Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 3/5

Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:

elu on ime
mis ootab juhtumist
kui liiga kaua ootab
läheb mööda vist

Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.

Jõgi asfaldi all (2008)

Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”

Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.

Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…

Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski
& loojuw päike peatub pargivõrades
ma istun aknal, olen weidi ära
& mõtlen ammukuuldud laulu sõnades

/—/

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,
oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –
see tunne ei olnud tarbetu. See tunne
olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.

/—/

Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka,
on nimeta lootus & uutmoodi usk.
& teiselpool armastust, usku & lootust
on lõpux ehk ometi – unustus.

Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.

Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:

Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.

Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.

Ajalaulud (2011)

Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ta yhe jaox on nii & teisel naa…
ta oli esimene, mida mina teadsin.

/ – – – /

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti –
ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe
& oma wanemate elud yleyldse
& tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.

Ma olen syydi oma synnimaas –
wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus –
& järjest tihemini miskipärast meenub
see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.

Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika

Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.

Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.

Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.

Et nii kerge wõib olla headus
& ometi raskem weel,
sest me teame, kust oleme tulnud,
teame, kuhu oleme teel.

/—/

Jääma peab, kui jälle tahax minna,
lahkuma, kui tahax pysida.

Neeme Kuningas “Ooperinovellid”

Kena väike raamatuke, mis sobib lugemiseks nii rannas, rongis, trammis kui ka trollis (jätate sellega endast kaasreisijatele, kes näevad vaid kaanele trükitud pealkirja, kindlasti väga kultuurse mulje), sisaldab üle paarikümne jutukese, mis moodustavad kokku sidusa lühiromaanikese. Kui äsja lõppenud lausest jäi mulje, et kõnealune teos on kuidagi kerge või kerglane, siis võib seda kinnitada vaid selles mõttes, et aeg lendab lugedes kiiresti, igav ei hakka. Seda on väga oluline rõhutada, sest esmapilgul jääb seda raamatut nähes või kätte võttes paljudele kindlasti mulje, et tegemist on tõenäoliselt mingi süvakaga, mis võib pakkuda midagi huvitavat ainult tõelistele ooperifännidele, kes kuulavad päevad läbi Klassikaraadiot – see aga ahendab kõvasti raamatukese potentsiaalset lugejaskonda, sest tegelikult on see nii mitmekihiline, et läheks ilmselt hästi peale ka neile, kelle silmis ooper on nagu lihtsalt mingi boooring stuff. Lühidalt: tõeline rahvakas, mida võib samas soovitada ka intellektuaalselt nõudlikumatele lugejatele.

Ma seda siin väga ümber jutustada ei taha, sest muidu ei ole pärast enam äkki nii huvitav lugeda. Mitte mingil juhul ei tasuks kuulata-vaadata salvestust raamatu esitlusel toimunud vestlusest selle autoriga. Ma ise kuulasin seda pärast lugemist. Sealt saab muidugi teada nii mõndagi (näiteks selle, kes oli peategelase prototüüp, nimeliselt), aga just seetõttu ongi see kokkuvõttes üks täielik spoiler, sest võtab päris paljude raamatus kirjeldatud seikade osas lugejalt võimaluse jäädagi igavesti mõistatama, kas midagi sellist leidis kunagi aset ka päriselt või sünnitas selle vaid autori fantaasia. Nimelt on Kuningas seganud tõsielu, sealhulgas enda ja teiste eluloolist materjali, ja ilukirjanduslikke ulmasid kokku nii hoogsalt, et lugedes ei ole sugugi selge, kas mõni asi on algusest lõpuni väljamõeldis või vaid veidi ülepingutatud, kergelt üle võlli keeratud mälestuskild.

Esimene osa (kaheksa lugu), mis võtab enda alla ligi poole kogu tekstist, lõpeb sellega, et 17-aastane minajutustaja lahkub oma sünnilinnast, milles võib tunda ära autori enda sünnilinna Kilingi-Nõmme. Kuigi linna nime kordagi ei mainita, kannavad paljud sealsed elanikud veel kinoseansil puhkenud põlengu arme ning leidub ka muid selliseid ühisjooni, mis seovad seda just selle äsja nimetatud paigaga. Kilingi-Nõmmes, selle ümbruses ning sealt kandist pärit inimeste hulgas leidub tõenäoliselt ka neid, kes võivad tuvastada selles osas figureerivate tegelaste prototüüpe. Mina seda loomulikult teha ei suuda, sest olen peatunud seal vaid läbisõidul viibides.

Toon sellest osast ka asjakohase stiilinäite: “Teismelisena sai minu uueks harrastuseks õhtupimeduses majaakendest sisse piilumine. Akende taga luuramine muutus igaõhtuseks harjumuseks, erutavaks sõltuvuseks, mis kestis seni, kuni lõpetasin kooli ja läksin pealinna.

/—/

Igal õhtul olin vaatajaks umbes tosinale etendusele. Draamad ja melodraamad, salongi- ja tragikomöödiad, mononäidendid ja tummfilmid. Milliseid võimalusi see kujutlusvõimele pakkus! Hiljem oli eriti pikantne näha minu etenduste tegelasi näiteks postkontoris või saunas hoopis teisi rolle esitamas. Mind nad aga petta ei suutnud, sest ma teadsin nende tõelist olemust ja palet, olin neid näinud olukordades, kus nad ei näidelnud, vaid olid teesklemata nemad ise, spontaansed ja siirad.

Aastaid hiljem oli mul juhus jutustada oma lummavast meelelahutusest ühele tuntud kirjanikule. Ta vaimustus sellest ning kirjutas populaarse raamatu, mille järgi tehti ka väga hea ja edukas film.”

Eks ole ju nii mõnigi meist lapsepõlves või juba noorukina vahest vaatama jäänud, kui mõne võõra akna taga toas järsku midagi pilkuköitvat juhtub, kuid selles raamatus saab sellest tõesti lausa haiglane kalduvus. Pealinnas asub jutustaja lõpuks tööle ooperiteatris, kus esinevad värvikad kujud tema loos endale samuti kohad leiavad. Autor ise seletas küll esitlusel, et ta ei hakanud täpselt kirjutama, mis teatriga on tegemist, kuid tekstis on tegelikult korra mainitud, et see on rahvusooper. Nii mõnelegi tegelasele, kes esines raamatus nimetuna, sai mul isegi lugedes kohe nimi juurde pandud (täiesti automaatselt, sellele kuidagi eraldi mõtlemata), kusjuures mina tunnen seda seltskonda ju vaid juhuslike meediakajastuste kaudu, omamata selle vastu mingit spetsiifilist huvi. Nii et tõsistele ooperihuvilistele on see raamat kindlasti korralik suutäis, kuigi võib mõjuda kohati ilmselt ärritavalt, sest tekst on vürtsitatud vahepeal päris teravaks.

Annan sellest teisest osast siin nüüd lõpetuseks maitsta siiski ühe leebema lõigu: “Teater on üks imeline ja imelik asutus. Publik näeb vaid murdosa sellest keerukast ja põnevast maailmast, näeb sisseharjutatud etendust, mille ettevalmistamiseks on tohutult aega, energiat ja raha kulutatud. Publik tuleb vaatama-kuulama artiste, kes astuvad üles laval ja orkestrisüvendis, et luua illusoorne ja maagiline õhustik, mõtte-, vaimu- ja hingeenergiate pendeldamine üle rambi lavalt saali ja vastupidi. Publik näeb hoolikalt ette valmistatud pettust ja maksab selle eest, et petetud saada.”

Leidub seega ka selliseid rahulikke mõtisklusi. Üldiselt on tekst tugev. Ainult lõpp valmistas väikese pettumuse, muutus nagu liiga selgelt väljamõelduks. Autor võinuks ikkagi jätta otsad lahtiseks, et tekitada lugejates maksimaalset segadust, et pärast raamatu lugemist jäädaks mõtlema: kas järsku tõesti…

PS. Kuna kõnealuse raamatu autorit on selgelt mõjutanud Gaston Leroux’ tuntud romaan, mis on tõlgitud eesti keelde pealkirjaga “Ooperikummitus”, kasutan nüüd võimalust, et soovitada lugeda ka ühte tema vähem tuntud teost, “Äraneetud aukoht”, mis võib mõjuda samuti päris inspireerivalt.

Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”

Läinud aastal jagasid mitmed inimesed Eestiski sotsiaalmeedias viidet Guardianis ilmunud Rutger Bregmani artiklile, mis põhines ühel peatükil tema nüüd ka eesti keeles avaldatud raamatust “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”. See oli lugu sellest, mis juhtus pärast seda, kui kuus poissi sattusid 1965. aastal asustamata saarele, kust nad pääsesid alles enam kui aasta hiljem. Tegelikkus, nagu autor rõhutas, erines tunduvalt sellest, mida William Golding kirjeldas oma romaanis “Kärbeste Jumal” (1954, e.k. 1964), kus oli kujutatud samalaadset olukorda. Tuginedes sellele ja reale teistele juhtumitele, mis näivad olevat vastuolus levinud ettekujutusega inimloomuse isekusest, üritab Bregman näidata, et inimesed on tegelikult loomu poolest head.

“Inimkond. Paljutõotav ajalugu” algab sellega kuidas nii Saksa kui ka Briti kõrgem juhtkond pani Teise maailmasõja ajal mööda, kui üritas murda vastase võitlustahet tsiviilobjektide pommitamisega. Tulemus oli täiesti vastupidine oodatule: rahuliku elanikkonna terroriseerimine ei tekitanud vaenlase tagalas paanikat, vaid viis hoopis tugevama mobiliseerumiseni rinde toetuseks. Sama viga kordasid ameeriklased hiljem Vietnamis.

Hiroshima ja Nagasaki ei käi Bregmani arutluskäigust läbi kordagi, aga minu meelest on oluline neid siinkohal mainida. Jaapani alistumine pärast seda, kui ameeriklased olid heitnud sinna tuumapommid, näitab, et sellise ülekaaluka jõu ees, mis ähvardab kõik elava maapinnalt pühkida, kaldutakse siiski alistuma, sest peale jääb inimeste ellujäämisinstinkt, millega saab samas muidugi seletada ka vastupanu tugevnemist olukorras, kus täielik kaotus ei näi olevat veel vältimatu. Sellisel juhul ongi igati loomulik, et tsiviilobjektide pommitamisele järgneb tugevam mobiliseerumine, sest suured inimkaotused ja purustused veenavad inimesi vastase elajalikkuses, vajaduses ennast tema eest kaitsta.

Bregman toob välja, et enamik sõduritest on tegelikult hoidunud lahingutes oma relvade kasutamisest, sest tunneb vastumeelsust inimeste tapmise suhtes: suurema osa kaotustest on sõdades põhjustanud väike vähemus, viimasel ajal aga pommitamine, mille puhul vastane on justkui umbisikulisem, talle ei ole vaja otse silma vaadata. Wehrmachti võitlusvõimekust, mis ületas oluliselt lääneliitlaste võitlejate oma, seletab ta lihtsalt võitlejate vahel valitsenud sõprusega (Kameradschaft), mida teadlikult kultiveeriti, mitte ideloogia või muude asjaoludega – võideldi rohkem oma relvavendade, võitluskaaslaste eest, mitte Suur-Saksamaa nimel. See on Bregmani käsitluses näide sellest, kuidas positiivseid tundeid on kasutatud ära halbadel eesmärkidel.

Samas võib aga muidugi väita, et Wehrmachti liikmed toimisid suuremate tapjatena siiski ka selle tõttu, et natsid suutsid vastaseid edukamalt demoniseerida ja loomupärast inimlikkust võitlejates tugevamalt alla suruda, mistõttu neil oligi psühholoogiliselt lihtsalt nö. kergem tappa. Selles mõttes on mõistetav, miks paljud Saksa kirjastused selle teose avaldamisest keeldusid. Bregman on Hollandi, mitte Saksa ajaloolane, aga tema ajalookäsitluse alatoon on üsna läbivalt saksa militarismi pehmendav. Näiteks 1914. aastal rindel paljudes kohtades puhkenud spontaansete relvarahude ja vastaspoolte vennastumisega seoses rõhutab ta, et algatus selleks tuli enamasti sakslaste poolt, kuid karmilt keelasid selle ära Antanti väejuhid (justkui ei oleks Saksa omad teinud täpselt sama).

Üks märkimisväärne asi, millest Bregman ei kirjuta, kuid mida on maininud Peter Englund oma ka eesti keeles avaldatud raamatus Esimesest maailmasõjast, on see, et okastraadist tõkkeid, mis vaenupoolte vennastumist oluliselt raskendasid, hakati rajama alles 1914. aasta lõpus. Põhjus, miks algatusi vennastumiseks ja relvarahudeks tuli rohkem sakslaste poolt, võis peituda aga selles, et nende ridades leidus rohkem katoliiklasi. Uus paavst Benedictus XV, kes nimetas seda sõda hiljem Euroopa enesetapuks, kutsus 1914. aasta sügisel ametisse astudes üles sõlmima jõuludeks relvarahu. Kuna riigijuhid ja kõrgemad sõjaväelased seda üleskutset ei järginud, haarasid initsiatiivi ohvitserid rindel.

Bregmani teos on väga ambitsioonikas. Ta üritab teha kokkuvõtet kogu inimkonna ajaloost, et tõestada teesi, mille kohaselt tekkis homo sapiens ennast ise järjekindlalt nö. kodustades sõbraliku ja leebe liigina, kes muutus agressiivseks alles pärast paikse eluviisi ja eraomanduse tekkimist. Kõige huvitavama osa sellest moodustavad peatükid, milles ta kummutab Stanley Milgrami, Philip Zimbardo ja teiste selliste tegelaste eksperimentide tulemusi. Bregman näitab, et need ei olnud rangelt võttes kaugeltki teaduslikud – tulemused olid tugevalt manipuleeritud, et saavutada teatud ühiskondlikke muutusi. Paraku näib ta ise langevat kohati samasse lõksu.

Bregman rõhutab, et inimeste ettekujutus inimloomusest on oluline, sest see mõjutab ka nende endi käitumist. William Golding maalis sellest oma romaanis tema hinnangul väära pildi, mis on teinud palju kahju, sest ta oli lihtsalt ise halb inimene, kes peksis oma lapsi. Seda viimast rõhutab Bregman oma teoses korduvalt. Kui lugesin aga nüüd uuesti üle Guardianis ilmunud jutu, leidsin selle lõpust väikese paranduse, mille kohaselt eemaldati artiklist viide sellele, et Golding peksis oma lapsi. Bregman oli tuginenud Goldingi enda kirjeldusele padjasõjast oma 4-aastase pojaga, mille ta lõpetas alles siis, kui poiss oli juba nutma puhkemas. Goldingi tütar kirjutas ajalehele, et isa ei peksnud ega löönud oma lapsi kordagi. Seega oli Bregman jätnud temast lugejatele sisuliselt väära mulje, et toetada sellega omaenda argumenti.

Selle päriselt aset leidnud juhtumi puhul, kus poisid jäid pikaks ajaks omapäi asustamata saarele, on kõige huvitavam küsimus, mida Bregman kahjuks ei esita, minu arvates hoopis see, kas nad olid lugenud eelnevalt Goldingi romaani või näinud selle ainetel tehtud filmi. Ja kui olid, kas ei võinud siis just see mõjutada neid sõlmima kokkulepet, millega üritati vältida sarnase stsenaariumi kordumist reaalsuses? Mulle tundub küll tõenäoline, et just nii see võiski olla – Bregmani käsitlusega tsivilisatsiooni kahjulikust mõjust inimesele see aga hästi kokku ei sobiks, mistõttu ei ole ka põhjust imestada, et ta sellel küsimusel ei peatu.

Rein Müllerson “Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?”

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märgib raamatu järelsõnas, et Rein Müllersoni mälestused peaksid pälvima Eesti ajaloo- ja poliitikahuviliste tähelepanu juba ainuüksi selle tõttu, et 1991. aasta augustis kirjutas ta kõigepealt valmis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse teksti ning mõni päev hiljem aitas Moskvas sõnastada Venemaa Föderatsiooni presidendi seadlust Eesti Vabariigi tunnustamise kohta. Müllersoni meenutused neist kahest saavutusest, mille üle ta on eriti uhke, võtavad raamatus enda alla veidi alla kolme lehekülje ehk vaid ligi ühe protsendi kogu tema kirjutatud tekstist. Ülejäänu on seega muu jutt.

Tegemist on tõlkeraamatuga (inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann), mille ingliskeelne versioon jõudis müügile alles reedel. See tähendab, et tõlge, mille väljaandmist on toetanud Tiit Vähi, kelle alluvuses Müllerson tema esimese valitsuse ajal töötas ning keda ta nimetab selles raamatus oma heaks ja lähedaseks sõbraks, avaldati juba enne originaali.

Vähi mainitakse raamatus tegelikult ainult kahes kohas. Sama palju tabamusi on lõpus toodud registri järgi saanud Vaino Väljas ja Edgar Savisaar. Väljasest, kellesse Müllerson suhtub suure austusega, on tegelikult juttu lihtsalt kahel kõrvuti asetseval leheküljel. Savisaarest samuti. Tema osas möönab autor, et poliitilise karjääri lõpul läks Savisaar omadega küll pisut rappa, aga… “mulle jääb ta siiski inimeseks, kes oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses õige mees õigel kohal, ning tugevaks poliitikuks, kes tegi oma parimatel päevadel tähtsaid ja õigeid otsuseid ning viis neid täide.”

Läbi käib veel terve rida teisi Eesti tegelasi (Arnold Rüütel, Lennart Meri, Indrek Toome, Mart Laar jne.), kuid suuremalt jaolt on nad surutud kokku ühte peatükki pealkirjaga “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvus”, mis moodustab vaid väikese osa selle raamatu mahust ja autori elust. Üks peatükk on pühendatud lapsepõlvele ja noorukieale ning üks ka kolmandat korda Eestis olekule, tööle õppejõuna Tallinnas. Eestist ja Eestiga seonduvast on muidugi juttu veel ka teistes peatükkides, näiteks juhtis Müllerson töörühma, mis koostas Aleksandr Jakovlevi poolt 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil peetud kõne MRP teemal (Müllersoni sõnul tuli see tema visandist lõpuks siiski palju emotsionaalsem ja lahjemaks tembitud), kuid kokkuvõttes on pööratud rohkem tähelepanu ikkagi suurele mängule USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina vahel.

Müllersoni kirjeldused enda elukäigust, kus on mänginud suurt rolli juhus, moodustavad selles raamatus vaid ühe telje. Teiseks võib pidada tema seiklusi ideede maailmas, mida lugeda on vähemalt samavõrd põnev. Vähemalt minul oli. Kohati nõustudes, kohati mitte.

Müllerson kirjutab, et üks peamisi põhjusi, miks ta lahkus 1992. aastal Eesti välisministeeriumist, minnes õpetama rahvusvahelist õigust Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli (LSE), oli tema vastuseis sellisele kodakondsuspoliitikale, mis jättis suure osa Eesti elanikest kodakondsuseta isikuteks. Ta toob välja, et 1991. aasta jaanuaris, kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas Eesti iseseisvuspüüdlustele toetust avaldamas, Jeltsini ja Rüütli vahel sõlmitud kokkulepe nägi tegelikult ette kodakondsuse nullvarianti – kodakondsuse võimaldamist kõigile Eesti alalistele elanikele. Ja venelaste väited, mille kohaselt Lääne riigijuhid lubasid Saksamaa taasühendamisega seoses, et NATO rohkem idapoole ei laiene, vastavad tänaseks avalikustatud materjalide valguses tõele, kuigi osad asjaosalised selliste lubaduste andmist avalikult eitasid ning paljud Lääne ajakirjanikud ja analüütikud neid venelaste jutte kuni viimase ajani naeruvääristasid.

Müllersoni hinnang on selles osas karm: “Kõiki neid dokumente lugedes ei jää kahtlustki, et inimesed, kes on sääraste lubaduste andmist eitanud, ehkki teadsid või oleksid pidanud nendest teadma, levitasid nimme võltsuudiseid, paljud kommentaatorid aga pildusid Harry Frankfurti filosoofilise määratluse kohaselt lihtsalt rämpsu laiali. Rahvusvahelise õiguse asjatundjana esitaksin paar juriidilist kommentaari. Jah, selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud pühalikke lepinguid. Seetõttu on ka pisut tõde väidetes, et Gorbatšov ja Ševardnadze olid ehk lihtsameelsed, kui jäid uskuma suulisi lubadusi, ehkki need olid üleskirjutustes talletatud. Aga väited, et suulistel lubadustel ei ole poliitilisi ega isegi õiguslikke tagajärgi, ei vasta tõele. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus tunneb niinimetatud suusõnalisi härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.”

Müllersoni hinnangul kujutas NATO laienemine endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, aidates tugevalt kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele. Konfrontatsiooni loogika, nagu ta märgib, lõpeb tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Ma arvan, et kaitsepolitsei, kelle aastaraamatusse sattumist Müllerson ka mälestustes mainib, võiks kirjutada sellele raamatule põhjaliku arvustuse, ja selle ka avalikustada. Oleks huvitav lugeda! Minul tekib siinkohal ainult küsimus: kui kirjalikke lepinguid saab hiljem muuta ja tühistada, miks peaksid riigijuhtide suulised lubadused olema siis jäädavalt siduvad ka nende ametijärglaste jaoks, eriti demokraatlikes riikides, kus rahval peaks vähemalt idee poolest olema ju võimalus muuta valimiste kaudu riigi poolt aetavat poliitikat, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikat? Ma ei väida, et Müllersoni hinnang on antud juhul vale, kuid leian, et selle aluseks olev printsiip on vähemalt mingil määral küsitav.

Tema hinnangud on kohati üldse väga kategoorilised. Näiteks peatudes Iraaki tungimisega seotud vaidlustel, kirjutab Müllerson, neist lähtudes: “Washington aktsepteerib üksnes oma poliitika tingimusteta toetamist, olgu see õige või vale. Mis on õige ja mis on vale, peab jääma ainuüksi tema otsustada. Ma jälgin teatava ebamugavustundega seda lipitsemist, millega Eesti poliitiline eliit võistleb Washingtoni kõige allaheitlikuma liitlase koha eest.”

Jagades täielikult Müllersoni arusaama, et Iraaki tungimine oli rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ning katastroofiliste tagajärgedega viga, mille vallandatud ahelreaktsioon jätkub tänini, tundub siiski veidi ebaõige süüdistada Eesti poliitilist eliiti allaheitlikus lipitsemises, kui sinna kuuluvate isikute endi arvates olid nad USA sõjapoliitikat toetades nagu mingid Kaval-Antsud, kes kasutavad lihtsameelset Vanapaganat ära enda huvides, kindlustavad lihtsalt sedasi suhteid arendades Eesti julgeolekut. See ei ole allaheitlik lipitsemine, see on midagi hoopis muud, hoopis hullemat: täiesti moraalitu realpolitik, mis maskeerub läänelikest, liberaalsetest ja demokraatlikest väärtustest rääkivate maskide taha, õõnestades sellega süüdimatult neid samu väärtusi.

Mina olen tänaseks veendunud, et toona Eestis võtmetähtsusega kohtadel olnud isikud (eelkõige Siim Kallas, Jüri Luik, Harri Tiido ja Kristiina Ojuland) ei olnud lihtsalt kaasajooksikud, kelle käitumist võib kuidagi vabandada/õigustada Washingtoni survega, vaid mängisid ise aktiivset rolli USA õhutamisel sellesse sõtta. See arvamus ei ole võetud õhust, vaid põhineb osaliselt hiljem juba avalikult teatavaks saanud infol, näiteks George W. Bushi mälestustel kohtumisest peaminister Kallasega, osaliselt aga sündmustele lähemal seisnud isikute käest kuuldul, mis võib kunagi tulevikus, kui kõik asjaosalised on juba surnud ja materjalidele seatud juurdepääsupiirangud kaotavad kehtivuse, saada ka dokumentaalselt kinnitatud. Usun, et mõned nimetatud isikud saavad siis lõpuks endale väärilise koha ka ajalookirjutuses. Seni aga ei tohiks lubada neile luksust varjuda toonaseid valikuid õigustades vabanduse taha, et siis tuli anda lihtsalt järele Washingtoni survele, sest tegelikkuses ei ole mõjutustegevus olnud päris nii ühepoolne.

Minu arvates ülehindab Müllerson läbivalt just Washingtoni mõju, jõudes selle kaudu alavääristamiseni, mis vabastab teisi osapooli justkui oma tegude ja valikute eest vastutamisest. Ta kirjutab, et “ilmselt paikneb Eesti kaitseminister NATO käsuredelil rühmaülema tasandil ja peab kogu oma kriitilise mõtlemise võime alla suruma (parem muidugi, kui tal seda polekski).” Aga need inimesed, keda sedasi vaid mingiteks kuulekateks käsutäitjateks taandatakse, peavad ennast ise ju hoopis väga nutikateks ja kavalateks tegijateks, kes kasutavad ära hoopis ameeriklasi – nad on mitte jõuetud ohvrid, vaid oma tahte sihikindlad teostajad.

Küsimus on pigem, kas see siht, mida mööda liigutakse (võimalikult lähedased sõjalis-poliitilised suhted ameeriklastega ning samal ajal Lääne ja Venemaa vastasseisu õhutamine, et USA ja teised lääneriigid aitaksid venelasi Eestist eemal hoida) aitab tegelikult ning eriti ka pikemas perspektiivis kaasa soovitud eesmärgi (Eesti riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamine) saavutamisele. Seda näitab ainult aeg. Müllersoni arvates on see küll ilmselgelt eksitee, mis viib hukatusse, aga samas puudub meil ju võrdlus mingi alternatiivse reaalsusega, kus arengud oleks läinud pärast külma sõja lõppu teisiti.

Minu arvates ei saa automaatselt eeldada, et Lääne hoidumine Venemaa nõrkuse ärakasutamisest oma mõjusfääri jõuliseks laiendamiseks hoidnuks ära ka Venemaa vastureaktsiooni ehk katsed seda enda puhul kindlustada. On ju täiesti võimalik ka selline stsenaarium, et Venemaa poliitika kujunenuks nüüd lõpuks hoopis ekspansiivsemaks, kui NATO laienemine ei oleks loonud sellele vahepeal ohjeldavat takistust. Me lihtsalt ei tea seda, puudub võrdlusmoment.

Nõustun autoriga selles, et populismi tõus paljudes lääneriikides on tingitud demokraatiast eemaldumisest, autoritaarsest liberalismist, mille puhul liberaalne ning kosmopolitismi kalduv kultuuriline, poliitiline ja majanduslik eliit üritab suruda enda väärtusi peale palju alalhoidlikumate hoiakutega lihtrahvale – vastureaktsioon võib kohati olla ebameeldiv, kuid on vältimatu, kutsutud esile liberaalse eliidi enda poolt. Selles osas kattub Müllersoni analüüs suuresti sellega, mida võib lugeda Jan Zielonka eesti keeleski ilmunud raamatust “Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel”.

Kogu raamatut ma siin ümber jutustama ei hakka. Teemasid käib sealt läbi nii palju, et ka neid loetlema ei viitsi enam hakata. Tegemist ikkagi kokkuvõttega ühe inimese pikast elust ning selle jooksul mõeldud mõtetest. Paljudele võivad mõned asjad seal mõjuda ilmselt ärritavalt, aga minul oli seda raamatut lugeda huvitav. Soovitan kõigile, keda huvitavad rahvusvaheline õigus ja Eesti iseseisvuse taastamisega seonduv, aga juttu on seal veel ka paljudest muudest asjadest.

Juha Hurme “Neem”

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on “2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan”, mis “on täis fakte, viiteid ja üksikasju, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga.” Lugedes tuleb muidugi välja, et see on rohkem jutustus ajaloost kui romaan selle sõna tavapärases tähenduses. Lugu algab aegade algusest ja jõuab välja 1809. aastani, kui tänapäeva Soome alad, mille kohta autor kasutabki nimetust “Neem”, läksid Venemaa alla.

Samas ei piirdu ta kitsalt selle ühe geograafilise piirkonnaga. Hurme käsitluse kohaselt on kogu elu maakeral tagasiviidav umbes nelja miljardi aasta taha, kui ürgmeres sündis kõige elava, mis meie planeedil leidub, ainurakne vanaema. “Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus,” märgib ta. “Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole.” Sellest arusaamast lähtub Hurme ka neemlaste kujunemist lahates: põlissoomlasteks võib nimetada ehk vaid neandertallasi – hilisemad soomlased on rändesulam ja nende keel, nagu mütoloogiagi, toodi sisse mujalt. Neeme ajalugu on tihedalt seotud kogu ülejäänud maailmaga, mistõttu on selles raamatus leidnud koha isegi omapärased seletused suuremate maailmareligioonide (judaism, kristlus, islam, hinduism, budism jne.) tekkimisest, ajaloost ja olemusest.

Hurme läheneb ajaloole üldiselt teadaolevatele faktidele toetudes, kuid omast vaatenurgast, kannab seda nägemust lugejate ette üldarusaadavas, rahvalikus keeles. Mõned stiilinäited:

Birgitta võttis kätte ja läks Rooma ning elas seal vaga ja rõõmsat elu kuni oma surmani aastal 1373. Roomas olid kõik seda meelt, et kui üldse on mõni püha tots, siis Birgitta. Ega läinudki kaua aega, kui paberid sisse anti, ja 1391. aastal kuulutati Birgitta pühaks. Juba aastal 1384 rajati Vadstenasse esimene birgitiini klooster, järgmisel aastasajal saadi säherdune ka Naantalisse. (lk 136)

Meie kõik, kes me maksame riigile rõõmsal meelel ja nurisemata märkimisväärseid makse, et see omas individuaalsest tarkusest kõrgemas tarkuses tasandaks sissetulekute erinevusi ja ehitaks kõigile kodanikele edasiviivat struktuuri, näiteks raamatukogusid ja noorte huvikeskusi, kus elada, pingutada, kultuurseks saada ja armastada, meenutame hea sõnaga Thomase järglast, Turu viiendat piiskoppi, läänegötamaalast Berot, kes sokutas osa piiskopina saadud viljamaksust oma sugulasele, kes juhtus töötama Rootsi kuningana. See tähendas Neemele ilmaliku riikliku maksustamise algust, kuna piiskopimaks muutus kroonumaksuks. (lk 152-153)

Umbes sellist, üsna sisutihedat seletamist on selles raamatus kuskil 390 lehekülge. Lisatud on ka isikunimede register. Kahjuks puudub kohanimede oma. Põhirõhk on küll kultuuriajalool, kuid sellega põimuvad Hurme jutustuses tihedalt läbi ka teised sektorid: sõjaline, poliitiline, majanduslik jne.

Neeme ja neemlaste ajalugu haakub vaatlusalusel perioodil kohati päris tugevalt tänapäeva Eesti alade ja siinse elanikkonna omaga, mistõttu võiks see raamat pakkuda huvi ka neile, keda huvitab kitsamalt Eesti, mitte niivõrd Soome ajalugu. Mõningaid asju aitab see kindlasti paremini konteksti asetada. Näiteks: Enn Kippel kujutas romaanis “Kui Raudpea tuli” seda, kuidas Rootsi kuningas Karl XII lasi ehitada oma vägedel Põhjasõja ajal Eestis laagris olles jäälossi ja mängida lumesõda. On teada, et midagi sellist leidis siis aset ka päriselt. Hurme tsiteerib aga pikalt (lk 218-219) juba 16. sajandi keskpaigast pärit Olaus Magnuse ladinakeelset “Põhjarahvaste ajalugu”, millest nähtub, et selline jääkindluste vallutamine, nende pärast lahingute pidamine oli toona põhjamaades sõjalise väljaõppe tegemisel levinud tava – Kippeli romaanis kujutatu oli seega mitte mingi veider kurioosum, nagu võib tänapäeval esmapilgul näida, vaid ilmselt osa tavapärasest sõjalisest väljaõppest. Selliseid huvitavaid kilde leiab sellest raamatust palju.

Kaarel Piirimäe “Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas”

Raamatu kaanele on kirjutatud “Sama hästi kui venelaste maa”, kuid sisu võtab minu arvates paremini kokku alapealkiri, mistõttu sai kasutatud seda ka siin postituse pealkirjas. Raamatu aluseks on Kaarel Piirimäe 2010. aastal Cambridge’i Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille Palgrave Macmillan avaldas 2014. aastal pealkirjaga “Roosevelt, Churchill, and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War”. Nagu autor ise rõhutab, ei ole eestikeelne väljaanne aga tegelikult ingliskeelse teose tõlge, vaid hoopis täiendatud ja ümber kirjutatud versioon, kuhu on lisatud ingliskeelsest välja jäänud materjali, isiklikke seisukohti ja hinnanguid, mis ei sobinud rangelt akadeemilisse väljaandesse. Lühidalt: eestikeelne on põhjalikum ja otsekohesem.

“Sama hästi kui venelaste maa” olevat öelnud Balti riikide kohta 1943. aastal USA president Franklin Delano Roosevelt. Piirimäe raamatus on selle kohta kirjas (lk 141): Hiljem, 1943. aastal, olevat ta öelnud: “Jah, ma arvan tõesti, et need 1941. aasta piirid on sama head kui mis tahes muud /…/ ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa.” Allikana viitab ta John Lamberton Harperi raamatule “American Visions of Europe: Franklin D. Roosevelt, George F. Kennan, and Dean G. Acheson” (1996), kus väide on toodud (lk 81) sisuliselt samas sõnastuses: FDR himself reportedly said in 1943, “Yes I really think those 1941 frontiers are just as good as any … and all those Baltic republics are as good as Russian.”

Kui seda ingliskeelset lauset guugeldada, leiab paar raamatut, millest tuleb välja ka täpsemaid asjaolusid.

Susan Butleri teosest “Roosevelt and Stalin: Portrait of a Partnership” (2015) selgub, et FDR oli jõudnud sellise järelduseni 1943. aasta novembriks ning poetas vastava lause vestluses kellegi leitnant Milesiga, keda Butler nimetab tema abikaasa Eleanori sõbraks.

Frank Costigliola raamatus “Roosevelt’s Lost Alliances: How Personal Politics Helped Start the Cold War” (2013) minnakse selle ilmselt küllaltki avameelse jutuajamise vahendamisel (lk 191) veelgi detailsemaks. Tuleb välja, et FDR poetas vastava lause üsna möödaminnes, kui rääkis rohkem hoopis Poola eksiilvalitsuse pretensioonidest suurtele aladele, mis jäävad tänapäeval Valgevene ja Ukraina piiresse, leides, et Lviv “peaks minema Poolale”, aga see “ülejäänud piirkond oli kõigepealt Venemaa all, ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste.” Enne seda oli ta öelnud, et ei ole kindel, kas aus rahvahääletus Poola idapoolsetes provintsides ei näitaks, et need eelistavad minna tagasi Venemaa alla.

Vastav koht Costigliola raamatus kattub tema juba 2008. aastal ajakirjas Diplomatic History avaldatud artiklis “Broken Circle: The Isolation of Franklin D. Roosevelt in World War II” leiduvaga. Allikana viitab ta seejuures Briti välisministeeriumi arhiivist pärit ettekandele (FO 371/38516), mida ei ole kahjuks muudetud kättesaadavaks digitaliseeritud kujul. Nii et väite algallikas on küll täiesti tuvastatav, aga sellega tutvumiseks tuleb minna kohale Briti rahvusarhiivi. Piirimäe on seal hoitavaid välisministeeriumi materjale küll ulatuslikult kasutanud, aga sellele konkreetsele ma tema raamatust viidet ei leidnud.

Arhiiviviite järgi otsides leiab viite sellele 1943. aasta 20. detsembri kuupäeva kandvale dokumendile ka ühest teisest Costigliola artiklist, kus on märgitud, et Milesi visiit lõppes 2. novembril. Selle artikli edasiarendus ilmus omakorda kogumikus “Challenging US Foreign Policy: America and the World in the Long Twentieth Century” (2011). Samuti tuleb välja, et samale allikale viitas juba Robert Dallek oma raamatus “Franklin D. Roosevelt and American Foreign Policy, 1932–1945” (1979), aga seal on kasutatud (lk 436-437) sellest ainult poolakate nõudmisi puudutavat osa. Dalleki raamatut on kasutanud samas ka Piirimäe.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Eesti uurijatel on siiski põhjust ka edaspidi Briti rahvusarhiivi külastada, et vaadata järgi, mida see FDR leitnant Milesile (tema enda väitel) ikkagi täpselt ütles. Mis muidugi ei tähenda, et Piirimäe uurimistöö oleks kuidagi puudulik. Vastupidi, see on olnud väga põhjalik, lihtsalt selline detailidesse süvenemine ongi lõputu töö.

Siinkohal soovitan aga kuulata veebist autori vestlust kirjastaja Andres Adamsoniga ja raamatuesitlusel toimunud jutuajamist Eerik-Niiles Krossiga, mis annavad selle teose sisust kahtlemata parema ülevaate kui käesolev postitus.

Seppo Zetterberg “Konstantin Päts ja Soome”

Seppo Zetterbergi “Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk) algab sellega, kuidas 1906. aastal poliitilise pagulasena Soome saabunud Päts hakkas unistama Eesti-Soome kaksikriigist, ning lõpeb tema nn. “poliitilise testamendiga”, milles ta selle idee juurde 1940. aastal tagasi pöördus. Vahepeal on aga käsitletud iseseisva Eesti riigi sündi, kahe riigi suhteid, riigipeade visiite ning eriti muidugi Konstantin Pätsi tegevust laiemalt.

Noore Pätsi väljendatud mõtetest Soome silla osas kirjutas Zetterberg ka oma raamatus “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses” (2013), kuid nüüd on ta peatunud neil pikemalt. Samas annab see varasem raamat põhjalikuma ettekujutuse sellest kontekstist, kuhu need omal ajal paigutusid. Zetterbergi viimane raamat on ikkagi üsna tugevalt Pätsi-keskne, avades ajalugu eelkõige tema isikuga seonduva kaudu, mis võib jätta tema rollist ilmselt ka mõnevõrra võimendatud mulje.

Mis loomulikult ei tähenda seda, et see roll olnuks väike, aga… on huvitav märkida, et Päts pani idee võimalikust Eesti-Soome kaksikriigist sisse ka sellesse (tema koostatud) protesti, mille eesti vallavanemad esitasid 1918. aasta aprillis Liivimaa Maakogul, kus baltisakslased ja nende toetajad kiitsid heaks oma hertsogiriigi plaani, kuid see jäeti lõplikust tekstist välja, sest vallavanemad leidsid, et neil puuduvad volitused taolise teema tõstatamiseks – see sümboliseerib mingis mõttes hästi üksikisiku, antud juhul siis Pätsi tegevusruumi piiratust.

1940. aastal veidi enne Venemaale küüditamist soomlastele läkitatud märgukirjas visandas Päts alused, millele tulnuks Eesti riiklus tema arvates pärast sõda Uue Euroopa ülesehitamisel rajada: Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, millel on ühine riigipea (kuningas), ühine kaitse-, välis-, majandus- ja rahapoliitika, kuid samas ikkagi ka eraldi seadusandluse ja valitsemise asutused, eraldi kohtusüsteemid jne. Laiema avalikkuse ette jõudis see dokument 1964. aastal, kui avaldati Rootsis ilmuvas eestikeelses ajalehes Rahvuslik Kontakt. Aasta varem Stockholmis surnud August Rei, kes oli 1945–1963 peaministrina presidendi ülesandeis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse edasikandja, oli pidanud Pätsi märgukirja poliitiliselt kirjaoskamatuks ega soovitanud seda levitada.

Zetterberg toob ka välja, viitega ühele 1995. aastal Akadeemias ilmunud Eero Medijaineni artiklile, et Soome kaitsepolitsei sai 1940. aasta suvel oma agentuuri kaudu teate, et Pätsile tehti siis korrapäraselt süste, kuhu arvati olevat segatud mingit uimastavat ainet, mistõttu ta oli muutunud justkui veidi infantiilseks. “Kas ei seleta see versioon paremini ka tolle testamendi sünnilugu? K. Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab,” märkis Medijainen.

Samas õnnestus mul endal vastata nüüd alles läinud kuul ühele Norstati küsitlusele, milles uuriti muu hulgas seda, kuidas ma hääletaksin, kui toimuks rahvahääletus Eesti ühinemiseks Soomega. Nii et see vana idee elab ikka veel edasi ning keegi peab seda koguni nii aktuaalseks, et tellis isegi vastava küsitluse.

Zetterberg on kasutanud kõvasti arhiiviallikaid ja vanu ajalehti, andes neile tuginedes ka küllaltki huvitavaid ülevaateid ajakirjanduse omaaegsetest hoiakutest Eesti-Soome suhteid puudutavates küsimustes, aga toetunud loomulikult ka teiste ajaloolaste varasematele uurimustele. Näiteks Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö osas tasub siin mainida Jari Leskineni raamatut “Vendade riigisaladus” (1999, e.k. 2000), mille viimased eksemplarid on hetkel veel poodidest saadaval.

Eesti riigitegelastest esinevad Zetterbergi raamatus peale Pätsi kõige sagedamini Jaan Tõnisson, Hans Rebane (1927–1928 välisminister Tõnissoni valitsuses, hiljem 1931–1937 Eesti saadik Soomes), Johan Laidoner ja Ants Piip; Soome tegelastest P. J. Hynninen (1933–1940 Soome saadik Eestis), Rudolf Holsti (1919–1922 välisminister, 1923–1927 Soome saadik Eestis, 1927–1940 Soome esindaja Rahvasteliidus, 1936–1938 ühtlasi ka välisminister) ning Pehr Evind Svinhufvud, kelle kohta on ilmunud eesti keeles lausa üks eraldi raamat – Erkki Räikköneni “P. E. Svinhufvud ja Soome iseseisvuse sünd” (1935, e.k. 1938), milles on pikalt juttu ka selle tuntud riigimehe, kellest sai 1931. aastal Soome kolmas president, 1918. aasta märtsis toimunud seiklusrikkast reisist Tallinna kaudu Berliini.

Loomingus ilmus mõne aasta eest Jouko Vanhaneni jutt sellest, kuidas Soome kaheksas president Urho Kaleva Kekkonen üle jäätunud Soome lahe suuskadel salaja Eestis käis, kuid see oli ilukirjanduslik fantaasia. Svinhufvudi retk jäälõhkujal Tarmo, mis leidis aset päriselt, ei jää sellest oma seikluslikkuses palju maha – sobiks vabalt aluseks mõne põnevusfilmi stsenaariumile.

Zetterbergi raamatut võib kõrvutada ka Pekka Lilja ja Kulle Raigi raamatuga “Urho Kekkonen ja Eesti” (2006, e.k. 2007). Zetterberg mainib Kekkoneni vaid korra möödaminnes. Lilja ja Raigi raamatus võtab sõjaeelne periood enda alla enam kui poolsada lehekülge, kusjuures üks oluline tegelane on selles osas muidugi Päts. Sisuliselt on need raamatud teineteist täiendavad. Soovitan lugeda mõlemat. Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) käsitleb kohati samu teemasid, kuid on läbinärimiseks raskem telliskivi. Zetterberg pakub sellest kergemat lugemist, peatudes mõnel asjal samas siiski põhjalikumalt.

Näiteks kirjutab ta Erkki Reijoneni (Soome esindaja, asjur ja lõpuks täievoliline saadik Eestis aastatel 1919–1923) päevikule ja kirjadele tuginedes üksikasjalikult sellest, kuidas Soome leidis saatkonnale koha Pätsile kuulunud hoonetekompleksis, mille mõne aasta pärast, kui Pätsil olid tekkinud majanduslikud raskused, temalt ära ostis, võimaldades jääda endisel omanikul selle ühte tiiba üürnikuna elama kuni 1940. aastani, mil Päts ise sealt lõpuks välja otsustas kolida. Üürisummasid määras Päts endale sisuliselt ise, seades Soome riigi lihtsalt fakti ette, et ei ole nõus suuremat üüri tasuma – esialgu maksis ta Soome poolt kavandatust pea kaks korda vähem, 1933. aastal aga kauples majanduskriisile viidates välja veel üüri alandamise 40%. Tänapäeval peetaks sellist lahendust ilmselt skandaalseks, räägitaks võimalikust korruptsioonist, äraostmisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt mälumänguritele. Millise riigi juht, kes ja millal tegi Soome presidendi juurde esimese ametliku riigivisiidi? Õige vastus: Eesti riigivanem Konstantin Päts, 1922. aasta mais. Varem ei olnud ühtegi sellist visiiti sinna toimunud. Miks aga olid 1931. aastal Pätsi külaskäiguga Svinhufvudi juurde alanud Eesti ja Soome riigipeade regulaarsed, iga-aastased kohtumised eraviisilised? Põhjus lihtne: eraviisilisi kõnelusi ei protokollitud, neil sai arutada vabamalt salajase sõjalise koostööga seonduvat jms. küsimusi.