Maailm murenes kiirusega, mida me polnud tihanud ette kujutada, nagu kriidikalju, mille seni igaveseks peetud materjalist hakkab erosiooni toimel suuri lahmakaid pudenema. Me peame oma maailma hävimatuks, väärtuste vallutamatuks kindluseks, kuni see ühel päeval muutub meie silme all õletuustiks, mille kergeimgi tuulehoog võib minema pühkida. lk 242
Eesti päritolu prantsuskeelne kirjanik Katrina Kalda (sünd. 1980 Tallinnas, kuid elab alates 10-ndast eluaastast Prantsusmaal) ei tee oma seni viimases romaanis juttu otseselt Eestist ega eestlastest (tema 2010. aastal avaldatud debüütromaan kandis pealkirja “Un roman estonien” ehk “Eesti romaan”), aga selles käsitletud teemad ei tohiks olla meile võõrad.
Lugu on kirjutatud minajutustaja tagasivaatena kusagilt lähedasest või mitte väga kaugest tulevikust, kus kliimamuutused on viinud rändekriisi süvenemise ja suurte poliitiliste mullistusteni, osad linnad on jäänud juba vee alla ja ühiskonnad sisuliselt koost lagunenud, tuumareaktorid välja lülitatud ning elektriühendused kõrvalistel liinidel katkestatud, katkenud on ka suur osa kaubandussidemeid, maailmas tegutsevad aktiivselt ökoterroristid jne. Selline on siis see tulevik, kust minajutustaja vaatab tagasi käidud teele, alates trööstitust lapsepõlvest Calais’ sadamalinnas kuni eluni enda rajatud savionnis (Kerterre). Kohati tundub juba, et see on midagi stiilis “elu jookseb silme eest läbi enne surma”, aga lõpp on siiski…
Romaani tegevus leiab enamasti aset maailmas, mida võib kirjeldada sõnadega loov klass, prekariaat, uus vaimsus, intelligents – kõik need nähtused on seal erineval moel põimunud. Peategelane Sabrina mainib ühes kohas, muide, et luges Marcel Prousti romaani “Kadunud aega otsimas” (ja see ütleb tegelikult palju). Lugu on sisuliselt tema isiklike otsingute rada. Märksõnad: ebakindlus, sihitus. Kui tundub, et mingi selgus on leitud, variseb kõik jälle põrmu – selline tunne, et tahaks karjuda, aga ei suuda, tahaks nutta, aga ei tule pisaraid.
Lugedes meenus Françoise Mallet-Joris’ “Valed” (“Les Mensonges”, 1956, e.k. LR nr. 27/28 – 1961). Ma täpselt ei tea, miks, sest seda sai loetud päris ammu (eelmisel sajandil) ja mulle ei meenu selle sisust hetkel midagi väga konkreetset, aga mäletan, et teos mõjus umbes sama terviklikult, tekitas lugemisel mingi sarnase tunde ja käsitles kohati (vist?) isegi sarnaseid teemasid. Pealegi oli Mallet-Joris’ ju Prantsusmaal samuti n-ö väljastpoolt tulija (pärit Belgiast). Nii et midagi ühist neis autorites ehk nimetatud teostes tõenäoliselt leidub.
Teine väga hea raamat, mis lugedes meenus, oli Samanta Schweblini “Nähtamatu niit” – sama painajalik, kohati sarnased teemad ja meeleolud, kuigi Kalda jutustamislaad on teistsugune, rahulikum, tema minajutustaja ise päris esoteerikasse ei lasku, sedasi palavikuliselt sonima ei hakka.
Kokkuvõttes on “Metsiku maailma melanhoolia” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar) minu poolt kindel lugemissoovitus. Ka neile, kellele Proust mõjub hirmuäratavalt. Leidub samas muidugi ka teistsuguseid arvamusi, osadele võib tunduda selles kujutatud maailm liiga masendav.
Jaanuari keskel esitles Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet raamatut “Euroopa Liidu mõjuka välispoliitika võimalikkusest”. Nimetatud teos valmis ilmselt eelkõige ingliskeelset publikut silmas pidades, kuid ilmus trükist eesti keelde tõlgituna. Esitlusel avaldas autor lootust, et see raamat aitab ehk tekitada Eestis olukorda, kus inimesed selles käsitletud teemade peale rohkem mõtlevad, kuid suurt vastukaja ei paista see olevat seni pälvinud. Raamatu ilmumisest oli küll juttu nii teles kui ka raadios, aga mingit avalikku debatti ei ole see ühiskonnas tekitanud.
Nähtavasti ei ole viitsinud seda lugeda isegi Paeti konservatiividena esinevad kolleegid (eelistavad sellele ilmselt ööklubidesjõlkumist), sest muidu ei oleks nad tõenäoliselt jätnud kasutamata võimalust talle mõningate selles esitatud mõtete osas oponeerida.
Paet soovib loobumist konsensuse otsimisest
Paet rõhutas juba raamatut esitledes ning järgnenud intervjuudes, et tema hinnangul ei ole Euroopa Liit suutnud oma potentsiaali rahvusvahelises poliitikas piisavalt realiseerida. Võimaliku lahendusena sellele probleemile näeb ta ette loobumist konsensuse otsimisest, vähemalt otseselt inimõigusi ja rahvusvahelise õiguse rikkumist puudutavates asjades, et Euroopa Liit saaks reageerida neis küsimustes kiiremini. Tõuke sellisele äratundmisele jõudmiseks, nagu tuleb välja ka teosest endast, andis talle Raman Pratasieviči juhtum, aga ka laiemalt Euroopa Liidu aeglane reageerimine Valgevenes ja üldse maailmas toimuvale.
“Nii mõnegi riigi valitsus on teinud põhimõttelise otsuse, et ühehäälsus peab säilima välispoliitika kõikides aspektides – jättes sisuliselt endale vetoõiguse,” kurdab Paet (lk 64-65), kes kunagi Eesti välisministrina ise sama seisukohta esindas. “Probleem on selles, et mitte keegi väljaspool Brüsseli mulli ei hooli tegelikult sisust, poliitikute jaoks on aga teema äärmiselt tänuväärne, sest nad võivad öelda kodumaisele publikule, et võitlevad jätkuvalt riigi veto eest ja kaitsevad seega rahvuslikke huve.”
Mõte on siis selles, et üleminek enamushääletusele võimaldaks vältida olukordi, kus mõni üksik liikmesriik blokeerib Euroopa Liidus välispoliitiliste otsuste langetamist. See idee ei ole muidugi iseenesest uus. Seoses praeguste sündmustega Ukrainas on mitmed erakonnad esitanud juunis toimuval ALDE Partei kongressil vastuvõtmiseks resolutsioonide eelnõusid, milles kutsutakse üles tegema just sama. Võib öelda, et Euroopa liberaalide peavool täna pigem toetab sellist lähenemist.
Juhtumisi käivad ALDE Partei üksikisikutest liikmete hulgas praegu arutelud ning hääletamine selle üle, kuidas peaksid meie delegaadid erakonna kongressil erinevate eelnõude osas hääletama. Neis aruteludes on toodud välja, et üleminek enamushääletusele võib viia jätkuvalt ka olukordadeni, kus hoopis passiivne enamus blokeerib aktiivse vähemuse soovi tegutseda, sest nii on Euroopa Liidu kui terviku jaoks mugavam.
Mulle näib, et ummikseisusid aitaks pigem vältida loobumine ideest, et Euroopa Liit peab rääkima välispoliitikas tingimata ühel häälel. See tähendaks sisuliselt pöördumist kunagi David Cameroni poolt soovitud paljukiiruselise Euroopa poole. Kui tema ettepanekuid oleks omal ajal tõsiselt võetud, ei oleks Suurbritannia tõenäoliselt Euroopa Liidust lahkunud. Konsensuspõhimõtte asendamine enamushääletusega tähendaks seevastu lagunemisprotsessi jätkumist, sest nii olulises valdkonnas nagu välispoliitika ei ole paljud riigid valmis allutama oma rahvuslikke huve enamuse tahtele. See on ka põhjus, miks sellist muudatust kunagi ei tehta, kuigi rääkida võidakse sellest veel kaua.
Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast
Teine Euroopa liberaalide hulgas populaarne ideestik, mida Paet innukalt toetab, puudutab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamist. Eriti just prantslased, keda kannustab nende üleilmne poliitilis-kultuuriline konkurents anglosfääriga, on rõhutanud, et Euroopa Liit peab saavutama selles vallas “täieliku strateegilise autonoomia” – selle president Emmanuel Macroni repertuaarist tuntud jutupunkti on võtnud üle ka Paet.
Samas kuulutab ta vastuväited, mille kohaselt hakkab Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamine paratamatult õõnestama NATO jalgealust, täiesti alusetuteks. Need olevat hoopis teineteist täiendavad ning võimendavad. “Alaline struktureeritud koostöö on hädavajalik, kui EL soovib omada sõjalist võimekust, mis toetaks riikide tegevust NATO kaudu ja kindlustaks liidu pehmet diplomaatilist võimu,” seletab meie kunagine välisminister (lk 222), kes leiab, et kaaluda tuleks ka Euroopa Komisjonis eraldi kaitsevoliniku ametikoha loomist (lk 237).
Nendeski ideedes ei ole midagi uut. Euroföderalistid on teinud selliseid ettepanekuid juba pikemat aega. Nagu paljud teisedki neist, nii rõhutab ka Paet, et pärast Donald Trumpi presidentuuri ei saa eurooplased USA antud julgeolekutagatiste peale enam kindlad olla. Joe Biden on küll asunud suhteid taastama ja parandama, aga “arvestades Ameerika poliitika ebastabiilset polariseeritud seisundit, ei saa olla kindel, et käeulatus koostööks kehtib kauem kui Bideni ametiaeg” (lk 131–133). Seega tunnistab Paet tegelikult isegi, kuigi väidab otsesõnu vastupidist, et kaitsekoostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus on mõeldud sisuliselt ameeriklaste ehk NATO asendamiseks.
NATO esimese peasekretäri lord Hastings Lionel Ismay tuntud ütluse kohaselt loodi see organisatsioon selleks, et “hoida Nõukogude Liit väljas, ameeriklased sees ja sakslased maas.” See on oma olemuselt ikkagi kaitseallianss, kuid julgeoleku- ja kaitsealase koostöö arendamine Euroopa Liidu raamistikus peaks aitama idee poolest suurendada muu hulgas võimekust osaleda sõjalistel välismissioonidel. Seda viimast möönab riivamisi ka Paet, kelle sõnul “võib ELi lipp tekitada konfliktide lahendamisel ja kriisiohjamisel vähem probleeme kui NATO lipp” (lk 232).
Minu arvates oleks mõistlikum jätta Euroopa kaitsmine siiski NATO ülesandeks, eriti pärast selle eelseisvaid laienemisi, ning saata võitlejaid rahutagamismissioonidele Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes kaugemates piirkondades mitte Euroopa Liidu, vaid ÜRO lipu all, sinikiivritena. Kahtlemata vajavad NATO ja ÜRO reforme, et need paremini toimiksid, kuid Euroopa riikide endi kaitsealast koostööd on juba praegu võimalik süvendada ka NATO raames.
Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise kaudu võib jõuda olukorda, kus maailmas süveneb rivaliteet mandrieurooplaste ja anglosfääri vahel, aga see ei oleks minu hinnangul Euroopa julgeoleku huvides. Paraku on aga just globaalne konkurents anglosfääri riikidega see, millest Macron ja paljud teised Lääne-Euroopa euroföderalistid tegelikult lähtuvad. Tundub, et Paet ei ole seda tõsiasja läbi hammustanud ning arvab siiralt, et Euroopa “täielik strateegiline autonoomia” ei tähendaks praktikas süvenevat rivaalitsemist demokraatlike lääneriikide endi vahel.
Lõpetuseks
Paet on teinud raamatut kirjutades ära suure töö. Käsitletud on veel selliseid teemasid nagu Euroopa Liidu naabruspoliitika, infosõjad ja võitlus Arktika pärast, eraldi peatükid on pühendatud ka Hiinale ja Venemaale. Nõrk koht on see, et eriti raamatu algus mõjub nagu lihtsalt lõputu referaat erinevate mõttekodade raportitest ja uudistest selle kohta, mida üks või teine Euroopa poliitik millestki arvas või ütles, mistõttu võivad paljud lugejad selle enne kaugemale jõudmist käest panna.
Kahe ülaltoodud olulisema punkti osas, millele Paet läbivalt keskendub, jään ma isiklikult eriarvamusele, aga samas on muidugi sümpaatne see, et vähemalt üks Eestist valitud eurosaadik on kasutanud koroonakriisi ajal tekkinud vaba aega millegi mõistliku tegemiseks: lugemiseks, oma mõtete süstematiseerimiseks ja kirja panemiseks. Mingeid väga uusi ja enneolematuid ettepanekuid sellest raamatust küll ei leia, aga olukorra kirjeldusena ja sissevaatena Paeti enda mõtteilma on see täiesti päevakohane lugemismaterjal. Veidi kahju, kuigi mitte üllatav, et selle ilmumisele ei ole järgnenud Eestis nüüd neil teemadel mingit laiemat arutelu.
Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.
Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.
Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.
Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.
Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.
Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.
Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.
Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.
Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.
“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)
On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.
“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.
Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)
Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.
“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.
“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)
Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”
Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)
Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.
Sahara kõrbes sadas lund kolmandat aastat järjest aga mõned ei usu ikka veel kliimamuutuste toimumist
Panin ülaltoodud read kirja 2018. aasta jaanuaris, kui Sahara kõrbes sadas kolmandat aastat järjest lund – märk kliimamuutustest, tegelikult üleilmsest soojenemisest (liiv jäi samas paigas jää alla viimasegi aastavahetuse paiku). Kunagi hiljem saatsin need koos mõningate teiste roheliste värssidega ajakirjale Vikerkaar, pakkudes, et need võiks sobida seal avaldamiseks. Viimane komplekti kuulunud luuletus oli selline…
igast trükitud sõnast igast tähest siin paberil jääb maha ökoloogiline jalajälg
parem lõpetada nüüd ja kohe
Vastust ma ei saanud. Nii et pole teada, kas need osutusid Vikerkaarde sobimatuks oma taseme poolest või mingil muul (sisulisel) põhjusel. Võib-olla olid need lihtsalt liiga radikaalsed sellise konservatiivse väljaande jaoks.
20. augustil 2018 alustas 15-aastane Greta Thunberg, kes oli läinud just üheksandasse klassi, Rootsi parlamendihoone ees istumisstreiki, et tõmmata parlamendivalimiste eel tähelepanu kiiresti süvenevale kliimakriisile – survestada poliitikuid tegutsema. Sellest kasvas välja üleilmne liikumine, mis on äratanud laialdast tähelepanu. Eelmisel aastal kuulutas ajakiri Time Thunbergi aasta isikuks, Forbes asetas ta maailma saja mõjukaima naise hulka, jne.
Mina ei ole tema tegevust ja sõnavõtte väga tähelepanelikult jälginud (olen nendega kursis peamiselt uudisvoos vilksatanud pealkirjade kaudu), sest tema sõnum on üldiselt selge ja arusaadav ning ma ei vaja selle pidevat ülekordamist. Nüüd eesti keeles ilmunud raamatu “Meie maja on leekides. Stseenid ühest perest kliimakriisi keerises” (rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe) võtsin aga siiski lugeda, et saada veidi täpsem ettekujutus sellest tüdrukust, kelle nimega lehvitatakse sageli ka poliitilistes debattides.
Raamatul on neli autorit. Kaanel on toodud kõige nähtavamalt esile Greta Thunbergi nimi, kuid suure osa sellest moodustab tegelikult tema ema Malena Ernmani 2018. aasta augustis ilmunud teos (“See võinuks olla minu lugu. Peaaegu nagu autobiograafia…”), mille ta kirjutas koos oma abikaasa Svante Thunbergiga, kes on Greta isa. Hiljem on seda täiendatud uute pildikestega tollest aastast ning järgnenust. “Selle loo kirjutasime mina ja Svante koos oma tütardega ja see räägib meie peret tabanud kriisist.” Lisatud on ka Greta tähtsamad kõned (inglise keelest tõlkinud Pille Kruus), neist viimane käesoleva aasta märtsist. Suur osa tekstist pärineb seega ajast, mil tüdrukust ei olnud veel saanud sellist üldtuntud tegelast, kelleks teda võib täna pidada. Rootsis oli selleks toona hoopis tema ema, kuulus laulja. Samas jõutakse lõpuks välja üsna hiljutisse aega.
Lugu algab 2014. aastast, kui varateismelisel Gretal tekivad tõsised söömishäired. Pärast suurt arstide vahet jooksmist diagnoositakse tal lõpuks Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos. Kohe üsna alguses selgub ka see, et kool ei olnud tema jaoks just kuigi meeldiv keskkond: “Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda. Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.”
Loos jutustajana esineval Malenal endal diagnoositakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire. “Mul on ATH ja see on mul muidugi olnud kogu elu. Olin diagnoosi saades 45 ja põhjus, miks mind varem ei uuritud, oli see, et mul ei olnud suuremaid probleeme, mille tõttu oleksin seda vajalikuks pidanud.” Noorem tütar Beata, kellele arstid ei suuda mingit selget diagnoosi panna, diagnoosib endal lõpuks ise misofoonia. Nii kujuneb selle jutustuse üheks keskseks teljeks tegelikult elu nende mitmesuguste häiretega.
“Ma kasvasin üles seitsmekümnendatel tööstusasulas ja mul ei olnud millestki puudus. Ma olin tõeline rahvakodu laps. Vaadates nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, praeguse aja laste lapsepõlve – oma tütarde pealt –, mõtlen ma, et minul poleks praegu võimalustki olnud. Liiga palju kiirustamist, lärmi, muljeid, edule ja tulemustele orienteeritust.”
Kliimakriisist kujuneb Gretale üheaegselt nii kinnisidee kui ka päästerõngas – sellele keskendumine mõjub talle hästi, aitab endaga paremini toime tulla. Ta asub (nagu ütles kunagi üks John McCaini kuulus valimisloosung) teenima eesmärki, mis on suurem temast endast. Samas kätkeb see endas muidugi ohtu, et ühel hetkel, kui kõik suured püüdlused lõpuks ikkagi liiva jooksevad, võib tulla tagasilangus, vaimne kokkuvarisemine. Seetõttu mina isiklikult tema ergutajate kooriga ei ühineks. Tegelikult tundub, kuigi päris otse ei ole seda selles raamatus küll kusagil öeldud, et tegelikult muretsesid selle pärast ka tema vanemad, kes otsustasid tütre võitlust siiski toetada, sest nägid kui hästi see talle mõjus.
Kliimateemasid, millest raamatus on juttu loomulikult palju, siin pikalt lahkama ei hakka. Peatun vaid ühel, mida olen tõstatanud varem ise teise nurga alt. Lk 268-271 on toodud ära perekondlik jutuajamine, milles laidetakse maha mõte kasutada kliimakriisi leevendamiseks tuumaenergiat. 2008. aasta jaanuaris kirjutasin roheliste häälekandjas Kortsleht, et see kogub maailmas toetajaid just roheliste hulgas.
Kohalikud rohelised reageerisid sellele toona pigem negatiivselt. Sama suhtumine valitseb kõnealuses raamatus, kus alternatiivina nähakse tuule- ja päikeseenergiat. Nende puhul on aga ju tõsine probleem varustuskindluses: päikest paistab rohkem suvel, kuid elektrit kulub talvel. Puudujäägi kompenseerimine bioelektriga, mille tulemusel on Euroopas viimastel aastatel juba kasvanud hüppeliselt metsade raie, ei ole ilmselt samuti ökoloogiliselt jätkusuutlik lahendus. Seetõttu tundub tuumaenergia jätkuvalt asjakohane, kuigi palju sõltub muidugi konkreetsest lahendusest.
Eestis on kerkinud viimastel kuudel esile kaks teemat, mille kohta näib olevat lausa kohustuslik omada mingit arvamust: Eia Uusi romaan “Tüdrukune” ning Ameerika Ühendriikides lahvatanud ja sealt mujalegi levinud meeleavaldustest hoogu saanud poleemika rassismi/antirassismi üle. Kuna ma ei ole nimetatud romaani lugenud, keskendun järgnevalt neist viimasele.
9. juuni Sakalas avaldatud patukahetsuskirjas “Meie varjatud rassistid” kuulutas Sass Henno, et põrgus on reserveeritud eraldi koht neile, kes säilitavad nö. “neutraalsuse” või keelduvad võtmast seisukohta sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel, mis nüüd justkui kätte on jõudnud. Tema arvates ei ole rassism sugugi keeruline teema, kui inimene just ise rassist ei ole. Henno tunnistas, et on seda ise olnud, aga tahab muutuda normaalsemaks. Mina ei saa seda enda kohta öelda, seega saan lahata antud problemaatikat rahulikumalt – tundmata mingit vajadust tõestada, et ma ei ole rassist.
Minu arvates on (ebateadlik) rassism, kui minna sellest rääkides veidi sügavamale kulunud loosungitega vehkimisest, väga keeruline teema. Alustada tuleb seejuures muidugi sõnadest, mida kasutatakse inimeste kirjeldamiseks. Ingliskeelse kultuuriruumi mõjul on Eestis läinud moodi pidada halvaks tooniks sõna “neeger” kasutamist. Poliitiliselt korrektne on eelistada sellele sõnu: must, mustanahaline, mittevalge, afroameeriklane. Kas need on aga ka tegelikult neutraalsemad (mitterassistlikumad) kui “neeger”, sellele ei näi viimase kriitikud palju mõtlevat, kuigi võiks.
Sünonüümisõnastiku avamisel võib igaüks kerge vaevaga veenduda, et “mustaga” tähenduselt sarnased sõnad on eesti keeles: määrdunud, võidunud, (millegi) puhtus jätab soovida, räpane, kasimata, kõntsane, siivutu, rüve, sopane, saastane, rokane, ropane, ropp. Ingliskeelne “black” selliseid kõrvaltähendusi ei oma. Meie “mustale” vastab seal selles mõttes pigem “dirty”. Seega pole “mustanahaline” tegelikult kaugeltki nii neutraalne sõna nagu “black”, mille vastena meil seda sageli kasutatakse. Usun, et enamasti ei tehta seda halva tagamõttega, aga sellegi poolest on tegemist sõnaga, mille kasutamise kohta saab antud kontekstis öelda peenelt intellektuaalitsedes: struktuurne rassism keele tasandil.
Sarnane on ju lugu ka sõnaga “mustlased”. Eesti Keele Instituudi (EKI) tolleaegne direktor Urmas Sutrop ütles 2013. aastal Eesti Päevalehele, et see oli küll algselt halvustava alatooniga, kuid on muutunud hiljem neutraalseks. Praegu soovitab EKI keeletoimkond kasutada rööpnimetusena siiski sõna “romad”, mida eelistavad Eestis ka paljud nimetatud rahvakillu esindajad ise. Inimõiguste Instituut on soovitanud “mustlaste” kasutamisest hoiduda nii ajakirjanduses kui ka igapäevakõnes. Samas ei ole isegi kõik inimõiguslased meil seda soovitust alati järginud. Alles eelmisel aastal valmis Eesti Inimõiguste Keskusel koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga kolm Euroopa Komisjoni poolt rahastatud seirearuannet riikliku romasid puudutava integratsioonistrateegia rakendamise kohta Eestis, milles oli juttu ka “mustlastest”. Ja selle sõna kasutajaid leidub nendegi hulgas, kelle kohta seda kasutatakse, sest harjumuse jõud on suur.
Keel areneb muidugi pidevalt. Nõukogude ajal nimetati eesti tänavakeeles “mustadeks” (ei saa kuidagi väita, et see oli positiivne või täiesti neutraalne sõna) kaukaaslasi, aga tänapäeva noorte kõnepruugis on “kaukaaslane” hakanud tähendama (ingliskeelse “caucasian” mõjul) heleda nahavärviga ehk valget inimest.
Fakt on see, et inimesed võivad tajuda sõnade tähendust väga erinevalt: mis ühe silmis neutraalne, see teise jaoks rassistlik, aga ka vastupidi. Mina isiklikult kaldun siiski nõustuma N-sõna osas Jaan Kaplinskiga, kes märkis 2008. aasta 8. juuli Eesti Päevalehes avaldatud artiklis “Konservatiivid, liberaalid ja keel”, et “inglise “negro” pole seda, mis eesti “neeger”. On päris pentsik, et meie keeles üpris kahemõtteliselt-halvustavalt kõlavat “mustanahalist” (black-skinned? dirty-skinned?) kasutatakse viisakama sõnana “neegri” asemel. Usun, et iga aafriklane või neeger saaks asjast aru, kui talle seda seletada. Olen ise asja selgeks rääkinud Nigeeria kirjaniku Wole Soyinkaga, kes on niisuguse poliitilise korrektsuse äge kriitik.” Soyinka oli esimene aafriklane, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia. Ta on muu hulgas tuntud selle poolest, et on kritiseerinud rõhuvaid režiime sõltumata nende juhtide ja toetajate nahavärvist.
Tegelikult on ka ingliskeelsete sõnade puhul lugu keerulisem, kui esmapilgul paistab. On küll vaieldamatu, et halvustavat tähendust on algusest peale omanud sõna “nigger”, mis võeti kasutusele USA lõunaosariikides, kuid rahvusvahelisem “negro” (tuleb ladinakeelsest sõnast “niger”, mis tähendab musta värvi) oli ka ameeriklaste kõnepruugis pikalt tavaline, neutraalne sõna. Negatiivse varjundi omandas see suuresti viimase poole sajandi jooksul. Varem kasutasid seda (sealhulgas enese määratlemisel) ka inimesed nagu Frederick Douglass, Ida B. Wells, Martin Luther King. Kuidas tõlkida nende sõnavõtte meie tänapäeva keelde, kui N-sõna enam kasutada ei kõlba?
Ingliskeelsest kultuuriruumist ülevõetuna on hakanud levima eesti keeles ka “mittevalged” ning “afroameeriklased”, aga needki sõnad ei ole paremad kui “mustad”. Ühel juhul on tegemist teiste määratlemisega enda nahavärvi kaudu (mina/mittemina), mis rõhutab rassilist segregatsiooni (valged/mittevalged). Teist saab aga kasutada ainult nende kohta, kes on ameeriklased ja peavad ühtlasi väga oluliseks seda, et nende juured asuvad kusagil Aafrikas, kust on teatavasti pärit kogu inimkond. Leidub siiski palju inimesi, kes sellist päritolu rõhutamist enda juures meeldivaks ei pea, sest neid ennast ei pruugi siduda Aafrikaga sisuliselt mitte miski. “Afroeurooplane” ning “afroeestlane” ongi meil ju võetud juba kasutusele tegelaste poolt, kes sooviksid nähtavasti saata sellised inimesed ära Aafrikasse. Kas need sõnad on nüüd siis eesti keeles tõesti paremad kui “neeger”?
Angloameerika kultuuri mõjul on N-sõna muutunudki Eestis juba suuresti tabusõnaks, mida ei kasuta enam isegi paljud rassistid (selle asemel teevad nad enda arengutasemele vastavaid nalju “tugeva päevituse” teemal). Selles mõttes murdis Henno sisse ikkagi üsna lahtisest uksest. Sõnadest olulisem on aga lõpuks see tähendus, mida need kannavad. Minu arvates ei ole “mustad”, “mittevalged” ja “afroameeriklased” selle poolest küll kuidagi paremad “neegrist”, mis võinuks püsida eesti keeles tavalise, aktsepteeritud sõnana, nagu seda on “negro” näiteks Brasiilias ning mitmetes teistes Ladina-Ameerika riikides. Pigem võib neid sõnu pidada hoopis vähem neutraalseteks. Seda võiksid endale teadvustada ka inimesed, kes on kuulutanud N-sõna kasutamise Eestis rassistlikuks.
Artikkel ilmus 2. juulil 2020 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.
On hea, et 1. juulist võtab Euroopa Liidu eesistumise üle just Saksamaa, mida võib tänapäeval julgelt nimetada seda riikide ühendust kandvaks jõuks. Berliini ees seisvad väljakutsed on aga väga suured ja keerulised ning neile vastamine saab olema raske.
Saksamaa on omanud Euroopa ajaloos keskset rolli juba pikalt. Isegi külma sõja ajal, kui see maa oli rebitud mitmeks tükiks ja lõhestatud raudse eesriidega, keerles ju geopoliitiline suur mäng paljuski ümber tema. Saksamaa taasühinemine viis aga samalaadse protsessini Euroopas laiemalt – Ida ja Lääs, sõbralikult näe, teineteisele siis ulatasid käe. See kõik juhtus ajaloolises perspektiivis suhteliselt hiljuti, kuigi üksikisiku vaatepunktist võib möödunud aeg näida pikk. Sügisel täitub alles 30 aastat sellest, kui teise maailmasõja võitjariigid allkirjastasid lõpuks lepingu, millega Saksamaale anti tagasi täielik suveräänsus.
Nüüd oleme jõudmas olukorda, kus Saksamaa saab Euroopa Liidu eesistujariigiks ajal, mil sealt on pärit ka Euroopa Komisjoni president. Esmapilgul võib ehk tunduda, et sakslaste domineerimine on muutumas Euroopas lausa totaalseks. Kahjuks või õnneks see nii siiski ei ole.
Sisepoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline
Kõigepealt tuleb arvestada seda, et sisepoliitiline olukord on Saksamaal jätkuvalt komplitseeritud. Koroonakriisi ajal kasvas küll järsult toetus kristlikele demokraatidele, kes kannavad praegu suurimat vastutust riigi juhtimise eest, kuid ei ole veel selge, kes neid ennast varsti juhtima hakkab. Küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate toetaks täna ligi 40% valijatest. Võrdluseks, et 2017. aastal said nad Saksamaa Liidupäeva valimisel 33% häältest ja veebruaris oleks neid toetanud vaid veidi enam kui veerand valijatest. Tõus on seega olnud tõesti muljetavaldav. See näitab, et sakslased kiidavad üldiselt heaks selle, kuidas nende riiki on koroonakriisi ajal juhitud. Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit liigub samal ajal aga jälle uue juhi valimise poole. Paradoksaalsel kombel on seegi tulnud kasuks erakonna reitingule.
Mäletatavasti hakkas Angela Merkel juba mõne aja eest valmistama ette enda lahkumist poliitikalavalt. 2018. aastal otsustas ta jääda oma praeguse ametiaja lõpuni liidukantsleriks, aga kristlike demokraatide juhiks enam ei kandideerinud. 2018. aasta detsembris valiti selleks Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest oli saanud alles samal aastal erakonna peasekretär. Esialgu paistis, et ta sobib sellele kohale hästi. Küsitlused näitasid, et temast sai kiiresti üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Järgnes paraku rida ebaõnnestunud väljaütlemisi, mis tema populaarsust järjest kahandasid. Kui kristlikud demokraadid said 2019. aasta sügisel järjest lüüa kolmel liidumaal toimunud valimistel, mida seostati vähemalt osaliselt Kramp-Karrenbaueri kasvava ebapopulaarsusega, oli selge, et erakonna juhiks ta enam kauaks ei jää – 2021. aasta üldvalimistele minnakse kellegi teise juhtimisel. Tänavu veebruaris teataski ta, et astub ametist tagasi. Aprillis pidi toimuma kristlike demokraatide kongress, kus valitakse erakonnale uus juht, kuid koroonakriisi tõttu lükati see edasi detsembrisse. Oma kandidatuuri on kuulutanud välja mitmed tuntud tegelased, kes esindavad üpriski erinevaid suundi (seda ka välispoliitilise orientatsiooni osas). Kindlat favoriiti nende hulgast seni esile kerkinud ei ole. Pole selge, millise suuna kristlikud demokraadid lõpuks valivad.
Selge on aga see, et eelseisval poolaastal keskenduvad nad suuresti omavahelisele võimuvõitlusele, kusjuures nende võitlus erakonna tuleviku ehk selle edasise poliitilise kursi pärast võib mõjutada tuntavalt ka Euroopa tasandil toimuvat. Saksamaa põhiseaduskohus juba langetas otsuse, millega seadis kahtluse alla Saksamaa keskpanga jätkuva osalemise euroala stabiliseerimiseks mõeldud varaostuprogrammis. On ülimalt ebatõenäoline, et sellised teemad kristlike demokraatide sisevalimistel ei tõstatu.
Euroopa Liidu eesistumisega seoses hakkab mängima nüüd aga silmapaistvamat rolli ilmselt välisminister Heiko Maas (fotol), kes kuulub hoopis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ridadesse. 2021. aasta parlamendivalimistel on sotsid ja kristlikud demokraadid taas konkurendid – seegi loob ju ühe sisepoliitilise pingevälja, mis võib mõjutada Saksa poliitikute tegevust ka Euroopa tasandil. Küsimus taandub kokkuvõttes võistlemisele selles, kes suudab esineda suurema eurooplasena, aga seista samal ajal kõige tugevamalt Saksamaa huvide eest.
Ees seisab palju raskeid läbirääkimisi
Välisminister Maas on märkinud, et Saksamaa eesistumisaja fookuses saab paratamatult olema tegelemine koroonakriisi ja selle majanduslike tagajärgedega. Tema sõnul vajab just eriti selline ekspordile suunatud riik nagu Saksamaa tervet Euroopat ja toimivat maailmamajandust. “Seetõttu on see mitte üksnes märk euroopalikust solidaarsusest, vaid ka puhas majanduslik mõtlemine, kui Euroopa Liit tuleb välja oma ajaloo suurima abipaketiga”, kirjutas ta ajalehes Welt am Sonntag.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen käis lõpuks välja plaani jagada liikmesriikidele järgmise seitsme aasta jooksul keskusest kokku 750 miljardit eurot lisaraha, millest 500 miljardit oleks toetused, mida tagastama ei pea, ning 250 miljardit laenud, soodsatel tingimustel. Rahastada tahetakse seda abipaketti ühiselt võetava laenuga, mis tuleb maksta tagasi 30 aasta jooksul, alustades tagasimakseid 2028. aastal. See tähendab, et esialgu olukord küll leeveneks, kuid hiljem peaks Euroopa Liit kärpima kulutusi, suurendama riikide osamakseid ja/või hankima uusi omavahendeid (üleliiduliste maksude abil), et võetud laen tagasi maksta.
Mitmete riikide juhtivad poliitikud väljendasid selle plaani suhtes kohe skeptilisust. Soome rahandusminister, Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni ei uskunud rahvusringhäälingule YLE antud intervjuus, et pakutud mudel läbi võiks minna. Soome peab oluliseks, et liikmesriikide abistamine toimuks rohkem laenude, mitte tagastamatu abi vormis, sest viimane tuleb ju maksta lõpuks kinni kõigil liikmesriikidel ühiselt. Kulmuni muretses, et raha jagamine tagastamatu abina võib õõnestada Euroopa Liidus veelgi liikmesriikide vastutust omaenda majanduspoliitika eest. “Meie jaoks on keskse tähtsusega reeglid ja see, et neist peetaks kinni,” rõhutas ta. Järgmisel nädalal astus Kulmuni küll rahandusministri kohalt tagasi, kuid seda mitte seoses Euroopa Komisjoni plaanidega. Mõtet jagada 2/3 rahast tagastamatu abina kritiseeris ka Rootsi peaminister Stefan Löfven, sealsete sotsiaaldemokraatide juht, kelle sõnul on abipakett, mis aitab riikidel taas jalgele tõusta, küll iseenesest vajalik, kuid raha tuleks jagada laenudena, sest sellisel juhul kasutatakse seda efektiivsemalt. Löfven märkis, et plaani teostumine esialgu pakutud kujul võib viia järsu kasvuni Rootsi osamaksetes Euroopa Liidu eelarvesse.
Euroopa Komisjoni plaan vastas suuresti ettepanekutele, mida esitlesid juba varem avalikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. See võeti rõõmuhõisetega vastu kõrini võlgades Lõuna-Euroopa ja vaestes Ida-Euroopa riikides, aga pani inimesi tõsiselt muretsema nendes keskmisest paremal järjel olevates maades, kus on üritatud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Euroopa Parlamendis tervitasid seda eelkõige euroföderalistid (rohelised ja liberaalid rõhutasid siiski, et toetuste saamisel peaks olema tingimuseks austus demokraatia ja õigusriigi põhimõtete vastu), kritiseerisid eurorealistid ja -skeptikud.
Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinenud Johan Van Overtveldt (Belgia, Uus-Flaami Allianss) rõhutas, et liikmesriikidele antavad laenud ja toetused peavad olema seotud selgete tingimustega ning väga oluline on ka see, et nende rahastamismeetmete tõttu ei kannataks lõpuks inimesed, kes on oma tööga teenitud raha säästnud. Tema sõnul tuleks olla teadlik, et piirid on ka sellel, kui ulatuslikult saab toetuda olukorra päästmiseks Euroopa Keskpanga rahatrükile. Hollandi eurosaadik Derk Jan Eppink (Demokraatia Foorum) leidis samas, et Euroopa Komisjon üritab sooritada poliitilist riigipööret, millega loodaks pöördumatult ülekandeliit, kus üks osa Euroopast tahab elada teise osa rahakotil. Ta märkis, et see plaan võidakse veel liikmesriikide poolt vetostada ja läheb tegelikult vastuollu ka Euroopa Liidu aluslepingutega. “Me viime selle debati inimesteni – nende inimesteni, kes peavad maksma, ja me pöördume Saksa professorite poole, et nad läheksid riigi põhiseaduskohtusse,” lubas Eppink.
Juba reedel, 19. juunil toimub Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus liikmesriikide valitsusjuhid neid teemasid arutama hakkavad. Usun, et Saksamaa üritab leida lõpuks siiski kompromissi, mis rahuldaks ka teisi riike, kus valitseb protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (kui kasutada Max Weberi kuulsaid sõnu). Üheks algava eesistumisaja prioriteediks on aga kuulutatud läbirääkimiste taaskäivitamine Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Ühtlasi tahab Maas tegutseda vahendajana, et maandada USA ja Hiina vahel kasvanud pingeid. Veel käesoleval aastal tuleks lõplikult vormistada ka Suurbritannia ja Euroopa Liidu edasised suhted. Kõik need on väga olulised, aga ka äärmiselt keerulised ülesanded.
Artikkel ilmus 17. juunil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.