Jonathan Schneer “Lockharti vandenõu”

James Bondi üheks prototüübiks peetav Bruce Lockhart (1887–1970) oli enne 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Suurbritannia peakonsul Moskvas. Bolševike korraldatud võimupööre viis siis diplomaatiliste suhete katkestamiseni, kuid Lockhart leidis, et Suurbritannial oleks mõistlik tunnustada Venemaa uut bolševistlikku valitsust, sest selle konkurendid olid nõrgad ja lõhestatud, ning püüda suunata seda Saksamaa vastu. 1917. aasta detsembris sai ta peaministrilt ülesande naasta Suurbritannia mitteametliku saadikuna Venemaale, et veenda bolševikke jätkama sõda Saksamaaga. Kui see missioon ebaõnnestus, asus ta lõpuks kavandama hoopis bolševike kukutamist.

“Ajaloolased määratlevad Lockharti vandenõu, mida ta nüüdsest peale [1918. aasta suvel] asus kavandama, toonases revolutsiooniliste sündmuste keerises väiksema tähtsusega ettevõtmiseks, sest seda ei saatnud edu. Selle peaarhitekti peetakse naiivseks ja kogenematuks, mistõttu olevat kogu üritus määratud läbi kukkuma, tema peamist abilist Reillyt aga suurushulluks ja eluvõõraks, koguni tolaks,” kuulutab Schneer, Suurbritannia ajaloole pühendunud USA ajaloolane. “Niisugused arvamused on ekslikud. 1918. aasta suvel rippus bolševike saatus juuksekarva otsas ja bolševikud ise teadsid seda, nagu teadsid ka Lockhart ja Reilly.”

Kuidas aga kirjutada raamat vandenõust, mille kohta ei ole täpselt teada peaaegu midagi ja milles osalemist Lockhart ise omal ajal eitas? Eks ikka nii, et tuleb avada põhjalikult tegelaste taustu ja sündmuste konteksti.

Ootasin pikalt, millal jõutakse lõpuks selle kurikuulsa vandenõu endani. Võib öelda, et väga täpset ja selget pilti juhtunust see raamat ei anna, kuid seda ilmselt põhjusel, et see oligi üks väga segane värk.

Pole teada mingeid tõendeid selle kohta, et Briti valitsus oleks andnud kunagi Lockhartile otseseid juhtnööre bolševike kukutamiseks, kuid Schneeri hinnangul võis ta eeldada, et seda temalt oodati. Lockharti vandenõu toetasid väidetavalt nii ameeriklased kui ka prantslased. Idee oli tekitada Venemaal toiduainekriis, mis suurendaks rahva rahulolematust bolševikega, osta ära neid toetanud läti kütid ning kasutada ka põrandaaluseid valgekaartlasi ja õigeusu kirikut, et viia läbi kontrrevolutsiooniline pööre. Kui kaugele selle plaani teostamisega jõuti ehk mis sellest välja tuli, võib igaüks ise lugeda.

Eesti selles loos suurt rolli ei mängi

Schneeri teekond selle raamatu kirjutamiseni algas 1986. aastal, kui ta sai ühe sõbra soovitusel Londonis peavarju naise juures, kelle ema oli olnud Lockharti armuke. Schneer oli sellest vandenõust kuulnud juba varem, kuid just Tania Alexanderi (sünninimega Tatiana von Benckendorff) mälestusteraamat “Lapsepõlv Eestis”, milles on juttu peamiselt autori emast, andis talle sellest parema ettekujutuse, mida täiendasid veelgi järgnenud kümnenditel peetud vestlused. “Aastate jooksul Taniaga vesteldes sain veelgi rohkem teada, rohkem kui üheski seni avaldatud töös on räägitud,” märgib Schneer.

Seega on üheks oluliseks tegelaseks selles raamatus ka Maria Budberg/Benckendorff (sündinud Zakrevskaja), tuntud kui lihtsalt Mura (1893–1974), kes oli pärit Harkivist, kuid kelle elu tänu tema seotusele Eestiga siinsetele lugejatele ikka huvi on pakkunud, olles ilmselt ka peamiseks põhjuseks, miks see raamat, mis ilmus inglise keeles alles 2020. aastal, nii kiiresti eesti keelde tõlgituna kättesaadavaks on muutunud.

Geni andmetel oli Mura esimene abikaasa ehk Tania Alexanderi isa Hans von Benckendorff (1882–1919) minu isapoolse vanaema isaema vennapoja poja abikaasa emaema õepoja Rummu Jüri ühe (väidetava) partneri Marie von Lilienfeldi ema vennapoja poeg. Mingil sarnasel moel on temaga seotud tõenäoliselt peaaegu kõik eestlased. Nii võib ehk isegi tunduda, et tegu on lausa lähedase sugulasega, kui võrrelda näiteks Vladimir Putini või mõne varasema Vene tsaariga.

Schneeri kohaselt meeldis kõrgkultuuri armastanud Murale oma abikaasale kuulunud mõisas Jänedal küll puhata, kuid mitte elada. See tekitanud ka pingeid suhetes mehega, kes tahtnuks kogu aeg seal olla, mitte Peterburis viibida. Mura hilisem abielu Nikolai von Budbergiga olnud aga täiesti fiktiivne, mõeldud vaid selleks, et saada Eesti pass, mis võimaldas tal Euroopas reisida. Nii et Eesti on selles loos ikkagi vaid kõrvaline provints, kust inimesed läbi sõidavad, mitte üks suure eluteatri pealavadest.

Huvitavaid tegelasi leidub piisavalt

Lockhartist põnevam mees on selles raamatus üks teine James Bondi prototüüp, nimelt tema kaastööline Sidney Reilly, kellesse autor näib suhtuvat kohati lausa varjamatu antipaatiaga. Kunagi ka ETV poolt näidatud Briti telesari, kus seda nn. spioonide kuningat kehastas Sam Neill, jättis temast palju meeldivama, positiivsema mulje. Samas ei alahinda Schneer vähimalgi määral Reilly rolli Lockharti vandenõus ning toob tema kohta välja mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Muu hulgas mainib ta seda, et Reilly põgenes Lockharti vandenõu nurjumise järel Venemaalt ilmselt Tallinna kaudu, mis oli toona sakslaste poolt okupeeritud. Schneer sellel seigal pikemalt ei peatu ja peab Reilly enda tunnistusi üldiselt ebausaldusväärseteks, kuid siinkohal tasub tuua siiski välja, et Reilly enda sõnul pääses ta Kroonlinnast minema toona Baltikumist pärit inimestele väljastatud spetsiaalse tunnistuse abil, kasutades ühtlasi ühe Peterburi tööliste komitee poolt väljastatud passi (vene nimega). Tallinnas peatus ta Harju tänaval asunud hotellis Petrograd, kus kasutas nime George Bergmann, liikudes kümne päeva pärast edasi Helisingisse ja sealt Stockholmi kaudu Londonisse.

Briti ajaloolane Andrew Cook kirjutab oma raamatus “Ace of Spies: The True Story Of Sidney Reilly”, et Tallinnas viibides lõunatas Reilly hotellis korduvalt Saksa ohvitseridega, suhtles nendega vabalt. Reilly lõi ise enda kohta müüte sakslaste rindejoone taha toimunud julgetest missioonidest, kuid Cooki sõnul oli see Tallinnas viibimine tegelikult ainuke kord, mil ta sõja ajal päriselt Saksa sõjaväelastega kokku puutus. Need tema kümme päeva Tallinnas vajaks ilmselt põhjalikumat uurimist.

Reilly päritolu kohta liigub mitmeid veidi erinevaid versioone. Schneer toetab seda, mille kohaselt oli tegemist Bedzinis (tänapäeva Poola aladel, toona Vene impeeriumis) sündinud juudiga, kes kandis algselt nime Shlomo ben Hersh Rozenbluim. Miks ta peab seda usutavamaks versioonidest, mille kohaselt oli tegemist Odessas või hoopis Hersonis (nagu arvab Cook) sündinud Rosenblumiga, jääb paraku selgusetuks.

Väga ajakohane lugemismaterjal

Värvikate tegelaste plejaadist väärib siin esiletõstmist veel Maria Spiridonova, vasakesseeride juht, kes kavandas 1918. aastal Saksa saadiku Wilhelm von Mirbachi tapmise Moskvas. Schneer märgib, et “selle eesmärk oli lüüa Venemaa ja Saksamaa suhetesse parandamatu mõra, tagada sõja jätkumine, millele järgneks Ukraina vabastamine ja revolutsioon kogu Euroopas.” Ukrainat ei maini ta selles kontekstis sugugi juhuslikult. Viiendal nõukogude kongressil süüdistas Spiridonova bolševikke just Ukraina talurahva reetmisest ning nõudis sõja jätkamist, et vabastada Ukraina sakslaste võimu alt.

Märtsis sakslastega sõlmitud Brest-Litovski rahulepinguga oli Venemaa kohustunud sõlmima rahu Ukraina Rahvavabariigiga, viima Ukraina territooriumilt välja oma väed ja punakaardi ning lõpetama igasuguse Ukraina Rahvavabariigi valitsus- või riigiasutuste vastu suunatud agitatsiooni ja propaganda. Vasakesseerid pidasid seda sealsete elanike reetmiseks ega suutnud seda bolševikele andestada. Schneeri hinnangul olidki nende aktsioonid, sealhulgas Fanny Kaplanile omistatud katse tappa Leninit, mis “tulid liiga vara”, üks neist põhjustest, miks Lockharti vandenõu bolševike kukutamiseks ebaõnnestus.

Martin Gayford “Michelangelo”

Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.

Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.

Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.

Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.

Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.

Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).

Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.

Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.

Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.

Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).

Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).

Mart Laar “Hoia Ronk. Ühe konservatiivi elukaar”

Minu tutvumine Karl August Hindrey (1875–1947) loominguga algas kauges lapsepõlves (juba varem ribadeks loetud) kogumikust “Lõhkiläinud Kolumats”, mis avaldati 1979. aastal Eesti NSV-s sarjas “Eesti lastekirjanduse varamust” mingi hiiglasliku trükiarvuga (raamatut ei ole mul käepärast, veebist otsides tulevad välja nii 45 000 kui ka 80 000). Vaatasin sealt esialgu pilte, mis tundusid siis kohati väga õudsed (aga põnevad), sest lugeda ise veel ei osanud. Vahest lunisin, et seda mulle ette loetaks. Kunagi aastaid hiljem sai loetud ka 1968. aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud novellivalik “Ja oli kunagi keegi…”.

Tema romaanidest on mul loetud ainult “Taaniel Tümmi tähelend”, mis ilmus 1942. aastal Saksa okupatsiooni ajal tolle aja kohta tohutu trükiarvuga 19 000 eksemplari. Rohkem tema raamatuid, peale nende kolme, meil vist kodus ei olnud. Muidu oleksin lugenud võib-olla veel mõnda, sest kirjutas ta meeldejäävalt, huvitavalt. Hiljem olen küll hankinud endale veel Hindrey viimase romaani, alles 1995. aastal trükivalgust näinud “Aovalged aknad”, kuid sellest väljaandest on loetud ainult ees- ja järelsõnad, sest rohkemaks ei ole seni aega jätkunud (ootab oma järge kunagi lugemist vajavate raamatute üha pikenevas nimekirjas).

Usun, et minu lugemus ei erine kõnealuse autori puhul oluliselt sellest, milline see on tänapäeval enamikel eestlastel, kes teda üldse lugenud on. Loetud on peamiselt ikkagi Eesti NSV-s avaldatud väljaandeid, mille tiraažid olid nii suured, et Hindrey teosed jõudsid rohkematele kodustele raamaturiiulitele kui kunagi varem või hiljem. See kogemus läheb kahtlemata mõneti vastuollu Laari mantraga, mille kohaselt oli Hindrey nõukogude ajal eriliselt vihatud ja keelatud autor.

“Teda ei tohtinud ENSV-s isegi mainida, ta oli nii keelatud. Ilmselt on tegemist ikkagi kõige keelatuma kirjanikuga Nõukogude Eestis. Isegi ta lasteraamatud keelati kõik ära. Täismäng,” kuulutas Laar nüüd selle raamatu ilmumise puhul Juku-Kalle Raidile antud intervjuus. Samas stiilis esineb ta ka selles teoses endas – mööndes küll, et Hindrey teoseid Eesti NSV-s lõpuks ikkagi avaldati, aga “kõike seda oli siiski naeruväärselt vähe. Nii ei jõudnudki Karl August Hindrey minu teadvusse mitte oma loomingu, vaid pigem oma värvika kuju kaudu, mille meenutajaid oli tollal meie seas veel täiesti arvestataval hulgal.”

Kirjandusanalüüs jääb nõrgaks

1960. aastal sündinud Laar oli 1968. aastal ilmselt veel liiga noor, et lugeda Loomingu Raamatukogu, aga 1979. aastal juba liiga vana, et lugeda “Lõhkiläinud Kolumatsi”. See isiklik kogemus on vorminud nähtavasti ka tema ettekujutust kogu nõukogude perioodist. Hindrey retseptsioon oli nõukogude ajal kindlasti vastuolulisem sellest, mis paistab Laari käsitlusest. Esialgu oli ta küll keelatud autor, nagu kümned teised, aga hiljem siiski massidesse viidud – üsna laialdaselt loetud klassik. Näiteks 1986. aastal “Eesti novellivara” sarjas avaldatud mahuka valimiku “Kaugekõne” trükiarv oli suurem kui “Taaniel Tümmi tähelennul”, mis kuulus Laari sõnul “oma aja loetumate uudisraamatute hulka.” Selles mõttes kujutab Laari teos endast järjekordset katset tühistada kogu nõukogude aega.

“Kaugekõne” kohta tasub lugeda 1986. aastal ajalehes Sirp ja Vasar avaldatud Kerttu Soansi mõtisklust, mis kinnitab, et Hindrey oli toona Laari eakaaslastele tuntud siiski ka oma teoste kaudu. Soans, kes on sündinud Laarist aasta hiljem, lõpetas sõnadega: “Et vaimustas mind ja paljusid teisi 1986. aastal ilmunud Karl August Hindrey novellivalimik “Kaugekõne” (ja tiivustas lugema 1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud kogumikku “Ja oli kunagi keegi”), kas ei võiks see olla objektiivseks lootuseks, et kirjanduselt oodatakse peenetundelist ja humaanset elukäsitlust, et labasuste ja skandaalide kibu hakkab kohe-kohe üle vahutama?! Ehk pöördub kunsti sisemine eneseregulatsioon külmast küllastunult soojale lainele…”

Laar nõustub Peeter Oleskiga, kes leidis, et Hindreyst on raske midagi kandvamat kirjutada, kui ei ole lugenud läbi kogu tema loomingut. Selle raamatu kirjutamiseks ongi ta seda nüüd viimaks teinud, rõhutades, et “Hindrey eluteed tundmata on kahtlane öelda midagi tema loomingu kohta. Ja vastupidi.” Nii tegeleb ta pikalt-laialt ka Hindrey teoste lahkamisega, kuid seejuures jääb muidugi silma, et Laar ei ole erialalt kirjandusteadlane.

Aivar Kull tõi oma arvustuses välja, et lahtisi otsi tulevaste uurijate jaoks jätkub, näiteks hakkas silma Johannes Semperi poolt toodud paralleel Marcel Proustiga, mis vääriks edasiarendamist. Laari teoses puuduvad allikaviited. Seal ei ole ka täpsustatud, milles nägi Semper omal ajal Hindrey ja Prousti ühisosa, aga seda ei ole iseenesest just väga raske oletada. Seda hämmastavam on lugeda Laari sõnu, et Hindrey 1937. aastal avaldatud romaani “Sündmusteta suvi” olevat peetud “omast ajast mitu sammu ees olevaks. Prantsusmaal jõutud romaanide kirjutamisest jutustavate romaanide kirjutamiseni alles kümmekonna aasta pärast.” Prousti “Kadunud aega otsimas” (avaldatud 1913–1927) ei lähe siis nähtavasti arvesse. Sarnaseid kohti, mille peale tahaks küsida “Oota, misasja?”, leidub Laari kirjandusanalüüsis teisigi.

Oli ta siis konservatiiv või mitte?

Karl Martin Sinijärv ja eriti Kaarel Tarand on väljendanud nüüd hämmingut selle üle, et Laar on liigitanud Hindrey konservatiiviks. Selle peale võiks ehk torgata, et ta on võtnud lihtsalt üle nõukogudelikus kirjandusloos kasutatud määratluse (1968. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud novellivaliku saatesõnas kirjutas Ülo Tedre: “Maailmavaatelt ja elukäsitluselt oli Hindrey eesti kirjanikest konservatiivsemaid. Salgamata vastuvõtmatut tema publitsistikast, tuleb aga tunnustada väärtusi, mida sisaldab tema belletristika.”), kuid omistanud sellele omas ajas negatiivsele hinnangule positiivse tähenduse. Aga see oleks vaid pool tõde.

Ka näiteks tuntud Välis-Eesti (aja)kirjanik Arvo Mägi liigitas Hindrey eesti kirjanduses selle suuna esindajaks, keda iseloomustab silmatorkav konservatiivsus ilmavaates. “Üks tihedamini esinev tüüp ta loomingus on aristokraatse hoiakuga, uhke ja kangekaelne, väga konservatiivse ilmavaatega inimene, enamikus mees, tihti autori alter ego,” märkis Mägi. “Kontrastkujuna on kujundatud lodevaid, minnalaskvaid naisi või mehi, kelle puhul autori põlglik suhtumine on ilmne.” Mägi leidis, et kõiges, mida Hindrey kirjutas, “ta rõhutas konservatiivset maailmavaadet, mis kõige selgemini väljendub ta ajaloolistes romaanides.”

“Konservatiivse Hindrey puhul on mees alati subjekt, naine objekt, ta “moraalikoodeks” on (naise suhtes) äärmiselt range. See tänapäeval ülepingutatuna tunduv erootiline “tagurlikkus” ei vähenda Hindrey tõhusust inimhinge analüüsijana,” arvas Mägi, võrreldes Hindreyd selles osas näiteks August Gailitiga: “mõlemad aristokraatse kallakuga boheemlased, maailmavaatelt konservatiivid, mõlemad hella hingega, kergesti haavuvad. Mõlemad gentlemanid. Mõlemate autorite meestegelased tunnevad endil olevat õiguse pea igale naisele ja näevad igas mehes võistlejat, on n.ü. pulli sorti mehed.”

Nii et Hindrey liigitamine konservatiiviks (selle sõna avaramas tähenduses) ei ole kindlasti eksitav ega väär. Kirjanduskriitik Harald Parrest (Paukson) märkis juba tema esikromaani “Suremise eod” (1935) arvustades: “Alalhoidlikkus, konservatiivsus kõige sügavamas mõttes – see termin haarab kõige tühjendavamalt endasse Hindrey elufilosoofia.” Välis-Eesti ajakirjanduseski kasutati Hindrey kohta hiljem määratlusi nagu “üks eesti kirjanduse väheseid konservatiivsema maailmavaate esindajaid“, “veendunud konservatiiv“, “poliitiliselt murdumata konservatiiv” jne. “Loomult konservatiiv” oli ta ka kirjandusuurija Arno Oja hinnangul.

Ilmselt ei tundunud Hindrey omas ajas kaugeltki nii radikaalne, nagu ta paistab tagantjärele Tarandile ja Sinijärvele. Arusaama, et tegemist oli konservatiiviga, võib nimetada valitsevaks kogu senises kirjandusloos. See ei ole nüüd mingi Mart Laari väljamõeldis või isiklik kiiks, mis on tingitud lihtsalt soovist kasutada Hindreyd ära konservatismi upitamiseks. Küsimus on pigem selles, milline hinnang nendele tema juures esinenud joontele antakse. Laari hinnang on muidugi üldiselt positiivne, aga 1930-ndate ajakirjandusest võib leida kergesti artikleid, kus poliitilised oponendid nimetavad teda Don Quijoteks või Sancho Panzaks (Don Quijote roll omistati viimasel juhul Jaan Tõnissonile), väljendades nii hooopis teistsugust suhtumist.

Kas ta sobib eeskujuks tänapäeva noortele?

“Mida veel Hoia Ronk meile jättis? Lisaks oma teostele ilmselt kogemuse, kuidas minna läbi elu järjekindla konservatiivina. Raamatutest aga tema meelest konservatiiviks olemist eriti õppida ei saanud, seda sai pigem teha kellegi konservatiivina elatud elu eeskujul. Ja seda eeskuju Hindrey ka pakkus. Oma elu kaudu on ta õpetanud neid, kes on tulnud tema järel, milline on õige konservatiiv ja milline mitte,” kuulutab Laar.

Tarand tõi oma arvustuses välja, et kui jätta välja Hindrey elu kollasemate seikade käsitlemine, sobiks Laari raamat sõjaeelsesse sarja “Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole”. See on sihtgrupp, keda Laar seda teost kirjutades nähtavasti eelkõige silmas pidas. Ei hakka siinkohal peatuma pikemalt küsimusel, kui paljud tänapäeva noored üldse selliseid raamatuid lugeda viitsivad (pakun, et selle põhiliseks lugejaskonnaks jääb siiski 50+ eagrupp). Küll aga jäin ma mõtlema selle üle, kas Hindrey oleks tõesti hea eeskuju tänapäeva noortele.

Ühest küljest oli ta suur rahvuslane ja järjekindel antikommunist, teenides sellega hiljem ära Laari ning paljude tema eakaaslaste, kes vihkasid/vihkavad nõukogude korda, sümpaatia. Teisest küljest aga igavene pummeldaja, sisuliselt alkohoolik, kes elas pidevalt ülejõukäivat elu, lastes maksta oma võlgu kinni teistel. Tema ettekujutus töödistsipliinist jättis samuti kõvasti soovida. Laar kuulutab, et Hindrey jäi lõpuni truuks abielu sakramendile, aga pillub samas ise kahemõttelisi kilde, millega annab mõista sisuliselt vastupidist. Miks peaks selline elu olema eeskujuks tänapäeva noortele?

Ma saan aru, et 1980-ndatel võisid ajalootudengid, kes kuulsid siis Hindreyst räägitud jutte, temas eeskuju näha, aga… kas ei ole nii mõnigi neist võtnud temast eeskuju ka asjades, milles seda olnuks parem mitte teha? Selles mõttes tasuks lugeda minu arvates ikkagi rohkem lihtsalt Hindrey teoseid, mitte proovida jäljendada tema elu.

Georges Simenon “Peaminister”

Belgia kirjanik Georges Simenon (1903–1989) on eestikeelsetele lugejatele tuntud eelkõige komissar Maigret loojana. Tänavu avaldati koguni juba teine tõlge esimesest romaanist, kus see tegelane lugejate ette astus, milles rahvusvahelise haardega sulina, keda Maigret jälitab, esineb tüüp, kes on käinud koolis Tartus. “Peeter Lätlane”, mille põhjal on tehtud lausa kolm telefilmi, on võib-olla üldse kõige laiema leviku saavutanud teos, milles esinevad nii tihedalt Eestiga seotud tegelased (kui mitte arvestada Hemingway viidet igas maailma sadamas leiduvatele päevitunud eestlastele, kes saadavad sealt koju ajalehtedele reisikirju, et saada raha oma teekonna jätkamiseks). Irooniline on seejuures, et Simenoni käsikiri lükati algselt tagasi viie kirjastuse poolt ja romaan ilmus 1930. aastal hoopis järjejutuna ühes Pariisi naljalehes.

“Peaminister” avaldati 1958. aastal, kui selle autor oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, kus peaosa mängib Jean Gabin. Filmi süžee erineb kohati oluliselt raamatu omast, ka lõpp on teistsugune, kuid lugu üldjoontes siiski sama: kunagine kauaaegne riigitegelane ja mitmekordne Prantsusmaa peaminister elab tegevpoliitikast tagasitõmbununa oma maamajas, mõlgutab mälestusi, kui kuuleb raadiost, et president on teinud ettepaneku valitsuse moodustamiseks mehele, kes oli kunagi tema lähim abiline, kuid kuritarvitas siis usaldust, tekitades riigile (omakasupüüdlikest huvidest lähtudes) tohutut kahju. Juhtunu vaikiti maha, aga peaminister lasi kirjutada mehel ülestunnistuse, mida hoiab nüüd peidetuna oma maamajas. Selle avalikustamine hävitaks mehe karjääri.

Teose prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti. Président de la République française ehk Prantsuse Vabariigi president on hoopis teine ametipost – meie mõttes president. Seetõttu ongi eesti keeles kindlasti sobivam kasutada sõna peaminister, sest president tekitaks siin lugejates lihtsalt segadust.

Kuna raamatu on kirjutanud kriminaalromaanide autorina tuntud Simenon, tekkis lugedes justkui lausa ootus, et millal asjad võtavad verise pöörde, keegi mõrvatakse või peategelast kimbutama tullakse, aga midagi sellist ei juhtu. “Peaminister”, mida peetakse üheks Simenoni parimaks teoseks, kujutab poliitikamaailma telgitaguseid läbi ühe vana riigimehe mõtiskluste, tagasivaate oma elule ja käidud teele. Jaan Martinson on hinnanud selle pigem psühholoogiliseks romaaniks, mitte krimkaks. Lugeda on soovitanud ka Tiina Tamman.

Martinson kirjutas oma arvustuses, et Simenon kribas selle teose paberile vaid ühe ööpäevaga. Tegelikult kulus selleks 1957. aasta oktoobris siiski terve nädal. Oluline taustainfo, mida siinkohal tasub mainida, on see, et romaani kirjutamise ajal oli Prantsusmaal parajasti ka päriselt valitsuskriis ning augustis oli rahandusminister Félix Gaillard, kellest sai novembris peaminister, viinud läbi frangi varjatud devalveerimise. Simenoni romaanis tekitatakse riigile suurt kahju just sellega, et kasutatakse ära siseinfot peatse devalveerimise kohta. Nii et omal ajal olid selles käsitletud teemad Prantsusmaal vägagi päevakajalised. Ka tegelaskujud sarnanevad kohati toonaste poliitikategelastega, kuigi päris täpselt kedagi vist otse elust maha ei ole kirjutatud.

Peaminister ise kehastab muu hulgas aga nähtavasti ka Simenoni enda ettekujutust sellest, milline peaks olema üks õige riigimees: “Äkki tabas peaminister end rääkimas teraval, käskival toonil, sest ta polnud kunagi sallinud pisaraid ja tundepurskeid, nagu ta ei talunud ka ebaviisakust ja lollust.” 1958. aastal, kui see romaan ilmus, võitis parlamendivalimised Liikumine Uue Vabariigi Poolt, peaministriks tõusis Charles de Gaulle ning juba sügisel toimus rahvahääletus uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, millega loodi Viies Vabariik, see tähendab mindi parlamentaarselt süsteemil üle poolpresidentaalsele. Sellele eelnenud meeleoludest, mis nende muutusteni viisid, annab see romaan minu meelest üsna hea ettekujutuse – aitab seega ehk mõista paremini ka Prantsusmaa poliitilist ajalugu.

Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”

Läinud aastal jagasid mitmed inimesed Eestiski sotsiaalmeedias viidet Guardianis ilmunud Rutger Bregmani artiklile, mis põhines ühel peatükil tema nüüd ka eesti keeles avaldatud raamatust “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”. See oli lugu sellest, mis juhtus pärast seda, kui kuus poissi sattusid 1965. aastal asustamata saarele, kust nad pääsesid alles enam kui aasta hiljem. Tegelikkus, nagu autor rõhutas, erines tunduvalt sellest, mida William Golding kirjeldas oma romaanis “Kärbeste Jumal” (1954, e.k. 1964), kus oli kujutatud samalaadset olukorda. Tuginedes sellele ja reale teistele juhtumitele, mis näivad olevat vastuolus levinud ettekujutusega inimloomuse isekusest, üritab Bregman näidata, et inimesed on tegelikult loomu poolest head.

“Inimkond. Paljutõotav ajalugu” algab sellega kuidas nii Saksa kui ka Briti kõrgem juhtkond pani Teise maailmasõja ajal mööda, kui üritas murda vastase võitlustahet tsiviilobjektide pommitamisega. Tulemus oli täiesti vastupidine oodatule: rahuliku elanikkonna terroriseerimine ei tekitanud vaenlase tagalas paanikat, vaid viis hoopis tugevama mobiliseerumiseni rinde toetuseks. Sama viga kordasid ameeriklased hiljem Vietnamis.

Hiroshima ja Nagasaki ei käi Bregmani arutluskäigust läbi kordagi, aga minu meelest on oluline neid siinkohal mainida. Jaapani alistumine pärast seda, kui ameeriklased olid heitnud sinna tuumapommid, näitab, et sellise ülekaaluka jõu ees, mis ähvardab kõik elava maapinnalt pühkida, kaldutakse siiski alistuma, sest peale jääb inimeste ellujäämisinstinkt, millega saab samas muidugi seletada ka vastupanu tugevnemist olukorras, kus täielik kaotus ei näi olevat veel vältimatu. Sellisel juhul ongi igati loomulik, et tsiviilobjektide pommitamisele järgneb tugevam mobiliseerumine, sest suured inimkaotused ja purustused veenavad inimesi vastase elajalikkuses, vajaduses ennast tema eest kaitsta.

Bregman toob välja, et enamik sõduritest on tegelikult hoidunud lahingutes oma relvade kasutamisest, sest tunneb vastumeelsust inimeste tapmise suhtes: suurema osa kaotustest on sõdades põhjustanud väike vähemus, viimasel ajal aga pommitamine, mille puhul vastane on justkui umbisikulisem, talle ei ole vaja otse silma vaadata. Wehrmachti võitlusvõimekust, mis ületas oluliselt lääneliitlaste võitlejate oma, seletab ta lihtsalt võitlejate vahel valitsenud sõprusega (Kameradschaft), mida teadlikult kultiveeriti, mitte ideloogia või muude asjaoludega – võideldi rohkem oma relvavendade, võitluskaaslaste eest, mitte Suur-Saksamaa nimel. See on Bregmani käsitluses näide sellest, kuidas positiivseid tundeid on kasutatud ära halbadel eesmärkidel.

Samas võib aga muidugi väita, et Wehrmachti liikmed toimisid suuremate tapjatena siiski ka selle tõttu, et natsid suutsid vastaseid edukamalt demoniseerida ja loomupärast inimlikkust võitlejates tugevamalt alla suruda, mistõttu neil oligi psühholoogiliselt lihtsalt nö. kergem tappa. Selles mõttes on mõistetav, miks paljud Saksa kirjastused selle teose avaldamisest keeldusid. Bregman on Hollandi, mitte Saksa ajaloolane, aga tema ajalookäsitluse alatoon on üsna läbivalt saksa militarismi pehmendav. Näiteks 1914. aastal rindel paljudes kohtades puhkenud spontaansete relvarahude ja vastaspoolte vennastumisega seoses rõhutab ta, et algatus selleks tuli enamasti sakslaste poolt, kuid karmilt keelasid selle ära Antanti väejuhid (justkui ei oleks Saksa omad teinud täpselt sama).

Üks märkimisväärne asi, millest Bregman ei kirjuta, kuid mida on maininud Peter Englund oma ka eesti keeles avaldatud raamatus Esimesest maailmasõjast, on see, et okastraadist tõkkeid, mis vaenupoolte vennastumist oluliselt raskendasid, hakati rajama alles 1914. aasta lõpus. Põhjus, miks algatusi vennastumiseks ja relvarahudeks tuli rohkem sakslaste poolt, võis peituda aga selles, et nende ridades leidus rohkem katoliiklasi. Uus paavst Benedictus XV, kes nimetas seda sõda hiljem Euroopa enesetapuks, kutsus 1914. aasta sügisel ametisse astudes üles sõlmima jõuludeks relvarahu. Kuna riigijuhid ja kõrgemad sõjaväelased seda üleskutset ei järginud, haarasid initsiatiivi ohvitserid rindel.

Bregmani teos on väga ambitsioonikas. Ta üritab teha kokkuvõtet kogu inimkonna ajaloost, et tõestada teesi, mille kohaselt tekkis homo sapiens ennast ise järjekindlalt nö. kodustades sõbraliku ja leebe liigina, kes muutus agressiivseks alles pärast paikse eluviisi ja eraomanduse tekkimist. Kõige huvitavama osa sellest moodustavad peatükid, milles ta kummutab Stanley Milgrami, Philip Zimbardo ja teiste selliste tegelaste eksperimentide tulemusi. Bregman näitab, et need ei olnud rangelt võttes kaugeltki teaduslikud – tulemused olid tugevalt manipuleeritud, et saavutada teatud ühiskondlikke muutusi. Paraku näib ta ise langevat kohati samasse lõksu.

Bregman rõhutab, et inimeste ettekujutus inimloomusest on oluline, sest see mõjutab ka nende endi käitumist. William Golding maalis sellest oma romaanis tema hinnangul väära pildi, mis on teinud palju kahju, sest ta oli lihtsalt ise halb inimene, kes peksis oma lapsi. Seda viimast rõhutab Bregman oma teoses korduvalt. Kui lugesin aga nüüd uuesti üle Guardianis ilmunud jutu, leidsin selle lõpust väikese paranduse, mille kohaselt eemaldati artiklist viide sellele, et Golding peksis oma lapsi. Bregman oli tuginenud Goldingi enda kirjeldusele padjasõjast oma 4-aastase pojaga, mille ta lõpetas alles siis, kui poiss oli juba nutma puhkemas. Goldingi tütar kirjutas ajalehele, et isa ei peksnud ega löönud oma lapsi kordagi. Seega oli Bregman jätnud temast lugejatele sisuliselt väära mulje, et toetada sellega omaenda argumenti.

Selle päriselt aset leidnud juhtumi puhul, kus poisid jäid pikaks ajaks omapäi asustamata saarele, on kõige huvitavam küsimus, mida Bregman kahjuks ei esita, minu arvates hoopis see, kas nad olid lugenud eelnevalt Goldingi romaani või näinud selle ainetel tehtud filmi. Ja kui olid, kas ei võinud siis just see mõjutada neid sõlmima kokkulepet, millega üritati vältida sarnase stsenaariumi kordumist reaalsuses? Mulle tundub küll tõenäoline, et just nii see võiski olla – Bregmani käsitlusega tsivilisatsiooni kahjulikust mõjust inimesele see aga hästi kokku ei sobiks, mistõttu ei ole ka põhjust imestada, et ta sellel küsimusel ei peatu.

Rein Müllerson “Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?”

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märgib raamatu järelsõnas, et Rein Müllersoni mälestused peaksid pälvima Eesti ajaloo- ja poliitikahuviliste tähelepanu juba ainuüksi selle tõttu, et 1991. aasta augustis kirjutas ta kõigepealt valmis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse teksti ning mõni päev hiljem aitas Moskvas sõnastada Venemaa Föderatsiooni presidendi seadlust Eesti Vabariigi tunnustamise kohta. Müllersoni meenutused neist kahest saavutusest, mille üle ta on eriti uhke, võtavad raamatus enda alla veidi alla kolme lehekülje ehk vaid ligi ühe protsendi kogu tema kirjutatud tekstist. Ülejäänu on seega muu jutt.

Tegemist on tõlkeraamatuga (inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann), mille ingliskeelne versioon jõudis müügile alles reedel. See tähendab, et tõlge, mille väljaandmist on toetanud Tiit Vähi, kelle alluvuses Müllerson tema esimese valitsuse ajal töötas ning keda ta nimetab selles raamatus oma heaks ja lähedaseks sõbraks, avaldati juba enne originaali.

Vähi mainitakse raamatus tegelikult ainult kahes kohas. Sama palju tabamusi on lõpus toodud registri järgi saanud Vaino Väljas ja Edgar Savisaar. Väljasest, kellesse Müllerson suhtub suure austusega, on tegelikult juttu lihtsalt kahel kõrvuti asetseval leheküljel. Savisaarest samuti. Tema osas möönab autor, et poliitilise karjääri lõpul läks Savisaar omadega küll pisut rappa, aga… “mulle jääb ta siiski inimeseks, kes oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses õige mees õigel kohal, ning tugevaks poliitikuks, kes tegi oma parimatel päevadel tähtsaid ja õigeid otsuseid ning viis neid täide.”

Läbi käib veel terve rida teisi Eesti tegelasi (Arnold Rüütel, Lennart Meri, Indrek Toome, Mart Laar jne.), kuid suuremalt jaolt on nad surutud kokku ühte peatükki pealkirjaga “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvus”, mis moodustab vaid väikese osa selle raamatu mahust ja autori elust. Üks peatükk on pühendatud lapsepõlvele ja noorukieale ning üks ka kolmandat korda Eestis olekule, tööle õppejõuna Tallinnas. Eestist ja Eestiga seonduvast on muidugi juttu veel ka teistes peatükkides, näiteks juhtis Müllerson töörühma, mis koostas Aleksandr Jakovlevi poolt 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil peetud kõne MRP teemal (Müllersoni sõnul tuli see tema visandist lõpuks siiski palju emotsionaalsem ja lahjemaks tembitud), kuid kokkuvõttes on pööratud rohkem tähelepanu ikkagi suurele mängule USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina vahel.

Müllersoni kirjeldused enda elukäigust, kus on mänginud suurt rolli juhus, moodustavad selles raamatus vaid ühe telje. Teiseks võib pidada tema seiklusi ideede maailmas, mida lugeda on vähemalt samavõrd põnev. Vähemalt minul oli. Kohati nõustudes, kohati mitte.

Müllerson kirjutab, et üks peamisi põhjusi, miks ta lahkus 1992. aastal Eesti välisministeeriumist, minnes õpetama rahvusvahelist õigust Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli (LSE), oli tema vastuseis sellisele kodakondsuspoliitikale, mis jättis suure osa Eesti elanikest kodakondsuseta isikuteks. Ta toob välja, et 1991. aasta jaanuaris, kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas Eesti iseseisvuspüüdlustele toetust avaldamas, Jeltsini ja Rüütli vahel sõlmitud kokkulepe nägi tegelikult ette kodakondsuse nullvarianti – kodakondsuse võimaldamist kõigile Eesti alalistele elanikele. Ja venelaste väited, mille kohaselt Lääne riigijuhid lubasid Saksamaa taasühendamisega seoses, et NATO rohkem idapoole ei laiene, vastavad tänaseks avalikustatud materjalide valguses tõele, kuigi osad asjaosalised selliste lubaduste andmist avalikult eitasid ning paljud Lääne ajakirjanikud ja analüütikud neid venelaste jutte kuni viimase ajani naeruvääristasid.

Müllersoni hinnang on selles osas karm: “Kõiki neid dokumente lugedes ei jää kahtlustki, et inimesed, kes on sääraste lubaduste andmist eitanud, ehkki teadsid või oleksid pidanud nendest teadma, levitasid nimme võltsuudiseid, paljud kommentaatorid aga pildusid Harry Frankfurti filosoofilise määratluse kohaselt lihtsalt rämpsu laiali. Rahvusvahelise õiguse asjatundjana esitaksin paar juriidilist kommentaari. Jah, selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud pühalikke lepinguid. Seetõttu on ka pisut tõde väidetes, et Gorbatšov ja Ševardnadze olid ehk lihtsameelsed, kui jäid uskuma suulisi lubadusi, ehkki need olid üleskirjutustes talletatud. Aga väited, et suulistel lubadustel ei ole poliitilisi ega isegi õiguslikke tagajärgi, ei vasta tõele. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus tunneb niinimetatud suusõnalisi härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.”

Müllersoni hinnangul kujutas NATO laienemine endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, aidates tugevalt kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele. Konfrontatsiooni loogika, nagu ta märgib, lõpeb tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Ma arvan, et kaitsepolitsei, kelle aastaraamatusse sattumist Müllerson ka mälestustes mainib, võiks kirjutada sellele raamatule põhjaliku arvustuse, ja selle ka avalikustada. Oleks huvitav lugeda! Minul tekib siinkohal ainult küsimus: kui kirjalikke lepinguid saab hiljem muuta ja tühistada, miks peaksid riigijuhtide suulised lubadused olema siis jäädavalt siduvad ka nende ametijärglaste jaoks, eriti demokraatlikes riikides, kus rahval peaks vähemalt idee poolest olema ju võimalus muuta valimiste kaudu riigi poolt aetavat poliitikat, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikat? Ma ei väida, et Müllersoni hinnang on antud juhul vale, kuid leian, et selle aluseks olev printsiip on vähemalt mingil määral küsitav.

Tema hinnangud on kohati üldse väga kategoorilised. Näiteks peatudes Iraaki tungimisega seotud vaidlustel, kirjutab Müllerson, neist lähtudes: “Washington aktsepteerib üksnes oma poliitika tingimusteta toetamist, olgu see õige või vale. Mis on õige ja mis on vale, peab jääma ainuüksi tema otsustada. Ma jälgin teatava ebamugavustundega seda lipitsemist, millega Eesti poliitiline eliit võistleb Washingtoni kõige allaheitlikuma liitlase koha eest.”

Jagades täielikult Müllersoni arusaama, et Iraaki tungimine oli rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ning katastroofiliste tagajärgedega viga, mille vallandatud ahelreaktsioon jätkub tänini, tundub siiski veidi ebaõige süüdistada Eesti poliitilist eliiti allaheitlikus lipitsemises, kui sinna kuuluvate isikute endi arvates olid nad USA sõjapoliitikat toetades nagu mingid Kaval-Antsud, kes kasutavad lihtsameelset Vanapaganat ära enda huvides, kindlustavad lihtsalt sedasi suhteid arendades Eesti julgeolekut. See ei ole allaheitlik lipitsemine, see on midagi hoopis muud, hoopis hullemat: täiesti moraalitu realpolitik, mis maskeerub läänelikest, liberaalsetest ja demokraatlikest väärtustest rääkivate maskide taha, õõnestades sellega süüdimatult neid samu väärtusi.

Mina olen tänaseks veendunud, et toona Eestis võtmetähtsusega kohtadel olnud isikud (eelkõige Siim Kallas, Jüri Luik, Harri Tiido ja Kristiina Ojuland) ei olnud lihtsalt kaasajooksikud, kelle käitumist võib kuidagi vabandada/õigustada Washingtoni survega, vaid mängisid ise aktiivset rolli USA õhutamisel sellesse sõtta. See arvamus ei ole võetud õhust, vaid põhineb osaliselt hiljem juba avalikult teatavaks saanud infol, näiteks George W. Bushi mälestustel kohtumisest peaminister Kallasega, osaliselt aga sündmustele lähemal seisnud isikute käest kuuldul, mis võib kunagi tulevikus, kui kõik asjaosalised on juba surnud ja materjalidele seatud juurdepääsupiirangud kaotavad kehtivuse, saada ka dokumentaalselt kinnitatud. Usun, et mõned nimetatud isikud saavad siis lõpuks endale väärilise koha ka ajalookirjutuses. Seni aga ei tohiks lubada neile luksust varjuda toonaseid valikuid õigustades vabanduse taha, et siis tuli anda lihtsalt järele Washingtoni survele, sest tegelikkuses ei ole mõjutustegevus olnud päris nii ühepoolne.

Minu arvates ülehindab Müllerson läbivalt just Washingtoni mõju, jõudes selle kaudu alavääristamiseni, mis vabastab teisi osapooli justkui oma tegude ja valikute eest vastutamisest. Ta kirjutab, et “ilmselt paikneb Eesti kaitseminister NATO käsuredelil rühmaülema tasandil ja peab kogu oma kriitilise mõtlemise võime alla suruma (parem muidugi, kui tal seda polekski).” Aga need inimesed, keda sedasi vaid mingiteks kuulekateks käsutäitjateks taandatakse, peavad ennast ise ju hoopis väga nutikateks ja kavalateks tegijateks, kes kasutavad ära hoopis ameeriklasi – nad on mitte jõuetud ohvrid, vaid oma tahte sihikindlad teostajad.

Küsimus on pigem, kas see siht, mida mööda liigutakse (võimalikult lähedased sõjalis-poliitilised suhted ameeriklastega ning samal ajal Lääne ja Venemaa vastasseisu õhutamine, et USA ja teised lääneriigid aitaksid venelasi Eestist eemal hoida) aitab tegelikult ning eriti ka pikemas perspektiivis kaasa soovitud eesmärgi (Eesti riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamine) saavutamisele. Seda näitab ainult aeg. Müllersoni arvates on see küll ilmselgelt eksitee, mis viib hukatusse, aga samas puudub meil ju võrdlus mingi alternatiivse reaalsusega, kus arengud oleks läinud pärast külma sõja lõppu teisiti.

Minu arvates ei saa automaatselt eeldada, et Lääne hoidumine Venemaa nõrkuse ärakasutamisest oma mõjusfääri jõuliseks laiendamiseks hoidnuks ära ka Venemaa vastureaktsiooni ehk katsed seda enda puhul kindlustada. On ju täiesti võimalik ka selline stsenaarium, et Venemaa poliitika kujunenuks nüüd lõpuks hoopis ekspansiivsemaks, kui NATO laienemine ei oleks loonud sellele vahepeal ohjeldavat takistust. Me lihtsalt ei tea seda, puudub võrdlusmoment.

Nõustun autoriga selles, et populismi tõus paljudes lääneriikides on tingitud demokraatiast eemaldumisest, autoritaarsest liberalismist, mille puhul liberaalne ning kosmopolitismi kalduv kultuuriline, poliitiline ja majanduslik eliit üritab suruda enda väärtusi peale palju alalhoidlikumate hoiakutega lihtrahvale – vastureaktsioon võib kohati olla ebameeldiv, kuid on vältimatu, kutsutud esile liberaalse eliidi enda poolt. Selles osas kattub Müllersoni analüüs suuresti sellega, mida võib lugeda Jan Zielonka eesti keeleski ilmunud raamatust “Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel”.

Kogu raamatut ma siin ümber jutustama ei hakka. Teemasid käib sealt läbi nii palju, et ka neid loetlema ei viitsi enam hakata. Tegemist ikkagi kokkuvõttega ühe inimese pikast elust ning selle jooksul mõeldud mõtetest. Paljudele võivad mõned asjad seal mõjuda ilmselt ärritavalt, aga minul oli seda raamatut lugeda huvitav. Soovitan kõigile, keda huvitavad rahvusvaheline õigus ja Eesti iseseisvuse taastamisega seonduv, aga juttu on seal veel ka paljudest muudest asjadest.

Juha Hurme “Neem”

Raamatu tagakaanelt võib lugeda, et see on “2017. aasta ilukirjanduse Finlandia auhinna pälvinud romaan”, mis “on täis fakte, viiteid ja üksikasju, tsitaate, üllatavaid vaatenurki, aga ka mängulist fiktsiooni, nii et tegu on pigem ilukirjanduslikult emotsionaalse kroonikaga.” Lugedes tuleb muidugi välja, et see on rohkem jutustus ajaloost kui romaan selle sõna tavapärases tähenduses. Lugu algab aegade algusest ja jõuab välja 1809. aastani, kui tänapäeva Soome alad, mille kohta autor kasutabki nimetust “Neem”, läksid Venemaa alla.

Samas ei piirdu ta kitsalt selle ühe geograafilise piirkonnaga. Hurme käsitluse kohaselt on kogu elu maakeral tagasiviidav umbes nelja miljardi aasta taha, kui ürgmeres sündis kõige elava, mis meie planeedil leidub, ainurakne vanaema. “Inimene on evolutsiooni produkt, juhusliku varieerumise ja loodusliku valiku tulemus,” märgib ta. “Meie looduslik süsteem, mille tööviljadeks on püramiidid ja luulekunstki, osutab tervikuna, et tegemist on järjepideva muutumisega. Kõik üksteisest erinevana paistvad liigid on vaid näilisus, vahevormid teel uute vormide poole.” Sellest arusaamast lähtub Hurme ka neemlaste kujunemist lahates: põlissoomlasteks võib nimetada ehk vaid neandertallasi – hilisemad soomlased on rändesulam ja nende keel, nagu mütoloogiagi, toodi sisse mujalt. Neeme ajalugu on tihedalt seotud kogu ülejäänud maailmaga, mistõttu on selles raamatus leidnud koha isegi omapärased seletused suuremate maailmareligioonide (judaism, kristlus, islam, hinduism, budism jne.) tekkimisest, ajaloost ja olemusest.

Hurme läheneb ajaloole üldiselt teadaolevatele faktidele toetudes, kuid omast vaatenurgast, kannab seda nägemust lugejate ette üldarusaadavas, rahvalikus keeles. Mõned stiilinäited:

Birgitta võttis kätte ja läks Rooma ning elas seal vaga ja rõõmsat elu kuni oma surmani aastal 1373. Roomas olid kõik seda meelt, et kui üldse on mõni püha tots, siis Birgitta. Ega läinudki kaua aega, kui paberid sisse anti, ja 1391. aastal kuulutati Birgitta pühaks. Juba aastal 1384 rajati Vadstenasse esimene birgitiini klooster, järgmisel aastasajal saadi säherdune ka Naantalisse. (lk 136)

Meie kõik, kes me maksame riigile rõõmsal meelel ja nurisemata märkimisväärseid makse, et see omas individuaalsest tarkusest kõrgemas tarkuses tasandaks sissetulekute erinevusi ja ehitaks kõigile kodanikele edasiviivat struktuuri, näiteks raamatukogusid ja noorte huvikeskusi, kus elada, pingutada, kultuurseks saada ja armastada, meenutame hea sõnaga Thomase järglast, Turu viiendat piiskoppi, läänegötamaalast Berot, kes sokutas osa piiskopina saadud viljamaksust oma sugulasele, kes juhtus töötama Rootsi kuningana. See tähendas Neemele ilmaliku riikliku maksustamise algust, kuna piiskopimaks muutus kroonumaksuks. (lk 152-153)

Umbes sellist, üsna sisutihedat seletamist on selles raamatus kuskil 390 lehekülge. Lisatud on ka isikunimede register. Kahjuks puudub kohanimede oma. Põhirõhk on küll kultuuriajalool, kuid sellega põimuvad Hurme jutustuses tihedalt läbi ka teised sektorid: sõjaline, poliitiline, majanduslik jne.

Neeme ja neemlaste ajalugu haakub vaatlusalusel perioodil kohati päris tugevalt tänapäeva Eesti alade ja siinse elanikkonna omaga, mistõttu võiks see raamat pakkuda huvi ka neile, keda huvitab kitsamalt Eesti, mitte niivõrd Soome ajalugu. Mõningaid asju aitab see kindlasti paremini konteksti asetada. Näiteks: Enn Kippel kujutas romaanis “Kui Raudpea tuli” seda, kuidas Rootsi kuningas Karl XII lasi ehitada oma vägedel Põhjasõja ajal Eestis laagris olles jäälossi ja mängida lumesõda. On teada, et midagi sellist leidis siis aset ka päriselt. Hurme tsiteerib aga pikalt (lk 218-219) juba 16. sajandi keskpaigast pärit Olaus Magnuse ladinakeelset “Põhjarahvaste ajalugu”, millest nähtub, et selline jääkindluste vallutamine, nende pärast lahingute pidamine oli toona põhjamaades sõjalise väljaõppe tegemisel levinud tava – Kippeli romaanis kujutatu oli seega mitte mingi veider kurioosum, nagu võib tänapäeval esmapilgul näida, vaid ilmselt osa tavapärasest sõjalisest väljaõppest. Selliseid huvitavaid kilde leiab sellest raamatust palju.