Paari aasta eest, kui eesti keelde jõudis lõpuks Marcel Prousti “Õitsvate neidude varjus” (prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar), võrdlesin seda siin veidi James Joyce’i teosega “Ulysses”, mis on nüüd samuti eestikeelestatud. Kirjutasin toona:
“Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.
Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.
/—/
Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.”
“Ulysses” on nüüd eestikeelses tõlkes ligi 840 lehekülge põhiteksti (+saatesõna jm), seega samuti päris korralik telliskivi, mis võtab riiulis ruumi umbes kahe tavalise suurteose jagu. Kas või kui sageli seda sealt kätte võetakse, sõltub muidugi lugejast.
Jah, siinkohal toon välja paar mõtet lugejate poolt Hvostovi artiklile jäetud kommentaaridest, mis avavad seda asja veidi teise nurga alt:
“Selle teose lugemine on tavaraamatusõbrale ilmselt sama suur katsumus kui tõlkijale selle tõlkimine.”
“Loetav see teos pole, tohutult fragmentaarne ja sidusus olematu.”
See kultuuriline ja poliitiline kontekst, kuhu “Ulysses” kõigi oma alltekstidega omas ajas paigutus, on tänapäeva lugejatele tõenäoliselt suures osas tundmatu. Samuti on raske näha nüüd enam midagi šokeerivat nendes kohtades, millele viidates see teos – kui sündsusetu – siis Ühendriikides ja Ühendkuningriigis ära keelati.
Kas “Ulysses” võiks sobida lugemiseks ka mittekirjanikele ja mittekirjandusteadlastele, keda ei seo sellega mingi juba aastakümneid kestnud love–hate relationship? Muidugi, see sobib hästi näiteks täiskasvanute unejutuks. Kui seljataga on pikk ja raske, väsitav päev, aga õhtul ikka kuidagi und ei tule, tasub võtta sisse vaid 10–15 lehekülge ja pea kukub kolksti lauale (usun, et enamasti piisab isegi vähemast). Järjehoidjat kasutada ei ole vaja, järgmine kord võib avada suvalisest kohast.
Teine oluline sihtgrupp (unetute kõrval) on kindlasti kõik need tudengid, kes saavad inglise filoloogiat vms. õppides ülesande lugeda Joyce’i teost algkeeles. Nüüd saab lugeda seda lihtsalt paralleelselt Rummo tõlkega, et ei peaks enam tundma kuidas enda ajud kärssama hakkavad.
“Tuleb tunnistada, et olles lugenud Venemaa ajaloo kohta pea kõiki maakeeles ilmunud raamatuid, tõusevad Vseviovi ja Sergejevi teosed ilmselgelt pinnale kui ühed tummisemad,” kirjutas selle teose kohta Jaan Martinson. Nõustun tema hinnanguga.
Vseviovi ja Sergejevi jutustus Venemaa ajaloost ulatus esimeses osas aegade algusest Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Teine köide algab tema surma ja sellele järgnenud bojaaride võimuvõitlusega. Olles põhiosas pühendatud Ivan Julma (1530–1584) valitsusajale, hõlmab see kokku vaid umbes pool sajandit. See oli küll ajaloolises plaanis lühike, kuid üsna sündmusterohke aeg.
Varraku raamatuklubi ajakirjas ilmunud intervjuus märkis Vseviov, et Venemaa kujunemine suurvürstiriigist tsaaririigiks toimus põhijoontes sarnase stsenaariumi järgi nagu riikide kujunemine sel ajal mujal Euroopas, kuid paljuski brutaalsemaid vahendeid kasutades. “Valitsejat, kelle tegevuse tulemusena on hukkunud sedavõrd palju inimesi, ei saa kuidagi kaheselt iseloomustada – tegemist oli veriste kätega türanniga,” möönis ta.
Tõepoolest. Antud teoses kirjeldatud jõhkruste taustal, mis toimusid mitte üksnes kõnealuse valitseja korraldusel, vaid ka isiklikul osalusel, mõjub selline iseloomustus veel vägagi leebelt. Ilmselgelt oli tegemist tõelise sadistiga, kes nautis inimeste piinamist ja lõi lõpuks vihahoos maha isegi oma poja Ivani (1554–1581), kellest pidanuks saama troonipärija, olles tapnud eelnevalt tema veel sündimata lapse. Nimelt leidis tsaar poja ruumidesse astudes, et rase minia oli heitnud lavatsile puhkama vaid alusrõivastes, mitte vastavalt kombele alati kolme rõivakihti üksteise peal kandes. Tsaar andis naisele kõrvakiilu ja peksis teda sauaga nii kõvasti, et järgmisel päeval sünnitas ta surnud lapse. Kui poeg selle pärast isa süüdistama hakkas, sai ta sellise obaduse, et vaakus mõne päeva pärast samuti hinge.
Pojale antud surmavat lööki tsaar küll kohe kahetses (hakkas kisendama, rebis juukseid, karjus appi jne), kuid selleks ajaks oli kogunenud vägivalda selles loos juba nii palju, et tegelikult ei tulnud see enam isegi üllatusena. Tsaar armastas oma ohvreid mõnitada ja võis isegi heas tujus olles inimesi nalja pärast loojakarja saata.
Kas süüdi oli raske lapsepõlv?
Kuidas oli ta selliseks kujunenud? Paljud ajaloolased seostavad seda lapsepõlves kogetuga. Poiss oli alles kolmene, kui suri tema isa, ja seitsmene, kui suri ema. Bojaarid teda hästi ei kohelnud. Ivani lemmikhoidja saadeti ära kloostrisse. Kui ta oli 11-aastane, kohitseti tema silme all metropoliit Ioassaff, kelle ametisse pühitsemisel ta oli alles mõned aastad varem osalenud. Pisarates poiss tiriti voodist välja, suruti põlvili ja sunniti palvetama, aga samal ajal kolgiti metropoliit läbi ja teostati nimetatud protseduur. Seejärel saadeti ta ära kloostrisse ja peagi seati ametisse uus metropoliit (vene õigeusu kirik oli küll juba Konstantinoopoli alt iseseisvunud, kuid patriarhi ametikoht võeti kasutusele hiljem, alles pärast Ivan Julma surma).
Miks selle mehega, kes on nüüd vene õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud, siis just sedasi toimiti, sellel autorid pikemalt ei peatu. Tagandamise üldisem põhjus oli see, et temast oli saanud üks noore suurvürsti lähedasemaid nõuandjaid, kelle soovitused olid mõjuvõimsamatele bojaaridele pahatihti vastukarva. Juba järgmisel aastal lõid bojaarid Ivani pisaratest ja palvetest hoolimata peaaegu maha ühe endi hulgast, kellel lasus samasugune süü. Mõned hoobid sai siis ka märatsejaid rahustada üritanud uus metropoliit. Mõni ime siis, et sellises keskkonnas kasvanud Ivan hakkas oma võimu kindlustades rakendama ise samalaadseid meetmeid, kuid julmuse poolest ületas ta lõpuks kõiki teisi.
Objektiivselt hinnates on enamik riigijuhte (isegi demokraatlikes riikides) ka tänapäeval psühhopaadid, kuid sellist inimeste küpsetamist, tükkideks rebimist ja jäsemete otsast raiumist enam siiski eriti ei esine. Selles mõttes on toimunud isegi Venemaal teatav areng. Vähemalt ei ole olnud kuulda, et Vladimir Putin oleks lasknud mõne oma abikaasa pärast pulmaööd jääauku visates surmata, sest naine vist ei olnud päris neitsi.
Ivan Julm uskus, nagu talle oli sünnist saadik sisendatud, et tema võim on jumalikku päritolu. Ta esines õigeusu kaitsjana, kuid kümnest käsust vähemalt viit viimast (“Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”) rikkus ta nii et õudne! Tänapäeval diagnoositaks Ivan Julmal tõenäoliselt ka skisofreenia ja/või mõni muu psüühikahäire, aga keskaja kontekstis võib teda nimetada lihtsalt seestunuks, kuigi ise pidas ta ennast muidugi Jumala maapealseks asemikuks, laulis kooris ja kirjutas kirikumuusikat.
Opritšnina, homoküsimus ja Liivi sõda
Autorid rõhutavad, et juba kaasaegsetele jäi suuresti mõistetamatuks, miks Ivan Julm kehtestas opritšnina. Sellega kaasnes jõhker terror poliitilise ladviku ja kogu rahva vastu. Ühe nägemuse kohaselt üritas ta viia tegelikkust kooskõlla ideega võimu jagamatusest. Kuid võib-olla oli see samas hoopis vaid reaktsioon eliidi kasvanud rahulolematusele, mis võinuks viia muidu tsaari enda langemiseni?
Opritšnina kehestamisele 1565. aastal eelnesid ju aastad, mil tsaar korraldas aina sagedamini joomapidusid, mis kujunesid ajapikku tõelisteks orgiateks. Hiljem opritšnina üheks juhiks saanud Aleksei Basmanovi tõusmist tsaari soosikuks seletasid tema oponendid sellega, et tema poeg Fjodor oli ka tsaari intiimpartneriks. Vürsti, kes heitis viimasele ette tsaari teenimist jälgi sodomiitliku teoga, lasi tsaar tappa. Selle peale protesteerisid bojaarid, teised aadlikud, kõrged ametnikud ja kirikupea, rõhutades, et kristlikul valitsejal ei sobi märatseda oma inimeste nagu loomade kallal. Loetud kuud hiljem järgnes opritšnina kehtestamine ehk tsaari pöördumine teda kritiseerida julgenud eliidi vastu.
Vseviovi ja Sergejevi teos ilmus trükist esimest korda 2007. aastal. Ivan Julma väidetavad seksuaalsuhted omasoolistega ei ole selles pikemat käsitlemist leidnud, kuid nende märkimisväärset mõju tema poliitilistele valikutele ja otsustele ei saa välistada. Moskvas suhtuti sel ajal seksuaalsesse läbikäimisse omasoolistega küll leebemalt kui läänepool Euroopas (seaduste karmistamine toimus Peeter I ajal Lääne-Euroopa riikide eeskuju järgides), kuid kiriku silmis oli see siiski patt.
Opritšnikud pidid andma tsaarile isikliku truudusvande ja ütlema lahti oma sugulastest, isegi vanematest (patt). Nad liikusid mustadel ratsudel mustades rõivastes. Tsaar lõi justkui omamoodi mungaordu ja nimetas ennast kloostriülemaks. Vseviov ja Sergejev märgivad, et see oli ilmselge pühaduseteotus. Kaasaegsed nimetasid neid aga sageli pimedusejüngriteks ja Saatana teenriteks. Milline roll oli selle kõige juures homoseksuaalsel käitumisel, seda on tagantjärele muidugi võimatu täpselt kindlaks teha, kuid ühiskondlikku ajaloomällu jättis see vähemalt sellise jälje, et eelmisel aastal oli võimalik kaitsta Harvardi Ülikoolis doktoritöö teemal “The Queer Legacy of Ivan the Terrible”.
Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et Eesti vaatepunktist olulisele Liivi sõjale nad ei keskendu, sest Venemaa ajaloo kontekstis viinuks see raamatu tasakaalust välja. Raamatu teises pooles on sellest juttu siiski üsna palju. Moskva võimuladvikus oli sõja alustamisele Vana-Liivimaaga tugev vastuseis. Olulisemaks peeti võitlust Krimmi pärast, et tõrjuda sealt lähtunud tatarlaste rüüsteretki. Ivan Julm eelistas aga sõda kahel rindel, mis lõppes Venemaa jaoks katastroofiliselt.
Neljapäeval algas XXXI Viljandi pärimusmuusika festival. Tänavu akrediteerusin ma sellele üritusele LAIAPEA.EU ja sellega seotud sotsiaalmeediakanalite ehk iseenda esindajana, millest tulenevalt annan sellest siin nüüd väikese jooksva ülevaate.
Päev algas kena päikesepaistelise ilmaga. Folgirongkäiku jälgides juhtusin kuulma muu hulgas venekeelset juttu juhuslike möödujate suust, kes rääkisid rõõmsalt, et nad ei ole kunagi varem midagi sellist näinud. Päike paistis, inimestel oli tuju hea.
Pärast pidulikku avatseremooniat viibisin ma Noorte ETNO muusikalaagris osalenute kontserdil, kuulates seda, mida 13–17-aastased muusikasõbrad olid nüüd nädala jooksul Kärstna mõisas üksteisele õpetanud ja õppinud. Kel huvi, see saab kuulata neid esinemas reedel algusega kell 14 Kondase Keskuse ees (tasuta).
Kõrgemalt ja kaugemalt vaadates tundus esialgu, et rahvast on küll sel aastal suht vähe, aga lähemale minnes oli see folk nagu folk ikka. Eks esimesel päeval ongi kuulajaid tavaliselt hõredamalt – tihedamaks tunglemiseks läheb alles õhtul.
Käisin seejärel läbi Laidoneri platsil asuva rohelise lava juurest, kus algas parajasti folgi tasuta lisaprogramm, mille kuulamiseks ei pea keegi piletit ostma. Sealgi oli inimesi veel üllatavalt vähe, lava ees suurt sagimist ei käinud.
Lossi tänavast on tehtud suur kaubatänav, aga osad müügikohad olid seal veel avamata ja ülejäänute juures mulle kah suurt kauplemist silma ei jäänud. Välja arvatud muidugi jäätise- ja joogiputkad. Vähemalt paari nädala eest toimunud Võhma linna päevadel, millega üheaegselt toimus Kesk-Eesti laat, oli sarnaste müügikohtade juures palju rohkem tunglemist, aga… seal sai käidud laupäeval, nii et on veel vara taolisi võrdlusi teha.
Pärimusmuusika Aida suures saalis kuulasin Eesti-Läti-Leedu ühisprojekti The Baltic Sisters, mille kohta ma olin lugenud varem ajakirjast Muusika pikemat usutlust, kus asjasosalised räägivad muu hulgas sellest, kes neid ennast Viljandi folgi tänavusest kavast kõige rohkem huvitab. Nende endi südameasjaks on taaselustada arhailisi mitmehäälseid laule. Peab ütlema, et päris huvitav. Tasub kuulata!
Tõmmis ajakirjast Muusika. Artikli lugemiseks kliki pildil.
Reedel algusega kell 15.00 toimub Bonifatiuse Gildi 2. korrusel (Väike-Turu 8) nende poolt läbiviiduna Balti laulude ring, kus igaüks saab selle laulutraditsiooni elustamist ka ise proovida. Publikut üritati kaasa tõmmata juba neljapäevasel kontserdil. Laurita Peleniūtė rääkis seal, et kui sa neid laule kuulad, siis sa nagu vaataksid kooki, aga kui laulad, siis nagu sööksid. Tema sõnul ei ole selleks vaja isegi suurt lauluoskust. Igaks juhuks lisan, et veidi tuleb see siiski kasuks.
Laupäeval algusega kell 20.00 esineb The Baltic Sisters oma kavaga I Kirsimäel. Selle koosseisu kuuluv Marion Selgall astub oma teise projektiga 6hunesseq üles juba reedel kell 23.00 Jaani kirikus, mis on teatavasti Viljandi parima kõlaga kontserdisaal. Soovitan neid sinna kindlasti kuulama minna, kui uksest sisse õnnestub pääseda (sisse lastakse elava järjekorra alusel). Panen siia allapoole isu tekitamiseks nende tänavu ilmunud debüütalbumi nimiloo.
Kui The Baltic Sisters esinemise lõpetas ja ma saalist lahkusin, selgus, et Pärimusmuusika Ait on inimestest ummistunud, sest vahepeal oli hakanud õues vihma sadama. Läksin aida teabekogus asuvasse pressiruumi, mis oli ajakirjanikke paksult täis. Mõtlesin, et neid on tänavu vist küll tavapärasest rohkem. Veidi pärast viit läksin ära koju, nii et õhtustel kontsertidel ma ei käinud.
Reede, 26. juuli
Lugesin Liis Seljamaa toredat reportaaži, mille kohaselt oli eile esimese päeva kohta hoopis tavatult palju inimesi, ja korraldajate väljastatud pressiteadet, milles rõhutati, et festivali esimene päev tõi neljapäevase publikurekordi. Suuremad massid olid aga siiski just õhtustel kontsertidel. Loodetavasti on päeval jälle rahulikum.
Pauluse kiriku juurde rajatud folgiliste telklaager sarnaneb nendele, mida võib näha palverännakute sihtpunktides, aga eks Viljandi folk seda ju paljude jaoks olegi. Pauluse kogudus on muide avanud seal folgifestivali puhul väikese kohviku.
Heino Elleri Muusikakooli pärimusmuusikaosakonna 10. aastapäeva kontserdil astus üles ka vilistlasi, kellest paljud on esinenud Viljandi folgil juba varasematel aastatel. Samas võis kuulda muu hulgas ka omalaadset seadet Vennaskonna loost “Insener Garini hüperboloid” – seegi on juba pärimusmuusika.
Vennaskond ise esineb Viljandis õhtul Koidu seltsimajas, kuid teeb seda väljaspool pärimusmuusika festivali programmi. Pilet maksab kohapealt ostes 30 eurot. X-is on kurdetud nüüd, et Viljandi folgi passid on läinud väga kalliks. Selle ühe kontserdiga võrreldes ei ole hinnad tegelikult kõrged, aga… visuaalse vaatluse põhjal hinnates on kohalikke ja vanemaid inimesi publiku hulgas varasemast vähem, noori ja just folgi pärast Viljandisse tulnuid rohkem.
Kuulsin täna juhuslikult väidet, et tegelikult olla olnud kunagi avapäeval kuulamas isegi rohkem inimesi, aga mingit kinnitust ei ole sellele saanud. Vähemalt ametlikult tehti eelmiselgi aastal esimese päeva publikurekord, mis nüüd siis ületati. Nähtavasti suudetakse lihtsalt inimesi varasemast paremini hajutada, vähemalt päeval, mistõttu ei teki festivalil enam sellist kokkupressituse tunnet.
Pärast elleriste kuulasin rahvusvahelises muusikalaagris Eesti ETNO osalenute kontserti, kus kanti sarnaselt Noorte ETNO kontserdile ette laagris üksteiselt õpitut ja õpetatut. See laager on mõeldud 18–30-aastastele noortele. Need etnolaagrites osalenute kontserdid on minu arvates festivali ühed toredaimad osad.
Sakala jutulaval kella viiest algama pidanud Jüri Ratase esinemine viibis, sest tuntud poliitikatäht hilines 10 minutit, aga midagi hullu sellest ei juhtunud, sest kuulajaid seal nagunii ei olnud (publikut kehastasid mõned Sakala enda töötajad). Tundub, et pärast valimisi, kui järgmised valimised on veel kaugel, poliitikud enam rahvast ei huvita. Või siis on Viljandi folk selliste jutuajamiste korraldamiseks lihtsalt vale koht, sest inimesed ei ole tulnud sinna selleks, et kuulata selliseid artiste. Selleks minnakse pigem Paidesse arvamusfestivalile. Usun, et paljud Ratase valijad olid hoopis samal ajal toimunud Curly Stringsi kontserdil, nagu USA suursaadik koos oma kaaslastega.
Õhtuses kavas olid mul nüüd siis Trad.Attack! ja 6hunesseq. Mõlemad kontserdid olid väga head, aga küllaltki erinevad.
Trad.Attack!-i ja publiku armastus on selgelt vastastikune. Sandra Sillamaa viis sellel kontserdil ellu oma ammuse unistuse lasta ennast publikul kätel kanda ja mängida samal ajal torupilli (mõte see lõpuks ära teha oli talle tulnud alles proovis) ning pakkus kõigile välja uue moto, millest sel aastal juhinduda: “Elu, mis on täis elu!” Samas oli teistelgi kõva hoog sees. Tore, et neil hästi läheb.
Jaani kirikus esinenud 6hunesseq ei teinud mingit lavašõud, vaid ilmus füüsilisel kujul publiku ette alles lõpuaplausi ajal (lugude vahele plaksutamist ei soovitud). Nimelt mängisid ja laulsid nad kõik rõdul oreli juures. Inimesed lihtsalt istusid ja kuulasid. Lisan siia nende kontserdi kava.
6hunesseq, 26. juuli 2024 Viljandis toimunud kontserdi kava
Väga religioossed laulud. Trad.Attack!-i repretuaari sobiks sellest kavast ehk kõige paremini instrumentaalne “danse real” – hoogne keskaegne tantsupala, mille põhjal annaks kindlasti arendada ka midagi tänapäeval vabaõhulavale sobivat. Kirikus oli kuulates muidugi vahepeal tunne nagu istuks kusagil oreli sees. Hoone oli puupüsti rahvast täis, istuti ka vahekäikudes ja seisti seinte ääres. Enne kontserti tõusti püsti ja piiskop Marko Tiitus ütles palve rahu eest. Nii üldisemalt kui ka konkreetselt rahu saabumise eest Ukrainas ja rahu püsimise eest Eestis.
Laupäev, 27. juuli
Käisin kuulamas laulu- ja tantsupeo juurde kuuluva rahvamuusikapeo loomingulise töörühma eriprojekti Rahvamuusikapidu 2025 ainulaadset kontserti, kus esinesid torupillikuninganna Cätlin Mägi ja teised meisterpillinaised ja -mehed. Seejärel veetsin veidi aega rohelise lava juures, kus oli publikut nüüd tunduvalt rohkem kui esimesel päeval programmi alates, aga mõned inimesed seejuures samad. Üks rääkis, et ta festivali põhialal üldse ei käinudki, vaid oligi ainult seal tasuta alal.
Õhtul kuulasin Jaani kirikus vokaalansamblit Saucējas, mis esitas läti pärimuslaule, aga ka näiteks ühe liivikeelse jaanilaulu. Jaani kirikus algasid kontserdid sel aastal kell 23, kui pealavaks olnud laululaval olid esinemised lõppenud, et mujalt tulev heli neid ei segaks, aga kusagilt kaugemalt jõudis tümin nüüd sinna ikkagi kohale. Kontsert oli hea, aga neile lauludele sobib kõlamiseks paremini siiski selline piiritu avarus, mida võib näha alltoodud videos. Kirikus ei kaja need õigesti, selline piiratud ruum on nende jaoks liiga väike, veidi ahistav, seinad on liiga lähedal.
Pühapäeval olin ma päeval suguvõsa kokkutulekul. Kavas oli küll õhtul jälle folgile minna, aga õues sadas vihma, olin väsinud ja läksin hoopis ära magama.
Esmaspäeval kuulasin folgilainelt väljumiseks Flora Fishbachi albumit “À ta merci” ja kaevusin YouTube-i.
