Jane Austeni (1775–1817) 250. sünniaastapäev ei möödunud Eestis päris märkamatult. Ugalas tuli juba 2024. aasta kevadel välja Liis Aedmaa lavastus Isobel McArthuri muusikalisest komöödiast “Uhkus ja eelarvamus (justkui)”, milles Austeni kuulsast romaanist tuntud lugu jutustatakse nähtuna läbi teenijate silmade. Raamatukogudes toimusid mõned Austeni sünniaastapäevale pühendatud üritused. Varrak avaldas uuesti Austeni romaani “Uhkus ja eelarvamus” eestikeelse tõlke.
Mina olen jõudnud nüüd teatrisse täiskasvanutele mõeldud etendusi vaatama väga harva. Viimase paari aasta jooksul täpselt ühe korra, kui käisin koos abikaasaga Vanemuises vaatamas Elena Ferrante romaanidel põhinevat draamat “Minu geniaalne sõbranna” (soovitan!). Seega ei saa siin kahjuks võrrelda Austeni romaani McArthuri näidendiga. Samuti ei ole ma üldse lugenud teisi Jane Austeni kirjutatud teoseid.
Tema looming oli mulle varem tuttav ainult läbi selle ainetel valminud mängufilmide “Mõistus ja tunded” (1995), “Uhkus ja eelarvamus” (2005) ja “Emma” (2020). Olin pisteliselt lugenud ka Lucy Worsley biograafiat “Jane Austen ja tema kodud”. Nii et päris võõras autor ta mulle ei olnud, aga lugenud ma temalt midagi ka polnud.
“Uhkus ja eelarvamus” avaldati Londonis juba 1813. aastal, aga eesti keeles ilmus see Henno Rajandi tõlkes alles 1985. aastal, kui Austeni sünnist möödus 210 aastat. Tutvustati seda siis nii: “Inglise kirjaniku Jane Austeni (1775–1817) romaan “Uhkus ja eelarvamus” on tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane. Iroonilise realismiga vaadeldakse selles maahärrasrahva eraelu kakssada aastat tagasi, mehelesaamise raskusi, armastuse kaotusi ja võite. Romaan kuulub aega, mil nii kirjanikku kui ka lugejat huvitas eeskätt armuõnn, soliidse eluseisundi ja rikkuse taotlus, vähem aga vältimatult järgnevad pettumused. Kangelanna taotlusi kroonibki hiilgav edu, kõrvaltegelased saavad lohutusauhindu, päris ilma ei jää keegi.”
Rajandi sai järgmisel aastal Juhan Smuuli nimelise preemia ilukirjandusliku tõlke alal. Üks neist teostest, mille eest see talle määrati, oli just “Uhkus ja eelarvamus”. Enn Soosaar kirjutas siis Sirbis ja Vasaras, et Rajandi andis tõlke kirjastusele üle juba 1981. aastal, neli aastat enne selle raamatuna ilmumist. Soosaar märkis, et Rajandi nimi on garantii, et tegemist on huvitava romaani ning kvaliteetse ja nauditava tõlkega. Rajandi tõlget on kiitnud nüüd ka Varraku peatoimetaja Krista Kaer.
Enn Soosaar kirjutas veel: “Eks ole üldiselt teada, et varakal vallalisel mehel on tingimata naist vaja.” Tolle lausega algab Jane Austeni (1775–1817) romaan “Uhkus ja eelarvamus” (1813), mille kolmel ja poolel sajal leheküljel uuritakse küll ühest, küll teisest kandist võimalusi avalauses väljendatud vajaduse rahuldamiseks.
Kes raamatut on lugenud, seda on küllap kummitama jäänud kummalisena näiv paradoks. “Uhkuse ja eelarvamuse” autoril on erakordset võimet sõnaga manada ja panna ammukadunud maailm lugeja jaoks uuesti elama. Ent Jane Austeni suurust tunnustades peame möönma tema aine väiksust, ahtust, otse triviaalsust. Armastab – ei armasta on peaprobleeme, aga isegi see võib kahvatuda veel olulisema dilemma ees: võtab – ei võta naiseks, läheb – ei lähe mehele.
Jane Austen kirjutab sellest ja ainult sellest, mida ta tundis ja teadis. Ja et ta kasvas üles ning elas peaaegu kogu oma lühikese elu maal suhteliselt jõukate inimeste hulgas, siis kirjeldab ta oma kuues romaanis XVIII ja XIX sajandi vahetuse inglise maakodanluse eluolu, nende moraalikäsitusi, käibetõdesid, õnnetaotlusi. Vaateväli on kitsas, aga pilk, millega seda uuritakse, läbitungiv ning intensiivne. Tema põhjalikkuseni ja kaasaelamiseni ei olnud jõudnud ükski romaanikirjanik enne teda ja on küündinud vähesed pärast teda. Isegi Charles Dickensile, teisele suurele argielu proosalisuse kirgastajale XIX sajandi inglise kirjanduses, jäi Austeni filigraansus ning ainetundmine paiguti kättesaamatuks. Jane Austen võib oma kitsukest maailma kritiseerida, võib iroonia abil ennast sellest ajutiselt lahutadagi, kuid kuulub ikkagi nii olemuslikult sinnasamasse keskkonda, et selle põhiväärtuste õigsuses ja püsivuses ei teki tal vähimatki kahtlust. Lugeja kaasamäng on kohustuslik.
Austeni ande esimesi austajaid Walter Scott hindas tema romaane eriti kolmest aspektist – nende vaimukust, nende karakterite jõulisust ning mitmekesisust, nende realismi. See hinnang pädeb siiamaani. Eks köida meidki eeskätt kirjaniku teravmeelsused, tegelaste elulisus (need pisendatakse harva stereotüüpideks) ja olustiku ehtsus. Vahemärkusena ehk sedagi: Jane Austen ei ole kunagi olnud unustatud kirjanik, aga viimaste aastakümnete entusiasm, see tunnustus, mida on talle jaganud tänapäev laiemas mõttes, ületab kaugelt kõik varasema.
William Wordsworth oli Jane Austenist viis aastat vanem, Walter Scott neli, Samuel Coleridge kolm. Byron ja Shelley sündisid, kui Austen oli mõneteistkümneaastane tüdruk. Üheksateistkümnenda sajandi hakatusel valitses Euroopa suurkirjandusi romantism. Lugejat kütkestas ülespiitsutatud tunne, dramaatilisus, erakordsused. Või sealtsamast lähtunud surrogaadid nagu sentimentaalne melodraama või gootilike õudustega vürtsitatud romanss. Jane Austen kõndis vääramatult oma teed, tundes moevoolude vastu üksnes parodeerija huvi. Ühelt poolt oli ta oma ajast maha jäänud, jälgis ikka veel valgustusajastu kirjanduskäsitlusi, mida olid vorminud tema õpetajad Richardson, Fielding, Johnson. Teiselt poolt oli ta oma ajast tükk maad ette jõudnud, ja seda nii tehnilises kui ka sisulises mõttes. Ta esindas nn. puhast romaani, kus peatähelepanu keskendub inimestele ja nende omavahelistele suhetele, kus inimese argikogemus omab kirjanduslikku väärtust, kus tuntakse huvi, mismoodi tuleb konkreetne inimene toime mitmesuguste sotsiaalsete, perekondlike ning traditsioonist johtuvate painetega. Fantaasiamängud, elust suuremad karakterid, võimatuste võimalikustamine, mida kultiveeris romantism, puuduvad tema teostes. Selles suhtes võib Austenit pidada nii olustikulise kui ka psühholoogilise realismi eelkäijaks.
Enesekriitilise kirjanikuna tundis ta pidevat muret ning hoolt – suuremat kui ükski varasem ametivend – teose üldkompositsiooni ja üksikute stseenide ülesehituse, aga ka sisutäpsuse ning ökonoomse sõnakasutuse vastu. Või võtame näiteks dialoogi. Otsest kõnet on kasutatud varemgi, olgu kirjeldatava elavamaks muutmiseks või karakteri väliseks markeerimiseks. Jane Austenist alates on dialoog aga romaanielement, mille abil on võimalik tegevust edasi arendada ja tegelaste sisemaailma avada.
Henno Rajandi on “Uhkuse ja eelarvamuse” varustanud lühikese, kuid tiheda ning informatiivse järelsõnaga. Ma kordan sealt eriti ühte mõtet, mida tuleks tolle ammuse kirjaniku lugemisel tingimata silmas pidada. Jane Austen elas ja kirjutas kirjanduse noorpõlve optimistlikul ajal, kus nii kirjanik kui ka lugeja olid suhteliselt noored ja lapsemeelsed. Ja tõesti, kui (inglise) romaani alguseks lugeda Defoe’ “Robinson Crusoe’d” ja Swifti “Gulliveri”, siis ei olnud romaan Austeni päevil veel saja-aastanegi. Teisalt on aeg pagendanud paljud Austeni eelkäijad ning kaasaegsed – nende hulgas ka suure Scotti, kellelt õppisid Balzac, Dickens, Tolstoi – noorsookirjanduse riiulile. Jane Austen oli ja on jäänud täiskasvanute kirjanikuks. Ja pakub oma loominguga dissertatsiooniainet sotsioloogile ning psühhoanalüütikule, naisõiguslasele ning romaaniteoreetikule. Rääkimata sellest püsivast huvist, mida tema vastu tunnevad kirjandusloolased ja lugejad.
Kas oskan sellele üldse midagi lisada? Austeni 250. sünniaastapäevaks ilmunud väljaanne on kergemini loetav kui 1985. aasta oma, sest tekst on selles veidi õhulisem, aga tähesambad paksemad ja tumedamad ning lehed ei ole veel koltunud; raamatu formaat on veidi suurem, aga lehekülgi palju rohkem. Samas on selle trükiarv tõenäoliselt tunduvalt väiksem, 1985. aastal oli see 50000. Viimast arvestades tekib muidugi küsimus, kas neid oli nüüd üldse juurde vaja.
Kas “Uhkust ja eelarvamust” ei trükitud eesti keeles piisavalt juba 1985. aastal? Vaatasin järgi, et vahepeal on eri kirjastused avaldanud neli kordustrükki (2002, 2007, 2015, 2020). Raamatuvahetuse lehelt saab praegu tellida varasematest ainult 1985. aasta väljaannet. Apollo, Rahva Raamat ja Raamatukoi ei müü nüüd sedagi, vahepealseid kordustrükke ei saa sealt enam samuti. Osta.ee-st jms kohtades võib midagi küll siiski leida ja raamatukogudeski on neid enamasti kohe riiulist võtta. Siinkohal olgu mainitud, et statistika kohaselt moodustavad mehed Eestis vaid 8% selle teose laenutajaskonnast. Nii et lugejaid leidub, aga eelkõige naiste hulgas.
Ja tuleb välja, et äsja on avaldatud eesti keeles ka selle romaani adapteeritud ehk lihtsustatud versioon, mida illustreerivad koomiksistiilis pildid, raamatus olevat ka interaktiivsed klapid ja nutikad detailid. Kusjuures varem on tõlgitud ja avaldatud eesti keeles sellest ka üks teine adaptsioon.
Vahelduseks väike stiilinäide Rajandi tõlkest: “Kui daamid pärast õhtusööki lauast tõusid, ruttas Elizabeth õe juurde, ja veendudes, et Jane on külmetusohu vastu hästi kaitstud, siirdus koos temaga elutuppa, kus põdeja mõlemad sõbrannad neid ülevoolavate rõõmuavaldustega vastu võtsid. Elizabeth polnud neid iial näinud nii meeldivatena kui selle ühe tunni jooksul, enne kui džentelmenid nähtavale ilmusid. Nende vestlusoskus oli tähelepanuväärne. Nad oskasid täpselt kirjeldada teatriõhtut, anekdooti huumoriga ette kanda ja oma tuttavaid vaimukalt välja naerda.”
Selline meeldiv, kergelt teravmeelne tekst, mida lugedes on peaaegu tunda, kuidas autor võis seda kirjutades muiata.
Worsley pühendas sellele romaanile eraldi peatüki, mida ta alustab küsimusega, millal täpselt Jane oma romaane kirjutas. Ta jõudis järeldusele, et naine võis luua nende sündmustikke ja tegelasi muude toimetuste kõrvalt, tehes korraga mitut asja. Näiteks Jane’i vennatütar Marianne meenutas, kuidas Jane “istus vaikselt töötades [õmmeldes] raamatukogus kamina ääres, ütlemata pikka aega midagi, kuni puhkes äkki naerma, hüppas püsti ja jooksis toa teise otsa, kus lebasid suled ja paber, kirjutas midagi üles ning naasis siis kamina juurde ja jätkas vaikselt oma tööd nagu enne.”
Mulle tundub, et see on hea kirjeldus. Usun, et just nii võiski see romaan suuresti sündida, õmblustööga tegelemise kõrvalt. Samal ajal, kui ta töötas nõelaga, vormusid peas killud loost, mida ta vahepeal väikestele paberilehtedele kirja pani. Hiljem sai neid vähestel vabadel hetkedel kokku traageldada ja lõpuks terviklikuks romaaniks õmmelda, aga põhitöö sai tehtud tõenäoliselt mitte selleks spetsiaalselt laua taha istudes, vaid just sedasi vaikselt omaette mõtiskledes, käed töötamas järjekordse õmblustöö kallal. Nii oli see talle ilmselt ka omamoodi meelelahutus, mis aitas muuta igavaid päevi huvitavamaks, nagu nüüd selle romaani lugemine.
Tahad lugeda rohkem selliseid kirjutisi? Nende valmimist on võimalik toetada ülekandega OÜ Loomepunkt pangakontole EE547700771002517312 (LHV pangas, selgitus: lugeja vabatahtlik toetus).
