Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas”

Hanno Ojalo “Petseri Teises maailmasõjas” annab mitmekülgse ülevaate sündmustest Petseris, eelkõige linnas ja selle lähiümbruses, Teise maailmasõja päevil, aga sisaldab ka vahepalasid ja pikemaid kirjeldusi eelnenud ajast.

Petseri oli enne sõda väike, aga kiiresti arenev linn, mille elanike arv küündis 1939. aastaks ligi viie tuhandeni. Tänu sisemaalt toimunud sisserändele saavutasid küll juba 1934. aasta rahvaloenduse ajaks linna elanikkonnas ülekaalu eestlased, kuid linna ümbritsevas Petseri vallas ja maakonnas tervikuna olid selges enamuses siiski venelased. NSV Liidu relvajõudude sisenemist tervitasid kohalikud venelased 1940. aasta juunis juubeldades. Miitingutel avaldati lootust, et sellega lõpeb 20 aastat kestnud eestlaste-poolne rõhumine ja ahistamine.

Ojalo kirjutab, nagu juba märgitud, ka sõjaeelsest Petserist: lühidalt linnapeadest ja Petseris ilmunud ajalehtedest; pikemalt 1939. aasta kevadel toimunud suurest tulekahjust, milles hävis umbes kolmandik linnas asunud hoonetest, ning muidugi kuulsast kloostrist, mille juurde see linn kunagi tekkis. Petseri venekeelne nimetus Petšorõ tuleb vanavene sõnast, mis tähendab koopaid. Erakmungad elanud sealsetes koobastes juba alates 14. sajandi lõpust.

Toodud on pikemaid väljavõtteid vanadest ajalehtedest, sealhulgas 1934. aasta 17.–21. juulil Postimehes avaldatud Oskar Lutsu kirjeldustest külaskäigust Petserimaale, aga ka Petseris elanud inimeste hilisematest mälestustest. Raamatu koostamisel on kasutatud mitmesugust kirjandust, veidi ka arhiivimaterjale. Tekst on hästi liigendatud ja fotodega ilmestatud, lugemine läheb kiiresti.

Enne sõda oli Petseri ja Värska vahel, kus praegu asub Mustoja maastikukaitseala, suur laskeväli (midagi sarnast nagu nüüd Nursipalu harjutusväli), mille mõlemas servas olid kaitseväe õppelaagrid. Petseris asus 7. jalaväerügemendi I pataljon ja ratsakomando ning 3. suurtükiväegrupi 1. patarei – 1940. aasta 1. juuli seisuga kokku 580 kaitseväelast. Petserimaal oli suur piirivalvejaoskond (164 piirivalvurit, 20 kergekuulipildujat), lisaks veel kokku enam kui 1200 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat.

Eesti Vabariigi jaoks oli Petseri kindlustatud eelpost, aga ka luurekeskus. On kõnekas, et juunipöörde järel saadeti sinna uut võimu kindlustama vanglast vabastatud riigireetur Nikolai Trankmann. Ojalo raamatust võib lugeda, et eestlaste-venelaste suhted olid seal siis üsna teravad, miitingutel karjuti ka “Maha eestlased!” ja sündmused kulmineerusid 29. juunil sellega, et linna valgusid tuhanded külavenelased, kellel olid kaasas suured kotid röövitava vara tarbeks. Punaarmee politrukil õnnestus need “revolutsionäärid” siiski maha rahustada, kavandatud rüüstamine jäi ära ja suuremaks verevalamiseks sel päeval veel ei läinud.

Järgnenud vahistamistel, veresaunadel ja lahingutel ma siin peatuma ei hakka. Kel huvi, see saab nende kohta ise sellest raamatust lugeda. Huvitav fakt on aga see, et Saksa okupatsiooni ajal tegid Petseri kloostri vaimulikud sakslastega tihedat koostööd. 1943. aasta kevadel külastas kloostrit kindral Andrei Vlassov, kes sai oma tegevusele vaimulike õnnistuse. Kloostris palvetati Saksa armee võidu eest bolševismi üle, saadeti Hitlerile sünnipäevaks õnnitlustelegramme ja kingitusi. Spioonide ja diversantide väljaõpetamiseks asutasid sakslased kloostri kõrval asuvasse külla luurekooli, kuhu aidanud kandidaate valida õigeusu mungad, kes tegid siis ise misjonitööd Pihkva suunas.

Ojalo ei ole viidanud, kust ta selle info võttis ning raamatu lõpus toodud kasutatud allikate loetelu põhjal mina seda tuvastada ei suutnud, kuid 2019. aastal kirjutas samal teemal Псковская губерния veergudel pikemalt Aleksei Semjonov (kõva vana kooli ajakirjanik, kelle Venemaa võimud kuulutasid paari aasta eest “välisagendiks” – Lev Šlosbergi sõnul on ta küll kõige venelikum “välisagent”). Semjonov tõi välja, et pärast Vlassovi visiiti käis Petseri kloostris õnnistust saamas korraga lausa 150 tema eestvedamisel loodud Vene Vabastusarmee võitlejat. “Õnnistan teid võitluseks bolševike vastu ja soovin teile võitu kodumaa hüvanguks,” öelnud neile siis toonane kloostriülem Pavel (Gorškov), kes saadeti 1945. aastal sakslastega koostöö tegemises süüdistatuna vangilaagrisse, kus ta hiljem suri.

Nõukogude vägede kätte langes Petseri uuesti 1944. aasta 11. augustil. Vaid loetud päevad hiljem viidi senisest Petserimaast ligi kolm neljandikku Vene NFSV koosseisu. Sinna läksid need vallad, kus enamuse elanikkonnast moodustasid venelased, aga ka Petseri linn. 1944. aasta lõpuks elas Pihkva oblastis selle tulemusel ligi 7000 eestlast, kuid 2021. aasta rahvaloenduse andmetel oli eestasi sinna jäänud veel vaid 339. Nüüd elab eestlasi seal kindlasti veelgi vähem, sest tegemist oli valdavalt juba väga vanade inimestega, kelle read iga aastaga järjest hõrenevad. Nii et Petseri eestlased on tänapäeval sisuliselt väljasurev inimliik. Pöörde arengutesse elanikkonna rahvusliku koosseisu osas tõi seal aga just Teine maailmasõda.

P.S. Mingis alternatiivses reaalsuses oleks Petseri võib-olla minu kodulinn, sest üks minu vanaemadest kasvas seal üles, kuuludes perekonda, mis sinna 1920-ndate teisel poolel linna eestistamise käigus elama asus (vanavanaisa oli seal suur aktivist – kooliarst, sõjaväearst, kaitseliidu malevkonna arst, NMKÜ ja skautklubi esimees, linnavolikogu liige jne). Ja isegi minu ema elas lapsepõlves mõnda aega, kui lapsed enne vanemaid Siberist tagasi lasti, seal oma vanaema juures. Nüüd seal aga eestlasi enam peaaegu polegi.

Mart Kuldkepp “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd”

Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor Mart Kuldkepp (sünd. 1983) on praegu väliseesti külalisprofessor Tartu Ülikoolis. “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” võtab kokku, nagu autor ise rõhutab, 15 aastat kestnud uurimistöö.

Kasutatud kirjanduse ja allikate loetelu on tõesti muljetavaldav, kuid minus tekitas see siiski vastakaid tundeid. Nimelt ei ole Kuldkepp isegi kordagi viidanud kahele võimsale monograafiale, mille kohta ootasin seda raamatut lugema hakates, et ta nende autoritega mõnes kohas võib-olla diskussiooni astub, nende tõlgendusi kinnitab või kummutab. Mati Grafi “Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini” (1993) ja Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) puudutavad otseselt seda temaatikat, millele Kuldkepp on justkui keskendunud, kuid teda lugedes jääb mulje, et neid varasemaid käsitlusi ei olegi üldse olemas. Kas ta ei ole neid lugenud?

Arumäe raamatut kindlasti on – Kuldkepp kirjutas selle kohta isegi arvustuse. Kas ta ei leidnud sealt siis midagi nii asjakohast ja originaalset, et sellele kõlvanuks nüüd viidata? Mulle tundub, et asi võib pigem olla hoopis selles, et “Põhjamaine Eesti. Rahvusriigi sünd” on traageldatud suuresti kokku veelgi varasematest töödest, hõlmates, nagu autor eessõnas tunnistab, pea tervikuna tema 2010. aastal kaitstud magistri- ja 2014. aastal kaitstud doktoritööd ning suurt hulka teisigi varem avaldatud tekste. Praktikas on see viinud selleni, et hilisemaid käsitlusi on võetud arvesse üsna vähe.

Kas 1905. aasta on Eestis uurimata teema?

Toon ühe konkreetse näite, lk 35 kirjutab Kuldkepp: “Eesti lähiajaloo oluliste verstapostide seas on 1905. aasta revolutsioon kindlasti üks kõige raskemini mõtestatavaid nähtusi, edestades selles mõttes isegi 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini aset leidnud keerukaid sündmusi. Seetõttu on Eesti ajaloo “valgetest laikudest” rääkides tavaline, et 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu tõstetakse esile kui näidet seni korralikult läbi uurimata teemast.” Järgneb viide ühele Toomas Karjahärmi artiklile, kus seda tõesti tehakse, aga see artikkel ilmus juba 2012. aastal.

Pärast seda on avaldatud Karjahärmi enda põhjalikud käsitlused “1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal” (2013), “1905. aasta Eestis: sotsialistid ja terroristid” (2015), tema koostatud “1905. aasta Eestis: mälestused” (2016) ning kaitstud terve rida 1905. aastale pühendatud magistri- ja doktoritöid. Lühidalt: Eesti ajaloos on vähe aastaid, millega seonduvat oleks uuritud tänaseks juba nii põhjalikult.

Kuldkepp on sellest kahtlemata teadlik. Karjahärmi raamatuid on ta ju ise arvustanud ning alles eelmisel aastal oli ta Margo Roasto ja Lauri Kanni doktoritööde kaitsmisel nende oponent. Nii et ei ole põhjust arvata, et ta ei teaks, kui põhjalikult on 1905. aastaga seonduvat Eestis uuritud. Tema tänavu avaldatud raamatus esineb aga selles osas väide, mis ei kajasta just kuigi hästi asjade praegust seisu. Nii võib juhtuda, kui raamat pannakse kokku pikema perioodi vältel kirjutatud tekstidest.

Vahemärkusena olgu siin lisatud, et mina ei heidaks täiesti kõrvale ka nõukogude ajal ja juba enne teist maailmasõda 1905. aastal Eestis toimunu kohta kirjutatud töid, aga see selleks. Selge on igatahes see, et kui nimetada 1905. aasta revolutsioonisündmusi ja nende järellugu Eestis täna ikka veel korralikult uurimata teemaks, siis kõlab see pehmelt öeldes veidi ülekohtuselt ja üleolevalt teiste ajaloolaste suhtes, kes on 1905. aastaga seonduvat uurinud.

Täiendav vaatenurk Eesti iseseisvuse sünnile

“Ladusalt loetav raamat pakub välja uue ja värske vaate Eesti rahvusriikluse sünnile, käsitledes seda mitte tavapäraselt Eesti sisepoliitilise saavutusena, vaid laiemas põhjamaises raamistuses. Autor toob arvukatest arhiividest käibesse palju uut ajaloolist informatsiooni, mis aitab tänuväärsel moel mitmekesistada meie teadmisi Eesti ajaloost,” soovitab kõnealust teost raamatu tagakaanel ajaloolane Marek Tamm.

See väidetavalt uus ja värske vaade on siis tõdemus, et eesti rahvuslased ei taotlenudki algusest peale täielikku riiklikku iseseisvust, vaid olid seadnud enne selle saavutamist hoopis sihiks autonoomia, mis võinuks osade arvates teostuda esimese maailmasõja lainetustes Saksamaa poolt toetatuna Rootsi juhtimisel loodava põhjamaade föderatsiooni koosseisus. Kes varem ei teadnud, see lugegu ja imestagu!

Kuldkepp lisab Eesti rahvusriigi sünniloole küll täiendavaid ja huvitavaid detaile, kuid ei saa öelda, et ta pakuks välja mingi väga põhjapaneva ja uue lähenemise. Kõige paremaks ülevaateks meie omariikluse sünnist on minu arvates endiselt Mati Grafi “Eesti rahvusriik”. Kõnealune teos sobib küll hästi selle täienduseks, kuid samas häiris mind lugedes kohati ikkagi autori kategoorilisus, mis ei jätnud palju ruumi võimalusele tõlgendada asju temast erinevalt. Toon siin ka selle kohta ühe konkreetse näite.

Üks tähtsamaid tegelasi selles raamatus on Kuldkepi poolt paradiplomaadiks tituleeritud Aleksander Kesküla (1882–1963). Kuldkepp möönab, et Keskülal oli ilmselt suurushullustus, kui ta kuulutas oma elu lõpupoolel, et oli olnud esimese maailmasõja ajal “hall kardinal”, kes dirigeeris terve maailmavõimude koalitsiooni poliitikat Ida-Euroopa suhtes, kuid samas aktsepteerib ta ka (lk 114) Kesküla kohatisi proteste süüdistuste vastu, nagu oleks ta Leninile siis Saksa raha vahendanud.

Aleksander Kesküla, Saksa raha ja enamlased

Peatudes teoorial, mille kohaselt võttis Šveitsis paguluses viibinud Lenin vastu rahalist toetust Saksamaalt, kuulutab Kuldkepp lõpuks: “…pole osutunud võimalikuks tõestada, et Kesküla, Parvus-Helphandi või teiste nendesuguste privaatpoliitikute, agentide ja vahemeeste taskutesse voolanud miljonid riigimargad oleksid lõpuks enamlaste parteikassasse jõudnud, või et neid üleüldse oleks kuidagi otstarbekohaselt kasutatud Venemaal revolutsiooni toimepanekuks.”

“Ehkki kõiki ülalmainitud isikuid võib kahtlemata nimetada Saksa agentideks ning nad informeerisid Saksa ametivõime Lenini ja teiste Vene revolutsionääride tegevuse ja plaanide kohta, pole leitud ühtegi kindlat tõendit, et nad oleksid seejuures ise midagi Leninile andnud või temaga mingisugustesse usalduslikesse sidemetesse astunud.” Selle kinnituseks järgneb viide ühele 1976. aastal avaldatud Alfred Erich Senni artiklile pealkirjaga “The Myth of German Money during the First World War”.

Aleksander Kesküla 1962. aastal Madridis. EAA.5377.1.89.147.

See artikkel oli sisuliselt Senni vastulause Harold Shukmanile, kes oli heitnud oma arvustuses ette selle teema ignoreerimist Senni raamatus “The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917” (1971). Senni sõnul oli see, et ta seda teemat ei käsitlenud, tingitud tema enda negatiivsest järeldusest antud küsimuses: “kuigi Lenin sattus vältimatult kontakti Saksa agentidega, ei olnud tal teadlikult ühtegi tõestatavat operatiivset sidet Saksa missiooniga Bernis või teiste Saksa agentidega enne 1917. aasta märtsi.” Selle negatiivse järelduse tõestamiseks võttis Senn siis lähemalt ette nende Šveitsis tegutsenud tähtsamate Saksa agentide tegevuse, kellega Leninit oli seostatud.

Senn nimetab ühe sellise agendina Kesküla, kes lõi Šveitsis oma agentide ja kaastöötajate võrgustiku, mis hõlmas ka kontakte enamlaste hulgas. Senni sõnul oli Kesküla meheks Lenini organisatsioonis Arthur Siefeldt (1889–1938), üks teine eestlane, kes ühines enamlastega tõenäoliselt Kesküla ülesandel. Senni hinnangul ei tõesta 1950-ndatel uurijatele avatud Saksamaa välisministeeriumi arhiivis leiduvad dokumendid, et Kesküla omanuks Leninile nähtavat mõju.

“Tema tegelik kontakt Leniniga oli minimaalne. Peale selle hinnatud raporti 1915. aasta septembris, andis ta sakslastele enamlaste juhi kohta suhteliselt vähe sisulist kaalu omavat, ja kindlasti ei viinud ta enamlaste kohvritesse mingeid märkimisväärseid summasid,” kirjutas Senn, lisades samas siiski joonealuse märkusena, et Willi Gautschi näeb oma raamatus “Lenin als Emigrant in der Schweiz” (1973) Lenini ja Kesküla sidemeid olulisemana, kuid käsitleb Leninit siiski Kesküla tegevuse sihtmärgi, mitte temaga seotuna.

Joonealune märkus Senni artikli juurest.

Senn toob ka välja, et Michael Futrelli sõnul “saab vaid öelda, et Kesküla panused pidid aitama Lenini organisatsiooni 1915-1916 käimas hoida” ning “kui Kesküla ütleb, nagu ta teeb, et “Lenin oli minu protežee… see olin mina, kes Lenini käivitas,” siis ei ole tema avaldus täiesti alusetu.” – see kõik on kirjas joonealuse märkusena selles samas artiklis, millele Kuldkepp viitab kui kinnitusele selle kohta, et ei ole mingeid tõendeid nagu oleks Saksa raha Kesküla käest enamlaste parteikassasse jõudnud.

Gautschi jõudis oma raamatus järeldusele, et Siefeldti vahendusel jõudis sinna Kesküla käest saadud raha, mille päritolu ei pruukinud Siefeldt teada. Kuldkepp ei viita kordagi Gautschile ega ka George Katkovile, kelle raamatus “Russia, 1917: The February Revolution” (1967) toodu (Keskülast on seal juttu päris pikalt) tähelepanuta jätmist heitis Shukman ette Sennile. Seega võib ju tõesti olla, et Kuldkepp ei olnud nende käsitlustega tutvunud.

Küll aga on tema kasutatud kirjanduse hulgas Michael Futrelli “Northern Underground: Episodes of Russian Revolutionary Transport and Communications through Scandinavia and Finland, 1863–1917” (1963), kust võib lugeda (lk 146), et Kesküla naeris Saksa välisministeeriumi arhiivist leitud dokumentide põhjal esitatud väidete peale nagu oleks Lenin otse tema käest raha võtnud, kuid väitis samas, et andis 1915. aastal raha Siefeldtile, kes pidi panema selle parteikassasse justkui eraldi annetustena enamlaste toetajatelt väikeste summade kaupa, vastu sai aga Lenini ja tema lähikonna kohta informatsiooni, mille edastas sakslastele.

Kuldkepi allikad kinnitavad enamlaste rahastamist

Seega on vähemalt kahes allikas, mida Kuldkepp kasutas, toodud välja, kuidas Saksa raha Kesküla kaudu Siefeldti kätega tõenäoliselt siiski enamlaste parteikassasse jõudis, kuid ta on jätnud need kohad tähelepanuta või otsustanud neid mingil põhjusel ignoreerida. Siefeldti on ta oma raamatus küll maininud, kuid seda üksnes seoses sellega, et Kesküla andis Šveitsist lahkudes talle üle enda loodud Eesti sotsiaaldemokraatlike emigrantide seltsi inventari. Siefeldti rollist Keskülalt saadud raha kandmisel parteikassasse, mida on paljude ajaloolaste poolt käsitletud ühe tõendina enamlaste rahastamise kohta sakslaste poolt, ei ole üldse juttugi.

Kuldkepi raamatu vastav koht on mugandus tema saatesõnast Aleksandr Solženitsõni romaani “Lenin Zürichis” eestikeelsele tõlkele, millest on siin juba kunagi juttu olnud. Solženitsõni “Lenin Zürichis” on ajalooaineline ilukirjandus, mitte palju faktitäpsem kui Hardi Volmeri mängufilm “Minu Leninid”, kus Kesküla rolli on kahtlemata täiesti selgelt ülepaisutatud, kuid see ei tähenda seda, et see olnuks siis päris olematu.

Seda, et Kesküla vahendusel liikus enamlastele Saksa raha, ei eitanud tegelikult ka Senn, kes valis oma sõnu väga hoolikalt. Ta lihtsalt märkis, et otse Kesküla käest raha parteikassasse ei jõudnud, summad ei olnud tema hinnangul märkimisväärsed ja vastu selle eest palju ei saadud. Futrelli hinnangul aitas see raha aga elada enamlaste organisatsioonil Šveitsis üle kõige suurema kitsikuse. Nii et päris ebaoluline see ilmselt siiski ei olnud.

Kuldkepi raamatust võib jääda mulje nagu ei oleks Senni kohaselt leitud mingeid tõendeid ka selle kohta, et sakslased rahastasid 1917. aastal enamlaste võimuletulekut Venemaal, kuid Senn rõhutab viidatud artiklis tegelikult väga selgelt, et käsitles selles ainult perioodi 1917. aasta märtsini, mitte sellele järgnenud arenguid.

Kesküla toetus enamlastele oli selleks ajaks lõppenud – ta oli orienteerunud vahepeal Saksamaalt ümber lääneliitlastele ja hoiatas juba 1916. aastal Lenini tagasi Venemaale laskmise eest. Siefeldt oli aga üks neist revolutsionääridest, kellel sakslased lubasid sõita 1917. aastal pärast veebruarirevolutsiooni rongiga läbi Saksamaa, et nad saaksid pöörduda Rootsi kaudu tagasi Venemaale. Tema lugu on ajaloolaste poolt veel korralikult läbi uurimata, kuid ei pruugi olla vähem huvitav kui Kesküla oma.

Läänemere maade naisajaloo võrgustiku avakonverents

Tartu Ülikooli peahoones toimus eile Läänemere maade naisajaloo võrgustiku esimene konverents. Sarnaseid üritusi on kavas korraldada nüüd edaspidi igal aastal, aga järgmisel aastal peaks see tulema juba mõnes teises riigis.

Loodud rahvusvaheline informaalne võrgustik kannab ingliskeelset nimetust Baltic Network of Women’s History, kuid see Baltic selle nimes viitab Läänemerele (Baltic Sea), mitte kitsalt Balti riikidele. See tähendab, et soovitakse ühendada ajaloouurijaid kõigist Läänemere ümber asuvatest maadest. Tartu Ülikooli õigeusu kirikuloo kaasprofessor Irina Paert, üks ürituse korraldajatest, rääkis konverentsi avamisel, et sihiks on minna ka naisajaloo uurimisel kaugemale rahvuslikest ajalugudest, jagada omavahel kogemusi ja teha koostööd.

Võrgustiku avakonverents toimus deviisi all “Out of the Shadows: Unearthing Women’s Stories of the Past” (“Varjust välja: toome naiste lood minevikust päevavalgele”). Kava koosnes kuuest ettekandest, lisaks lühemad ja pikemad arutelud ja niisama jutuajamised.

Ettekanded

Marianna Muravyeva (Helsingi Ülikool) rääkis raskustest, millega võib kohtuda naistevastast ja seksuaalvägivalda puudutavate arhivaalide otsimisel Venemaa arhiividest, aga ka mujalt. Registrid arhivaalide sisu kohta tavaliselt eriti infot ei anna ning tänapäevaste märksõnade abil ei ole neist pahatihti võimalik vajalikku infot leida. Näiteks: kui tahetakse leida tsaariaegseid allikaid seksuaalvähemuste ja nende vastu suunatud vägivalla kohta, tasub otsida märksõna грехопадение (pattulangemine) – on vaja seega teada, kuidas asju omal ajal nimetati. Samas väljendas ta valmisolekut jagada enda vastavat andmebaasi ka teiste uurijatega.

Julia Mannherz (Oxfordi Ülikool) rääkis kolmest 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoolel Vene impeeriumi n-ö perifeersetes piirkondades tegutsenud naisest, nende kohta info otsimisest. Ettekande järel toimunud arutelus koorus välja huvitav tähelepanek selle kohta, et kultuurilised mõjutused liikusid mitte ainult Peterburist ja Moskvast provintsidesse, vaid ka vastupidi, ning neist suurtest keskustest kaugemal võis avaneda siis naistele mõnikord isegi suuremaid võimalusi eneseteostuseks.

Yuliya Yurchuk (Södertörni Ülikool) rääkis oma uurimistööst, mis puudutab rootsi pedagoogi ja feministi Ellen Key (1849–1926) ideede levikut Venemaal. Vene keelde olla tema raamatuid tõlgitud isegi kiiremini kui teistesse, näiteks inglise ja saksa keelde. Yurchuk märkis, et Rootsis teda veel teatakse, aga mujal tänapäeval enam mitte. Vaatasin järgi, et ka eestikeelses ajakirjanduses oli Key oma eluajal päris tuntud tegelane. Tema teostest on veebis eesti keeles vabalt loetavad “Ema ja laps” ning “Abielu ja armastus”.

Janet Laidla (Tartu Ülikool) rääkis oma käimasolevast uurimistööst naiste kohta Tartu ülikoolis enne eestikeelse rahvusülikooli loomist. Ta märkis, et parim töö selle kohta on seni kogumik “Vita academica, vita feminea” (1999), aga nüüd siis on võetud ette põhjalikum uurimistöö. Naised olid Tartu ülikooliga seotud juba tunduvalt varem kui neid sinna vabakuulajateks (1905) ja üliõpilasteks (1915) võtma hakati. 19. sajandil tegid ülikooli juures eksameid ämmaemandad, guvernandid, apteekriabilised, hambaarstid. Välismaa ülikoolides õppinud pidid tegema eksami, et saada ka Venemaal kehtiv diplom. Kokku oli selliseid kuidagi Tartu ülikooliga seotud naisi tuhandeid.

Irina Paert (Tartu Ülikool) rääkis oma uurimistööst õigeusu vaimulike naiste kohta Eestis tsaariajal, tuues huvitavaid näiteid konkreetsete isikute eluloost, kirjadest. Õigeusu vaimulike naised olid suhteliselt haritud, kuid ühiskondlikult väga silma ei paistnud, keskendudes rohkem kodule ja omaenda laste õpetamisele. Samas leidus nende hulgas igasuguseid kangeid tegelasi. Säilinud kirjade põhjal otsustades ka päris otsekoheseid.

Monika Rogers (Leedu Ajalooinstituut) rääkis Leedu naiste rollist nõukogudevastastes dissidentlikes võrgustikes, näiteks põrandaaluse kirjanduse levitamisel. Oluline roll oli seal samas selles osas ka katoliku kirikul. See teema tekitas pikema arutelu. Rogers märkis, et kiriku roll on Leedus ka tänapäeval suur – poliitikud kuulavad seda, mistõttu on näiteks jätkuvalt ratifitseerimata Istanbuli konventsioon.

Lõpetuseks

Arutati veel mitmeid muid teemasid. Arutelude toon oli üldiselt akadeemiline, see tähendab pigem alalhoidlik, mitte kuidagi radikaalne. Laidla rõhutas, et tuleks olla ettevaatlik, et mitte eeldada nagu oleks naised tahtnud minevikus kõik samu asju – pole see ju tänapäevalgi nii. Samas tõi ta näite, et üldise ettekujutuse kohaselt said baltisaksa naised väga konservatiivse kasvatuse, aga siis… loeb ta mõne noore baltisaksa naise päevikust, et ballil käies oli tema lemmikteema naisküsimus. Nii et pilt on väga keeruline.

Meeste osavõtt sellest konverentsist oli äärmiselt tagasihoidlik, et mitte öelda peaaegu olematu. Avamisel esines sõnavõtuga Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna poolt Riho Altnurme, kes rääkis naiste kasvavast osakaalust ülikoolis. Kuulajana viibisin samas mina, ja oligi kõik. Selles mõttes tundub, et naisajalooga tegelemine on Eestis ainult naiste asi, kuigi vähemalt huvi võiksid selle vastu tunda ju ka nende meeskolleegid.

Rahvusvaheline naisajaloo uurimise föderatsioon asutati juba 1987. aastal. Suurbritannias loodi sarnane naisajaloo võrgustik 1991. aastal ning paistab tegutsevat päris aktiivselt, kuid seal on see ametlikult registreeritud ühendus. Eks aeg näitab, mis sellest eile loodud võrgustikust edaspidi välja areneb. Algus oli küll päris hea.

Julian Barnes “Elizabeth Finch”

Tore väike raamat, mis on valmistanud suurtele ja mõjukatele kriitikutele enamjaolt mõningase pettumuse. Ron Charles (Washington Post) leidis lausa, et Julian Barnes on üks maailma parimaid ingliskeelseid kirjanikke, kuid selle romaani võiks vahele jätta. Kas saaks olla veel paremat soovitust seda lugeda?

Minajutustajana esinev Neil üritab saada sotti, mis tegelane õigupoolest ikkagi oli see sõltumatu õpetlane Elizabeth Finch, kellest ta vaimustus jäädavalt, kui läbis kunagi kursust “Kultuur ja tsivilisatsioon”. Kursuse lõpuks tuli kirjutada essee, aga tal ei tulnud sellest midagi välja. Kui Finch aastaid hiljem suri, pärandas ta Neilile oma raamatukogu ja paberid, millele toetudes valmis lõpuks kirjatöö Julianus Apostata nime all tuntud Vana-Rooma keisrist.

“Aga mida keegi praegu ei vaja on see 48-leheküljeline üliõpilasessee Julianusest, mis istub “Elizabeth Finchi” keskel nagu tükk seedimata kartulit kurgus,” pahandas Charles. “See essee Julianusest võtab umbes 50 lehekülge. Kas on erutav lugeda 50 lehekülge Barnesi kehastumas kohmakalt Vana-Rooma ajaloos tuhnivaks amatööruurijaks? Ei, aga see ei ole nii igav, nagu te võite karta,” leebus siiski Molly Young (New York Times).

“Julian Barnesile on alati meeldinud hägustada piire ilu- ja aimekirjanduse vahel, kirjutades romaane, mis kõlavad nagu ajaloo- või kriitikateosed. Tema uus romaan, mis settib lugeja-eituseni, pühendab kolmandiku oma väikesest mahust 50-leheküljelisele esseele ajaloolistest vaadetest Rooma imperaatori Julianus Apostata kohta, kelle katse loobuda kristlusest ja viia Rooma tagasi paganluse juurde nurjus,” märkis Anthony Cummins (Guardian).

Sam Byers (Guardian) leidis, et romaan ärkas ellu Finchi surmaga (eestikeelses väljaandes lk 43), aga “on seda hämmastavam ja pettumust valmistavama, et just siis, kui saab ahvatlevalt nähtavaks, milline romaan “Elizabeth Finch” võinuks olla, saboteerib Barnes ennast, pühendades kogu raamatu keskmise osa Neili tundetule üliõpilasesseele Julianus Apostatast… /—/ Sellal, kui Neil töötab ühega selle romaani paljudest pooltoorestest ja integreerimata ideedest – monoteismi puudujäägid – läheb narratiiv lappama ega taastu enam kunagi.”

Eestikeelses väljaandes võtab kõnealune essee enda alla vaid 41 lehekülge, sellele eelneb 58 ja järgneb 47 lehekülge teksti, seega moodustab see kogu tekstist kõigest 28%. Ja minu hinnangul on tegemist selle raamatu kõige naljakama osaga, mida kirjutades agnostik Barnes pidi ilmselt sageli muigama. Ainuke puudus on see, et Finchi jäetud nimekirjast tegelaste kohta, kes on Julianuse elu ja tegevust hiljem käsitlenud, puudus meie oma Leo Metsar, kes pühendas talle lausa neli romaani.

Mitmetes arvustustes on märgitud, et Finchi tegelaskuju põhineb suuresti Inglise kirjanikul ja kunstiajaloolasel Anita Brookneril (1928–2016), kes oli Barnesi lähedane sõber. Ma ei tea, kas Brookner pidas Julianust sama oluliseks nagu Finch, aga kindlasti on just see kauge ajalooline isik võti viimase mõistmiseks. Selles mõttes jääks romaanist üsna vähe järele pigem siis, kui see kriitikutes hämmingut tekitanud essee sealt välja jätta. Sellisel juhul laguneks see tõesti koost, kaotaks oma telje, hajuks lihtsalt laiali.

“See romaan võib, teatud mõttes, olla austusavaldus Anita Brooknerile, kes on äratatud ellu Elizabeth Finchina. Barnesi õiglustundele on iseloomulik, et ta laseb Neilil lisada oma viimasesse peatükki kirja ühelt teiselt EF-i õpilaselt sellel kursusel, kes arvas temast halvasti ning leidis, et tal ei oleks lastud kunagi õpetada sedasi tänapäeval. Mis on muidugi kena kommentaar meie enda räbalale, närusele ajajärgule,” märkis Allan Massie (Scotsman).

PS. Barnesil on muu hulgas pikalt juttu (lk 138–140) Michel Butori eksperimentaalsest romaanist “Modifikatsioon” (1957, e.k. 1968), kust Neil toob välja apostasoloogide jaoks huvipakkuvad viited Julianusele, kuid ka tema tegelaskuju loomisel on Barnes saanud selgelt inspiratsiooni Butori kuulsast romaanist, mida siinkohal samuti lugeda soovitan, nagu ka tema teksti “Saint-Lazaire’i jaam” (1954, e.k. 1973 kogumikus “Prantsuse novell”).

Jevgenia Ginzburg “Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika”

Minajutustaja omaelulooline aruanne kohtumisest reaalsusega stalinistlikus Nõukogude Liidus viib lugejad reisile, mis algab Sergei Kirovi tapmisele järgnenud nn. puhastustest partei ridades ning lõpeb Hruštšovi sula ajal toimunud rehabiliteerimisega. See tähendab, et hõlmab aastaid 1935–1955.

Ginzburg (1904–1977) sündis Moskvas juudi keskklassi perekonnas, aga sattus juba väikese lapsena elama Kaasani. Tema vanemad pidasid seal apteeki ja tegid plaane saata vanim tütar õppima Genfi ülikooli, kuid siis lõi revolutsioon maailma segamini. Ginzburg õppis Kaasani ülikoolis alguses paar aastat ühiskonnateaduste teaduskonnas (ajaloolist materialismi, marksistlikku dialektikat jms.), kuid läks kolmandal kursusel üle pedagoogikainstituuti, kus õppis ka filoloogiat, aga lõpetas 1924. aastal siiski ajaloo erialal.

Samal aastal abiellus Leningradi meditsiiniinstituudis loenguid andnud arsti Dmitri Fjodoroviga ja sai temaga paar aastat hiljem poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Isa ja poeg hukkusid Leningradi blokaadi ajal, mil Ginzburgi loksutati Kolõma sunnitöölaagrites, aga selleni veel jõuame.

Leningradis oli Ginzburg kaitsnud ka ajalooteaduste kandidaadi väitekirja, kuid tema ja Fjodorovi teed läksid siiski peagi lahku. Ta asus tööle Kaasanis pedagoogikainstituudi töölisfakulteedis, kus õpetas muu hulgas kommunistliku partei ajalugu.

Kiire tõus ja järsk langus nõukogude nomenklatuuris

1930. aastal tutvus pedagoogikainstituudi delegaadina Moskvas parteikonverentsil osaledes Pavel Aksjonoviga (1899–1991), kes oli pärit Pihkvamaalt ja kuulus parteisse juba alates 1918. aastast. Aksjonov, kes oli saabunud Kaasanisse parteitööle 1928. aastal, oli hiljuti saanud Kaasani linnanõukogu esimeheks. Kaks veendunud kommunisti leidsid kiiresti teineteist. 1932. aastal sündis neil poeg Vassili (hilisem tuntud kirjanik) ja Ginzburg sai viimaks ka ise kommunistliku partei liikmeks. 1934. aastal määrati ta instituudi juures äsja loodud marksismi-leninismi ajaloo osakonna juhatajaks.

Ginzburg oli õpetanud töölisfakulteedis ka vene keelt ja kirjandust. Ta valdas saksa ja prantsuse keelt, mida oli õppinud juba tütarlastegümnaasiumis, ning õppis juurde tatari keelt. Ta oli Literaturnaja Gazeta korrespondent, kohaliku oblastilehe Krasnaja Tatarija kaastöötaja.

Instituudis töötades tutvus Nikolai Elvoviga (1901–1937), kes saabus 1932. aastal juhatama vene ajaloo kateedrit. Peagi said neist töökaaslased ka Krasnaja Tatarija toimetuses. “Pärast ränka konflikti väljaande uue toimetaja Krasnovi ja ülejäänud töötajate vahel otsustas oblastikomitee toimetust värskendada ja saatis sinna tugevduseks mõned inimesed teadustöötajate seast,” kirjutas selle kohta Ginzburg ise (lk 20). “Mind määrati kultuuriosakonna juhatajaks, Elvovist sai rahvusvahelise informatsiooni osakonna juhataja.” Teisiti öeldes: partei vahetas vanad töötajad välja ustavama kaadri vastu.

1935. aastal hakati Elvovi süüdistama kaldumises trotskismi. Stalin leidis, et Jemeljan Jaroslavski toimetatud “ÜK(b)P ajaloo” 1905. aastat käsitlevas peatükis, mille kirjutas Elvov, esines vigu permanentse revolutsiooni teooria küsimuses. Elvov vahistati. Ginzburgi süüdistati ajalehe toimetuses toimunud parteikoosolekul selles, et ta ei olnud paljastanud seda “trotskistlikku kontrabandisti”, ei olnud võtnud tema vastu sõna koosolekutel ega olnud kirjutanud hävitavat retsensiooni Elvovi toimetatud Tatarimaa ajaloo materjalide kogumiku kohta, vaid oli sinna hoopis ise ühe artikli kirjutanud.

Surve tugevnes. Ümberringi vahistati järjest inimesi, keda süüdistati samavõrd veidrates asjades. Ginzburg üritas pingsalt tõestada, et tema ei ole milleski süüdi, ta ei ole midagi teinud – aga just selles teda süüdistatigi. 1937. aasta veebruaris ta lõpuks vahistati, süüdistatuna kuulumises trotskistlikku terroristlikku organisatsiooni. Ginzburg süüd omaks ei võtnud. Kaks aastat kestnud kinnipidamise järel tuli otsus määrata talle 10 aastat ja naine saadeti Kolõmale, kus vabanes küll 1947. aastal sunnitöölaagrist, kuid vahistati 1949. aastal kuuks ajaks uuesti – vaid selleks, et talle saaks vormistada eluaegse asumisele saatmise.

1953. aastal näis taas varitsevat oht saada vahistatud, aga siis suri Stalin ning paar aastat hiljem saabus hoopis rehabiliteerimine – kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Taastati isegi tema liikmelisus parteis.

Teos, mida ei tahetud avaldada, jõudis siiski trükki

Varsti pärast Ginzburgi vahistati 1937. aastal ka Aksjonov, kes oli saanud 1935. aastal Kaasani linnanõukogu täitevkomitee esimeheks (tänapäeva mõistes linnapeaks), kuulus nii Tatari ANSV kui ka NSV Liidu keskvalimiskomisjoni ja oli ühtlasi ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige. Aksjonovile määrati 1939. aastal bolševistliku valvsuse minetamise eest surmanuhtlus, kuid see asendati peagi siiski sunnitööga – 15 aastat laagrit, millest kujunes ligi 18. Tema rehabiliteeriti 1956. aastal.

Ginzburgi ja Aksjonovi vahistamise järel jõudis Aleksei lõpuks oma isa juurde Leningradi, kus mõlemad 1941. aastal hukkusid, Aksjonovi esimesest abielust pärit tütar Maia leidis samuti peavarju sugulaste juures, aga Vassili pisteti alguses lastekodusse. Sugulastel õnnestus ta sealt siiski kätte saada ja pärast ema vabanemist jõudis ta 1948. aastal tema juurde Kolõma kuldsesse pealinna – Magadani, millega seoses pistan siia vahele nüüd ühe Vladimir Võssotski tuntud laulu (poeesial, mis aitab raskete katsumustega silmitsi seistes inimeseks jääda ja vastu pidada, on oluline koht ka selles raamatus).

Laagris tutvus Ginzburg samuti represseeritud krimmisakslasest arsti Anton Walteriga (1899–1959), kellest sai tema kolmas abikaasa, ning 1949. aastal adopteeris ühe väikese tüdruku (Antonina Aksjonova – hiljem tuntud näitleja). Oma mälestusi möödunud ajajärgust hakkas ta panema kirja 1959. aasta alguses, kui elas koos Walteriga suvilas Taga-Karpaatias, ning esimene umbes 400-leheküljeline käsikiri sai valmis 1964. aastal. See aga oli kirjutatud “erksa valu seisundis” ega olnud mõeldud avaldamiseks.

Kuna tekkis lootus, et midagi sellist võiks siiski ka trükki jõuda (1962. aastal oli ajakirjas Novõi Mir avaldatud Aleksandr Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus”), töötas Ginzburg kogu teose põhjalikult ümber, et muuta see tsensuurile vastuvõetavaks. Ta pakkus käsikirja ajakirjadele Junost ja Novõi Mir, aga see jäi nende toimetustes seisma. Samal ajal pääses see sealt siiski välja koopiatena ehk saavutas laialdase leviku samizdat-väljaandena. Nii jõudis see ka Läände, kus avaldati 1967. aastal autorile teadmata raamatuna ja tõlgiti peagi mitmetesse teistesse keeltesse.

Ginzburg 1967. aasta väljaandega rahule ei jäänud. Itaaliasse jõudis tema teos audiosalvestuse kujul, trükitud tekst sisaldas ohtralt kirjavigu ja hõlmas lõpuks valminud kolmest osast vaid esimest kahte (umbes 2/3 kogumahust – nüüd ilmunud eestikeelne väljaanne on 688 lehekülge). NSV Liidus avaldati “Ränk teekond” ametliku, tervikliku väljaandena vene keeles esimest korda 1989. aastal Riias. Seega alles 12 aastat pärast autori surma.

Ginzburgi teose ainetel on valminud kaks mängufilmi, “E cominciò il viaggio nella vertigine” (1974) ja “Within the Whirlwind” (2009), mis on mõlemad piisavalt kurvad, kuid jäävad siiski alla tekstile endale ega suuda selles väljendatut täielikult edasi anda. Itaallaste 1974. aasta versioon, peaosas Ingrid Thulin, on tehtud tagasihoidlikumate vahenditega, kuid meeldis mulle rohkem. See valmis küll teose selle versiooni põhjal, mille avaldamist autor ise heaks ei kiitnud, aga mõjub ilmselt just tänu sellele palju kompaktsemalt – hilisemas filmiversioonis üritatakse suruda ühte filmi kokku lihtsalt liiga palju.

Kommunisti patukahetsus, lugu silmade avanemisest

Loo alguses on Ginzburg veendunud, nagu paljud tema saatusekaaslased 1937. aastal, et juhtunud on lihtsalt mingi kohutav eksitus, sest tema on ju süütu. Hiljem võib lugeda kirjeldusi sellest, kuidas paljud juba sunnitöölaagrisse teel olnud kommunistid jumaldasid ikka veel Stalinit, sest arvasid, et ta on nagu mingi hea tsaar, kes ei tea toimuvast midagi. Või siis üritati seda enda jaoks kuidagi ratsionaalselt põhjendada, et mitte päris hulluks minna. Kogetu jõhkrus, üha süvenev õudus viis Ginzburgi siiski järk-järgult n-ö silmade avanemiseni.

“Leidus siiski ka inimesi, kellele minu raamat ei meeldinud,” kirjutab ta epiloogis. “Suur pettumus oli, et üheks neist osutus Tvardovski. Sel ajal, kui Novõi Miri proosaosakonnas suhtuti mu töösse kaasaelamise ja mõistmisega, lähenes peatoimetaja sellele miskipärast ilmse eelarvamusega. Mulle anti edasi, et ta oli öelnud: “Ginzburg märkas, et kõik ei ole korras, alles siis, kui istuma hakati panema kommuniste. Aga kui hävitati vene talurahvast, pidas ta seda täiesti loomulikuks.” See oli raske ja ebaõiglane süüdistus. Loomulikult oli mu sündmustest arusaamine kuni kolmekümne seitsmenda aastani äärmiselt piiratud, millest ma ka kogu otsekohesusega kirjutan. Kuid kuulnud Tvardovskilt oma töö kohta sellist hinnangut, mõtlesin ma, et vaevalt on ta seda läbigi lugenud, küllap sirvis vaid pealiskaudselt. Vastasel korral pidanuks ta märkama, et mu peamine valu, peamine kannatus on küsimus meist igaühe vastutusest.”

Aleksandr Tvardovski (1910–1971) oli kirjandusajakirja Novõi Mir peatoimetaja aastatel 1950–1954 ja 1958–1970. Ta oli pärit vaesest taluperest, kuid tema isa kuulutati siiski kulakuks ning kogu pere peale Aleksandri langes repressioonide alla. Kui tema põgenikust isa, kes üritas vältida vahistamist, ilmus 1931. aastal ootamatult Aleksandri töökohta, kutsus poeg ise miilitsad, kes isa kinni võtsid. Samal aastal avaldatud poeemis “Teekond sotsialismi” kujutas ta aga põllumajanduse kollektiviseerimist sammuna, mis on vajalik helge tuleviku ehitamiseks. Nii et kommunistliku noorena oli Tvardovski tegelikult olnud isegi päris pavlikmorozov.

Ginzburgi teos haakub hästi Sirpa Kähköneni romaaniga “Graniitmees”, kus tegevus leiab aset aastatel 1922–1937, sobib selle mõtteliseks järjeks, kuigi tegelased on teised. Mingi väga meeldiv lugemine see muidugi ei ole. Ginzburg ise rõhutab, et ta kirjutas ainult tõtt, aga mitte kogu tõtt – kujunenuks ilmselt muidu veel kohutavamaks. Möödaminnes on ta maininud ka kokkupuuteid eestlastega, pikemalt (lk 451–454) on juttu ühest Tartust pärit poolsakslasest.

Saksa dokumentalist Mario Damolin on teinud filmi “Gratwanderung. Erinnerungen an Jewgenia Ginsburg” (2015), kus Ginzburgi adopteeritud tütar Antonina, kes elab nüüd Saksamaal, käib Kolõmal neis paikades, millest räägib “Ränk teekond”. Allpool võib näha väikest filmi selle filmi tegemisest.

Charlotte Leonard “Kartmatu. Ta hiilgab Hollywoodi säras ja tema leiutis muudab maailma – Hedy Lamarr”

Ühe minu vanaemaga juhtunud kord Petseri gümnaasiumis selline lugu, et kooli tööle tulnud uus õpetaja käskis tal hakata kraanikausis lokke välja pesema, arvates nähtavasti, et need ei ole loomulikud. Koolitüdrukutel oli sel ajal keelatud lokke teha. Sellest raamatust võib lugeda, et mood kanda kohevaid lokkis juukseid levis Euroopas 1930-ndate lõpus ja 1940-ndate alguses aga selle tõttu, et üritati sarnaneda Hedy Lamarrile (1914–2000).

Juudi päritolu Lamarr (sündis Viinis, algse nimega Hedwig Eva Maria Kiesler) oli mänginud juba 1930-ndate alguses Austria ja Saksa mängufilmides ning saavutanud rahvuvahelise tuntuse Tšehhoslovakkia filmiga “Ekstaas” (1933), mille eest Gustav Machatý pärjati Veneetsia filmifestivalil koguni parima lavastaja auhinnaga. Nii kõrgelt ei hinnanud seda siiski katoliku kirik. Olles kuulnud kirjeldust filmis kujutatust, mõistis paavst Pius XI linateose hukka ja selle näitamine Itaalias lõpetati. Kirikut häiris siis näiteks see, et 18-aastane Hedy ujus ja jooksis filmis vahepeal ringi täiesti alasti. Samal aastal abiellus ta aga ühe jõuka relvakaupmehega ja tõmbus näitlemisest tagasi.

1937. aastal põgenes Hedy oma õnnetust abielust Pariisi, Londoni ja New Yorgi kaudu Hollywoodi, kuhu Metro-Goldwyn-Mayer teda tegelikult juba varem värvata oli üritanud, ning järgnenud aastatel valmisid seal tema osalusel filmid “Alžiir” (1938) ja “Daam troopikast” (1939), mis jooksid ka Eesti kinodes. Tema uuest elust Hollywoodis kirjutas päris agaralt ka eestikeelne ajakirjandus, mis ei unustanud muidugi mainida ka varem palju kõneainet pakkunud “Ekstaasi”.

Film ja Elu, 9. september 1938

Ma ei mäleta, et minu vanaema oleks kunagi Lamarri maininud (oma kooliaegseks lemmiknäitlejaks nimetas ta hoopis Johnny Weissmüllerit, tuntud ujujat, kes mängis Tarzani), aga sellest ajast pärit fotodel on tal kohati tõesti päris sarnane soeng, mille tõttu uus õpetaja võis ilmselt arvata, et ta üritab olla Lamarri moodi – ja sellist asja ei saanud ühes korralikus koolis muidugi lubada. Kujutan ette, kui šokeerivalt võis mõjuda õpetajale mõte, et õpilane jäljendab sellist näitlejannat.

“Kartmatu” on hea ajaviiteromaan, mis käsitleb põhiosas Lamarri elu aastatel 1933–1942. Charlotte Leonardi nime taga peitub saksa kirjanik Christiane Lind, kes on taustalt hoopis doktorikraadiga sotsiaalteadlane. See ei ole muutnud teksti kuidagi raskepäraseks, kuid on aidanud tõenäoliselt kaasa möödaniku eluolu kujutamisele usutavalt. Hedy põgenemine ahistavast abielust, kohanemine uuel kodumaal, eraelu ja töö Hollywoodis ei ole siin ju kaugeltki ainsad teemad. Olulisel kohal on ka tema püüdlused teha midagi natsionaalsotsialistide peatamiseks.

Lamarri hobiks oli leiutamine ning üks selle teose kandvaid telgesid ongi see, kuidas ta jõudis koos helilooja George Antheiliga sagedushüplemist kasutava salajase sidesüsteemi patenteerimiseni. USA merevägi seda kasutusele ei võtnud ning Lamarri ja Antheili nimetamine sagedushüplemise leiutajateks on minu meelest kunstiline liialdus, kuid fakt on see, et Saksamaal, Austrias ja Šveitsis tähistatakse Hedy Lamarri sünnipäeva 9. novembrit alates 2005. aastast leiutajate päevana. Seda küll mitteametlikult, paari entusiasti eestvedamisel, aga tähelepanuväärne ikkagi. Viinis antakse alates 2018. aastast välja ka Hedy Lamarri nimelist auhinda IT-valdkonnas silmapaistnud naistele.

Eestiga seotud tegelastest mainitakse selles romaanis Miliza Korjust (lk 90 – Lamarri endise korterinaabri Ilona Massey uus parim sõbranna). “Casablanca” (1942) kohta on toodud välja, et Lamarr ise väga soovis Ilsa Lundi rolli, mis läks lõpuks Ingrid Bergmanile, aga MGM-i boss Louis B. Mayer ei soostunud teda Warnerile laenama. Täienduseks tasub märkida, et “Casablanca” otseseks eeskujuks oli “Alžiir” ja see roll kirjutatigi väidetavalt just Lamarri silmas pidades, kuid täita õnnestus tal seda ainult paar aastat hiljem valminud kuuldemängus. Ricki osasse, mida täitis filmis Humphrey Bogart, olevat muide kaalutud ka noort Ronald Reaganit.

Ma ei oska hetkel isegi kujutleda “Casablancat” sellisena, et seal oleks Bergmani ja Bogarti asemel Lamarr ja Reagan, aga võib-olla mõni tehisintellekt teeb selle kunagi ära. Praegu toimuvad ju selles vallas nii kiired arengud, et ei tohiks olla enam kaugel aeg, mil vanu filme sedasi ümber saab hakata tegema.

Susan Rogers ja Ogi Ogas “Nii see kõlab. Mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad”

Susan Rogers (sünd. 1956) on maineka Berklee Muusikakolledži professor, kes alustas kunagi melomaanist helitehnikuna, tegi helirežissööri ja produtsendina koostööd juhtivate USA popartistidega (Prince, Barenaked Ladies jms.), aga otsustas 40-ndate eluaastate keskel muusikatööstusest lahkuda ja ülikooli astuda (keskkool oli tal 17-aastaselt pooleli jäänud), et uurida kuidas ja miks just nii muusika inimesi mõjutab. Ogi Ogas on tema neuroteadlasest kaasautor (minajutustajana esineb raamatus Rogers).

Pirjo Jonas, kes tõlkis selle raamatu inglise keelest eesti keelde, märkis ajakirjas Muusika, et see “räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses.”

Rogers argumenteerib, et igal inimesel on oma ainulaadne kuulajaprofiil (uuringute kohaselt ei ole ainult 5–10% inimestest võimelised muusikast naudingut tundma), mis kutsub esile muusikat kuulates tekkivad mõtted, tunded ja füüsilised reaktsioonid. Sellel profiilil on seitse parameetrit: autentsus, realism, uudsus, meloodia, laulusõnad, rütm, tämber. Igale neist on pühendatud raamatus terve peatükk.

Autentsuse äärmuslikuks näiteks on The Shaggsi album “Philosophy of The World”. Nende ülim siirus on tekitanud hiljem vaimustust paljudes USA muusikutes ja muusikakriitikutes (Frank Zappa, Kurt Cobain jne.). Legendaarne Lester Bangs olla kunagi öelnud: “Nad ei oska nootigi mängida! Aga neil on enamjaolt õige suhtumine, mis on algusest peale olnud kogu rock’n’roll’i iva.” Tema hinnangul kujunes sellest albumist üks rockiajaloo jõulisemaid teetähiseid. Samas võib autentsust mõista ja tajuda erinevalt.

Kuulajaprofiili teiseks parameetriks on Rogersi kohaselt realism/abstraktsus. Realismi seostab ta akustiliste instrumentidega, abstraktsust elektroonilistega, kusjuures esimesed peaksid tekitama kuulajatel realistlikumaid kujutluspilte, teised ulmelisemaid. Ma ei tea, võib-olla on see põlvkondlik erinevus, aga mulle tundub selline vastandus tänapäeval küll veidi kunstlik. Samas on tal seal huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks see, et digitaalse töötluse tulemusel on paljud tänapäeva salvestised tehniliselt täiuslikud (“vead” lõigatakse välja), kuid live’is on neid füüsilist võimatu esitada. Selle tagajärjeks võib aga olla ka kuulajate pettumine enda lemmikutes.

Kolmas parameeter on uudsus. Muusika populaarsus olevat selgelt seotud selle kõla uudsusega: kõige populaarsem (edetabelites) on selline muusika, mis kõlab üheaegselt nii tuttavlikult kui ka uudselt. Plaadimüügi mõttes on väga tuttav igihaljas muusika ja väga uudne eksperimentaalne muusika mõlemad palju väiksema potentsiaaliga. Samas aga arvab Rogers, et eksperimentaalse muusikaga on kergem läbi lüüa, sest seal on konkurents väiksem kui peavoolus. Ja samal ajal on pidevas muutumises see, mida uudseks peetakse, sest publik harjub muusikaliste arengutega, kusjuures kuulajate janu uudsuse järele pidavat nende vananedes enamasti taanduma – jäädakse kinni oma noorusaja muusikasse, millega seostuvad meeldivad mälestused.

Mono “Life In Mono”

Tõepoolest. Mullegi meeldivad jätkuvalt kõige rohkem või tunduvad kõige lähedasemad albumid, mida sai kuulatud väga palju juba 16–17-aastaselt: Mono “Formica Blues”, Portisheadi “Portishead”, Jimi Tenori “Intervision”, Depeche Mode’i “Ultra” jms. Kas kogu hilisem elu on tegelikult olnud vaid katse leida midagi sarnast? Vaadates 1997. aastal avaldatud albumite nimekirja, tundub mulle praegu tõesti, et nii huvitavat aastat ei ole popmuusikas enam hiljem olnud. Näiteks siin veel 20 kuulamissoovitust (A–Z) sellest aastast (mälu järgi otsustades olid need siis tähelepanuväärsed albumid).

Aphex Twin “Come to Daddy”
Apollo 440 “Electro Glide in Blue”
Atari Teenage Riot “The Future of War”
Björk “Homogenic”
Blur “Blur”
The Chemical Brothers “Dig Your Own Hole”
Cornershop “When I Was Born for the 7th Time”
Daft Punk “Homework”
Erykah Badu “Baduizm”
Natalie Imbruglia “Left of the Middle”
Oasis “Be Here Now”
Pizzicato Five “Happy End of the World”
Primal Scream “Vanishing Point”
The Prodigy “The Fat of the Land”
Radiohead “OK Computer”
Roni Size & Reprazent “New Forms”
Savage Garden “Savage Garden”
Stereolab “Dots and Loops”
Texas “White On Blonde”
The Verve “Urban Hymns”

Seda nimekirja võiks veel pikendada. Ma ei usu, et suudaksin teha ühegi teise aasta albumitest sama esindusliku valiku. Samas on muidugi huvitav, mida võib sellest valikust järeldada minu kuulajaprofiili kohta…

Neljas parameeter Rogersi mudelis on meloodia (noodikõrguste järgnevus, põhineb kordustel). Kui esimesed kolm (autentsus, realism, uudsus) on binaarsed esteetilised dimensioonid, mis mõjuvad ka teiste kunstivormide puhul (filmid, romaanid), siis meloodia, laulusõnad, rütm ja tämber on omased ainult muusikale. Tore fakt: meloodiaid suudavad eristada ja nende tähendust mõista ka teised loomad, mitte ainult inimesed. Samas on keeltel erinev meloodiline kontuur ning kõige enam kõnetavad inimesi nende emakeele meloodiad, mida aju on imanud endasse juba enne sündi.

Kui vanemad kuulavad enne lapse sündi palju võõrkeelset muusikat, võib see nähtavasti mõjutada ka seda, milliseid meloodiaid inimene hiljem eelistab. Vaadates seda eelpool toodud albumite nimekirja nüüd sellest vaatepunktist, tundub mulle, et ma võisin viibida enne sündi suhteliselt palju mingisuguste põrisevate ja mürisevate masinate läheduses (küllaltki tõenäoline). Tänapäeva laste meloodiataju kujundavad aga siis nähtavasti ka pesumasinad jms. seadmed.

Laste puhul olevat kiire kasvuspurt muusikalise arengu mõttes 8–11-eluaasta vahel. Treenimata inimestel jäävat muusikalise kuulmise areng enamasti enne teismeiga seisma. Lastel, kes õpivad muusikat, esinevat aga teistest rohkem prosotsiaalset käitumist ja nad suudavad kuulmise järgi ka paremini uusi teadmisi omandada. Minu põhiline õpetaja oli selles osas siis vist küll MTV.

Laulusõnade osas märgib Rogers, et inimestel on kalduvus kuulata artiste, kelle muusika kinnitab nende enda identiteeti, kusjuures kuulajatele paremini meeldejäävad sõnad on sageli üheaegselt nii tuttavaid teemasid sisaldavad kui ka veidi segased või avaramalt tõlgendamisruumi jätvad, nagu näiteks Don McLeani “American Pie” – laul, mille panen siia vahele nüüd hoopis Madonna esituses, sest see versioon meenutab mulle minu enda noorusaega.

Madonna “American Pie”

Rütmitunnetus on inimestel subjektiivne. See tähendab, et ka rütmi tajutakse erinevalt, kuid esineb siiski ka päris rütmikurtust. Tantsimisel pidavat olema täiskasvanute keskmine meelistempo ligi 123 lööki minutis. Rütmituletusoskusi võib samas täheldada ka loomade puhul, kes suudavad vokaalselt areneda ehk jäljendada teise olendi häälitsusi.

Tämbri osas väidab Rogers, et mehed kipuvad eelistama naishäält, mis on mahe ja kähe, sest seda seostatakse instinktiivselt feminiinsusega. “Naise hääle külgetõmme (tajutuna meeste poolt) on tugev märk tema seksuaalsest lodevusest (hinnatuna vanuse järgi esimese vahekorra ajal, seksuaalpartnerite arvu ning selle järgi, mitu korda ta oma püsipartnerit petab). Tuleb välja, et seksika häälega naised seksivad rohkem kui seksika kehaga naised,” väidab ta koguni. Seal küll viidet juures ei ole, aga kasutatud kirjanduse loetelu on raamatu lõpus päris pikk, nii et tõenäoliselt toetub ta seda väites mingile konkreetsele uuringule.

Kuigi iga inimese kuulajaprofiil on ainulaadne, jagunevad kuulajad Rogersi kohaselt siiski ka kolmeks suureks kategooriaks: kriitikud, muusikud, rahvas. Need grupid hindavad muusikas laias laastus erinevaid asju ja kõigile korraga meeldida on peaaegu võimatu. Kuulajaprofiil moodustub geneetiliste soodumuste, kultuuriliste mõjude ning iga elu jooksul kogetud muusika kuulamise tagajärjel, kusjuures tänapäeval domineerib passiivne kuulamine (muusika mängib enamasti taustaks), aga uudset muusikat on võimalik väärtustada ainult aktiivse kuulamise kaudu.

“Nii see kõlab. Mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad” jaoks on loodud ka eraldi veebileht https://www.thisiswhatitsoundslike.com (tasub tutvuda).

Nagu mõni teine kohalik lugeja, nii ei suuda ka mina ennast selles raamatus toodud parameetritest lähtudes hästi kategoriseerida. Maitse on selleks liiga eklektiline ja minu melomaania sarnaneks ilmselt üldse hullumeelsusele või süvenevale narkosõltuvusele, kui seda teadlikult kontrolli all ei hoiaks. Lihtsalt tavalise kuulaja seisukohalt ei ole võib-olla tingimata vaja kõike seda teada, millest Rogers kirjutab (võtab nagu muusikast mingi maagia ära), aga raamat on iseenesest väga intrigeeriv ning ma soovitan seda kindlasti lugeda muusikutel ja kõigil teistel, kes on seotud muusika n-ö tootmisega. Muidugi ka muusikakriitikutel.