Rubriik: poeesia

Eelmisel aastal elavate kirjast lahkunud Liisi Ojamaa (1972–2019) kõiki varem avaldatud luulekogusid, aga ka paljusid tema eluajal ilmumata jäänud tekste koondav “Kahel lahtisel käel” on mahult (600 lehekülge) ja sisult (kokku on võetud ju ühe luuletaja kogu loominguline elukäik) nii kaalukas teos, et otsustasin teha sellest siia lausa viis postitust, mis ilmuvad umbes kuuajaliste vahedega, mitte piirduda ühe pikema või lühema sutsakaga.

Liisi Ojamaa kuulus oma päritolult sisuliselt Eesti kultuurieliiti. Juba tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) tegutses ka tõlkijana, tõlkides eesti keelde näiteks Maksim Gorki teoseid. Liisi isa Jüri Ojamaa (1935–2017) oli viljakas tõlkija ja toimetaja, pikaajaline kirjastustöötaja; ema Maarja (sünd. 1940) aga kauaaegne toimetaja kirjastuses Eesti Raamat. Liisi õppis Tallinna 21. keskkoolis, mis on tuntud oma paljude silmapaistvateks kultuuritegelasteks saanud vilistlaste poolest, ning võitis 1987. aastal üleriigilise kirjandusolümpiaadi 8.-9. klassi arvestuses. Juba 1988/89 avaldati tema luuletusi ajakirjades Noorus ja Looming, mis olid toona tohutu trükiarvuga, laialdaselt loetavad väljaanded. Nii sai temast varakult ühe põlvkonna poetess.

Lõputu juuli

Esimene luulekogu “Lõputu juuli” ilmus osana 1990. aasta luulekassetist (koostaja Viivi Luik), mis jõudis lugejate ette tegelikult 1991. aasta suvel. Samas debüteerisid oma kogudega ka Ats (Aidi Vallik), Ruth Jyrjo, Triin Soomets ja Elo Vee. Ojamaa ise ütles oma luulekogu saateks: “Juuli on suwe kõige palawam, kõige jubedam & kõige ilusam kuu, mille jooksul juhtub kõik, mis yhes aastas yldse juhtuda wõib. Lõputu Juuli algab tegelikult juba siis, kui wõid linnatänawal paljajalu kõndima minna & kestab, kuni liiga külmax läheb.”

Nüüd avaldatud kogumiku saatesõnas märgib Doris Kareva: “Just helge, usaldava lillelapsena, Väikese Hipi või paljasjalgse kuningannana noore Liisi kuju eesti kirjanduslukku läinud ongi.” Sama teema käis läbi ka tema surma järel avaldatud nekroloogidest. Eesti Kirjanike Liidu järelehüüus kuulutati, et pärast esikkogu jäi Ojamaa looming “kriitikute ja kirjandusteadlaste silma alt kõrvale, vähemasti ei olnud see kunagi keskmes, rambivalguses.” Tegelikult juhtus see pärast teist kogu, mil sisse tuli pikem paus, aga sellest veidi hiljem. Siinkohal tuleb vaid märkida, et paljasjalgne Ojamaa oli linnapildis silmatorkav ja meeldejääv kuju, kelle järgi Eesti tabloidmeedia toonane lipulaev Post mõõtis 1993. aastal koguni talve algust.

Kirjandusteadlane Maie Kalda aga kirjutas 1992. aasta jaanuaris Sirbis: “Peab arvama, et paljajalu Tallinnas kõndimine kuulub Liisi Ojamaa loomismeetodisse. Et ta otsib läbi tänavaplaatide kontakti nende inimestega, kes elasid siin eelmistel sajanditel. See annaks loomuliku põhjenduse ka “Stahli kirjaviisile” (w x y f pro v ks ü hv).” Just see paljajalu kõndimine ning eristuv kirjaviis (asjad, mis esimesena silma jäid) kujunesid punktideks, millel kriitikud ka edaspidi ikka ja jälle peatusid. Ühtlasi tuli noorest Ojamaast kirjutades juba kohe alguses sisse teatud patroneeriv, kergelt üleolev, alavääristav toon. “Tuhkatriinu on kuldkingadest ilma jäänud, aga hõbeehted asemele saanud. Ta luges oma luuletusi halvasti, aga veenvalt, tõesti justkui leelõukal tuhast herneid otsides,” kirjutas Kalda samas, jagades oma muljeid 1991. aasta novembris Kirjanike Majas toimunud luuleõhtust, kus värsked debütandid oma loomingut esitasid. “Väärikas on muidugi ka ridade salmialbumlik tõsidus ja selgus.”

“Lõputu juuli” 2001. aastal avaldatud veebiväljaanne on igaühele vabalt kättesaadav. “Kahel lahtisel käel” sisaldab ka Andres Aule kommentaare, milles on toodud muu hulgas välja bändid, kelle esituses üks või teine tekst publiku ette jõudis. The Tuberkuloitedi 1994. aastal ilmunud kassetil “Klassiõhtu” on terve rida Ojamaa sõnadele kirjutatud laule, neist tuntuim ilmselt “Mu arm anarhia”. Sellega seoses olgu mainitud vähetuntud fakt, et Viljandi C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi (mitteametliku) koolibändi P.D.O. tõlgenduses sai sellest 1995. aastal tümakas nimega “Mu arm, Rossija viin”, mis algas sõnadega:

nüüd viimse joomishooga
on viimne põlvkond teel
ja mina tahan juua
ma joon veel ja veel
sest joomishoos mu silmist kaob
nii ropp kui elegants
sest lahendus on ainult kaos
ja hullumeelne tümps

P.D.O. räppis aga ka selliste Ojamaa luuletuste ainetel, näiteks “Lootus”, mida Tuberkuloited või mõni teine tuntum bänd ei olnud viisistanud. Seega pidi poistel olema ees luulekogu ise. Selleni võisid nad jõuda muidugi lihtsalt läbi kirjandustunni, kus Ojamaad siis ehk lugeda lasti – ma ei tea, aga “Lõputu juuli” mõju eesti noortele ehk noortekultuurile oli siis kahtlemata üsna suur, võttes kohati ka selliseid omapäraseid vorme. Mulle endale meeldib sellest kogust kõige rohkem üks poeetiline kujund:

keset seda linna, mis on minu rõõm,
sulan ma hallix kivix

Iseloomulik on seejuures, et kui Ojamaa vastas 1992. aastal ajakirja Keel ja Kirjandus ankeetküsitluses küsimusele, kas ja kuivõrd on ta arvestanud poeetikanõudeid (ja kuidas on ta seda teinud), teatas ta: “Wabandan, aga ma ei tea, mis need poeetikanõuded on.” Küsimusele, mida ta arvab värsiteooriaist, ning kas ta on tuttav Jaak Põldmäe raamatuga “Eesti värsiõpetus”, aga vastas: “Wabandan jälle, aga ma ei tea ka seda, mis on wärsiteooriad. “Eesti värsiõpetus” oli igatahes yx igawamaid raamatuid, mida kunagi on tulnud lugeda – & aru ma temast ei saanud.” Lihtsalt poos? Võib-olla, aga samas kindlasti siiras.

Myyrid & wärawad

Ojamaa teine luulekogu “Myyrid & wärawad” avaldati 1993. aasta kevadel Loomingu Raamatukogus. Seda reklaamiti eelkõige kui ülemlaulu kevadele ja armastusele. Sirbis arvustas seda Juku-Kalle Raid, kasutades autori kirjaviisi kuulutas ta teravmeelitsedes, et luulekogu suurim pluss on see, et puudub pyydlus millegi sygawama poole – salmikuklassika, mis võib küll olla hea raamat omal tasandil, aga ei midagi enamat.

Loomingule arvustuse kirjutanud Leelo Tungal märkis, et esimese koguga võrreldes on poetess muutunud õige vähe, aga miks ta pidanukski muutuma. “Püüd tausta ja ümbruskonna kirjeldamise kaudu kõnelda siiralt – ja samal ajal varjatult – iseendast lähendab Ojamaad kõige enam noorele Viivi Luigele. Iseenese hingele läheneb üks määrdunud lume, metsasina ja lepakoore maigu kaudu, teine otsib ennast tänaval hulkudes, väravaid läbides, tuules rauamaitset tundes,” kirjutas Tungal. “Noore põlislinlase maailma kujutab poetess kahtlemata tõetruult, poetiseerides elu müüride vahel ja kivide peal, püüdmata kive lilletada.”

“Liisi Ojamaa oleks luuletaja ka pungitsa maineta, ta oskab kirjutada ühtviisi sujuvalt nii riimitud luulet kui ka vabavärssi,” leidis Tungal. “Vaatame, mis tuleb pärast juulikuud!”

Ojamaaga, kellest sai kevadel pärast teise luulekogu ilmumist Eesti Kirjanike Liidu noorim liige, tegi siis vahepeal intervjuu Rootsis ilmuv Eesti Päevaleht. “Minu kirjaviisi panevad muidugi kõik pahaks. Aga ma pean seda jätkama, sest olen kangekaelne,” rääkis Ojamaa, lisades samas, et see ei ole Johannes Aaviku mõju, vaid “see on pigem teatav taotlus vanaaegsele kirjaviisile. Teatud määral on see müütiline, ta on absoluutselt midagi muud kui argitekst.”

Küsimusele, mis puudutas tema teisele luulekogule osaks saanud kriitikat, vastas Ojamaa, et “selle kohta pole veel nii palju kriitikat tulnud. Aga väga häid ja ilusaid arvustusi on küll juba. Muidugi on olemas mingi liik vihaseid noori mehi, kes on parajasti selles vanuses – umbes 18-ne aastased – et peavad kõike maha tegema, mida on enne neid tehtud. Nad on ka kirjutanud ühtteist, mida on päris naljakas lugeda.” Mõeldud oli siis muidugi Juku-Kalle Raidi.

Samas küsiti ka seda, kas Ojamaal on mingeid kohustusi seoses tema saamisega kirjanike liidu liikmeks. Ja ta vastas: “Minu ainuke kohustus on – seda väljendas väga ilusasti üks mu sõber, et nüüd on minu peal vastutus, sest iga sõna, mida nüüd kirjutan on KIRJANDUS. Ma ei tohi teha praaki.”

Arvustusi tuli aga veel. Keeles ja Kirjanduses arvustas Ojamaa teist luulekogu Triin Soomets, Vikerkaares aga Eve Annuk. Esimene tegi seda suhteliselt soojalt, kuid teine kuulutas, et “see luule mahub ilusti korraliku koolitüdruku romantilisse kladesse.” Annuk leidis, et Ojamaa luule sobib eesti naisluule konteksti selles mõttes, et ei ürita rikkuda väljakujunenud “naiselikkuse diskursust”, petta lugeja-kriitiku ootusi selles suhtes, mida naisautorite kirjutatud tekstidelt oodatakse (emotsionaalsust, tundlikkust, pihtimuslikkust).

Järgnes veel üks pauk. Ülevaates 1993. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud teostest kirjutas Holger Kaints, üks praegustest riigi poolt makstava kirjanikupalga saajatest, Kultuurilehes (seda nime kandis Sirp aastail 1994–1997): “Usaldan selle vihiku põhjal öelda, et Ojamaa on hakanud luuletajaks arenema. Ühe, isegi hea esikkogu järgi ei saa luuletajaks saamises kuigi kindel olla. Andekamaid võib luuletajaks tunnistada tavaliselt kolmanda kogu järel. Paraku näen siin ühe takistusena arusaamatut kinnihoidmist kunagisest punk-kirjaviisist (w, x, y, & kasutamine). Ma ei vaidlusta seda nähtust tervikuna, ent käesoleva raamatu kohta võib öelda, et sisu ja vormi vastavus on ses suhtes täielikult katkenud.”

Nii et küllaltki laialdast, kuigi kohati üsna pealiskaudset tähelepanu pälvis kriitikute poolt siiski ka Ojamaa teine kogu. Tundub tõenäoline, et see võis isegi olla vähemalt üks põhjustest, miks tema kolmas kogu jõudis trükki alles sajandi lõpus, aastal 2000. Noorele autorile, kes oli niigi väga enesekriitiline, võis mõjuda selline tampimine ju heidutavalt.

Esimesed kaks luulekogu on need, mille järgi Ojamaad kõige enam tuntakse. “Lõputu juuli” link sai ülalpool juba toodud. Järgnevalt paar katket ja üks luuletus tervikuna teisest. Need on lihtsalt mulle endale rohkem meeldinud, sellised wanamoodsamad kohad – samas muidugi head näited just sellest, mis kriitikuid tema loomingu juures omal ajal häiris.

Me syndisime loojangust kui pime laskus linna
meil oli kyll ka minewik kuid enam see ei loe
me kõndisime kuhugi & wist ei jõudnud sinna
& talweõhtu tundus meile sõbralik & soe

---

Me juttu jõuga särawamax seame
et peita oma kiwistuwaid maske
me iga sõna ette juba teame
& rääkida on mõttetu & raske

---

Kord keegi ytles et armastus
& ise ei uskunud seda
aga mina polnud weel elanud
& mina uskusin teda
Siis koitis me ymber läx ilusax
& tema läx kaugele ära
aga mina polnud weel elanud
& mina lasin ta ära
Ta lubas et tuleb kord tagasi
& tuligi ainult et unes
aga mina polnud weel elanud
nyyd natuke olen
& nyyd juba tean et ei tule

Juba aastaid tagasi esitas bioloog-genealoog Mati Laane hüpoteesi, mille kohaselt on vaimsed huvid ja loomingulised võimed geneetiliselt päritavad. Tema katsele seda tõestada heideti ette faktide eiramist ning soovi leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Vähemalt osaliselt oli kriitika kindlasti õigustatud, kuid mõeldes Laiapeade suguvõsale, tundub mulle, et mingi selline geen, mis paneb inimesi luuletusi kirjutama, võib isegi eksisteerida.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis praegu 37 seda perekonnanime kandvat isikut, aga kõik ei ole muidugi omavahel veresugulased. Neist vähemalt kolm (ja võib-olla rohkemgi) on kirjutanud arvestataval hulgal luuletusi. Üks olen mina, teine minu onu Kalju ning kolmas minu vanaonu pojapoeg Vahur Laiapea. Kusjuures me kõik oleme teinud seda ilmselt teineteisest täiesti sõltumata, üksteist kuidagi mõjutamata. Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga ikkagi väga kummaline.

Onu Kalju ei ole avaldanud ühtegi luulekogu, kuid on esitanud oma rahvalikke, humoorikaid värsse nüüd vanemas eas mitmesugustel üritustel. Mina koondasin oma noorusaja luuletused mõne aasta eest kahte kogusse (poodidest otsas, kuid siiski veel saadaval). Vahur Laiapea, kelle luuletusi oli ilmunud juba varem Loomingus, eelmisel aastal avaldatud kogu “Kodutud seosed” on nendega võrreldes palju tõsisem, täiskasvanulikum – see jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka.

Kriitikud on toonud välja, et selles leiduvad tekstid on väga terviklikud ja viimistletud. Samas on ka rõhutatud, et need sobivad hästi reprodega Jaan Toomiku maalidest, moodustadeski terviku justkui nendega koos. Minu jaoks see osa tegelikult hästi tööle ei hakanud. Millegipärast eeldasin, et pildid ja tekstid on vaheldumisi ühekaupa, üks peegeldamas teist, aga on hoopis grupeeritult. Meeleolud on neil küll sarnased (sünged, ängistavad, valusad), kuid lugedes jätsin ma pildikogud, mis katkestasid luulevoogu, esimese hooga vahele, pöördudes nende juurde tagasi alles hiljem, kui kogu tekst sai loetud, et neid siis rahulikult silmitseda.

Meeleolu oli minu jaoks kah üldiselt liiga masendav (praegusel eluperioodil; mõnel varasemal olnuks rohkem samal lainel), aga tekstid on head, huvitavaid sõnaseadeid täis. Nendega annab mängida seda mängu, kus erinevatest luuletustest võetud ridadest pannakse kokku uus, näiteks:

käes suureks kahanemise aeg
moodustavad sõnu kalgid laused
soolikad keedavad toidu pasaks
unistused tuharseisus nendelgi

elupuude vahel seal surnuaia nurgas
pursatud seemne imeb peenis endasse

Olles need üsna juhuslikult valitud, suvalistest luuletustest rebitud read järjestikku seadnud, mõtlesin kohe, et kaks viimast pean küll välja tsenseerima, sest on tegelikult täiesti kohatu neid sedasi algsest kontekstist lahutades kokku panna, aga… ahh, las jäävad ka need kohatud seosed! Tuleb lihtsalt rõhutada, et siin ülaltoodud read ei pruugi vastata vähimalgi määral nende autori mõttele – selleni jõudmiseks tuleb siiski lugeda luulekogu ennast.

Hiljuti avaldas Vahur Laiapea oma 60. sünnipäevaks fragmentaariumi “See habras elu”. Selle aluseks on valdavalt 2010-2020 ajakirjanduses ilmunud lood, mille kirjutamiseks andis talle tõuke enamasti mõne dokfilmi tegemine või tegemise katse. Raamatus on kasutatud algseid tekste, mitte lehes ilmunud ületoimetatud versioone. Varem täiesti avaldamata on ainult eelmisel aastal valminud lugu kohtumisest Avo Viioliga, mis ei sobinud ühtegi ajalehte.

Viiol oli teatavasti kultuurkapitali juht, kes jäi 2002. aastal vahele sellega, et oli oma ametiseisundit kuritarvitades riisunud enam kui 8,5 miljonit krooni. Kohus mõistis mehe mõneks ajaks vangi ning kohustas teda kogu raha tagasi maksma. Selle raha oli ta aga juba kasiinodes maha mänginud. Eelmiseks aastaks oli ta maksnud tagasi vähem kui ühe protsendi nõutavast summast. Kultuurkapitali taotlusel kuulutas kohus siis lõpuks välja Viioli pankroti (enda maksejõuetust tunnistas ta isegi), et nõude rahuldamiseks saaks hakata realiseerima tema vara, sh. päranduseks saadud vara.

Kogu juhtum on saanud meedias aastate jooksul kõvasti tähelepanu, puudutanud kindlasti paljude õiglustunnet. Vahur Laiapea tahtis teha Viiolist filmi juba 2003. aastal, kui mees vangis istus, aga Viiol seda toona ei soovinud. Sellest eelmise aasta sügisel valminud loost, mis sündis pärast Viioli pankroti väljakuulutamist (sellest protsessist loos juttu ei ole, vaadeldud on Viioli elusaatust laiemalt) tuleb samas välja põhjus, miks kultuurkapital lõpuks tema pankrotti taotlema hakkas. Asi oligi ilmselt pärandvaras. Nimelt suri eelmise aasta veebruaris Viioli ema, paar aastat varem vanem vend. Meedias ilmunu põhjal oli mulle jäänud Viiolist mulje kui ülbest slikerdajast, aga selles loos on teda kujutatud teistsuguses valguses, inimlikuma näoga.

“Nüüd, peale ema ja venna surma on Avo elus uus aeg. Ligi kümme aastat oli ema voodihaige. Kümme aastat hoolitses Avo ema eest päevast päeva. Kümne aasta jooksul ei saanud ta pikemaks ajaks kodust lahkuda. Selle kümne aasta sisse mahub paar aastat, mil ta hoolitses korraga kahe voodihaige eest. Ka vend oli elu viimased kaks aastat voodihaige. Ema ja vend elasid väikese, mugavusteta maja kahes ülakorruse toas, Avo allkorrusel. Toidu valmistamine ja haigete toitmine, riiete ja pesu vahetamine, puhtuse pidamine, voodihaigete pesemine. Nende tõstmine, asendi muutmine, et lamatisi ei tekiks. Lamajate soovid ja palved. Hääbuvate inimeste valu ja vaev, tujud ja soovid. Üles-alla. Üles-alla. Ka siis, kui haige jalg metsikult valutas. Kümme aastat. See on väga pikk aeg. See oli kohustus, mis määras sellel ajal minu elu, ütleb Avo.” (lk 94)

Pärandvara müügist sai pankrotihaldur kätte vaid 20400 eurot. Tasuda jäi pärast seda veel üle poole miljoni, kuid selle saamist peab kultuurkapital üsna lootusetuks. Huvitav, mis Viiolist nüüd edasi on saanud? Millega ta üldse tegeleb praegu?

---

Peaks panema ka enda artiklitest kokku mingi kogumiku. Mul on need olnud enamasti küll nii päevakajalised, et kõlbavad veel vaid makulatuuri, kuid aastate jooksul on siiski kogunenud ka veidi selliseid, mis omavad püsivamat väärtust. Peaks need kuhugi kaante vahele koondama.

Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest…

Loomingu Raamatukogus ilmunud valik Jossif Brodski (1940-1996) antiigikujundeid sisaldavat luulet, kokku 36 luuletust ja luuletsüklit tema kõigist loomeperioodidest (aastaist 1962-1995), on tuntud nobelisti esimene eestikeelne kogumik.

Kuna ma ei ole tema tekste algkeeles lugenud, siis ei oska hinnata, kui palju neist on tõlkes kaduma läinud, aga ilmselt piisavalt selleks, et tõlkija Maria-Kristiina Lotman sellele ise tähelepanu juhiks.

“Brodski luule tõlkimine on suur väljakutse. Tema luulemaailm on ülimalt rikkalik ja mitmekihiline ning stiil omanäoline: seda iseloomustavad ootamatud sõnakasutused, keeruline süntaks, kohati lausa barokne väljendusviis, rohked siirded ning teravalt oksümorooniline laad, kus kõrgeimasse registrisse kuuluv kirikuslaavi leksika põrkub väga lihtsate, isegi labaste ja roppude sõnadega,” kirjutab ta oma saatesõnas. “Selline registrite põimumine läheb siinses tõlkes paraku sageli kaduma, nagu ka kontrast Brodski varase ja hilise stiili vahel.”

Kõnealuses kogumikus avaldatud luuletused on üldiselt raskepärased selle sõna igas tähenduses, mitte liblikana lendlevad sulgkerged ebemed. Tundub, et need on sündinud rohkem sihipärase nokitsemise kui spontaanse loomingulise palangu tulemusel. Selles mõttes ei vasta päris minu maitsele, kuigi üksikuid säravaid kohti neis leidub.

Munitsipaalse torni raudne tipp
kaob kusagile pilvesügavusse,
et samaaegselt olla piksevardaks,
tuld vilgutavaks majakaks ja kohaks,
kus riigilipp on masti riputatud.
Ent rajatise sees on vangitorn.

Luuletuste paremaks mõistmiseks on lisatud neid selgitavad kommentaarid (toodud välja näiteks see, mille poolest erinevad Euterpe ja Kalliope jms.), samuti Mihhail Lotmani põhjalik ülevaade antiigiteemast Brodski luules.

“Kui melanhoolne Brodski jäädvustab impeeriume, siis entusiastlik Brodski leiab antiigis hoopis demokraatia lätteid,” kirjutab Lotman. “Antiigis oli demokraatia seotud mitte üksnes maise, vaid ka taevase korraga: polüteism oli demokraatia allikas. Pluralism valitses mitte üksnes Ateena polises, vaid ka Olümposel ning igaüks võis nii üksikisiku, sotsiaalse grupi kui ka rahvakilluna leida endale sobiva kaitsja.”

Jah, eks esine ju tänapäevalgi suurimat vaenulikkust poliitilise pluralismi suhtes just nende hulgas, kes järgivad väga jäigalt mõnd monoteistlikku religiooni, olgu see siis traditsiooniline (judaism, kristlus, islam) või ilmalik asendusreligioon (marksism, neoliberalism, neokonservatism), vahet pole. Iseloomulik on vaid see, et lubatud on ainult üks “tõde”/usk ja teisi jumalaid enda oma kõrval ei sallita.

Otseselt poliitilisi luuletusi kirjutas Brodski küll vähe, kuid ainet temaatilisteks mõtisklusteks võib neist aeg-ajalt siiski leida.

Reede õhtul, 18. mail toimub Tartus luulekogu esitlus. Tõlkija saatesõna ning paar luuletust leiab selle lingi tagant. Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga arvamuseni jõuab aga vajutades siia.

Täna hommikul leidsin postkastist Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming värske numbri, milles avaldatud Margit Tintso ülevaade 2017. aastal ilmunud eesti luulest sisaldab muu hulgas järgmist lõiku:

Debütandina läheb arvesse ka poliitvaatleja ning blogija Andres Laiapea, kes andis välja kaks luulekogu: „Stereofooniline vaikus“ (luuletusi aastaist 1995–2002) ja „Ebakronoloogiline elu“ (luuletusi aastaist 2003–2017). Pole mingi üllatus, et rohkem kui 20 aasta jooksul kirjutatud luuletused varieeruvad nii sisult kui vormilt, samuti on raamatutes segiläbi tugevamaid ja harrastusliku näoga luuletusi. Esimene ja teine raamat erinevad suuresti oma tonaalsuselt: Laiapea nooruspõlve luule on ootuspäraselt kirglikum ja suuresõnalisem, samas kui teise raamatu luuletused on pigem lühemad, aforistlikumad ning tihti dialoogis teiste autorite tekstide või lauludega.

“Mis siis 2017. aasta luules silma jääb? Esiteks tuntud tõsiasi, et pikema aja jooksul valminud luulekogud kaaluvad ühe soojaga kirjutatud ja avaldatud raamatud üldjuhul üles,” märgib Tintso oma ülevaadet kokku võttes. “Ühiskondlikult tundlikumas luules otsitakse ideeliselt vastuvõetavamaid pooli ja uusi väljendusviise keeruliste teemadega tegelemiseks. /—/ Tundub, et selgete ja hoolikalt valitud sõnade väärtus järjest suureneb…”

Täna jõudis müügile minu toimetatud uus luulekogu “Sakala laulud 1878”, mis sisaldab 140 aastat tagasi ajalehes Sakala avaldatud värsse erinevatelt autoritelt: Jaan Bergmann, Carl Robert Jakobson, Jaak Järv, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Kunder, Juhan Lindvest, Jaan Lipp, Hans Mett, Els Raudsepp, Carl Martin Redlich, Ado Reinvald, Paul Undritz.

Seda koostama asudes lähtusin 1878. aastal avaldatud Sakala esimese aastakäigu sisukorrast, kus on loetletud 23 luuletust. Seejärel lugesin aga saatesõna kirjutades uuesti üle 1978. aastal ajakirjas Looming ilmunud Rudolf Põldmäe artikli luulest C. R. Jakobsoni Sakalas. “Esimesest aastakäigust leiame kakskümmend viis luuletust,” teatab Põldmäe.

Mis siis ikka. Kammisin 1878. aasta Sakalad läbi ja sain kokku – 26 luuletust. Tundub, et Põldmäe arvestusest on jäänud välja “Linnast tulnud neiu laul” (rahvasuust üles kirjutanud H. Mett). Samas kirjutab Põldmäe, et esimese aastakäigu luuletustest viis kuulub Fr. R. Kreutzwaldile, seitse J. Bergmannile. Kuid minul tuli neile mõlemale kuus luuletust…

Pole muidugi välistatud, et midagi jäi mul lõpuks siiski kahe silma vahele, sest teist korda ei hakanud ma kõiki neid vanu digiteeritud ajalehti veebis läbi lappama, aga üldiselt on õppetund see, et kõik tulebki ikkagi ise üle kontrollida. Ebatäpne oli nii Sakala enda 1878. aastal avaldatud sisukord kui ka Põldmäe arvestus.

Kuna toona ei pandud luuletuste alla sageli autorite täisnimesid, vaid piirduti initsiaalidega, siis oleksin ma peaaegu lasknud sisse ühe enda tehtud vea, mis just tänu Põldmäe artiklile parandatud sai. Luuletuse “Soov Sakalale” puhul kirjutasin automaatselt, et selle autoriks märgitud “J. K.” on Jakob Kõrv, aga tegelikult oli see muidugi Juhan Kunder.

Mitmete teiste autorite puhul tuginesingi siis Põldmäe andmetele. Nii et tema neljakümne aasta eest Loomingus ilmunud artiklist oli selle raamatu toimetamisel suur abi. Ilma selleta tulnuks hakata ise põhjalikumat uurimistööd tegema.

Luuletused läksid raamatusse samas järjekorras nagu need ajalehes avaldati. Mitmed toodud luuletustest on avaldatud hiljem ka põhjalikult ümbertöötatud kujul, aga võtsin just Sakalas ilmunud variandid. Keeleliselt sai neid vaid veidi kohendatud, et need tänapäeva lugejatele arusaadavamad oleksid.

Helme-Tõrva kirjamehe Vello Jaska luulekogu “Kodukeelen” on mulgi murdes, kuid pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Mingit vastuolu selles ei ole, sest mulgi identiteet ei vastandu Eesti omale, vaid toetab seda. Mulgid ju endale eraldi riiki luua ei taha, Lätiga ühinemist ei taotle.

Levinud müüdi kohaselt tuleb nimetus mulk lätikeelsest sõnast muļķis (e.k. loll), kuid tegelikult said mulgid oma nimetuse alles 19. sajandil hoopis tartumaalastelt, kes hakkasid nimetama sedasi sealt talusid päriseks ostnud abjakaid. Kui toona otsiti mujalt eluruumi, sest kodukandis jäi kitsaks (rahvast elas vanasti maal palju), siis nüüd kirjutab luuletaja mahajäetud majadest ja kutsub tagasi koju eestlasi, kes on läinud võõrsile.

Tulge kodu
	kes laia maailma
otsma lännu om
	õnnesaard.
Kigi raskuste kiuste
	ju siingi
om elu meil
	elämist väärd.

Kogu sisaldab 61 luuletust, neist osa on ilmunud varem ajakirjanduses. Valgamaalasest võis lugeda, et see on autori seitsmeteistkümnes teos, kuid samas alles tema esimene läbini murdekeelne raamat. Nimiluuletus “Kodukeelen” leidis äramärkimist ka Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel.

Kui hästi Jaska mulgi keelt valdab, seda ma hinnata ei oska, sest minu nö. kodune keel see ei ole ning tegemist on ajalooliselt olnud ju ikkagi kõnekeelega, millel ühtseid norme ja reegleid ei ole – minu meelest inimesed nii räägivad kui ka kirjutavad seda kohati veidi erinevalt. Aga tema tekstid peaksid olema enam-vähem arusaadavad neilegi eestlastele, kes selle keelega varem kokku puutunud ei ole. Mingit sõnaraamatut nende lugemiseks vaja ei lähe.

Me elust siin Eestimaal

Me elu siin Eestimaa pinnal
egäst otsast om käristet lõhki.
Kik sihi om silme iist kaonu,
ei tiiä, kedä usku või pärssi.

Kuis küll arvave võimukandja,
et na kikest targembe om?
Aga kokku leppi ei mõista
üitski saadik egä eräkond.

Selleperäst üits kisa ja kära
ütest tükist käip ülevenpuul.
Egä tühitse asja peräst,
mis kasu ei kellekil tuu.

Kas sis ülembe üitskõrd ei taipa,
et na teenive esäde maad?
Priviliige endele luvven
rahva usaldust võita ei saa.

Kas ei pias iki mõtleme, kudas
minna edesi ütel nõul?
Kikke parembet usken ja luuten,
kik ütenkuun, ütitsel jõul.

Jaska on keskerakondlane, kuid otseselt parteipoliitilisi luuletusi sellest kogust ei leia. Mitmed tekstid on pühendatud Eestimaale ja paljusid läbib patriootlik alatoon, aga kõige rohkem on ikkagi juttu autori enda kodukandist, loomadest ja loodusest. Murelikud noodid vahelduvad humoorikatega, mõtlikumad hoogsamatega, aga üldiselt head, maamehelikult eluterved luuletused.