I. & G. V. Tomusk “Päästetud jõulud”

Mirjam, Taavet ja Naatan ei ole antud juhul tegelased Piiblist, kuigi kannavad sealt pärit nimesid, vaid hoopis lapsed, kes elavad koos emaga kusagil Viljandi kesklinnas. Isa selles loos ei mainita. Nad ootavad pikisilmi jõuluvana, kuid teda ei tule ega tule. Kui kell on saanud juba 11 öösel, selgub, et jõulumees ei ole käinud veel ka teiste laste juures. Lapsed lähevad pööningule ning avavad katuseluugi, ema sel hetkel nende kõrval ei viibi, kust välja küünitades märkavad vana veetorni otsas midagi kummalist. Nad räägivad sellest emale, kellega koos minnakse asja uurima.

Veetorni otsast leitakse jõuluvana, kelle nutitelefon, mida Mirjam agaralt näppima asub, pidi juhatama ta linna keskväljakule, kuid suunas eksikombel keset järve, kuhu teel olles ta jäi veetorni otsa kinni. Viga on tingitud sellest, et kuri päkapikk Holger-Polger Pomm, kellel jõuluvana on lubanud olla kuri ainult siis, kui ta on täiesti üksi ja teda ei näe mitte keegi, rikkus ära jõulusatelliidi – määris selle kokku pohlamoosi ja piparkoogitaignaga (jõuluvana oli pannud talle muu hulgas peale kohustuse armastada piparkooke ja pohlamoosi).

Loos figureerivad ka hea tehnopäkapikk Rain Gilg-Sonn ja veel mõned habemega mehikesed. Jõulusatelliit tehakse korda ja jõuluvana võtab lapsed koos nende emaga endaga kaasa. Kui kõik kingid on jagatud, maandutakse Lapimaal. Selgub, et jõuluvana tõi nad endale külla, sest vajas uusi abilisi maailm kõige tublimate laste hulgast, ja uut piparkoogiküpsetajat, kellel tuleb küpsetada iga päev igale päkapikule vähemalt kaks maailma kõige maitsvamat piparkooki. Ema on rõõmuga nõus. Mirjam abistab teda, poisid söövad samal ajal tainast ja piparkooke.

Naatan leiab jõuluvana töökojas ringi hulkudes ühest pimedast nurgast üksiku kössis päkapiku ja pakub talle kodust kaasa võetud šokolaadikommi (pildil kujutatud ümbrispaberi järgi äratuntavalt Mesikäpp). Holger-Polger Pomm on sellest nii liigutatud, et hakkab heaks. Selgub, et keegi ei ole talle kunagi varem kommi andnud, teised päkapikud kardavad teda ja isegi ei räägi temaga – just see oligi aga teinud ta vihast roheliseks. Ka jõuluvana on rahul ning silitab Naatani pead. Lõpuks viiakse lapsed koos emaga tagasi koju.

Teksti järgi peaks Mirjam olema kaheksane, Taavet kuuene ja Naatan neljane, kuid piltidel, mis on muidu päris head (joonistanud Karel Korp), näevad nad välja pea poole vanemad. Raamatut lastele ette lugedes meenus mulle oma lapsepõlvest Ellen Niidu “Nääriametid”. Mälu järgi otsustades oli ka see veidi imelik raamat, aga samas oli mul mingil ajal siiski tahtmine, et seda mulle ikka ja jälle ette loetaks. “Päästetud jõulud” kaheses ja neljases tüdrukus suurt vaimustust ei tekitanud. Näiteks erinevalt Elsa ja Anna lugudest, mis on neile juba pähe kulunud, ei ole selle uuesti lugemist minult nõutud.

Samas ongi see mõeldud (vähemalt Rahva Raamatu klassifikatsiooni järgi) hoopis nooremale koolieale, mitte koolieelikutele ja pisipõnnidele. Nii et võib-olla nad siis veel arenevad selle teose mõistmise ja hindamiseni. Või siis mitte, sest see kaob meil vahepeal nii ära, et me ei leia seda lõpuks enam kusagilt üles.

Agneta Pleijel “Kaksikportree”

Rootsi kirjanik Agneta Pleijel on eestikeelsetele lugejatele varasemast tuttav romaanidega “Talv Stockholmis” ja “Ennustus”. Mina ei ole lugenud neist kumbagi. “Kaksikportree” tekitas nüüd aga tahtmise lugeda temalt ka midagi muud, sest see on huvitav nii oma ülesehituselt kui ka sisult. Sellest tulenevalt lugesin “Ennustuse” kohta paari blogipositust – üks oli selle suhtes üsna kriitiline, teine mitte eriti. “Kaksikportree” võib tekitada lugejates ilmselt samuti vastakaid tundeid. Mina julgen seda siiski soovitada.

Lugu saab alguse 1969. aasta aprillis. Kui ühes Londoni galeriis on väljas Austria maalikunstniku Oskar Kokoschka (1886–1980) retrospektiiv, pöördub noormees nimega Mathew Prichard (sünd. 1943) galeristi poole küsimusega, kui palju võiks minna maksma Kokoschka maalitud portree tema vanaemast.

Proua Mallowan, laiemalt tuntud kui viljakas krimikirjanik Agatha Christie (1890–1976), ise ei ole sellest ideest vaimustuses, kuid annab lõpuks järele oma tütrepoja ning abikaasa pealekäimisele. Mehed tahavad, et tema 80. sünnipäevaks valmiks portree, mille autor on just Kokoschka, kelle näitust nad on käinud vaatamas. Kokoschka, kes tahab sõita juba ära koju Šveitsi, nõustub lõpuks samuti selle ettepanekuga, sest raha on ju vaja. Pealegi on vanaproua temaga umbes üheealine.

Eelsoojendusele järgneb kuus seanssi (kokku ca 80 tundi), pildi avamine ja lühike epiloog.

Agatha Christie portree, mis andis Pleijelile nähtavasti tõuke selle raamatu kirjutamiseks, valmis 1969. aastal ka päriselt.

Millest Christie ja Kokoschka nendel seanssidel täpselt rääkisid ja mõtisklesid, see on tõenäoliselt siiski suuresti ilukirjanduslik rekonstruktsioon ehk fiktsioon. Pleijel on kasutanud seda tõsielulist seika ära selleks, et anda lugejatele ülevaade nende mõlema elukäigust ja loomingust, kujutanud nende elus ette tulnud dramaatilisemaid sündmusi, ümbritsenud maailma ja selle muutumist, aga ka nende erinevat lähenemist loomingule.

Või siis vahendanud enda ettekujutust sellest, milline see võis olla, ja/või kasutanud oma tegelasi vahendina, kelle abil neid erinevaid lähenemisi kirjeldada. Mina ei tea, mida arvasid neist asjust päris-Christie ja päris-Kokoschka, aga Pleijel laseb oma tegelastel öelda näiteks järgmist.

Christie: “Nad otsivad minu raamatutest mind. Ilmaasjata. Ma kirjutan selleks, et iseendast pääseda. Kui ma kirjutan, siis pole mind ennast olemas.”

Kokoschka: “Keegi ei saa iseennast vältida, proua Christie. Te kujutate uskumatuid sündmusi, nagu te neid nimetate, et miski teile endale haiget ei teeks.”

Kokoschka arvab, et kunst ise ongi elu, aga… “Elu ja kunst ei ole üks ja seesama, ütleb proua Christie härra Kokoschkale, aga me kirjutame mingil moel ise oma elu. Seda võib teha rohkema või vähema fantaasiaga. Ise otsustad.”

Sellise filosofeerimiseni jõutakse siiski alles üsna raamatu lõpus. See kujutab seal endast omamoodi kulminatsiooni, milleni viib tegelaste eelnevalt kirjeldatud elukäik. Sisuliselt on selle romaani näol tegemist Agatha Christie ja Oskar Kokoschka ilukirjandusliku kaksikportreega. Kui täpselt see peegeldab kunagist tegelikkust, seda ei oska mina hinnata, aga mingi ettekujutuse see neist loomulikult annab – nagu ka see Christie portree, mille maalis Kokoschka.

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.

Agatha Christie “Mõrv päikese all”

Minust sai küll juba üsna ammu Agatha Christie loomingu austaja (see on mulle tuntud peamiselt siiski mängufilmide, teleseriaalide ja -lavastuste kaudu, paberkandjal olen lugenud kunagi läbi vaid umbes tosinkond tema kirjutatud romaani), aga mitte fanaatiline fänn, kes seda üksipulgi tunneks. Viimastele ei pruugi see jutukogu, mis on tõlge paari aasta eest ilmunud ingliskeelsest väljaandest, midagi väga uut ja huvitavat pakkuda, sest selles avaldatud lood ei ole seisnud ju kusagil suletud arhiivis, vaid nägid kõik trükivalgust juba enne viimast ilmasõda (aastatel 1926–1939) ning on jõudnud erinevate varasemate kogumike kaudu ka eestikeelsete lugejate ette (ühtegi päris uut tõlget selles vist ei olegi). Minusuguse tavalugeja jaoks leidus aga nii mõndagi uut ja huvitavat.

Kogumikus on avaldatud 13 lühijuttu. Esimese peategelane on James Bond. Lugedes võib jääda kergesti mulje, et Christie viskab lihtsalt nalja Ian Flemingi loodud samanimelise tegelaskuju üle, aga tegelikult valmis see jutt ammu enne viimase sündi – nagu teada, pani Fleming oma tegelasele nime ühe reaalselt eksisteerinud ornitoloogi järgi, kuid Christie puhul olnud see täiesti juhuslik kokkusattumus.

Kaheksa loo peategelane on Parker Pyne, kellest mina ei olnud varem midagi kuulnud. Üks neist lugudest on “Surm Niilusel”, mis erineb oluliselt hiljem kirjutatud samanimelisest romaanist, kus tegutseb hoopis Hercule Poirot. Tundub, et ka mõned teised selles kogumikus avaldatud lühijutud on kirjutatud hiljem ümber romaanideks. Kuna ma ei ole Christie loomingu alal väga suur asjatundja ja mingit põhjalikumat uurimistööd nüüd tegema ei hakanud, ei oska selles osas aga praegu midagi täpsemat öelda. Kolmes loos on peategelane Poirot.

Raamatu pealkiri on “Mõrv päikese all”, kuid kõigis lugudes mõrvani ei jõuta, osades on tegemist hoopis muude asjadega. Üldiselt hea kerge lugemine. Huvitav oli veel see, et kui tavaliselt ma oma unenägusid ärgates ei mäleta, siis neid jutte õhtul enne uinumist lugedes juhtus korduvalt, et hommikul ärgates oli veel meeles, kuidas need vahepeal unes edasi läksid või lihtsalt mingi visuaalse vormi said, erinedes samas aluseks olnud tekstist kohati muidugi umbes sama palju nagu alltoodud ХОССП tõlgendus Агата Кристи kuulsast laulust.

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

Tänasel hommikul peletan väsimuse eemale ja istun uuesti laua taha. Nüüd, kus ma lähenen meie loo kõige valusamale osale, püüan paberi peal leida enda ja tema vahel tasakaalu, mida ma elus ei suutnud leida isegi minu ja iseenda vahel. (lk. 13)

Elena Ferrante neljaosalise Napoli-sarja viimane raamat. Heili Sibrits@Postimees kirjutas, et võib loota ja oodata ka täiendust, sest autor, kellele Sibrits heitis samas ette liigset järeleandmist oma fännide nõudmistele, jätab peategelaste elust veel piisavalt varju, aga mina seda küll kuigi tõenäoliseks ei pea, sest minu arvates ei ole seda sarja kirjutatud ärilistel eesmärkidel, läbimüüki silmas pidades, ning ka see, et otsad lõpuks veidi lahti jäetakse, ei ole mõeldud selleks, et jätta endale võimalus kirjutada raamatule järg. Tegelikult moodustavad need neli osa lõpetatud terviku, ühe loo. Viimane lõpeb seal, kus esimene algab, ring saab täis, jutustus läbi.

“Lugu kadunud lapsest” räägib kadunud lapsest mitte üksnes ülekantud tähenduses, kujundlikult, vaid ka otseses mõttes. Lugedes meenus Samanta Schweblini “Nähtamatu niit”. (Blogija) Marca sõnul on Ferrante raamat puhas äng. Jah, seal on vahepeal ka helgemaid kohti, aga kokkuvõttes üsna masendav, rusuv ja kurb.

Ma ei suuda seda ise ka uskuda. Olen lõpetanud selle loo, mis ei näinud iialgi otsa saavat. Lõpetasin selle ja lugesin kannatlikult uuesti üle, mitte niivõrd selleks, et kirjutamise taset pisut paremaks teha, vaid tegemaks kindlaks, et üheski reas ei leiduks tõendust selle kohta, et… (lk. 393)

Siia vahele sobis hästi see Ladytroni laul.

Huvitav fakt: minajutustaja Elena “Lenù” Greco noorim tütar on minust vaid paar päeva vanem, sündinud 22. jaanuaril 1981. Hiljem on seal üks koht, kus tema sõbranna, teine peategelane Raffaella “Lina/Lila” Cerullo ei luba lapsi õue mängima, sest toimunud on Tšernobõli tuumakatastroof, kardetakse radioaktiivset saastet. Mäletan oma lapsepõlvest selgesti ühte ilusat päikesepaistelist päeva, kui minugi ema mul samal põhjusel õue mängima ei lubanud minna. Võib-olla oli see täpselt samal päeval, kes teab.

Nii et kokkupuutepunkt on täiesti olemas. Ilmselt võib kohata midagi tuttavat pea igaüks, kes seda raamatut lugema juhtub. Olulisem kuupäev on seal 16. september 1984.

See oli 16. september 1984. Mina ja Lila olime just nelikümmend saanud, Tina ja Imma olid peaaegu neljased. (lk. 266-267)

Täpselt kaks aastat varem algas Sabra ja Šatila massimõrv, mitu päeva kestnud veresaun, mille käigus Liibanoni kristlikud paremäärmuslased tapsid sel hetkel Iisraeli relvajõudude kontrolli all olnud põgenikelaagrites sadu või tuhandeid (hinnanguid on erinevaid) palestiinlasi, sealhulgas naisi ja lapsi, neid enne hukkamist kohati jõhkralt piinates. Käimas oli verine kodusõda. See oli tegelikult vaid üks episood vastastikuste kättemaksude lõputus jadas, mis kandus kaugele üle Liibanoni piiride. Mõned aastad hiljem viskas üks noor palestiinlane Sabra ja Šatila massimõrva aastapäeval Roomas kaks käsigranaati USA saatkonna lähedal asunud kohvikusse Café de Paris, mis oli täis turiste. Üks granaat ei lõhkenud ja keegi ei hukkunud, aga viga sai 39 inimest. Vahistatud palestiinlasele mõisteti selle eest 17 aastat vabadusekaotust.

Mulle ei ole teada, kas 16. september omab Ferrante romaanis mingit sügavamat tagamõtet, millistel kaalutlustel ta valis sinna just selle kuupäeva. Liibanoni sisemistest konfliktidest ja nende kajast ta ei kirjuta, küll aga analoogilistest vastasseisudest Itaalias. Poliitika ei ole tema raamatus esiplaanil, kuid mängib üllatavalt suurt rolli.

Ferrante lugejateks olevat valdavalt naised. Tal leidub ka selliseid meestegelasi, kes ei ole täistropid ning enamasti on poogitud neilegi külge mõni positiivsem joon, kuid üldiselt ei jää seal meessoo silmapaistvamatest esindajatest kuigi positiivne mulje. Seetõttu oleks nüüd eriti huvitav lugeda, mida arvavad tema Napoli-sarjast Mihkel Kunnus, Alvar Loog ja teised sellised meeskriitikud, kellel on tekkinud mingeid ütlemisi feministidega.

PS. Varem on olnud siin veidi juttu ka sarja kolmandast ja esimesest osast. Teist ei ole ma veel lugenud, aga see ootab juba järjekorras.

Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 3/5

Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:

elu on ime
mis ootab juhtumist
kui liiga kaua ootab
läheb mööda vist

Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.

Jõgi asfaldi all (2008)

Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”

Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.

Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…

Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski
& loojuw päike peatub pargivõrades
ma istun aknal, olen weidi ära
& mõtlen ammukuuldud laulu sõnades

/—/

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,
oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –
see tunne ei olnud tarbetu. See tunne
olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.

/—/

Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka,
on nimeta lootus & uutmoodi usk.
& teiselpool armastust, usku & lootust
on lõpux ehk ometi – unustus.

Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.

Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:

Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.

Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.

Ajalaulud (2011)

Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ta yhe jaox on nii & teisel naa…
ta oli esimene, mida mina teadsin.

/ – – – /

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti –
ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe
& oma wanemate elud yleyldse
& tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.

Ma olen syydi oma synnimaas –
wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus –
& järjest tihemini miskipärast meenub
see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.

Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika

Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.

Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.

Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.

Et nii kerge wõib olla headus
& ometi raskem weel,
sest me teame, kust oleme tulnud,
teame, kuhu oleme teel.

/—/

Jääma peab, kui jälle tahax minna,
lahkuma, kui tahax pysida.

Neeme Kuningas “Ooperinovellid”

Kena väike raamatuke, mis sobib lugemiseks nii rannas, rongis, trammis kui ka trollis (jätate sellega endast kaasreisijatele, kes näevad vaid kaanele trükitud pealkirja, kindlasti väga kultuurse mulje), sisaldab üle paarikümne jutukese, mis moodustavad kokku sidusa lühiromaanikese. Kui äsja lõppenud lausest jäi mulje, et kõnealune teos on kuidagi kerge või kerglane, siis võib seda kinnitada vaid selles mõttes, et aeg lendab lugedes kiiresti, igav ei hakka. Seda on väga oluline rõhutada, sest esmapilgul jääb seda raamatut nähes või kätte võttes paljudele kindlasti mulje, et tegemist on tõenäoliselt mingi süvakaga, mis võib pakkuda midagi huvitavat ainult tõelistele ooperifännidele, kes kuulavad päevad läbi Klassikaraadiot – see aga ahendab kõvasti raamatukese potentsiaalset lugejaskonda, sest tegelikult on see nii mitmekihiline, et läheks ilmselt hästi peale ka neile, kelle silmis ooper on nagu lihtsalt mingi boooring stuff. Lühidalt: tõeline rahvakas, mida võib samas soovitada ka intellektuaalselt nõudlikumatele lugejatele.

Ma seda siin väga ümber jutustada ei taha, sest muidu ei ole pärast enam äkki nii huvitav lugeda. Mitte mingil juhul ei tasuks kuulata-vaadata salvestust raamatu esitlusel toimunud vestlusest selle autoriga. Ma ise kuulasin seda pärast lugemist. Sealt saab muidugi teada nii mõndagi (näiteks selle, kes oli peategelase prototüüp, nimeliselt), aga just seetõttu ongi see kokkuvõttes üks täielik spoiler, sest võtab päris paljude raamatus kirjeldatud seikade osas lugejalt võimaluse jäädagi igavesti mõistatama, kas midagi sellist leidis kunagi aset ka päriselt või sünnitas selle vaid autori fantaasia. Nimelt on Kuningas seganud tõsielu, sealhulgas enda ja teiste eluloolist materjali, ja ilukirjanduslikke ulmasid kokku nii hoogsalt, et lugedes ei ole sugugi selge, kas mõni asi on algusest lõpuni väljamõeldis või vaid veidi ülepingutatud, kergelt üle võlli keeratud mälestuskild.

Esimene osa (kaheksa lugu), mis võtab enda alla ligi poole kogu tekstist, lõpeb sellega, et 17-aastane minajutustaja lahkub oma sünnilinnast, milles võib tunda ära autori enda sünnilinna Kilingi-Nõmme. Kuigi linna nime kordagi ei mainita, kannavad paljud sealsed elanikud veel kinoseansil puhkenud põlengu arme ning leidub ka muid selliseid ühisjooni, mis seovad seda just selle äsja nimetatud paigaga. Kilingi-Nõmmes, selle ümbruses ning sealt kandist pärit inimeste hulgas leidub tõenäoliselt ka neid, kes võivad tuvastada selles osas figureerivate tegelaste prototüüpe. Mina seda loomulikult teha ei suuda, sest olen peatunud seal vaid läbisõidul viibides.

Toon sellest osast ka asjakohase stiilinäite: “Teismelisena sai minu uueks harrastuseks õhtupimeduses majaakendest sisse piilumine. Akende taga luuramine muutus igaõhtuseks harjumuseks, erutavaks sõltuvuseks, mis kestis seni, kuni lõpetasin kooli ja läksin pealinna.

/—/

Igal õhtul olin vaatajaks umbes tosinale etendusele. Draamad ja melodraamad, salongi- ja tragikomöödiad, mononäidendid ja tummfilmid. Milliseid võimalusi see kujutlusvõimele pakkus! Hiljem oli eriti pikantne näha minu etenduste tegelasi näiteks postkontoris või saunas hoopis teisi rolle esitamas. Mind nad aga petta ei suutnud, sest ma teadsin nende tõelist olemust ja palet, olin neid näinud olukordades, kus nad ei näidelnud, vaid olid teesklemata nemad ise, spontaansed ja siirad.

Aastaid hiljem oli mul juhus jutustada oma lummavast meelelahutusest ühele tuntud kirjanikule. Ta vaimustus sellest ning kirjutas populaarse raamatu, mille järgi tehti ka väga hea ja edukas film.”

Eks ole ju nii mõnigi meist lapsepõlves või juba noorukina vahest vaatama jäänud, kui mõne võõra akna taga toas järsku midagi pilkuköitvat juhtub, kuid selles raamatus saab sellest tõesti lausa haiglane kalduvus. Pealinnas asub jutustaja lõpuks tööle ooperiteatris, kus esinevad värvikad kujud tema loos endale samuti kohad leiavad. Autor ise seletas küll esitlusel, et ta ei hakanud täpselt kirjutama, mis teatriga on tegemist, kuid tekstis on tegelikult korra mainitud, et see on rahvusooper. Nii mõnelegi tegelasele, kes esines raamatus nimetuna, sai mul isegi lugedes kohe nimi juurde pandud (täiesti automaatselt, sellele kuidagi eraldi mõtlemata), kusjuures mina tunnen seda seltskonda ju vaid juhuslike meediakajastuste kaudu, omamata selle vastu mingit spetsiifilist huvi. Nii et tõsistele ooperihuvilistele on see raamat kindlasti korralik suutäis, kuigi võib mõjuda kohati ilmselt ärritavalt, sest tekst on vürtsitatud vahepeal päris teravaks.

Annan sellest teisest osast siin nüüd lõpetuseks maitsta siiski ühe leebema lõigu: “Teater on üks imeline ja imelik asutus. Publik näeb vaid murdosa sellest keerukast ja põnevast maailmast, näeb sisseharjutatud etendust, mille ettevalmistamiseks on tohutult aega, energiat ja raha kulutatud. Publik tuleb vaatama-kuulama artiste, kes astuvad üles laval ja orkestrisüvendis, et luua illusoorne ja maagiline õhustik, mõtte-, vaimu- ja hingeenergiate pendeldamine üle rambi lavalt saali ja vastupidi. Publik näeb hoolikalt ette valmistatud pettust ja maksab selle eest, et petetud saada.”

Leidub seega ka selliseid rahulikke mõtisklusi. Üldiselt on tekst tugev. Ainult lõpp valmistas väikese pettumuse, muutus nagu liiga selgelt väljamõelduks. Autor võinuks ikkagi jätta otsad lahtiseks, et tekitada lugejates maksimaalset segadust, et pärast raamatu lugemist jäädaks mõtlema: kas järsku tõesti…

PS. Kuna kõnealuse raamatu autorit on selgelt mõjutanud Gaston Leroux’ tuntud romaan, mis on tõlgitud eesti keelde pealkirjaga “Ooperikummitus”, kasutan nüüd võimalust, et soovitada lugeda ka ühte tema vähem tuntud teost, “Äraneetud aukoht”, mis võib mõjuda samuti päris inspireerivalt.