Tegevus hüppab ajas edasi-tagasi. Mahuliselt on romaani raskuspunktiks belle époque ja sisuliseks kulminatsiooniks Teine maailmasõda, aga umbes neljandik lehekülgedest on pühendatud Prantsuse revolutsioonile eelnenud aastasadadele. Nii et kokku on kaetud ümmarguselt seitse sajandit.
See teeks iga aasta kohta enam kui terve lehekülje, kui tegemist oleks mingi kronoloogilise ülevaatega. Aga kuna tegemist on hoopis ilukirjandusliku romaaniga, jääb kogu ajajoon paratamatult katmata, sisaldades kohati päris suuri auke. Ja et mõned ajajärgud on saanud palju rohkem tähelepanu kui teised, kipuvad viimased jääma muidugi veidi visandlikeks. Autori haare on aga sellest hoolimata muljetavaldav.
Peategelaseks on loomulikult Pariis (mitte lihtsalt üks geograafiline punkt, vaid eriline nähtus), selle tänavad ja ehitised, ajalugu ja inimesed. Peamiselt kuus suguvõsa, mille esindajate eluteed kuidagi ristuvad, kuid kõrvalosades astub üles palju teisigi inimesi. Nii et kokku on neid loendamatu hulk, vahepeal oli isegi raske järge pidada.
Rutherfurd kirjutab järelsõnas, et peale ajalooliste tegelaste on kõik selles romaanis esinevad isikud täielikult välja mõeldud. Esindatud on aristokraadid, suurkodanlus, väikekodanlus, töölisklass ja isegi juudid. Sisse tulevad ka natsid.
Mõjub selles mõttes veidi skemaatiliselt, nagu Lion Feuchtwangeri “Simone”. Ma ei imestaks, kui Rutherfurd on seda lugenud ja sellest lausa inspiratsioonigi saanud. Huvitav fakt: Feuchtwangeri romaanis on kesksed tegelased Planchardid ja Rutherfurdi omas üks rohkem tähelepanu saavatest suguvõsadest Blanchardid – kas pelgalt juhuslik kokkusattumus või varjatud viide? Kahtlustan pigem viimast. Kindlasti ei ole Rutherfurd loetlenud oma lühikeses järelsõnas kõiki autoreid, kes on teda selle romaani kirjutamisel kuidagi mõjutanud.
Eesti keeles on juba varem avaldatud paras ports raamatuid, kus tegevus leiab aset Pariisis. Rutherfurdi kirjeldatud paigad, ajaloolised sündmused ja tegelased on neid lugenuile osaliselt tuttavad, aga ta lisab siiski ka uusi vaatenurki. Raamatublogidest võib lugeda, et suurtele Pariisi-fännidele täitsa meeldib.
Mulle endale mõjus alguses veidi häirivalt, kuidas tegelased hakkasid omavahelist dialoogi pidades seletama lahti mingeid ajaloolisi sündmusi. Näiteks ütles lesknaine Le Sourd oma pojale (lk 23-24): “Aastal 1789 oli rohkem kui revolutsioon. Siis sündis Vabadus ise. Vabadus, võrdsus, vendlus – need on kõige õilsamad ideed, mida inimene saab mõelda. Vana kord võitles nende vastu ja nii võttis revolutsioon vana korra meeste pead maha. See oli hädavajalik. Ja veelgi enam. Revolutsioon vabastas meid vanglast, mille kirik oli loonud. Vaimulike võim murti. Inimesed said vabaks, et Jumalat eitada, olla eelarvamustest vabad ja järgida mõistust. Inimkonnale oli see suur samm.”
Võib ju küll väita, et see kõlab nagu jutt, mida võis rääkida naine, kelle mees tapeti 1871. aastal Pariisi kommuuni mahasurumise käigus, aga… kas ei kõlanud see siiski veidi liiga stereotüüpselt? Kas mõni ema hakkaks tõesti pidama sellist loosunglikku loengut omavahelises vestluses enda pojale? Loo edenedes tuli selliseid kohti ette järjest vähem, aga päris vabaks ei saanud neist lõpuni.
Teine häda on see, et osad liinid ja tegelased, kelle kohta tahtnuks rohkem lugeda, kadusid teiste taha ära, jäid kõrvale. Teemasid kerkis üles palju, kõiki ei jõudnud autor lõpuni arendada. Lugejal jäävad sedasi vastused saamata.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
Henry Kissinger (1923–2023) oli kahtlemata vastuoluline isik, kelle tegevus USA riikliku julgeoleku nõuniku (ametis 1969–1975) ja riigisekretärina (1973–1977) pidanuks viima ta kriitikute sõnul kohtu ette süüdistatuna sõjakuritegudes. Karmimate hinnangute kohaselt oli ta vastutav vähemalt kolme miljoni inimese tapmise eest. Või siis tapmisele kaasaaitamise. Kõik katsed teda kohtu ette viia aga ebaõnnestusid.
USA välispoliitikat tüürides sai Kissinger Nobeli rahupreemia (1973) läbirääkimiste eest, mis viisid kokkuleppeni USA lahkumiseks sõjast Vietnamis. Kaks Nobeli komitee liiget astus selle peale protestiks tagasi ning Põhja-Vietnami poolt läbirääkimisi juhtinud Lê Đức Thọ, kellele see oli siis koos Kissingeriga omistatud, keeldus preemia vastuvõtmisest, tuues põhjenduseks, et rahu ei olnud tegelikult saabunud, sest USA toetatud Lõuna-Vietnami valitsus jätkas kokkulepete rikkumist (sama tegi siiski ka tema enda pool). Hiljem, kui Saigon langes Põhja-Vietnami vägede kätte ning Lõuna-Vietnami valitsus oli sunnitud tingimusteta kapituleeruma, üritanud Kissinger saadud preemiat tagastada.
Kissingeri mälu oli üsna valikuline
Vietnamist on juttu ka kõnealuses raamatus, mis jäi Kissingeri viimaseks teoseks, kuid põhjalikumalt kirjutas ta sellest juba varem, üritades jätta seda tehes ikka muljet, et oli taotlenud omal ajal järjekindlalt Vietnami sõja võimalikult kiiret lõpetamist moel, mis arvestaks USA huvidega. Kissingeri kohaselt oli sõja lõpetamine president Richard Nixoni esimese ametiaja välispoliitiline prioriteet.
Nixoni administratsioon alustas 1969. aastal sõja nn. vietnamiseerimist, mis tähendas, et USA väed tõmmati järk-järgult välja, andes vastutuse üle Lõuna-Vietnami vägedele, mida selleks suurendati, varustati ja välja õpetati. Ametlikult pandi punkt USA osalusele Vietnami sõjas 1973. aasta jaanuaris Pariisis allkirjastatud kokkuleppega sõja lõpetamiseks ja rahu taastamiseks Vietnamis, kuid tegelikult sõjategevus jätkus. 1975. aasta aprillis langes Lõuna-Vietnami pealinn Saigon Põhja-Vietnami vägede kätte.
USA teadur Ken Hughes, kes on spetsialiseerunud Valges Majas presidendi osalusel toimunud koosolekutest ja kohtumistest tehtud salajaste lindistuste läbitöötamisele, on toonud välja, et tegelikult teadsid Kissinger ja Nixon juba enne vietnamiseerimise käivitamist, et see poliitika ei hakka tööle, et Lõuna-Vietnam ei suuda ka tulevikus ilma USA otsese ja ulatusliku sõjalise toeta Põhja-Vietnami survele vastu panna. Avalikkusele räägiti siis aga teistsugust juttu.
Hughes leidis, et USA väljatõmbumisega Vietnamist oli täiesti teadlikult ja sihilikult venitatud (ja see läks maksma enam kui paarikümne tuhande ameeriklase elu), sest ei soovitud, et Lõuna-Vietnami režiim variseks kokku enne Nixoni valimist teiseks ametiajaks. Kissinger ja Nixon rääkisid sellest omavahel üsna lahtise tekstiga, mis ei lähe just hästi kokku selle pildiga, mida Kissinger ise on oma raamatutes nendest asjadest maalinud.
Ja kuidas temast üldse sai Nixoni julgeolekunõunik? Kui uskuda meest ennast, siis talle täiesti ootamatult (lk 150-151). Harvardis õpetamise kõrvalt oli Kissinger nõunik Nelson Rockefellerile, kes oli Nixoni peamine konkurent vabariiklaste sisevalimistel. Varsti pärast 1968. aasta presidendivalimisi soovis Nixon temaga kohtuda. “Ta ei vihjanud kuidagi, et kohtumine on seotud tema administratsiooni mehitamisega, rääkimata plaanist hinnata mu sobivust konkreetsele ametikohale,” meenutas Kissinger.
Nojah. USA ajaloolased on teinud kindlaks, et juba president Lyndon B. Johnsoni ajal vietnamlastega toimunud läbirääkimistega seotud Kissinger hakkas enne 1968. aasta presidendivalimisi jagama Nixoni kampaaniameeskonnale infot nende läbirääkimiste käigu kohta, soovides vastutasuks juhtivat ametikohta Nixoni administratsioonis, kui ta peaks need valimised võitma. Saadud informatsiooni peeti nii oluliseks, et talle lubatigi anda soovitud ametikoht. Samal ajal kauples Kissinger endale ametikoha välja ka juhuks, kui presidendivalimised peaks võitma demokraatide kandidaat Hubert Humphrey, toonane asepresident. Kissinger ise ei meenutanud sellist diilitamist oma raamatutes muidugi kunagi.
Huvitav pilguheit poliitika tagatuppa
“Riigijuhid” liigitub žanriliselt moodsaks nn. valitsejapeegliks, kust tulevased ja praegused riigijuhid saavad lugeda, kuidas ja millest lähtudes langetasid keerulistes olukordades ja raskete valikute ees seistes otsuseid ajaloost tuntud tegelased: Konrad Adenauer, Charles de Gaulle, Richard Nixon, Anwar Sadat, Lee Kuan Yew ja Margaret Thatcher. Kissinger puutus rohkemal või vähemal määral lähedalt kokku nende kõigiga ning kujutab neid mitte tingimata päris täiuslike, kuid siiski järgimist väärivate eeskujudena, kellest said oma ühiskonna ja sõjajärgse rahvusvahelise korra arhitektid.
“Olgugi et kuus siin käsitletud juhti tegutsesid väga erinevates ühiskondades, arenesid neil välja sarnased omadused: võime mõista olukorda, kuhu ühiskond jõudnud on, ning töötada välja strateegia oleviku juhtimiseks ja tuleviku kujundamiseks, oskus suunata ühiskonda kõrgemate eesmärkide poole ning valmisolek puudused kõrvaldada. Hädavajalik oli ka tulevikuusk. Asi on nii ka tänapäeval. Ükski ühiskond ei saa jääda suureks, kui ta kaotab eneseusu või õõnestab järjekindlalt omaenda enesekäsitust,” võtab ta ise lõpuks (lk 423) otsad kokku. “Suure juhi tegevust tõukab tagant haaramatu ja vormitava, antu ja muudetava kokkupõrge. Nende vahele jääb individuaalne töö: süvendada ajaloost arusaamist, lihvida strateegiat ja parandada iseloomu.”
“Riigijuhid” peaks sisuliselt aitama süvendada ajaloost arusaamist, lihvima strateegiat ja parandama iseloomu praegustel ja tulevastel riigijuhtidel. Kuue peategelase elu ja tegevuse käsitlemise kaudu annab Kissinger laiahaardelise ülevaate maailma poliitilisest ajaloost alates teisest maailmasõjast kuni külma sõja lõpuni. Sobiks väga hästi näiteks mõne ainekursuse aluseks ülikoolis (16 tundi loenguid, 12 tundi seminare ja 50 tundi iseseisvat tööd, maht kokku 3 EAP-d). Kissinger toob ka välja palju huvitavat taustainfot, mis oli teada omal ajal otsuste juures viibinud isikutele, aga mitte laiemale avalikkusele.
Kui eesti keeles ilmus Kissingeri “Maailmakord”, märkisin siin sellega seoses: “Raamatut tasub kindlasti lugeda ka Eesti poliitikutel ning välisteemadega tegelevatel ametnikel ja ajakirjanikel – pidades eriti silmas seda, et Kissinger on selles vallas üks vähestest korüfeedest, kelle autoriteeti tunnistab ka USA praegune president Donald Trump.” Hiljem rääkis Trump temaga Valges Majas kohtudes, et Kissinger on tema väga hea ja kauaaegne sõber, keda ta tohutult austab. Sõnad, mis kehtinuks Trumpi puhul ilmselt ka Jeffrey Epsteini kohta, aga… võimalik, et just Kissingeriga on kuidagi seotud ka Trumpi kummaline kinnisidee saada Nobeli rahupreemia, soovib astuda kuidagi Kissingeri jälgedes vms.
Kissingeri teoste mõju enda mõtlemisele möönis Kuku Raadios “Riigijuhtidest” rääkides ka välisministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov, kõige olulisemaks pidas ta siiski “Diplomaatiat”. Erkki Bahovski kirjutas Postimehes “Riigijuhtidega” seoses: “Võib ju mõelda, kes üldse 21. sajandi poliitikuist pääseks Kissingeri valitud riigimeeste sekka. Võibolla on selleks üksnes Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, kes on osutanud Vene agressioonile märgatavat vastupanu ja päästnud hetkeseisuga ka Euroopa hävingust.”
Nojah. Eks iga teksti võib mõista mitmeti. Raamatu lõpus jõuab Kissinger tegelikult välja ka sõjani Ukrainas. Tema sõnul oli Venemaa sissetung Ukrainasse nurjunud või liiga napi strateegilise dialoogi tagajärg. Kui vaadata Trumpi tegevust sellest eeldusest lähtudes, siis üritab ta ju viia praegu suhetes Venemaaga omal moel ellu just Kissingeri õpetust. Samuti tuleb seda raamatut lugedes välja muidki paralleele, mis jätavad mulje, et Trumpki on seda lugenud ning üritab järgida, aga kohati liiga sõna-sõnalt ja sirgjooneliselt, mistõttu kipub tulemus olema pahatihti (ma ei leidnud selle kirjeldamiseks praegu head sõna) ohkama panev.
Aga millised on Kissingeri realismi peamised järeldused väikeriikide jaoks? Minu arvates need: 1. kõik liidud on ebakindlad; 2. kriitilisel hetkel jäävad väikeriigid lõpuks reeglina üksi; 3. ellujäämiseks on vaja laveerida suurvõimude vahel, et mitte muutuda vahetusrahaks nende käes. Millised järeldused sellest teha praktilises poliitikas ehk konkreetsetes olukordades, see on aga hoopis omaette ja keerulisem teema. Asjale võib ju läheneda ka sedasi, et isegi kui neid n-ö tõsiasju endale tunnistada, ei ole väikeriigi vaatepunktist otstarbekas võtta neid enda välis- ja julgeolekupoliitika avalikuks aluseks, sest sellega degradeeritaks ennast ise, kahjustataks enda huve. Usun, et ka Kissinger oleks selle järeldusega nõustunud.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi?Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312(LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
Urho Kaleva Kekkonen (1900–1986) oli kahtlemata vastuoluline mees. Tema roll Soome ajaloos on vaieldamatult suur, kuid hinnangud talle jätkuvalt väga vastukäivad. Nooruses osales ta valgete poolel verises kodusõjas. Juba pärast sõja ametlikku lõppu pidi ta võtma 17-aastase noorukina osa tsiviilisikute hukkamisest. Elu lõpupoolel meenutas Kekkonen, et see mõjutas määravalt paljusid tema hilisemaid poliitilisi seisukohti.
Kekkonen õppis õigusteadust, töötades samal ajal ülekuulajana salapolitseis. Enda mälestuste kohaselt mängis ta seal nn. “hea politseiniku” rolli. Seda kinnitasid hiljem ka mitmed toonased põrandaalused kommunistid, kellega ta siis töö käigus kohtus, kuid teistele jäi ta meelde mehena, kes kinnipeetuid peksis. Lõpuks olevat ta aga jõudnud järeldusele, et paremaid tulemusi annab informatsiooni hankimisel siiski ülekuulatavatega saunas käimine ja koos alkoholi tarvitamine.
Poliitilise karjääri kiire algus
Kekkonen oli nooruses vaimustunud Suur-Soome ideest, kuid 1932. aastal astus ta pärast Lapua liikumise ebaõnnestunud Mäntsälä mässu koos teiste mõõdukamate tegelastega seda toetanud Akadeemilisest Karjala Seltsist välja. 1933. aastal astus Kekkonen Maaliitu (nimetati 1965. aastal ümber Keskerakonnaks) ja kandideeris esimest korda parlamenti, kuid ei osutunud sinna valituks. Samas asus ta tööle ametnikuna põllumajandusministeeriumis.
1930-ndate alguses oli ta Saksamaal tunnistajaks natsionaalsotsialistide esiletõusule. 1934. aastal avaldas pamfleti “Demokraatia enesekaitse”, milles kuulutas, et demokraatial on õigus ja kohustus kaitsta end ebademokraatlike meetoditega parem- ja vasakäärmuslike liikumiste eest, mis taotlevad demokraatia hävitamist, senise riigikorra kukutamist, kuid jõuvõtteid tuleb kasutada siiski ainult tegeliku vajaduse korral (enne nendeni laskumist tuleb üritada kõrvaldada puudujääke, mis on aidanud kaasa äärmuslike liikumiste tõusule), sest muidu muutub demokraatia ise hirmuvalitsuseks. Kekkonen pooldas tugevat riiki ja kritiseeris teravalt liberalismi, mis ohustas tema hinnangul demokraatlikku riigikorda sellega, et lasi vabalt tegutseda totalitarismi toetavatel liikumistel.
Maaliit oli 1920-ndatel ja 1930-ndatel Soomes populaarsuselt teine jõud sotsiaaldemokraatide järel. Seda toetas enam kui viiendik valijatest, parlamendis oli selle käes enam kui neljandik kohtadest. Kekkonenist sai kiiresti selle silmapaistev liige. Erakonna juhatusse kuulus ta alates 1935. aastast. 1936. aastal kaitses ta doktorikraadi (väitekirja teema: “Hääleõigus kohalikel valimistel vastavalt Soome õigusele”), valiti parlamenti ja määrati kohe justiitsministriks valitsuses, mida juhtis tema erakonnakaaslane Kyösti Kallio.
Kallio valiti peagi presidendiks ning seejärel moodustatud uues valitsuses oli Kekkonen siseminister (ametis 1937–1939). Siseministrina üritas ta keelustada 1932. aastal Lapua liikumise keelustamisel loodud Isamaaliist Rahvaliikumist, mis oli esindatud ka Soome parlamendis. Valitsus ja parlamendienamus andsid küll plaanile heakskiidu ja politseijõud asusid juba tegutsema, kuid kohtud (kõik kolm kohtuastet) tunnistasid selle sammu õigustühiseks.
Teise maailmasõja keerises
1940. aastal oli Kekkonen parlamendis väliskomisjoni liikmena vastu Talvesõja lõpetanud Moskva rahulepingu ratifitseerimisele. Sellega NSV Liidule loovutatud aladele jäid muu hulgas taluhooned ja suurem osa maadest, mille Kekkonen ise oli alles paar aastat varem ostnud koos oma abikaasaga enda valimisringkonnas Lõuna-Karjalas, et tugevdada sidemeid sealsete valijatega. Enne sõda oli juba alustatud lagunenud hoonete renoveerimist.
Jätkusõja ajal ühines Kekkonen nn. rahuopositsiooniga, mis taotles Saksamaast sõltumatult vaherahu sõlmimist NSV Liiduga. Soome jõudis selleni 1944. aasta septembris, kui Saksamaa oli alustanud vägede Eestist väljatõmbamist (ei jäädud ootama, et Eestit hakataks kasutama taas platsdarmina Soome vastu), kuid Juho Kusti Paasikivi (Rahvuslik Koonderakond) juhitud rahuopositsioon oli parlamendis järjest kasvanud alates 1943. aasta algusest, mil muutus üha selgemaks, et Saksamaa koos oma liitlastega ei suuda maailmasõda võita.
1944. aasta novembris sai Paasikivi peaministriks ja Kekkonen siseministriks, osaledes seda rolli täites ka nn. sõjasüüdlaste protsessi korraldamises, mille käigus mõisteti vangi kaheksa Soome sõjaaegset riigitegelast eesotsas president Risto Rytiga (ametis 1940–1944). Ryti oli andnud 1944. aasta juunis vastutasuks sõjalise abi eest Hitlerile lubaduse mitte sõlmida Saksamaa nõusolekuta rahu NSV Liiduga. Punaarmee pealtung jäi tänu sakslaste abile seisma, president ja peaminister vahetati NSV Liidu nõudmisel välja ning vaherahu sai siiski sõlmitud.
1944. aastal Moskvas sõlmitud vaherahulepinguga, lõplik rahuleping sõlmiti 1947. aastal Pariisis, pidi Soome loovutama täiendavaid alasid NSV Liidule (Talvesõjale eelnenuga võrreldes kaotati kokku umbes 11,5% riigi territooriumist). Ühtlasi tuli maksta suuri reparatsioone (tänapäeva vääringus umbes 6,7 miljardit USA dollarit), lubada tegutseda Soomes kommunistlikul parteil ja keelustada samas NSV Liidu poolt fašistlikeks peetavad jõud, näiteks Isamaaline Rahvaliikumine.
Sõjajärgsed aastad
Kui Paasikivi valiti 1946. aastal presidendiks, esitas Maaliit Kekkoneni peaministrikandidaadiks, aga sotside vastuseisu tõttu jäi tal siis peaministriks saamata. 1946–1947 oli ta parlamendi aseesimees, 1948–1950 esimees. 1950. aasta presidendivalimistel jäi ta Paasikivi ning kommunistide juhitud SKDL-i kandidaadi Mauno Pekkala järel kolmandaks. Pekkala oli olnud 1946–1948 Soome peaminister, SKDL oli saanud 1948. aasta parlamendivalimistel viiendiku häältest.
Pärast 1950. aasta presidendivalimisi nimetas Paasikivi Kekkoneni peaministriks. 1950–1953 ja 1954–1956 juhtis kokku viite valitsuskabinetti, millest neljas oli Maaliidule lisaks Rootsi Rahvapartei Soomes, kolmes sotsid ja kahes liberaalne Rahvuslik Eduerakond. Neist kaks olid vähemusvalitsused.
1956. aastal valiti Kekkonen presidendiks ning ta jäi selleks 1982. aasta jaanuarini, mil ametisse astus Mauno Koivisto, esimene sellele ametikohale tõusnud sots. Kekkoneni viimane ametiaeg pidanuks kestma tegelikult 1984. aastani, aga järjest halveneva tervise ning poliitilise kontrolli kaotamise tõttu astus ta lõpuks ise ennetähtaegselt tagasi. Kekkonen suri 1986. aasta augusti lõpus kolm päeva enne oma 86. sünnipäeva.
Soome poliitikas oli Kekkonen vastuoluline isik. Ühest küljest oli temal ning tema poliitikal palju toetajaid. Teisest küljest iseloomustasid teda autoritaarsed kalduvused, poliitiline manipuleerimine jms. Pärast tema ametist lahkumist võeti vastu rida muudatusi: presidendi ametiaeg piirati kahe järjestikuse ametiajaga ja mindi üle presidendi valimisele otse rahva poolt (varem tehti seda rahva poolt valitud valijameeste kogu kaudu), piirati presidendi rolli valitsuse moodustamisel ning võeti temalt võimalus saata parlament laiali ilma peaministri nõusolekuta, suurendati peaministri rolli Soome välissuhete kujundamisel.
Vaid väike killuke eluloost
Gordon F. Sander (sünd. 1951) on USA ajakirjanik ja ajaloolane (lõpetanud Cornelli Ülikooli ajaloo erialal), kes baseerub praegu Riias, kuid on külastanud Soomet alates 1977. aastast ja avaldanud juba varasemalt mitu raamatut selle ajaloo kohta, üks on pühendatud näiteks Talvesõjale. 2017. aastast on ta Soome Lõvi ordeni rüütel – president Sauli Niinistö hindas sellega tema teeneid Soomele ja rahvusvahelisele ajakirjandusele.
“Kodanik Kekkonen: suur projekt” (soome keelest tõlkinud Ene Kaaber) ilmus Soomes kirjastuselt WSOY 2021. aastal. Eesti keeles andis selle välja Varrak. Käesoleval aastal on veel ilmumas ingliskeelne väljaanne kirjastuselt Cornell University Press.
See raamat on mahukas (472 lk-d), kuid selles on keskendutud tegelikult vaid üsna väikesele osale Kekkoneni elust ja poliitilisest karjäärist. Nimelt 1956. aastal napilt võidetud valimistele eelnenust (Kekkoneni toetuseks läks siis 26,93% rahva poolt antud häältest, valimiskogus võitis ta sotside kandidaati Karl August Fagerholmi teises voorus häältega 151:149) ülivõimsa võiduni 1962. aastal (44,29% rahva poolt antud häältest, valimiskogus 199 häält 300-st).
Autoril kulus selle raamatu kirjutamisele kaheksa aastat. Ta vestles selle tarbeks mitmekümne inimesega. Nende hulgas lisaks soomlastele veel näiteks Nikita Hruštšovi poeg Sergei ning Eesti kirjanik Kulle Raig, kes on kirjutanud koos Pekka Liljaga raamatu “Urho Kekkonen ja Eesti”. Olgu öeldud, et Eestit ei ole Sanderi raamatus eraldi mainitud – viidatakse üldisemalt Balti riikidele, millele 1939. aastal NSV Liidu poolt esitatud ultimaatumitega võrreldi Lääne ajakirjanduses 1961. aastal Soomele esitatud nõudmisi.
Kekkonen koos oma kaasvõitlejatega. Mehed olid parajasti Hawaiil, kui said teate noodist, millega NSV Liit taotles Soomega sõjaliste läbirääkimiste alustamist.
Kekkonen oli just rääkinud ringreisil Ameerika Ühendriikides, et mida suurema usalduse suudab Soome saavutada rahuarmastava naabrina NSV Liidu silmis, seda paremad eeldused on soomlastel teha lähedast koostööd lääneriikidega, kui… NSV Liit lõhkas atmosfääris 50-megatonnise termotuumapommi, tekitades sellega kogu senise ajaloo suurima plahvatuse, ning esitas Soomele noodi ettepanekuga alustada “Lääne-Saksamaa ja selle liitlaste tekitatud ohu tõttu” sõjalisi läbirääkimisi.
See noodikriisi nime all tuntuks saanud episood ja mõned aastad varem eelnenud nn. öökülmad suhetes NSV Liiduga moodustavad Sanderi raamatu kandva telje. Mõningad soomlastest autorid, näiteks Pekka Hyvärinen oma eesti keeleski ilmunud raamatus “Soome mees. Urho Kekkose elu”, kujutavad neid suure kokkumänguna, mille eesmärk oli tasalülitada Kekkoneni poliitilised rivaalid ehk teda Soomes võimul hoida. Sanderi lähenemine nii mustvalge ei ole. Tema paigutab need laiemasse maailmapoliitika konteksti ning näitab, et Kekkonen oli ka ise NSV Liidu plaanide osas vahepeal siiralt nõutu, need jäid talle kohati üsna arusaamatuks.
1961. aasta noodikriisi ajal olid Kekkonen ja tema lähikond arvamusel, et NSV Liidu noodi tegelik adressaat ei ole Soome, vaid see on kuidagi seotud Berliini kriisiga. Sander viitab ka hinnangutele, mille kohaselt oli see tingitud hoopis pingetest NLKP-s – Hruštšovi vajadusest demonstreerida jõudu. Poliitbüroo liikmed olid kritiseerinud Hruštšovi varem tema justkui liigse leebuse eest Soome suhtes. Kekkoneni USA-visiidi ajal olid NSV Liidu ja USA tankid Berliinis otseselt vastakuti, juba teineteist sihikule võtnud, kohe näis puhkevat kolmas maailmasõda. See on kontekst, mille sageli unustavad need, kes peavad noodikriisi vaid mingiks Kekkoneni kokkumänguks venelastega.
Maailmapoliitika telgitagused
Sander on toetunud tugevalt ka USA allikatele, sealhulgas USA Soome suursaatkonna ja USA välisministeeriumi telegrammidele, riikliku julgeolekunõukogu raportitele, arutelude protokollidele ja asjaosaliste päevikutele. USA poliitika juhindus pikalt põhimõttest, mille sõnastas 1950. aastal Dean Acheson president Trumanile kirjutatud memos: “Oleks eriti ohtlik hakata Soome puhul kasutama mingeid meetmeid, mis võiksid esile kutsuda Nõukogude Liidu reaktsiooni.”
1961. aastal suhtumine muutus. Välisminister Dean Ruski soovitusel saatis president Kennedy siis kodumaale naasnud Kekkonenile salajase sõnumi (kaasas juhtnöör USA suursaadikule: “Teade tuleb presidendile edasi anda suuliselt, kirjalikku sõnumit loovutamata.”), milles kuulutas: “Tahan teile kinnitada, et minu riik on valmis andma Soomele poliitilist ja majanduslikku abi juhul, kui Soome vastu kasutatakse majandussanktsioone, mille eesmärk on saavutada teatud poliitilisi järeleandmisi. Vajaduse korral oleme valmis häälekalt kaitsma Soome turvalisust ja iseseisvust.”
Kekkonen oli Kennedy tähelepanu eest tänulik. Nagu ka selle eest, et teadet oli hoitud salajas. Ta selgitas, et Soome oli üritanud noodi saamisest alates aega võita, kuid lõpuks jäi tal ainsaks variandiks minna Hruštšoviga kohtuma. Ta arvas, et halvim, mida võidakse nõuda, on kommunistide nimetamine Soome juhtkonda. Moskva surve jätkumisel, mida ta pidas võimalikuks, kavatses Kekkonen tagasi astuda: “Kui minu töö osutub asjatuks, ei kavatse ma oma positsioonist küünte ja hammastega kinni hoida.”
Paasikivi oli kirjutanud 1950. aastal oma päevikusse: “Kekkonen on praegu see mees, kes pärast mind oleks parim president. Aga ta peaks talitsema oma auahnust, et see ei pääseks tumestama tema mõtet. Ta asetab rõhu peaaegu ainuüksi venelaste toetusele. Oma rahva seas ei ole tal toetust mujal kui oma parteis ja ka seal pole see täielik. Aga Soome president ei ole ega tohi olla üksnes vene kuberner. Kekkonen peaks saama toetust oma rahvalt.”
Kekkonen ja Kennedy. 1961. aasta noodikriisi ajal saatis Kennedy soomlastele salajase teate, milles lubas abistada neid vajadusel vastasseisus NSV Liiduga.
Kogu sõjajärgse perioodi oli Kekkonen lähtunud eeldusest, et Soome riigi püsimajäämiseks on vajalik lähedane sõprus NSV Liiduga. See ei olnud toonastes oludes elukauge arusaam. Soome oli kaotanud kahes järjestikuses sõjas langenutena enam kui 90 tuhat, haavata oli saanud enam kui 200 tuhat, Karjalast oli evakueeritud 407 tuhat inimest. 1960-ndate alguses võis tõesti tunduda, et NSV Liit on külma sõda võitmas. Isegi president Kennedy uurinud enne Kekkoneniga kohtumist tema visiiti ette valmistanud Max Jakobsonilt, miks NSV Liit on lasknud Soomel iseseisvuse säilitada.
Noodikriisi haripunktis sõitis Kekkonen lõpuks Hruštšoviga kohtuma. Siberisse. Helsingist lahkus märkamatult, rongile istus alles NSV Liidu piiri lähedal. Vahepeal oli käinud läbi oma sõjas pimedaks jäänud venna juurest. Osade silmis kujutas järgnenud kohtumine Hruštšoviga endast alandavat koogutamist, teised nägid selles diplomaatia meistriklassi. Tulemuseks oli see, et Kekkoneni peamine vastaskandidaat Olavi Honka sunniti Soome presidendivalimistelt taanduma (see oli sõjalistest läbirääkimistest loobumise tingimus) ja Kekkonen, kes oli suutnud tekkinud pinged maandada, jätkas kindlalt ametis.
On kerge mõista, miks Kekkoneni kriitikud näevad selles kokkumängu venelastega. Sanderi sõnul võinuks noodikriis paisuda ameeriklaste sekkumisel suuremaks kokkupõrkeks, aga Kekkonen ei tahtnud, et Soomest saaks külma või kuuma sõja rinne. Sander nõustub nendega, kelle hinnangul võis NSV Liidu noodil ja selle ajastusel olla mitu taustategurit, neist üks kindlustada Kekkoneni tagasivalimine, kuid mehele endale tulnud see ikkagi halva üllatusena, mis seadis ta üsna täbarasse olukorda, kust vaid tänu oma osavusele välja ronis – ta ei olnud venelaste agent, vaid mängis alati oma mängu.
Sellest, kui ränka lõivu tuli soomlastel heade suhete eest NSV Liiduga maksta, annab tegelikult parema pildi Jussi Pekkarineni ja Juha Pohjoneni “Läbi Soome kadalipu. Inimeste väljaandmised Nõukogude Liidule 1944–1981”, aga “Kodanik Kekkonen” avab kogu selles loos kahtlemata uusi ja huvitavaid tahke. Paneb muu hulgas mõtlema selle peale, mida põnevat võib saada tulevikus teatavaks tänapäeva poliitiliste telgitaguste kohta.
