poliitika – Andres Laiapea

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Katja Petrowskaja “Võib-olla Esther”

Kiievis sündinud ja kasvanud juudi päritolu Katja Petrowskaja (s. 1970) on saksakeelne kirjanik, kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kelle emakeel on vene keel. 1998. aastal kaitses ta Moskvas doktoritöö Vladislav Hodassevitši proosa poeetikast, asudes järgmisel aastal elama Berliini. Enne seda oli õppinud aga nii Stanfordis ja Columbias kui ka Tartu Ülikoolis (kirjandusteadust ja slavistikat, 1987–1992), kus talle avaldanud eriti tugevat mõju Juri Lotman.

“Võib-olla Esther” (e.k. 2014, saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund) on Petrowskaja debüütromaan, mis nägi saksa keeles trükivalgust 2014. aasta märtsis, kuid võitis juba enne seda maineka Ingeborg Bachmanni auhinna ning on tõlgitud tänaseks mitmekümnesse keelde. Eestikeelse tõlke avaldamist toetas Goethe Instituut Saksamaa välisministeeriumi vahendeist. Tegemist on seega ühe tänapäeva saksa kirjanduse n-ö esindusromaaniga. 2014. aastal esines selle autor ka Eestis kirjandusfestivalil Prima Vista.

*Ülal on toodud väljavõte 2014. aasta mais Müürilehes avaldatud Prima Vista külaliste tutvustusest.*

2014. aasta mais ilmus romaani esimene peatükk (Kalle Heina tõlkes) ajakirjas Akadeemia, kus autorit tutvustas lühidalt Ave Mattheus, kes tegi temast juttu ka ajalehes Sirp, tsiteerin: “Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses.”

Mattheus märkis, et Petrowskaja esindab “tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis “Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid. Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust.”

Petrowskaja andis siis Eestis viibides isegi intervjuu venekeelsele Aktuaalsele Kaamerale, aga kui tema romaan detsembris viimaks eesti keelde jõudis (vahepeal oli vahetunud koguni tõlkija), see suurt tähelepanu ei pälvinud. Leidsin nüüd otsides ainult Silvia Urgase arvustuse, mis avaldati 2015. aasta veebruaris ERR-i portaalis. (Goethe Instituut avaldas 2014. aasta mais oma lehel tõlke saksa kirjanduskriitiku Fabian Thomase kirjutisest, mida on levitatud selle teose tutvustamiseks ka mitmetes teistes keeltes.)

Kas nii tagasihoidliku vastukaja põhjuseks võis olla teose eestikeelse väljaande veidi ebaõnnestunud kaanekujundus? Võib-olla, vähemalt osaliselt, aga kindlasti mitte ainult see. Ja pealegi pole kindel, et see on ebaõnnestunud, sest eelmisel nädalal köitis just see minu pilku Tartu bussijaama reisiraamatukogus – tundus piisavalt veider, et raamat kätte võtta ja hakata lugema, mis on kirjutatud selle tagakaanele.

Eestit ei nimetata selles teoses kordagi

Kas kohalikele lugejatele valmistas pettumuse tõsiasi, et Eestis õppinud autor ei maininud oma esikromaanis kordagi otsesõnu Eestit? Võimalik, kuigi teoses käsitletud teemasid arvestades võiks tõstatada ka hoopis küsimuse, kas see oli Petrowskaja poolt teadlik enesetsensuur, mille eest meie riigi rahvusvahelise maine pärast muretsejatel tuleks olla talle pigem tänulik, sest Eesti tähistajateks selles loos olnuks ilmselt silt “Judenfrei” ja (alles pärast selle saamist rajatud) ulatuslik koonduslaagrite võrgustik, kust ei väljunud elavana (erinevatel hinnangutel) 10–20 tuhat mujalt sisseveetud juuti.

Petrowskaja viitab sellele kandile siin vaid korra seoses ühe oma vanaisaga, kes “läks 1941. aasta juunis sõtta, sattus Kiievi lähistel kotti, veetis peaaegu neli aastat sõjavangis, pääses eluga, kuid ei pöördunud enam kunagi pere juurde tagasi. 41 aastat hiljem sai minust tema sõjast koju pöördumise tunnistaja.

/—/

Minu vanaisa, ainus ukrainlane peres, just tema maandus laagris, Mauthausenis, nii mulle räägiti. Nõukogude Liitu naasnud, saadeti ta filtratsioonilaagrisse ja kuulati seal üle. Üks naine aitas tal meie laagritest põgeneda. Meie laager kõlas minu kõrvus peaaegu nagu õrnalt, ma ei teadnud, et selleks on vahedamgi sõna, Gulag, tollal seda ei kasutatud. Minu vanaisa jäi selle naise juurde, kes ta päästis, loogiline ja selge juhtum, nii räägiti mulle, naine oli ta ju päästnud, ta jäi naise juurde, elas Kiievis ega pöördunud pere juurde tagasi, Rosa ja tütarde, tookord juba kümne- ja kaheksateistaastased. Olin kaksteist, kui ta naasis, olnud ära neli aastakümmet. Ta istus kogu aeg tugitoolis ja naeratas. Aasta pärast ta suri, kodus.

/—/

Enne sõda oli ta kui põllumees ja zootehnik kiirelt karjääri teinud, ta oli usaldusväärne töömees, hea välimusega ja ilus, ütles mu ema, ning naistele ta meeldis. Millalgi kolmekümnendatel anti talle kõrge amet põllumajandusministeeriumis, ta käis konverentsidel Baltikumis, ostis sealt tõuloomi Ukraina tarvis, riideid ja siidsukke Rosale, oma teisele naisele. Suurpuhastuse ajal teda nonde välisreiside eest ei karistatud. Võib-olla käis ta Baltikumis alles siis, kui see polnud enam välismaa, vaid osa meie suurest, sunnitud perest, pärast pakti sõlmimist, kui sõda oli baltlaste jaoks juba puhkenud, aga meie jaoks veel mitte.” (lk 209-210)

Juttu ei ole kaugeltki ainult holokaustist

Petrowskaja üks tuntumaid sugulasi, kellest ta selles raamatus kirjutab, on ilmselt tema vanaonu Judas Stern, kes mõisteti 1932. aastal Moskvas surma selle eest, et ta tulistas Saksa saatkonna nõuniku Fritz von Twardowski pihta (sellest juhtumist kirjutasid toona ka Eesti ajalehed).

Odessast pärit Judas Sterni vanem vend Šimon Stern, Petrowskaja vanaisa, oli võtnud revolutsionäärina varjunimeks Semjon Petrovski ja elas selle all edasi ka pärast bolševike võimuletulekut. Petrowskaja kirjutab: “Kui mu isa 1932. aasta 8. mail keskpäeva paiku sündis, seisid Riikliku Poliitvalitsuse salateenistuse töötajad tema ümber nagu karjased sõime ümber. Imik oli Odessa korteris korraldatud läbiotsimise otsene tagajärg, tema varajane sünd andis tunnistust kaks kuud enne seda aset leidnud atentaadist.” (lk 129)

“Kui mu isa luges viiekümnendate aastate lõpus juhuslikult “Nõukogude diplomaatia ajaloost” kahte rida atentaadist, teadis ta otsekohe, et Jeguda Mironovitš Stern ja tema isa kadunud noorem vend pidid olema üks ja seesama inimene. Ta küsis isalt, kuid too vaikis. Ta küsis uuesti ja isa oli tõrjuv, keerutas, palus poega, et too ei päriks enam iial ta venna järele, ning millalgi keelas ta pojal seda nime mainidagi.” (lk 131)

“Hirm, et tema lapsed kannatavad ta venna atentaadi pärast, tegi mu vanaisast Semjonist sõjajärgse aja sõnaahtraima inimese. Mis tööd Semjon täpselt tegi, mu isa ei teadnud. Mu isa teadis oma isast vaid nii palju, et too oli töötanud organites, nagu tollal salateenistust nimetati, halduses ja hiljem varustamises. 1937. aastal tegi ta võimatut, lahkudes salateenistusest, kui ta Harkovi turbiinitehast juhtinud näälu, tema naise Rita venna juhtum talle lauale pandi.” (lk 133)

Kerime edasi. “Juudi Antifašistliku Komitee mahalaskmine oli üks Stalini viimaseid samme. Komitee liikmete hulgas leidus ka kirjanikke, viimaseid, kes veel jidišis kirjutasid. Hitler tappis lugejad ja Stalin kirjanikud, nii võttis mu isa keele kadumise kokku.” (lk 174) Petrowskaja isa Miron Petrovski (1932–2020) oli samuti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema kirjutas oma teosed vene keeles, kuid ideoloogilistel põhjustel ei pääsenud paljud neist nõukogude ajal trükki.

Kas ebameeldiv ajalugu vaikitakse maha?

Petrowskaja mõlemad vanaisad saadeti 1941. aastal rindele, isa evakueeriti nõukogude tagalasse, aga peaaegu liikumisvõimetu vanavanaema jäi maha Kiievisse, kus loodeti siis peagi taas kokku saada. “Ma arvan, et ta nimi oli Esther, ütles mu isa. Jah, võib-olla Esther. Mul oli kaks vanaema ja üks neist oli Esther, just. // Kuidas, võib-olla, küsisin nördinult, sa ei tea oma vanaema nime? // Ma ei kutsunud teda kunagi nimepidi, vastas isa, ma hüüdsin teda babuškaks, ja mu vanemad emaks.” (lk 193)

See vana naine, kelle nimi oli vist Esther, hukati ilmselt Babõn Jaris – või teel sinna. “Kümme päeva pärast seda, kui sakslased Kiievisse sisse marssisid, 1941. aasta septembris, tapeti siin Babõn Jaris Kiievi kogu allesjäänud juudi elanikkond, vaid hädavaevu teiste linnaelanike eest varjatult ning Lääne-Ukraina politsei abi kasutades. Kiiev, vanim Vene linn, kus ka juudid olid tuhat aastat elanud, sai juudivabaks.” (lk 171) “Minu babuškagi puhkab Babõn Jaris, rääkis mulle isa, ta lihtsalt ei jõudnud siia kohale.” (lk 173)

Petrowskaja kirjeldab üsna detailselt kuidas Kiievi linna ja ümbruskonna juudid Babõn Jari kokku aeti, et nad seal mõrvata. Seda lugedes meenusid Jossi Franki mälestused, milles on juttu rabi Aba Gomeri teekonnast vanglasse Tallinnas. Petrowskaja kirjeldus juutide teekonnast Babõn Jari on sisuliselt sama kurb. Nagu Gomer, nii arvanud ka paljud Kiievi jäänud juudid, et sakslased on kultuursed inimesed, kelle võimu all võib elu ehk isegi paremaks minna.

“Võib-olla Esther” ei ole küll nii rusuvalt masendav nagu näiteks Primo Levi “Kas see on inimene”, aga see on kokkuvõttes ikkagi üsna tõsine lugu, kuigi autori hoiak on pigem läbivalt elujaatav: “Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi.” (lk 18)

Tundub, et selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumisele järgnenud peaaegu olematu vastukaja oli tingitud mitte sellest, et keegi ei saanud aru, et see on tegelikult väga hea, hästi kirjutatud ja vajalik raamat – pigem tunti või kardeti, et selline aus pilk ajalukku toetab kuidagi Kremli narratiivi, mille kohaselt tulid euromaidaniga Ukrainas võimule natsid.

“Loen “Võib-olla Estherit” ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni “1944-le” ja kas või “Schindleri nimekirjale”. Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt,” kirjutas Urgas. “Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta.”

Irooniliseks või lausa tragikoomiliseks muudab selle asjaolu, et Petrowskaja oli ise euromaidani ajal Kiievis, elas vallandunud sündmustele aktiivselt kaasa, väljendas üsna selgeid seisukohti ning tegi saksa meediasse Ukraina teemal terve rea pikki intervjuusid ka teiste kultuuritegelastega. Ja jätkab samas vaimus veel praegugi. Minu meelest vägagi huvitav autor.

Orlando Figes “Lugu Venemaast”

Briti ajaloolane Orlando Figes peaks olema tuttav autor paljudele, kes on läbinud oma õpingute käigus Tartu Ülikoolis kursuse Vene impeeriumi ajaloost, sest tema mahukas “Nataša tants. Venemaa kultuurilugu” oli seal vähemalt mõne aja eest kohustuslik kirjandus, mis tuli eksamiks läbi lugeda. Lisaks sellele on mul tema teostest varasemalt loetud “Revolutsiooniline Venemaa 1891–1991”, milles Figes käsitleb Vene revolutsiooni terve sajandi kestnud ajalootsüklina, mis algas 1891. aastal, kui näljahädast põhjustatud kriis viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga, ning lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega.

“Lugu Venemaast” algab müütidest, mis puudutavad selle riigi tekkimist, ning jõuab välja tänapäeva, möödunud aastasse.

“Kuidas see sõda lõpeb ja missugune Venemaa sellest väljub? Mitte ükski võimalikest stsenaariumitest ei tõota head ei Venemaale ega Ukrainale,” märgib Figes. “Isegi kaotuse korral jääb Putini režiim arvatavasti püsima, ehkki repressiivsemal kujul ja rahvusvahelisest kogukonnast veelgi isoleeritumana. Putin lahkub ühel päeval areenilt (kuulduste kohaselt on tal vähk), aga kui ei tule revolutsiooni, jätkub tema süsteem teise juhiga. Kuna valitsev režiim annab tooni ajakirjanduses, kasutab repressiivvõimu ja tal on kasutada välisvaluuta reserv, on see liiga tugev isegi massilise toetusega opositsioonile, nagu seda on vangistatud Aleksei Navalnõi toetajaskond…”

Figes ei pea revolutsiooni Venemaal tõenäoliseks, sest ühiskond on liiga nõrk, lõhenenud ja organiseerimata selleks, et tekkida saaks piisavalt tugev ja kaua kestev opositsiooniliikumine, mis võiks viia muutusteni riigivõimu olemuses.

“Teine võimalik stsenaarium on patiseis, püsivalt külmutatud konflikt Ukrainas, kus Vene väed on Donbassis ja Ukraina idaosas, aga kumbki pool ei ole nõus sõda lõpetama ning konstruktiivseteks rahukõnelusteks polegi reaalset alust, kuni Venemaa okupeerib nimetatud alasid,” leiab ta samas. “Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse. Ent missugune võit on saavutatav?”

Figese hinnangul on see “täiesti asjatu sõda, mis on puhkenud müütidest ja Putini moondunud arusaamast oma kodumaa ajaloost. Kui see varsti ei lõpe, hävitab see parima osa Venemaast – just need selle kultuuri ja ühiskonna osad, mis on tuhande aasta jooksul Euroopat rikastanud. Sõjast väljuv Venemaa on vaesem, ettearvamatum ja maailmast veelgi rohkem isoleeritud. Sellest saab tõestus, kui ohtlikuks võivad müüdid osutuda, kui diktaatorid kasutavad neid oma kodumaa mineviku ümberkirjutamiseks.”

Raamatu lõpp sai siin nüüd paljastatud. Eelnevates peatükkides näitab Figes seda, kuidas ajaloo kirjutamine ja ümberkirjutamine valitsejate huvides on olnud Venemaa ajaloos läbiv teema, andes seda tehes ühtlasi muljetavaldavalt laiahaardelise, ent samas kompaktse ülevaate Venemaa ajaloost.

David Vseviov leidis oma arvustuses, et Venemaa mineviku ja oleviku mõistmiseks on Figese teoste lugemine suisa kohustuslik. Samas avaldas ta aga arvamust, et Venemaa mineviku omapära mõistmiseks piisab ka juba selle ühe raamatu läbilugemisest. Karl Martin Sinijärv märkis samuti, et see on üks parimaid teoseid eesti keeles avaldatud Venemaa ajalugu käsitlevate raamatute pikas reas ning kindlasti vajalik lugemine (sõna “kohustuslik” talle ei meeldi). Nii et võib ilmselt ennustada, et sellest ei ole edaspidi pääsu ka üliõpilastel, keda huvitab Vene impeeriumi ajalugu. Minu meelest sobib see teemasse sissejuhatuseks (bakatudengitele) ka paremini kui näiteks Paul Bushkovitchi “Lühike Venemaa ajalugu”.

PS. Umbes-täpselt 16 aastat tagasi kirjutasin Putini neostanilismist ajaloolises perspektiivis väljaandele American Chronicle väikese ülevaatliku artikli, mis oli sel hetkel sisuliselt kaudne toetusavaldus John McCaini valimisele USA presidendiks. Huvitav, kas ajalugu oleks läinud kuidagi teisiti, kui juba aastal 2000, mil Putin oli alles võimule saanud, oleks valitud vabariiklaste kandidaadiks ja seejärel USA presidendiks McCain, mitte George W. Bush? Või kui ta oleks võitnud presidendivalimised 2008. aastal, vahetult pärast Vene-Gruusia sõda? Kindlasti jäänuks siis ju ära Obama administratsiooni poolt elluviidud reset-poliitika, mis oli venelaste vaatepunktist ilmselt märk lääneriikide nõrkusest ning julgustas neid võtma ette 2014. aastal alanud avantüüre Ukrainas.

Pavel Goldbach “Mister Navalnõi”

Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”

Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.

“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.

Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?

Raamat pakub palju äratundmisrõõmu

Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.

“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”

Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.

Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).

Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.

30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.

Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).