Rubriik: kirjandus

Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.

Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.

Lühidalt kokkuvõetuna räägib “Kadunud aega otsimas”, mille iga köide on loetav eraldi romaanina, kirjanikuks kasvamisest, oma kutsumuse leidmisest. Saar on kirjutanud tõlkele põhjaliku järelsõna, milles märgib, et just peategelase murdeiga käsitlev teine köide on see osa, mis “on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.” Nii et “Õitsvate neidude varjus” on hea koht, kust alustada Prousti romaanisarjaga tutvumist. Olgu siinkohal mainitud sedagi, et 1919. aastal võitis see Prantsusmaa mainekaima kirjandusauhinna.

Margus Ott on märkinud tabavalt (kogumikus “20. sajandi mõttevoolud”, lk 91), et aeg on Prousti jaoks “ruumi neljas mõõde ja ta uurib aega eeskätt selleks, et leida viisi, kuidas sellest pääseda, kuidas liikuda ajatu poole.” Otsesest sündmustikust olulisemaks muutub teadvuse vool. Proust ei köida lugejaid dramaatiliste sündmustega. Paeluvalt mõjub eelkõige tema stiil, teksti voolavus ja elegants. Järgnevalt on siin toodud vaid üks üsna suvaliselt valitud lõik, mis seda hästi näitlikustab.

“Mõnikord aga ronisime talu külastamise asemel kõrgele kaljupangale ja kui sinna kord pärale jõudsime ning rohule istusime, pakkisime lahti oma võileivad ja koogid. Mu sõbrannad eelistasid võileibu ja imestasid, et mina söön ainult ühe gootipäraste suhkrukaunistustega šokolaadikoogi või lõigu aprikoositorti. Asi oli selles, et Chesteri juustu ja salati võileivad, see teadmatu ja uus toit, ei öelnud mulle midagi. Koogid aga olid kursis ja tordid võisid lobiseda paljust. Esimestes oli kreemi läägust, teises puuviljade värskust, mis teadsid kõike Combrayst ja Gilberte’ist ning mitte ainult Combray Gilberte’ist, vaid ka Pariisi omast, kelle õhtuoodetel ma neid uuesti kohtasin. Nad tuletasid mulle meelde noid “Tuhande ja ühe öö” koogitaldrikuid, mis oma “süžeedega” nii väga lõbustasid mu tädi Léonied, kui Françoise tõi talle ühel päeval “Aladini imelambi”, teisel “Ali-Baba”, “Äratatud magaja” või “Meremees Sinbadi randumas kõigi oma rikkustega Basras”. Oleksin väga tahtnud neid uuesti näha, aga mu vanaema ei teadnud, mis neist on saanud, arvates pealegi, et tegu oli lihtlabaste maalt ostetud taldrikutega. Kuid mis sellest, Combrays keset halli Champagne’i mõjusid nende vinjetid värvikirevate katketena nagu kivivõrestikus vitraažid pimedas kirikus, nagu laterna magica projektsioonid minu magamistoa videvikus, nagu india tulikad ja pärsia sirelid kohaliku raudteeliini jaama ees, nagu mu vanatädi portselanikogu ta elatanud provintsidaami hämaras kodus.” (lk 543-544)

Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.

PS. “Õitsvate neidude varjus” on loetav ka ajasturomaanina, kirjeldusena ühest ajajärgust. Omamoodi mõttelise järjena sobib sellisel juhul selle otsa hästi Stefan Zweigi “Eilne maailm”.

“Olen 42-aastane. Mul pole meest, last ega tööd. Olen oma korteri maha müünud, olen oma esimese raamatu valmis saanud ja endisest töökohast lõpparve võtnud. Olen astunud valgesse uttu – olen vaba ja kõigest prii.” lk 13

Järjekordne raamat, mida sai loetud selleks, et vaadata, kas see võiks jääda riiulisse ootama aega, mil minu tütred on piisavalt suured, et seda lugeda, räägib keskeakriisi jõudnud Soome naiskirjanikust, keda on tabanud nn. teise raamatu needus. Kankimäki järgneb inspireerivatele naistele nii ajaliselt, kultuuriliselt kui ka geograafiliselt kaugetesse paikadesse, astub nende jälgedes, uurib nende elu, et saada lõpuks valmis oma teine raamat “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.

“Kas tohib kõike kõrvalise ja võõramaalase pilguga vaadata? Kas ma saan veidigi andeks, kuna ma vähemalt püüan mõista? Kui ma oma esimeses raamatus Jaapanist kirjutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele üldse, vaid kirjutasin, mis pähe tuli, midagi tsenseerimata ega poliitkorrektsuse üle juurdlemata, kuid nüüd, Aafrikast kirjutades, on mul tunne, nagu liiguksin miiniväljal. Küllap on nii, et olgu ma kui tahes ettevaatlik, suudan end igal juhul õhku lasta.” lk 48

Umbes kolmandik raamatust on pühendatud Taani kirjanikule Karen Blixenil (1885–1962), kes on eestikeelsetelegi lugejatele tuntud eelkõige oma Aafrikast rääkivate mälestuste kaudu. Kankimäki näitab, et tema elu Aafrikas ei olnud tegelikult päris selline, millisena Blixen seda enda teostes kujutas. See oli ikka kõvasti keerulisem. Tema kannul käies maalib Kankimäki aga päris elutruu pildi ka tänapäeva Aafrikast.

Teine kolmandik on pühendatud maailmaränduritele ja reisikirjanikele. Pikemalt on seal tehtud juttu järgmistest tegelastest: Isabella Bird (1831–1904), Ida Pfeiffer (1797–1858), Mary Kingsley (1862–1900), Alexandra David-Néel (1868–1969) ning Nellie Bly (1864–1922), kelle enda tore raamatuke “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” avaldati eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles. Jutust käivad aga läbi veel mitmed teised sarnased seiklejad, üks on näiteks leedi Hester Stanhope (1776–1839).

“Tahad niisama pükse kanda? Mõtle järele, kas sa ikka võid endale lubada samasugust käitumist nagu keegi Lady Hester Stanhope, kes reisis 1810. aastal Lähis-Idas ringi meheks riietununa puhtalt seetõttu, et pidas pükse mugavamaks. Tema käitumine šokeeris britte südamepõhjani. (Araablased jälle arvasid, et tegu on mingi võõramaalaste kiiksuga.) Oli mis oli, kõnealune leedi suri Liibanoni mägedes üksildasena, peast segi läinuna ja täiesti vaesununa oma kolmekümne kuue toalises majas, mis kuulu järgi oli täis prahti, vanu arstimeid ja koidest puretud Araabia sadulaid.” lk 163

Stanhope on muu hulgas tuntud selle poolest, et tema eestvedamisel korraldati esimesed arheoloogilised väljakaevamised Palestiinas, kuid sellest ega ka paljudest teistest temaga seotud põnevatest seikadest Kankimäki raamatus juttu ei ole. Seal on ta vaid korraks vilksatav kõrvaltegelane.

Raamatu viimane kolmandik on pühendatud kunstnikele. Itaalia maalikunstnikud Sofonisba Anguissola (1532–1625), Lavinia Fontana (1552–1614) ja Artemisia Gentileschi (1593–1656?) on ehk tuntud kunstiajaloolastele, kuid käivad meediast tänapäeval läbi pigem näidetena nimedest, mida keegi eriti ei tea. Lisaks on seal Jaapani avangardist Yayoi Kusama (sünd. 1929), keda peetakse praegu küll edukaimaks elusolevaks naiskunstnikuks (teenistuse mõttes), kuid kelle kuulsuse kõrgaeg jääb ilmselt siiski juba aastakümnete taha – ei ole täna kindlasti nii tuntud nimi nagu Andy Warhol (1928–1987) või Yoko Ono (sünd. 1933), kuigi omal ajal on ta pälvinud päris laialdast tähelepanu.

Mia Kankimäki esimene raamat “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, mida ma ei ole lugenud, rääkis Jaapanist, kuhu ta jõuab tagasi teise raamatu lõpuks. See on kindlasti raamat, mis väärib lugemist (julgen väita, et ka meestel). Veebist leiab sellele aga muidugi ka palju teisi soovitajaid, näiteks 1, näiteks 2, näiteks 3.

Edward Rutherfurdi “Hiina” on romaan, mille tegevus toimub tegelikult aset leidnud sündmuste taustal – 1839. aastal alanud oopiumisõjast kuni bokserite ülestõusu ja keisririigi languseni. Autori poolt välja mõeldud peategelaste kõrval astub selles üles terve rida ajaloolisi isikuid. Veidi üle kilo kaaluv teos (ligi 800 lehekülge teksti) pakub lugejale läbilõiget toonasest Hiina ühiskonnast, andes ühtlasi ülevaate selle suhetest välisilmaga ehk välisilma mõjust Hiinale. Tegelasi, tegevusliine ning sündmusi on palju, aga Rutherfurdi stiil muudab raamatu kergesti loetavaks. Mõned (üsna juhuslikud) tekstinäited:

Hommikul tundus kõik olevat võimalik. Alles siis, kui ta oli ärganud, lipsanud õue ja näinud hommikust udu, taipas Mei-Ling, mida peab tegema. Sest see, mida ta värava juurest tiigi poole vaadates nägi, ei olnud mitte see kerge hämu nagu eile, vaid tihe piimjasvalge udu. Läbipaistmatu. Kõikehaarav. Otsekui nähtamatuks tegev vaip, mille saatsid talle jumalad. Niisugune udu, kus võib otsekohe ära eksida, kui oled küllalt rumal, et sinna sisse minna. (lk 40)

Vaatasime läbi ühe paviljoni teise järel, ühe saare teise järel. Poleks ma seda kõike oma silmaga näinud, siis vaevalt oleksin seda uskunud. Röövijad polnud kõike ära viinud. Võetud oli kulda ja hõbedat, kalliskive ja pärleid, võetud oli maale ja usuga seotud kujusid ning sadade kaupa siidrõivaid. Olin kuulnud, et mõni sõdur olevat siidrõivad ka selga tõmmanud – kas selleks, et neid oleks lihtsam kaasa viia või mingi nende pidupäeva puhul, seda ma ei tea. Aga kõike ei olnud ära viidud sellel lihtsal põhjusel, et seda kõike oli liiga palju tuhandepealisel armeel laiali tassida. Aga see ei olnudki mulle kõige suurem jahmatus. Hävitustöö oli kõige hirmsam. Siidrõivad olid puruks rebitud, hindamatu väärtusega rullmaalid lahti rullitud lihtsalt selleks, et näha, kui pikad nad on, ja jäetudki siis maha, et neil trampida. Lakitud laekad lõhutud, pärlmutterkaunistused maha kraabitud, templi ornamendid ära rebitud. Seda polnud tehtud kättemaksuks või vihast. Hoopiski mitte. Nad lihtsalt lõbutsesid vaba päeva puhul. Neil polnud vähimatki austust ei Hiina keisririigi, selle valitsejate, selle õpetlaste ja kunstnike ega üldse millegi vastu, mis elus on kaunist. (lk 545-546).

Siis meenusidki mulle Cixi sõnad ajaloo kohta. “Midagi pole uut.” Hiina ajalugu on pikk. Šabloon võtab uue kuju, aga selle olemus jääb alati samaks. Dünastia käib pikkamisi alla. Ilmuvad sissetungijad. Puhkevad mässud. Taevatahe võetakse tagasi. Dünastia variseb kokku. Järgneb kaose ja sõjapealikute aeg. Viimaks taastab korra uus dünastia, mis harilikult tõuseb riigist endast. Vana impeerium tõuseb jälle mõneks järgnevaks sajandiks. Niisugune sündmuste käik poleks leskkeisrinnale arvatavasti meeldinud, aga vaevalt oleks see olnud talle üllatus. (lk 801)

Karl Martin Sinijärv on nimetanud seda suurepäraseks suvelugemiseks, kuid hästi sobib see ajaviiteks muidugi ka pimedatel sügisõhtutel. Ilo Tuule Rajand on toonud välja, et see teos sisaldab nii mõndagi, mis aitab mõista võib-olla paremini ka tänapäeva Hiinat. Triinu Rannaäär on aga märkinud, et selle romaani tegelaste jaoks on kõige olulisem, et nende perekonda ei häbistataks. Ehk siis see vana häbikultuuri teema, mis võib tekitada eestlastes, kellele on üldiselt omasem süükultuur, kohati suurt võõristust, kuid on võib-olla võtmetähtsusega element Hiina ja hiinlaste mõistmiseks.

Lugedes meenusid mulle Mel Gibsoni film “Apocalypto” (2006), mis räägib maiade tsivilisatsioonist enne hispaanlaste saabumist, aga ka Samuel Huntingtoni tuntud tähelepanek: “Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid omaks ainult vähesed teiste tsivilisatsioonide liikmed), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Lääne inimesed kipuvad seda tõsiasja sageli unustama; mitte-läänlased ei unusta seda iialgi.”

PS. Üks väheseid mulle kätte juhtunud ilukirjanduslikke teoseid, kus minajutustajana tegutseb eunuhh.

1943. aasta novembris teatas Eesti Sõna, et Karl August Hindreyl (1875–1947) valmis uus romaan “Aovalged aknad”, mille kirjutamist ta alustas sama aasta suvel. Tegemist oli esimese osaga kavandatud pikemast teosest. Lehes ilmunud teate kohaselt oli see siis juba trükivalmis ning Hindrey kavatses asuda pärast väikest puhkust kohe ka teise osa kirjutamisele. Eestlaste rahvuslikust ärkamisajast rääkiv romaan jäi toona siiski ilmumata, selle käsikirja saatus oli laiemale üldsusele kaua teadmata.

“Edgar Kant, tookordne Tartu ülikooli rektor, oli talle muretsenud üliõpilaste hulgast stenografisti, kellele kirjanik võis dikteerida (mõnedki ajakirjandusliku koolitusega kirjanikud on kasutanud seda meetodit, samal ajal kui see teistele on olnud võõras ja võimatu). Kuhu jäi see Hindrey viimase suurema töö käsikiri? See on küsimus, mis peaks vaevama iga kirjandussõpra nii välismaailmas kui kodumaal,” kirjutas 1975. aastal Välis-Eesti kirjandustegelane Valev Uibopuu, kes pöördus selle küsimuse juurde tagasi veel hiljemgi.

1995. aastal teatas kirjastus Virgela, et annab välja Hindrey kogutud teosed, kokku 21 köidet. Esimese osana sellest (lõpetamata jäänud) sarjast ilmus “Aovalged aknad”, mille saamisloost kirjutas järelsõnas kirjandusteadlane Rutt Hinrikus. Tema sõnul anti Tartu Eesti Kirjastuse käsikirjad, ka ilmumata jäänud teoste käsikirjad kirjandusmuuseumile üle tõenäoliselt pärast sõda, kuid Hindrey kuulus seal kaua (piiratud juurdepääsuga) erifondi – 1960-ndatest alates oli see käsikiri küll juba üldkasutatavas fondis, kuid suurt huvi selle vastu nõukogude ajal ei tuntud. 1973. aastal loovutas Hindrey peretuttav Olli Olesk kirjandusmuuseumile endagi käes olnud käsikirjad (tingimusel, et kogu üleantud materjal jääb suletuks aastani 2000), sealhulgas pealkirja “Viimane peatükk” kandva teksti, mis on kirjastusele antud osa järg. Hindrey kirjutas selle pärast sõda valenime all Iru hooldekodus elades. See peatükk, mis võis olla ka hoopis kavandatud romaanitriloogia järgmise osa materjal, lisas esialgsele versioonile umbes neljandiku.

Esimene väljaanne loeti üldiselt ebaõnnestunuks

1995. aasta väljaandes avaldati Hindrey esialgne käsikiri ja “Viimane peatükk” (koos kolme erineva lõpuga) suuresti muutmata kujul. “Tegemist on viimistlemata materjaliga, mida kirjanik sellisel kujul tõenäoliselt avaldada soovinud poleks. Sellele vaatamata olen püüdnud algteksti säilitada võimalikult esialgsel kujul ning teinud vaid hädavajalikke parandusi ja täiendusi kohtades, mis muidu täiesti arusaamatuks jääksid,” kirjutas siis oma järelsõnas köite toimetaja Kaarel Tarand. “Igal juhul peaks “Aovalged aknad” lugemiselamuse pakkuma ka sellisel, viimistlemata ja sõnaseletusteta kujul ja tahaksin väga loota, et Hindrey oleks tehtud parandustega suurema pahanduseta nõustunud.”

Selline lähenemine oli (kultuuriloo seisukohalt) mõistetav, kuid pälvis (õigekeelsuse vaatepunktist) teravat kriitikat. “On üks asi, millest tõesti lähemalt rääkida ei taha. Jutt on raamatu õigekeelest. Nii vigases eesti keeles trükitud romaani ei ole ma kunagi varem lugenud. On see nüüd piir või saab teha veel hullemini?” ahastas kirjandusteadlane Ülo Tonts. “Kuna redigeerimisest nagunii ei pääsenud (mõnel tegelasel oli käsikirjas koguni mitu nimekuju), siis võinuks toimetaja küll rohkem siluda ja ühtlustada,” leidis ka Oskar Kruus, kelle hinnangul ei tõusnud Hindrey viimane romaan enam tema tippteoste tasemeni, kuid pakkus 1990-ndatel lugejale siiski “huvitavat vaheldust eesti iroonilise proosa ja välismaiste kriminullide rosoljes.”

Kõige põhjalikum arvustus ilmus siis Ülo Tedre sulest ajakirjas Keel ja Kirjandus. “Kahtlemata on “Aovalged aknad” Hindrey tippteoseid. Kindlasti on selle ilmumine kirjanduslik suursündmus,” leidis tema, kritiseerides aga samuti toimetajat: “Kahjuks rikub romaani lugemisest saadud ülevaid tundeid tema väline vorm. Nii halvasti toimetatud või õigemini vist hoopis toimetamata teksti pole juhtunud ammu käes hoidma – kui üldse! /—/ Tõesti, härra Kaarel Tarand võiks piirduda poliitiliste artiklitega ja toimetamise jätta nendele, kes seda oskavad. Kokkuvõttes rõhutan veel: kirjastuse üritus on üllas ja toetust vääriv, romaan on paremaid, mida Hindrey on kirjutanud (ja see ütleb palju). Kahjuks on teos – toimetaja tõttu – väga halvas korras.”

“Viimane peatükk” tundus Tedrele pigem järgmise, kirjutamata jäänud romaani esimese peatükina, mida võiks kasutada ehk vaid epiloogina. Samas märkis ta, et “Aovalged aknad” ei ole “romaanipärasem kui teised Hindrey romaanid, seegi koosneb tugevasti keskendatud ja loogiliselt järjestatud üksikpiltidest, pööramata suuremat tähelepanu sündmustiku arendamisele. Hõlmatav ajavahemik on lühike ja seda ei korva ka tegelaste arvukus. Peategelast õigupoolest polegi. Kesksem on ehk Peeter Viira, Peeda, ülekohtuselt karistatud poiss, kelle pagemine senisest kodust linna hõlmab romaanist poole.”

Laar jättis lõpu muutmata, aga kirjutas kõvasti juurde

Hindrey romaani tegevus leiab aset 1869. aastal, mil toimus eestlaste esimene üldlaulupidu – pealkiri “Aovalged aknad” viitab selle rahvast innustavale mõjule. Nii romaani algse käsikirja kui ka Mart Laari poolt ümbertöötatud versiooni lõpetab lõik, milles kooliõpetaja Jaan Alliksaar esineb üsna paatosliku sõnavõtuga: “Aost valged aknad,” ütles ta nii, nagu ei tahaks ta ise segada hommikueelset vaikust. Ja jätkas: “Nende akende taga magatakse nüüd juba teist und kui senini. Teist und Peipsist Pärnuni ja Tallinnast Ruhja piirini. Virust Võruni kõnnib Viru lauliku mõte läbi aoeelse uinaku: kaugel näen kodumaad kasvamas. Need aknad seal kõik on ju lauliku mõtte valendavad vastukajad, kui nii piltlikult võib ütelda. Laulupeost saadik on kõik aknad üle eestlaste maa Soome lahest kuni saarteni aost valged.”

Laar märgib oma eessõnas, et ajatelje jälgimine, mida Hindrey üldiselt tegi, paigutab “Viimase peatüki” 1995. aasta väljaandega võrreldes igal juhul teise kohta. Tema on pannud selle eelviimaseks. Lisaks olemasolevate peatükkide laiendamisele kirjutas ta juurde kaks uut. “Üldiselt on üritatud säilitada Hindrey enda teksti nii palju kui vähegi võimalik, isegi kui mõnes kohas kirjutatu parandamiseks kange kihk tekkis. Romaani maht on seega kasvanud juurdekirjutamise arvel, mille juures on võimaluste piires kasutatud Hindrey teisi kirjutisi,” selgitab ta lugejatele. Kuigi ka Laari versioonist jäi silma üksikuid näpukaid, on see keeleliselt kahtlemata palju korrektsem kui 1995. aasta väljaanne. Kahte raamatut kõrvuti sirvides tekkis mul mõnel juhul pigem küsimus, kas lausete sõnastuse parandamine oli ikka tingimata vajalik, sest kohati läks nii hoopis kaduma Hindrey isikupärane keelekasutus, aga see selleks.

Tegemist on sisuliselt olustikuromaaniga, milles kujutatakse eesti ühiskonda (maarahvas ja saksad nii maal kui linnas, nii jõukamad kui vaesemad) tegelikult mitte enam päris rahvusliku ärkamisaja koidikul, vaid siis, kui rahvuslik liikumine juba hoo sisse saab – selle perioodi algust, mille mõttelise lõpu leiab Kruusi romaanist “Aeg atra seada” või Ernst Peterson-Särgava jutustusest “C. R. Jakobsoni matusel”. Nagu nimetatud jutustus, nii on Hindrey romaan samas ühtlasi ühe poisi kasvamise ja teeloleku lugu. Peterson-Särgava mahukas “Lähme linna kirjutama, oma elu kergendama!”, kus tegevus jõuab välja 1859. aastasse, kujutab eelnenud perioodi. Laar kuulutab küll, et sedavõrd laiahaardelist pilti, mis vaatab vastu Hindrey (ja tema enda) romaanist, ei ole rahvuslikust ärkamisajast Eesti kirjanduses rohkem antud, aga mina küll ei ütleks, et Kruusi ning Peterson-Särgava romaanid oleksid selles osas kuidagi tagasihoidlikumad. Pigem mõjub “Aovalged aknad” nendega võrreldes kergemalt, ja seda mitte üksnes väiksema mahu tõttu.

Hindrey kirjutas oma teostesse talle endale elust tuntud karaktereid ja kohti, kuid muutis enamasti ära nende nimed, aga Laar on lisanud ka pildikesi väiksematest paikadest, nagu näiteks Pikassilla kõrts (lk 273-274, mille kirjeldamisel ta on tuginenud selgelt hoopis August Kitzbergi memuaaridele ja muudele allikatele, kuigi seda kusagil mainitud ei ole). Tekst mõjub lugedes üsna usutavalt, aga tuleb pidada muidugi meeles, et tegelikult oli juba Hindrey sündinud pärast kujutatud aega ega olnud toona valitsenud olusid päris oma silmaga näinud, isiklikult kogenud. Nii et kokkuvõttes on see ikkagi vaid ilukirjanduslik nägemus minevikust, mitte mineviku jäädvustus. 1869. aasta üldlaulupidu on selles nimetatud korduvalt esimeseks korraks, mil sedasi kokku laulma mindi, aga üldse ei ole mainitud näiteks seda, et suuri laulupäevi, kuhu inimesed mitmelt poolt kokku sõitsid, korraldati juba varem, nagu ka baltisaksa laulupidusid, kus osales ka eesti koore eestikeelsete lauludega – meie esimene üldlaulupidu oli ju siiski selle protsessi loomulik jätk, mitte mingi välk selgest taevast.

Guugeldades pärast lugemist teose pealkirja, et vaadata mida teised on sellest arvanud, selgus, et tegemist on lausa kultusteosega, millest on väidetavalt kuulnud pea iga naine. Inimesed teevad selle kohta lehekülgede kaupa märkmeid, arvukalt tsitaate leiab nii vikist kui ka Facebookist, kus sellele on pühendatud eraldi eestikeelne lehekülg. Raamatu sisse vaadates selgus, et sellest ilmus eesti keeles tänavu juba 9. trükk (ingliskeelne väljaanne avaldati 1992. aastal, esmatrükk eesti keeles 1997. aastal).

Enne lugemist kõlas selle raamatu pealkiri mulle küll kuidagi tuttavalt, aga ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud. Selle üle ei ole põhjust väga imestada, sest esindan ju teist sugupoolt, kes selle sihtgruppi ilmselt ei kuulu: kui autor pöördub raamatus oma lugejate poole, siis nimetab ta neid ikka naisteks (“meie, naised” jms. õelikud õlalepatsutused on selles üsna sagedased). Lugemagi juhtusin ma seda nüüd tegelikult selle tõttu, et kolme tütre isana pean koduse raamatukogu veidi ümber komplekteerima, koondama sinna rohkem nö. naiskirjandust, mida saaks lastele kunagi soovitada: “Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist” kõlbab neile lugemiseks küll, aga seda umbes vanuses 20+, sest nooremate jaoks on tekst kohati liiga keeruline.

Dr. Clarissa Pinkola Estés on psühhoanalüütik (tema iidoliks on Jung, aga mitte Freud), kes kaitses 1981. aastal doktoriväitekirja etnokliinilise psühholoogia alal, rõhuasetusega rühmapsühholoogiale ja suguharupsühholoogiale. Selle raamatu kirjutamise ajaks oli ta töötanud juba mitukümmend aastat naistenõuandlas inimhingede tervendajana, keskendudes oma töös kliinilisele ja arendavale psühholoogiale, mille puhul kasutas ravivahendina pajatusi:

“Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu – ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. Neis lugudes sisalduvad tervistusvahendid, mis taastavad iga kaotsiläinud hingetungi, hakkavad toimima iseenesest. Lood erutavad, toovad arhetüübi – antud juhul Ürgnaise arhetüübi – spontaanselt tagasi pealispinnale.”

See raamat koosnebki valitud lugudest, muinasjuttudest ehk õpetusjuttudest ja nende analüüsist, mis toovad autori sõnul “Ürgnaise arhetüübi helde külluse kõige paremini esile.” Tegemist on sisuliselt eneseabiraamatuga, mis peaks sisendama naistesse eneseusku ja enesekindlust. Lood ja autori tõlgendused nende tähendusest on huvitavad, kuigi ma päris kõigega tema poolt pakutud seletustes loomulikult ei nõustu. Tekst haarab lugeja kaasa, kuid häirivalt mõjus selliste üldistuste nagu “iga naine”, “kõik naised”, “normaalne naine” jne. kasutamine. Kohati kumab läbi ka täiesti kohutav ohvrimentaliteet, näiteks:

“Teise maailmasõja järgne põlvkond, kuhu ma kuulun, kasvas üles ajal, mil naisi ei peetud täisväärtuslikeks ja neisse suhtuti kui omandisse. /—/ Kuigi sellest, mida naised kokku kirjutasid, lugu ei peetud, tulistasid nad oma sulepeadest ägedalt edasi. Kuigi see, mida naised kokku maalisid, tunnustust ei leidnud, oli see ometi hingekosutav. Oma kunstiharrastuse jaoks pidid naised välja manguma tööriistad ja tööruumid, aga kui see korda ei läinud, siis töötasid nad mõnes puuõõnes, koopas, metsa vahel või katusekambris. Hädavaevu tohtisid naised tantsida. Ainsad kohad, kus nad seda vabalt teha said, oli mets, sest seal ei näinud neid keegi, või keldrikorrus või pime hoov, kuhu nad läksid solgiämbrit tühjaks kallama.”

Võib muidugi olla, et see kirjeldus vastas 1945. aastal sündinud autori enda ning tema ravialuste isiklikele kogemustele, aga kindlasti ei saa nende põhjal teha kogu ajajärku ja sugupõlve hõlmavat üldistust, mis kehtiks nii Ameerika Ühendriikide kui ka ülejäänud maailma, näiteks Eesti ja kõigi siis siin elanud naiste kohta. Nii et huvitav raamat, mis sisaldab kohati päris õpetlikke lugusid, kuid mitte just tõsiteaduslik ajalooallikas. Pilt, mille see lugejatele minevikust maalib, on ikkagi üsna mütologiseeritud.