Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.
Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.
Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.
On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.
Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.
Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.
Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.
Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas” annab mitmekülgse ülevaate sündmustest Petseris, eelkõige linnas ja selle lähiümbruses, Teise maailmasõja päevil, aga sisaldab ka vahepalasid ja pikemaid kirjeldusi eelnenud ajast.
Petseri oli enne sõda väike, aga kiiresti arenev linn, mille elanike arv küündis 1939. aastaks ligi viie tuhandeni. Tänu sisemaalt toimunud sisserändele saavutasid küll juba 1934. aasta rahvaloenduse ajaks linna elanikkonnas ülekaalu eestlased, kuid linna ümbritsevas Petseri vallas ja maakonnas tervikuna olid selges enamuses siiski venelased. NSV Liidu relvajõudude sisenemist tervitasid kohalikud venelased 1940. aasta juunis juubeldades. Miitingutel avaldati lootust, et sellega lõpeb 20 aastat kestnud eestlaste-poolne rõhumine ja ahistamine.
Ojalo kirjutab, nagu juba märgitud, ka sõjaeelsest Petserist: lühidalt linnapeadest ja Petseris ilmunud ajalehtedest; pikemalt 1939. aasta kevadel toimunud suurest tulekahjust, milles hävis umbes kolmandik linnas asunud hoonetest, ning muidugi kuulsast kloostrist, mille juurde see linn kunagi tekkis. Petseri venekeelne nimetus Petšorõ tuleb vanavene sõnast, mis tähendab koopaid. Erakmungad elanud sealsetes koobastes juba alates 14. sajandi lõpust.
Toodud on pikemaid väljavõtteid vanadest ajalehtedest, sealhulgas 1934. aasta 17.–21. juulil Postimehes avaldatud Oskar Lutsu kirjeldustest külaskäigust Petserimaale, aga ka Petseris elanud inimeste hilisematest mälestustest. Raamatu koostamisel on kasutatud mitmesugust kirjandust, veidi ka arhiivimaterjale. Tekst on hästi liigendatud ja fotodega ilmestatud, lugemine läheb kiiresti.
Enne sõda oli Petseri ja Värska vahel, kus praegu asub Mustoja maastikukaitseala, suur laskeväli (midagi sarnast nagu nüüd Nursipalu harjutusväli), mille mõlemas servas olid kaitseväe õppelaagrid. Petseris asus 7. jalaväerügemendi I pataljon ja ratsakomando ning 3. suurtükiväegrupi 1. patarei – 1940. aasta 1. juuli seisuga kokku 580 kaitseväelast. Petserimaal oli suur piirivalvejaoskond (164 piirivalvurit, 20 kergekuulipildujat), lisaks veel kokku enam kui 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat.
Eesti Vabariigi jaoks oli Petseri kindlustatud eelpost, aga ka luurekeskus. On kõnekas, et juunipöörde järel saadeti sinna uut võimu kindlustama vanglast vabastatud riigireetur Nikolai Trankmann. Ojalo raamatust võib lugeda, et eestlaste-venelaste suhted olid seal siis üsna teravad, miitingutel karjuti ka “Maha eestlased!” ja sündmused kulmineerusid 29. juunil sellega, et linna valgusid tuhanded külavenelased, kellel olid kaasas suured kotid röövitava vara tarbeks. Punaarmee politrukil õnnestus need “revolutsionäärid” siiski maha rahustada, kavandatud rüüstamine jäi ära ja suuremaks verevalamiseks sel päeval veel ei läinud.
Järgnenud vahistamistel, veresaunadel ja lahingutel ma siin peatuma ei hakka. Kel huvi, see saab nende kohta ise sellest raamatust lugeda. Huvitav fakt on aga see, et Saksa okupatsiooni ajal tegid Petseri kloostri vaimulikud sakslastega tihedat koostööd. 1943. aasta kevadel külastas kloostrit kindral Andrei Vlassov, kes sai oma tegevusele vaimulike õnnistuse. Kloostris palvetati Saksa armee võidu eest bolševismi üle, saadeti Hitlerile sünnipäevaks õnnitlustelegramme ja kingitusi. Spioonide ja diversantide väljaõpetamiseks asutasid sakslased kloostri kõrval asuvasse külla luurekooli, kuhu aidanud kandidaate valida õigeusu mungad, kes tegid siis ise misjonitööd Pihkva suunas.
Ojalo ei ole viidanud, kust ta selle info võttis ning raamatu lõpus toodud kasutatud allikate loetelu põhjal mina seda tuvastada ei suutnud, kuid 2019. aastal kirjutas samal teemal Псковская губерния veergudel pikemalt Aleksei Semjonov (kõva vana kooli ajakirjanik, kelle Venemaa võimud kuulutasid paari aasta eest “välisagendiks” – Lev Šlosbergi sõnul on ta küll kõige venelikum “välisagent”). Semjonov tõi välja, et pärast Vlassovi visiiti käis Petseri kloostris õnnistust saamas korraga lausa 150 tema eestvedamisel loodud Vene Vabastusarmee võitlejat. “Õnnistan teid võitluseks bolševike vastu ja soovin teile võitu kodumaa hüvanguks,” öelnud neile siis toonane kloostriülem Pavel (Gorškov), kes saadeti 1945. aastal sakslastega koostöö tegemises süüdistatuna vangilaagrisse, kus ta hiljem suri.
Nõukogude vägede kätte langes Petseri uuesti 1944. aasta 11. augustil. Vaid loetud päevad hiljem viidi senisest Petserimaast ligi kolm neljandikku Vene NFSV koosseisu. Sinna läksid need vallad, kus enamuse elanikkonnast moodustasid venelased, aga ka Petseri linn. 1944. aasta lõpuks elas Pihkva oblastis selle tulemusel ligi 7000 eestlast, kuid 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestasi sinna jäänud veel vaid 339. Nüüd elab eestlasi seal kindlasti veelgi vähem, sest tegemist oli valdavalt juba väga vanade inimestega, kelle read iga aastaga järjest hõrenevad. Nii et Petseri eestlased on tänapäeval sisuliselt väljasurev inimliik. Pöörde arengutesse elanikkonna rahvusliku koosseisu osas tõi seal aga just Teine maailmasõda.
P.S. Mingis alternatiivses reaalsuses oleks Petseri võib-olla minu kodulinn, sest üks minu vanaemadest kasvas seal üles, kuuludes perekonda, mis sinna 1920-ndate teisel poolel linna eestistamise käigus elama asus (vanavanaisa oli seal suur aktivist – kooliarst, sõjaväearst, kaitseliidu malevkonna arst, NMKÜ ja skautklubi esimees, linnavolikogu liige jne). Ja isegi minu ema elas lapsepõlves mõnda aega, kui lapsed enne vanemaid Siberist tagasi lasti, seal oma vanaema juures. Nüüd seal aga eestlasi enam peaaegu polegi.
Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Mart Kuldkepp (sünd. 1983) on praegu väliseesti külalisprofessor Tartu Ülikoolis. “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” võtab kokku, nagu autor ise rõhutab, 15 aastat kestnud uurimistöö.
Kasutatud kirjanduse ja allikate loetelu on tõesti muljetavaldav, kuid minus tekitas see siiski vastakaid tundeid. Nimelt ei ole Kuldkepp isegi kordagi viidanud kahele võimsale monograafiale, mille kohta ootasin seda raamatut lugema hakates, et ta nende autoritega mõnes kohas võib-olla diskussiooni astub, nende tõlgendusi kinnitab või kummutab. Mati Grafi “Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini” (1993) ja Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) puudutavad otseselt seda temaatikat, millele Kuldkepp on justkui keskendunud, kuid teda lugedes jääb mulje, et neid varasemaid käsitlusi ei olegi üldse olemas. Kas ta ei ole neid lugenud?
Arumäe raamatut kindlasti on – Kuldkepp kirjutas selle kohta isegi arvustuse. Kas ta ei leidnud sealt siis midagi nii asjakohast ja originaalset, et sellele kõlvanuks nüüd viidata? Mulle tundub, et asi võib pigem olla hoopis selles, et “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” on traageldatud suuresti kokku veelgi varasematest töödest, hõlmates, nagu autor eessõnas tunnistab, pea tervikuna tema 2010. aastal kaitstud magistri- ja 2014. aastal kaitstud doktoritööd ning suurt hulka teisigi varem avaldatud tekste. Praktikas on see viinud selleni, et hilisemaid käsitlusi on võetud arvesse üsna vähe.
Kas 1905. aasta on Eestis uurimata teema?
Toon ühe konkreetse näite, lk 35 kirjutab Kuldkepp: “Eesti lähiajaloo oluliste verstapostide seas on 1905. aasta revolutsioon kindlasti üks kõige raskemini mõtestatavaid nähtusi, edestades selles mõttes isegi 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini aset leidnud keerukaid sündmusi. Seetõttu on Eesti ajaloo “valgetest laikudest” rääkides tavaline, et 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu tõstetakse esile kui näidet seni korralikult läbi uurimata teemast.” Järgneb viide ühele Toomas Karjahärmi artiklile, kus seda tõesti tehakse, aga see artikkel ilmus juba 2012. aastal.
Kuldkepp on sellest kahtlemata teadlik. Karjahärmi raamatuid on ta ju ise arvustanud ning alles eelmisel aastal oli ta Margo Roasto ja Lauri Kanni doktoritööde kaitsmisel nende oponent. Nii et ei ole põhjust arvata, et ta ei teaks, kui põhjalikult on 1905. aastaga seonduvat Eestis uuritud. Tema tänavu avaldatud raamatus esineb aga selles osas väide, mis ei kajasta just kuigi hästi asjade praegust seisu. Nii võib juhtuda, kui raamat pannakse kokku pikema perioodi vältel kirjutatud tekstidest.
Vahemärkusena olgu siin lisatud, et mina ei heidaks täiesti kõrvale ka nõukogude ajal ja juba enne teist maailmasõda 1905. aastal Eestis toimunu kohta kirjutatud töid, aga see selleks. Selge on igatahes see, et kui nimetada 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu Eestis täna ikka veel korralikult uurimata teemaks, siis kõlab see pehmelt öeldes veidi ülekohtuselt ja üleolevalt teiste ajaloolaste suhtes, kes on 1905. aastaga seonduvat uurinud.
Täiendav vaatenurk Eesti iseseisvuse sünnile
“Ladusalt loetav raamat pakub välja uue ja värske vaate Eesti rahvusriikluse sünnile, käsitledes seda mitte tavapäraselt Eesti sisepoliitilise saavutusena, vaid laiemas põhjamaises raamistuses. Autor toob arvukatest arhiividest käibesse palju uut ajaloolist informatsiooni, mis aitab tänuväärsel moel mitmekesistada meie teadmisi Eesti ajaloost,” soovitab kõnealust teost raamatu tagakaanel ajaloolane Marek Tamm.
See väidetavalt uus ja värske vaade on siis tõdemus, et eesti rahvuslased ei taotlenudki algusest peale täielikku riiklikku iseseisvust, vaid olid seadnud enne selle saavutamist hoopis sihiks autonoomia, mis võinuks osade arvates teostuda esimese maailmasõja lainetustes Saksamaa poolt toetatuna Rootsi juhtimisel loodava põhjamaade föderatsiooni koosseisus. Kes varem ei teadnud, see lugegu ja imestagu!
Kuldkepp lisab Eesti rahvusriigi sünniloole küll täiendavaid ja huvitavaid detaile, kuid ei saa öelda, et ta pakuks välja mingi väga põhjapaneva ja uue lähenemise. Kõige paremaks ülevaateks meie omariikluse sünnist on minu arvates endiselt Mati Grafi “Eesti rahvusriik”. Kõnealune teos sobib küll hästi selle täienduseks, kuid samas häiris mind lugedes kohati ikkagi autori kategoorilisus, mis ei jätnud palju ruumi võimalusele tõlgendada asju temast erinevalt. Toon siin ka selle kohta ühe konkreetse näite.
Üks tähtsamaid tegelasi selles raamatus on Kuldkepi poolt paradiplomaadiks tituleeritud Aleksander Kesküla (1882–1963). Kuldkepp möönab, et Keskülal oli ilmselt suurushullustus, kui ta kuulutas oma elu lõpupoolel, et oli olnud esimese maailmasõja ajal “hall kardinal”, kes dirigeeris terve maailmavõimude koalitsiooni poliitikat Ida-Euroopa suhtes, kuid samas aktsepteerib ta ka (lk 114) Kesküla kohatisi proteste süüdistuste vastu, nagu oleks ta Leninile siis Saksa raha vahendanud.
Aleksander Kesküla, Saksa raha ja enamlased
Peatudes teoorial, mille kohaselt võttis Šveitsis paguluses viibinud Lenin vastu rahalist toetust Saksamaalt, kuulutab Kuldkepp lõpuks: “…pole osutunud võimalikuks tõestada, et Kesküla, Parvus-Helphandi või teiste nendesuguste privaatpoliitikute, agentide ja vahemeeste taskutesse voolanud miljonid riigimargad oleksid lõpuks enamlaste parteikassasse jõudnud, või et neid üleüldse oleks kuidagi otstarbekohaselt kasutatud Venemaal revolutsiooni toimepanekuks.”
“Ehkki kõiki ülalmainitud isikuid võib kahtlemata nimetada Saksa agentideks ning nad informeerisid Saksa ametivõime Lenini ja teiste Vene revolutsionääride tegevuse ja plaanide kohta, pole leitud ühtegi kindlat tõendit, et nad oleksid seejuures ise midagi Leninile andnud või temaga mingisugustesse usalduslikesse sidemetesse astunud.” Selle kinnituseks järgneb viide ühele 1976. aastal avaldatud Alfred Erich Senni artiklile pealkirjaga “The Myth of German Money during the First World War”.
See artikkel oli sisuliselt Senni vastulause Harold Shukmanile, kes oli heitnud oma arvustuses ette selle teema ignoreerimist Senni raamatus “The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917” (1971). Senni sõnul oli see, et ta seda teemat ei käsitlenud, tingitud tema enda negatiivsest järeldusest antud küsimuses: “kuigi Lenin sattus vältimatult kontakti Saksa agentidega, ei olnud tal teadlikult ühtegi tõestatavat operatiivset sidet Saksa missiooniga Bernis või teiste Saksa agentidega enne 1917. aasta märtsi.” Selle negatiivse järelduse tõestamiseks võttis Senn siis lähemalt ette nende Šveitsis tegutsenud tähtsamate Saksa agentide tegevuse, kellega Leninit oli seostatud.
Senn nimetab ühe sellise agendina Kesküla, kes lõi Šveitsis oma agentide ja kaastöötajate võrgustiku, mis hõlmas ka kontakte enamlaste hulgas. Senni sõnul oli Kesküla meheks Lenini organisatsioonis Arthur Siefeldt (1889–1938), üks teine eestlane, kes ühines enamlastega tõenäoliselt Kesküla ülesandel. Senni hinnangul ei tõesta 1950-ndatel uurijatele avatud Saksamaa välisministeeriumi arhiivis leiduvad dokumendid, et Kesküla omanuks Leninile nähtavat mõju.
“Tema tegelik kontakt Leniniga oli minimaalne. Peale selle hinnatud raporti 1915. aasta septembris, andis ta sakslastele enamlaste juhi kohta suhteliselt vähe sisulist kaalu omavat, ja kindlasti ei viinud ta enamlaste kohvritesse mingeid märkimisväärseid summasid,” kirjutas Senn, lisades samas siiski joonealuse märkusena, et Willi Gautschi näeb oma raamatus “Lenin als Emigrant in der Schweiz” (1973) Lenini ja Kesküla sidemeid olulisemana, kuid käsitleb Leninit siiski Kesküla tegevuse sihtmärgi, mitte temaga seotuna.
Joonealune märkus Senni artikli juurest.
Senn toob ka välja, et Michael Futrelli sõnul “saab vaid öelda, et Kesküla panused pidid aitama Lenini organisatsiooni 1915-1916 käimas hoida” ning “kui Kesküla ütleb, nagu ta teeb, et “Lenin oli minu protežee… see olin mina, kes Lenini käivitas,” siis ei ole tema avaldus täiesti alusetu.” – see kõik on kirjas joonealuse märkusena selles samas artiklis, millele Kuldkepp viitab kui kinnitusele selle kohta, et ei ole mingeid tõendeid nagu oleks Saksa raha Kesküla käest enamlaste parteikassasse jõudnud.
Gautschi jõudis oma raamatus järeldusele, et Siefeldti vahendusel jõudis sinna Kesküla käest saadud raha, mille päritolu ei pruukinud Siefeldt teada. Kuldkepp ei viita kordagi Gautschile ega ka George Katkovile, kelle raamatus “Russia, 1917: The February Revolution” (1967) toodu (Keskülast on seal juttu päris pikalt) tähelepanuta jätmist heitis Shukman ette Sennile. Seega võib ju tõesti olla, et Kuldkepp ei olnud nende käsitlustega tutvunud.
Küll aga on tema kasutatud kirjanduse hulgas Michael Futrelli “Northern Underground: Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications through Scandinavia and Finland, 1863–1917” (1963), kust võib lugeda (lk 146), et Kesküla naeris Saksa välisministeeriumi arhiivist leitud dokumentide põhjal esitatud väidete peale nagu oleks Lenin otse tema käest raha võtnud, kuid väitis samas, et andis 1915. aastal raha Siefeldtile, kes pidi panema selle parteikassasse justkui eraldi annetustena enamlaste toetajatelt väikeste summade kaupa, vastu sai aga Lenini ja tema lähikonna kohta informatsiooni, mille edastas sakslastele.
Kuldkepi allikad kinnitavad enamlaste rahastamist
Seega on vähemalt kahes allikas, mida Kuldkepp kasutas, toodud välja, kuidas Saksa raha Kesküla kaudu Siefeldti kätega tõenäoliselt siiski enamlaste parteikassasse jõudis, kuid ta on jätnud need kohad tähelepanuta või otsustanud neid mingil põhjusel ignoreerida. Siefeldti on ta oma raamatus küll maininud, kuid seda üksnes seoses sellega, et Kesküla andis Šveitsist lahkudes talle üle enda loodud Eesti sotsiaaldemokraatlike emigrantide seltsi inventari. Siefeldti rollist Keskülalt saadud raha kandmisel parteikassasse, mida on paljude ajaloolaste poolt käsitletud ühe tõendina enamlaste rahastamise kohta sakslaste poolt, ei ole üldse juttugi.
Kuldkepi raamatu vastav koht on mugandus tema saatesõnast Aleksandr Solženitsõni romaani “Lenin Zürichis” eestikeelsele tõlkele, millest on siin juba kunagi juttu olnud. Solženitsõni “Lenin Zürichis” on ajalooaineline ilukirjandus, mitte palju faktitäpsem kui Hardi Volmeri mängufilm “Minu Leninid”, kus Kesküla rolli on kahtlemata täiesti selgelt ülepaisutatud, kuid see ei tähenda seda, et see olnuks siis päris olematu.
Seda, et Kesküla vahendusel liikus enamlastele Saksa raha, ei eitanud tegelikult ka Senn, kes valis oma sõnu väga hoolikalt. Ta lihtsalt märkis, et otse Kesküla käest raha parteikassasse ei jõudnud, summad ei olnud tema hinnangul märkimisväärsed ja vastu selle eest palju ei saadud. Futrelli hinnangul aitas see raha aga elada enamlaste organisatsioonil Šveitsis üle kõige suurema kitsikuse. Nii et päris ebaoluline see ilmselt siiski ei olnud.
Kuldkepi raamatust võib jääda mulje nagu ei oleks Senni kohaselt leitud mingeid tõendeid ka selle kohta, et sakslased rahastasid 1917. aastal enamlaste võimuletulekut Venemaal, kuid Senn rõhutab viidatud artiklis tegelikult väga selgelt, et käsitles selles ainult perioodi 1917. aasta märtsini, mitte sellele järgnenud arenguid.
Kesküla toetus enamlastele oli selleks ajaks lõppenud – ta oli orienteerunud vahepeal Saksamaalt ümber lääneliitlastele ja hoiatas juba 1916. aastal Lenini tagasi Venemaale laskmise eest. Siefeldt oli aga üks neist revolutsionääridest, kellel sakslased lubasid sõita 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni rongiga läbi Saksamaa, et nad saaksid pöörduda Rootsi kaudu tagasi Venemaale. Tema lugu on ajaloolaste poolt veel korralikult läbi uurimata, kuid ei pruugi olla vähem huvitav kui Kesküla oma.
Maailm murenes kiirusega, mida me polnud tihanud ette kujutada, nagu kriidikalju, mille seni igaveseks peetud materjalist hakkab erosiooni toimel suuri lahmakaid pudenema. Me peame oma maailma hävimatuks, väärtuste vallutamatuks kindluseks, kuni see ühel päeval muutub meie silme all õletuustiks, mille kergeimgi tuulehoog võib minema pühkida. lk 242
Eesti päritolu prantsuskeelne kirjanik Katrina Kalda (sünd. 1980 Tallinnas, kuid elab alates 10-ndast eluaastast Prantsusmaal) ei tee oma seni viimases romaanis juttu otseselt Eestist ega eestlastest (tema 2010. aastal avaldatud debüütromaan kandis pealkirja “Un roman estonien” ehk “Eesti romaan”), aga selles käsitletud teemad ei tohiks olla meile võõrad.
Lugu on kirjutatud minajutustaja tagasivaatena kusagilt lähedasest või mitte väga kaugest tulevikust, kus kliimamuutused on viinud rändekriisi süvenemise ja suurte poliitiliste mullistusteni, osad linnad on jäänud juba vee alla ja ühiskonnad sisuliselt koost lagunenud, tuumareaktorid välja lülitatud ning elektriühendused kõrvalistel liinidel katkestatud, katkenud on ka suur osa kaubandussidemeid, maailmas tegutsevad aktiivselt ökoterroristid jne. Selline on siis see tulevik, kust minajutustaja vaatab tagasi käidud teele, alates trööstitust lapsepõlvest Calais’ sadamalinnas kuni eluni enda rajatud savionnis (Kerterre). Kohati tundub juba, et see on midagi stiilis “elu jookseb silme eest läbi enne surma”, aga lõpp on siiski…
Romaani tegevus leiab enamasti aset maailmas, mida võib kirjeldada sõnadega loov klass, prekariaat, uus vaimsus, intelligents – kõik need nähtused on seal erineval moel põimunud. Peategelane Sabrina mainib ühes kohas, muide, et luges Marcel Prousti romaani “Kadunud aega otsimas” (ja see ütleb tegelikult palju). Lugu on sisuliselt tema isiklike otsingute rada. Märksõnad: ebakindlus, sihitus. Kui tundub, et mingi selgus on leitud, variseb kõik jälle põrmu – selline tunne, et tahaks karjuda, aga ei suuda, tahaks nutta, aga ei tule pisaraid.
Lugedes meenus Françoise Mallet-Joris’ “Valed” (“Les Mensonges”, 1956, e.k. LR nr. 27/28 – 1961). Ma täpselt ei tea, miks, sest seda sai loetud päris ammu (eelmisel sajandil) ja mulle ei meenu selle sisust hetkel midagi väga konkreetset, aga mäletan, et teos mõjus umbes sama terviklikult, tekitas lugemisel mingi sarnase tunde ja käsitles kohati (vist?) isegi sarnaseid teemasid. Pealegi oli Mallet-Joris’ ju Prantsusmaal samuti n-ö väljastpoolt tulija (pärit Belgiast). Nii et midagi ühist neis autorites ehk nimetatud teostes tõenäoliselt leidub.
Teine väga hea raamat, mis lugedes meenus, oli Samanta Schweblini “Nähtamatu niit” – sama painajalik, kohati sarnased teemad ja meeleolud, kuigi Kalda jutustamislaad on teistsugune, rahulikum, tema minajutustaja ise päris esoteerikasse ei lasku, sedasi palavikuliselt sonima ei hakka.
Kokkuvõttes on “Metsiku maailma melanhoolia” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar) minu poolt kindel lugemissoovitus. Ka neile, kellele Proust mõjub hirmuäratavalt. Leidub samas muidugi ka teistsuguseid arvamusi, osadele võib tunduda selles kujutatud maailm liiga masendav.
Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.
Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubidesjõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.
Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest
Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.
“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”
Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.
Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.
Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.
Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast
Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.
Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).
Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.
NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).
Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.
Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.
Lõpetuseks
Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.
Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.
Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.
Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.
Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.
Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.
Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.
Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.
Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.
Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.
Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.
“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)
On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.
“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.
Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)
Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.
“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.
“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)
Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”
Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)
Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.
