Justin Petrone “Minu Viljandi. Tagasi alguses”

Justin Petrone on tuntud tegelane ja tänavapildis silmatorkav kuju, aga mina isiklikult teda ei tunne ega olnud lugenud varem ühtegi tema kirjutatud raamatut. Tema artikleid olen vahel lugenud (väga harva, mitte järjepidevalt). Nende põhjal oli jäänud mulje, et sulg tal jookseb, kuid midagi konkreetset ei suuda ma neist hetkel meenutada (kui mitte arvestada viimast Sakalas avaldatud sõnavõttu Joala kuju teemal). Teadmised tema eraelust olid samuti küllaltki tagasihoidlikud. Nii palju olin kursis, et ta on Viljandist ära kolinud ja lahutatud. Seda, et ta on pärast seda juba aastaid taas Viljandis elanud, ma enne selle raamatuni jõudmist aga ei teadnudki, kuigi mõned korrad on ta mulle selle aja jooksul tänaval vist isegi vastu tulnud. Kui teave selle raamatu ilmumisest minuni jõudis, otsustasin selle hankida seega mitte autori isiku, vaid rohkem ikka selle tõttu, et see on kirjutatud minu kodulinnast.

Paavo Matsin avaldas raadiosaates “Loetud ja kirjutatud” arvamust, et praegu kogu Viljandi loeb ja väriseb hirmust, et mis selles raamatus kõik kirjas võib olla. Ma julgen selles sügavalt kahelda. Oleks iseenesest huvitav teada, kui loetavaks see Viljandis osutub, kuid suuri kirgi see väljaspool seda (tegelikult suhteliselt väikest) kultuuriinimeste ringkonda, kellest Petrone kirjutab, vaevalt äratab. Või peaks kedagi erutama see, et kunagi sattus ta istuma teatris kõrvuti linnapea Madis Timpsoniga, oleks tema kõrval peaaegu magama jäänud ja nägi teda koguni unes?

Mulle tundub, et ka autor ise ülehindab seda, kui suureks jutuaineks ta viljandlastele on. “Ma pean nüüd minema,” teatan ma. “Rahvas arvab, et ma kolin Viljandisse tagasi. Linnas räägivad kõik sellest. Ma olen nähtavasti juba tagasi kolinud, aga ise ei tea seda veel.” (lk 43) Algus on ju isegi paljutõotav. Autor, nagu meile teatakse, saabub tagasi Viljandisse selleks, et saada paremaks kirjanikuks. Oletan, et ingliskeelses käsikirjas oli selle koha peal sõna writer, mitte novelist, kuid eesti keeles omab kirjanik pigem just viimast tähendust. Kas selle teose autor on selles mõttes kirjanik? Kiire otsing näitab, et ta on kirjutanud varem vähemalt ühe ilukirjandusliku romaani, seega võib teda ilmselt tõesti kirjanikuks nimetada, ja kindlasti aitas ka selle raamatu kirjutamine tal oma kirjutamisoskust lihvida.

Petrone on tunnistanud, et tegemist ei ole dokumentaalteosega, kuid kujutatud emotsioonid olevat üsna tõepärased. Huvitaval kombel ei nimeta ta nende teoste hulgas, mis teda kirjutamisel inspireerisid, Jack Kerouaci romaani “Teel”. Seda mainib raamatus hoopis Paavo Matsin. Petrone aga teatab selle peale, et tal on kotis Kerouaci “Big Sur” (lk 157). Kerouaci mõju on vägagi tuntav. Seda muljet võimendab veelgi mantrana korduv väide, et Viljandi on nagu Eesti San Francisco (võrdlus pärineb tegelikult Matsinilt). Petrone elu kulgeb Viljandis trajektooril Rohelise Maja kohvik, Romaan, Fellin, Mulks jne. Tegelaskond koosneb peamiselt inimestest, kes ei ole ise Viljandist pärit, vaid on kuidagi siia sattunud. Paljud esinevad oma tõelise nime all. Mõned naisisikud on aga autori poolt varjatud nii läbinähtavalt, et nendegi tegelaskujude prototüübid on ilmselt kergesti äratuntavad lugejatele, kes neid inimesi teavad.

On selline ütlus, et oma elust võib kirjutada raamatu igaüks, aga tõelise kirjaniku tunneb ära selle järgi, et ta suudab konstrueerida väljamõeldud lugusid, mis mõjuvad tegelikkusest usutavamalt. Kuna antud juhul ei ole nähtavasti seatud sihiks päris ilukirjandusliku teose loomist, ei saa kuidagi öelda, et Petrone jookseks selle lati alt läbi, aga… ma usun, et tema Viljandi võibki olla umbes selline, nagu sellest raamatust paistab, kuid tekst ise mõjub kohati mitte sürreaalselt, vaid pigem lihtsalt veidi ebarealistlikult. Arvatavasti on see tingitud sellest, et Petrone, kelle jaoks eesti keel ei ole teatavasti emakeel, kirjutas oma tõenäoliselt suuresti eesti keeles peetud jutuajamiste põhjal dialooge, mis tõlgiti ingliskeelsest käsikirjast tagasi eesti keelde – selge see, et nii saadud tekst võibki mõjuda kohati üsna veidralt, konstrueeritud väljamõeldisena, kuigi võib tegelikult põhineda päriselt toimunud vestlustel.

Epp Petrone kirjutas oma ajaveebis, et tal tekkis endise abikaasa käsikirjaga seoses toimetajablokk: “Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu – ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on “pärast lahutust ellu jäämine” (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole petteks ees).” Jah, loo tuum on sellega kenasti kokku võetud. Viljandi on seal mingis mõttes lihtsalt garneering, mis seda kõike kaunistab. Lugu ise aga ei arene tegelikult kuhugi, kulgemisest saab kiiresti kordumine. Ja see on muidugi kurb.

Petrone on pikkinud sisse küll igasugust Viljandiga seotud infot, aga Viljandist annab “Minu Viljandi” siiski üsna piiratud ettekujutuse. Inimestele, kes seda linna ei tunne, võib jääda raamatu põhjal mulje, et Viljandi on mingi väike kõdulinn, kus elatakse põhiliselt vanades, ahiküttega majades, kus WC asub õues või külmub talvel ära (a la Tartu on Karlova, Tallinn on Lasnamäe). Selles mõttes ei ole see meie linnale võib-olla väga hea reklaam. Mitte just päris John Steinbecki “Tortilla Flati agul”, aga samas suunas. Kokkuvõttes pigem nagu Massachusetts, kui viidata ühele tuntud laulule, mitte San Francisco. Lähte-, mitte sihtpunkt. Algus, mitte lõpp. Parimal juhul vahepeatus.

Kujutan ette, et see raamat võib meeldida Petrone fännidele, keda huvitab tema eraelu. Viljandlased sellest Viljandi kohta midagi väga uut ja huvitavat teada ei saa, aga samas võib seda pidada ikkagi väärtuslikuks salvestuseks, kirjalikuks ülesvõtteks meie linnast, mis jääb meenutama mõningaid kohti ja inimesi tuleviku tarbeks, kui neid enam ei ole. Aga, jah, ülejäänutele annab Viljandist vaid veidi parema pildi kui Hanf Kungi kunagine hitt “Kuu pood” Karlovast. Ma ei ole kindel, et me sellist reklaami vajasime.

PS. Lisaks juba mainitud Kerouaci ja Steinbecki teostele soovitan siinkohal lugeda ka Ernest Hemingway romaani “Ja päike tõuseb”, mis haakub mingis mõttes samuti Petrone looga. Võib-olla isegi sügavamalt, kui need teised.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 1/5

Eelmisel aastal elavate kirjast lahkunud Liisi Ojamaa (1972–2019) kõiki varem avaldatud luulekogusid, aga ka paljusid tema eluajal ilmumata jäänud tekste koondav “Kahel lahtisel käel” on mahult (600 lehekülge) ja sisult (kokku on võetud ju ühe luuletaja kogu loominguline elukäik) nii kaalukas teos, et otsustasin teha sellest siia lausa viis postitust, mis ilmuvad umbes kuuajaliste vahedega, mitte piirduda ühe pikema või lühema sutsakaga.

Liisi Ojamaa kuulus oma päritolult sisuliselt Eesti kultuurieliiti. Juba tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) tegutses ka tõlkijana, tõlkides eesti keelde näiteks Maksim Gorki teoseid. Liisi isa Jüri Ojamaa (1935–2017) oli viljakas tõlkija ja toimetaja, pikaajaline kirjastustöötaja; ema Maarja (sünd. 1940) aga kauaaegne toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Liisi õppis Tallinna 21. keskkoolis, mis on tuntud oma paljude silmapaistvateks kultuuritegelasteks saanud vilistlaste poolest, ning võitis 1987. aastal üleriigilise kirjandusolümpiaadi 8.-9. klassi arvestuses. Juba 1988/89 avaldati tema luuletusi ajakirjades Noorus ja Looming, mis olid toona tohutu trükiarvuga, laialdaselt loetavad väljaanded. Nii sai temast varakult ühe põlvkonna poetess.

Lõputu juuli

Esimene luulekogu “Lõputu juuli” ilmus osana 1990. aasta luulekassetist (koostaja Viivi Luik), mis jõudis lugejate ette tegelikult 1991. aasta suvel. Samas debüteerisid oma kogudega ka Ats (Aidi Vallik), Ruth Jyrjo, Triin Soomets ja Elo Vee. Ojamaa ise ütles oma luulekogu saateks: “Juuli on suwe kõige palawam, kõige jubedam & kõige ilusam kuu, mille jooksul juhtub kõik, mis yhes aastas yldse juhtuda wõib. Lõputu Juuli algab tegelikult juba siis, kui wõid linnatänawal paljajalu kõndima minna & kestab, kuni liiga külmax läheb.”

Nüüd avaldatud kogumiku saatesõnas märgib Doris Kareva: “Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi.” Sama teema käis läbi ka tema surma järel avaldatud nekroloogidest. Eesti Kirjanike Liidu järelehüüus kuulutati, et pärast esikkogu jäi Ojamaa looming “kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses.” Tegelikult juhtus see pärast teist kogu, mil sisse tuli pikem paus, aga sellest veidi hiljem. Siinkohal tuleb vaid märkida, et paljasjalgne Ojamaa oli linnapildis silmatorkav ja meeldejääv kuju, kelle järgi Eesti tabloidmeedia toonane lipulaev Post mõõtis 1993. aastal koguni talve algust.

Kirjandusteadlane Maie Kalda aga kirjutas 1992. aasta jaanuaris Sirbis: “Peab arvama, et paljajalu Tallinnas kõndimine kuulub Liisi Ojamaa loomismeetodisse. Et ta otsib läbi tänavaplaatide kontakti nende inimestega, kes elasid siin eelmistel sajanditel. See annaks loomuliku põhjenduse ka “Stahli kirjaviisile” (w x y f pro v ks ü hv).” Just see paljajalu kõndimine ning eristuv kirjaviis (asjad, mis esimesena silma jäid) kujunesid punktideks, millel kriitikud ka edaspidi ikka ja jälle peatusid. Ühtlasi tuli noorest Ojamaast kirjutades juba kohe alguses sisse teatud patroneeriv, kergelt üleolev, alavääristav toon. “Tuhkatriinu on kuldkingadest ilma jäänud, aga hõbeehted asemele saanud. Ta luges oma luuletusi halvasti, aga veenvalt, tõesti justkui leelõukal tuhast herneid otsides,” kirjutas Kalda samas, jagades oma muljeid 1991. aasta novembris Kirjanike Majas toimunud luuleõhtust, kus värsked debütandid oma loomingut esitasid. “Väärikas on muidugi ka ridade salmialbumlik tõsidus ja selgus.”

“Lõputu juuli” 2001. aastal avaldatud veebiväljaanne on igaühele vabalt kättesaadav. “Kahel lahtisel käel” sisaldab ka Andres Aule kommentaare, milles on toodud muu hulgas välja bändid, kelle esituses üks või teine tekst publiku ette jõudis. The Tuberkuloitedi 1994. aastal ilmunud kassetil “Klassiõhtu” on terve rida Ojamaa sõnadele kirjutatud laule, neist tuntuim ilmselt “Mu arm anarhia”. Sellega seoses olgu mainitud vähetuntud fakt, et Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi (mitteametliku) koolibändi P.D.O. tõlgenduses sai sellest 1995. aastal tümakas nimega “Mu arm, Rossija viin”, mis algas sõnadega:

nüüd viimse joomishooga
on viimne põlvkond teel
ja mina tahan juua
ma joon veel ja veel
sest joomishoos mu silmist kaob
nii ropp kui elegants
sest lahendus on ainult kaos
ja hullumeelne tümps

P.D.O. räppis aga ka selliste Ojamaa luuletuste ainetel, näiteks “Lootus”, mida Tuberkuloited või mõni teine tuntum bänd ei olnud viisistanud. Seega pidi poistel olema ees luulekogu ise. Selleni võisid nad jõuda muidugi lihtsalt läbi kirjandustunni, kus Ojamaad siis ehk lugeda lasti – ma ei tea, aga “Lõputu juuli” mõju eesti noortele ehk noortekultuurile oli siis kahtlemata üsna suur, võttes kohati ka selliseid omapäraseid vorme. Mulle endale meeldib sellest kogust kõige rohkem üks poeetiline kujund:

keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma hallix kivix

Iseloomulik on seejuures, et kui Ojamaa vastas 1992. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus ankeetküsitluses küsimusele, kas ja kuivõrd on ta arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas on ta seda teinud), teatas ta: “Wabandan, aga ma ei tea, mis need poeetikanõuded on.” Küsimusele, mida ta arvab värsiteooriaist, ning kas ta on tuttav Jaak Põldmäe raamatuga “Eesti värsiõpetus”, aga vastas: “Wabandan jälle, aga ma ei tea ka seda, mis on wärsiteooriad. “Eesti värsiõpetus” oli igatahes yx igawamaid raamatuid, mida kunagi on tulnud lugeda – & aru ma temast ei saanud.” Lihtsalt poos? Võib-olla, aga samas kindlasti siiras.

Myyrid & wärawad

Ojamaa teine luulekogu “Myyrid & wärawad” avaldati 1993. aasta kevadel Loomingu Raamatukogus. Seda reklaamiti eelkõige kui ülemlaulu kevadele ja armastusele. Sirbis arvustas seda Juku-Kalle Raid, kasutades autori kirjaviisi kuulutas ta teravmeelitsedes, et luulekogu suurim pluss on see, et puudub pyydlus millegi sygawama poole – salmikuklassika, mis võib küll olla hea raamat omal tasandil, aga ei midagi enamat.

Loomingule arvustuse kirjutanud Leelo Tungal märkis, et esimese koguga võrreldes on poetess muutunud õige vähe, aga miks ta pidanukski muutuma. “Püüd tausta ja ümbruskonna kirjeldamise kaudu kõnelda siiralt – ja samal ajal varjatult – iseendast lähendab Ojamaad kõige enam noorele Viivi Luigele. Iseenese hingele läheneb üks määrdunud lume, metsasina ja lepakoore maigu kaudu, teine otsib ennast tänaval hulkudes, väravaid läbides, tuules rauamaitset tundes,” kirjutas Tungal. “Noore põlislinlase maailma kujutab poetess kahtlemata tõetruult, poetiseerides elu müüride vahel ja kivide peal, püüdmata kive lilletada.”

“Liisi Ojamaa oleks luuletaja ka pungitsa maineta, ta oskab kirjutada ühtviisi sujuvalt nii riimitud luulet kui ka vabavärssi,” leidis Tungal. “Vaatame, mis tuleb pärast juulikuud!”

Ojamaaga, kellest sai kevadel pärast teise luulekogu ilmumist Eesti Kirjanike Liidu noorim liige, tegi siis vahepeal intervjuu Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht. “Minu kirjaviisi panevad muidugi kõik pahaks. Aga ma pean seda jätkama, sest olen kangekaelne,” rääkis Ojamaa, lisades samas, et see ei ole Johannes Aaviku mõju, vaid “see on pigem teatav taotlus vanaaegsele kirjaviisile. Teatud määral on see müütiline, ta on absoluutselt midagi muud kui argitekst.”

Küsimusele, mis puudutas tema teisele luulekogule osaks saanud kriitikat, vastas Ojamaa, et “selle kohta pole veel nii palju kriitikat tulnud. Aga väga häid ja ilusaid arvustusi on küll juba. Muidugi on olemas mingi liik vihaseid noori mehi, kes on parajasti selles vanuses – umbes 18-ne aastased – et peavad kõike maha tegema, mida on enne neid tehtud. Nad on ka kirjutanud ühtteist, mida on päris naljakas lugeda.” Mõeldud oli siis muidugi Juku-Kalle Raidi.

Samas küsiti ka seda, kas Ojamaal on mingeid kohustusi seoses tema saamisega kirjanike liidu liikmeks. Ja ta vastas: “Minu ainuke kohustus on – seda väljendas väga ilusasti üks mu sõber, et nüüd on minu peal vastutus, sest iga sõna, mida nüüd kirjutan on KIRJANDUS. Ma ei tohi teha praaki.”

Arvustusi tuli aga veel. Keeles ja Kirjanduses arvustas Ojamaa teist luulekogu Triin Soomets, Vikerkaares aga Eve Annuk. Esimene tegi seda suhteliselt soojalt, kuid teine kuulutas, et “see luule mahub ilusti korraliku koolitüdruku romantilisse kladesse.” Annuk leidis, et Ojamaa luule sobib eesti naisluule konteksti selles mõttes, et ei ürita rikkuda väljakujunenud “naiselikkuse diskursust”, petta lugeja-kriitiku ootusi selles suhtes, mida naisautorite kirjutatud tekstidelt oodatakse (emotsionaalsust, tundlikkust, pihtimuslikkust).

Järgnes veel üks pauk. Ülevaates 1993. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teostest kirjutas Holger Kaints, üks praegustest riigi poolt makstava kirjanikupalga saajatest, Kultuurilehes (seda nime kandis Sirp aastail 1994–1997): “Usaldan selle vihiku põhjal öelda, et Ojamaa on hakanud luuletajaks arenema. Ühe, isegi hea esikkogu järgi ei saa luuletajaks saamises kuigi kindel olla. Andekamaid võib luuletajaks tunnistada tavaliselt kolmanda kogu järel. Paraku näen siin ühe takistusena arusaamatut kinnihoidmist kunagisest punk-kirjaviisist (w, x, y, & kasutamine). Ma ei vaidlusta seda nähtust tervikuna, ent käesoleva raamatu kohta võib öelda, et sisu ja vormi vastavus on ses suhtes täielikult katkenud.”

Nii et küllaltki laialdast, kuigi kohati üsna pealiskaudset tähelepanu pälvis kriitikute poolt siiski ka Ojamaa teine kogu. Tundub tõenäoline, et see võis isegi olla vähemalt üks põhjustest, miks tema kolmas kogu jõudis trükki alles sajandi lõpus, aastal 2000. Noorele autorile, kes oli niigi väga enesekriitiline, võis mõjuda selline tampimine ju heidutavalt.

Esimesed kaks luulekogu on need, mille järgi Ojamaad kõige enam tuntakse. “Lõputu juuli” link sai ülalpool juba toodud. Järgnevalt paar katket ja üks luuletus tervikuna teisest. Need on lihtsalt mulle endale rohkem meeldinud, sellised wanamoodsamad kohad – samas muidugi head näited just sellest, mis kriitikuid tema loomingu juures omal ajal häiris.

Me syndisime loojangust kui pime laskus linna
meil oli kyll ka minewik kuid enam see ei loe
me kõndisime kuhugi & wist ei jõudnud sinna
& talweõhtu tundus meile sõbralik & soe


Me juttu jõuga särawamax seame
et peita oma kiwistuwaid maske
me iga sõna ette juba teame
& rääkida on mõttetu & raske


Kord keegi ytles et armastus
& ise ei uskunud seda
aga mina polnud weel elanud
& mina uskusin teda
Siis koitis me ymber läx ilusax
& tema läx kaugele ära
aga mina polnud weel elanud
& mina lasin ta ära
Ta lubas et tuleb kord tagasi
& tuligi ainult et unes
aga mina polnud weel elanud
nyyd natuke olen
& nyyd juba tean et ei tule

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad”

Hendrik Relve “Minu elu uhkemad loomad” on raamat, mis tekitab minus väga vastakaid tundeid. Ühest küljest võimaldab see heita pilke kaugetesse paikadesse, kuhu ma ise iialgi ei lähe – saada osa asjadest, mida ma oma silmaga kunagi ei näe. Teisest küljest on selge, et neid paiku külastades on Relve jätnud keskkonnale päris suuri jalajälgi (lennanud ühest maailma otsast teise jne.), ohustades sellega ka ise neid samu väljasuremisohus liike, kellest ta selles raamatus kirjutab.

Varem oli mul Relve raamatutest loetud ainult “Vahtral on sünnipäev sügisel” (1981), mis nägi trükivalgust samal aastal, kui mina sündisin. Praegu ma selle sisu küll enam täpselt ei mäleta, aga kunagi varases nooruses mõjus see üsna mõtlemapanevalt, jättis sügava mulje (nagu veidi hiljem Rachel Carsoni “Hääletu kevad” ja muud sellised klassikud). Relve tehtud raadiosaateid olen kuulanud juhuslikult, telesaateid vaadanud harva, kuid needki on jätnud üldiselt hea mulje.

Ka see kõnealune raamat on iseenesest ju täitsa kena. Relve jutustab oma kohtumistest loomadega, see tähendab ka neist loomadest endist, keskendudes paikadele, mis asuvad väljaspool Euroopat. Kaetud on Antarktika, Artika, Aasia, Aafrika, Austraalia, Põhja- ja Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika. Lood on lühikesed, kuid sisukad. Huvitavaid fakte ja reisikirjeldusi leiab sellest raamatust palju. Teksti täiendab üle paarisaja pildi. Fotod on küllaltki head, asjakohased.

Lõpuks aga tekib ikkagi probleem. Ühest küljest tahaks öelda, et see on hea raamat, mis avardab lugejate maailmapilti, suurendab keskkonnateadlikkust. Ja nii see tõesti ongi. Teisest küljest on samas täiesti selge, et see õhutab sisuliselt rännukirge, mille rahuldamine mõjub keskkonnale halvasti, kahjustades kokkuvõttes ka neid uhkeid loomi, kellest selles raamatus juttu on.

Relve on jaganud nüüd seoses selle raamatu ilmumisega mitmeid intervjuusid, milles on rääkinud ka enda edasistest reisiplaanidest. Aastavahetuseks tahab rännumees minna sügavale polaaröösse, Teravmägede jääkõrbesse. Veel on kavas külastada erinevaid paiku Lõuna-Ameerikas: otsida Kolumbia džunglist indiaanlaste kadunud linna, sõita Hondurases mööda kärestikulist jõge jne. Tema sõnul hoiavad sellised reisid meele värskena – tekitavad tunde, et kuni rändad, seni elad.

Mina seevastu tunnen, et peaksin lõpetama selliste raamatute lugemise, sest need tekitavad liiga suurt kiusatust minna ka ise nö. halvale teele ehk anda järele rännukirele, muutuda omamoodi tarbimisühiskonna produktiks, kes hangib elamusi loodusturismist. Ega asjata räägita, et üheks suurimaks ohuks väljasuremisohus liikidele on muutunud suured loodusesõbrad, kes sõidavad kogu maailmast kohale selleks, et neid ohustatud liike oma silmaga näha, filmida ja pildistada.

Seega võib Relve raamatut pidada kahjulikuks just selle pärast, et see on hea.

Rääkides oma raamatust ühes raadiosaates andunud fänni Marek Strandbergiga, seletas Relve, kui teemaks oli orangutani elupaikade hävimine Borneo saarel, et talle meeldib inimestele rääkida, et süüd selle pärast peaksime tundma meie kõik, sest osana tsiviliseeritud maailmast tarbime ju meiegi tooteid (kosmeetika, maiustused, ravimid jpm.), mis sisaldavad palmiõli, mille saamiseks rajatakse istandusi vihmametsade arvelt. “Meil kõigil peaks olema niisugune pärispatu süütunne,” teatas ta.

Mina seda süükoormat küll nii ühtlaselt ei jaotaks, sest inimeste tarbimisharjumused ja elustiilid on nii võimalustest kui ka isiklikest valikutest tulenevalt väga erinevad ka meie regioonis. Suurem süü lasub siiski neil, kes langetavad valikuid, mis nende ökoloogilist jalajälge suurendavad, kusjuures palmiõli sisaldavate toodete tarbimine on selles mõttes (suhteliselt võttes) süütum tegevus kui pikad õhusõidud kaugetesse paikadesse, ükskõik kui lummav sealne loodus ka ei oleks.

Pidu nagu pidu ikka

Tänavune pärimusmuusika lõikuspidu leidis aset ebatavalistes tingimustes, kuid ei erinenud palju varasematest. Koroonakriis on mõjunud loomingule positiivselt.

XVIII pärimusmuusika lõikuspidu 2. ja 3. X Viljandi pärimusmuusika aidas. Etnokulpide üleandmine.

190 aastat tagasi valmis kooleraepideemia tõttu Boldino mõisa sulgunud Aleksandr Puškinil neli väikest tragöödiat, mille hulgast on tänapäeval tuntuim ilmselt „Pidu katku ajal“, kuid tema eluajal jõudis lavale üksnes „Mozart ja Salieri“. Selle teose kirjutamiseks sai Puškin inspiratsiooni kuulujutust, mille kohaselt olevat Salieri tunnistanud oma surivoodil üles, et Mozart suri tõesti tema poolt mürgitatuna, nagu kurjad keeled olid väitnud juba varem. Mozartit ja Salierit on kujutatud näidendis täiesti ebaajalooliselt. Levinud tõlgenduse kohaselt räägib see lugu sellest, kuidas töökas, kuid keskpärane talent tapab kadedusest geeniuse, kelle looming sünnib lenneldes. Vene kirjandusteadlane, puškinist Irina Surat on aga toonud välja, et Anna Ahmatova ja Ossip Mandelštam nägid neid tegelaskujusid sümboliseerimas lihtsalt kaht erinevat loomeviisi. Mandelštami sõnul on samas igas poeedis olemas nii Mozart kui Salieri. See tähendab, et inspiratsioonist sünnib midagi geniaalset vaid läbi ränga töö, kuid viimasel ei tohi lasta tappa spontaansust, sest ainult tööst ei piisa – see olevat Puškini tegelik sõnum.

Puškin lõpetas töö „Mozarti ja Salieri“ kallal 26. oktoobril 1830, kuid selle esimene visand valmis juba neli aastat varem. Sunnitud isolatsioon Boldinos, kus ta pidi veetma kolm kuud karantiinis, kujunes Puškini produktiivseimaks loomeperioodiks, mille käigus ta sai valmis paljud varem pooleli jäänud teosed. Koroonakriisist tingitud piirangud näivad olevat mõjunud nüüd kohati samal moel. Kuna esinemised jäid ära, said artistid rohkem aega loomingulisele tegevusele keskendumiseks.

Etnokulpide jagamisel osutus (rahvahääletuste tulemusel) suurimaks võitjaks Jalmar Vabarna. Ansambliga Zetod andis ta välja leeloplaadi „Traadilda“, mis teenis ära eheda pärimusmuusika auhinna. Trad.Attack! võitis aasta artisti ja aasta loo valimisel. Ühtlasi hääletati Vabarna aasta muusikuks. Seda auhinda vastu võttes rõhutas ta, et ka loendamatud stuudios veedetud tunnid ja filosoofilised vestlused muusika üle on mõjunud väga arendavalt – see ei ole olnud mahavisatud aeg. Pealegi, lisas Vabarna, harjutas ka tema kunagi viis tundi päevas. See sõnum ei ole küll iseenesest uus (näiteks Jimi Tenori albumi „Intervision“ ümbrisele on kritseldatud „Yo kids, work hard, ‘cause you might think I’ve been really lucky to get where I am today… maybe so. But I’ve realized the harder you work the luckier you get.“), kuid väärib siiski ikka ja jälle kordamist.

Igaks juhuks kordan üle sellegi, et lisaks etnokulpide laureaatidele tasub kuulata kõiki nominente. Mari Kalkun oli nomineeritud nüüd viies kategoorias. Tema „Õunaaia albumit“, mis sündiski just kevadel kodus istudes, tutvustati sõnadega: „Etnoaasta särav pärl, mis tõestab, et katsetused on värskendavad nii loojale kui ka publikule.“ Ühtegi kulpi ta aga ei saanud. Tühjade kätega pidi lahkuma ka neljas kategoorias nomineeritud Karoliina Kreintaal, ansambli Tintura eestvedaja, kes andis koos Lee Tauli ja Sänni Noormetsaga välja albumi „Ruhnu saarel mitu otsa“, mille eelesitlus toimus juba eelmise aasta lõikuspeol. Samas on mõlemad nimetatud albumid sellised, mida kõlbab kuulata tõenäoliselt ka poole sajandi pärast. Žürii valis aasta albumiks Torupilli Jussi & Cätlin Mägi topeltplaadi „Paras paar“, mis on samuti väga hea.

Aasta looks valiti „Armasta mind“, mille Trad.Attack! tegi koos Vaiko Eplikuga. Sandra Vabarna tunnistas, et kui käis plaadile minevate lugude valimine, tahtsid tema ja Jalmar selle hoopis välja jätta, sest ei pidanud seda piisavalt heaks. Selle valiku tegemiseks oli neil aga moodustatud oma 15-liikmeline žürii, kus jäi hääletuse tulemusel peale teiste tahe. Ka mulle tundub, et see ei ole tugevaim pala, mis nende viimasel kauamängival leidub, kuid kokkuvõttes osutus selline meetod albumi komplekteerimisel ilmselt mõistlikuks – seda kinnitab tõsiasi, et nende neljas album „Make Your Move“, mille kallal töötati üle kahe aasta, on jõudnud Grammyde eelselektsiooni.

Etnokulpide jagamine on veebis alaliselt järelvaadatav, seetõttu ei ole põhjust sellest enam pikemat ümberjutustust teha. Lisaks pidulikule auhinnatseremooniale oli lõikuspeo kavas veel tosinkond kontserti, mille hulgast tuleks arvata maha ehk ainult reedele punkti pannud tümakas, mis ei erinenud tegelikult palju sellest, mida lasti samal ajal autokõlaritest mingil kohalike noorte improviseeritud välidiskol turu juures parklas, kus võis samuti näha ennastunustavalt tantsivaid inimesi. Programmivälised ülesastumised aida kohvikus ja koridorides jäävad vaatluse alt välja; sellised spontaansed esinemised võivad olla vägagi kütkestavad, kuid mul lihtsalt puudub neist ülevaade.

Mõlemat päeva alustasid etnolaagri noored. Osa neist olid juba agaralt mööda Eestit tuuritanud. Välismaalasi laagris tänavu eriti ei olnud, kuid muusikaline haare oli siiski geograafiliselt lai, ulatudes koguni araabiamaailma. Ühe tüdruku sõnavõtust selgus, et etnolaager võib toimida tugigrupina, mis annab noortele jõudu muusikaõpingute jätkamiseks. Ka lihtsalt koostöö- ja esinemiskogemuste omandamiseks on see kindlasti hea koht.

Palju tutvustati muidugi lugusid oma aasta jooksul ilmunud või edaspidi ilmuvatelt albumitelt. Kaisa Kuslapuu ja Karl Laanekask, kes said suvel festivalil Mooste Elohelü ajakirja Muusika eriauhinna, esitasid muu hulgas Karlova-ainelist loomingut Kuslapuu tulevaselt sooloplaadilt. Aasta uusfolk artistiks valitud Curly Strings avaldas eelmisel aastal albumi, millel esineb koos sümfooniaorkestriga, tänavu aga lastelaulude plaadi, kus teeb kaasa terve rida külalisartiste. Sümfooniaorkestrit ja külalisi nad nüüd lavale ei tarinud, aga lugusid nendelt albumitelt küll. Ja mõnikord võivad mõjuda ju päris värskelt isegi vanad lood, mis on saanud uue seada. Tintura ja Arno Tamm esitlesid äsja avaldatud albumit „Kaugel üksi võõra rahva hulgas“, mis on pandud kokku Siberi eestlaste lauludest. Tintura triphop kõlab omanäoliselt, tõesti etnolikult, mitte nagu Portishead, Mono või mõni teine tuntud välismaa bänd, keda selle stiiliga seostatakse. Nemad esitasid ka vist ainsa sellel lõikuspeol kõlanud venekeelse laulu. Mari Kalkun esitles koos Aleksandra Kremenetskiga oma „Õunaaia albumit“.

Järgmise albumi materjali tutvustas eelmisel aastal kolm kulpi saanud Black Bread Gone Mad. See kõlas tummisemalt kui varasem, kuid on samuti ülimalt kaasahaarav. Nõudis suurt pingutust, et hoida distantsi, mis võimaldaks jääda kriitiliseks kõrvalseisjaks. Samas vaimus jätkates saab neist lõpuks ilmselt uus Jefferson Airplane – BBGM tuleks saata ajamasinaga Woodstocki. Kiirabi viis kanderaamil ära ühe nende fänni, kes ei suutnud pärast pikka lava ees hüppamist enam jalgele tõusta, sai vahetult enne festivali lõppu mingi trauma. Hüppamist, tantsu ja tralli oli üldse palju. Sel aastal alles esimest korda lavale jõudnud Rüüt pani oma kava küll suurelt jaolt kokku intovertsematest paladest, mida tavaliselt kontsertidel ei esitata, aga tõmbas publiku lõpuks käima ikkagi oma tavapäraste magnetitega. Rahvast tantsutasid kõvasti ka Suits ja Kool. Kõige rahulikuma etteaste tegi selles mõttes jutuvestja Piret Päär, keda saatis akordionil Kulno Malva, kuid tema puhul tuleb jällegi tõsta esile lugude dramaatilisust.

Lõikuspeo naelaks oli humoorikas eriprojekt „Originaalist parem“, mille käigus parodeeriti ka eelmisel õhtul toimunud etnokulpide jagamist. Laval oli viis artisti. Igaüks esitas enda repertuaarist ühe loo, millele järgnes kellegi teise uusversioon samast palast. Nii võis kuulda, kuidas Tintura hitti „Liisa pehmes süles“ esitab Duo Ruut, kelle „Tuule sõnad“ sai etnokulbi aasta debüütalbumi kategoorias, ja Kukerpillide jälgedes astub Curly Strings – bänd, mida ongi ju nimetatud tänapäeva Kukerpillideks.

Viljandi kultuuriakadeemia tudengid alustasid just vahetult enne lõikuspidu kampaaniat avaliku maskikandmise propageerimiseks, kuulutades 21. oktoobriks välja maskikontserdi, kus kogu publik kannab maske. Lõikuspeol kandsid maski või visiiri paljud pärimusmuusika aida töötajad, agaralt desinfitseeriti ka mikrofone, kuid esinejad olid maskideta ning võimalust see endale ette panna kasutas vaid mõni protsent publikust. Ülejäänud eelistasid hingata vabalt. Külastajaid oli mõnevõrra, aga mitte palju vähem kui eelmisel aastal. Just piisavalt selleks, et ei tekiks enam liiga suuri ummikuid ja pikki vetsujärjekordi. Varem olidki need üritused muutunud juba veidi ülerahvastatuks.

Artikkel valmis 4. oktoobril 2020. Ilmus 9. oktoobril ajalehes Sirp. Samale väljaandele sai kirjutatud lõikuspeost ka eelmisel aastal.

Vahur Laiapea “Kodutud seosed”, “See habras elu”

Juba aastaid tagasi esitas bioloog-genealoog Mati Laane hüpoteesi, mille kohaselt on vaimsed huvid ja loomingulised võimed geneetiliselt päritavad. Tema katsele seda tõestada heideti ette faktide eiramist ning soovi leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Vähemalt osaliselt oli kriitika kindlasti õigustatud, kuid mõeldes Laiapeade suguvõsale, tundub mulle, et mingi selline geen, mis paneb inimesi luuletusi kirjutama, võib isegi eksisteerida.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis praegu 37 seda perekonnanime kandvat isikut, aga kõik ei ole muidugi omavahel veresugulased. Neist vähemalt kolm (ja võib-olla rohkemgi) on kirjutanud arvestataval hulgal luuletusi. Üks olen mina, teine minu onu Kalju ning kolmas minu vanaonu pojapoeg Vahur Laiapea. Kusjuures me kõik oleme teinud seda ilmselt teineteisest täiesti sõltumata, üksteist kuidagi mõjutamata. Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga ikkagi väga kummaline.

Onu Kalju ei ole avaldanud ühtegi luulekogu, kuid on esitanud oma rahvalikke, humoorikaid värsse nüüd vanemas eas mitmesugustel üritustel. Mina koondasin oma noorusaja luuletused mõne aasta eest kahte kogusse (poodidest otsas, kuid siiski veel saadaval). Vahur Laiapea, kelle luuletusi oli ilmunud juba varem Loomingus, eelmisel aastal avaldatud kogu “Kodutud seosed” on nendega võrreldes palju tõsisem, täiskasvanulikum – see jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka.

Kriitikud on toonud välja, et selles leiduvad tekstid on väga terviklikud ja viimistletud. Samas on ka rõhutatud, et need sobivad hästi reprodega Jaan Toomiku maalidest, moodustadeski terviku justkui nendega koos. Minu jaoks see osa tegelikult hästi tööle ei hakanud. Millegipärast eeldasin, et pildid ja tekstid on vaheldumisi ühekaupa, üks peegeldamas teist, aga on hoopis grupeeritult. Meeleolud on neil küll sarnased (sünged, ängistavad, valusad), kuid lugedes jätsin ma pildikogud, mis katkestasid luulevoogu, esimese hooga vahele, pöördudes nende juurde tagasi alles hiljem, kui kogu tekst sai loetud, et neid siis rahulikult silmitseda.

Meeleolu oli minu jaoks kah üldiselt liiga masendav (praegusel eluperioodil; mõnel varasemal olnuks rohkem samal lainel), aga tekstid on head, huvitavaid sõnaseadeid täis. Nendega annab mängida seda mängu, kus erinevatest luuletustest võetud ridadest pannakse kokku uus, näiteks:

käes suureks kahanemise aeg
moodustavad sõnu kalgid laused
soolikad keedavad toidu pasaks
unistused tuharseisus nendelgi

elupuude vahel seal surnuaia nurgas
pursatud seemne imeb peenis endasse

Olles need üsna juhuslikult valitud, suvalistest luuletustest rebitud read järjestikku seadnud, mõtlesin kohe, et kaks viimast pean küll välja tsenseerima, sest on tegelikult täiesti kohatu neid sedasi algsest kontekstist lahutades kokku panna, aga… ahh, las jäävad ka need kohatud seosed! Tuleb lihtsalt rõhutada, et siin ülaltoodud read ei pruugi vastata vähimalgi määral nende autori mõttele – selleni jõudmiseks tuleb siiski lugeda luulekogu ennast.

Hiljuti avaldas Vahur Laiapea oma 60. sünnipäevaks fragmentaariumi “See habras elu”. Selle aluseks on valdavalt 2010-2020 ajakirjanduses ilmunud lood, mille kirjutamiseks andis talle tõuke enamasti mõne dokfilmi tegemine või tegemise katse. Raamatus on kasutatud algseid tekste, mitte lehes ilmunud ületoimetatud versioone. Varem täiesti avaldamata on ainult eelmisel aastal valminud lugu kohtumisest Avo Viioliga, mis ei sobinud ühtegi ajalehte.

Viiol oli teatavasti kultuurkapitali juht, kes jäi 2002. aastal vahele sellega, et oli oma ametiseisundit kuritarvitades riisunud enam kui 8,5 miljonit krooni. Kohus mõistis mehe mõneks ajaks vangi ning kohustas teda kogu raha tagasi maksma. Selle raha oli ta aga juba kasiinodes maha mänginud. Eelmiseks aastaks oli ta maksnud tagasi vähem kui ühe protsendi nõutavast summast. Kultuurkapitali taotlusel kuulutas kohus siis lõpuks välja Viioli pankroti (enda maksejõuetust tunnistas ta isegi), et nõude rahuldamiseks saaks hakata realiseerima tema vara, sh. päranduseks saadud vara.

Kogu juhtum on saanud meedias aastate jooksul kõvasti tähelepanu, puudutanud kindlasti paljude õiglustunnet. Vahur Laiapea tahtis teha Viiolist filmi juba 2003. aastal, kui mees vangis istus, aga Viiol seda toona ei soovinud. Sellest eelmise aasta sügisel valminud loost, mis sündis pärast Viioli pankroti väljakuulutamist (sellest protsessist loos juttu ei ole, vaadeldud on Viioli elusaatust laiemalt) tuleb samas välja põhjus, miks kultuurkapital lõpuks tema pankrotti taotlema hakkas. Asi oligi ilmselt pärandvaras. Nimelt suri eelmise aasta veebruaris Viioli ema, paar aastat varem vanem vend. Meedias ilmunu põhjal oli mulle jäänud Viiolist mulje kui ülbest slikerdajast, aga selles loos on teda kujutatud teistsuguses valguses, inimlikuma näoga.

“Nüüd, peale ema ja venna surma on Avo elus uus aeg. Ligi kümme aastat oli ema voodihaige. Kümme aastat hoolitses Avo ema eest päevast päeva. Kümne aasta jooksul ei saanud ta pikemaks ajaks kodust lahkuda. Selle kümne aasta sisse mahub paar aastat, mil ta hoolitses korraga kahe voodihaige eest. Ka vend oli elu viimased kaks aastat voodihaige. Ema ja vend elasid väikese, mugavusteta maja kahes ülakorruse toas, Avo allkorrusel. Toidu valmistamine ja haigete toitmine, riiete ja pesu vahetamine, puhtuse pidamine, voodihaigete pesemine. Nende tõstmine, asendi muutmine, et lamatisi ei tekiks. Lamajate soovid ja palved. Hääbuvate inimeste valu ja vaev, tujud ja soovid. Üles-alla. Üles-alla. Ka siis, kui haige jalg metsikult valutas. Kümme aastat. See on väga pikk aeg. See oli kohustus, mis määras sellel ajal minu elu, ütleb Avo.” (lk 94)

Pärandvara müügist sai pankrotihaldur kätte vaid 20400 eurot. Tasuda jäi pärast seda veel üle poole miljoni, kuid selle saamist peab kultuurkapital üsna lootusetuks. Huvitav, mis Viiolist nüüd edasi on saanud? Millega ta üldse tegeleb praegu?


Peaks panema ka enda artiklitest kokku mingi kogumiku. Mul on need olnud enamasti küll nii päevakajalised, et kõlbavad veel vaid makulatuuri, kuid aastate jooksul on siiski kogunenud ka veidi selliseid, mis omavad püsivamat väärtust. Peaks need kuhugi kaante vahele koondama.

“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.

Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.