Kristina Sabaliauskaitė “Silva rerum”

Leedu kirjanik Kristina Sabaliauskaitė oli eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav kaheosalise romaaniga “Peetri keisrinna” (leedu keeles 2019 ja 2021, eesti keeles 2021 ja 2022), mis on pälvinud ohtralt kiidusõnu (esimesest osast kirjutas näiteks Aleksandra Murre, teisest Andra Teede), kuid jäänud minul lugemata, sest… no lugemist vajavate raamatute nimekiri on juba niigi frustreerivalt pikk, kõike ei jõua. Seda enam on aga põhjust rõõmustada selle üle, et “Peetri keisrinna” leidis Eestis siiski piisavalt lugejaid, sest muidu jäänuks siin tõenäoliselt avaldamata tõlge Sabaliauskaitė debüütromaanist “Silva rerum”, täpsemalt öeldes selle esimesest osast (leedu keeles 2008, eesti keeles 2025), sest ilmunud on neid kokku neli (2008, 2011, 2014, 2016).

Ma ei tea, kas/millal ülejäänud kolm eesti keelde ilmuvad, aga kui see juhtub, siis kaalun nende lugemist kindlasti tõsiselt, sest esimene oli päris omapärane, huvitav, hästi kirjutatud-tõlgitud jne. – väga kaasahaarav, nagu on öelnud Maarja Vaino. Samas võib piirduda ka ainult esimese osaga. Selles mõttes, et järgede lugemine ei ole tingimata vajalik – lugu jõudis lõpuks punkti, kus võis raamatu rahulikult käest panna.

Sabaliauskaitė pälvis Eestis tähelepanu juba 2018. aastal seoses osalemisega Londoni raamatumessil. Pille-Riin Larm tegi temaga siis väikese intervjuu. Tauno Vahter aga märkis: “Kuigi raamatusarja [“Silva rerum”] on kiidetud, on selle umbes kahe tuhande lehekülje suurune maht tõlkimisel kahtlemata ka päris suur takistus.” Nii et eesti keelde tõlgiti kõigepealt hoopis hiljem sündinud “Peetri keisrinna”, mida on kokku vaid 600 lehekülge. Kui selle esimene osa meie keeleruumi jõudis, meenutas Larm ka “Silva rerumi” rahvusvahelist edu, kuid lisas siiski: “Tegu on aga ikkagi nelja paksu köitega ja veel leedu kirjandusega – Eestis nõuaks see ettevõtmine hulljulgust nii tõlkijalt kui ka kirjastuselt. Ei ole ju sugugi kindel, et bilanss jääb nulli…”

Sabaliauskaitė ise möönis toona Larmile antud intervjuus: “See on väga mahukas teos, mis nõuab väljaandjalt ja tõlkijalt pikaajalist pühendumist. Kuid praktika näitab, et kui kusagil piiri taga on ilmunud “Peetri keisrinna”, järgneb sellele ka “Silva rerum”. Kaheldamatult on “Peetri keisrinna” mu kõige edukam raamat, millest on saanud taasiseseisvunud Leedu suurim bestseller ning mis oma aktuaalsuse tõttu on välisriikideski leidnud suurt vastukaja.”

Nii et mujalgi on “Peetri keisrinna” avanud uksi “Silva rerumile”. Lisaks mahule on asi ilmselt selles, et Venemaa ajalugu ehk sealt pärit tegelased on rahvusvahelisele lugejaskonnale üldiselt tuttavamad kui mingid kummalised keerdkäigud Leedu minevikus, mistõttu on nende abil kergem tähelepanu pälvida ja teose vastu huvi äratada. Autor ise ütles mõne aasta eest intervjuus Linda Kaljundile: “Kui ma kirjutan ajaloolist romaani, siis ma nagu annan hääle neile, kellel oma hääl puudub. Tetraloogias “Silva rerum” kirjutan ma naistest, lastest, keskaadlist, kes polnud ajaloos kõige olulisemad tegelased, kangelased, liidrid, kuningad või midagi sellist. Keskendusin sellele ühiskonnakihile, kes tavaliselt pildilt välja jääb.”

Tegevus leiab aset 17. sajandil. Kui palju me teame sellest, mis siis tänapäeva Leedu aladel toimus? Tegin küll kunagi ülikoolis aines nimega “Leedu ajalugu” (4 EAP) eksami hindele A, aga pidin nüüd loo püändini jõudes (lk 285) ikkagi Wikipediast järgi vaatama, millest täpselt jutt käis. Romaanis esinevad ajaloolised isikud võivad kahtlemata olla tuttavad Leedu lugejatele, kuid meile siin ütlevad nende nimed umbes sama palju nagu neile hertsog Magnus ja Ivo Schenkenberg. See tähendab, et nendega seotud ajaloolis-poliitiline taust on meie jaoks tegelikult suuresti tume maa. Kas see segab lugemist? Mitte eriti.

“Silva rerum” tundub veidi nagu Elena Ferrante Napoli-sari, kuid hõlmab nelja osa peale kokku pikemat perioodi ja rohkem põlvkondi. Esimeses on ühed kesksed tegelased kaksikud Urszula ja Kazimierz. Tüdruk otsustab hakata pühakuks, mistõttu läheb kloostrisse, mis meenutab meile kangesti filmist “Viimne reliikvia” tuntud asutust. Tema vennast saab üliõpilane, kes peab pistma rinda enam-vähem sarnaste tegelastega nagu Savonarola. Kui katoliku kiriku kuulus keelatud raamatute nimekiri (Index Librorum Prohibitorum) jätkuvalt täieneks, oleks “Silva rerum” seal kindlasti sees, sest väga kenas valguses see jumalasulaseid ja kiriklikke institutsioone just ei näita.

Kohati meenus lugedes Inga Grencberga “Armunud saatusesse” (“Silva rerumi” kaanel võiks olla samuti 18+), aga tekst mõjub üldiselt tunduvalt ängistavamalt, tegelastel on pidevalt valus – nii vaimselt kui füüsiliselt. Kui lõpp ei oleks helgem, oleksin lugemist lõpetades olnud Sabaliauskaitė peale väga pahane kogu selle kohutava õuduse pärast, mis lugedes läbida tuli. Ma arvan, et õnneliku lõpu puudumine olnuks selle romaani puhul täiesti andestamatu surmapatt. Seda hoolimata kaunis poeetilisest stiilist, mida iseloomustavad kohati leheküljepikkused laused.

Siin üks suvaline stiilinäide (lk 117): “Kui Kazimierz ärkas, teadis ta vaid üht – tema üksindus lõpeb alles siis, kui leidub vähemalt üks elusolend, kellele ta saab rääkida, mida ta tolle Bonifacy peaga olendi, Bruno või mis iganes ta nimi ka polnud, silmis oli näinud ja mõistnud, aga nägi ta seal selliseid asju, et tal polnud kahtlustki – tema üksindus jääb igaveseks.” Nojah, siia sattus nüüd küll üks lühem lause, aga maitse annab ehk kätte. Leebe maitse, sest teos sisaldab ka võikaid kirjeldusi, muu hulgas kasakate elajalikest rüüsteretkedest, mis võivad viia tahtmiseni see käest panna ja mitte kunagi enam avada.

“Ja see siinne on vaid esimene osa neljast, nii et oodata on nii mõndagi. Usun, et see epopöa pooleli ei jää, lugejahuvi puuduse üle ei kurda ning jõuab täies mahus maakeelde meid rõõmustama. Vaatasin, raamatukogudes on esimene osa puhta välja laenatud. Hea märk. Eestlasi lähinaabrid ja kaugem ajalugu ikkagi huvitavad,” kirjutas veebruaris Karl Martin Sinijärv.

Eks paistab. Laenutuste arv ei näita veel automaatselt seda, et nii paljud inimesed raamatut lugema hakates ka selle lõpuni jõuavad ning loetuga nii rahule jäävad, et järgmise osagi kätte võtavad. Aga lähinaabrite ajalugu on muidugi huvitav.

“Silva rerumi” tõlkija Tiina Kattel on selle kohta ise varem kirjutanud: “Teose vastuvõtt kriitikute poolt oli ja on kohati siiani üsna kriitiline, autorit süüdistatakse lugejaga manipuleerimises, uskumatu populaarsuse põhjusena nähakse eelkõige kavalat turundust ja head reklaami, mitte teose ilukirjanduslikku tugevust.” Mina seda romaani nõrgaks ei pea, kuid ütleksin nii, et kohati on seda lugeda emotsionaalselt raske. See kohvitops ei sobi ilmselt igale maitsele.

Lõpetuseks soovitan lugeda lisaks Sirbis ilmunud arvustusi, mille autoriteks on Kaarina Rein ja Madis Maasing. Seejärel võib juba teose enda kätte võtta – piisav eelinfo peaks garanteerima, et tekst ei muutu emotsionaalselt liiga kaasahaaravaks, lugeja suudab säilitada selle suhtes teatava distantsi, hinnata kriitiliselt autori katseid temaga manipuleerida jne. Päris puhta lehena lugema hakates võib see mõjuda liiga kange kraamina, eriti alla 18-aastastele.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Edward Rutherfurd “Pariis”

Suure telliskivide meistri another Brick in the Wall, kaalub ligi 1,2 kg.

Tegevus hüppab ajas edasi-tagasi. Mahuliselt on romaani raskuspunktiks belle époque ja sisuliseks kulminatsiooniks Teine maailmasõda, aga umbes neljandik lehekülgedest on pühendatud Prantsuse revolutsioonile eelnenud aastasadadele. Nii et kokku on kaetud ümmarguselt seitse sajandit.

See teeks iga aasta kohta enam kui terve lehekülje, kui tegemist oleks mingi kronoloogilise ülevaatega. Aga kuna tegemist on hoopis ilukirjandusliku romaaniga, jääb kogu ajajoon paratamatult katmata, sisaldades kohati päris suuri auke. Ja et mõned ajajärgud on saanud palju rohkem tähelepanu kui teised, kipuvad viimased jääma muidugi veidi visandlikeks. Autori haare on aga sellest hoolimata muljetavaldav.

Peategelaseks on loomulikult Pariis (mitte lihtsalt üks geograafiline punkt, vaid eriline nähtus), selle tänavad ja ehitised, ajalugu ja inimesed. Peamiselt kuus suguvõsa, mille esindajate eluteed kuidagi ristuvad, kuid kõrvalosades astub üles palju teisigi inimesi. Nii et kokku on neid loendamatu hulk, vahepeal oli isegi raske järge pidada.

Rutherfurd kirjutab järelsõnas, et peale ajalooliste tegelaste on kõik selles romaanis esinevad isikud täielikult välja mõeldud. Esindatud on aristokraadid, suurkodanlus, väikekodanlus, töölisklass ja isegi juudid. Sisse tulevad ka natsid.

Mõjub selles mõttes veidi skemaatiliselt, nagu Lion Feuchtwangeri “Simone”. Ma ei imestaks, kui Rutherfurd on seda lugenud ja sellest lausa inspiratsioonigi saanud. Huvitav fakt: Feuchtwangeri romaanis on kesksed tegelased Planchardid ja Rutherfurdi omas üks rohkem tähelepanu saavatest suguvõsadest Blanchardid – kas pelgalt juhuslik kokkusattumus või varjatud viide? Kahtlustan pigem viimast. Kindlasti ei ole Rutherfurd loetlenud oma lühikeses järelsõnas kõiki autoreid, kes on teda selle romaani kirjutamisel kuidagi mõjutanud.

Eesti keeles on juba varem avaldatud paras ports raamatuid, kus tegevus leiab aset Pariisis. Rutherfurdi kirjeldatud paigad, ajaloolised sündmused ja tegelased on neid lugenuile osaliselt tuttavad, aga ta lisab siiski ka uusi vaatenurki. Raamatublogidest võib lugeda, et suurtele Pariisi-fännidele täitsa meeldib.

Mulle endale mõjus alguses veidi häirivalt, kuidas tegelased hakkasid omavahelist dialoogi pidades seletama lahti mingeid ajaloolisi sündmusi. Näiteks ütles lesknaine Le Sourd oma pojale (lk 23-24): “Aastal 1789 oli rohkem kui revolutsioon. Siis sündis Vabadus ise. Vabadus, võrdsus, vendlus – need on kõige õilsamad ideed, mida inimene saab mõelda. Vana kord võitles nende vastu ja nii võttis revolutsioon vana korra meeste pead maha. See oli hädavajalik. Ja veelgi enam. Revolutsioon vabastas meid vanglast, mille kirik oli loonud. Vaimulike võim murti. Inimesed said vabaks, et Jumalat eitada, olla eelarvamustest vabad ja järgida mõistust. Inimkonnale oli see suur samm.”

Võib ju küll väita, et see kõlab nagu jutt, mida võis rääkida naine, kelle mees tapeti 1871. aastal Pariisi kommuuni mahasurumise käigus, aga… kas ei kõlanud see siiski veidi liiga stereotüüpselt? Kas mõni ema hakkaks tõesti pidama sellist loosunglikku loengut omavahelises vestluses enda pojale? Loo edenedes tuli selliseid kohti ette järjest vähem, aga päris vabaks ei saanud neist lõpuni.

Teine häda on see, et osad liinid ja tegelased, kelle kohta tahtnuks rohkem lugeda, kadusid teiste taha ära, jäid kõrvale. Teemasid kerkis üles palju, kõiki ei jõudnud autor lõpuni arendada. Lugejal jäävad sedasi vastused saamata.

Kokkuvõttes: soovitan. Lisaks tasub lugeda viimastel aastatel ilmunust Helen Rappaporti raamatut “Pärast Romanoveid. Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, aga ka Eva Koffi romaani “Õhuskõndija”, kus kuldaja Pariisi satuvad seiklema eestlased.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).

Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

Jane Austeni (1775–1817) 250. sünniaastapäev ei möödunud Eestis päris märkamatult. Ugalas tuli juba 2024. aasta kevadel välja Liis Aedmaa lavastus Isobel McArthuri muusikalisest komöödiast “Uhkus ja eelarvamus (justkui)”, milles Austeni kuulsast romaanist tuntud lugu jutustatakse nähtuna läbi teenijate silmade. Raamatukogudes toimusid mõned Austeni sünniaastapäevale pühendatud üritused. Varrak avaldas uuesti Austeni romaani “Uhkus ja eelarvamus” eestikeelse tõlke.

Mina olen jõudnud nüüd teatrisse täiskasvanutele mõeldud etendusi vaatama väga harva. Viimase paari aasta jooksul täpselt ühe korra, kui käisin koos abikaasaga Vanemuises vaatamas Elena Ferrante romaanidel põhinevat draamat “Minu geniaalne sõbranna” (soovitan!). Seega ei saa siin kahjuks võrrelda Austeni romaani McArthuri näidendiga. Samuti ei ole ma üldse lugenud teisi Jane Austeni kirjutatud teoseid.

Tema looming oli mulle varem tuttav ainult läbi selle ainetel valminud mängufilmide “Mõistus ja tunded” (1995), “Uhkus ja eelarvamus” (2005) ja “Emma” (2020). Olin pisteliselt lugenud ka Lucy Worsley biograafiat “Jane Austen ja tema kodud”. Nii et päris võõras autor ta mulle ei olnud, aga lugenud ma temalt midagi ka polnud.

“Uhkus ja eelarvamus” avaldati Londonis juba 1813. aastal, aga eesti keeles ilmus see Henno Rajandi tõlkes alles 1985. aastal, kui Austeni sünnist möödus 210 aastat. Tutvustati seda siis nii: “Inglise kirjaniku Jane Austeni (1775–1817) romaan “Uhkus ja eelarvamus” on tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane. Iroonilise realismiga vaadeldakse selles maahärrasrahva eraelu kakssada aastat tagasi, mehelesaamise raskusi, armastuse kaotusi ja võite. Romaan kuulub aega, mil nii kirjanikku kui ka lugejat huvitas eeskätt armuõnn, soliidse eluseisundi ja rikkuse taotlus, vähem aga vältimatult järgnevad pettumused. Kangelanna taotlusi kroonibki hiilgav edu, kõrvaltegelased saavad lohutusauhindu, päris ilma ei jää keegi.”

Rajandi sai järgmisel aastal Juhan Smuuli nimelise preemia ilukirjandusliku tõlke alal. Üks neist teostest, mille eest see talle määrati, oli just “Uhkus ja eelarvamus”. Enn Soosaar kirjutas siis Sirbis ja Vasaras, et Rajandi andis tõlke kirjastusele üle juba 1981. aastal, neli aastat enne selle raamatuna ilmumist. Soosaar märkis, et Rajandi nimi on garantii, et tegemist on huvitava romaani ning kvaliteetse ja nauditava tõlkega. Rajandi tõlget on kiitnud nüüd ka Varraku peatoimetaja Krista Kaer.

Enn Soosaar kirjutas veel: “Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.” Tolle lausega algab Jane Austeni (1775–1817) romaan “Uhkus ja eelarvamus” (1813), mille kolmel ja poolel sajal leheküljel uuritakse küll ühest, küll teisest kandist võimalusi avalauses väljendatud vajaduse rahuldamiseks.

Kes raamatut on lugenud, seda on küllap kummitama jäänud kummalisena näiv paradoks. “Uhkuse ja eelarvamuse” autoril on erakordset võimet sõnaga manada ja panna ammukadunud maailm lugeja jaoks uuesti elama. Ent Jane Austeni suurust tunnustades peame möönma tema aine väiksust, ahtust, otse triviaalsust. Armastab – ei armasta on peaprobleeme, aga isegi see võib kahvatuda veel olulisema dilemma ees: võtab – ei võta naiseks, läheb – ei lähe mehele.

Jane Austen kirjutab sellest ja ainult sellest, mida ta tundis ja teadis. Ja et ta kasvas üles ning elas peaaegu kogu oma lühikese elu maal suhteliselt jõukate inimeste hulgas, siis kirjeldab ta oma kuues romaanis XVIII ja XIX sajandi vahetuse inglise maakodanluse eluolu, nende moraalikäsitusi, käibetõdesid, õnnetaotlusi. Vaateväli on kitsas, aga pilk, millega seda uuritakse, läbitungiv ning intensiivne. Tema põhjalikkuseni ja kaasaelamiseni ei olnud jõudnud ükski romaanikirjanik enne teda ja on küündinud vähesed pärast teda. Isegi Charles Dickensile, teisele suurele argielu proosalisuse kirgastajale XIX sajandi inglise kirjanduses, jäi Austeni filigraansus ning ainetundmine paiguti kättesaamatuks. Jane Austen võib oma kitsukest maailma kritiseerida, võib iroonia abil ennast sellest ajutiselt lahutadagi, kuid kuulub ikkagi nii olemuslikult sinnasamasse keskkonda, et selle põhiväärtuste õigsuses ja püsivuses ei teki tal vähimatki kahtlust. Lugeja kaasamäng on kohustuslik.

Austeni ande esimesi austajaid Walter Scott hindas tema romaane eriti kolmest aspektist – nende vaimukust, nende karakterite jõulisust ning mitmekesisust, nende realismi. See hinnang pädeb siiamaani. Eks köida meidki eeskätt kirjaniku teravmeelsused, tegelaste elulisus (need pisendatakse harva stereotüüpideks) ja olustiku ehtsus. Vahemärkusena ehk sedagi: Jane Austen ei ole kunagi olnud unustatud kirjanik, aga viimaste aastakümnete entusiasm, see tunnustus, mida on talle jaganud tänapäev laiemas mõttes, ületab kaugelt kõik varasema.

William Wordsworth oli Jane Austenist viis aastat vanem, Walter Scott neli, Samuel Coleridge kolm. Byron ja Shelley sündisid, kui Austen oli mõneteistkümneaastane tüdruk. Üheksateistkümnenda sajandi hakatusel valitses Euroopa suurkirjandusi romantism. Lugejat kütkestas ülespiitsutatud tunne, dramaatilisus, erakordsused. Või sealtsamast lähtunud surrogaadid nagu sentimentaalne melodraama või gootilike õudustega vürtsitatud romanss. Jane Austen kõndis vääramatult oma teed, tundes moevoolude vastu üksnes parodeerija huvi. Ühelt poolt oli ta oma ajast maha jäänud, jälgis ikka veel valgustusajastu kirjanduskäsitlusi, mida olid vorminud tema õpetajad Richardson, Fielding, Johnson. Teiselt poolt oli ta oma ajast tükk maad ette jõudnud, ja seda nii tehnilises kui ka sisulises mõttes. Ta esindas nn. puhast romaani, kus peatähelepanu keskendub inimestele ja nende omavahelistele suhetele, kus inimese argikogemus omab kirjanduslikku väärtust, kus tuntakse huvi, mismoodi tuleb konkreetne inimene toime mitmesuguste sotsiaalsete, perekondlike ning traditsioonist johtuvate painetega. Fantaasiamängud, elust suuremad karakterid, võimatuste võimalikustamine, mida kultiveeris romantism, puuduvad tema teostes. Selles suhtes võib Austenit pidada nii olustikulise kui ka psühholoogilise realismi eelkäijaks.

Enesekriitilise kirjanikuna tundis ta pidevat muret ning hoolt – suuremat kui ükski varasem ametivend – teose üldkompositsiooni ja üksikute stseenide ülesehituse, aga ka sisutäpsuse ning ökonoomse sõnakasutuse vastu. Või võtame näiteks dialoogi. Otsest kõnet on kasutatud varemgi, olgu kirjeldatava elavamaks muutmiseks või karakteri väliseks markeerimiseks. Jane Austenist alates on dialoog aga romaanielement, mille abil on võimalik tegevust edasi arendada ja tegelaste sisemaailma avada.

Henno Rajandi on “Uhkuse ja eelarvamuse” varustanud lühikese, kuid tiheda ning informatiivse järelsõnaga. Ma kordan sealt eriti ühte mõtet, mida tuleks tolle ammuse kirjaniku lugemisel tingimata silmas pidada. Jane Austen elas ja kirjutas kirjanduse noorpõlve optimistlikul ajal, kus nii kirjanik kui ka lugeja olid suhteliselt noored ja lapsemeelsed. Ja tõesti, kui (inglise) romaani alguseks lugeda Defoe’ “Robinson Crusoe’d” ja Swifti “Gulliveri”, siis ei olnud romaan Austeni päevil veel saja-aastanegi. Teisalt on aeg pagendanud paljud Austeni eelkäijad ning kaasaegsed – nende hulgas ka suure Scotti, kellelt õppisid Balzac, Dickens, Tolstoi – noorsookirjanduse riiulile. Jane Austen oli ja on jäänud täiskasvanute kirjanikuks. Ja pakub oma loominguga dissertatsiooniainet sotsioloogile ning psühhoanalüütikule, naisõiguslasele ning romaaniteoreetikule. Rääkimata sellest püsivast huvist, mida tema vastu tunnevad kirjandusloolased ja lugejad.

Kas oskan sellele üldse midagi lisada? Austeni 250. sünniaastapäevaks ilmunud väljaanne on kergemini loetav kui 1985. aasta oma, sest tekst on selles veidi õhulisem, aga tähesambad paksemad ja tumedamad ning lehed ei ole veel koltunud; raamatu formaat on veidi suurem, aga lehekülgi palju rohkem. Samas on selle trükiarv tõenäoliselt tunduvalt väiksem, 1985. aastal oli see 50000. Viimast arvestades tekib muidugi küsimus, kas neid oli nüüd üldse juurde vaja.

Kas “Uhkust ja eelarvamust” ei trükitud eesti keeles piisavalt juba 1985. aastal? Vaatasin järgi, et vahepeal on eri kirjastused avaldanud neli kordustrükki (2002, 2007, 2015, 2020). Raamatuvahetuse lehelt saab praegu tellida varasematest ainult 1985. aasta väljaannet. Apollo, Rahva Raamat ja Raamatukoi ei müü nüüd sedagi, vahepealseid kordustrükke ei saa sealt enam samuti. Osta.ee-st jms kohtades võib midagi küll siiski leida ja raamatukogudeski on neid enamasti kohe riiulist võtta. Siinkohal olgu mainitud, et statistika kohaselt moodustavad mehed Eestis vaid 8% selle teose laenutajaskonnast. Nii et lugejaid leidub, aga eelkõige naiste hulgas.

Ja tuleb välja, et äsja on avaldatud eesti keeles ka selle romaani adapteeritud ehk lihtsustatud versioon, mida illustreerivad koomiksistiilis pildid, raamatus olevat ka interaktiivsed klapid ja nutikad detailid. Kusjuures varem on tõlgitud ja avaldatud eesti keeles sellest ka üks teine adaptsioon.

Vahelduseks väike stiilinäide Rajandi tõlkest: “Kui daamid pärast õhtusööki lauast tõusid, ruttas Elizabeth õe juurde, ja veendudes, et Jane on külmetusohu vastu hästi kaitstud, siirdus koos temaga elutuppa, kus põdeja mõlemad sõbrannad neid ülevoolavate rõõmuavaldustega vastu võtsid. Elizabeth polnud neid iial näinud nii meeldivatena kui selle ühe tunni jooksul, enne kui džentelmenid nähtavale ilmusid. Nende vestlusoskus oli tähelepanuväärne. Nad oskasid täpselt kirjeldada teatriõhtut, anekdooti huumoriga ette kanda ja oma tuttavaid vaimukalt välja naerda.”

Selline meeldiv, kergelt teravmeelne tekst, mida lugedes on peaaegu tunda, kuidas autor võis seda kirjutades muiata.

Worsley pühendas sellele romaanile eraldi peatüki, mida ta alustab küsimusega, millal täpselt Jane oma romaane kirjutas. Ta jõudis järeldusele, et naine võis luua nende sündmustikke ja tegelasi muude toimetuste kõrvalt, tehes korraga mitut asja. Näiteks Jane’i vennatütar Marianne meenutas, kuidas Jane “istus vaikselt töötades [õmmeldes] raamatukogus kamina ääres, ütlemata pikka aega midagi, kuni puhkes äkki naerma, hüppas püsti ja jooksis toa teise otsa, kus lebasid suled ja paber, kirjutas midagi üles ning naasis siis kamina juurde ja jätkas vaikselt oma tööd nagu enne.”

Mulle tundub, et see on hea kirjeldus. Usun, et just nii võiski see romaan suuresti sündida, õmblustööga tegelemise kõrvalt. Samal ajal, kui ta töötas nõelaga, vormusid peas killud loost, mida ta vahepeal väikestele paberilehtedele kirja pani. Hiljem sai neid vähestel vabadel hetkedel kokku traageldada ja lõpuks terviklikuks romaaniks õmmelda, aga põhitöö sai tehtud tõenäoliselt mitte selleks spetsiaalselt laua taha istudes, vaid just sedasi vaikselt omaette mõtiskledes, käed töötamas järjekordse õmblustöö kallal. Nii oli see talle ilmselt ka omamoodi meelelahutus, mis aitas muuta igavaid päevi huvitavamaks, nagu nüüd selle romaani lugemine.

Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).