Enn Tarvel “Valge kotka tiiva all. Poola võim eestlaste maal 16.–17. sajandil”

Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.

Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.

Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.

On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.

Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.

Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.

Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.

Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas”

Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas” annab mitmekülgse ülevaate sündmustest Petseris, eelkõige linnas ja selle lähiümbruses, Teise maailmasõja päevil, aga sisaldab ka vahepalasid ja pikemaid kirjeldusi eelnenud ajast.

Petseri oli enne sõda väike, aga kiiresti arenev linn, mille elanike arv küündis 1939. aastaks ligi viie tuhandeni. Tänu sisemaalt toimunud sisserändele saavutasid küll juba 1934. aasta rahvaloenduse ajaks linna elanikkonnas ülekaalu eestlased, kuid linna ümbritsevas Petseri vallas ja maakonnas tervikuna olid selges enamuses siiski venelased. NSV Liidu relvajõudude sisenemist tervitasid kohalikud venelased 1940. aasta juunis juubeldades. Miitingutel avaldati lootust, et sellega lõpeb 20 aastat kestnud eestlaste-poolne rõhumine ja ahistamine.

Ojalo kirjutab, nagu juba märgitud, ka sõjaeelsest Petserist: lühidalt linnapeadest ja Petseris ilmunud ajalehtedest; pikemalt 1939. aasta kevadel toimunud suurest tulekahjust, milles hävis umbes kolmandik linnas asunud hoonetest, ning muidugi kuulsast kloostrist, mille juurde see linn kunagi tekkis. Petseri venekeelne nimetus Petšorõ tuleb vanavene sõnast, mis tähendab koopaid. Erakmungad elanud sealsetes koobastes juba alates 14. sajandi lõpust.

Toodud on pikemaid väljavõtteid vanadest ajalehtedest, sealhulgas 1934. aasta 17.–21. juulil Postimehes avaldatud Oskar Lutsu kirjeldustest külaskäigust Petserimaale, aga ka Petseris elanud inimeste hilisematest mälestustest. Raamatu koostamisel on kasutatud mitmesugust kirjandust, veidi ka arhiivimaterjale. Tekst on hästi liigendatud ja fotodega ilmestatud, lugemine läheb kiiresti.

Enne sõda oli Petseri ja Värska vahel, kus praegu asub Mustoja maastikukaitseala, suur laskeväli (midagi sarnast nagu nüüd Nursipalu harjutusväli), mille mõlemas servas olid kaitseväe õppelaagrid. Petseris asus 7. jalaväerügemendi I pataljon ja ratsakomando ning 3. suurtükiväegrupi 1. patarei – 1940. aasta 1. juuli seisuga kokku 580 kaitseväelast. Petserimaal oli suur piirivalvejaoskond (164 piirivalvurit, 20 kergekuulipildujat), lisaks veel kokku enam kui 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat.

Eesti Vabariigi jaoks oli Petseri kindlustatud eelpost, aga ka luurekeskus. On kõnekas, et juunipöörde järel saadeti sinna uut võimu kindlustama vanglast vabastatud riigireetur Nikolai Trankmann. Ojalo raamatust võib lugeda, et eestlaste-venelaste suhted olid seal siis üsna teravad, miitingutel karjuti ka “Maha eestlased!” ja sündmused kulmineerusid 29. juunil sellega, et linna valgusid tuhanded külavenelased, kellel olid kaasas suured kotid röövitava vara tarbeks. Punaarmee politrukil õnnestus need “revolutsionäärid” siiski maha rahustada, kavandatud rüüstamine jäi ära ja suuremaks verevalamiseks sel päeval veel ei läinud.

Järgnenud vahistamistel, veresaunadel ja lahingutel ma siin peatuma ei hakka. Kel huvi, see saab nende kohta ise sellest raamatust lugeda. Huvitav fakt on aga see, et Saksa okupatsiooni ajal tegid Petseri kloostri vaimulikud sakslastega tihedat koostööd. 1943. aasta kevadel külastas kloostrit kindral Andrei Vlassov, kes sai oma tegevusele vaimulike õnnistuse. Kloostris palvetati Saksa armee võidu eest bolševismi üle, saadeti Hitlerile sünnipäevaks õnnitlustelegramme ja kingitusi. Spioonide ja diversantide väljaõpetamiseks asutasid sakslased kloostri kõrval asuvasse külla luurekooli, kuhu aidanud kandidaate valida õigeusu mungad, kes tegid siis ise misjonitööd Pihkva suunas.

Ojalo ei ole viidanud, kust ta selle info võttis ning raamatu lõpus toodud kasutatud allikate loetelu põhjal mina seda tuvastada ei suutnud, kuid 2019. aastal kirjutas samal teemal Псковская губерния veergudel pikemalt Aleksei Semjonov (kõva vana kooli ajakirjanik, kelle Venemaa võimud kuulutasid paari aasta eest “välisagendiks” – Lev Šlosbergi sõnul on ta küll kõige venelikum “välisagent”). Semjonov tõi välja, et pärast Vlassovi visiiti käis Petseri kloostris õnnistust saamas korraga lausa 150 tema eestvedamisel loodud Vene Vabastusarmee võitlejat. “Õnnistan teid võitluseks bolševike vastu ja soovin teile võitu kodumaa hüvanguks,” öelnud neile siis toonane kloostriülem Pavel (Gorškov), kes saadeti 1945. aastal sakslastega koostöö tegemises süüdistatuna vangilaagrisse, kus ta hiljem suri.

Nõukogude vägede kätte langes Petseri uuesti 1944. aasta 11. augustil. Vaid loetud päevad hiljem viidi senisest Petserimaast ligi kolm neljandikku Vene NFSV koosseisu. Sinna läksid need vallad, kus enamuse elanikkonnast moodustasid venelased, aga ka Petseri linn. 1944. aasta lõpuks elas Pihkva oblastis selle tulemusel ligi 7000 eestlast, kuid 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestasi sinna jäänud veel vaid 339. Nüüd elab eestlasi seal kindlasti veelgi vähem, sest tegemist oli valdavalt juba väga vanade inimestega, kelle read iga aastaga järjest hõrenevad. Nii et Petseri eestlased on tänapäeval sisuliselt väljasurev inimliik. Pöörde arengutesse elanikkonna rahvusliku koosseisu osas tõi seal aga just Teine maailmasõda.

P.S. Mingis alternatiivses reaalsuses oleks Petseri võib-olla minu kodulinn, sest üks minu vanaemadest kasvas seal üles, kuuludes perekonda, mis sinna 1920-ndate teisel poolel linna eestistamise käigus elama asus (vanavanaisa oli seal suur aktivist – kooliarst, sõjaväearst, kaitseliidu malevkonna arst, NMKÜ ja skautklubi esimees, linnavolikogu liige jne). Ja isegi minu ema elas lapsepõlves mõnda aega, kui lapsed enne vanemaid Siberist tagasi lasti, seal oma vanaema juures. Nüüd seal aga eestlasi enam peaaegu polegi.

Mart Kuldkepp “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd”

Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Mart Kuldkepp (sünd. 1983) on praegu väliseesti külalisprofessor Tartu Ülikoolis. “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” võtab kokku, nagu autor ise rõhutab, 15 aastat kestnud uurimistöö.

Kasutatud kirjanduse ja allikate loetelu on tõesti muljetavaldav, kuid minus tekitas see siiski vastakaid tundeid. Nimelt ei ole Kuldkepp isegi kordagi viidanud kahele võimsale monograafiale, mille kohta ootasin seda raamatut lugema hakates, et ta nende autoritega mõnes kohas võib-olla diskussiooni astub, nende tõlgendusi kinnitab või kummutab. Mati Grafi “Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini” (1993) ja Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) puudutavad otseselt seda temaatikat, millele Kuldkepp on justkui keskendunud, kuid teda lugedes jääb mulje, et neid varasemaid käsitlusi ei olegi üldse olemas. Kas ta ei ole neid lugenud?

Arumäe raamatut kindlasti on – Kuldkepp kirjutas selle kohta isegi arvustuse. Kas ta ei leidnud sealt siis midagi nii asjakohast ja originaalset, et sellele kõlvanuks nüüd viidata? Mulle tundub, et asi võib pigem olla hoopis selles, et “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” on traageldatud suuresti kokku veelgi varasematest töödest, hõlmates, nagu autor eessõnas tunnistab, pea tervikuna tema 2010. aastal kaitstud magistri- ja 2014. aastal kaitstud doktoritööd ning suurt hulka teisigi varem avaldatud tekste. Praktikas on see viinud selleni, et hilisemaid käsitlusi on võetud arvesse üsna vähe.

Kas 1905. aasta on Eestis uurimata teema?

Toon ühe konkreetse näite, lk 35 kirjutab Kuldkepp: “Eesti lähiajaloo oluliste verstapostide seas on 1905. aasta revolutsioon kindlasti üks kõige raskemini mõtestatavaid nähtusi, edestades selles mõttes isegi 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini aset leidnud keerukaid sündmusi. Seetõttu on Eesti ajaloo “valgetest laikudest” rääkides tavaline, et 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu tõstetakse esile kui näidet seni korralikult läbi uurimata teemast.” Järgneb viide ühele Toomas Karjahärmi artiklile, kus seda tõesti tehakse, aga see artikkel ilmus juba 2012. aastal.

Pärast seda on avaldatud Karjahärmi enda põhjalikud käsitlused “1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal” (2013), “1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid” (2015), tema koostatud “1905. aasta Eestis: mälestused” (2016) ning kaitstud terve rida 1905. aastale pühendatud magistri- ja doktoritöid. Lühidalt: Eesti ajaloos on vähe aastaid, millega seonduvat oleks uuritud tänaseks juba nii põhjalikult.

Kuldkepp on sellest kahtlemata teadlik. Karjahärmi raamatuid on ta ju ise arvustanud ning alles eelmisel aastal oli ta Margo Roasto ja Lauri Kanni doktoritööde kaitsmisel nende oponent. Nii et ei ole põhjust arvata, et ta ei teaks, kui põhjalikult on 1905. aastaga seonduvat Eestis uuritud. Tema tänavu avaldatud raamatus esineb aga selles osas väide, mis ei kajasta just kuigi hästi asjade praegust seisu. Nii võib juhtuda, kui raamat pannakse kokku pikema perioodi vältel kirjutatud tekstidest.

Vahemärkusena olgu siin lisatud, et mina ei heidaks täiesti kõrvale ka nõukogude ajal ja juba enne teist maailmasõda 1905. aastal Eestis toimunu kohta kirjutatud töid, aga see selleks. Selge on igatahes see, et kui nimetada 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu Eestis täna ikka veel korralikult uurimata teemaks, siis kõlab see pehmelt öeldes veidi ülekohtuselt ja üleolevalt teiste ajaloolaste suhtes, kes on 1905. aastaga seonduvat uurinud.

Täiendav vaatenurk Eesti iseseisvuse sünnile

“Ladusalt loetav raamat pakub välja uue ja värske vaate Eesti rahvusriikluse sünnile, käsitledes seda mitte tavapäraselt Eesti sisepoliitilise saavutusena, vaid laiemas põhjamaises raamistuses. Autor toob arvukatest arhiividest käibesse palju uut ajaloolist informatsiooni, mis aitab tänuväärsel moel mitmekesistada meie teadmisi Eesti ajaloost,” soovitab kõnealust teost raamatu tagakaanel ajaloolane Marek Tamm.

See väidetavalt uus ja värske vaade on siis tõdemus, et eesti rahvuslased ei taotlenudki algusest peale täielikku riiklikku iseseisvust, vaid olid seadnud enne selle saavutamist hoopis sihiks autonoomia, mis võinuks osade arvates teostuda esimese maailmasõja lainetustes Saksamaa poolt toetatuna Rootsi juhtimisel loodava põhjamaade föderatsiooni koosseisus. Kes varem ei teadnud, see lugegu ja imestagu!

Kuldkepp lisab Eesti rahvusriigi sünniloole küll täiendavaid ja huvitavaid detaile, kuid ei saa öelda, et ta pakuks välja mingi väga põhjapaneva ja uue lähenemise. Kõige paremaks ülevaateks meie omariikluse sünnist on minu arvates endiselt Mati Grafi “Eesti rahvusriik”. Kõnealune teos sobib küll hästi selle täienduseks, kuid samas häiris mind lugedes kohati ikkagi autori kategoorilisus, mis ei jätnud palju ruumi võimalusele tõlgendada asju temast erinevalt. Toon siin ka selle kohta ühe konkreetse näite.

Üks tähtsamaid tegelasi selles raamatus on Kuldkepi poolt paradiplomaadiks tituleeritud Aleksander Kesküla (1882–1963). Kuldkepp möönab, et Keskülal oli ilmselt suurushullustus, kui ta kuulutas oma elu lõpupoolel, et oli olnud esimese maailmasõja ajal “hall kardinal”, kes dirigeeris terve maailmavõimude koalitsiooni poliitikat Ida-Euroopa suhtes, kuid samas aktsepteerib ta ka (lk 114) Kesküla kohatisi proteste süüdistuste vastu, nagu oleks ta Leninile siis Saksa raha vahendanud.

Aleksander Kesküla, Saksa raha ja enamlased

Peatudes teoorial, mille kohaselt võttis Šveitsis paguluses viibinud Lenin vastu rahalist toetust Saksamaalt, kuulutab Kuldkepp lõpuks: “…pole osutunud võimalikuks tõestada, et Kesküla, Parvus-Helphandi või teiste nendesuguste privaatpoliitikute, agentide ja vahemeeste taskutesse voolanud miljonid riigimargad oleksid lõpuks enamlaste parteikassasse jõudnud, või et neid üleüldse oleks kuidagi otstarbekohaselt kasutatud Venemaal revolutsiooni toimepanekuks.”

“Ehkki kõiki ülalmainitud isikuid võib kahtlemata nimetada Saksa agentideks ning nad informeerisid Saksa ametivõime Lenini ja teiste Vene revolutsionääride tegevuse ja plaanide kohta, pole leitud ühtegi kindlat tõendit, et nad oleksid seejuures ise midagi Leninile andnud või temaga mingisugustesse usalduslikesse sidemetesse astunud.” Selle kinnituseks järgneb viide ühele 1976. aastal avaldatud Alfred Erich Senni artiklile pealkirjaga “The Myth of German Money during the First World War”.

Aleksander Kesküla 1962. aastal Madridis. EAA.5377.1.89.147.

See artikkel oli sisuliselt Senni vastulause Harold Shukmanile, kes oli heitnud oma arvustuses ette selle teema ignoreerimist Senni raamatus “The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917” (1971). Senni sõnul oli see, et ta seda teemat ei käsitlenud, tingitud tema enda negatiivsest järeldusest antud küsimuses: “kuigi Lenin sattus vältimatult kontakti Saksa agentidega, ei olnud tal teadlikult ühtegi tõestatavat operatiivset sidet Saksa missiooniga Bernis või teiste Saksa agentidega enne 1917. aasta märtsi.” Selle negatiivse järelduse tõestamiseks võttis Senn siis lähemalt ette nende Šveitsis tegutsenud tähtsamate Saksa agentide tegevuse, kellega Leninit oli seostatud.

Senn nimetab ühe sellise agendina Kesküla, kes lõi Šveitsis oma agentide ja kaastöötajate võrgustiku, mis hõlmas ka kontakte enamlaste hulgas. Senni sõnul oli Kesküla meheks Lenini organisatsioonis Arthur Siefeldt (1889–1938), üks teine eestlane, kes ühines enamlastega tõenäoliselt Kesküla ülesandel. Senni hinnangul ei tõesta 1950-ndatel uurijatele avatud Saksamaa välisministeeriumi arhiivis leiduvad dokumendid, et Kesküla omanuks Leninile nähtavat mõju.

“Tema tegelik kontakt Leniniga oli minimaalne. Peale selle hinnatud raporti 1915. aasta septembris, andis ta sakslastele enamlaste juhi kohta suhteliselt vähe sisulist kaalu omavat, ja kindlasti ei viinud ta enamlaste kohvritesse mingeid märkimisväärseid summasid,” kirjutas Senn, lisades samas siiski joonealuse märkusena, et Willi Gautschi näeb oma raamatus “Lenin als Emigrant in der Schweiz” (1973) Lenini ja Kesküla sidemeid olulisemana, kuid käsitleb Leninit siiski Kesküla tegevuse sihtmärgi, mitte temaga seotuna.

Joonealune märkus Senni artikli juurest.

Senn toob ka välja, et Michael Futrelli sõnul “saab vaid öelda, et Kesküla panused pidid aitama Lenini organisatsiooni 1915-1916 käimas hoida” ning “kui Kesküla ütleb, nagu ta teeb, et “Lenin oli minu protežee… see olin mina, kes Lenini käivitas,” siis ei ole tema avaldus täiesti alusetu.” – see kõik on kirjas joonealuse märkusena selles samas artiklis, millele Kuldkepp viitab kui kinnitusele selle kohta, et ei ole mingeid tõendeid nagu oleks Saksa raha Kesküla käest enamlaste parteikassasse jõudnud.

Gautschi jõudis oma raamatus järeldusele, et Siefeldti vahendusel jõudis sinna Kesküla käest saadud raha, mille päritolu ei pruukinud Siefeldt teada. Kuldkepp ei viita kordagi Gautschile ega ka George Katkovile, kelle raamatus “Russia, 1917: The February Revolution” (1967) toodu (Keskülast on seal juttu päris pikalt) tähelepanuta jätmist heitis Shukman ette Sennile. Seega võib ju tõesti olla, et Kuldkepp ei olnud nende käsitlustega tutvunud.

Küll aga on tema kasutatud kirjanduse hulgas Michael Futrelli “Northern Underground: Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications through Scandinavia and Finland, 1863–1917” (1963), kust võib lugeda (lk 146), et Kesküla naeris Saksa välisministeeriumi arhiivist leitud dokumentide põhjal esitatud väidete peale nagu oleks Lenin otse tema käest raha võtnud, kuid väitis samas, et andis 1915. aastal raha Siefeldtile, kes pidi panema selle parteikassasse justkui eraldi annetustena enamlaste toetajatelt väikeste summade kaupa, vastu sai aga Lenini ja tema lähikonna kohta informatsiooni, mille edastas sakslastele.

Kuldkepi allikad kinnitavad enamlaste rahastamist

Seega on vähemalt kahes allikas, mida Kuldkepp kasutas, toodud välja, kuidas Saksa raha Kesküla kaudu Siefeldti kätega tõenäoliselt siiski enamlaste parteikassasse jõudis, kuid ta on jätnud need kohad tähelepanuta või otsustanud neid mingil põhjusel ignoreerida. Siefeldti on ta oma raamatus küll maininud, kuid seda üksnes seoses sellega, et Kesküla andis Šveitsist lahkudes talle üle enda loodud Eesti sotsiaaldemokraatlike emigrantide seltsi inventari. Siefeldti rollist Keskülalt saadud raha kandmisel parteikassasse, mida on paljude ajaloolaste poolt käsitletud ühe tõendina enamlaste rahastamise kohta sakslaste poolt, ei ole üldse juttugi.

Kuldkepi raamatu vastav koht on mugandus tema saatesõnast Aleksandr Solženitsõni romaani “Lenin Zürichis” eestikeelsele tõlkele, millest on siin juba kunagi juttu olnud. Solženitsõni “Lenin Zürichis” on ajalooaineline ilukirjandus, mitte palju faktitäpsem kui Hardi Volmeri mängufilm “Minu Leninid”, kus Kesküla rolli on kahtlemata täiesti selgelt ülepaisutatud, kuid see ei tähenda seda, et see olnuks siis päris olematu.

Seda, et Kesküla vahendusel liikus enamlastele Saksa raha, ei eitanud tegelikult ka Senn, kes valis oma sõnu väga hoolikalt. Ta lihtsalt märkis, et otse Kesküla käest raha parteikassasse ei jõudnud, summad ei olnud tema hinnangul märkimisväärsed ja vastu selle eest palju ei saadud. Futrelli hinnangul aitas see raha aga elada enamlaste organisatsioonil Šveitsis üle kõige suurema kitsikuse. Nii et päris ebaoluline see ilmselt siiski ei olnud.

Kuldkepi raamatust võib jääda mulje nagu ei oleks Senni kohaselt leitud mingeid tõendeid ka selle kohta, et sakslased rahastasid 1917. aastal enamlaste võimuletulekut Venemaal, kuid Senn rõhutab viidatud artiklis tegelikult väga selgelt, et käsitles selles ainult perioodi 1917. aasta märtsini, mitte sellele järgnenud arenguid.

Kesküla toetus enamlastele oli selleks ajaks lõppenud – ta oli orienteerunud vahepeal Saksamaalt ümber lääneliitlastele ja hoiatas juba 1916. aastal Lenini tagasi Venemaale laskmise eest. Siefeldt oli aga üks neist revolutsionääridest, kellel sakslased lubasid sõita 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni rongiga läbi Saksamaa, et nad saaksid pöörduda Rootsi kaudu tagasi Venemaale. Tema lugu on ajaloolaste poolt veel korralikult läbi uurimata, kuid ei pruugi olla vähem huvitav kui Kesküla oma.

David Vseviov ja Vladimir Sergejev “Venemaa – lähedane ja kauge I. Aegade algusest kuni Vassili III-ni”

Kordustrükk esmakordselt 2002. aastal ilmunud teosest, mis sai uue kujunduse ja eessõna, kuid jäi muus osas suuresti muutmata. Vseviov põhjendab seda eessõnas sellega, et raamatu kaasautor Vladimir Sergejev (1951–2017) on vahepeal siitilmast lahkunud, üldine teave käsitletavatest sündmustest ei ole üldjoontes muutunud ning kui sajandi alguses vahetati kõnealustel teemadel mõtteid valdavalt teadusmaailmas kehtivatest arusaamadest lähtudes, siis praegu käimasoleva sõja kontekstis on ajalookirjutus muutunud selgelt ideoloogilise võitluse tandriks.

Kuigi raamatu pealkirjas viidatakse aegade algusele, nii kaugele siiski tagasi ei minda. Alguses on küll veidi juttu ka venelaste kaugematest esivanematest, aga põhjalikum ülevaade algab alles Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riikluse tekkimise juurest 9.-10. sajandil, millega seoses on toodud muu hulgas välja (lk 60), et kui suurvürst Igor sõlmis 944. aastal, mil leidis aset tema järjekordne sõjakäik Konstantinoopoli peale, bütsantslastega lepingu, siis “esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadikute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadikute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasimad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.

Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Vene riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiivselt osa. Näiteks nende osavõttu peetakse küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osalesid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige väljapaistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin – üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana-Vene riigi esimese seadustekogu.”

Raamatu esimese trüki järel ilmunud arvustustes leiti, et selles võinuks kajastada pikemalt just soome-ugrilaste märkimisväärset mõju, aga ka teisi Eestit otseselt või kaudselt puudutavaid teemasid. Lisaks heideti ette seda, et ajaloolaste erinevatest seisukohtadest on küll juttu, kuid nimepidi mainitud autoritest on enamik surnud juba eelmise sajandi algupoolel või veelgi varem – kõige värskemaid käsitlusi eriti kasutatud ei ole.

Vahepeal on möödunud veel enam kui 20 aastat, mille jooksul neid on järjest riburada juurde tulnud. Näiteks ilmus 2012. aastal Venemaal nende kaugete sündmuste osas peamiseks allikaks oleva koondkroonika “Jutustus möödunud aegadest” kommenteeritud väljaanne (veebis vabalt kättesaadav), milles märgitakse, et “tšuudide” all mõeldakse vanavene kroonikates erinevaid russide riigielus tähtsat rolli mänginud soome-ugri rahvaid. Samas täpsustatakse, et sõna “чудь” võib olla sama päritolu nagu “чужой”, tulla koos sellega ühest germaani sõnast, mis tähistas rahvast, germaanlast, ning võeti siis slaavlaste poolt laenuna üle tähenduses иностранец, немец, чужак, mis tähendab, et “tšuudideks” (võõrasteks, mitteomadeks) võidi nimetada mistahes rahvast.

Olgu selle sõna päritoluga lood kuidas on (sel teemal võib spekuleerida ilmselt lõputult), aga minu teada valitseb ka eesti ajaloolaste hulgas juba pikemat aega seisukoht, et tšuude ei saa samastada eestlastega. Nii et seda silmas pidades näib Vseviovi ja Sergejevi käsitlus jätvat eestlaste rollist Vana-Vene riigis kohati hoopis ülepaisutatud mulje. Umbes nagu kujutada ette, et eestlastel on praegu tohutu mõju Venemaa poliitikale, sest Kremli personaliülem on Anton Vaino.

Kogu see jutustus möödunud aegadest jõuab välja Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule tema isa Ivan III (troonil 1462–1505) alustatud nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine ühe riigi poliitilise võimu alla. See tähendab, et Moskva suurvürstiriik muutus venelaste rahvusriigiks, mille valitsejast sai kõigi venelaste isevalitseja – iseseisvate vürstiriikide asemele tekkis tsentraliseeritud riik ühtsete piiride, territooriumi ja administratiivse korraldusega. Ühesõnaga: Venemaa.

Kui praeguse sõja ajal on avaldatud Eestis aeg-ajalt arvamust, et lahenduseks võiks või lausa saab olema Venemaa lagunemine, siis see raamat aitab ehk mõista, miks ei ole sellised ideed leidnud positiivset vastuvõttu Venemaa enda elanike hulgas. Perioodi, mil praegune Venemaa oli jagunenud iseseisvateks vürstiriikideks, iseloomustasid ju pidev omavaheline rivaalitsemine, vastastikused sõjakäigud ja lõpuks sunnitud allumine võimsamatele välisjõududele. See ei olnud mingi kuldaeg, mida tänapäeva venelased tagasi võiksid igatseda. Ei ole tegelikult kuigi raske mõista, miks paljud venemaalased võivad näha selles maa varasemas ajaloos hoopis kinnitust, et deržaava on parim lahendus ka üksikisiku ehk nende endi turvalisuse ja heaolu tagamiseks.

Samas ei maksa muidugi unustada, et keskaegseid riike ei saa samastada tänapäevaste rahvusriikidega. Näiteks: kui Leedu suurvürstiriik kasvas 14. sajandil nii suureks, et suurema osa selle territooriumist moodustasid endised vene alad (tänapäeva Valgevene, Ukraina jms), siis (lk 292) “hakkas Leedu ladvik täienema uute maade vürstide ja bojaaride arvel, kel oli mängida küllaltki oluline roll suurvürstiriigi sisepoliitilises elus. Et leedu kirjakeel polnud tolleks ajaks veel lõplikult välja kujunenud, siis muutus vanavene keel tema lääne variandis, mille alusel hiljem formeerusid valgevene ja ukraina keel, Leedu suurvürstiriigi kirjakeeleks. Täpselt samuti mängis Leedu seadusandluse kujunemisel suurt osa Vana-Vene seaduste kogu “Vene õigus”, mis aastaid kehtis Leedu suurvürstiriigi territooriumil ja oli oluliseks eeskujuks 15. sajandil koostatud Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV seadustekogule.”

Nii et kui õnnestub rääkida mõne venelasega, kelle arvates ei ole Leedu imperialistlikud ambitsioonid kuhugi kadunud, siis võib mainida, et Moskva-Leedu sõdade ajal oli Leedu suurvürstiriik Moskvale kultuuriliselt, poliitiliselt ja õiguslikult tõenäoliselt sarnasem kui tänapäeva Leedu. Võtab äkki hirme vähemaks!

Sirly Hiiemäe “Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman”

Sirly Hiiemäe (sünd. 1976) kirjutatud Aimée Beekmani (sünd. 1933) elulooraamat “Ja kõik läheb mööda” (Eesti Raamat, 2021) põhineb suuresti tuntud kirjaniku endaga tehtud intervjuudel. See on pigem peenetundeline pühendusteos, mitte kriitiline käsitlus, ja sellisena mõnusalt loetav.

Meditsiiniõena töötanud Hiiemäe teed ristusid Aimée ja Vladimir Beekmaniga (1929–2009) esmakordselt 2009. aasta kevadel, kui Vladimir oli ravialuseks. Aastaid hiljem küsis ta Aiméelt mälestusi tema sõbranna Lilli Prometi (1922–2007) kohta. Samas lepiti kokku, et kui Prometist valmiv monograafia ilmub, otsustab Aimée selle põhjal, kas lubab kirjutada Hiiemäel raamatu ka endast. 2019. aasta alguses avaldatud “Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu” suutis seatud ootused täita.

Jaak Urmet märkis ajakirjas Keel ja Kirjandus, et Hiiemäe raamat Beekmani elust ja loomingust on hea, kuid võinuks olla veelgi parem. Urmet leidis, et see on küll informatiivne ja ladus ning täidab eesti kirjanduse elulookirjutuses olulise tühimiku, kuid jääb veidi pinnapealseks ning stiil on liiga ajakirjanduslik.

“Ja kõik läheb mööda” riimub sisuliselt hästi Vladimir Beekmani mälestusteraamatuga “Alles see oli…” (2008), aga kui selles Aimée Beekmanist eriti juttu ei ole, siis praegu kõnealuses teoses figureerib Vladimir Beekman päris sageli ja kohati võib-olla isegi liiga domineerivalt. Tänu sellele on lugu aga mõistetav ka teise Beekmani ehk Vladimiri mälestusi lugemata. Samas püsib lõpuni tunne, et midagi olulist jäetakse ütlemata…

Kuidas kirjutada nõukogudeaegstest kirjanikest?

Vladimir Beekmani mälestusteraamatut arvustades juhtis Jan Kaus kultuurilehes Sirp tähelepanu sellele, et ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad seal kummalised mälulüngad: “Beekmani enesepilt [esindab] nägemust inimesest, kes oli osa eestluse “viiendast kolonnist” nõukogude tingimustes ning kes tõesti ei peagi mõistma väidet, et igasugune osalemine süsteemis tegi toona süsteemi osaks.”

Urmet märkis, et Beekmanite biograafiaid lugedes peab kindlasti arvestama sellega, et nad kuulusid nõukogude ühiskonna eliidi hulka – sellest annavad tunnistust ka hulgalised välisreisid, sealhulgas kapitalistlikesse riikidesse, kus abikaasad käisid sageli koos, mida tavakodanikel üldiselt teha ei lastud.

Teise sellise reisisellidest abielupaari moodustasid siis muidugi Lilli Promet ja Ralf Parve. Nii nemad kui ka Beekmanid said mulle kõigepealt tuntuks just reisikirjanikena, sest reisikirjad olid lihtsalt esimesed nende teosed, mis kunagi kodus riiulist kätte juhtusid (või ei, näiteks “Sõnni Siim” ja “Tondinahad” olid tegelikult loetud juba varem, aga nende lugemise ajal ei pööranud ma erilist tähelepanu sellele, kes on autor). Prometi ja Parve “Kohtumine Marianne’iga” (külaskäigust Prantsusmaale) ilmus samal aastal, 1963, kui trükivalgust nägi Aimée Beekmani “Plastmassist südamega madonna. Reisikiri Itaaliast”.

Hiiemäe märgib (lk 125), et “rangelt kirjanduslikus mõttes ja kronoloogiliselt eelneb Aimée reisikiri romaanile “Väikesed inimesed” ning seda teost saab pidada pikemat proosat viljeleva kirjaniku raja alguseks” (sellega algab ka “Ja kõik läheb mööda” lõpus toodud Beekmani ilukirjanduslike teoste loend, kust ei leia samas aga tema järgmist reisikirja “Euroopa ristteedel”), kusjuures seda “saab tänapäevalgi vaadelda omanäoliselt ajastutruu dokumendina, mis pakub telegrammilaadsete olevikukirjelduste kaudu reibast pilti vana kultuuri hällist.”

Tema järgmise reisikirja, abikaasaga kahasse kirjutatud “Euroopa ristteedel. Reisimärkmeid Austriast ja Hollandist” (1965), kohta tunnistab Hiiemäe (lk 125-126), et sealt “käib läbi ajastukohane mõttekäik kapitalistliku ühiskonna hüvedest ja pahedest, kuid arvestades kirjutamise aastat on see täiesti mõistetav.” Samas lisab ta, et “poliitikast püüab Aimée ennast üldjuhul hoida mõõdukas kauguses, kuigi see alati ei õnnestu, toonane ideoloogia tõuseb keskmesse tema järgmises romaanis “Kaevupeegel” (1966).”

Mulle tundub, et ka tema esimestest teostest sellist püüdu küll kusagilt välja lugeda ei saa. Juba “Plastmassist südamega madonnast” võib leida vägagi otsekoheseid ja selgeid poliitilisi positsioneeringuid, näiteks (lk 18-19): “Nagu teada, saavutas Itaalia Kommunistlik Partei viimastel valimistel suure võidu. Kommunistide poolt hääletas iga neljas Itaalia kodanik. Itaallaste nihe vasakule on seaduspärane nähtus. Rahvamassid ei saa ega taha leppida kristlik-demokraatliku partei avantüristliku poliitikaga – see on kuulumine NATO agressiivsesse blokki ja raketibaaside olemasolu Itaalia territooriumil, mille tulemusena Itaalia kohale on tõusnud surmaoht. Teisalt on valitsuse autoriteet rahva silmis ka langenud sellepärast, et paljudesse viimasel aja sagenenud riigivarguste afääridesse ja muudesse räpastesse tehingutesse on segatud tuntud poliitikamehed.

Ühtki ausat itaallast ei saa jätta ükskõikseks mafia soosimine valitsuse poolt, põllumajanduse laostumine, arveteõiendamine demokraatlikest meeleavaldustest osavõtjatega.

Itaalia kommunistid seevastu tõstatavad loosungeid, mis on edasiviivaks jõuks nii sise- kui välispoliitilise olukorra reguleerimisel. Need on võitlus rahu eest, raketibaaside likvideerimine, Saksa Demokraatliku Vabariigi tunnustamine, frankistliku Hispaania isoleerimine. Sisemiste reformidena esitavad kommunistid rahva olukorda sisuliselt kergendavaid ettepanekuid. Nendeks on tootmise demokraatlik planeerimine, põllumajandussaaduste turu taastamine, farmaatsiatööstuse võõrandamine, samuti linnaehituseks vajalike maa-alade natsionaliseerimine, et töölised pääseksid spekulatiivsete korteriüüride maksmisest eraomanikele.

Kommunistliku partei laiahaardeline programm näeb muuhulgas ette ka keskaegse tsiviilkoodeksi muutmise, mis oma puritaanlike seadustega põhjustab palju tuska kaasaegsele itaallasele. Nii näiteks on Itaalias seniajani keelatud abielulahutused.

Katoliku kirik ja kehtiv seadusandlus on itaallasi sajandeid kasvatanud variserluse vaimus, millele nagu ikka on eriti vastuvõtlikud olnud väikekodanlikud kihid. Nii näiteks…” Jne. Jne.

See oli kindlasti väga ajastutruu. 1948–1987 tuli Itaalia Kommunistlik Partei nii parlamendi alamkoja kui ka ülemkoja valimisel kümme korda järjest teiseks (võitsid alati kristlikud demokraadid), kuid ei pääsenud enam kunagi valitsusse, kust see oli 1947. aastal USA survel minema aetud (ameeriklased seadsid Marshalli plaani raames Itaalia majandusliku abistamise eeltingimuseks kommunistide tõrjumise). Samas ei erine see poliitiline seisukohavõtt sisuliselt nendest, mida võib kohata ka näiteks Max Laossoni samast ajajärgust pärit reisikirjas “NATO-blokk turisti bloknoodis” (1962).

Promet, Parve, Beekmanid ja Laosson mängisid oma reisikirjadega vastuolulist rolli selles mõttes, et kui ühest küljest tõstsid nad rõhutatult esile kapitalistliku elukorralduse negatiivseid külgi, et jätta lugejatele justkui mulje nõukogude süsteemi paremusest, siis teisest küljest tõid raudse eesriide taha ikkagi ju teateid elust läänemaailmas, millega suurem osa siinsetest inimestest isiklikult tutvuda ei saanud. Eks see olnud ka põhjus, miks neid raamatuid varjamatust ideoloogilisest kallutatusest hoolimata toona Eestis üsna agaralt loeti.

Mitte ainult kirjanik, vaid ka filmioperaator ja stsenarist

Aimée Beekman on tänapäeval tuntud eelkõige kirjanikuna, kuid ülikoolis õppis ta Moskvas hoopis kinematograafiat (lisaks muidugi marksismi-leninismi aluseid, poliitökonoomiat jms. sel ajal kohustuslikke aineid). Pärast instituudi lõpetamist (1956) töötas ta mõned aastad operaatorina Tallinna Kinostuudios (Tallinnfilmiks nimetati see ametlikult ümber alles 1963. aastal, kuigi seda nimetust kasutati juba varem), kus väntas valmis näiteks Eesti esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” (1958), aga ka “Nõukogude Eesti” ringvaateid.

Raske haiguse (tuberkuloos) tõttu pidi ta sellest füüsiliselt raskest ja kurnavast tööst loobuma, kirjutades seejärel abikaasaga koos stsenaariumi (1960) mängufilmile “Ühe küla mehed” (1961), mis jõudis Eestis kinodesse 1962. aasta veebruaris. See oli Tallinna Kinostuudios esimene mängufilm, mis tehti kohalike autorite originaalstsenaariumi järgi. Ühtlasi režissöör Jüri Müüri ning operaatorite Jüri Garšneki ja Harry Rehe diplomitöö samas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis, mille oli lõpetanud Beekman.

“Film näitab Eesti kalureid, kes kogemata Soome rannas randuvad. Stalinistlikud ajad on läbi, lugu, mis veel kümme aastat tagasi oleks lahendatud skemaatiliselt, näeme nüüd märksa inimlikumas võtmes. Tollase vaataja jaoks üllatuslikult ei sundinud filmi autorid publikut pooli valima ega tegelenud mõõdutundetult kapitalismi kriitikaga,” kirjutas selle kohta Kristiina Davidjants oma raamatus “Eesti filmi 100 aastat” (2019).

Panen siia vahele aga ka ühe 1962. aastal ajalehes Eesti Meremees avaldatud filmikommentaari, mis annab selle filmi sisust veidi täpsema ettekujutuse.

Lühidalt: Eesti kalurid satuvad tormiga Soome randa, kus nende juurde saabub samast külast pärit väliseestlane, kes meelitab mehi jääma kapitalistlikku maailma, kuid lõpuks pöörduvad nad siiski tagasi oma armastatud kodumaale ehk Nõukogude Eestisse. Minu meelest ei saa kuidagi väita, et selles süžees ei sisaldu mingit poliitilist seisukohavõttu. Tegemist on sisuliselt ikkagi teosega, mis peab sisendama publikule, et parem on elada nõukogudemaal kui põgeneda üle mere “vabasse maailma”.

NSV Liidus valitsenud ideoloogia kohaselt oli kapitalismi üldkriisi üheks osaks kriis filmitööstuses, mida Beekman kirjeldas “Plastmassist südamega madonnas” järgmiselt (lk 45): “Eks kapitalistliku maailma filmikriis anna tunda ka Itaalia filmitööstuses. Küll püütakse publikut haarata superkolossaalsete lavastustega ajaloolistel teemadel, küll tehakse “alasti” ja “poolalasti” linte, küll vähenõudlikke komöödiaid, kus “nalja” pakutakse arvestusega, et vaatajal puuduvad ajud, see-eest on aga hästiarenenud kõhumusklid. Ent kinod püsivad katastroofiliselt tühjadena, ehkki siin on inimeste mugavustele mõeldud, ei puudu isegi tuhatoosid käepidemetes või seljatugedes. Pealegi töötavad kõik kinod “non-stopina”, astu sisse ja vaata filmi või kolm korda järjest, seansi algust pole vaja oodata.

Loomulikult pole filmitööstuse kriis absoluutne. See on keeruline nähtus, kus ei puudu uute annete esilekerkimine, uute suundade tekkimine annab teinekord isegi äärmiselt huvitavaid teoseid, mis – paraku – tihtipeale kaovad massproduktsiooni ilmetusse üldpilti. Meil Nõukogude Liidus püsib Itaalia filmikunstist väga hea mulje tänu sellele, et omandatakse suurte meistrite väljapaistvaid töid. Aga Itaalias endas, kus igapäevane, ühetooniline erootikat ja õudust pakkuv programm jätab vaataja kunstilisest elamusest ilma – seal jäävad kinod tühjaks ja lakatakse armastamast filmikunsti. Raske on ju programmi sõkalde hulgast seda iva tabada, eriti kui filmiprahti enamasti agaramalt reklaamitakse.

Sõitsin Itaaliasse kindla kavatsusega vaadata mõnda Antonioni filmi, aga ei üheski linnas, kus viibisime, ei jooksnud üheski kinos selle kiiresti maailmakuulsaks saanud režissööri ükski film.”

Beekman käis Itaalias NSV Liidu filmitöötajate turismigrupi koosseisus 1962. aasta detsembris. Ilmselt lootis ta näha seal Antonioni “Varjutust” (1962), mis jooksis Eestis kinodes alles 1966/67, kuid see oli langenud siis Itaalias katoliku kiriku survel tsensuuri hambusse just väidetavalt liigse seksuaalse vabameelsuse tõttu. Stiilinäide allpool.

Beekman jätkas (lk 45-46): “Ent just tänu kodumaal nähtud Itaalia filmidele muutus see raskete sisemiste probleemidega maa kiiresti südamelähedaseks. Vaatasime nagu haruldust Naapoli sadamat piiravat malmvõret, mis lahutas meeleheitel Anna Zaccheod armastatud inimesest. Ferrarast läbi sõites ahmisime pilkudega paika, mis on ülihästi meeles suurepärasest filsooofilisest filmist “1943. aasta pikk öö”. Kindlusemüüri ees kinnine kivibarjäär, kus koidikul toimus mahalaskmine, üle tänava sammaskäik, selle kohal žalusii taga aken, milles me lausa otsisime liikumisvõime kaotanud mehe kahvatut nägu. Või Hispaania väljak Roomas, mis tuttav pole mitte niivõrd selle põgusast külastamisest, kuivõrd filmist “Neiud Hispaania väljakult”.

Selliseid filmidest mällusööbinud paiku on Itaalias igal sammul. Ehkki giid väldib meeleheitliku järjekindlusega Itaalia siseelu teravate vastuolude puudutamist, toovad need filmidega seotud kohad taas silme ette neorealistide halastamatud teosed. Nii rändab sinuga koos mööda Itaaliat itaallaste valu ja võitlus. Vaatamata sellele, et Itaalia vitriinsilmad on üpris muretud ja kergemeelsed.

Itaalias vaatasime samuti üht ameerika filmi, kõmutekitanud Nabokovi romaani “Lolita” ekraniseeringut.” Järgneb pikk ümberjutustus (poolteist lehekülge) selle filmi sisust. Beekmani kokkuvõtte: “Kogu see ilgus on andeka režissööri Stanley Kubricki poolt lavastatud täiesti ühese eesmärgiga: tekitada sensatsiooni, võita vaatajaskonda, tõusta maailma filmikunsti esiritta. Kuid Kubrick arvestas viltu. 1962. aasta Veneetsia filmifestivalil sai “Lolita” ja selle läbi üldse räpane patoloogia kunstis täieliku fiasko osaliseks.”

Sama võtet n-ö manduva lääne kultuuri tutvustamiseks oli kasutanud Laosson, kes viibis Itaalias 1961. aasta mais. Tema kirjutas: “Millised tendentsid valitsevad kodanlikus filmikunstis? Kõiki neid määratleda turistlike muljete põhjal on võimatu, kuid arvan, et ühte ja kõige olulisemat neist saab hästi iseloomustada filmi abil, mida nägime Itaalias.

Itaalia filmikunst on meile ammu tuttav heast küljest – terve seeria selle neorealistlikke ja realistlikke filme on jooksnud ka Nõukogude Eestis. Repertuaar aga, mida pakkusid Rooma kinod maikuus, meenutas mingit ameerika filmide festivali. NATO ei tähenda ju ainult sõjalist blokki Ameerika Ühendriikide juhtimisel, vaid dollarimaa hegemooniat ka teiste suhete alal seespool seda blokki. Kas seda tingis “kultuuriliste suhete” arendamise plaan Itaalia ja USA vahel või lihtsalt Itaalia kinotööstuse kapituleerumine võimsate Hollywoodi kontsernide ees, on ükskõik, kuid Rooma kinoreklaam kirendas indiaanlastest ja kauboidest, surmahirmus virildunud lõustadest, laskevalmis või tulistavatest revolvritest, alasti või poolalasti kaunitaride väljakutsuvatest poosidest ja igasugustest fantoomidest. Lähemal vaatlusel võis ühel või teisel afišil küll silmata itaalia artistide ja lavastajate nimesid, kuid see ei suutnud meis kustutada muljet itaalia kino amerikaniseerumisest. Mitte ainult siin, vaid kõigis NATO maades kaevatakse kino ja televisiooni amerikaniseerumise üle.

Hotelli administraatorid, keda palusime juhatada meile vaatamiseks korralikku filmi, ei söendanud meile soovitada ühtki kinos parajasti näidatavatest.

Otsustasime vaadata filmi, mille üheks peaosaliseks oli Frankenstein. Kohtumisest selle juba kodanliku Eesti päevist tuttava monstrumiga lootsime võrdlusmaterjali ameerika kinokunsti arengu kohta. Selgub, et Frankenstein on tänini jäänud ameerika filmi üheks kandetalaks.” Järgnes pikk ümberjutustus filmi sisust. “Film lõpeb Frankensteini jäämisega laboratooriumi rusude alla… (Kuid Frankenstein ei hävi – ta ei saa niipea hävida, kinokontsern vajab seda monstrumit ju veel kümnetes järgmistes filmides.),” kirjutas Laosson. “Näib tõepoolest, et see kuju on paljudele vaatajaile midagi rohkemat kui mehaaniline robot, et ta on saanud teatud tsivilisatsiooni, hingetu tsivilisatsiooni sümboliks, tsivilisatsiooni, mis muserdab selle kandjat ja loojat, on võimeline lömastama lihtsat inimest.”

Ühest küljest ideoloogiliselt täiesti selged hoiakud, aga teisest küljest pikad ümberjutustused teostest, mis jõudsid laiema publikuni Eestis alles palju aastaid hiljem. Kas Beekmani reisikiri oli mõjutatud Laossoni omast ja kui palju oli sellistes hoiakutes siis siirast usku, kui palju topeltmõtlemist – sellistele küsimustele Hiiemäe raamatust vastust ei leia, seal libisetakse neist mööda. Antonionit ei ole seal üldse mainitudki ja nii ei saa ka näiteks vastust küsimusele, mida arvas või arvab Beekman tema peagi järgnenud ingliskeelstest filmidest nagu “Blow-Up” (1966) ja “Zabriskie Point” (1970).

Lühidalt: ladusalt kirjutatud, kergesti loetav raamat. Tuleb lihtsalt arvestada sellega, et paljudele küsimustele, mis võivad tekkida Beekmani enda teoseid lugedes (alates tema esimesest raamatust, reisikirjast “Plastmassist südamega madonna”), ei pruugi sellest vastuseid leida.

Giuliano da Empoli “Kremli võlur”

Giuliano da Empoli (sünd. 1973) oli Itaalias ja Prantsusmaal tuntud tegelane juba ammu enne seda, kui eelmisel aastal ilmus tema debüütromaan “Kremli võlur”, millest kujunes mitmeid mainekaid kirjandusauhindu võitnud ja laialdast rahvusvahelist poleemikat tekitanud bestseller.

Õigusteadust ja politoloogiat õppinud da Empoli on mõttekoja Volta tegevjuht ja võrdleva poliitika professor Pariisi Poliitikauuringute Instituudis (Sciences Po). Ta on teinud juba eelmisest sajandist alates regulaarselt kaastööd suurtele Itaalia ajalehtedele, juhtinud raadios iganädalast jutusaadet ning esinenud kommentaatorina sageli ka televisioonis. Avaldanud varem tosinkond raamatut ühiskonna, poliitika, majanduse jms. teemadel.

Tegevpoliitika ei ole talle samuti võõras. 2006–2008 oli ta kultuuriminister Francesco Rutelli nõunik. Rutelli, kes oli olnud varasemalt (1993–2001) ka Rooma linnapea, oli siis ühtlasi Itaalia asepeaminister ning esindas 2006. aastal võimule tulnud vasaktsentristlike jõudude ühenduses tsentristlikku, sotsiaalliberaalset suunda. 2009–2012 oli da Empoli Firenze abilinnapea kultuuri alal. Firenze linnapeaks oli sel ajal Matteo Renzi. 2014–2016, kui Renzi oli Itaalia peaminister, oli da Empoli tema poliitiline nõunik.

“Kremli võluri” peategelase Vadim Baranovi, kelle jutustusena suurem osa sellest teosest on esitatud, silmnähtavaks prototüübiks on üldiselt tunnistatud Vladislav Surkov, kuid tegemist on siiski ilukirjandusliku kujuga, kellesse autor on pannud ilmselt ka omajagu ennast. Vähemalt aitab tema enda taust mõista, miks “Kremli võlur” on just selline ning miks see pälvis eelmisel aastal ilmudes nii suurt tähelepanu, et isegi Prantsusmaa peaminister Élisabeth Born kutsus pärast selle lugemist da Empoli endaga lõunatama.

Kriitikud: suhtumine Putinisse on liiga mõistev

Lisaks ohtratele kiidusõnadele on raamat pälvinud siiski ka rohkem või vähem kriitilist vastukaja, milles autorile heidetakse ette ebatäpsusi ja/või Kremli maailmapildi ebakriitilist esitamist. Kardetakse, et see võib mõjutada näiteks Prantsusmaa poliitikat Ukraina suhtes.

Mina kaldun nõustuma professor Marek Tammega, kes märkis Eesti Ekspressile antud kommentaaris, et see romaan avab Putini ajastut n-ö seestpoolt ning päris õnnestunult. “Sealjuures kriitiliselt positsioonilt, nii et kindlasti ei saa teost ühestki otsast pidada Putini-meelseks,” kinnitas Tamm.

Da Empoli ise on pidanud vajalikuks märkida, et “romaan on saanud inspiratsiooni reaalsetest sündmustest ja isikutest, kelle eraelu ja kõne on autor välja mõelnud. Sellele vaatamata on tegu autentse Venemaa ajalooga.”

Oma nime all esinevad kõnealuses teoses Vladimir Putin, Boriss Berezovski, Mihhail Hodorkovski, Garri Kasparov, Eduard Limonov, Igor Setšin, Jevgeni Prigožin, Aleksandr Zaldostanov ja mitmed teised. Peategelane Baranov, kes oli osalusvaatluse teel tunnistajaks sellele kuidas Putin pukki pandi ning kuidas toimus võimuvertikaali ehitamine, meenutab (prantsuse keelest tõlkinud Kaia Sisask):

“Just siis hakkasin ma kahtlustama, et Putin kuulub nende hulka, keda Stanislavski nimetas suurteks näitlejateks. Näitlejaid on nimelt kolme liiki. Esimestel on vaistlik anne ja kui näitleja on vormis, suudab ta publikut köita, aga mitte halbadel päevadel – siis muutub ta õõnsaks ja tüütuks. Selline näitleja võib ainuisikuliselt hävitada kogu etenduse. Teine liik on metoodiline näitleja, kes õpib, teeb hingamisharjutusi, veedab öid harjutades žeste ja intonatsioone. Tema on eelmise vastand, teda vaadates ei tunta suuri tundeid, aga ta ei valmista ka pettumust. Ta teeb alati seda, mida vaja, ja tema muutumatutele klišeedele võib loota igas olukorras. Putin pole ei üks ega teine. Nagu kõik suured poliitikud, kuulub ta kolmandasse liiki: näitleja, kes lavastab ennast ise, kellel pole vaja mängida, sest ta on oma rolliga niivõrd kokku kasvanud, et näidendi intriig on muutunud tema enda looks, see voolab tema soontes.” (lk 96–97) Hiljem jõuab jutustaja siiski järeldusele, et Putin on midagi hoopis muud, mitte näitleja.

Tasub märkida, et “Kremli võlur” ilmus prantsuse keeles juba eelmise aasta aprillis ning on kirjutatud enne veebruaris toimunud sõjategevuse eskaleerumist Ukrainas. Usun, et praegu valmides oleksid autori rõhuasetused selles kohati veidi teistsugused. Samas on see sõda aga aidanud muidugi kaasa teose tähelennule, suurendades lääneriikides huvi Venemaa ja Kremlis valitsevate mõttemallide vastu.

Kriitikute peamine etteheide on see, et “Kremli võlur” näib toetavat käsitlust, mille kohaselt Putin on olnud Venemaal stabiilsuse tagaja. Da Empoli lähenemist aitab ehk mõista tõsiasi, et tema isa Antonio sai 1986. aastal haavata vasakäärmuslike kommunistide korraldatud atentaadikatses. Antonio da Empoli koordineeris Bettino Craxi valitsuse juures tegutsenud majandusekspertide tööd, mängides vasakäärmuslaste arvates keskset rolli selle nn. kodanliku valitsuse majanduspoliitika kujundamisel. Giuliano da Empoli vanaisa Attilio da Empoli (1904–1948) oli samuti silmapaistev majandusteadlane. Fašistide valitsusajal kuulus ta 1934–1943 Itaalia parlamenti, aga osales samas ka ohvitserina sõjakäikudel Etioopias ja Kreekas. Itaalia okupeerimist Saksamaa poolt ta 1943. aastal ei toetanud, vaid ühines peagi hoopis vastupanujõududega – tänu sellele ei rakendatud tema suhtes pärast sõda varasema poliitilise tegevuse eest mingeid sanktsioone, vaid temast sai hoopis Napoli Ülikooli majandusprofessor.

Itaalia poliitikutest on “Kremli võluris” mainitud küll näiteks Silvio Berlusconit, kuid Itaaliast selles otseselt palju juttu ei ole. Samas sarnaneb peategelane Baranov oma taustalt ehk päritolult minu meelest isegi rohkem da Empoli kui Surkoviga. Nii et mingis mõttes on see kohati nagu vene oludesse kantud itaalia lugu, kus otseselt öeldu taga peitub tohutult alltekste ning tõsielust pärit faktid põimuvad kõige pöörasemate väljamõeldistega.

Ühe tegelase juured ulatuvad isegi Eestisse

“Tema vanemad olid hipid. Ka meil leidus hipisid, kas teate. Tema ema oli Eestist. Seal sai vaadata Soome televisiooni, uued moed jõudsid sinna kiiremini. Mingil kontserdil Smolenski lähedal oli ta kohanud ühte muusikut, nad meeldisid teineteisele ja sigitasid Ksenja. Armastuse laps, olid nad talle öelnud. Siis oli kumbki oma teed läinud. Ksenja kasvas üles, hääletades emaga ühest kohast teise, mingist laagrist mingile kogunemisele, sellesse või tollesse kooli, kui üldse, ja seda kõike inimeste alatise hukkamõistva pilgu all ning kainet mõistust trotsides. Ainsad stabiilsushetked olid need, kus ema jättis ta vanavanemate hoolde, et vabamalt oma tujusid järgida.” (lk 48–49)

Ksenja, kelle loomisel da Empoli on saanud vist inspiratsiooni Terje Toomistu filmist “Nõukogude hipid”, mis vahepeal rahvusvaheliselt (sh. Itaalias) festivalidel laineid lõi, on selles loos tähtsaim naistegelane, omamoodi femme fatale, kes figureerib vahepeal koguni Mihhail Hodorkovski (väljamõeldud) abikaasana.

“Kremli võluri” kõige ebausutavamaks kohaks on mõned kriitikud pidanud esimest peatükki, kus varjunime all esinev Baranov, kes säutsub sotsiaalmeedias tsitaate Jevgeni Zamjatini romaanist “Meie”, vastab Zamjatini kohta uurimistööd kirjutavale prantslasele, kes on vastanud ühele tema säutsule omapoolse tsitaadiga, ning see jutt viib nende kohtumiseni. Ebausutav on muidugi see, et Surkov kellelegi sedasi südant hakkaks puistama, nagu Baranov seda teeb, aga see Zamjatini kaudu ühenduse saavutamine ei ole minu meelest üldse ebarealistlik. Näiteks Kaur Kenderi avalikule kirjale Surkov ju kunagi vastas.

Äsja kaitsepolitsei peadirektori ametikohalt vabanenud Arnold Sinisalu ütles nüüd sel puhul Eesti Päevalehele antud intervjuus, et Zamjatini “Meie” on tema arvates isegi parem kui George Orwelli “1984” (Sinisalu komistas kunagi doktoritööd kirjutades Orwelli mälestuste peale, millest luges, et oma romaani loomiseks sai ta inspiratsiooni Zamjatini teosest; küsimuses paluti nimetada teoseid, mis on teda mõjutanud). Võime tõlgendada seda siinkohal varjatud soovitusena lugeda ka da Empoli romaani, aga ühtlasi kinnitusena, et Zamjatini “Meie” on kood selle mõistmiseks.

“Alati tuleb vaadata asjade päritolu. Kõik tehnoloogiad, mis viimastel aastatel meie ellu on tunginud, on sõjaväelist algupära. Arvutid töötati välja Teise maailmasõja ajal vaenlase koodide lahtimuukimiseks. Internet suhtlemisvahendiks tuumasõja olukorras, GPS lahinguüksuste lokaliseerimiseks, ja nii edasi. Need kõik on kontrollitehnoloogiad, loodud orjastama, mitte vabastama. Ainult jõuk LSD-uimas kalifornialasi võis olla piisavalt segi, et arvata, et sõjaväelaste leiutatud masin võib edendada emantsipatsiooni. Ja neid uskujaid oli palju. Aga nüüd on kõik selge, kas pole?” (lk 224)

Katja Petrowskaja “Võib-olla Esther”

Kiievis sündinud ja kasvanud juudi päritolu Katja Petrowskaja (s. 1970) on saksakeelne kirjanik, kirjandusteadlane ja ajakirjanik, kelle emakeel on vene keel. 1998. aastal kaitses ta Moskvas doktoritöö Vladislav Hodassevitši proosa poeetikast, asudes järgmisel aastal elama Berliini. Enne seda oli õppinud aga nii Stanfordis ja Columbias kui ka Tartu Ülikoolis (kirjandusteadust ja slavistikat, 1987–1992), kus talle avaldanud eriti tugevat mõju Juri Lotman.

“Võib-olla Esther” (e.k. 2014, saksa keelest tõlkinud Kristel Kaljund) on Petrowskaja debüütromaan, mis nägi saksa keeles trükivalgust 2014. aasta märtsis, kuid võitis juba enne seda maineka Ingeborg Bachmanni auhinna ning on tõlgitud tänaseks mitmekümnesse keelde. Eestikeelse tõlke avaldamist toetas Goethe Instituut Saksamaa välisministeeriumi vahendeist. Tegemist on seega ühe tänapäeva saksa kirjanduse n-ö esindusromaaniga. 2014. aastal esines selle autor ka Eestis kirjandusfestivalil Prima Vista.

Ülal on toodud väljavõte 2014. aasta mais Müürilehes avaldatud Prima Vista külaliste tutvustusest.

2014. aasta mais ilmus romaani esimene peatükk (Kalle Heina tõlkes) ajakirjas Akadeemia, kus autorit tutvustas lühidalt Ave Mattheus, kes tegi temast juttu ka ajalehes Sirp, tsiteerin: “Võib imestada selle üle, et saksakeelses kirjanduses jätkub endiselt uusi vaatenurki holokausti teemale, kuid Katja Petrowskaja debüütteost „Võib-olla Esther” (2014) on peetud üheks kergemaks ja ka üheks targemaks tekstiks, mis läbi aegade holokausti kohta kirjutatud. Romaan on omaeluloolise kirjanduse musternäide, mis nagu Eestiski on viimasel ajal kujunenud menukaks ka saksakeelses kirjanduses.”

Mattheus märkis, et Petrowskaja esindab “tõsisemat ja tundlikumat omaelulookirjanduse suunda. Romaanis “Võib-olla Esther” on ta iseenda juudi-saksa-vene juurte otsingul ja jutustab meile empaatiliselt oma pereliikmete ja lähisugulaste saatuse lugusid. Autobiograafilise minategelasena kulgeb ta nende jälgedes läbi XX sajandi Euroopa ja loob sealjuures keelemeisterliku metafiktsiooni, kus dokumentaalsus seguneb mütoloogiaga, refleksioonid mälu ebausaldusväärsuse ja tegelikkuse keelelise konstrueerituse üle hinge kriipivate pildikestega kunagi elanud inimeste elust.”

Petrowskaja andis siis Eestis viibides isegi intervjuu venekeelsele Aktuaalsele Kaamerale, aga kui tema romaan detsembris viimaks eesti keelde jõudis (vahepeal oli vahetunud koguni tõlkija), see suurt tähelepanu ei pälvinud. Leidsin nüüd otsides ainult Silvia Urgase arvustuse, mis avaldati 2015. aasta veebruaris ERR-i portaalis. (Goethe Instituut avaldas 2014. aasta mais oma lehel tõlke saksa kirjanduskriitiku Fabian Thomase kirjutisest, mida on levitatud selle teose tutvustamiseks ka mitmetes teistes keeltes.)

Kas nii tagasihoidliku vastukaja põhjuseks võis olla teose eestikeelse väljaande veidi ebaõnnestunud kaanekujundus? Võib-olla, vähemalt osaliselt, aga kindlasti mitte ainult see. Ja pealegi pole kindel, et see on ebaõnnestunud, sest eelmisel nädalal köitis just see minu pilku Tartu bussijaama reisiraamatukogus – tundus piisavalt veider, et raamat kätte võtta ja hakata lugema, mis on kirjutatud selle tagakaanele.

Eestit ei nimetata selles teoses kordagi

Kas kohalikele lugejatele valmistas pettumuse tõsiasi, et Eestis õppinud autor ei maininud oma esikromaanis kordagi otsesõnu Eestit? Võimalik, kuigi teoses käsitletud teemasid arvestades võiks tõstatada ka hoopis küsimuse, kas see oli Petrowskaja poolt teadlik enesetsensuur, mille eest meie riigi rahvusvahelise maine pärast muretsejatel tuleks olla talle pigem tänulik, sest Eesti tähistajateks selles loos olnuks ilmselt silt “Judenfrei” ja (alles pärast selle saamist rajatud) ulatuslik koonduslaagrite võrgustik, kust ei väljunud elavana (erinevatel hinnangutel) 10–20 tuhat mujalt sisseveetud juuti.

Petrowskaja viitab sellele kandile siin vaid korra seoses ühe oma vanaisaga, kes “läks 1941. aasta juunis sõtta, sattus Kiievi lähistel kotti, veetis peaaegu neli aastat sõjavangis, pääses eluga, kuid ei pöördunud enam kunagi pere juurde tagasi. 41 aastat hiljem sai minust tema sõjast koju pöördumise tunnistaja.

/—/

Minu vanaisa, ainus ukrainlane peres, just tema maandus laagris, Mauthausenis, nii mulle räägiti. Nõukogude Liitu naasnud, saadeti ta filtratsioonilaagrisse ja kuulati seal üle. Üks naine aitas tal meie laagritest põgeneda. Meie laager kõlas minu kõrvus peaaegu nagu õrnalt, ma ei teadnud, et selleks on vahedamgi sõna, Gulag, tollal seda ei kasutatud. Minu vanaisa jäi selle naise juurde, kes ta päästis, loogiline ja selge juhtum, nii räägiti mulle, naine oli ta ju päästnud, ta jäi naise juurde, elas Kiievis ega pöördunud pere juurde tagasi, Rosa ja tütarde, tookord juba kümne- ja kaheksateistaastased. Olin kaksteist, kui ta naasis, olnud ära neli aastakümmet. Ta istus kogu aeg tugitoolis ja naeratas. Aasta pärast ta suri, kodus.

/—/

Enne sõda oli ta kui põllumees ja zootehnik kiirelt karjääri teinud, ta oli usaldusväärne töömees, hea välimusega ja ilus, ütles mu ema, ning naistele ta meeldis. Millalgi kolmekümnendatel anti talle kõrge amet põllumajandusministeeriumis, ta käis konverentsidel Baltikumis, ostis sealt tõuloomi Ukraina tarvis, riideid ja siidsukke Rosale, oma teisele naisele. Suurpuhastuse ajal teda nonde välisreiside eest ei karistatud. Võib-olla käis ta Baltikumis alles siis, kui see polnud enam välismaa, vaid osa meie suurest, sunnitud perest, pärast pakti sõlmimist, kui sõda oli baltlaste jaoks juba puhkenud, aga meie jaoks veel mitte.” (lk 209-210)

Juttu ei ole kaugeltki ainult holokaustist

Petrowskaja üks tuntumaid sugulasi, kellest ta selles raamatus kirjutab, on ilmselt tema vanaonu Judas Stern, kes mõisteti 1932. aastal Moskvas surma selle eest, et ta tulistas Saksa saatkonna nõuniku Fritz von Twardowski pihta (sellest juhtumist kirjutasid toona ka Eesti ajalehed).

Postimees, 6. aprill 1932

Odessast pärit Judas Sterni vanem vend Šimon Stern, Petrowskaja vanaisa, oli võtnud revolutsionäärina varjunimeks Semjon Petrovski ja elas selle all edasi ka pärast bolševike võimuletulekut. Petrowskaja kirjutab: “Kui mu isa 1932. aasta 8. mail keskpäeva paiku sündis, seisid Riikliku Poliitvalitsuse salateenistuse töötajad tema ümber nagu karjased sõime ümber. Imik oli Odessa korteris korraldatud läbiotsimise otsene tagajärg, tema varajane sünd andis tunnistust kaks kuud enne seda aset leidnud atentaadist.” (lk 129)

“Kui mu isa luges viiekümnendate aastate lõpus juhuslikult “Nõukogude diplomaatia ajaloost” kahte rida atentaadist, teadis ta otsekohe, et Jeguda Mironovitš Stern ja tema isa kadunud noorem vend pidid olema üks ja seesama inimene. Ta küsis isalt, kuid too vaikis. Ta küsis uuesti ja isa oli tõrjuv, keerutas, palus poega, et too ei päriks enam iial ta venna järele, ning millalgi keelas ta pojal seda nime mainidagi.” (lk 131)

“Hirm, et tema lapsed kannatavad ta venna atentaadi pärast, tegi mu vanaisast Semjonist sõjajärgse aja sõnaahtraima inimese. Mis tööd Semjon täpselt tegi, mu isa ei teadnud. Mu isa teadis oma isast vaid nii palju, et too oli töötanud organites, nagu tollal salateenistust nimetati, halduses ja hiljem varustamises. 1937. aastal tegi ta võimatut, lahkudes salateenistusest, kui ta Harkovi turbiinitehast juhtinud näälu, tema naise Rita venna juhtum talle lauale pandi.” (lk 133)

Kerime edasi. “Juudi Antifašistliku Komitee mahalaskmine oli üks Stalini viimaseid samme. Komitee liikmete hulgas leidus ka kirjanikke, viimaseid, kes veel jidišis kirjutasid. Hitler tappis lugejad ja Stalin kirjanikud, nii võttis mu isa keele kadumise kokku.” (lk 174) Petrowskaja isa Miron Petrovski (1932–2020) oli samuti kirjandusteadlane ja kirjanik. Tema kirjutas oma teosed vene keeles, kuid ideoloogilistel põhjustel ei pääsenud paljud neist nõukogude ajal trükki.

Kas ebameeldiv ajalugu vaikitakse maha?

Petrowskaja mõlemad vanaisad saadeti 1941. aastal rindele, isa evakueeriti nõukogude tagalasse, aga peaaegu liikumisvõimetu vanavanaema jäi maha Kiievisse, kus loodeti siis peagi taas kokku saada. “Ma arvan, et ta nimi oli Esther, ütles mu isa. Jah, võib-olla Esther. Mul oli kaks vanaema ja üks neist oli Esther, just. // Kuidas, võib-olla, küsisin nördinult, sa ei tea oma vanaema nime? // Ma ei kutsunud teda kunagi nimepidi, vastas isa, ma hüüdsin teda babuškaks, ja mu vanemad emaks.” (lk 193)

See vana naine, kelle nimi oli vist Esther, hukati ilmselt Babõn Jaris – või teel sinna. “Kümme päeva pärast seda, kui sakslased Kiievisse sisse marssisid, 1941. aasta septembris, tapeti siin Babõn Jaris Kiievi kogu allesjäänud juudi elanikkond, vaid hädavaevu teiste linnaelanike eest varjatult ning Lääne-Ukraina politsei abi kasutades. Kiiev, vanim Vene linn, kus ka juudid olid tuhat aastat elanud, sai juudivabaks.” (lk 171) “Minu babuškagi puhkab Babõn Jaris, rääkis mulle isa, ta lihtsalt ei jõudnud siia kohale.” (lk 173)

Petrowskaja kirjeldab üsna detailselt kuidas Kiievi linna ja ümbruskonna juudid Babõn Jari kokku aeti, et nad seal mõrvata. Seda lugedes meenusid Jossi Franki mälestused, milles on juttu rabi Aba Gomeri teekonnast vanglasse Tallinnas. Petrowskaja kirjeldus juutide teekonnast Babõn Jari on sisuliselt sama kurb. Nagu Gomer, nii arvanud ka paljud Kiievi jäänud juudid, et sakslased on kultuursed inimesed, kelle võimu all võib elu ehk isegi paremaks minna.

“Võib-olla Esther” ei ole küll nii rusuvalt masendav nagu näiteks Primo Levi “Kas see on inimene”, aga see on kokkuvõttes ikkagi üsna tõsine lugu, kuigi autori hoiak on pigem läbivalt elujaatav: “Olime õnnelikud, ning kõik minus tõstab mässu lause vastu, mille meile pärandas Lev Tolstoi, et kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu, lause, mis meelitas meid kõiki lõksu ja tegi õnnetuse ihaldusväärseks, nagu oleks vaid õnnetus kõneväärt, õnn aga tühi.” (lk 18)

Tundub, et selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumisele järgnenud peaaegu olematu vastukaja oli tingitud mitte sellest, et keegi ei saanud aru, et see on tegelikult väga hea, hästi kirjutatud ja vajalik raamat – pigem tunti või kardeti, et selline aus pilk ajalukku toetab kuidagi Kremli narratiivi, mille kohaselt tulid euromaidaniga Ukrainas võimule natsid.

“Loen “Võib-olla Estherit” ning mõtlen Sofi Oksanenile, Elmo Nüganeni “1944-le” ja kas või “Schindleri nimekirjale”. Samal põhjusel on tegu täpselt selliste kunstiteostega, mis võidavad auhindu ja rabavad endale positiivseid arvustusi. Teine maailmasõda, konflikt, mis on piisavalt lähedal, et inimestes veel huvi äratada, kuid samas piisavalt kaugel, et mõjuda juba teatud määral turvaliselt,” kirjutas Urgas. “Tahtmata kuidagi pisendada tollaseid kannatusi, ei ole maailmasõjast kirjutades vaja vaevata pead ja võtta vastuolulisi seisukohti käimasolevate lahingute kohta.”

Irooniliseks või lausa tragikoomiliseks muudab selle asjaolu, et Petrowskaja oli ise euromaidani ajal Kiievis, elas vallandunud sündmustele aktiivselt kaasa, väljendas üsna selgeid seisukohti ning tegi saksa meediasse Ukraina teemal terve rea pikki intervjuusid ka teiste kultuuritegelastega. Ja jätkab samas vaimus veel praegugi. Minu meelest vägagi huvitav autor.