnda, et lasid lastel/noortel armatsemist vaadata – kas niisugusel juhul läheks sallivus liiga kaugele? Vastus: Täiskasvanute seksuaalsete kogemuste demonstreerimine lapsele ei ole sallivus, vaid on vägivald.”

Cacciatore rõhutab, et inimese võime seksuaalseid toiminguid taluda ja mõista areneb aeglaselt ning seksuaalkasvatus ei ole pelgalt info jagamine, vaid “see on ka eetika ja hoiakud – elamusi ei pea hakkama õpetama, neid tuleb kogeda endast lähtuvalt, oma arenguastmete tasandilt, ühelt astmelt teisele ronides.” Nii et mingit hipivärki või n-ö liberaalset seksuaalkasvatust ta ei poolda. Ja pornograafia on Cacciatore hinnangul (lk 182) lapsele alati kahjulik. Koolis tuleb tema sõnul rääkida ka porno ja meedia poolt tekitatud väärarusaamadest, sealhulgas meedia kahjulikust mõjust tajutud kehakuvandile.

Käsiraamat on hästi liigendatud ja sisaldab nõuandeid, millest lähtuda laste kasvatamisel sünnist murdeeani. Muu hulgas ka näiteid sellest, kuidas lastega mingitest asjadest rääkida, näiteks 5–10-aastastega järgmistel teemadel: *Mis vahet on tüdrukutel ja poistel? *Kuidas beebi kõhtu satub? *Mis on sõprus? *Mida ja kuidas rääkida pedofiilidest? *Oma keha on täiesti enda oma. Jne. Jne.

“Laste seksuaalkasvatus” ilmus soome keeles 2008. aastal ja anti juba samal aastal välja ka eesti keelde tõlgituna. Tänavu jaanuaris avaldatud eestikeelse väljaande sisse on kirjutatud, et see on teine trükk, aga tegelikult on juba kolmas, teine ilmus 2014. aastal. Nii et populaarne teos, umbes nagu kunagi Benjamin Spocki “Teie laps”, kuigi tiraažid on vahepeal muidugi väiksemaks muutunud.

Katja Petrowskaja “Võib-olla Esther”

Kiievis sündinud ja kasvanud juudi päritolu Katja Petrowskaja (s. 1970) on saksakeelne kirjanik, kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kelle emakeel on vene keel. 1998. aastal kaitses ta Moskvas doktoritöö Vladislav Hodassevitši proosa poeetikast, asudes järgmisel aastal elama Berliini. Enne seda oli õppinud aga nii Stanfordis ja Columbias kui ka Tartu Ülikoolis (kirjandusteadust ja slavistikat, 1987–1992), kus talle avaldanud eriti tugevat mõju Juri Lotman.

“Võib-olla Esther” (e.k. 2014, saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund) on Petrowskaja debüütromaan, mis nägi saksa keeles trükivalgust 2014. aasta märtsis, kuid võitis juba enne seda maineka Ingeborg Bachmanni auhinna ning on tõlgitud tänaseks mitmekümnesse keelde. Eestikeelse tõlke avaldamist toetas Goethe Instituut Saksamaa välisministeeriumi vahendeist. Tegemist on seega ühe tänapäeva saksa kirjanduse n-ö esindusromaaniga. 2014. aastal esines selle autor ka Eestis kirjandusfestivalil Prima Vista.

Ülal on toodud väljavõte 2014. aasta mais Müürilehes avaldatud Prima Vista külaliste tutvustusest.

2014. aasta mais ilmus romaani esimene peatükk (Kalle Heina tõlkes) ajakirjas Akadeemia, kus autorit tutvustas lühidalt Ave Mattheus, kes tegi temast juttu ka ajalehes Sirp, tsiteerin: “Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses.”

Mattheus märkis, et Petrowskaja esindab “tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis “Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid. Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust.”

Petrowskaja andis siis Eestis viibides isegi intervjuu venekeelsele Aktuaalsele Kaamerale, aga kui tema romaan detsembris viimaks eesti keelde jõudis (vahepeal oli vahetunud koguni tõlkija), see suurt tähelepanu ei pälvinud. Leidsin nüüd otsides ainult Silvia Urgase arvustuse, mis avaldati 2015. aasta veebruaris ERR-i portaalis. (Goethe Instituut avaldas 2014. aasta mais oma lehel tõlke saksa kirjanduskriitiku Fabian Thomase kirjutisest, mida on levitatud selle teose tutvustamiseks ka mitmetes teistes keeltes.)

Kas nii tagasihoidliku vastukaja põhjuseks võis olla teose eestikeelse väljaande veidi ebaõnnestunud kaanekujundus? Võib-olla, vähemalt osaliselt, aga kindlasti mitte ainult see. Ja pealegi pole kindel, et see on ebaõnnestunud, sest eelmisel nädalal köitis just see minu pilku Tartu bussijaama reisiraamatukogus – tundus piisavalt veider, et raamat kätte võtta ja hakata lugema, mis on kirjutatud selle tagakaanele.

Eestit ei nimetata selles teoses kordagi

Kas kohalikele lugejatele valmistas pettumuse tõsiasi, et Eestis õppinud autor ei maininud oma esikromaanis kordagi otsesõnu Eestit? Võimalik, kuigi teoses käsitletud teemasid arvestades võiks tõstatada ka hoopis küsimuse, kas see oli Petrowskaja poolt teadlik enesetsensuur, mille eest meie riigi rahvusvahelise maine pärast muretsejatel tuleks olla talle pigem tänulik, sest Eesti tähistajateks selles loos olnuks ilmselt silt “Judenfrei” ja (alles pärast selle saamist rajatud) ulatuslik koonduslaagrite võrgustik, kust ei väljunud elavana (erinevatel hinnangutel) 10–20 tuhat mujalt sisseveetud juuti.

Petrowskaja viitab sellele kandile siin vaid korra seoses ühe oma vanaisaga, kes “läks 1941. aasta juunis sõtta, sattus Kiievi lähistel kotti, veetis peaaegu neli aastat sõjavangis, pääses eluga, kuid ei pöördunud enam kunagi pere juurde tagasi. 41 aastat hiljem sai minust tema sõjast koju pöördumise tunnistaja.

/—/

Minu vanaisa, ainus ukrainlane peres, just tema maandus laagris, Mauthausenis, nii mulle räägiti. Nõukogude Liitu naasnud, saadeti ta filtratsioonilaagrisse ja kuulati seal üle. Üks naine aitas tal meie laagritest põgeneda. Meie laager kõlas minu kõrvus peaaegu nagu õrnalt, ma ei teadnud, et selleks on vahedamgi sõna, Gulag, tollal seda ei kasutatud. Minu vanaisa jäi selle naise juurde, kes ta päästis, loogiline ja selge juhtum, nii räägiti mulle, naine oli ta ju päästnud, ta jäi naise juurde, elas Kiievis ega pöördunud pere juurde tagasi, Rosa ja tütarde, tookord juba kümne- ja kaheksateistaastased. Olin kaksteist, kui ta naasis, olnud ära neli aastakümmet. Ta istus kogu aeg tugitoolis ja naeratas. Aasta pärast ta suri, kodus.

/—/

Enne sõda oli ta kui põllumees ja zootehnik kiirelt karjääri teinud, ta oli usaldusväärne töömees, hea välimusega ja ilus, ütles mu ema, ning naistele ta meeldis. Millalgi kolmekümnendatel anti talle kõrge amet põllumajandusministeeriumis, ta käis konverentsidel Baltikumis, ostis sealt tõuloomi Ukraina tarvis, riideid ja siidsukke Rosale, oma teisele naisele. Suurpuhastuse ajal teda nonde välisreiside eest ei karistatud. Võib-olla käis ta Baltikumis alles siis, kui see polnud enam välismaa, vaid osa meie suurest, sunnitud perest, pärast pakti sõlmimist, kui sõda oli baltlaste jaoks juba puhkenud, aga meie jaoks veel mitte.” (lk 209-210)

Juttu ei ole kaugeltki ainult holokaustist

Petrowskaja üks tuntumaid sugulasi, kellest ta selles raamatus kirjutab, on ilmselt tema vanaonu Judas Stern, kes mõisteti 1932. aastal Moskvas surma selle eest, et ta tulistas Saksa saatkonna nõuniku Fritz von Twardowski pihta (sellest juhtumist kirjutasid toona ka Eesti ajalehed).

Postimees, 6. aprill 1932

Odessast pärit Judas Sterni vanem vend Šimon Stern, Petrowskaja vanaisa, oli võtnud revolutsionäärina varjunimeks Semjon Petrovski ja elas selle all edasi ka pärast bolševike võimuletulekut. Petrowskaja kirjutab: “Kui mu isa 1932. aasta 8. mail keskpäeva paiku sündis, seisid Riikliku Poliitvalitsuse salateenistuse töötajad tema ümber nagu karjased sõime ümber. Imik oli Odessa korteris korraldatud läbiotsimise otsene tagajärg, tema varajane sünd andis tunnistust kaks kuud enne seda aset leidnud atentaadist.” (lk 129)

“Kui mu isa luges viiekümnendate aastate lõpus juhuslikult “Nõukogude diplomaatia ajaloost” kahte rida atentaadist, teadis ta otsekohe, et Jeguda Mironovitš Stern ja tema isa kadunud noorem vend pidid olema üks ja seesama inimene. Ta küsis isalt, kuid too vaikis. Ta küsis uuesti ja isa oli tõrjuv, keerutas, palus poega, et too ei päriks enam iial ta venna järele, ning millalgi keelas ta pojal seda nime mainidagi.” (lk 131)

“Hirm, et tema lapsed kannatavad ta venna atentaadi pärast, tegi mu vanaisast Semjonist sõjajärgse aja sõnaahtraima inimese. Mis tööd Semjon täpselt tegi, mu isa ei teadnud. Mu isa teadis oma isast vaid nii palju, et too oli töötanud organites, nagu tollal salateenistust nimetati, halduses ja hiljem varustamises. 1937. aastal tegi ta võimatut, lahkudes salateenistusest, kui ta Harkovi turbiinitehast juhtinud näälu, tema naise Rita venna juhtum talle lauale pandi.” (lk 133)

Kerime edasi. “Juudi Antifašistliku Komitee mahalaskmine oli üks Stalini viimaseid samme. Komitee liikmete hulgas leidus ka kirjanikke, viimaseid, kes veel jidišis kirjutasid. Hitler tappis lugejad ja Stalin kirjanikud, nii võttis mu isa keele kadumise kokku.” (lk 174) Petrowskaja isa Miron Petrovski (1932–2020) oli samuti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema kirjutas oma teosed vene keeles, kuid ideoloogilistel põhjustel ei pääsenud paljud neist nõukogude ajal trükki.

Kas ebameeldiv ajalugu vaikitakse maha?

Petrowskaja mõlemad vanaisad saadeti 1941. aastal rindele, isa evakueeriti nõukogude tagalasse, aga peaaegu liikumisvõimetu vanavanaema jäi maha Kiievisse, kus loodeti siis peagi taas kokku saada. “Ma arvan, et ta nimi oli Esther, ütles mu isa. Jah, võib-olla Esther. Mul oli kaks vanaema ja üks neist oli Esther, just. // Kuidas, võib-olla, küsisin nördinult, sa ei tea oma vanaema nime? // Ma ei kutsunud teda kunagi nimepidi, vastas isa, ma hüüdsin teda babuškaks, ja mu vanemad emaks.” (lk 193)

See vana naine, kelle nimi oli vist Esther, hukati ilmselt Babõn Jaris – või teel sinna. “Kümme päeva pärast seda, kui sakslased Kiievisse sisse marssisid, 1941. aasta septembris, tapeti siin Babõn Jaris Kiievi kogu allesjäänud juudi elanikkond, vaid hädavaevu teiste linnaelanike eest varjatult ning Lääne-Ukraina politsei abi kasutades. Kiiev, vanim Vene linn, kus ka juudid olid tuhat aastat elanud, sai juudivabaks.” (lk 171) “Minu babuškagi puhkab Babõn Jaris, rääkis mulle isa, ta lihtsalt ei jõudnud siia kohale.” (lk 173)

Petrowskaja kirjeldab üsna detailselt kuidas Kiievi linna ja ümbruskonna juudid Babõn Jari kokku aeti, et nad seal mõrvata. Seda lugedes meenusid Jossi Franki mälestused, milles on juttu rabi Aba Gomeri teekonnast vanglasse Tallinnas. Petrowskaja kirjeldus juutide teekonnast Babõn Jari on sisuliselt sama kurb. Nagu Gomer, nii arvanud ka paljud Kiievi jäänud juudid, et sakslased on kultuursed inimesed, kelle võimu all võib elu ehk isegi paremaks minna.

“Võib-olla Esther” ei ole küll nii rusuvalt masendav nagu näiteks Primo Levi “Kas see on inimene”, aga see on kokkuvõttes ikkagi üsna tõsine lugu, kuigi autori hoiak on pigem läbivalt elujaatav: “Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi.” (lk 18)

Tundub, et selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumisele järgnenud peaaegu olematu vastukaja oli tingitud mitte sellest, et keegi ei saanud aru, et see on tegelikult väga hea, hästi kirjutatud ja vajalik raamat – pigem tunti või kardeti, et selline aus pilk ajalukku toetab kuidagi Kremli narratiivi, mille kohaselt tulid euromaidaniga Ukrainas võimule natsid.

“Loen “Võib-olla Estherit” ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni “1944-le” ja kas või “Schindleri nimekirjale”. Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt,” kirjutas Urgas. “Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta.”

Irooniliseks või lausa tragikoomiliseks muudab selle asjaolu, et Petrowskaja oli ise euromaidani ajal Kiievis, elas vallandunud sündmustele aktiivselt kaasa, väljendas üsna selgeid seisukohti ning tegi saksa meediasse Ukraina teemal terve rea pikki intervjuusid ka teiste kultuuritegelastega. Ja jätkab samas vaimus veel praegugi. Minu meelest vägagi huvitav autor.