Andres Laiapea

Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.

Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.

Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.

On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.

Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.

Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.

Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.

Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas” annab mitmekülgse ülevaate sündmustest Petseris, eelkõige linnas ja selle lähiümbruses, Teise maailmasõja päevil, aga sisaldab ka vahepalasid ja pikemaid kirjeldusi eelnenud ajast.

Petseri oli enne sõda väike, aga kiiresti arenev linn, mille elanike arv küündis 1939. aastaks ligi viie tuhandeni. Tänu sisemaalt toimunud sisserändele saavutasid küll juba 1934. aasta rahvaloenduse ajaks linna elanikkonnas ülekaalu eestlased, kuid linna ümbritsevas Petseri vallas ja maakonnas tervikuna olid selges enamuses siiski venelased. NSV Liidu relvajõudude sisenemist tervitasid kohalikud venelased 1940. aasta juunis juubeldades. Miitingutel avaldati lootust, et sellega lõpeb 20 aastat kestnud eestlaste-poolne rõhumine ja ahistamine.

Ojalo kirjutab, nagu juba märgitud, ka sõjaeelsest Petserist: lühidalt linnapeadest ja Petseris ilmunud ajalehtedest; pikemalt 1939. aasta kevadel toimunud suurest tulekahjust, milles hävis umbes kolmandik linnas asunud hoonetest, ning muidugi kuulsast kloostrist, mille juurde see linn kunagi tekkis. Petseri venekeelne nimetus Petšorõ tuleb vanavene sõnast, mis tähendab koopaid. Erakmungad elanud sealsetes koobastes juba alates 14. sajandi lõpust.

Toodud on pikemaid väljavõtteid vanadest ajalehtedest, sealhulgas 1934. aasta 17.–21. juulil Postimehes avaldatud Oskar Lutsu kirjeldustest külaskäigust Petserimaale, aga ka Petseris elanud inimeste hilisematest mälestustest. Raamatu koostamisel on kasutatud mitmesugust kirjandust, veidi ka arhiivimaterjale. Tekst on hästi liigendatud ja fotodega ilmestatud, lugemine läheb kiiresti.

Enne sõda oli Petseri ja Värska vahel, kus praegu asub Mustoja maastikukaitseala, suur laskeväli (midagi sarnast nagu nüüd Nursipalu harjutusväli), mille mõlemas servas olid kaitseväe õppelaagrid. Petseris asus 7. jalaväerügemendi I pataljon ja ratsakomando ning 3. suurtükiväegrupi 1. patarei – 1940. aasta 1. juuli seisuga kokku 580 kaitseväelast. Petserimaal oli suur piirivalvejaoskond (164 piirivalvurit, 20 kergekuulipildujat), lisaks veel kokku enam kui 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat.

Eesti Vabariigi jaoks oli Petseri kindlustatud eelpost, aga ka luurekeskus. On kõnekas, et juunipöörde järel saadeti sinna uut võimu kindlustama vanglast vabastatud riigireetur Nikolai Trankmann. Ojalo raamatust võib lugeda, et eestlaste-venelaste suhted olid seal siis üsna teravad, miitingutel karjuti ka “Maha eestlased!” ja sündmused kulmineerusid 29. juunil sellega, et linna valgusid tuhanded külavenelased, kellel olid kaasas suured kotid röövitava vara tarbeks. Punaarmee politrukil õnnestus need “revolutsionäärid” siiski maha rahustada, kavandatud rüüstamine jäi ära ja suuremaks verevalamiseks sel päeval veel ei läinud.

Järgnenud vahistamistel, veresaunadel ja lahingutel ma siin peatuma ei hakka. Kel huvi, see saab nende kohta ise sellest raamatust lugeda. Huvitav fakt on aga see, et Saksa okupatsiooni ajal tegid Petseri kloostri vaimulikud sakslastega tihedat koostööd. 1943. aasta kevadel külastas kloostrit kindral Andrei Vlassov, kes sai oma tegevusele vaimulike õnnistuse. Kloostris palvetati Saksa armee võidu eest bolševismi üle, saadeti Hitlerile sünnipäevaks õnnitlustelegramme ja kingitusi. Spioonide ja diversantide väljaõpetamiseks asutasid sakslased kloostri kõrval asuvasse külla luurekooli, kuhu aidanud kandidaate valida õigeusu mungad, kes tegid siis ise misjonitööd Pihkva suunas.

Ojalo ei ole viidanud, kust ta selle info võttis ning raamatu lõpus toodud kasutatud allikate loetelu põhjal mina seda tuvastada ei suutnud, kuid 2019. aastal kirjutas samal teemal Псковская губерния veergudel pikemalt Aleksei Semjonov (kõva vana kooli ajakirjanik, kelle Venemaa võimud kuulutasid paari aasta eest “välisagendiks” – Lev Šlosbergi sõnul on ta küll kõige venelikum “välisagent”). Semjonov tõi välja, et pärast Vlassovi visiiti käis Petseri kloostris õnnistust saamas korraga lausa 150 tema eestvedamisel loodud Vene Vabastusarmee võitlejat. “Õnnistan teid võitluseks bolševike vastu ja soovin teile võitu kodumaa hüvanguks,” öelnud neile siis toonane kloostriülem Pavel (Gorškov), kes saadeti 1945. aastal sakslastega koostöö tegemises süüdistatuna vangilaagrisse, kus ta hiljem suri.

Nõukogude vägede kätte langes Petseri uuesti 1944. aasta 11. augustil. Vaid loetud päevad hiljem viidi senisest Petserimaast ligi kolm neljandikku Vene NFSV koosseisu. Sinna läksid need vallad, kus enamuse elanikkonnast moodustasid venelased, aga ka Petseri linn. 1944. aasta lõpuks elas Pihkva oblastis selle tulemusel ligi 7000 eestlast, kuid 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestasi sinna jäänud veel vaid 339. Nüüd elab eestlasi seal kindlasti veelgi vähem, sest tegemist oli valdavalt juba väga vanade inimestega, kelle read iga aastaga järjest hõrenevad. Nii et Petseri eestlased on tänapäeval sisuliselt väljasurev inimliik. Pöörde arengutesse elanikkonna rahvusliku koosseisu osas tõi seal aga just Teine maailmasõda.

P.S. Mingis alternatiivses reaalsuses oleks Petseri võib-olla minu kodulinn, sest üks minu vanaemadest kasvas seal üles, kuuludes perekonda, mis sinna 1920-ndate teisel poolel linna eestistamise käigus elama asus (vanavanaisa oli seal suur aktivist – kooliarst, sõjaväearst, kaitseliidu malevkonna arst, NMKÜ ja skautklubi esimees, linnavolikogu liige jne). Ja isegi minu ema elas lapsepõlves mõnda aega, kui lapsed enne vanemaid Siberist tagasi lasti, seal oma vanaema juures. Nüüd seal aga eestlasi enam peaaegu polegi.

Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Mart Kuldkepp (sünd. 1983) on praegu väliseesti külalisprofessor Tartu Ülikoolis. “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” võtab kokku, nagu autor ise rõhutab, 15 aastat kestnud uurimistöö.

Kasutatud kirjanduse ja allikate loetelu on tõesti muljetavaldav, kuid minus tekitas see siiski vastakaid tundeid. Nimelt ei ole Kuldkepp isegi kordagi viidanud kahele võimsale monograafiale, mille kohta ootasin seda raamatut lugema hakates, et ta nende autoritega mõnes kohas võib-olla diskussiooni astub, nende tõlgendusi kinnitab või kummutab. Mati Grafi “Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini” (1993) ja Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) puudutavad otseselt seda temaatikat, millele Kuldkepp on justkui keskendunud, kuid teda lugedes jääb mulje, et neid varasemaid käsitlusi ei olegi üldse olemas. Kas ta ei ole neid lugenud?

Arumäe raamatut kindlasti on – Kuldkepp kirjutas selle kohta isegi arvustuse. Kas ta ei leidnud sealt siis midagi nii asjakohast ja originaalset, et sellele kõlvanuks nüüd viidata? Mulle tundub, et asi võib pigem olla hoopis selles, et “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” on traageldatud suuresti kokku veelgi varasematest töödest, hõlmates, nagu autor eessõnas tunnistab, pea tervikuna tema 2010. aastal kaitstud magistri- ja 2014. aastal kaitstud doktoritööd ning suurt hulka teisigi varem avaldatud tekste. Praktikas on see viinud selleni, et hilisemaid käsitlusi on võetud arvesse üsna vähe.

Kas 1905. aasta on Eestis uurimata teema?

Toon ühe konkreetse näite, lk 35 kirjutab Kuldkepp: “Eesti lähiajaloo oluliste verstapostide seas on 1905. aasta revolutsioon kindlasti üks kõige raskemini mõtestatavaid nähtusi, edestades selles mõttes isegi 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini aset leidnud keerukaid sündmusi. Seetõttu on Eesti ajaloo “valgetest laikudest” rääkides tavaline, et 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu tõstetakse esile kui näidet seni korralikult läbi uurimata teemast.” Järgneb viide ühele Toomas Karjahärmi artiklile, kus seda tõesti tehakse, aga see artikkel ilmus juba 2012. aastal.

Pärast seda on avaldatud Karjahärmi enda põhjalikud käsitlused “1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal” (2013), “1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid” (2015), tema koostatud “1905. aasta Eestis: mälestused” (2016) ning kaitstud terve rida 1905. aastale pühendatud magistri- ja doktoritöid. Lühidalt: Eesti ajaloos on vähe aastaid, millega seonduvat oleks uuritud tänaseks juba nii põhjalikult.

Kuldkepp on sellest kahtlemata teadlik. Karjahärmi raamatuid on ta ju ise arvustanud ning alles eelmisel aastal oli ta Margo Roasto ja Lauri Kanni doktoritööde kaitsmisel nende oponent. Nii et ei ole põhjust arvata, et ta ei teaks, kui põhjalikult on 1905. aastaga seonduvat Eestis uuritud. Tema tänavu avaldatud raamatus esineb aga selles osas väide, mis ei kajasta just kuigi hästi asjade praegust seisu. Nii võib juhtuda, kui raamat pannakse kokku pikema perioodi vältel kirjutatud tekstidest.

Vahemärkusena olgu siin lisatud, et mina ei heidaks täiesti kõrvale ka nõukogude ajal ja juba enne teist maailmasõda 1905. aastal Eestis toimunu kohta kirjutatud töid, aga see selleks. Selge on igatahes see, et kui nimetada 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu Eestis täna ikka veel korralikult uurimata teemaks, siis kõlab see pehmelt öeldes veidi ülekohtuselt ja üleolevalt teiste ajaloolaste suhtes, kes on 1905. aastaga seonduvat uurinud.

Täiendav vaatenurk Eesti iseseisvuse sünnile

“Ladusalt loetav raamat pakub välja uue ja värske vaate Eesti rahvusriikluse sünnile, käsitledes seda mitte tavapäraselt Eesti sisepoliitilise saavutusena, vaid laiemas põhjamaises raamistuses. Autor toob arvukatest arhiividest käibesse palju uut ajaloolist informatsiooni, mis aitab tänuväärsel moel mitmekesistada meie teadmisi Eesti ajaloost,” soovitab kõnealust teost raamatu tagakaanel ajaloolane Marek Tamm.

See väidetavalt uus ja värske vaade on siis tõdemus, et eesti rahvuslased ei taotlenudki algusest peale täielikku riiklikku iseseisvust, vaid olid seadnud enne selle saavutamist hoopis sihiks autonoomia, mis võinuks osade arvates teostuda esimese maailmasõja lainetustes Saksamaa poolt toetatuna Rootsi juhtimisel loodava põhjamaade föderatsiooni koosseisus. Kes varem ei teadnud, see lugegu ja imestagu!

Kuldkepp lisab Eesti rahvusriigi sünniloole küll täiendavaid ja huvitavaid detaile, kuid ei saa öelda, et ta pakuks välja mingi väga põhjapaneva ja uue lähenemise. Kõige paremaks ülevaateks meie omariikluse sünnist on minu arvates endiselt Mati Grafi “Eesti rahvusriik”. Kõnealune teos sobib küll hästi selle täienduseks, kuid samas häiris mind lugedes kohati ikkagi autori kategoorilisus, mis ei jätnud palju ruumi võimalusele tõlgendada asju temast erinevalt. Toon siin ka selle kohta ühe konkreetse näite.

Üks tähtsamaid tegelasi selles raamatus on Kuldkepi poolt paradiplomaadiks tituleeritud Aleksander Kesküla (1882–1963). Kuldkepp möönab, et Keskülal oli ilmselt suurushullustus, kui ta kuulutas oma elu lõpupoolel, et oli olnud esimese maailmasõja ajal “hall kardinal”, kes dirigeeris terve maailmavõimude koalitsiooni poliitikat Ida-Euroopa suhtes, kuid samas aktsepteerib ta ka (lk 114) Kesküla kohatisi proteste süüdistuste vastu, nagu oleks ta Leninile siis Saksa raha vahendanud.

Aleksander Kesküla, Saksa raha ja enamlased

Peatudes teoorial, mille kohaselt võttis Šveitsis paguluses viibinud Lenin vastu rahalist toetust Saksamaalt, kuulutab Kuldkepp lõpuks: “…pole osutunud võimalikuks tõestada, et Kesküla, Parvus-Helphandi või teiste nendesuguste privaatpoliitikute, agentide ja vahemeeste taskutesse voolanud miljonid riigimargad oleksid lõpuks enamlaste parteikassasse jõudnud, või et neid üleüldse oleks kuidagi otstarbekohaselt kasutatud Venemaal revolutsiooni toimepanekuks.”

“Ehkki kõiki ülalmainitud isikuid võib kahtlemata nimetada Saksa agentideks ning nad informeerisid Saksa ametivõime Lenini ja teiste Vene revolutsionääride tegevuse ja plaanide kohta, pole leitud ühtegi kindlat tõendit, et nad oleksid seejuures ise midagi Leninile andnud või temaga mingisugustesse usalduslikesse sidemetesse astunud.” Selle kinnituseks järgneb viide ühele 1976. aastal avaldatud Alfred Erich Senni artiklile pealkirjaga “The Myth of German Money during the First World War”.

See artikkel oli sisuliselt Senni vastulause Harold Shukmanile, kes oli heitnud oma arvustuses ette selle teema ignoreerimist Senni raamatus “The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917” (1971). Senni sõnul oli see, et ta seda teemat ei käsitlenud, tingitud tema enda negatiivsest järeldusest antud küsimuses: “kuigi Lenin sattus vältimatult kontakti Saksa agentidega, ei olnud tal teadlikult ühtegi tõestatavat operatiivset sidet Saksa missiooniga Bernis või teiste Saksa agentidega enne 1917. aasta märtsi.” Selle negatiivse järelduse tõestamiseks võttis Senn siis lähemalt ette nende Šveitsis tegutsenud tähtsamate Saksa agentide tegevuse, kellega Leninit oli seostatud.

Senn nimetab ühe sellise agendina Kesküla, kes lõi Šveitsis oma agentide ja kaastöötajate võrgustiku, mis hõlmas ka kontakte enamlaste hulgas. Senni sõnul oli Kesküla meheks Lenini organisatsioonis Arthur Siefeldt (1889–1938), üks teine eestlane, kes ühines enamlastega tõenäoliselt Kesküla ülesandel. Senni hinnangul ei tõesta 1950-ndatel uurijatele avatud Saksamaa välisministeeriumi arhiivis leiduvad dokumendid, et Kesküla omanuks Leninile nähtavat mõju.

“Tema tegelik kontakt Leniniga oli minimaalne. Peale selle hinnatud raporti 1915. aasta septembris, andis ta sakslastele enamlaste juhi kohta suhteliselt vähe sisulist kaalu omavat, ja kindlasti ei viinud ta enamlaste kohvritesse mingeid märkimisväärseid summasid,” kirjutas Senn, lisades samas siiski joonealuse märkusena, et Willi Gautschi näeb oma raamatus “Lenin als Emigrant in der Schweiz” (1973) Lenini ja Kesküla sidemeid olulisemana, kuid käsitleb Leninit siiski Kesküla tegevuse sihtmärgi, mitte temaga seotuna.

Senn toob ka välja, et Michael Futrelli sõnul “saab vaid öelda, et Kesküla panused pidid aitama Lenini organisatsiooni 1915-1916 käimas hoida” ning “kui Kesküla ütleb, nagu ta teeb, et “Lenin oli minu protežee… see olin mina, kes Lenini käivitas,” siis ei ole tema avaldus täiesti alusetu.” – see kõik on kirjas joonealuse märkusena selles samas artiklis, millele Kuldkepp viitab kui kinnitusele selle kohta, et ei ole mingeid tõendeid nagu oleks Saksa raha Kesküla käest enamlaste parteikassasse jõudnud.

Gautschi jõudis oma raamatus järeldusele, et Siefeldti vahendusel jõudis sinna Kesküla käest saadud raha, mille päritolu ei pruukinud Siefeldt teada. Kuldkepp ei viita kordagi Gautschile ega ka George Katkovile, kelle raamatus “Russia, 1917: The February Revolution” (1967) toodu (Keskülast on seal juttu päris pikalt) tähelepanuta jätmist heitis Shukman ette Sennile. Seega võib ju tõesti olla, et Kuldkepp ei olnud nende käsitlustega tutvunud.

Küll aga on tema kasutatud kirjanduse hulgas Michael Futrelli “Northern Underground: Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications through Scandinavia and Finland, 1863–1917” (1963), kust võib lugeda (lk 146), et Kesküla naeris Saksa välisministeeriumi arhiivist leitud dokumentide põhjal esitatud väidete peale nagu oleks Lenin otse tema käest raha võtnud, kuid väitis samas, et andis 1915. aastal raha Siefeldtile, kes pidi panema selle parteikassasse justkui eraldi annetustena enamlaste toetajatelt väikeste summade kaupa, vastu sai aga Lenini ja tema lähikonna kohta informatsiooni, mille edastas sakslastele.

Kuldkepi allikad kinnitavad enamlaste rahastamist

Seega on vähemalt kahes allikas, mida Kuldkepp kasutas, toodud välja, kuidas Saksa raha Kesküla kaudu Siefeldti kätega tõenäoliselt siiski enamlaste parteikassasse jõudis, kuid ta on jätnud need kohad tähelepanuta või otsustanud neid mingil põhjusel ignoreerida. Siefeldti on ta oma raamatus küll maininud, kuid seda üksnes seoses sellega, et Kesküla andis Šveitsist lahkudes talle üle enda loodud Eesti sotsiaaldemokraatlike emigrantide seltsi inventari. Siefeldti rollist Keskülalt saadud raha kandmisel parteikassasse, mida on paljude ajaloolaste poolt käsitletud ühe tõendina enamlaste rahastamise kohta sakslaste poolt, ei ole üldse juttugi.

Kuldkepi raamatu vastav koht on mugandus tema saatesõnast Aleksandr Solženitsõni romaani “Lenin Zürichis” eestikeelsele tõlkele, millest on siin juba kunagi juttu olnud. Solženitsõni “Lenin Zürichis” on ajalooaineline ilukirjandus, mitte palju faktitäpsem kui Hardi Volmeri mängufilm “Minu Leninid”, kus Kesküla rolli on kahtlemata täiesti selgelt ülepaisutatud, kuid see ei tähenda seda, et see olnuks siis päris olematu.

Seda, et Kesküla vahendusel liikus enamlastele Saksa raha, ei eitanud tegelikult ka Senn, kes valis oma sõnu väga hoolikalt. Ta lihtsalt märkis, et otse Kesküla käest raha parteikassasse ei jõudnud, summad ei olnud tema hinnangul märkimisväärsed ja vastu selle eest palju ei saadud. Futrelli hinnangul aitas see raha aga elada enamlaste organisatsioonil Šveitsis üle kõige suurema kitsikuse. Nii et päris ebaoluline see ilmselt siiski ei olnud.

Kuldkepi raamatust võib jääda mulje nagu ei oleks Senni kohaselt leitud mingeid tõendeid ka selle kohta, et sakslased rahastasid 1917. aastal enamlaste võimuletulekut Venemaal, kuid Senn rõhutab viidatud artiklis tegelikult väga selgelt, et käsitles selles ainult perioodi 1917. aasta märtsini, mitte sellele järgnenud arenguid.

Kesküla toetus enamlastele oli selleks ajaks lõppenud – ta oli orienteerunud vahepeal Saksamaalt ümber lääneliitlastele ja hoiatas juba 1916. aastal Lenini tagasi Venemaale laskmise eest. Siefeldt oli aga üks neist revolutsionääridest, kellel sakslased lubasid sõita 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni rongiga läbi Saksamaa, et nad saaksid pöörduda Rootsi kaudu tagasi Venemaale. Tema lugu on ajaloolaste poolt veel korralikult läbi uurimata, kuid ei pruugi olla vähem huvitav kui Kesküla oma.