Leedu kirjanik Kristina Sabaliauskaitė oli eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav kaheosalise romaaniga “Peetri keisrinna” (leedu keeles 2019 ja 2021, eesti keeles 2021 ja 2022), mis on pälvinud ohtralt kiidusõnu (esimesest osast kirjutas näiteks Aleksandra Murre, teisest Andra Teede), kuid jäänud minul lugemata, sest… no lugemist vajavate raamatute nimekiri on juba niigi frustreerivalt pikk, kõike ei jõua. Seda enam on aga põhjust rõõmustada selle üle, et “Peetri keisrinna” leidis Eestis siiski piisavalt lugejaid, sest muidu jäänuks siin tõenäoliselt avaldamata tõlge Sabaliauskaitė debüütromaanist “Silva rerum”, täpsemalt öeldes selle esimesest osast (leedu keeles 2008, eesti keeles 2025), sest ilmunud on neid kokku neli (2008, 2011, 2014, 2016).
Ma ei tea, kas/millal ülejäänud kolm eesti keelde ilmuvad, aga kui see juhtub, siis kaalun nende lugemist kindlasti tõsiselt, sest esimene oli päris omapärane, huvitav, hästi kirjutatud-tõlgitud jne. – väga kaasahaarav, nagu on öelnud Maarja Vaino. Samas võib piirduda ka ainult esimese osaga. Selles mõttes, et järgede lugemine ei ole tingimata vajalik – lugu jõudis lõpuks punkti, kus võis raamatu rahulikult käest panna.
Sabaliauskaitė pälvis Eestis tähelepanu juba 2018. aastal seoses osalemisega Londoni raamatumessil. Pille-Riin Larm tegi temaga siis väikese intervjuu. Tauno Vahter aga märkis: “Kuigi raamatusarja [“Silva rerum”] on kiidetud, on selle umbes kahe tuhande lehekülje suurune maht tõlkimisel kahtlemata ka päris suur takistus.” Nii et eesti keelde tõlgiti kõigepealt hoopis hiljem sündinud “Peetri keisrinna”, mida on kokku vaid 600 lehekülge. Kui selle esimene osa meie keeleruumi jõudis, meenutas Larm ka “Silva rerumi” rahvusvahelist edu, kuid lisas siiski: “Tegu on aga ikkagi nelja paksu köitega ja veel leedu kirjandusega – Eestis nõuaks see ettevõtmine hulljulgust nii tõlkijalt kui ka kirjastuselt. Ei ole ju sugugi kindel, et bilanss jääb nulli…”
Sabaliauskaitė ise möönis toona Larmile antud intervjuus: “See on väga mahukas teos, mis nõuab väljaandjalt ja tõlkijalt pikaajalist pühendumist. Kuid praktika näitab, et kui kusagil piiri taga on ilmunud “Peetri keisrinna”, järgneb sellele ka “Silva rerum”. Kaheldamatult on “Peetri keisrinna” mu kõige edukam raamat, millest on saanud taasiseseisvunud Leedu suurim bestseller ning mis oma aktuaalsuse tõttu on välisriikideski leidnud suurt vastukaja.”
Nii et mujalgi on “Peetri keisrinna” avanud uksi “Silva rerumile”. Lisaks mahule on asi ilmselt selles, et Venemaa ajalugu ehk sealt pärit tegelased on rahvusvahelisele lugejaskonnale üldiselt tuttavamad kui mingid kummalised keerdkäigud Leedu minevikus, mistõttu on nende abil kergem tähelepanu pälvida ja teose vastu huvi äratada. Autor ise ütles mõne aasta eest intervjuus Linda Kaljundile: “Kui ma kirjutan ajaloolist romaani, siis ma nagu annan hääle neile, kellel oma hääl puudub. Tetraloogias “Silva rerum” kirjutan ma naistest, lastest, keskaadlist, kes polnud ajaloos kõige olulisemad tegelased, kangelased, liidrid, kuningad või midagi sellist. Keskendusin sellele ühiskonnakihile, kes tavaliselt pildilt välja jääb.”
Tegevus leiab aset 17. sajandil. Kui palju me teame sellest, mis siis tänapäeva Leedu aladel toimus? Tegin küll kunagi ülikoolis aines nimega “Leedu ajalugu” (4 EAP) eksami hindele A, aga pidin nüüd loo püändini jõudes (lk 285) ikkagi Wikipediast järgi vaatama, millest täpselt jutt käis. Romaanis esinevad ajaloolised isikud võivad kahtlemata olla tuttavad Leedu lugejatele, kuid meile siin ütlevad nende nimed umbes sama palju nagu neile hertsog Magnus ja Ivo Schenkenberg. See tähendab, et nendega seotud ajaloolis-poliitiline taust on meie jaoks tegelikult suuresti tume maa. Kas see segab lugemist? Mitte eriti.
“Silva rerum” tundub veidi nagu Elena Ferrante Napoli-sari, kuid hõlmab nelja osa peale kokku pikemat perioodi ja rohkem põlvkondi. Esimeses on ühed kesksed tegelased kaksikud Urszula ja Kazimierz. Tüdruk otsustab hakata pühakuks, mistõttu läheb kloostrisse, mis meenutab meile kangesti filmist “Viimne reliikvia” tuntud asutust. Tema vennast saab üliõpilane, kes peab pistma rinda enam-vähem sarnaste tegelastega nagu Savonarola. Kui katoliku kiriku kuulus keelatud raamatute nimekiri (Index Librorum Prohibitorum) jätkuvalt täieneks, oleks “Silva rerum” seal kindlasti sees, sest väga kenas valguses see jumalasulaseid ja kiriklikke institutsioone just ei näita.
Kohati meenus lugedes Inga Grencberga “Armunud saatusesse” (“Silva rerumi” kaanel võiks olla samuti 18+), aga tekst mõjub üldiselt tunduvalt ängistavamalt, tegelastel on pidevalt valus – nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui lõpp ei oleks helgem, oleksin lugemist lõpetades olnud Sabaliauskaitė peale väga pahane kogu selle kohutava õuduse pärast, mis lugedes läbida tuli. Ma arvan, et õnneliku lõpu puudumine olnuks selle romaani puhul täiesti andestamatu surmapatt. Seda hoolimata kaunis poeetilisest stiilist, mida iseloomustavad kohati leheküljepikkused laused.
Siin üks suvaline stiilinäide (lk 117): “Kui Kazimierz ärkas, teadis ta vaid üht – tema üksindus lõpeb alles siis, kui leidub vähemalt üks elusolend, kellele ta saab rääkida, mida ta tolle Bonifacy peaga olendi, Bruno või mis iganes ta nimi ka polnud, silmis oli näinud ja mõistnud, aga nägi ta seal selliseid asju, et tal polnud kahtlustki – tema üksindus jääb igaveseks.” Nojah, siia sattus nüüd küll üks lühem lause, aga maitse annab ehk kätte. Leebe maitse, sest teos sisaldab ka võikaid kirjeldusi, muu hulgas kasakate elajalikest rüüsteretkedest, mis võivad viia tahtmiseni see käest panna ja mitte kunagi enam avada.
“Ja see siinne on vaid esimene osa neljast, nii et oodata on nii mõndagi. Usun, et see epopöa pooleli ei jää, lugejahuvi puuduse üle ei kurda ning jõuab täies mahus maakeelde meid rõõmustama. Vaatasin, raamatukogudes on esimene osa puhta välja laenatud. Hea märk. Eestlasi lähinaabrid ja kaugem ajalugu ikkagi huvitavad,” kirjutas veebruaris Karl Martin Sinijärv.
Eks paistab. Laenutuste arv ei näita veel automaatselt seda, et nii paljud inimesed raamatut lugema hakates ka selle lõpuni jõuavad ning loetuga nii rahule jäävad, et järgmise osagi kätte võtavad. Aga lähinaabrite ajalugu on muidugi huvitav.
“Silva rerumi” tõlkija Tiina Kattel on selle kohta ise varem kirjutanud: “Teose vastuvõtt kriitikute poolt oli ja on kohati siiani üsna kriitiline, autorit süüdistatakse lugejaga manipuleerimises, uskumatu populaarsuse põhjusena nähakse eelkõige kavalat turundust ja head reklaami, mitte teose ilukirjanduslikku tugevust.” Mina seda romaani nõrgaks ei pea, kuid ütleksin nii, et kohati on seda lugeda emotsionaalselt raske. See kohvitops ei sobi ilmselt igale maitsele.
Lõpetuseks soovitan lugeda lisaks Sirbis ilmunud arvustusi, mille autoriteks on Kaarina Rein ja Madis Maasing. Seejärel võib juba teose enda kätte võtta – piisav eelinfo peaks garanteerima, et tekst ei muutu emotsionaalselt liiga kaasahaaravaks, lugeja suudab säilitada selle suhtes teatava distantsi, hinnata kriitiliselt autori katseid temaga manipuleerida jne. Päris puhta lehena lugema hakates võib see mõjuda liiga kange kraamina, eriti alla 18-aastastele.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
