Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.

Rein Müllerson “Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?”

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märgib raamatu järelsõnas, et Rein Müllersoni mälestused peaksid pälvima Eesti ajaloo- ja poliitikahuviliste tähelepanu juba ainuüksi selle tõttu, et 1991. aasta augustis kirjutas ta kõigepealt valmis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse teksti ning mõni päev hiljem aitas Moskvas sõnastada Venemaa Föderatsiooni presidendi seadlust Eesti Vabariigi tunnustamise kohta. Müllersoni meenutused neist kahest saavutusest, mille üle ta on eriti uhke, võtavad raamatus enda alla veidi alla kolme lehekülje ehk vaid ligi ühe protsendi kogu tema kirjutatud tekstist. Ülejäänu on seega muu jutt.

Tegemist on tõlkeraamatuga (inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann), mille ingliskeelne versioon jõudis müügile alles reedel. See tähendab, et tõlge, mille väljaandmist on toetanud Tiit Vähi, kelle alluvuses Müllerson tema esimese valitsuse ajal töötas ning keda ta nimetab selles raamatus oma heaks ja lähedaseks sõbraks, avaldati juba enne originaali.

Vähi mainitakse raamatus tegelikult ainult kahes kohas. Sama palju tabamusi on lõpus toodud registri järgi saanud Vaino Väljas ja Edgar Savisaar. Väljasest, kellesse Müllerson suhtub suure austusega, on tegelikult juttu lihtsalt kahel kõrvuti asetseval leheküljel. Savisaarest samuti. Tema osas möönab autor, et poliitilise karjääri lõpul läks Savisaar omadega küll pisut rappa, aga… “mulle jääb ta siiski inimeseks, kes oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses õige mees õigel kohal, ning tugevaks poliitikuks, kes tegi oma parimatel päevadel tähtsaid ja õigeid otsuseid ning viis neid täide.”

Läbi käib veel terve rida teisi Eesti tegelasi (Arnold Rüütel, Lennart Meri, Indrek Toome, Mart Laar jne.), kuid suuremalt jaolt on nad surutud kokku ühte peatükki pealkirjaga “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvus”, mis moodustab vaid väikese osa selle raamatu mahust ja autori elust. Üks peatükk on pühendatud lapsepõlvele ja noorukieale ning üks ka kolmandat korda Eestis olekule, tööle õppejõuna Tallinnas. Eestist ja Eestiga seonduvast on muidugi juttu veel ka teistes peatükkides, näiteks juhtis Müllerson töörühma, mis koostas Aleksandr Jakovlevi poolt 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil peetud kõne MRP teemal (Müllersoni sõnul tuli see tema visandist lõpuks siiski palju emotsionaalsem ja lahjemaks tembitud), kuid kokkuvõttes on pööratud rohkem tähelepanu ikkagi suurele mängule USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina vahel.

Müllersoni kirjeldused enda elukäigust, kus on mänginud suurt rolli juhus, moodustavad selles raamatus vaid ühe telje. Teiseks võib pidada tema seiklusi ideede maailmas, mida lugeda on vähemalt samavõrd põnev. Vähemalt minul oli. Kohati nõustudes, kohati mitte.

Müllerson kirjutab, et üks peamisi põhjusi, miks ta lahkus 1992. aastal Eesti välisministeeriumist, minnes õpetama rahvusvahelist õigust Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli (LSE), oli tema vastuseis sellisele kodakondsuspoliitikale, mis jättis suure osa Eesti elanikest kodakondsuseta isikuteks. Ta toob välja, et 1991. aasta jaanuaris, kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas Eesti iseseisvuspüüdlustele toetust avaldamas, Jeltsini ja Rüütli vahel sõlmitud kokkulepe nägi tegelikult ette kodakondsuse nullvarianti – kodakondsuse võimaldamist kõigile Eesti alalistele elanikele. Ja venelaste väited, mille kohaselt Lääne riigijuhid lubasid Saksamaa taasühendamisega seoses, et NATO rohkem idapoole ei laiene, vastavad tänaseks avalikustatud materjalide valguses tõele, kuigi osad asjaosalised selliste lubaduste andmist avalikult eitasid ning paljud Lääne ajakirjanikud ja analüütikud neid venelaste jutte kuni viimase ajani naeruvääristasid.

Müllersoni hinnang on selles osas karm: “Kõiki neid dokumente lugedes ei jää kahtlustki, et inimesed, kes on sääraste lubaduste andmist eitanud, ehkki teadsid või oleksid pidanud nendest teadma, levitasid nimme võltsuudiseid, paljud kommentaatorid aga pildusid Harry Frankfurti filosoofilise määratluse kohaselt lihtsalt rämpsu laiali. Rahvusvahelise õiguse asjatundjana esitaksin paar juriidilist kommentaari. Jah, selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud pühalikke lepinguid. Seetõttu on ka pisut tõde väidetes, et Gorbatšov ja Ševardnadze olid ehk lihtsameelsed, kui jäid uskuma suulisi lubadusi, ehkki need olid üleskirjutustes talletatud. Aga väited, et suulistel lubadustel ei ole poliitilisi ega isegi õiguslikke tagajärgi, ei vasta tõele. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus tunneb niinimetatud suusõnalisi härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.”

Müllersoni hinnangul kujutas NATO laienemine endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, aidates tugevalt kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele. Konfrontatsiooni loogika, nagu ta märgib, lõpeb tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Ma arvan, et kaitsepolitsei, kelle aastaraamatusse sattumist Müllerson ka mälestustes mainib, võiks kirjutada sellele raamatule põhjaliku arvustuse, ja selle ka avalikustada. Oleks huvitav lugeda! Minul tekib siinkohal ainult küsimus: kui kirjalikke lepinguid saab hiljem muuta ja tühistada, miks peaksid riigijuhtide suulised lubadused olema siis jäädavalt siduvad ka nende ametijärglaste jaoks, eriti demokraatlikes riikides, kus rahval peaks vähemalt idee poolest olema ju võimalus muuta valimiste kaudu riigi poolt aetavat poliitikat, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikat? Ma ei väida, et Müllersoni hinnang on antud juhul vale, kuid leian, et selle aluseks olev printsiip on vähemalt mingil määral küsitav.

Tema hinnangud on kohati üldse väga kategoorilised. Näiteks peatudes Iraaki tungimisega seotud vaidlustel, kirjutab Müllerson, neist lähtudes: “Washington aktsepteerib üksnes oma poliitika tingimusteta toetamist, olgu see õige või vale. Mis on õige ja mis on vale, peab jääma ainuüksi tema otsustada. Ma jälgin teatava ebamugavustundega seda lipitsemist, millega Eesti poliitiline eliit võistleb Washingtoni kõige allaheitlikuma liitlase koha eest.”

Jagades täielikult Müllersoni arusaama, et Iraaki tungimine oli rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ning katastroofiliste tagajärgedega viga, mille vallandatud ahelreaktsioon jätkub tänini, tundub siiski veidi ebaõige süüdistada Eesti poliitilist eliiti allaheitlikus lipitsemises, kui sinna kuuluvate isikute endi arvates olid nad USA sõjapoliitikat toetades nagu mingid Kaval-Antsud, kes kasutavad lihtsameelset Vanapaganat ära enda huvides, kindlustavad lihtsalt sedasi suhteid arendades Eesti julgeolekut. See ei ole allaheitlik lipitsemine, see on midagi hoopis muud, hoopis hullemat: täiesti moraalitu realpolitik, mis maskeerub läänelikest, liberaalsetest ja demokraatlikest väärtustest rääkivate maskide taha, õõnestades sellega süüdimatult neid samu väärtusi.

Mina olen tänaseks veendunud, et toona Eestis võtmetähtsusega kohtadel olnud isikud (eelkõige Siim Kallas, Jüri Luik, Harri Tiido ja Kristiina Ojuland) ei olnud lihtsalt kaasajooksikud, kelle käitumist võib kuidagi vabandada/õigustada Washingtoni survega, vaid mängisid ise aktiivset rolli USA õhutamisel sellesse sõtta. See arvamus ei ole võetud õhust, vaid põhineb osaliselt hiljem juba avalikult teatavaks saanud infol, näiteks George W. Bushi mälestustel kohtumisest peaminister Kallasega, osaliselt aga sündmustele lähemal seisnud isikute käest kuuldul, mis võib kunagi tulevikus, kui kõik asjaosalised on juba surnud ja materjalidele seatud juurdepääsupiirangud kaotavad kehtivuse, saada ka dokumentaalselt kinnitatud. Usun, et mõned nimetatud isikud saavad siis lõpuks endale väärilise koha ka ajalookirjutuses. Seni aga ei tohiks lubada neile luksust varjuda toonaseid valikuid õigustades vabanduse taha, et siis tuli anda lihtsalt järele Washingtoni survele, sest tegelikkuses ei ole mõjutustegevus olnud päris nii ühepoolne.

Minu arvates ülehindab Müllerson läbivalt just Washingtoni mõju, jõudes selle kaudu alavääristamiseni, mis vabastab teisi osapooli justkui oma tegude ja valikute eest vastutamisest. Ta kirjutab, et “ilmselt paikneb Eesti kaitseminister NATO käsuredelil rühmaülema tasandil ja peab kogu oma kriitilise mõtlemise võime alla suruma (parem muidugi, kui tal seda polekski).” Aga need inimesed, keda sedasi vaid mingiteks kuulekateks käsutäitjateks taandatakse, peavad ennast ise ju hoopis väga nutikateks ja kavalateks tegijateks, kes kasutavad ära hoopis ameeriklasi – nad on mitte jõuetud ohvrid, vaid oma tahte sihikindlad teostajad.

Küsimus on pigem, kas see siht, mida mööda liigutakse (võimalikult lähedased sõjalis-poliitilised suhted ameeriklastega ning samal ajal Lääne ja Venemaa vastasseisu õhutamine, et USA ja teised lääneriigid aitaksid venelasi Eestist eemal hoida) aitab tegelikult ning eriti ka pikemas perspektiivis kaasa soovitud eesmärgi (Eesti riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamine) saavutamisele. Seda näitab ainult aeg. Müllersoni arvates on see küll ilmselgelt eksitee, mis viib hukatusse, aga samas puudub meil ju võrdlus mingi alternatiivse reaalsusega, kus arengud oleks läinud pärast külma sõja lõppu teisiti.

Minu arvates ei saa automaatselt eeldada, et Lääne hoidumine Venemaa nõrkuse ärakasutamisest oma mõjusfääri jõuliseks laiendamiseks hoidnuks ära ka Venemaa vastureaktsiooni ehk katsed seda enda puhul kindlustada. On ju täiesti võimalik ka selline stsenaarium, et Venemaa poliitika kujunenuks nüüd lõpuks hoopis ekspansiivsemaks, kui NATO laienemine ei oleks loonud sellele vahepeal ohjeldavat takistust. Me lihtsalt ei tea seda, puudub võrdlusmoment.

Nõustun autoriga selles, et populismi tõus paljudes lääneriikides on tingitud demokraatiast eemaldumisest, autoritaarsest liberalismist, mille puhul liberaalne ning kosmopolitismi kalduv kultuuriline, poliitiline ja majanduslik eliit üritab suruda enda väärtusi peale palju alalhoidlikumate hoiakutega lihtrahvale – vastureaktsioon võib kohati olla ebameeldiv, kuid on vältimatu, kutsutud esile liberaalse eliidi enda poolt. Selles osas kattub Müllersoni analüüs suuresti sellega, mida võib lugeda Jan Zielonka eesti keeleski ilmunud raamatust “Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel”.

Kogu raamatut ma siin ümber jutustama ei hakka. Teemasid käib sealt läbi nii palju, et ka neid loetlema ei viitsi enam hakata. Tegemist ikkagi kokkuvõttega ühe inimese pikast elust ning selle jooksul mõeldud mõtetest. Paljudele võivad mõned asjad seal mõjuda ilmselt ärritavalt, aga minul oli seda raamatut lugeda huvitav. Soovitan kõigile, keda huvitavad rahvusvaheline õigus ja Eesti iseseisvuse taastamisega seonduv, aga juttu on seal veel ka paljudest muudest asjadest.

Kaarel Piirimäe “Roosevelt, Churchill ja Stalin ning Balti küsimus Teises maailmasõjas”

Raamatu kaanele on kirjutatud “Sama hästi kui venelaste maa”, kuid sisu võtab minu arvates paremini kokku alapealkiri, mistõttu sai kasutatud seda ka siin postituse pealkirjas. Raamatu aluseks on Kaarel Piirimäe 2010. aastal Cambridge’i Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille Palgrave Macmillan avaldas 2014. aastal pealkirjaga “Roosevelt, Churchill, and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War”. Nagu autor ise rõhutab, ei ole eestikeelne väljaanne aga tegelikult ingliskeelse teose tõlge, vaid hoopis täiendatud ja ümber kirjutatud versioon, kuhu on lisatud ingliskeelsest välja jäänud materjali, isiklikke seisukohti ja hinnanguid, mis ei sobinud rangelt akadeemilisse väljaandesse. Lühidalt: eestikeelne on põhjalikum ja otsekohesem.

“Sama hästi kui venelaste maa” olevat öelnud Balti riikide kohta 1943. aastal USA president Franklin Delano Roosevelt. Piirimäe raamatus on selle kohta kirjas (lk 141): Hiljem, 1943. aastal, olevat ta öelnud: “Jah, ma arvan tõesti, et need 1941. aasta piirid on sama head kui mis tahes muud /…/ ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa.” Allikana viitab ta John Lamberton Harperi raamatule “American Visions of Europe: Franklin D. Roosevelt, George F. Kennan, and Dean G. Acheson” (1996), kus väide on toodud (lk 81) sisuliselt samas sõnastuses: FDR himself reportedly said in 1943, “Yes I really think those 1941 frontiers are just as good as any … and all those Baltic republics are as good as Russian.”

Kui seda ingliskeelset lauset guugeldada, leiab paar raamatut, millest tuleb välja ka täpsemaid asjaolusid.

Susan Butleri teosest “Roosevelt and Stalin: Portrait of a Partnership” (2015) selgub, et FDR oli jõudnud sellise järelduseni 1943. aasta novembriks ning poetas vastava lause vestluses kellegi leitnant Milesiga, keda Butler nimetab tema abikaasa Eleanori sõbraks.

Frank Costigliola raamatus “Roosevelt’s Lost Alliances: How Personal Politics Helped Start the Cold War” (2013) minnakse selle ilmselt küllaltki avameelse jutuajamise vahendamisel (lk 191) veelgi detailsemaks. Tuleb välja, et FDR poetas vastava lause üsna möödaminnes, kui rääkis rohkem hoopis Poola eksiilvalitsuse pretensioonidest suurtele aladele, mis jäävad tänapäeval Valgevene ja Ukraina piiresse, leides, et Lviv “peaks minema Poolale”, aga see “ülejäänud piirkond oli kõigepealt Venemaa all, ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste.” Enne seda oli ta öelnud, et ei ole kindel, kas aus rahvahääletus Poola idapoolsetes provintsides ei näitaks, et need eelistavad minna tagasi Venemaa alla.

Vastav koht Costigliola raamatus kattub tema juba 2008. aastal ajakirjas Diplomatic History avaldatud artiklis “Broken Circle: The Isolation of Franklin D. Roosevelt in World War II” leiduvaga. Allikana viitab ta seejuures Briti välisministeeriumi arhiivist pärit ettekandele (FO 371/38516), mida ei ole kahjuks muudetud kättesaadavaks digitaliseeritud kujul. Nii et väite algallikas on küll täiesti tuvastatav, aga sellega tutvumiseks tuleb minna kohale Briti rahvusarhiivi. Piirimäe on seal hoitavaid välisministeeriumi materjale küll ulatuslikult kasutanud, aga sellele konkreetsele ma tema raamatust viidet ei leidnud.

Arhiiviviite järgi otsides leiab viite sellele 1943. aasta 20. detsembri kuupäeva kandvale dokumendile ka ühest teisest Costigliola artiklist, kus on märgitud, et Milesi visiit lõppes 2. novembril. Selle artikli edasiarendus ilmus omakorda kogumikus “Challenging US Foreign Policy: America and the World in the Long Twentieth Century” (2011). Samuti tuleb välja, et samale allikale viitas juba Robert Dallek oma raamatus “Franklin D. Roosevelt and American Foreign Policy, 1932–1945” (1979), aga seal on kasutatud (lk 436-437) sellest ainult poolakate nõudmisi puudutavat osa. Dalleki raamatut on kasutanud samas ka Piirimäe.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Eesti uurijatel on siiski põhjust ka edaspidi Briti rahvusarhiivi külastada, et vaadata järgi, mida see FDR leitnant Milesile (tema enda väitel) ikkagi täpselt ütles. Mis muidugi ei tähenda, et Piirimäe uurimistöö oleks kuidagi puudulik. Vastupidi, see on olnud väga põhjalik, lihtsalt selline detailidesse süvenemine ongi lõputu töö.

Siinkohal soovitan aga kuulata veebist autori vestlust kirjastaja Andres Adamsoniga ja raamatuesitlusel toimunud jutuajamist Eerik-Niiles Krossiga, mis annavad selle teose sisust kahtlemata parema ülevaate kui käesolev postitus.

Seppo Zetterberg “Konstantin Päts ja Soome”

Seppo Zetterbergi “Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk) algab sellega, kuidas 1906. aastal poliitilise pagulasena Soome saabunud Päts hakkas unistama Eesti-Soome kaksikriigist, ning lõpeb tema nn. “poliitilise testamendiga”, milles ta selle idee juurde 1940. aastal tagasi pöördus. Vahepeal on aga käsitletud iseseisva Eesti riigi sündi, kahe riigi suhteid, riigipeade visiite ning eriti muidugi Konstantin Pätsi tegevust laiemalt.

Noore Pätsi väljendatud mõtetest Soome silla osas kirjutas Zetterberg ka oma raamatus “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses” (2013), kuid nüüd on ta peatunud neil pikemalt. Samas annab see varasem raamat põhjalikuma ettekujutuse sellest kontekstist, kuhu need omal ajal paigutusid. Zetterbergi viimane raamat on ikkagi üsna tugevalt Pätsi-keskne, avades ajalugu eelkõige tema isikuga seonduva kaudu, mis võib jätta tema rollist ilmselt ka mõnevõrra võimendatud mulje.

Mis loomulikult ei tähenda seda, et see roll olnuks väike, aga… on huvitav märkida, et Päts pani idee võimalikust Eesti-Soome kaksikriigist sisse ka sellesse (tema koostatud) protesti, mille eesti vallavanemad esitasid 1918. aasta aprillis Liivimaa Maakogul, kus baltisakslased ja nende toetajad kiitsid heaks oma hertsogiriigi plaani, kuid see jäeti lõplikust tekstist välja, sest vallavanemad leidsid, et neil puuduvad volitused taolise teema tõstatamiseks – see sümboliseerib mingis mõttes hästi üksikisiku, antud juhul siis Pätsi tegevusruumi piiratust.

1940. aastal veidi enne Venemaale küüditamist soomlastele läkitatud märgukirjas visandas Päts alused, millele tulnuks Eesti riiklus tema arvates pärast sõda Uue Euroopa ülesehitamisel rajada: Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, millel on ühine riigipea (kuningas), ühine kaitse-, välis-, majandus- ja rahapoliitika, kuid samas ikkagi ka eraldi seadusandluse ja valitsemise asutused, eraldi kohtusüsteemid jne. Laiema avalikkuse ette jõudis see dokument 1964. aastal, kui avaldati Rootsis ilmuvas eestikeelses ajalehes Rahvuslik Kontakt. Aasta varem Stockholmis surnud August Rei, kes oli 1945–1963 peaministrina presidendi ülesandeis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse edasikandja, oli pidanud Pätsi märgukirja poliitiliselt kirjaoskamatuks ega soovitanud seda levitada.

Zetterberg toob ka välja, viitega ühele 1995. aastal Akadeemias ilmunud Eero Medijaineni artiklile, et Soome kaitsepolitsei sai 1940. aasta suvel oma agentuuri kaudu teate, et Pätsile tehti siis korrapäraselt süste, kuhu arvati olevat segatud mingit uimastavat ainet, mistõttu ta oli muutunud justkui veidi infantiilseks. “Kas ei seleta see versioon paremini ka tolle testamendi sünnilugu? K. Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab,” märkis Medijainen.

Samas õnnestus mul endal vastata nüüd alles läinud kuul ühele Norstati küsitlusele, milles uuriti muu hulgas seda, kuidas ma hääletaksin, kui toimuks rahvahääletus Eesti ühinemiseks Soomega. Nii et see vana idee elab ikka veel edasi ning keegi peab seda koguni nii aktuaalseks, et tellis isegi vastava küsitluse.

Zetterberg on kasutanud kõvasti arhiiviallikaid ja vanu ajalehti, andes neile tuginedes ka küllaltki huvitavaid ülevaateid ajakirjanduse omaaegsetest hoiakutest Eesti-Soome suhteid puudutavates küsimustes, aga toetunud loomulikult ka teiste ajaloolaste varasematele uurimustele. Näiteks Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö osas tasub siin mainida Jari Leskineni raamatut “Vendade riigisaladus” (1999, e.k. 2000), mille viimased eksemplarid on hetkel veel poodidest saadaval.

Eesti riigitegelastest esinevad Zetterbergi raamatus peale Pätsi kõige sagedamini Jaan Tõnisson, Hans Rebane (1927–1928 välisminister Tõnissoni valitsuses, hiljem 1931–1937 Eesti saadik Soomes), Johan Laidoner ja Ants Piip; Soome tegelastest P. J. Hynninen (1933–1940 Soome saadik Eestis), Rudolf Holsti (1919–1922 välisminister, 1923–1927 Soome saadik Eestis, 1927–1940 Soome esindaja Rahvasteliidus, 1936–1938 ühtlasi ka välisminister) ning Pehr Evind Svinhufvud, kelle kohta on ilmunud eesti keeles lausa üks eraldi raamat – Erkki Räikköneni “P. E. Svinhufvud ja Soome iseseisvuse sünd” (1935, e.k. 1938), milles on pikalt juttu ka selle tuntud riigimehe, kellest sai 1931. aastal Soome kolmas president, 1918. aasta märtsis toimunud seiklusrikkast reisist Tallinna kaudu Berliini.

Loomingus ilmus mõne aasta eest Jouko Vanhaneni jutt sellest, kuidas Soome kaheksas president Urho Kaleva Kekkonen üle jäätunud Soome lahe suuskadel salaja Eestis käis, kuid see oli ilukirjanduslik fantaasia. Svinhufvudi retk jäälõhkujal Tarmo, mis leidis aset päriselt, ei jää sellest oma seikluslikkuses palju maha – sobiks vabalt aluseks mõne põnevusfilmi stsenaariumile.

Zetterbergi raamatut võib kõrvutada ka Pekka Lilja ja Kulle Raigi raamatuga “Urho Kekkonen ja Eesti” (2006, e.k. 2007). Zetterberg mainib Kekkoneni vaid korra möödaminnes. Lilja ja Raigi raamatus võtab sõjaeelne periood enda alla enam kui poolsada lehekülge, kusjuures üks oluline tegelane on selles osas muidugi Päts. Sisuliselt on need raamatud teineteist täiendavad. Soovitan lugeda mõlemat. Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) käsitleb kohati samu teemasid, kuid on läbinärimiseks raskem telliskivi. Zetterberg pakub sellest kergemat lugemist, peatudes mõnel asjal samas siiski põhjalikumalt.

Näiteks kirjutab ta Erkki Reijoneni (Soome esindaja, asjur ja lõpuks täievoliline saadik Eestis aastatel 1919–1923) päevikule ja kirjadele tuginedes üksikasjalikult sellest, kuidas Soome leidis saatkonnale koha Pätsile kuulunud hoonetekompleksis, mille mõne aasta pärast, kui Pätsil olid tekkinud majanduslikud raskused, temalt ära ostis, võimaldades jääda endisel omanikul selle ühte tiiba üürnikuna elama kuni 1940. aastani, mil Päts ise sealt lõpuks välja otsustas kolida. Üürisummasid määras Päts endale sisuliselt ise, seades Soome riigi lihtsalt fakti ette, et ei ole nõus suuremat üüri tasuma – esialgu maksis ta Soome poolt kavandatust pea kaks korda vähem, 1933. aastal aga kauples majanduskriisile viidates välja veel üüri alandamise 40%. Tänapäeval peetaks sellist lahendust ilmselt skandaalseks, räägitaks võimalikust korruptsioonist, äraostmisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt mälumänguritele. Millise riigi juht, kes ja millal tegi Soome presidendi juurde esimese ametliku riigivisiidi? Õige vastus: Eesti riigivanem Konstantin Päts, 1922. aasta mais. Varem ei olnud ühtegi sellist visiiti sinna toimunud. Miks aga olid 1931. aastal Pätsi külaskäiguga Svinhufvudi juurde alanud Eesti ja Soome riigipeade regulaarsed, iga-aastased kohtumised eraviisilised? Põhjus lihtne: eraviisilisi kõnelusi ei protokollitud, neil sai arutada vabamalt salajase sõjalise koostööga seonduvat jms. küsimusi.