Orlando Figes “Lugu Venemaast”

Briti ajaloolane Orlando Figes peaks olema tuttav autor paljudele, kes on läbinud oma õpingute käigus Tartu Ülikoolis kursuse Vene impeeriumi ajaloost, sest tema mahukas “Nataša tants. Venemaa kultuurilugu” oli seal vähemalt mõne aja eest kohustuslik kirjandus, mis tuli eksamiks läbi lugeda. Lisaks sellele on mul tema teostest varasemalt loetud “Revolutsiooniline Venemaa 1891–1991”, milles Figes käsitleb Vene revolutsiooni terve sajandi kestnud ajalootsüklina, mis algas 1891. aastal, kui näljahädast põhjustatud kriis viis ühiskonna esimest korda kokkupõrkekursile autokraatiaga, ning lõppes nõukogude režiimi kokkuvarisemisega.

“Lugu Venemaast” algab müütidest, mis puudutavad selle riigi tekkimist, ning jõuab välja tänapäeva, möödunud aastasse.

“Kuidas see sõda lõpeb ja missugune Venemaa sellest väljub? Mitte ükski võimalikest stsenaariumitest ei tõota head ei Venemaale ega Ukrainale,” märgib Figes. “Isegi kaotuse korral jääb Putini režiim arvatavasti püsima, ehkki repressiivsemal kujul ja rahvusvahelisest kogukonnast veelgi isoleeritumana. Putin lahkub ühel päeval areenilt (kuulduste kohaselt on tal vähk), aga kui ei tule revolutsiooni, jätkub tema süsteem teise juhiga. Kuna valitsev režiim annab tooni ajakirjanduses, kasutab repressiivvõimu ja tal on kasutada välisvaluuta reserv, on see liiga tugev isegi massilise toetusega opositsioonile, nagu seda on vangistatud Aleksei Navalnõi toetajaskond…”

Figes ei pea revolutsiooni Venemaal tõenäoliseks, sest ühiskond on liiga nõrk, lõhenenud ja organiseerimata selleks, et tekkida saaks piisavalt tugev ja kaua kestev opositsiooniliikumine, mis võiks viia muutusteni riigivõimu olemuses.

“Teine võimalik stsenaarium on patiseis, püsivalt külmutatud konflikt Ukrainas, kus Vene väed on Donbassis ja Ukraina idaosas, aga kumbki pool ei ole nõus sõda lõpetama ning konstruktiivseteks rahukõnelusteks polegi reaalset alust, kuni Venemaa okupeerib nimetatud alasid,” leiab ta samas. “Venelaste võit on mingis mõttes selle sõja kõige tõenäolisem lõpptulemus, kui pidada silmas Kremli käsutuses olevaid ressursse. Ent missugune võit on saavutatav?”

Figese hinnangul on see “täiesti asjatu sõda, mis on puhkenud müütidest ja Putini moondunud arusaamast oma kodumaa ajaloost. Kui see varsti ei lõpe, hävitab see parima osa Venemaast – just need selle kultuuri ja ühiskonna osad, mis on tuhande aasta jooksul Euroopat rikastanud. Sõjast väljuv Venemaa on vaesem, ettearvamatum ja maailmast veelgi rohkem isoleeritud. Sellest saab tõestus, kui ohtlikuks võivad müüdid osutuda, kui diktaatorid kasutavad neid oma kodumaa mineviku ümberkirjutamiseks.”

Raamatu lõpp sai siin nüüd paljastatud. Eelnevates peatükkides näitab Figes seda, kuidas ajaloo kirjutamine ja ümberkirjutamine valitsejate huvides on olnud Venemaa ajaloos läbiv teema, andes seda tehes ühtlasi muljetavaldavalt laiahaardelise, ent samas kompaktse ülevaate Venemaa ajaloost.

David Vseviov leidis oma arvustuses, et Venemaa mineviku ja oleviku mõistmiseks on Figese teoste lugemine suisa kohustuslik. Samas avaldas ta aga arvamust, et Venemaa mineviku omapära mõistmiseks piisab ka juba selle ühe raamatu läbilugemisest. Karl Martin Sinijärv märkis samuti, et see on üks parimaid teoseid eesti keeles avaldatud Venemaa ajalugu käsitlevate raamatute pikas reas ning kindlasti vajalik lugemine (sõna “kohustuslik” talle ei meeldi). Nii et võib ilmselt ennustada, et sellest ei ole edaspidi pääsu ka üliõpilastel, keda huvitab Vene impeeriumi ajalugu. Minu meelest sobib see teemasse sissejuhatuseks (bakatudengitele) ka paremini kui näiteks Paul Bushkovitchi “Lühike Venemaa ajalugu”.

PS. Umbes-täpselt 16 aastat tagasi kirjutasin Putini neostanilismist ajaloolises perspektiivis väljaandele American Chronicle väikese ülevaatliku artikli, mis oli sel hetkel sisuliselt kaudne toetusavaldus John McCaini valimisele USA presidendiks. Huvitav, kas ajalugu oleks läinud kuidagi teisiti, kui juba aastal 2000, mil Putin oli alles võimule saanud, oleks valitud vabariiklaste kandidaadiks ja seejärel USA presidendiks McCain, mitte George W. Bush? Või kui ta oleks võitnud presidendivalimised 2008. aastal, vahetult pärast Vene-Gruusia sõda? Kindlasti jäänuks siis ju ära Obama administratsiooni poolt elluviidud reset-poliitika, mis oli venelaste vaatepunktist ilmselt märk lääneriikide nõrkusest ning julgustas neid võtma ette 2014. aastal alanud avantüüre Ukrainas.

Pavel Goldbach “Mister Navalnõi”

Eestis tegutsev kirjastus Paradiis andis aasta tagasi välja raamatu, mille tagakaanel toodud tutvustus ütleb järgmist: “Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.”

Raamatu kaanelt autori nime vaadates jäi mulje, et teos on tõlgitud mõnest võõrkeelest, kuid lugedes selgus, et päris nii see ei ole. Pavel Goldbach on pseudonüüm, mille taga peitub tõenäoliselt kunagine majandusajakirjanik Paavo Kangur (vabandan juba ette, kui siinkohal eksin, aga selline mulje lugedes jäi), kes on märgitud teoses endas selle toimetajaks. Tõlgi ning konsultandina esineb samas aga endine diplomaat ja sporditegelane Vladimir Redpap, kes on üritanud saada juba mõnda aega jalga maha Eesti poliitikas: 2004–2007 kuulus Reformierakonda ja 2007–2021 erakonda Eestimaa Rohelised, mille nimekirjas kandideeris 2007 ja 2011 isegi parlamenti; kohalikel valimistel on kandideerinud ta juba neljal korral, viimati alles eelmisel aastal Reformierakonna nimekirjas Tartu linnavolikokku. Arvestades seda, kui suure osa kõnealusest teosest moodustavad tõlked vene keeles Navalnõi kohta ilmunud raamatutest ja artiklitest, võib teda ilmselt pidada selle kaasautoriks.

“Mister Navalnõi” koosneb küll valdavalt mujalt laenatud infokildudest, kuid selle autorluse küsimus ei ole sugugi ebaoluline, sest sisuliselt on see raamat klassikaline character assassination, mille abil üritatakse kahjustada Navalnõi reputatsiooni eestikeelsete lugejate silmis. Väike stiilinäide: “Aleksei Navalnõid on nimetatud Venemaa demokraatliku opositsiooni liidriks, väljapaistvaks demokraadiks. Unustage ära! See on muinasjutt, mille on välja mõelnud lääne naiivitarid või Moskva kavalpead läänest raha pumpamiseks – ilmselt viimased. Esiteks, jutu järgi, mis Aleksei Navalnõi suust välja ajab, on ta natsionaalbolševik. Teiseks, alates aastast 2003 pole ükski demokraatliku erakonna esindaja Riigiduumasse jõudnud. Keegi ei kiusa neid, nad lihtsalt ei müü.” Jah, muidugi, hästi panete! Raamatu teksti põhjal otsustades pandi see kokku eelmise aasta kevadel ja suvel, pärast Venemaal vangistatud Navalnõi toetuseks toimunud laiaulatuslikke meeleavaldusi, mis teatavasti üsna jõhkralt maha suruti. Jaanika Merilo on kommenteerinud, et see raamat on täielik manipulatsioon ja tundub nagu tellimustöö. Ma kaldun selle hinnanguga nõustuma.

Raamatu ilmumise puhul kirjastuse lehel Facebookis avaldatud postituse alt leiab küllaltki palju Navalnõi suhtes väga kriitilisi kommentaare, mille kohaselt on ta sisuliselt šarlatan, varas ja suli, kelle koht ongi türmis. Nende autoritele see teos ilmselt meeldiks, sest ka selles üritatakse jätta muljet, et Navalnõi on juba oma iseloomult kahepalgeline nihverdaja, kelle jaoks korruptsioonivastane võitlus on vaid suur äriprojekt ehk majanduslike huvide kattevari. Ühest küljest püütakse lugejatele sisendada, et tema taga seisavad Venemaalt pagendatud oligarhide pojukesed (rõhutades loomulikult, et tegemist on juutidega), kes tahavad saada kätte sinna kinnijäänud vara, teisest küljest aga hoopis seda, et ta ei oleks saanud oma korruptsioonivastast võitlust edendada, kui tal ei oleks olnud lausa Putini enda kaitset – Navalnõi hädad olevat saanud alguse sellest, kui ta isandale “tordi näkku lõi”, kui kasutada teose autorite üht lemmikfraasi. Teda liikumapaneva jõuna kujutatakse aga seejuures ikka üksnes mammonaiha. Päris huvitav, kui palju selle raamatu kirjutamise eest maksti?

Raamat pakub palju äratundmisrõõmu

Jättes kõrvale anonüümseks jääda soovivate autorite läbinähtava soovi Navalnõile pauk ära panna, pakub see raamat siiski kindlasti palju äratundmisrõõmu vähemalt neile, kes kuuluvad sellesse 1976–1982 sündinud põlvkonda, mida Navalnõi (sünd. 1976) on nimetanud kaotajate põlvkonnaks. Juttu on nii tema noorusest Moskva lähistel kui ka vanaema juures Ukrainas veedetud suvedest (Navalnõi on isa poolt ukrainlane, kusjuures tema isa oli nõukogude ajal sõjaväelane – jälle üks asi, mille abil jätta muljet, et tema taga on mingid varju jäävad, kuid väga võimsad jõud). Nooruses kuulusid tema lemmikute hulka sellised bändid nagu Krematorii, Kino, DDT, Alissa, Akvarium ja Graždanskaja Oborona. Toon siin nüüd ära ühe pikema katkendi Navalnõi enda jutust, mis on võetud sellesse raamatusse ühest teisest raamatust.

“Kõikides sõjaväelinnakutes, kus me elasime, oli laskemoonaga range kord, aga selles viimases, Tamani diviisis, oli üllatav lausvabadus, lausa anarhia. Padrunid olid lastele kättesaadavad ja ma harrastasin pikka aega igasuguseid lõhkamisi. Meil oli meelelahutus, mida nimetati “padrunite püüdmiseks”. Polügooni kõrval asus järv, kuhu pääsesid kõik soovijad. Sellesse visati kõik padrunid, mis laskeharjutustest üle jäid. Ohvitserid lõpetasid treeningu, padrunid oli vaja tagasi viia ja lattu üle anda, aga nad ei viitsinud. Nad viskasid need vette. Aga meie võtsime mootorite seest magneteid, sidusime nööri otsa ja lasksime vette, välja tõmmates olid magneti küljes padrunid. Sõduritelt võis toidu vastu välja meelitada kasti automaadipadruneid või lõhkekeha, mille võis hiljem katki saagida, püssirohu välja võtta, fooliumisse keerata ja rakette lasta. Padrunitega kaubitseti ka koolis: automaatrelva kuul 10 kopikat, trasseeriv kuul 15 kopikat. Ühes sõjaväelinnakus, kus ma elasin, hukkus sellise meelelahutuse tagajärjel kaks last. Mu klassivennal moonutas plahvatus terve näo. Nii et kogu Nõukogude Liidu lõpuperioodi ma lõhkasin, kuulasin muusikat ja lugesin.”

Sellise padrunite püüdmisega tegelesid poisikesed samal ajal ju ka Viljandi järve ääres, näiteks Orika silla juures oli valatud üle silla ääre vette kastide kaupa padrunikesti, mille hulgas leidus päris palju terveid padruneid. Neid sai sealt isegi magnetiga püütud. Eriti hästi läks siis, kui õnnestus saada mõni trasseeriva kuuliga padrun, mille sai õhtul pimedas lõkkesse pista, et vaadata kuidas see tulejutiga minema lendas. Hiljem olen jõudnud muidugi äratundmisele, et see oli puhas juhus, et me siis ennast või kedagi teist maha ei lasknud, aga lastel ju ohutaju sageli puudub.

Siinkohal on sobiv koht pista sellesse postitusse lõpetuseks paar laulu. Esimese esitas Navalnõi eakaaslane Zemfira oma kontserdil 26. veebruaril Moskvas (sellest sai tema viimane Venemaal antud kontsert, nüüd on tal kavas tuur Lääne-Euroopas).

Teises dubleerib Zemfira elukaaslane Renata Litvinova, nad elavad alates märtsist Pariisis, vene keelde kunagi Marlene Dietrichi poolt saksa keeles esitatud Pete Seegeri tuntud sõjavastase laulu.

30. septembril peaks Tallinnas toimuva teatrifestivali “Kured Lendavad” raames esietenduma Litvinova monolavastus “Kaktus”, mis oleks talle üldse esimene kord pärast Venemaalt lahkumist publiku ees lavale astuda, kui teda muidugi piirilt tagasi ei saadeta, sest tegemist on ju ikkagi Venemaa kodanikuga, kuigi Venemaal ei ole enam lubatud näidata kinodes isegi tema varasemaid filme.

Urmas Paet “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”

Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.

Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubides jõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.

Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest

Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.

“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”

Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.

Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.

Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.

Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast

Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.

Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).

Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.

NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).

Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.

Lõpetuseks

Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.

Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.

Byung-Chul Han “Läbipaistvusühiskond”

Korea päritolu saksa filosoof ja kultuuriteoreetik Byung-Chul Han on rahvusvaheliselt tuntud neoliberalismi kriitikuna. Tema käsitluse kohaselt võimendab kapitalism tänapäeval ühiskonna pornografiseerumist, mille puhul püüeldakse nn. väljapanekuväärtuse maksimeerimise poole: iga subjekt on ühtlasi enesereklaami objekt, kusjuures lööksõnaks on “läbipaistvus”, mis valitseb kogu avalikku diskursust.

“Läbipaistvusühiskond”, mis jõudis Hasso Krulli tõlkes nüüd viimaks ka eestikeelsete lugejateni, ilmus saksa keeles trükist juba kümme aastat tagasi. Seda ajalist distantsi on oluline mainida, sest vahepeal on meid ümbritsev maailm ehk kontekst mõnevõrra muutunud.

Täna võib jääda lugejatele arusaamatuks, miks on Han pidanud vajalikuks pöörata eraldi tähelepanu Piraadiparteile (see on ainuke erakond, mida ta oma teoses nimetab), mis on praegu Saksamaal suhteliselt marginaalne nähtus. Kümme aastat tagasi oli see aga kiiresti kasvava liikmeskonnaga liikumine, mis kogus valimistel juba tähelepanuväärselt palju hääli, eriti noorematelt valijatelt.

Berliini saadikutekoja valimisel sai Piraadipartei 2011. aasta septembris uue tulijana 8,9% häältest, mis andis 15 kohta 152-st – see oli esimene kord, mil piraadid mõne Saksa liidumaa parlamenti sisenesid, kuid ei jäänud viimaseks. Üleriigilistel valimistel toetanuks neid kümme aastat tagasi küsitluste kohaselt 12-13% valijatest. Hääli võeti siis kõigilt vanadelt erakondadelt, aga eelkõige rohelistelt, sotsidelt ja Vasakparteilt.

Han selle vaimustusega siis kaasa ei läinud. Tema kirjutas: “Piraadipartei kui läbipaistvuse erakond jätkab arengut postpoliitika suunas, mis võrdub depolitiseerumisega. See on antipartei, esimene värvitu partei. Läbipaistvus on värvitu. Värve kui ideoloogiaid ligi ei lasta, vaid tunnistatakse ainult ideoloogiavabu arvamusi. Mõjusat negatiivsust neis ei ole. Seetõttu jätab tänane arvamusühiskond juba olemasoleva puutumata. “Likviidse demokraatia” paindlikkus seisneb selles, et värve vahetatakse vastavalt olukorrale. Piraadipartei on värvitu arvamuspartei. Poliitika taandub haldusjuhtimise ees, mis tegeleb ühiskondlike vajadustega ega muuda sotsiaalmajanduslike suhete raamistikku, jäädes selle juurde nii, nagu see on. Kuna piraadipartei on antipartei, ei suudagi ta artikuleerida poliitilist tahet ega luua uusi ühiskondlikke koordinaate.”

“Likviidseks demokraatiaks” on nimetatud selles tõlkes valgdemokraatiat, mille puhul on võimalik esindajatele antud volitusi otsuste langetamiseks jooksvalt muuta. Piraadipartei üritas seda rakendada ka praktikas, muutudes nii mingis mõttes tõesti justkui vaid tehnokraatlikuks projektiks. Samas olid neil siiski olemas ka konkreetsetest seisukohtadest koosnevad valimisprogrammid, mistõttu ei ole Piraadipartei taandamine valgdemokraatiale minu meelest õigustatud – see oli siis küll kahtlemata oluline, aga ikkagi vaid üks element suuremast võrrandist.

Ja ideena on valgdemokraatia minu arvates huvitav, kuid praktikas ilmnes selle mehhanismi kasutamisel kolm suurt probleemi: 1) esinduskogusse valitud esindajatel, kes pidid lähtuma otsuste langetamisel sel moel saadud volitustest, kippus tekkima konkreetsetes küsimustes sisemisi konflikte, sest altpoolt tulnud suunised ei pruukinud kattuda nende enda arusaamadega; 2) süvenev pettumine ja rahulolematus nende hulgas, kelle seisukohad sisehääletustel läbi ei läinud; 3) osalejate vähesus. Nii et praktikas see kuigi hästi ei toiminud. Ja see on kindlasti ka üks, kuigi mitte ainus põhjus, miks Piraadipartei on Saksamaal hääbunud (2012. aasta alguses oli erakonnal ligi 35 tuhat, aga praegu vähem kui 2000 hääleõiguslikku liiget, sügisel toimunud parlamendivalimistel toetas seda vaid 0,4% valijatest).

Han leiab, et läbipaistvuse seostamine üksnes korruptsiooni ohjeldamise ja informatsioonivabadusega on viga. Tema sõnul on sellest saanud süsteemne sund, mis hõlmab kõiki ühiskondlikke protsesse. Tekkinud on väljapanekuühiskond, mis on oma olemuselt pornograafiline, kus kõike mõõdetakse väljapanekuväärtusega, mis sõltub omakorda ilusast väljanägemisest, tekitades nii ilu- ja fitnessisundi, mille eesmärk on maksimeerida väljapanekuväärtust. Läbipaistvuse nimel nõutavat ka täielikku loobumist privaatsfäärist.

“Tänapäeva eeskujud ei vahenda mingeid sisemisi väärtusi, vaid väliseid mõõte, millele inimesed püüavad vastata, kas või vägivaldsete vahenditega. Väljapaneku imperatiiv viib nähtava ja välise absolutiseerimiseni,” arvab Han. “Intiimsuse türannia psühhologiseerib ja personaliseerib kõik. Sellest ei pääse isegi poliitika. Nii ei mõõdetagi poliitikuid enam nende tegudega. Üldsus tunneb huvi hoopis nende isiku vastu, tekitades poliitikutes etendamistungi. Avaliku sfääri kadumine jätab järele tühiku, kuhu valguvad intiimsused ja privaatsused. Avaliku elu asemele astub isikliku elu avalikustamine. Nõnda saab avalikkusest väljapanekuruum, mis ühistegevuse ruumist järjest kaugeneb.”

Tänapäeva maailmas, kus poliitikud postitavad Facebooki kassipilte vastavalt kommunikatsiooniplaanile ning etendavad avalikkuse jaoks isegi selliseid eraelulisi suhteid, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kõlab see jutt muidugi üsna veenvalt. Samas on see minu meelest kohati siiski liiga lihtsustav ja üldistav. Han paneb ühte patta asju, nagu inimeste privaatsfääri kadumine ja suurema läbipaistvuse nõudmine poliitiliste otsuste langetamisel, mis võivad küll mingil tasandil olla omavahel seotud, kuid ei pea tingimata olema paralleelsed arengud. Vaatemänguline väljapanekuühiskond ei pruugi viia poliitiliste otsuste suurema läbipaistvuseni. Ja selle viimasega ei pea tingimata kaasnema inimeste privaatsfääri täielik kadumine – minu teada esindab sellist vaadet ka Saksamaa Piraadipartei ja piraadiliikumine laiemalt.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.

Rein Müllerson “Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?”

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märgib raamatu järelsõnas, et Rein Müllersoni mälestused peaksid pälvima Eesti ajaloo- ja poliitikahuviliste tähelepanu juba ainuüksi selle tõttu, et 1991. aasta augustis kirjutas ta kõigepealt valmis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse teksti ning mõni päev hiljem aitas Moskvas sõnastada Venemaa Föderatsiooni presidendi seadlust Eesti Vabariigi tunnustamise kohta. Müllersoni meenutused neist kahest saavutusest, mille üle ta on eriti uhke, võtavad raamatus enda alla veidi alla kolme lehekülje ehk vaid ligi ühe protsendi kogu tema kirjutatud tekstist. Ülejäänu on seega muu jutt.

Tegemist on tõlkeraamatuga (inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann), mille ingliskeelne versioon jõudis müügile alles reedel. See tähendab, et tõlge, mille väljaandmist on toetanud Tiit Vähi, kelle alluvuses Müllerson tema esimese valitsuse ajal töötas ning keda ta nimetab selles raamatus oma heaks ja lähedaseks sõbraks, avaldati juba enne originaali.

Vähi mainitakse raamatus tegelikult ainult kahes kohas. Sama palju tabamusi on lõpus toodud registri järgi saanud Vaino Väljas ja Edgar Savisaar. Väljasest, kellesse Müllerson suhtub suure austusega, on tegelikult juttu lihtsalt kahel kõrvuti asetseval leheküljel. Savisaarest samuti. Tema osas möönab autor, et poliitilise karjääri lõpul läks Savisaar omadega küll pisut rappa, aga… “mulle jääb ta siiski inimeseks, kes oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses õige mees õigel kohal, ning tugevaks poliitikuks, kes tegi oma parimatel päevadel tähtsaid ja õigeid otsuseid ning viis neid täide.”

Läbi käib veel terve rida teisi Eesti tegelasi (Arnold Rüütel, Lennart Meri, Indrek Toome, Mart Laar jne.), kuid suuremalt jaolt on nad surutud kokku ühte peatükki pealkirjaga “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvus”, mis moodustab vaid väikese osa selle raamatu mahust ja autori elust. Üks peatükk on pühendatud lapsepõlvele ja noorukieale ning üks ka kolmandat korda Eestis olekule, tööle õppejõuna Tallinnas. Eestist ja Eestiga seonduvast on muidugi juttu veel ka teistes peatükkides, näiteks juhtis Müllerson töörühma, mis koostas Aleksandr Jakovlevi poolt 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil peetud kõne MRP teemal (Müllersoni sõnul tuli see tema visandist lõpuks siiski palju emotsionaalsem ja lahjemaks tembitud), kuid kokkuvõttes on pööratud rohkem tähelepanu ikkagi suurele mängule USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina vahel.

Müllersoni kirjeldused enda elukäigust, kus on mänginud suurt rolli juhus, moodustavad selles raamatus vaid ühe telje. Teiseks võib pidada tema seiklusi ideede maailmas, mida lugeda on vähemalt samavõrd põnev. Vähemalt minul oli. Kohati nõustudes, kohati mitte.

Müllerson kirjutab, et üks peamisi põhjusi, miks ta lahkus 1992. aastal Eesti välisministeeriumist, minnes õpetama rahvusvahelist õigust Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli (LSE), oli tema vastuseis sellisele kodakondsuspoliitikale, mis jättis suure osa Eesti elanikest kodakondsuseta isikuteks. Ta toob välja, et 1991. aasta jaanuaris, kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas Eesti iseseisvuspüüdlustele toetust avaldamas, Jeltsini ja Rüütli vahel sõlmitud kokkulepe nägi tegelikult ette kodakondsuse nullvarianti – kodakondsuse võimaldamist kõigile Eesti alalistele elanikele. Ja venelaste väited, mille kohaselt Lääne riigijuhid lubasid Saksamaa taasühendamisega seoses, et NATO rohkem idapoole ei laiene, vastavad tänaseks avalikustatud materjalide valguses tõele, kuigi osad asjaosalised selliste lubaduste andmist avalikult eitasid ning paljud Lääne ajakirjanikud ja analüütikud neid venelaste jutte kuni viimase ajani naeruvääristasid.

Müllersoni hinnang on selles osas karm: “Kõiki neid dokumente lugedes ei jää kahtlustki, et inimesed, kes on sääraste lubaduste andmist eitanud, ehkki teadsid või oleksid pidanud nendest teadma, levitasid nimme võltsuudiseid, paljud kommentaatorid aga pildusid Harry Frankfurti filosoofilise määratluse kohaselt lihtsalt rämpsu laiali. Rahvusvahelise õiguse asjatundjana esitaksin paar juriidilist kommentaari. Jah, selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud pühalikke lepinguid. Seetõttu on ka pisut tõde väidetes, et Gorbatšov ja Ševardnadze olid ehk lihtsameelsed, kui jäid uskuma suulisi lubadusi, ehkki need olid üleskirjutustes talletatud. Aga väited, et suulistel lubadustel ei ole poliitilisi ega isegi õiguslikke tagajärgi, ei vasta tõele. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus tunneb niinimetatud suusõnalisi härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.”

Müllersoni hinnangul kujutas NATO laienemine endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, aidates tugevalt kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele. Konfrontatsiooni loogika, nagu ta märgib, lõpeb tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Ma arvan, et kaitsepolitsei, kelle aastaraamatusse sattumist Müllerson ka mälestustes mainib, võiks kirjutada sellele raamatule põhjaliku arvustuse, ja selle ka avalikustada. Oleks huvitav lugeda! Minul tekib siinkohal ainult küsimus: kui kirjalikke lepinguid saab hiljem muuta ja tühistada, miks peaksid riigijuhtide suulised lubadused olema siis jäädavalt siduvad ka nende ametijärglaste jaoks, eriti demokraatlikes riikides, kus rahval peaks vähemalt idee poolest olema ju võimalus muuta valimiste kaudu riigi poolt aetavat poliitikat, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikat? Ma ei väida, et Müllersoni hinnang on antud juhul vale, kuid leian, et selle aluseks olev printsiip on vähemalt mingil määral küsitav.

Tema hinnangud on kohati üldse väga kategoorilised. Näiteks peatudes Iraaki tungimisega seotud vaidlustel, kirjutab Müllerson, neist lähtudes: “Washington aktsepteerib üksnes oma poliitika tingimusteta toetamist, olgu see õige või vale. Mis on õige ja mis on vale, peab jääma ainuüksi tema otsustada. Ma jälgin teatava ebamugavustundega seda lipitsemist, millega Eesti poliitiline eliit võistleb Washingtoni kõige allaheitlikuma liitlase koha eest.”

Jagades täielikult Müllersoni arusaama, et Iraaki tungimine oli rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ning katastroofiliste tagajärgedega viga, mille vallandatud ahelreaktsioon jätkub tänini, tundub siiski veidi ebaõige süüdistada Eesti poliitilist eliiti allaheitlikus lipitsemises, kui sinna kuuluvate isikute endi arvates olid nad USA sõjapoliitikat toetades nagu mingid Kaval-Antsud, kes kasutavad lihtsameelset Vanapaganat ära enda huvides, kindlustavad lihtsalt sedasi suhteid arendades Eesti julgeolekut. See ei ole allaheitlik lipitsemine, see on midagi hoopis muud, hoopis hullemat: täiesti moraalitu realpolitik, mis maskeerub läänelikest, liberaalsetest ja demokraatlikest väärtustest rääkivate maskide taha, õõnestades sellega süüdimatult neid samu väärtusi.

Mina olen tänaseks veendunud, et toona Eestis võtmetähtsusega kohtadel olnud isikud (eelkõige Siim Kallas, Jüri Luik, Harri Tiido ja Kristiina Ojuland) ei olnud lihtsalt kaasajooksikud, kelle käitumist võib kuidagi vabandada/õigustada Washingtoni survega, vaid mängisid ise aktiivset rolli USA õhutamisel sellesse sõtta. See arvamus ei ole võetud õhust, vaid põhineb osaliselt hiljem juba avalikult teatavaks saanud infol, näiteks George W. Bushi mälestustel kohtumisest peaminister Kallasega, osaliselt aga sündmustele lähemal seisnud isikute käest kuuldul, mis võib kunagi tulevikus, kui kõik asjaosalised on juba surnud ja materjalidele seatud juurdepääsupiirangud kaotavad kehtivuse, saada ka dokumentaalselt kinnitatud. Usun, et mõned nimetatud isikud saavad siis lõpuks endale väärilise koha ka ajalookirjutuses. Seni aga ei tohiks lubada neile luksust varjuda toonaseid valikuid õigustades vabanduse taha, et siis tuli anda lihtsalt järele Washingtoni survele, sest tegelikkuses ei ole mõjutustegevus olnud päris nii ühepoolne.

Minu arvates ülehindab Müllerson läbivalt just Washingtoni mõju, jõudes selle kaudu alavääristamiseni, mis vabastab teisi osapooli justkui oma tegude ja valikute eest vastutamisest. Ta kirjutab, et “ilmselt paikneb Eesti kaitseminister NATO käsuredelil rühmaülema tasandil ja peab kogu oma kriitilise mõtlemise võime alla suruma (parem muidugi, kui tal seda polekski).” Aga need inimesed, keda sedasi vaid mingiteks kuulekateks käsutäitjateks taandatakse, peavad ennast ise ju hoopis väga nutikateks ja kavalateks tegijateks, kes kasutavad ära hoopis ameeriklasi – nad on mitte jõuetud ohvrid, vaid oma tahte sihikindlad teostajad.

Küsimus on pigem, kas see siht, mida mööda liigutakse (võimalikult lähedased sõjalis-poliitilised suhted ameeriklastega ning samal ajal Lääne ja Venemaa vastasseisu õhutamine, et USA ja teised lääneriigid aitaksid venelasi Eestist eemal hoida) aitab tegelikult ning eriti ka pikemas perspektiivis kaasa soovitud eesmärgi (Eesti riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamine) saavutamisele. Seda näitab ainult aeg. Müllersoni arvates on see küll ilmselgelt eksitee, mis viib hukatusse, aga samas puudub meil ju võrdlus mingi alternatiivse reaalsusega, kus arengud oleks läinud pärast külma sõja lõppu teisiti.

Minu arvates ei saa automaatselt eeldada, et Lääne hoidumine Venemaa nõrkuse ärakasutamisest oma mõjusfääri jõuliseks laiendamiseks hoidnuks ära ka Venemaa vastureaktsiooni ehk katsed seda enda puhul kindlustada. On ju täiesti võimalik ka selline stsenaarium, et Venemaa poliitika kujunenuks nüüd lõpuks hoopis ekspansiivsemaks, kui NATO laienemine ei oleks loonud sellele vahepeal ohjeldavat takistust. Me lihtsalt ei tea seda, puudub võrdlusmoment.

Nõustun autoriga selles, et populismi tõus paljudes lääneriikides on tingitud demokraatiast eemaldumisest, autoritaarsest liberalismist, mille puhul liberaalne ning kosmopolitismi kalduv kultuuriline, poliitiline ja majanduslik eliit üritab suruda enda väärtusi peale palju alalhoidlikumate hoiakutega lihtrahvale – vastureaktsioon võib kohati olla ebameeldiv, kuid on vältimatu, kutsutud esile liberaalse eliidi enda poolt. Selles osas kattub Müllersoni analüüs suuresti sellega, mida võib lugeda Jan Zielonka eesti keeleski ilmunud raamatust “Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel”.

Kogu raamatut ma siin ümber jutustama ei hakka. Teemasid käib sealt läbi nii palju, et ka neid loetlema ei viitsi enam hakata. Tegemist ikkagi kokkuvõttega ühe inimese pikast elust ning selle jooksul mõeldud mõtetest. Paljudele võivad mõned asjad seal mõjuda ilmselt ärritavalt, aga minul oli seda raamatut lugeda huvitav. Soovitan kõigile, keda huvitavad rahvusvaheline õigus ja Eesti iseseisvuse taastamisega seonduv, aga juttu on seal veel ka paljudest muudest asjadest.