Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 2/5

Jätkub järjejutt Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab kõiki tema eluajal avaldatud luulekogusid, aga ka palju varem avaldamata tekste. Esimeses osas olid vaatluse all 1990-ndate algupoolel ilmunud kaks esimest kogu, “Lõputu juuli” ja “Myyrid & wärawad”, mis saavutasid siis noorte lugejate hulgas küll suure populaarsuse, kuid võeti kriitikute poolt vastu kohati üsna üleoleva suhtumisega. Neile järgnes pikem paus, mille katkestas “Lootus” (2000).

Lootus

See luulekogu oli varasematest õhem, pälvides ka vähem tähelepanu, kuid hinnati kriitikute poolt neist tugevamaks, suutes liigutada isegi mõnda sellist meest, kes oli lugenud Ojamaad varem pika hambaga.

“Liisi Ojamaa teos on õnnestavalt õhuke ja loetav. Kõik need lapsikused, mis räsivad noorpoeete, on seljataga,” kirjutas Peeter Künstler ajalehes Sirp. “Suhe oma põlvkonnaga, moed, kiimas kuklaga jäised hoiakud, sübariitlik sääreväristamine, maailma avastamine, ülepingutatud hirmud gnoseoloogia vallas, profaanlikud jumalaotsingud – need on läinud. Ojamaad lugesin varem “pika hambaga”, sest ta oli nii “punkarlik”, nii väga eimiski manifesteerija, trenditootja vari, jubetis, igavus, fiktiivne tegevus. Nüüd ta on.” Andres Aule avaldas samas arvamust, et kui Ojamaa “loomingut võiski kunagi liigitada mingisse põlvkonda, siis nüüd on ta liikunud sellest eemale, ajast ära, ning “Lootus” on tema senistest kõige tugevam teos” – eelmistega võrreldes keeleliselt rikkam, sujuvam ja vahetum, säilitades oma intonatsiooni ja tundliku rütmi, aga sisemiselt ärapoolsem, kaugenedes pelgast linnaromantikast.

“Liisi Ojamaa luule on üksinduse luule,” märkis Hedda Maurer ajakirjas Looming. “Ojamaa lootus jääb väga kaugele näiteks Janika Sillamaa kunagise eurolaulu kekslevast lootusest. Luuletaja lootuse tekkimises on tumedaid alatoone: kurbust ja valu. Selle juures püsimine on vaevarikas, ja nii vastuoluline, kui see esmapilgul ka ei tunduks – isegi lootusetu.” Maurer leidis, et autori “kõige mõjuvamate luuletuste lihtsus on ehmatavalt siiras. Selle poolest on keerulisi tekste parem lugeda, sest neis kaovad tundmused konstruktsiooni varju ning lugejal pole vaja neisse süüvida, kui õudust ja ilu välja ei kannata.”

“Tahaks kangesti öelda, et Liisi Ojamaa on väe kinni püüdnud, aga see oleks kuidagi kohatu. Pigem on vägi teda puudutanud. Ja tema on saanud sellest aru ning see on üks suurimaid asju, mida luuletaja üldse suudab,” kirjutas ta samas.

Ojamaa luulekogu tõstsid 2000. aastal ilmunust kokkuvõtet tehes esile ka mitmed Vikerkaare ringküsitlusele vastanud arvustajad. Aule nimetas seda aasta kõige olulisemaks raamatuks. Ivar Sild pidas seda enda jaoks aasta parimaks raamatuks. Jne.

“Lootuse” avaluuletuse “Wana maailma lapsed” viimasest reast on võetud ilmselt ka koondkogu pealkiri “Kahel lahtisel käel”, mis võib eraldivõetuna kõlada ju iseenesest veidi kummaliselt, kuid omandab sel moel sügavama tähenduse. Künstler kirjutas oma arvustuses, et Ojamaad varem iseloomustanud suhe oma põlvkonnaga, jumalaotsingud jms. on kadunud, kuid tegelikult on need siiski täiesti leitavad. Aule, kelle kommentaare “Kahel lahtisel käel” sisaldab, toob välja, et kunagi mingis tõotatud kofikus yhe maailma lõpus (“Puudutus”) võib viidata Vennaskonna laulule “Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik” (albumilt “Rockpiraadid”, 1992). Omamoodi haakub sellega aga ka luulekogu lõpp:

Wahetult pärast maailma lõppu
kusagil unustust õhkuwas paaris
istud & pikkade kyyntega korjad
kõikide kadunud elude kilde…

Meeleolult meenutab Ojamaa “Lootus” samas isegi rohkem ühte teist Vennaskonna laulu, mis avaldati 1993. aastal ilmunud kauamängival “Usk. Lootus. Armastus”. Huvitav, kas see võis teda kuidagi inspireerida?

“Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus,” kuulutanud apostel Paulus kusagil meie kristliku ajaarvamise alguses. Ojamaa lootus tõukub selgelt samast kultuuritraditsioonist, ulatudes mässust Jumala vastu (Kui ka Jumal ise mind keelax / ma loodaxin ikka veel) peaaegu lootusetu fatalismini (Mis siis weel edasi saab / teab ainult Jumal taewas / Meie käia on kõigest / lootuse lyhike tee), mis ei peida endas kibedust möödunu pärast (Ära arwa, et ma kahetsen midagi, sest syndinud asjad on möödas.), kuid kõlab kohati siiski morbiidselt (Juba jälle on kewad ja jälle / keha kiwi all ärgata ihkab). Sarnaseid eksistentsialistlikke kujundeid leiab sealt palju (minu lemmik: Juba on öösiti jääkirme maas / kylma käes lõhkewad huuled, luuletusest “Kustunud kiwide linn”), kuid lootus siiski päriselt ei kao, sest on jäänud weel midagi muud pääle kehtiwa hetke (“Puudutus”).

Ärasaatmata kirjad

2002. aastal ilmunud kogu, mille trükikulude katteks eraldas kultuurkapital 18 tuhat eurot (toona päris suur summa), sisaldas nii varem avaldatud kui ka avaldamata tekste. Ühes neist, mis polnud varem trükivalgust näinud, jõudis Ojamaa juba viidatud armastuse ülemlaulu otsese tsiteerimiseni (aga suurim nendest on armastus / anna mulle pilet pimedusse), ühes teises aga kirjutab:

Mina olen hämarus.
Sina oled pimedus & walgus; Sina oled
maailma määratlew selgus, wahetegemise
nugateraw piirjoon, nagu alati taldadesse lõikaw.

Mina olen Lootus. Paljajalu & naerdes
ma tantsin Surma wikatiteral; tantsin
sest ma olen näinud walgust; ma olen
tõesti näinud Su nägu.

Siinkohal olgu märgitud, et koondkogu “Kahel lahtisel käel” viimane osa, mis sisaldab varem avaldamata luuletusi, kannab pealkirja “Hämara hääl” – see oli nüüd siis nö. võti selle mõistmiseks. “Ärasaatmata kirjad” veabki samas järjest enam väljapoole kombatavat reaalsust (jätame maha need kehad & hakkame laulux), mis näib muutuvat autori jaoks siis üha ebaolulisemaks (Enam ei olegi tähtis, kes me oleme, kas me yldse oleme praegu ja siin.), vähemalt luules, kuigi kuri kriitik ütleks muidugi (küüniliselt), et ta põgenes lihtsalt (talumatu) reaalsuse eest fantaasiamaailma.

“Lootuse” peale oli Märt Väljataga kuulutanud Loomingus avaldatud luuleaasta kokkuvõttes vaid: “Kardan, et Liisi Ojamaa butafoorseid kujundeid sisaldavat loitsiva rütmiga luulet teistsugusesse meediumi tõlkida ei anna.” Paul-Eerik Rummo, kes kirjutas Loomingule ülevaate 2002. aastal avaldatud eesti luulekogudest, leidis tema olemasolu markeerimiseks veelgi vähem sõnu: “Oma muutumatust hipi-rollist ei välju Liisi Ojamaa (“Ärasaatmata kirjad”).” Samas avaldati seal selle kohta siiski ka eraldi arvustus, mille autor Mihkel Oja märkis, et “Ärasaatmata kirjad” sisaldab nii palju juba varem avaldatud tekste, et tekib küsimus, kas seda saab üldse pidada uueks koguks.

“Saab ja ei saa ühteaegu. Vahel tundub, et kaante vahel on kaks või koguni neli raamatut. Siiski, et seirata Poetessi teekonda ning märgata uusi paiku (kas ka seal räägitakse linnalegende?) tuleb uudishimulik pilk suunata vaid uuemate tekstide kihile,” kirjutas Oja. “On märgatav, kuidas kümne või enama aasta lõikes liigub luuletaja järjest lähemale iseendale, kehale üldse. Varasemas loomingus olid piirjooned pigem õrnad, tütarlapselik-delikaatsed. /—/ Nüüdseks on tulnud teadlikkust. /—/ Uuemaks saanud keel aitab sisemist ja välist täpsemalt riivata, plahvatab üksikuis kohtades enneolematult jõuliseks ja ilusaks. /—/ Siiski ei ole hilisemais luuletustes füüsiline tunnetus tooniandev, Liisi Ojamaa luule pole juba algloomuselt säärane. Praeguses kontekstis pigem isegi vanamoeline, materiaalsust pelgav ja endiselt väga isiklik. Selle kõige tõttu nauditav. /—/ Kahju, et uusi luuletusi pole täis terve raamat.”

Vikerkaare ringküsitlusele vastanud kriitikutest mainis “Ärasaatmata kirju” ainult Jürgen Rooste, kes nimetaski seda siis Ojamaa senise luuleloomingu valikkoguks. Sirbis ilmunud arvustuses oli Rooste kirjutanud: “Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavustest… /—/ Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagu midagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale.”

Rooste töötas sel ajal Sirbi kirjandustoimetajana. Möödunud kirjandusaastale tagasi vaadates oli ta kirjutanud: “Ojamaa peaks nüüd küll tõusma oma põlvkonna seas väärilisse staatusesse, teda on siiamaani miskipärast kohati maha vaikitud (“Varjatud ilus haigus”) või vääriti mõistetud…”

Maurer, Oja, Rooste kuulusid kõik sellesse nooremasse põlvkonda, keda Ojamaa looming oli tugevalt puudutanud. Nendele nimedele tuleb siinkohal kindlasti lisada Ivar Sild, kes kirjutas 2004. aastal üht Triin Soometsa luulekogu arvustades: “Soometsa kaaskassetlane Liisi Ojamaa on mitmel korral maininud, et just teismelistele on olnud tema looming väga suureks toeks. Oli toonane kassett minugi puberteedi saatjaks… Nagu siis, nõnda ka praegu võib leida mõningast mässumeelsust ja maailmavalu mõlema poetessi kogudest.” Ojamaa ja Sild sattusid neil aastatel ikka ja jälle esinema ühistel luuleõhtutel. Ühest sellisest kirjutas Sirbis siis Peeter Helme, kes oli toona alles hakanud endale kirjanduskriitikuna nime tegema. Temale tundus Ojamaa “võltspaatosliku, kohati ärritavalt noor-ja-popp-olla-tahtvana oma laulusõnu meenutavate reakorduste ja osalt ingliskeelsete pealkirjadega.”

Nii et ka noorema põlvkonna hinnang Ojamaale ei olnud siiski üksmeelselt tunnustav. Varem oli teda rappinud 18-aastane Juku-Kalle Raid, nüüd võttis teatepulga üle 25-aastane Helme.

Raamatud Eesti filmiloost

Kristiina Davidjants “Eesti filmi 100 aastat” (Post Factum, 2019)
Tristan Priimägi “101 Eesti filmi” (Varrak, 2020)

Mõlemad on laiemale lugejaskonnale suunatud ülevaated, mis avaldati Eestile pühendatud raamatusarjades. Autorid on peaaegu eakaaslased, üks sündinud 1974 ja teine 1976, mõlemad tuntud filmikriitikute ja -ajakirjanikena, üks õppinud dokumentaalfilmide režissööriks ja teine filmisemiootikat.

Davidjantsi raamat on väiksem nii formaadilt kui ka lehekülgede arvult, aga samas kasutatakse selles veidi suuremat fonti. Tõnu Virve kuulutas seda kritiseerides, et vaja oleks alternatiivset teost, sest raamatus esineb ebatäpsusi ja paljud olulised asjad on jäänud käsitlemata. Priimäe raamat ongi justkui see oodatud alternatiiv. Eesti Filmiajakirjanike Ühing kuulutas ta selle eest (kahtlemata õigustatult) lausa aasta filmiajakirjanikuks. Kui peaks valima neist kahest raamatust ühe, soovitaks isegi viimast, sest see on tõesti ka sisuliselt kaalukam, kuid täielikku ülevaadet kõigest ei suuda loomulikult anda seegi, ja mõnes osas on Davidjantsi käsitlus siiski põhjalikum.

Mängufilmid, sealhulgas lühimängufilmid, moodustavad Priimäe valikust vaid poole. Kui arvestada, et Eestis on toodetud umbes 300 täispikka mängufilmi, võinuks panna sellise raamatu kokku ka üksnes neist, kuid Priimägi läks teist teed. Kuskil neljandiku moodustavad dokumentaalfilmid, teist sama palju joonis- ja nukufilmid. Iga filmi kohta on toodud lühike sisututvustus, põhjalikumalt aga avatud konteksti. Nii on filme, millest raamatus rohkemal või vähemal määral juttu, tegelikult kõvasti rohkem kui 101 – registrist leiab ligi pooltuhat pealkirja. Davidjantsi raamatul on ainult isikunimede register, filmiregistrit seal ei ole. Kuna kohati, eriti lõpupoole, kaldub ta lihtsalt loetlema valminud filme, neil sisuliselt peatumata, pole see võib-olla puudus. Tema käsitlus on ehitatud üles enam-vähem kronoloogilise ülevaatena, mis algab juba 19. sajandist, kui äsja sündinud kinematograafia jõudis ka Eestisse. Priimäe valikus on esimene film “Karujaht Pärnumaal” (1914), sellele eelnenust ta palju ei kirjuta. Sõjaeelsest vabariigist on tema valikus viis filmi. Davidjantsi raamatust saab selle aja kohta veidi avarama ülevaate.

Teisest maailmasõjast hüppavad mõlemad autorid üle. Davidjants kirjutab, et see pani Eesti filmitööstuse pausile, kinokroonika hakkas elavnema alles pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude vägede poolt 1944. aastal, esimene mängufilm valmis 1947. aastal. Üldjoontes on see kahtlemata õige, kuid tuleb siiski märkida, et Eesti sündmusi kajastati ka Saksa kinokroonikates Ostland Woche ja Die Deutsche Wochenschau. Riias baseerunud Ostland Film GmbH valmistas 1942. aastal isegi mingi lühimängufilmi, millest tehti Juhan Kuslapi juhtimisel ka eestikeelne versioon. Priimäe kohaselt oli esimene kolme Balti riigi koostöös valminud mängufilm alles “Teesklejad” (2016). Tinglikult võib selleks pidada ehk siiski seda 1942. aastal valminud linateost, milleni jõuti ilmselt tänu juba enne 1940. aasta juunipööret kohalike filmitegijate poolt arutatud koostööplaanidele.

Eesti Sõna, 19. juuli 1942

“Eesti ja Läti filmimeeste vahel tekkis kohe mõte ühisfilmi lavastamise kohta. Samuti tekkis mõte Leedu kaasa tõmmata, kuna Eesti, Läti ja Leedu filmiturg on ühine,” kirjutas Postimees 1940. aasta aprillis “ühe Tartu filmitegelase” kohtumisest Läti filmitootmise toonase juhi Jānis Sīlisega, kes oli varasemalt olnud ka Eesti filmi “Esimese öö õigus” (1925) operaator. “Lätlased olid väga päri sellega, kui käsikirjaks oleks eesti autori teos ja seda linastada korraga kolmes keeles. Tehniliselt sünniks see nii, et seadeldis oleks ühine, samuti massistseenid ja kõrvalised tegelased, kuid peaosalised igalt maalt eraldi. Nii korduks iga üksik stseen kolm korda, s.o. kui eestlased on omas keeles lõpetanud, astuks asemele läti näitlejad ja siis leedulased. Sellega oleks suur kokkuhoid lavastus-kuludes ja muus seadeldises. Säärasest ühistööst on ka lätlased väga huvitatud…”

Seoses oma filmi “Kaluri poeg” (1939) linastumisega oli käinud 1940. aasta märtsis Eestis filmirežissöör Vilis Jānis Lapenieks, kes arutas siinsete filmitegijatega ühtlasi ka võimalusi Eesti-Läti ühisfilmide valmistamiseks ja filmikroonikate vahetamiseks. Eesti Kultuurfilm haaras sellest Balti koostöö mõttest kohe kinni. Lapenieksi lahkudes saabus Tallinna läbirääkimisi pidama Sīlis, kes arvas, et ühisfilmi aluseks võiks võtta mõne Tammsaare teose, sest pärast “Tõe ja õiguse” esimese osa tõlkimist läti keelde oli Tammsaare seal populaarne kirjanik. Seega võinuks isegi juhtuda, et selle ainetel valminuks mängufilm juba 1940-ndatel koostöös lätlastega. Kuna sõda tuli peale, need plaanid kavandatud kujul ei teostunud, kuid sisuliselt toimis Ostland Film GmbH hiljem siiski sakslaste poolt okupeeritud Balti riikide filmitegijaid ühendava asutusena, millega seonduv vajaks muidugi hoopis omaette põhjalikku uurimust.

Selles reaalsuses, kus meie elame, valmis Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese osa põhjal mängufilm alles 21. sajandil. Davidjants ja Priimägi lõpetavadki oma raamatud just sellega. Davidjants kirjutab, et see “pakub teatud mõttes sümboolset kokkuvõtet meie 100-aastasele filmiloole: oleme lõpuks jõudnud niikaugele, et pista rinda Eesti kultuuri tähtsaima tüvitekstiga.” Priimägi märgib aga, et “selline voolujooneline narratiivne ajalooline draama sobib riikliku tellimusena ideaalselt kaunistama meie paraadkultuuri kuuerevääri, aga kinematograafiliselt peaks Eesti film rajama endale tee kuskile käimata padrikusse, mitte teiste jälgedesse, peavoolusängi keskele. Uus filmisada võiks tuua selle hästi omandatud tehnilise ja kunstilise käsitööoskuse tõlkimise mingisse kummalisemasse dialekti, millest arusaamine poleks nii üksühene, aga mis kõlaks siiski täiesti meie oma keeles.”

Davidjantsi hinnangul oli Eesti filmiajaloos ainulaadne ajajärk, millele ei leia võrdset enne ega pärast, 1960-ndate lõpp. Priimäe valikus on samuti kõige tugevamalt esindatud 1960-ndate teine pool, kuid kümnendeid tervikuna vaadates hoopis 1970-ndad ja 1980-ndad. 1940-ndatest pääses tema valikusse ainult “Elu tsitadellis”, 1950-ndatest “Valgus koordis”, “Tagahoovis” ja “Vallatud kurvid”, 1960-ndate esimesest poolest “Ott kosmoses”, “Põrgupõhja uus vanapagan” ja “Operaator Kõps seeneriigis”. Eesti iseseisvuse taastamisele järgnes mõlema autori kohaselt 1990-ndatel järsk langus, mõõnaperiood, kuid käesoleval sajandil on sellest väljutud.

Lugedes süvenes järjest arusaam, et tegelikult oleks nüüd vaja ka eraldi põhjalikumaid käsitlusi filmidest, mis on valminud Eesti filmitegijate osalusel või kuidagi muul moel Eestiga seotud, kuid mida ei loeta Eesti filmideks. Need on jäänud meie kohalikel filmiloolastel vaatluse alt välja, mistõttu on lipsanud kohati sisse ka ebatäpsusi. Näiteks Lembit Ulfsak debüteeris Priimäe sõnul Tuisu Taavina filmis “Tuulevaikus” (1970). Davidjants kirjutab, et see oli “Ulfsaki esimesi filmirolle. Tema üleliidulist kuulsust tuli veel mõni aasta oodata, kuid juba oli näitleja potentsiaal täiesti hoomatav.” Tegelikult debüteeris Ulfsak hoopis aasta varem Vladimir Mjullerina Odessa kinostuudio filmis “Повесть о чекисте”, mida käidi NSV Liidus kinodes vaatamas rohkem kui ühtegi tema hilisemat filmi. “Моонзунд” (1987), mis on minu meelest üldse üks parimaid sõjafilme, ei liigitu samuti Eesti filmiks, kuigi tegevus leiab olulises osas aset tänapäeva Eesti aladel – selliste filmide jaoks oleks vaja ilmselt üht täiesti omaette raamatut või vähemalt mingit korralikku loetelu neist kusagil veebis.

“Romantikuna I maailmasõjas ja Petrogradis”

Läänemaalt pärit Mihkel Turmann (1882-1952) oli kolmandat põlve koolmeister. 1915. aasta alguses mobiliseeriti ta sõjaväkke. Juba mõne kuu pärast jõudis Turmann rindele, kuid sinna jäi ta vaid paariks nädalaks. 1915. aasta juulist 1917. aasta juulini baseerus ta Petrogradis, kuuludes Volõõnia kaardiväepolgu tagavarapataljoni, mis sai siis tuntuks kui esimene veebruarirevolutsiooni ajal ülestõusnute poole üle läinud väeosa. Turmann saatis lähedastele arvukalt kirju, millele tuginedes kirjutas pärast sõda kokku päeviku. Tema pojapoeg Tiit Kaljuste (perekonnanimi eestistati 1935. aastal), kes ei ole oma vanaisa kunagi näinud, koostas nüüd selle trükiversiooni, mis on varustatud peamiselt Ago Pajuri sulest pärit joonealuste kommentaaride, Kaljuste pikema sissejuhatuse ja järelsõna ning Peterburi ajaloolase Aleksei Kalistratovi kirjutatud lühikese ülevaatega Volõõnia kaardiväepolgu ajaloost.

Väljavõtted Turmanni päevikust ilmusid tegelikult juba käesoleva aasta veebruaris ja märtsis 15-osalise järjejutuna ajalehes Lääne Elu. Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi kaudu on need igaühele vabalt kättesaadaavad. Soovitan aga siiski lugeda raamatut, sest ajalehes on sissekanded päevikusse toodud kõvasti lühendatud kujul. Seal puuduvad nende konteksti selgitavad saatetekstid ja joonealused kommentaarid. Välja on jäetud ka (peamiselt Turmanni kirjutatud) luuletused, mida raamatus on umbes poolsada. Samuti ei ole ajalehes teksti illustreerivaid pilte – neid leiab sellest raamatust veel palju rohkemgi kui luuletusi.

Pajur märkis raamatu esitlusel Haapsalus, et erilise väärtuse annab sellele 1917. aasta veebruarirevolutsiooni erakordselt hea kirjeldus lihtsõduri silme läbi. 1917. aasta sündmused võtavad enda alla umbes 130, 1916. aasta omad 40 ja 1915. aasta omad 60 lehekülge. Saatetekste on kokku paarkümmend lehekülge. Isiku- ja kohanimede register puudub. Minu arvates on päris huvitavad ka Turmanni pikad kirjeldused Peterburi (toonase nimega Petrogradi) linnast ja sealsetest vaatamisväärsustest, aga ka soldatite igapäevaelust ja lihtsalt enda läbielamistest. Luulekoguna see raamat võib-olla väga suurt väärtust ei oma, kuid teatud tunnetust tollest ajast aitavad kahtlemata anda edasi isegi päevikusse pikitud salmikesed.

Pikemate mõtiskluste kõrval leiduvad lühiteated päevasündmustest ja uudistest ei ole samuti väärtusetud, vaid võivad rääkida kokkuvõttes küllaltki tähelepanuväärseid lugusid. Näiteks…

Haruldane juhtum: tramvai peal löönud keegi ohvitser soldatit, et see piletita sõitnud. Soldat lasknud ohvitseri kohe surnuks. Selsamal põhjusel saanud üks kindral tublide soldatite käest tuupi. Soldat pealekauba kiskunud selle “kõrgeaulise” sineli kaltsudeks lõhki. (lk 85)

Need ülaltoodud read pani Turmann kirja 1915. aasta sügisel. Sama teemat käsitleb ta hiljem veel korduvalt.

Päevauudised. Vaba sõit linnatramvail kõigile alamväelastele keisri poolt lubatud. (lk 94)

Tramvail sõit, mis kord soldatitel keelatud oli, on vana Kolja Inglise saadiku ettepanekul vabaks lubanud, kuid maksu eest. Maksu aga ei võeta meilt, selleks on rahvas kaastundlik. (lk 99)

Aeg-ajalt ja samm-sammult langevad laastud meitele kingitud ja lubatud õiguste küljest maha, mida riigi Kolja ise lubanud. Tramvail nõutakse, et peab olema уволънителъный билетъ ja teiseks уволънителъный билетъ ездитъ на трамвае ja veel kolmandaks проездной билетъ. Tähendab – keelatud! Vägisi surutakse sind inimeste hulgast välja loomade liiki! Neetud ülemus! (lk 103)

Sellised olid meeleolud ja arengud selles esmapilgul ehk mitte kõige tähtsamas olmelises küsimuses, mida on hakatud aga pidama üheks veebruarirevolutsioonini viinud (alamväelaste) kääriva rahulolematuse põhjuseks, 1916. aastal. 1917. aastal olukord muutus.

Soldatitele kuulutatakse vaba sõit tramvail, mis seni ikka vana riigikorra ajal sajad aresti alla pani. (lk 157)

Tähtjas selle tee ääres on vangimaja (endine teemaja, mis vana rezhiimi ajal vangimajaks ümber muudeti) täiesti ära lõhutud akende ja ustega. Teadagi päästeti siit vabaduse algel sajad soldat-vangid lahti, keda siin kas mõnele paksmaole au andmata jätmise pärast või tramvail sõidu pealt tabati ja siis vangi paigutati. (lk 162)

Turmanni tekst on üsna otsekohene ja avameelne. Muu hulgas kirjutab ta pikalt-laialt ka kirjavahetusest ning kohtumistest neidudega (ta oli sel ajal veel poissmees), mille tõttu võis jääda koguni kirikus käimata.

Trehvasin kokku Eesti neiudega, kes meid oma korteris väga lahkelt vastu võtsid. Söögiks anti teed ja saia, kotleta [kotlette] ja kartohlisi [kartuleid]. Aeg läks siin lõbusalt, nii et palvemajasse minek nõuks jäi sel päeval. (lk 104)

Kokkuvõttes päris meeleolukas ja huvitav lugemine. Kuna päevik on kirjutatud kokku siiski veidi hiljem, muutunud oludes (punkti pani Turmann oma kirjatööle 1920. aasta kevadel), võib arvata, et vähemalt midagi juhtunust jättis autor ka välja, võib-olla hindas mõningaid asju tagantjärele ümber (Kaljuste järelsõnas on veidi juttu ühest kummalisest fotost, millel on näha Turmann 1917. aasta sügisel rindel valimisagitatsiooni tegemas). Lugedes meenus mulle aga venelaste projekt “1917. Свободная история”, millega üritati anda 1917. aasta sündmustest (läbi nende kaasaegsete silmade) selline pilt, mis võiks avaneda tänapäev sotsiaalmeedias, kui see toona eksisteerinuks. Põnev.

Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.

Lugu, mida keegi ei taha avaldada

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

Johannes Käbin “Aastate ja kauguste tagant”

“…ma mitte ainult ei suuda kirjutada, vaid mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama. Kellele neid tarvis, neid tõsisemalt toimetamata esialgseid visandeid, kust on välja jäetud paljud tähtsad faktid ja samas sisaldub hulk tühiseid seiku, mis ei huvita kedagi…”

Johannes Käbin (1905-1999) oli 28 aastat Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär (1950-1978), seejärel veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978-1983). Jutud tema kirjapandud mälestustest ringlesid nii kaua, et mõned hakkasid pidama nende olemasolu lõpuks lihtsalt legendiks, mis aeg-ajalt välja ujub. Tänavu nägid need viimaks siiski trükivalgust.

Käbini “Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked” on varustatud akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõnaga, millest selgub, et tõsisemalt hakkas Käbin oma mälestuste väljaandmist kaaluma ilmselt pärast seda, kui ta vabanes 1983. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt – 1984. aastal esitas ta avalduse, et saaks kasutada mälestuste kirjutamiseks parteiarhiivis leiduvaid dokumente. Käbin kooskõlastas oma tegevuse siis ühtlasi ka NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudiga. Tannberg märgib, et enam-vähem läbimõeldult jõudis ta aga kirja panna vaid väikese osa kavandatust ning sedagi enne 1985. aastat, mil NSV Liit viibis “seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.”

Käbin kirjutas oma mälestused vene keeles. Tema esialgse kava kohaselt pidid need ilmuma Moskvas. Nüüd valmistas need avaldamiseks ette tema poeg Eduard, vene keelest tõlkis Veronika Einberg. Mälestustele on lisatud väljavõtteid Käbini päevikutest. Eduard Käbin rõhutab omapoolses kommentaaris, et päevikutes kirjutas isa ilma enesetsensuurita. Samas aga esineb neiski katketes kohati sellist nõukogudelikku kantseliiti ja muudki, millest jääb lugedes mulje, et need päevikud pidid saama aluseks mälestusteraamatu kirjutamisele – tähendab, et olid omamoodi toormaterjal, mitte päris vaba käega kirjutatud.

Käesoleva postituse alguses toodud karmi hinnangu oma kirjapandud mälestustele pani Käbin päevikusse kirja 1992. aasta veebruaris. Toona kirjutas ta, et “millalgi 1990. aasta lõpus, 1991. aasta algul tekkis mul soov minna kuhugi omaette ja viia töö mälestuste kallal lõpule. Pidasin mõttes aru, kus peaks juurde kirjutama, mida tuleks täiendada ja kust kõrvaline välja võtta. Milliseid kommentaare ja hinnanguid möödunule tuleks täpsustada ja kriitiliselt üle vaadata. Ühesõnaga, olid soovid ja plaanid. /—/ Kuid elutingimused ei lasknud mul tollal seda teha. Aga edasi on olnud aina raskem, mälu nõrgeneb, vanadus võtab oma. Poolelijäänu tuleks tulle visata. Kuid üksildasel lonkuril on raske niisama tegevusetult istuda. Aga võib-olla ikka prooviks kirjutada?”

Tundub, et seda mälestuste ümberkirjutamist võis tõesti esineda. See on aga muutnud need sisuliselt veidi ebakoherentseks. Näiteks kirjutab Käbin ühes kohas (lk 202), et “25. märtsil 1949 algas korraga kõigis kolmes Balti vabariigis kurikuulus, ebahumaanne ja seadusevastane akt – “kulakute ja sakslaste käsilaste” massiküüditamine. Ilmselgelt oli seda keskuses ette valmistatud ülima salastatuse katte all. Nagu ka 1929. aastal, pöörati selle aktiga kolhoosidesse vabatahtliku mineku poliitika ootamatult sundkollektiviseerimiseks. Selle tulemusel sai Baltikum poole aastaga sisuliselt täielikult kollektiviseeritud.” Samas teatab ta aga teisal (lk 280), et Hans Leberechti jutustuse “Valgus Koordis”, mille eestikeelne väljaanne jõudis müügile alles 1949. aasta aprillis ehk pärast märtsiküüditamist, “laial levikul oli suur roll kollektiviseerimise õnnestumises Eestis.”

Kumb siis oli selles osas määravama tähtsusega? Küüditamine, millega äraviimata jäänud talurahvas kolhoosidesse hirmutati, või üks jutustus, millega inimesi sinna astuma innustati? Käbin oli sel ajal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P V kongressil esines ta Estonia kontserdisaalis sõnavõtuga, milles rõhutas vajadust tõrjuda “klassivaenlane” välja mitte üksnes majandusest, vaid purustada ka tema ideoloogia.

Sirp ja Vasar, 1. jaanuar 1949

Kahtlemata võis Leberechti jutustus näida Käbinile siis selles võitluses väga oluline. Samas jõudis ta mingil hetkel siiski ka selleni, et tunnistas küüditamise otsustava tähtsusega rolli kollektiviseerimise läbisurumisel. Lühidalt: kohati võib jääda tekstist mulje, et Käbin oli täiesti normaalne inimene, aga järgmisel hetkel keerab jälle selliseks kamarajuraks, mida leiab piisavalt juba 1975. aastal tema nime all ilmunud raamatust “Suur Oktoober ja Eesti”, mis kujutab endast nõukogudelikku ülevaadet Eesti ajaloost alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1975. aastani. Mil määral selles stiilis kirjapandu oli siiras, pole selge.

On küll selge, et selles, milliseks nõukogude režiim kujunes, jõudis Käbin lõpuks pettuda, aga samas ei ole põhjust kahelda selles, et ta oli juba nooruses ideeline punane. Mälestuste üheks huvitamaks osaks ongi Käbini meenutused lapsepõlvest ja noorusajast Venemaal. “Poliitilise ja ideoloogilise võitluse põhiküsimuseks oli meil tol ajal võitlus väikekodanlusega. Kui nii võib öelda, siis kerkis meie ette eeskätt teoreetilist laadi küsimus: kuidas väikekodanlast ära tunda? Mis asi on väikekodanlikkus ja kuidas sellega võidelda? Olime seisukohal, et väikekodanlus on oma ideoloogialt revolutsiooni vastu, meie ideede vastu. Seda meelt olid kõik, et väikekodanlane on “väike kodanlane”, ja see oli kõigile arusaadav. Kuid mismoodi väikekodanlast kindlaks teha, kuidas teda avastada? See oli juba keerulisem küsimus ja siin tekkis meie vaadetes lahknevusi,” meenutab Käbin vaidlusi küla komsomolirakukeses, mis asutati 1923. aastal tema osavõtul. Käbin valiti selle rakukese vastutavaks organisaatoriks.

Raamatu toimetaja Olev Liivik on lisanud Käbini tekstile joonealuseid märkusi, milles on toodud välja palju kohti, kus autor “mäletab valesti” või lihtsalt eksib. Palju on ka selliseid olulisi asju, mille Käbin on välja jätnud (nagu ta isegi oma päevikus tunnistas). Samas on tema mälestuste ilmumine isegi sellisel kujul muidugi parem kui mitte midagi. Mingeid infokilde, mida ajaloolased varem ei teadnud, neist siiski leiab. Selles mõttes on ikkagi hea, et ta oma kirjapandud mälestusi ja päevikuid ära ei põletanud.

Olav Osolin “Minu esimene elu”

See on vist esimene raamat, mida avades jäi mulle kohe silma teade selle kohta, et kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi selles toodud fotode autorite või nende esindajatega, ja palub neil, kellega ei ole ühendust saadud, enda poole pöörduda.

Fotosid on selles raamatus tõesti palju, aga kaugeltki mitte rohkem kui teksti – selle poolest erineb kõvasti sellistest elulooraamatutest, mis on pandud kokku võimalikult vähese vaevaga, et lihtsalt tuntud nime abil raha teenida. Osolini raamat on kergesti loetav, kuid mitte üksnes mahukas, vaid ka sisukas. Ta alustab oma varasest lapsepõlvest 1950-ndatel ja jõuab välja augustiputšini, annab küllaltki huvitava, panoraamse lähivaate kogu sellest ajajärgust, elust, eriti noorte ja noorte täiskasvanute elust Eesti NSV-s.

Suurt rolli mängis seejuures muusika. Osolin oli üks neist, kes korraldasid 1972. aasta 13. oktoobril TRÜ klubis Eestis teadaolevalt esimese avaliku disko (väiksemates seltskondades, kinnistel pidudel kuulati ja mängiti plaate tantsuks muidugi juba varemgi). Eelteade selle kohta avaldati toona ka Tartu Riikliku Ülikooli ajalehes.

Samas ilmus ka korraldajate järelkaja, mida lugedes võib tunduda, et poistel oli siis mingi ohutunne või aimdus, et kõik ei pruugi vaadata sellisele ettevõtmisele hea pilguga, mistõttu süüdistati enda muusikavalikus kohati hoopis publiku ühekülgset maitset.

Osolini raamatust selgub siiski, et POP-klubi juhatuse nimel ilmunud artikli autoriks oli ilmselt Riho Baumann, kes väljendas lihtsalt oma isklikku pettumust selle üle, et mängiti toonaste menubändide hitte, mitte rohkem tõsisemat rockmuusikat (lk 151). Diskodel hakati viima läbi ka küsitlusi, mille põhjal valminud edetabelit juhtis 1972. aastal just Uriah Heep looga “Easy Living”.

Nõukogude ajal elanute mälestusi lugedes on alati huvitav vaadata, kuidas on kajastatud enda kaasaminekut või kohanemist valitseva režiimiga, milline on olnud selle mõju inimestele. Osolin ei vala suuri krokodillipisaraid selle pärast, et ta oli oktoobrilaps ja pioneer.

“Nii nagu kõik tolleaegsed õpilased, astusin ka mina oktoobrilapseks ja hiljem pioneeriks. Ma ei mäleta, et mul oleks sellega seoses olnud miskit hingepiina ja ka kodus ei olnud see kuigivõrd kõneaineks. Tol ajal tundus, et pioneeripõli oli üldine standard, millele vastu seista pole vähimatki mõtet ega võimalust. Selge see, et punast kaelarätti ma vabatahtlikult kaela ei pannud ja kooliuksest väljudes sai see kohe koolikotti pistetud, aga samas polnud mul näiteks midagi punaseks võõbatud skaudimängude vastu, mille käigus õpetati metsa telki püstitama ja ühe tikuga lõket süütama.” (lk 48)

Ülikoolis valiti ta 1974. aasta detsembris koguni komsomolikomitee liikmeks.

Tuleb välja, et seegi oli seotud diskoga – sooviga neid ikka edasi teha.

“Omamoodi piksevarras oli ka ülikooli komsomolikomitee, kes pidi ülikooli klubi tegutsemisel silma peal hoidma ja kelle liikmetel oli meie pidudest hea ülevaade, kuna nad käisid seal ise hüppamas. Kui ühel hetkel hakkas ülikooli juhtkonnale tulema kaebusi, et ülikooli klubi on muutunud roiskunud kapitalismi elustiili propageerimise allikaks ja sellised plaadiõhtud tuleks “kinni keerata”, siis kutsusid komsomolijuhid mind neljasilmavestlusele, arutamaks klubidisko kaitsmist. Minu mäletamist mööda olid signaalid tulnud eeskätt õigusteaduskonnast, mis mind muidugi ei üllatanud, kuna kuulu järgi oli seal iga kolmas tudeng koputaja ja iga neljas niisama punane. Lõpuks tuli komsomolikomitee juhtkond lagedale ootamatu ideega, et kui ma laseksin end valida ülikooli komsomolikomitee liikmeks, siis oleks juurakatest kaebajatel raske mulle hõlma karata ja ma võiksin klubis oma diskosid rahuliku südamega edasi kütta. Ma ei mäleta, et ma selle ettepaneku üle oleksin väga pikalt juurelnud – ju ma vaatasin, et mis seal ikka, kui see aitab diskot säilitada, siis teeme ära!” (lk 160)

Taustaks on võib-olla oluline märkida, et enne ülikooli astumist pakuti Osolinile kui tublile purje- ja meistersportlasele võimalust minna vaatama 1972. aasta olümpiamängude Kieli olümpiaregatti, kuid lõpuks hõivas algselt talle mõeldud koha üks komsomolitöötaja (lk 117).

“Nii saigi must ootamatult miskiks ajaks TRÜ komsomolikomitee liige, olgugi et ma selleks ise mingit initsiatiivi ei avaldanud ja ma ei mäleta, et mul oleks tulnud seal täita muud rolli kui teha ülikooli klubis diskosid. Samas polnud ülikooli komsomolikomitee minu silmis ka miski selline seltskond, keda oleks tulnud ilmtingimata häbeneda, sest mõnedki sealsed tüübid olid mõistlikud tegelased, kes korraldasid lisaks nomenklatuursele jurale ka asjalikke üritusi ning eks sai nendega koos pidusidki peetud.” (lk 162)

Lisan siia tõmmise tõenäoliselt kõige kompromiteerivamast, piinlikumast artiklist, mille Osolin on kunagi kirjutanud. Oma mälestustes ta seda ei maini. See ilmus TRÜ ajalehes veidi enne tema valimist komsomolikomitee liikmeks ning oligi nähtavasti seotud selle protsessiga.

Seda, et talle sellest ajast siiski mingi okas hinge jäi, näitab minu meelest aga see, et ta otsustas diskoriameti jäädavalt maha panna, kui 1980. aasta detsembris kutsus tema toonane ülemus, Eesti Raadio direktor Aado Slutsk ta enda juurde ning teatas, et on saanud ülesande pidada Osoliniga läbirääkimisi selle üle, mis tingimustel on ta nõus mängima diskorina muusikat Eesti NSV Ülemnõukogu nääripeol.

“Ju ma tajusin, et kui juba ENSV Ülemnõukogu Presiidumi esimees Johannes Käbin ja tema asetäitja Meta Vannas tahavad mu plaatide järgi tantsu kepsutada, siis on diskovärk muutunud selliseks mainstream’iks, et see ei pane enam minusugusel tüübil silma särama. Nii saigi mu DJ karjäär otsa…” (lk 244)

Osolin kirjutab ka sellest, kuidas teda üritati värvata KGB koputajaks ning keelitati parteisse astuma. Raamat on üsna avameelne, lahtise tekstiga, teemasid ja tegelasi käib läbi palju. Kui keegi selle ainetel tema elust mängufilmi hakkaks tegema, võiks keskenduda aga just sellele diskoriloole. Usun, et selle põhjal annaks teha päris hea, dramaatilise filmi.

Ülikooli lõpetas Osolin 1977. aastal. Järgmise aasta 17. märtsi TRÜ ajalehes kirjutas Raivo Palmaru, kurtes ülikooli klubis toimuvate diskoõhtute allakäigu üle: “Sageli meenutatakse O. Osolini diskosid TRÜ klubis. Milles oli Osolini edu saladus? Osolin oli sõnaosav, tal oli hea diktsioon ja ta oskas pidu juhtida, s.t. mõtles. Mõtles ja püüdis taibata, mida tunnevad ja millele mõtlevad üliõpilased tema ees saalis, mõtles, mida neile pakkuda. Praeguse taseme juures TRÜ üliõpilane aga klubisse ei tule.”

This is a thing I’ve never known before
It’s called easy livin’…