Veidi juttu vaadatud filmidest

Ma ei ole juba ammu teinud siia ühtegi postitust vaadatud filmidest. Võtan nüüd korraga kokku viimased 4-5 kuud, et mingid muljed neist siiski kuhugi talletatud saaksid, sest mälust kipuvad need aja jooksul kaduma.

“Oppenheimer” (2023). Olin lugenud selle kohta ligi aasta varem, kui film kinodesse jõudis, mitmeid arvustusi (Juhan Raud, Andrei Liimets jt.), millest jäi meelde, et tegemist on väikest viisi müüdiloomega. Nõus. Tasakaalustamiseks tasuks vaadata ära ka Akira Kurosawa “Augustirapsoodia” (1991), mis läheneb teemale veidi teisest vaatepunktist. Ja kui valida neist kahest filmist üks, siis Kurosawa oma. Samas on ka “Oppenheimer” iseenesest huvitav, väga hästi tehtud film. Selle eellooks sobib temaatiliselt “Radioactive” (2019). Need kolm filmi moodustavad omamoodi kena komplekti: “Radioactive” on algus, “Oppenheimer” näitab milleni asi välja jõudis ja “Augustirapsoodia” kujutab selle tagajärgesid.

“The Post” (2017). Seda filmi oli kavas vaadata juba 2017. aastal, kuid erinevatel põhjustel lükkus selle plaani teostamine siis ja hiljem korduvalt edasi. Lõpuks nägin seda täiesti juhuslikult telekast. Washington Post on saanud viimase 10-15 aasta jooksul erinevatest suundadest palju kriitikat. Ma ei oska öelda, kui õigustatud see on, sest olen sealt pärast 2015. aastat tegelikult järjest vähem midagi lugema juhtunud (USA poliitika ei paku mulle enam erilist huvi), aga varem olid WP ja NY Times siiski parimad suured ajalehed, mida ameeriklastel oli maailmale pakkuda. “The Post” näitab kuidas selle väljaande tõus 1971. aastal algas, filmi mõtteliseks järjeks sobib hästi “All the President’s Men” (1976).

“Seberg” (2019). Jälle üks film, mille vaatamine oli muudkui järjest edasi lükkunud. Jean Seberg on ikooniline tegelane, kelle surm jääb igaveseks FBI hingele, aga tema elu on käsitletud siin savina, millest voolitud kuju kordab ja võimendab kohati neid väljamõeldisi, mille abil FBI üritas teda hävitada (ja oma eesmärgi lõpuks ka saavutas). Mitte päris whitewash, aga siiski veidi ebaõiglane päris-Sebergi suhtes, kelle kuvandit popkultuuris see film jääb ju kujundama… narratiivi huvides on kõrvalekalded reaalsusest muidugi mõistetavad, selles mõttes põhjendatud, aga minus tekitas see film nende tõttu siiski veidi vastakaid tundeid. Muidu iseenesest täiesti vaadatav, suurepärane kunstiteos.

Lisalugemist
The New “Seberg” Movie: How Much of it is True?
Seberg (2019): biopic doesn’t do its namesake justice

“The Fabelmans” (2022). Steven Spielbergi (sünd. 1946) kõige isiklikum film, pooleldi autobiograafiline, räägib ühe poisi üleskasvamisest 1950-ndate ja 1960-ndate USA-s, tema omapärastest vanematest, keerulistest pere- jm. suhetest ning süvenevast armastusest filmikunsti vastu. Ideest teostuseni kulus üle paarikümne aasta, sest Spielberg kartis, et see film võib teha haiget tema vanematele. Stsenaarium valmis varsti pärast seda, kui nad mõlemad olid surnud, ning läks kiiresti töösse. Jääb ilmselt Spielbergi viimaseks filmiks. Paljude kriitikute hinnangul on see üks tema parimaid ja originaalsemaid filme. Omamoodi testament. Sisuliselt nagu üks ilus, aga samas ka veidi valus muinasjutt.

“Mr. Monk’s Last Case: A Monk Movie” (2023). Adrian Monk on jõudnud elu lõpusirgele ning plaanib juba ise otsad kokku tõmmata, siis aga kohtub taas vanade kaasvõitlejatega, kellega koos lahendatakse veel üks juhtum. Kui Hercule Poirot’ viimane juhtum, televersioonis “Curtain: Poirot’s Last Case” (2014), jäi talle tõesti viimaseks, siis Monki puhul jäid nüüd otsad lõpuks lahti. Põhimõtteliselt on võimalik, et tuleb veel järgesid. Samas sai juba algset seriaali (2002–2009) kokku 125 osa, nii et aitab küll. Korraks oli see uuesti üles soojendamine hea, aga pikem elustamine läheks juba liiale.

Krzysztof Kieślowski triloogia “Kolm värvi…” filmid “Sinine” (1993), “Valge” (1994) ja “Punane” (1994) olid kõik juba varem korduvalt nähtud, viimati umbes kaheksa aastat tagasi, kuid nende sisu meenus nüüd alles vaatamise ajal. Mäletasin küll seda, kus nägin “Sinise” plakatit, kui see 1995. aastal Eestis kinodesse jõudis, mälestused filmist endast kerkisid aga mälust esile, nagu ka “Valge” ja “Punase” puhul, alles seda vaadates – peaks neid seega siis umbes kümne aasta pärast jälle uuesti vaatama.

Kieślowskil oli oma une certaine idée de la France, millega sel ajal elanud idaeurooplastel on kerge samastuda. 1990-ndate esimese poole Prantsuse filmidest meenuvad praegu esimese hooga veel ainult Luc Bessoni “La Femme Nikita” (1990) ja “Léon” (1994) ning Mathieu Kassovitzi “La Haine” (1995), mida olen näinud kõiki samuti korduvalt, aga neid enam lihtsalt niisama uuesti ei vaataks. Ka eelpool loetletud USA filme ma tõenäoliselt rohkem üle ei vaata, sest nii jääksingi muidu vaatama ju ainult juba kunagi nähtud filme, uutele ei jääks sedasi enam üldse ruumi. Aga seda Kieślowski triloogiat tahaks kunagi küll veel uuesti vaadata.

“Heidi” (2015). Film põhineb Šveitsi kirjaniku Johanna Spyri (1827–1901) kuulsal lasteraamatul, mida on ekraniseeritud üle paarikümne korra. Lugu väikesest tüdrukust, orvust nimega Heidi, tema elust ja seiklustest. Kohati veidi sünge ja käsitleb tõsiseid teemasid, aga kokkuvõttes õnneliku lõpuga südamlik lugu. Palju kauneid loodusvaateid.

“Queen of Swords” (2000/2001). Kanada teleseriaal, mis jõudis olla eetris kahjuks vaid ühe hooaja (22 osa), jättis mulle omal ajal hea mulje (Eestis näitas seda TV3 nime all “Mõõgakuninganna”). Vaatasin üle mõned osad, et otsustada, kas või millal seda sobiks näidata tütardele, kellele meeldivad Zorro multikad. Sobiks ilmselt teismelistele, mitte varem, kui see temaatika neid siis veel huvitab. Teleseriaal “Zorro” (1990–1993) sobiks vaatamiseks juba veidi noorematele, aga seal on peategelane mees ja pealegi on “Z” muutunud Eestis nii poliitiliselt ebakorrektseks, et tuleks ilmselt üldse tähestikust kustutada… huvitav, et siinsed telekanalid veel Zorro multikate näitamist ei ole lõpetanud.

“Inside Out 2” (2024), eestikeelse pealkirjaga “Pahupidi 2”, sai vaadatud ära kinos koos lastega. Idee on hea, aga teostus oli minu jaoks kohati talumatu. Asjale ei aidanud muidugi kaasa ka see, et heli oli keeratud kinos nii tugevaks nagu oleks see mõeldud inimeste kurdistamiseks. Väiksematele lastele võib mõjuda liiga hirmutavalt.

“L’amica geniale” (2018–2024). Elena Ferrante romaanidel põhineva telesarja viimane hooaeg läheneb lõpule. Selle aluseks on Ferrante Napoli-romaanide sarja neljas raamat “Lugu kadunud lapsest”, mis sai mul loetud vaid veidi enam kui kolme aasta eest, kuid detailid nüüd enam hästi meeles ei olnud. Meeleolu aga loomulikult mäletasin ja ega see midagi toredat ei tõotanud. Seriaalis on see kõik päris hästi välja mängitud.

“Navigaator Pirx” (1979). Poolakate restaureeritud versioon vanast kultusfilmist, mis jõudis esmakordselt kinolinale eestikeelse dublaažiga. Alguses oli veidi harjumatu kuulda, kuidas tegelased rääkisid ammu surnud eesti näitlejate häältega, aga lõpuks ei häirinud see enam üldse.

Tatu Elektriteatris toimunud seansi eel räägiti, et kui välismailt pöördutakse EFI poole, et näidata mõnd kunagi Tallinfilmis tehtud filmi nüüd kusagil filmifestivalil, siis tuntakse huvi peamiselt kahe filmi vastu: “Navigaator Pirx” ja “Hukkunud Alpinisti hotell” (1979). Huvitav kokkusattumus, et need valmisid samal ajal, mõlemad on koostööfilmid ja ulmefilmid. Samal aastal tuli välja ka Andrei Tarkovski “Stalker”, mis filmiti teatavasti suuresti Eestis. Lisada tuleks veel “Kõrboja peremees” ja “Tuulte pesa”. Oli tõesti hea filmiaasta.

Jaak Kilmi “Vari” (2024). Enne vaatamist olin lugenud ühte intervjuud Kilmiga, kuulanud teist, ning lugenud nelja arvustust, ühe autoriks Ilo Tuule Rajand, teise kirjutanud Margus Haav, kolmanda Elo Kaalep, neljanda Kristjan Oad. Neist viimane märkis muu hulgas, et lõpu saanuks lahendada teisiti: “Näiteks oleks olnud päris teine tera, kui rahapajast ja Liivist kuulnud ning kohale tormanud puhevil Vene asjapulgale oleks öeldud, laskmata end tema pagunitest ja kärkimisest segada, et pole kuulnud, pole näinud, saadetud ta muiates sama targana tagasi ning rahaga lahendatud oma mured. Siiski raamistati eestlased taaskord jõuetu ohvrina ja Vene võim takistamatu suurjõuna.”

Filmi vaadates hakkasin isegi juba ootama sellist lõpplahendust. Kui saabus midagi muud, siis alles meenus, et see oli vist kellegi pakutud alternatiivne versioon. Kokkuvõttes pettumus. Film räägib rohkem tänapäeva Eesti filmitegijatest, sest iga film on ju lõpuks oma tegijate nägu, mitte 19. sajandi Eestist ja Juhan Liivist. Viisakalt öeldes veidi labane rahvuslik masohhism, umbes nagu “Tulnukas 2” (2024). On raske kujutleda, et näiteks sakslased teeks samas võtmes filmi, kus peategelaseks on Heinrich Heine. Vähemalt ei peetaks seda Saksamaal mingiks märkimisväärseks kunstiteoseks. Võib-olla süüdistataks selle autoreid hoopis antisemiitlike müütide levitamises.

Kas see laul räägib sõjast Ukrainas?

Teatavasti on Venemaal kujunenud olukord, kus avalik vastuseis sõjapoliitikale võib lõppeda inimesele pika vanglakaristusega. Sellest tulenevalt on hakanud taas arenema ridade vahele kirjutamise ja ridade vahelt lugemise kunst. Toon siin ära ühe värske näite.

Nime all Bearwolf esinev sotsiaalmeediastaar, fitness- ja toitumisguru Valerija Vassilevskaja (sündinud 14. novembril 1996 Vladivostokis), kes on populaarne eelkõige noorte naiste ja tüdrukute hulgas (TikTokis 13,7 miljonit jälgijat, Instagramis 2,1 miljonit), lasi 20. septembril välja laulu “Валькирия”, järgnes terve rida lühikesi tantsuklippe TikTokis ja Instagramis ning mõne päeva eest lõpuks täispikk muusikavideo (näha ülal).

See video on filmitud Lõuna-Osseetias, mis on alates 2008. aasta sõjast sisuliselt Gruusiast eraldatud ehk Vene relvajõudude poolt okupeeritud. Lisaks ajaloomälestistele ning kaunile loodusmaastikule võib seal näha taustal veehoidlat, mis asub Gruusia ja Lõuna-Osseetia piiril ja on väga oluline kõigi ümberkaudsete elanike jaoks. Eelmisel aastal sõlmisid Gruusia ja Lõuna-Osseetia esindajad pärast aastaid kestnud läbirääkimisi sõja 15. aastapäeva puhul lõpuks kokkuleppe, mida peetakse oluliseks kogu sealse rahuprotsessi jaoks laiemalt, veehoidla edasise kasutamise ja korrashoiu kohta.

Kas võttepaiga valik oli juhuslik või peitub selles mingi varjatud sõnum?

“Валькирия” sõnad (toodud selle postituse lõpus) on nii krüptilised, et sotsiaalmeediast võib leida terve hulga kommentaare selle kohta, et neist oli raske aru saada, nende tähendust mõista. Valerija lühikesed selgitused postitatud tantsuvideode juures ei muuda asja palju selgemaks…

Minu jaoks on see enamat kui laul. Minu jaoks – see olen mina.

See laul on minu sisemise maailma projektsioon ja minu sisemise looja väljendus. See kannab endas isiklikku tähendust ja mul on hea meel omada võimalust jagada seda teiega.

See olen mina minemas mööda vihkamisest.

Igaühel on oma vaade, neist ei leia sa ennast.

Kahetsege inimeste kohta valede levitamist, kuni saate. Issand näeb kõike, halastab ning andestab armastusega, aga kas saate teie andestada endale, kui kogu tõde välja tuleb. Las saabub see päev.

Kuningas on läinud, aga narr jäi.

Te, muidugi, vabandage selle eest, et minu maailmapilt teile ei meeldi. Aga järgmine kord, palun, looge enda oma [südame kujutis].

Millisesse filmi sobiks, teie subjektiivse arvamuse kohaselt? Minu unistus on “Vares”. [Brandon Lee viimaseks jäänud film, kus ta kehastab jõhkralt tapetud rockmuusikut, kes tõuseb hauast, et kurjategijatele kätte maksta.]

Emps, ma ju lihtsalt tantsin.

Tema vastavates postitustest ei leidu ühtegi otsest viidet sõjale Ukrainas. Raske on seda leida ka laulu sõnadest (toodud allpool), kuid ometigi on neid hakatud tõlgendama ka seisukohavõtuna selle sõja osas. Samas oli sellise tõlgendamisvõimalusega ilmselt arvestatud ka neid kirjutades.

Valküürid olid muinaspõhja mütoloogias üleloomulikud naissoost olendid, langenute valijad, kes ratsutasid hobustel lahinguvälja kohal, saadetuna varestest, ning viisid langenud sõdalaste hinged Odini juurde Valhallasse, valmistuma suureks lahinguks, mis lõppeb sellega, et kogu maailm põleb ära, vajub vee alla ning sünnib puhastununa uuesti. Selge see, et neile viitamine võib seostuda inimestele kohe ka parajasti käimasoleva sõjaga Ukrainas, millega seoses on räägitud ju Venemaal ka tuumasõja võimalikkusest.

Igatahes huvitav, et sellise lauluga tuli välja miljonite jälgijatega tiktokkar ja instastaar, keda on meedias nimetatud ka Venemaa Kim Kardashianiks. Kui palju ja mida täpselt võib selle põhjal järeldada sealsete noorte hulgas levinud meeleolude kohta laiemalt, see on muidugi hoopis omaette teema, aga kujutan ette, et midagi ütleb see kindlasti ka vähemalt nende inimeste hoiakute ja meelsuse kohta, kes seda suunamudijat jälgivad.

Валькирия

У-у-а, убивала красота
У-у-а, говорил, что я не та (У-у)

В дали лучи переливами (У-у)
Не повезло родиться птицами (У-у)
В меня ты целился до нельзя (У-у)
Захлопнулись дверцы (Да камнем на сердце, камнем на сердце)

Тень валькирий мерцает, не ходи там, где темно
Сердце от огня тает, судьбы наши — решето
На пути тьма станет, будь рядом врагам назло
Врагам назло, храни тепло

Ворона бойся, да в лес не ходи, ни-ни
Зов добрый злой стал, сказал мне: «Не подходи»
У страха глаза — пути, исповеди моря
О, горы я, где же я? Кто же я?
Уходя, не бойся, пока догорит заря
У каждого свой взгляд, в нём не найдёшь себя
Хочу идти туда, где ожила, сгоря
Исповеди моря, о, море я, о, море я

Тень валькирий мерцает, не ходи там, где темно
Сердце от огня тает, судьбы наши — решето
На пути тьма станет, будь рядом врагам назло
Врагам назло, храни тепло

Врагам назло, храни тепло (Храни тепло)

Тень валькирий мерцает, не ходи там, где темно
Сердце от огня тает, судьбы наши — решето
На пути тьма станет, будь рядом врагам назло
Врагам назло, храни тепло

Тень валькирий мерцает, не ходи там, где темно
Сердце от огня тает, судьбы наши — решето
На пути тьма станет, будь рядом врагам назло
Врагам назло, храни тепло

Врагам назло, храни тепло (Храни тепло)

Täiendus: Bearwolfi “Валькирия” video vaadates meenus mulle VESNA “I Love You”. Kui see 2010. aastal välja tuli, ei osanud ma küll arvata, et sellel võib olla mingi poliitiline alltekst, aga võib-olla tuleb nüüd oma arvamust muuta…

…hea laul nii või teisiti.

Tamara Petkevitš “Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused”

Loetud raamat mitte üksnes Venemaal, vaid ka mujal maailmas.

Tamara Petkevitši “Tähtede ja hirmu taustal. Näitlejanna mälestused” (vene keelest tõlkinud Enn Siimer ja Madis Lukats) käsitleb sama ajajärku ning suuresti samu teemasid, millele on pühendatud Jevgenia Ginzburgi “Ränk teekond. Stalini isikukultuse aja kroonika”, millest oli siin veidi juttu kevadel.

Loo lõpuks 1952. aasta juulis jõuab KGB värbamiskatsete eest põgenev minajutustaja välja Moskvasse, kuid kirja on see pandud 1970-ndatel (trükist ilmus Venemaal esimest korda alles 1993. aastal). Selleks ajaks oli Ginzburgi lugu saavutanud laialdase leviku samizdat-väljaandena. Arvestades paljusid sisulisi sarnasusi, mida ei saa kirjutada üksnes autorite mõnes osas sarnase elukäigu arvele, võib oletada, et Ginzburgi teos oli Petkevitšile otseseks eeskujuks.

Tamara Petkevitš (1920–2017) elas lapsepõlves Peterburis. Tema isa Vladislav (1890–1938) oli Riias sündinud poolakas, kellest kujunes esimese maailmasõja käigus enamlane, parteisse astus ta 1918. aastal. Varsti pärast tütre sündi asus perekond elama nõukogude võimu poolt natsionaliseeritud majas, kus neil oli uhke 6-toaline korter. Ema tööl ei käinud, aga samas peeti ka teenijat. Hiljem muutusid korteriolud tagasihoidlikumaks ning sündis kaks nooremat tütart, kuid lapsepõlv ei olnud siiski helge, sest ühiskonnas valitsev ebaterve õhkkond muutus järjest rusuvamaks ja mõjutas ka peresuhteid: isa nüpeldas nuudiga ja ema ähvardas korra isegi lastekodusse saata.

“Lõhe raamatute lugemisel tajutava imeilusa elu ja tegelikkuse vahel tekitas sügava hingelise kriisi, mida ma neljateistkümneaastasena üle elasin. Suutmata vastu võtta ebaõiglust, reageerides valuliselt igasugusele jõhkrusele, ei uskunud ma kedagi, tundsin end eemaletõugatuna ja elus pettununa. Vältides suhtlemist, põgenesin vahetundide ajal koolis alumisele korrusele, peites end sõbrannade küsimuste eest. Mõtlesin ka enesetapule, sest elu näis mõttetuna.” (lk 24-25)

Päästerõngaks osutus kirjandus, aga ka muusika ja ühiskondlik aktiivsus. Tütarlaps astus komsomoli, tegutses pioneerijuhina, sai vaadata tribüünilt oktoobripüha paraadi, elas kaasa Hispaania kodusõja sündmustele. Käis koolipidudel tantsimas, tekkisid vastassoost austajad.

1937. aasta isatus ühendas – ja lahutas

Kui isa 1937. aastal vahistati, muutus normaalsus paugupealt iseenese vastandiks. Komsomolikoosolekul nõuti, et tütar ütleks oma isast avalikult lahti. Kui ta sellest keeldus, heideti ÜLKNÜ-st välja. Koolis saadeti “rahvavaenlase tütar” istuma tagumisse pinki.

Vanglatest isa otsides kohtus Tamara noormehega, kellest sai hiljem tema esimene abikaasa. Todagi oli tabanud nn. 1937. aasta isatus. Toimuva mastaapsus muutus järjest selgemaks, kuid samas püüdsid paljud leida siiski mingit loogikat, pidasid oma juhtumit eksituseks.

“Ükskord, kui prokuratuuri vastuvõtutoas kõik süvenenult kirjutasid, tõusis ootamatult üks mees püsti ja hakkas valjusti ja ägedalt rääkima sellest, et meie silme all pannakse toime kuritegusid vanade bolševike ja üldse tõeliste inimeste suhtes, et kui me jääme käed rüpes istuma ja ootama, hävitatakse meid kõiki … Üks inimene rääkis, ülejäänud kuulasid ahnelt ja ehmunult. Keegi teda ei katkestanud, keegi ei arreteerinud. Õigupoolest oli see kirglik ja poliitiline kõne. Ja imelik küll, see tundus ebaharilikult julgena, erutavana ja … liialdavana. Kehtivaks võimuks peeti ju tööliste ja talupoegade klassi, kes oli oma epohhi ajaloos kannatustega lunastanud. Ei saanud ju see tööliste ja talupoegade võim teha halba oma rahvale?” (lk 48)

Troika oli määranud isale 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta. Aastaid hiljem selgus, et ta lasti maha juba 1938. aasta jaanuaris, süüdistatuna Poola kasuks spioneerimises. “Ma mõtlesin isast pidevalt. Läks nii, et kuigi ta peksis mind ning ma ei kogenud kunagi isalikku hellust, osutusin ma nimelt temaga eriti kindlalt ja alatiseks seotuks. Pärandiks jäid mulle vastuseta küsimused: miks minu isal, paljudel temataolistel, läks elu just nii? Oma elus juhindus ta uue, õiglase ühiskonna ehitamise helgest ideest, püüdis sellele ühiskonnale kasulik olla. See oli tema elus peamine.” (lk 52-53)

Ka selle noormehe isale, kellega Tamara oli vanglatest isa otsides tutvunud, määrati 10 aastat Magadanis, kirjavahetuse õiguseta, ülejäänud pere aga saadeti Leningradist välja. 1940. aastal detsembris sõitis Tamara tema juurde Frunzesse (tänapäeval Kõrgõzstani pealinn Biškek) ja nad abiellusid. 1943. aasta jaanuaris mõlemad vahistati. Tamara oli siis 22-aastane, märtsis sai 23. Leningradi jäänud ema ja noorim õde olid vahepeal blokaadi ajal nälga surnud, keskmine õde sattunud lastekodusse. Ülekuulamistel selgus, et neid oli NKVD agentide ja informaatorite poolt päevade ja kuude kaupa juba aastaid jälgitud.

“Meie perekond oli NKVD mikroskoobi all. Mida siis NKVD teada sai? Mida ma rääkisin: minu isa on süütu? Et ei tahtnud komsomolipiletit tagasi võtta pärast seda, kui mind karjaga, kätemerega sellest organisatsioonist välja arvati? Et rääkisin: “Kolmekümne seitsmendal mõnitati arreteerituid?” Ning minu õnnetu, vaene ema? Kes viimase päevani kaevas kaevikuid, kaitses kodulinna ja hukkus nälja tõttu? Silmapaistmatud, pärast isa vahistamist üksi jäänud, kellele me võisime huvi pakkuda? Jumal hoidku! Jumal!” (lk 156) Tamarale määrati seitse aastat, tema abikaasale kümme, kusjuures viimane hakanud hiljem uskuma, et ta vahistati naise pärast.

Vabanemine ei tähendanud vabadust

Peategelase seiklusi Gulagi arhipelaagis, mis võtavad enda alla teose põhiosa, ei hakka ma siin ümber jutustama. Omaette huvitava osa selles loos moodustavad kirjeldused elust pärast n-ö vabanemist. Juba seoses 1947. aastaga, kui välja hakati laskma 1937. aastal vahistatuid, märgib Petkevitš: “Juba esimeste vabastatute partiide kaudu sai teatavaks, et 58. paragrahvi põhjal kinni istunutele antakse passide asemel ajutised tõendid administratiivse lisandusega punkt 39. Passirežiimi keeles tähendas see, et neil on keelatud elada riigi kolmekümne üheksas linnas. Peale Leningradi ja Moskva ka kõigis mere- ja piiriäärsetes linnades. Elada tohtis vaid saja ühe kilomeetri kaugusel nendest keskustest. /—/

Tegelikkuses osutus kõik palju dramaatilisemaks kui tsoonis ette kujutati. Ilmnes küll üks, küll teine neil aastatel toimunud nihe või kihistus. Kui kellelgi laagrisolijaist lagunes perekond, ei pruukinud teated sellest temani jõuda. Nii mõnigi sai sellest teada alles vabanemisel. Unistati kohtumistest lastega. Sellest mõeldi südamevärinal. Ei osatud arvestada, et kümne aastaga on nad laste silmis muutunud vanadeks ja võõrasteks inimesteks. Lapsed jäid maha kahe- või kolmeaastastena. Nüüd olid nad viienda-kuuenda klassi õpilased. Juhtus ka nii, et uutes peredes lapsendatutena ei tahtnud nad üldse tunda oma lihaseid vanemaid, kes olid mingite kuritegude eest vangis istunud.” (lk 369)

Vabanemine ei tähendanud võimalust naasta varasema elu juurde või puhtalt lehelt uuesti alustada. Kinnipeetutele jäi märk külge, kehtisid mitmesugused piirangud ja paljud võisid neid võõristada, hoida eemale. Varitses ka oht saada uuesti vahistatud. “Võim kartis oma ohvreid. Nende hulk nähtavas ruumis röövis võimult rahu. Haiguslik poliitiline pööris haaras õela raevuga allesjäänud vabanenuid, tõstis neid kuivanud lehtedena õhku ja kandis asumisele riigi väheasustatud paikadesse.” (lk 470)

Petkevitš leidis kinnipeetuna agitbrigaadi pääsedes enda kutsumuse näitlejana, kuid teatriinstituuti õppima jõudis alles 1962. aastal. Vene keeles kannab kõnealune teos pealkirja “Жизнь – сапожок непарный” (“Elu – saapake, mis paarilisest ilma”). Eestikeelne pealkiri on laenatud Petkevitši mälestuste teiselt osalt “На фоне звёзд и страха” (2008), milles ta käsitleb just järgnenud elukäiku. Kui selline tõlkes tekkinud muudatus on suurema loetavuse huvides ilmselt õigustatud ja mõistetav, siis mõned tagakaanel toodud tutvustuses ja tõlkijate saatesõnas sisalduvad asjad tekitavad rohkem nõutust.

Raamatu tutvustus algab sõnadega: “Aristokraatlikus, kuid kommunismiideedele andunud perekonnas kasvades…”, kuid Petkevitš ise kirjutab enda kohta: “Olemata aristokraatliku taustaga…” (lk 148). Tutvustuses kirjutatakse: “Vanglasaatus viib Tamara kokku paljude rahvuste esindajatega, sealhulgas poolakate, juutide, tšehhide ja ka ühe eestlasega.” Ärge oma ootusi liiga kõrgeks ajage! Selle mainitud eestlase kohta leiab täpselt ühe lause: “Mantli õmbles mulle agitbrigaadi rätsep, eestlane Valter Truts.” (lk 421) Saatesõnas kirjutatakse, et “valdav enamik raamatu tegelastest astuvad ette oma tegelike nimedega.” Mitmete võtmetegelaste puhul on need muudetud, näiteks Petkevitši esimene abikaasa oli päriselt Igor, mitte Erik, tema lapse isa Florian Sahharov, mitte Filip Bahharev. Ja päris dokumentaaljutustusega kindlasti tegemist ei ole, need mälestused sisaldavad ka fiktsiooni. Emotsioonide tulemöll on samas võrreldav Elena Ferrante romaanides leiduvaga.

“Teose kunstilist paeluvust iseloomustab selle suur populaarsus nii vene kui ka välismaa lugejate seas. Tänastes oludes oleks selle raamatu kordustrükk Venemaal ilmselt võimatu,” kirjutavad tõlkijad. Kuid selle värskeim trükk ilmus seal alles eelmisel aastal. Nii et tasub lugeda juba ainuüksi selleks, et saada teada, milliseid teoseid hindab ja loeb raudse eesriide taga tänapäeva vene intelligents. Lõpetuseks panen siia otsa väikese videosalvestuse, mis on tehtud veidi enne autori surma, kus Petkevitš meenutab neid kaugeid aegu, millest ta selles raamatus kirjutab.