Liisi Seili luulekogudest

Kuigi tema esimene luulekogu nägi trükivalgust alles mõne aasta eest, ei ole Liisi Seil enam esimeses nooruses, vaid võis tähistada hiljuti juba oma 50. sünnipäeva. Seega on tegemist üsna hilise debütandiga Eesti luulemaastikul.

See ei tähenda seda, et ta oleks jõudnud luuletuste kirjutamiseni alles viimastel aastatel (esikkogus avaldatud “Algus” on dateeritud aastasse 1989), aga vähemalt laiema lugejaskonna ette lastu on pärit siiski valdavalt viimasest kümnendist. Sellest tulenevalt ei ole põhjust imestada, et tema tekstid mõjuvad üldiselt täiskasvanulikumalt nendest, mida võib lugeda näiteks ajakirjast Värske Rõhk. Selles mõttes teda päris noorluuletajaks ilmselt nimetada ei saa. Võiks võrrelda ehk hoopis inimestega, kellest saavad keskikka jõudes pühapäevamaalijad – nii mõnestki neist võib kujuneda lõpuks tähelepanuväärne kunstnik.

“Kevad on juba õhus” (2019) sisaldab valdavalt aastatel 2011–2018 sündinud tekste, arvuliselt 45. “Need kirjeldavad hetki, mil autori emotsioonid on kasvanud suuremaks kui südameruum. Paberile maalitud sõnad on aidanud tundeid kirjeldada, talletada ja vabastada,” ütleb kiri teoses endas. Luuletuste kõrvalt leiab ohtralt fotosid (peamiselt loodusest, aga mitte ainult), mis näivad olevat nendega kuidagi ideeliselt seotud. Ligi poole kogust võtab enda alla looduslüürika, neljandiku armastusluule. Kolmanda osa aga moodustavad mõtisklused aja kulgemisest, elu möödumisest jms. Just sellest viimasest on toodud siia järgnev stiilinäide, esimene salm luuletusest “Poolel teel”.

On palju nähtud, kuuldud juba,
kui käidud pool on sellest pikast teest.
Kuid ikkagi ei tea, mis ootab käänu taga,
ja ikkagi ei näe, mis ootab kaugel ees.

Väga head on ka järgmised kaks salmi ning see luuletus tervikuna – kui keegi peaks valima neist kahest kogust kunagi ühe teksti mõnda antoloogiasse, soovitaksin ma just seda. Looduslüürika, kus kõige sagedamini esinevad tegelased on vist tuul, pakane ja päike, aga läbi käivad ka toomingad ja sirelid, punetavad pihlamarjad, karge vihmapiisk ning teised sellised asjad, pole küll päris minu tassike teed, aga ei kujuta endast antud juhul lihtsalt ilmailu kirjeldust, vaid asetab need nähtused enamasti mingisse suhtesse inimese ehk autori ja tema maailmaga – loodus annab jõudu, aitab leida tasakaalu, aga on ka lihtsalt ümbritsev keskkond, millele toetudes saab kujutada midagi muud.

Armastusluule on peenetundeline ja õrn, aga sellega on lugu ikkagi pahasti selles mõttes, et vastava osa lõpuks “sõrmed haaravad vaid tühjust”, “hing karjub”, “voolab tühjaks tunnete peeker”, toimub lahkumine, jääb vaid “mina ja mu maailm” ning igatsus. Ühesõnaga: kurb.

Kui autori esimene luulekogu mõjub väga isiklikult (märksõnadeks: loodus, tunded ja mõtted), kujutades maailma, mis asub justkui peaaegu väljaspool laiemat ühiskonda või sellest kuidagi eraldi, siis teises sõidab täiega sisse koroonakriis. “Märkmed kahe aja piirilt” (2021) algab 2019. aasta detsembris ja jõuab välja 2021. aasta detsembrini. “Kui neid luuletusi kirja panema hakkasin, ei teadnud ma veel, et maailm muutub,” kirjutab autor, kes on pühendanud selle luulekogu oma sõpradele. “Sellesse aega jäi ka meie juubelite aasta. Seega: palju õnne, meile kõigile!”

Lugu algab hetkest, mil autor lendab Saksamaale, külla kunagisele pinginaabrile. Ajakirjanikuna kannab ta alati kaasas väikest märkmikku, kuhu saab teha ka niisama ülestähendusi, näiteks kirjutada luuletusi. Neid ta siis kirjutabki. Lennukis, rongis, hiljem Tallinnas ning mujal Eestis. Nüüd figureerivad neis varasemast hoopis sagedamini teised inimesed. Looduslüürika ei ole kadunud, aga tooniandvamaks on muutunud linn, tehiskeskkond, rahvarohked paigad ja üritused. Läbivaks teemaks on koroonakriisi mõju inimestele ehk meid ümrbitsevale maailmale – rabad on muutunud ülerahvastatuks, seal ei ole enam vaikne, aga vaikne vanalinn on muutunud normiks. On eraldi luuletused nii maskidest, proovi andmisest kui ka matusest, kuhu vähesed on julgenud tulla. Mainitud on isegi meeleavaldusi.

Luulekogu on vormistatud märkmikuna, kus luuletusi saadavad mitte üksnes fotod, vaid ka kõrvaltekstid, milles on võetud lühidalt kokku samal ajal Eestis laiemalt toimunu, näiteks: “18.-24.12.2020 Tallinn – Viljandi Suured jõulupeod jäid ära. 14. detsembrist 10. jaanuarini olid taas kõik koolid suletud. Peatati huvi- ja sporditegevus nii noortele kui ka suurtele, suleti meelelahutusasutused Harjumaal ja Ida-Virumaal. Jumalateenistusi tohtis pidada vaid pooltühjale kirikule.” Lugu jõuab välja peagi lõppeva aasta detsembri algusesse, kuid ei saa sellega veel läbi – lugejatele on jäetud tühjad lehed, et nad saaksid jätkata märkmete tegemist, võtta üle autori rolli.

Mõtlesin seda luulekogu lugedes, et kui lapsed, kes on praegu veel liiga väikesed, et seda aega tulevikus mäletada, umbes 15 aasta pärast küsivad, mis nüüd juhtus, kuidas see kõik algas ja mis siis toimus, siis saab soovitada neil seda lihtsalt lugeda. See luulekogu ei ole väga mahukas, kuid annab viimastel aastatel aset leidnud ühiskondlikest arengutest ja valitsenud meeleoludest päris hea ülevaate.

Samas ei nõustu ma lõpuni autori teesiga, et maailm on muutunud. Minu meelest on viimased aastad hoopis kinnitanud tuntud tõdemust, mille kohaselt ainus konstant on muutus – see tähendab, et maailm on jäänud oma põhiolemuselt samaks. Koroonakriis on muidugi äärmiselt tähelepanuväärne, oma tagajärgede ehk globaalsete mõjude poolest võrreldav võib-olla isegi selliste sündmustega nagu NSV Liidu kokkuvarisemine, 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud ja Araabia kevad, kuid ikkagi vaid reeglit kinnitav nähtus – maailm muutub pidevalt, mõnikord ehk järsemalt kui tavaliselt, aga mõnikord ka vaid ajutiselt või näiliselt.

Jaga seda lugu ka teistega!