Rubriik: ajalugu

Jälle üks raamat, mida lastakse lugeda juba tudengitel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Briti ajaloolane Helen Rappaport jätkab oma tuntud headuses. “Pärast Romanoveid” asetub kenasti ühte ritta tema kahe eelnenud teosega, kuid ei ole päris stiilis uued-sõnad-vanal-viisil. “Revolutsiooni küüsis” (2016, e.k. 2017) rääkis 1917. aastal Venemaal pöördeliste sündmuste keerisesse sattunud välismaalaste lugusid. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (2018, e.k. 2019) pajatas luhtunud katsetest tsaariperekonna päästmiseks, aga ka Romanovite langusest ja Venemaal tekkinud kaosest laiemalt. “Pärast Romanoveid” (2022, e.k. 2023) viib lugejad Pariisi, millest kujunes vene emigrantide tähtsaim keskus.

Nagu viitab juba teose alapealkiri, “Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, ei alga see lugu tegelikult 1917. aastal Venemaal puhkenud revolutsiooniga (belle époque ehk kaunis ajastu tähistab üldiselt aastaid 1871–1914, eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ajaloos). Esimesed peatükid on pühendatud hoopis Venemaalt saabunute (rikkad suurvürstid, vaesed kunstnikud jne.) elule ja seiklustele Pariisis revolutsioonile eelnenud kümnenditel, näidates, kui tähtis sihtpunkt oli Pariis venelaste jaoks juba siis.

Seejärel käsitleb Rappaport seda, kuidas suuremad inimmassid revolutsiooni mõjul pagulusse sattusid. Teeb ta seda aga muidugi peamiselt üksikisikute saatusi lahates, kurbi lookesi pajatades.

Umbes pool raamatust räägib vene pagulaste elust, tööst ja katsumustest Pariisis sõdadevahelisel perioodil. Näiteks sellest, et aastatel 1922–1935 asutasid nad seal kokku 27 moemaja ning Pariisi moetööstus andis vahepeal tööd enam kui kolmele tuhandele venelannale, aga vaesunud suurvürstidest võisid saada portjeed ja meestele oli enamasti unistuste ametiks taksojuht – igasuguste pagulaste hulgas toona ilmselt veel hinnatum töökoht kui tänapäeval.

Oleks tegelikult päris huvitav teada, kui paljud neist naistest olid töötanud moe alal juba Venemaal. Üks minu enda vanavanaemadest, kes oli läinud 1913. aastal 17-aastaselt Peterburi ning töötas seal kübarategijana, kirjutas 1920. aastal Eestisse opteerumiseks luba taotledes enda elukutseks modistka. Tsaariajal oli moetööstus Peterburis ju päris tugeval järjel ja hästi arenenud. Ei tea, kas kusagil arhiivis leidub sarnaseid dokumente, kuhu on pandud kirja Pariisi jõudnud pagulaste varasemad ametid… mingit statistilist kokkuvõtet sellest oleks küll huvitav lugeda.

Rappaport kirjutab ka vene pagulaste omavahelistest poliitilistest nääklustest ja sellest, kuidas nõukogude agendid nende silmapaistvamatele juhtidele jahti hakkasid pidama. Palju on juttu kirjanike ja teiste kultuuritegelaste virelemisest. 1920. aastal Venemaalt emigreerunud Ivan Bunin, kellele anti 1933. aastal Nobeli kirjandusauhind, oli küll üks kuulsamaid pagulaskirjanikke, kuid temagi teoste tiraažid ei olevat olnud kunagi suuremad kui 500–800 eksemplari. Narkootikumide üledoosi tõttu surnud luuletaja Boriss Poplavski (1903–1935) kirjutanud aga Vladimir Nabokovile: “Kuulsaks? … Ära aja naerma. Kes teab minu luuletusi? Tuhat? Tuhat viissada, kõige rohkem kaks tuhat intelligentsemat pagulast, kellest üheksakümmend protsenti neid ei mõista. Kaks tuhat kolmest miljonist pagulasest! See on menu provintsis, mitte kuulsus.”

Pagulaste vanem põlvkond hoidis kaua kinni oma mälestuste Venemaast, aga noorem suuresti assimileerus, andes ka mitmeid Prantsuse ühiskonnas silma paistnud isikuid, näiteks Henri Troyat (1911–2007), kes oli küll sündinud (venepärase nimega Lev Tarassov) armeenlasest kaupmehe perekonda Moskvas, kuid kujunes üheks 20. sajandi viljakaimaks ja menukaimaks prantsuse kirjanikuks.

Viimane peatükk on pühendatud vene kogukonna hääbumisele Prantsusmaal 1930-ndate kriiside, järgnenud sõja ja Saksa okupatsiooni mõjul. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu Prantsusmaale jäänud kokku veel vaid 55 tuhat venelast ning 1950-ndateks kujunes vene emigrantide poliitiliseks ja kultuuriliseks pealinnaks Pariisi asemel New York. Nii et see on punkt, kuhu Rappaport sel korral ajajoonel ja geograafiliselt välja jõuab. Teekond sinna on aga väga sisutihe, nagu tavaliselt.

Selle teosega on mul väga pikaajaline ja eriline suhe. Sain selle olemasolust teada juba umbes 14-15-aastaselt, kui lugesin kodus riiulist leitud kõrgkooliõpikust “XVIII sajandi väliskirjandus” (Valgus, 1973) ülevaadet Laurence Sterne’i elust ja loomingust, mis sisaldab muu hulgas järgnevat tsitaati kõnealusest meistritööst: “Kui ma eeldaksin, et te ise suudate midagi otsustada või arvata selle kohta, mis tuleb järgmisel leheküljel, siis rebiksin ma selle lehe oma raamatust välja.” Ma teadsin kohe, et pean seda raamatut kunagi lugema.

Kätte juhtus see mulle esimest korda mõned aastad hiljem Tallinnas, Pärnu mnt 10 asuvas raamatupoes, kus oli müügil 1996. aastal sarjas Wordsworth Classics avaldatud ingliskeelne väljaanne, mis maksis 25 krooni. See oli minu jaoks siis päris suur raha, rohkem mul sel hetkel taskus ei olnudki. Uurisin seda raamatut kaua ning olin lõpuks juba poest lahkumas seda ostmata, kuid pöörasin viimasel hetkel raske südamega uksel ringi – vihasena enda peale selle pärast, et kulutan kohe ära oma viimase raha, ent teades, et ma ei saa jätta seda tegemata, sest muidu võingi jääda sellest raamatust vaid unistama. Nii lahkusin siis poest ainsa eksemplariga, mis seal müügil oli.

Esialgu jäi see aga mõneks ajaks riiulile seisma. Esimesed katsed seda lugeda kulgesid vaevaliselt, sest ma ei olnud õppinud koolis päevagi inglise keelt (õppisin seal vene keelt ja saksa keelt) ning multikate, filmide, poplaulude ja arvuti kasutamise kaudu omandatu ei olnud selle mõistmiseks piisav. Lõpuks närisin ennast sellest teosest siiski aegamisi läbi. Ja selle mõju mulle oli toona mõõtmatu. Arusaamine sellest, mida kirjandus võib endast kujutada, avardus tohutult.

“Tristram Shandy” kaugeleulatuv mõju

“Tristram Shandy” inspireeris mind komponeerima teost, mille kohta varalahkunud Priit Kruus kirjutas 20 aastat tagasi: “Näiteks seni vapustavaimaks ja naerutavaimaks lugemiselamuseks oli minu jaoks Tundmatu Autori kreisi-romaan «Surmapalavik», mille laadisin alla minut.ee portaalist. Tegemist on totaalse tekstilise rajudiskoga, mille pohhuism ja genuiinne, mitte konstrueeritud absurdiloome ja -tunnetus sunnib kriitilise pilguga üle vaatama teosed, mida seni taoliste lennukate sõnadega kiidetud on.” Väike osa sellest romaanist sai avaldatud hiljem luulekoguna “Sterefooniline vaikus” (Loomepunkt, 2017), ülejäänu jääb nüüd igavesti varjatuks.

Ma ei üritanud väga jäljendada Sterne’i stiili, kuid võtsin mingil määral üle tema meetodi, jõudes tänu sellele välja paradoksismini. Seega võlgnen talle vähemalt osaliselt tänu selle eest, et minust sai an honorary member of the International Association of Paradoxism (2004) – suurim tunnustus (minu enda hinnangul), mis minu tegevusele on üldse kunagi osaks saanud.

Olen viidanud Sterne’i suurteosele korduvalt ka siin teisi raamatuid arvustades. Näiteks 2017. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus 19. sajandi Brasiilia kirjaniku Machado de Assisi “Hulluarst”, kirjutasin ma: “Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.”

Pikemalt väärib siinkohal tsiteerimist 2019. aastal avaldatud postitus, mis käis Otto Liivi tekstide kogu “Ajaloouurimise allikail” kohta: “Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.”

“Tristram Shandy” on jõudnud eesti keelde

Viimase aastavahetuse paiku ilmuski “Tristram Shandy” viimaks Hieronymuse sarjas eesti keelde. Inglise keelest on selle tõlkinud Kersti Unt. Juba paar aastat varem kirjutas Lauri Pilter ajakirjas Looming: “Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.”

Jan Kaus märkis nüüd seda Sirbis arvustades: “Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik.”

Olgu eelöeldu illustreerimiseks toodud siin lõpetuseks väike stiilinäide kõnealusest teosest endast: “Ma tean, et maailmas leidub lugejaid, kes, nagu paljud teised head inimesed, ei ole tegelikult üldse lugejad, – kes tunnevad end ebamugavalt, kui neid ei lasta kogu saladusest algusest lõpuni osa saada, saada osa kõigest, mis teil hingel on.

Puhtast vastutulekust nende sellisele meelsusele ning oma loomupärasest soovimatusest valmistada pettumust ükskõik millisele elavale hingele, olengi siiani olnud nii üksikasjalik. Kuna minu elu ja arvamused tõenäoliselt tekitavad maailmas mingit elevust, ja kui ma õigesti aiman, hakkavad levima inimeste kõigi seisuste, elukutsete ja mis tahes usutunnistuste vallas, – olles loetud mitte vähem kui “Palveränduri teekond” ise, — ning osutuvad viimaks sellekssamaks, milleks Montaigne kartis osutuvat oma esseesid, see tähendab, raamatuks elutoa aknal, – leian olevat tarviliku kõigiga järjekorras asja veidi arutada ja sellepärast pean paluma vabandust, kui jätkan veidi kauem just samal viisil, mistõttu olen üsna rõõmus, et alustasin seda lugu endast nõnda, nagu olen seda teinud, ja et võin iga asja sellest jälgida ab Ovo, nagu ütleb Horatius.

Tean küll, et ega Horatius sellist jutustamisviisi eriti ei soovita, kuid too härrasmees räägib ju vaid kas eetilisest luuleteosest või tragöödiast – (olen unustanud, kummast) – ja pealegi, kui see nii ei ole, pean küll härra Horatiuselt vabandust paluma, – sest pannes kirja, mida asusin kirja panema, ei piiritle ma end ei tema reeglite ega ühegi teise inimese reeglitega, kes eales on maamunal elanud.

Neile aga, kes ei soovi neis asjus nii kaugele tagasi minna, ei saa ma anda muud nõu, kui jätta selle peatüki ülejäänud osa lugemata, sest ütlen juba ette, et see on kirjutatud vaid huviliste ja teadmishimuliste tarbeks.” (lk 18–19)

Teisisõnu: kõnealune teos on mõeldud neile, kelle vaimseks kodumaaks on Respublica literaria – metafüüsiline kirjarahva vabariik, mis asub kusagil väljaspool aega ja ruumi, ühendades surnuid elavatega ja elavaid surnutega.

LSE professor Vladislav Zubok (sünd. 1958) on ekspert NSV Liidu ajaloo, külma sõja ja rahvusvaheliste suhete alal. Ta alustas oma akadeemilist karjääri amerikanistina. 1980. aastal lõpetas ta Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, käsitledes lõputöös Trumani administratsiooni sisepoliitikat. 1985. aastal kaitses NSV Liidu Teaduste Akadeemia USA ja Kanada uuringute instituudis väitekirja teemal “USA poliitilise eliidi kujunemise eripärad J. Carteri administratsiooni näitel”. 1991. aasta augustis, kui algas nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise viimane vaatus, lendas Zubok aga tööle Ameerika Ühendriikidesse ning kogu tema hilisem akadeemiline karjäär ongi möödunud juba mainekates Lääne uurimisasutustes.

Väärib mainimist, et tema vanaisa Lev Zubok (1894–1967) oli töölisklassist pärit Odessa juut, kes emigreerus enne esimest maailmasõda Ameerika Ühendriikidesse, astus USA Kommunistliku Partei liikmeks, lõpetas Pennsylvania Ülikooli ning pöördus 1924. aastal vabatahtlikult tagasi Venemaale, pannes aluse Ameerika uuringutele NSV Liidus. 1949. aastal, kui Stalinil käis juutide vastu suunatud nn. kosmopolitismivastane kampaania, peatati tema loengute andmine kõrgemas parteikoolis ja Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonnas, aga samas sai ta jätkata oma tegevust välisministeeriumiga seotud Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis.

Vladislav Zuboki isa Martin (1926–2009) oli Ostankino telekeskuses töötav heliinsener, kelle kaudu poiss puutus juba varakult kokku Lääne popkultuuriga, mille mõju all olles ta langetaski valiku amerikanistika kasuks. Elades ja töötades hiljem Läänes on uurimistöö fookus kandunud aga NSV Liidu ajaloole ja külmale sõjale. Nii palju siis autorist ja tema taustast.

Zubok usub, et NSV Liit oli päästetav

Zubok väidab selles raamatus sisuliselt seda, et NSV Liidu kokkuvarisemiseni viis täiuslik torm, mille puhul peamist, kuid sageli alahinnatud osa mängis viimastel aastatel kriis majanduses, mis aitas (koos kommunistide poolt minevikus toimepandud kuritegude avalikustamisega) suurendada üleüldist rahulolematust ning mobiliseerida kõiki keskvõimu vastu. Erilisi teeneid omistab ta selle juures Mihhail Gorbatšovile, kelle iseloom ja seisukohad olnud oluline tegur NSV Liidu enesehävituslikus tegevuses. Eriti heidab Zubok Gorbatšovile ette otsustamatust ja võimetust tunnistada oma vigu, aga ka vastumeelsust jõu kasutamise suhtes.

Leninist vaimustunud Gorbatšovi iseloomustanud (Zuboki kohaselt) primitiivne ideoloogiline messianism, aga samas eitanud ta “järjekindlalt meetodeid ja iseärasusi, mis moodustasid Lenini revolutsioonilise edu tuumiku. Ta eelistas kõnesid tegudele, parlamentaarset konsensust vägivallale ja võimu laialijaotamist diktatuurile,” kirjutab Zubok. “Ainult paadunud determinist võib uskuda, et Gorbatšovi poliitikale polnud mingit alternatiivi. Nõukogude süsteemile olnuks palju loogilisem Andropovi stiilis autoritaarse korra jätkumine, mida toetasid laiad massid, koos turu radikaalse liberaliseerimisega…”

Poliitilise süsteemi liberaliseerimist kujutab Zubok mingi tohutu veana, mis võimendas Gorbatšovi ebaõnnestunult läbiviidud majandusreformide tagajärgesid. “Partei diktatuur oli vähemalt suuteline käivitama ning kontrollima vaevaliste ja raskete reformide käiku,” kuulutab Zubok. “1990. aasta alguses oli Gorbatšovil suur ja arvatavasti viimane võimalus rebida võit hävingu lõugade vahelt: tema majandusnõunik Nikolai Petrakov koostas väga hea radikaalsete majandusreformide programmi. Gorbatšovil oli presidendina veel võimu ja partei oli veel tema kontrolli all. Leedu mässas avalikult, aga Liidu venelastest tuumik oli endiselt keskuse kontrolli all. Gorbatšov oleks võinud määrata ametisse uue valitsuse, kehtestada presidendivõimu, kärpida liiduvabariikide õigusi varasemale tasemele ja minna edasi turumajandusliku reformiga.”

Lühidalt: NSV Liit võinuks minna enam-vähem sama teed, mille valis Hiina Rahvavabariik. Nojah, meie vaatepunktist on muidugi hea, et see nii ei läinud. Zubok tsiteerib aga mõnuga Deng Xiaopingi poega, kes ütles 1990. aastal ühele USA ajakirjanikule: “Minu isa arvates on Gorbatšov idioot.” – idioot selles mõttes, et ei kasutanud NSV Liidu lagunemise ärahoidmiseks piisavalt jõudu. Ma isiklikult kahtlen sügavalt, kas see oleks enam aidanud, aga see selleks – ajalugu olekseid ei tunne.

Palju huvitavaid detaile, aga…

Raamatust leiab palju huvitavaid detaile, eriti NSV Liidu majanduse kohta, korduvalt on juttu ka otseselt Eestiga seonduvast ning tegelastena käivad läbi näiteks Arnold Rüütel, Edgar Savisaar ja Lennart Meri.

Samas ei saa olla alati kindel selles, et Zubok faktiväidetes ei eksi, näiteks on ta ühes kohas (lk 92) kirjutanud, et Balti riigid iseseisvusid 1920. aastal (tõlkija on lisanud joonealuse paranduse), teisal aga (lk 94) teatab: “Gorbatšov määras Jakovlevi juunis 1988 tööd alustanud stalinlike repressioonide uurimiskomisjoni kaasesimeheks. Balti liiduvabariikides pärast nende inkorporeerimist Nõukogude Liitu toime pandud kuritegude uurimine oli osa selle tööst. Koguni Balti liiduvabariikide parteijuhid, Karl Vaino Eestis ja Boriss Pugo Lätis, keelitasid poliitbürood “andma oma poliitiline hinnang” seal 1940. ja 1949. aastal toime pandud massilistele küüditamistele.”

Tegelikult alustas selline komisjon tööd jaanuaris (otsus selle moodustamise kohta võeti NLKP KK poliitbüroo poolt vastu 1987. aasta septembris), küüditamine toimus 1941. aasta, mitte 1940. aasta juunis, ning vastav kiri kandis küll veel Karl Vaino allkirja, kuid see läks teele samal päeval, mil ta parteijuhi kohalt maha võeti, ning asjakohased taotlused esitati selles EKP KK büroo nimel. Vaino enda käsitluse küüditamistest leiab pigem tema poolt oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeval peetud ettekandest: “Inimesed olid sõjast väsinud, nad tahtsid rahulikult töötada ja uut elu ehitada, nõudes õiglaselt, et võetaks tarvitusele resoluutsed abinõud bandiitide ja nende toetajate vastu. Neid abinõusid rakendatigi. /—/ Me ei pea kunagi süütuteks ohvriteks õiglaselt karistatud hitlerlaste kannupoisse, bandiite, nõukogude võimu tõelisi vaenlasi.” Sellised väikesed nüansid on Zubokil kohati kaduma läinud.

Päevakajaline lõpetus

Detsembris kirjutas Zubok väljaandes Foreign Affairs, vastates muide Kaja Kallasele, et pikast sõjast Ukrainas ei võida keegi. Zubok märkis, et veniv kurnamissõda kahjustab eelkõige Ukrainat ning Lääs peaks tulema välja korraliku poliitilise plaaniga sõja lõpetamiseks. Rahuni jõudmine eeldab, et venelased tunnistaksid kaotust, aga ukrainlased ja nende toetajad aktsepteeriksid, et täielik võit on saavutamatu. Zuboki kohaselt peaks see plaan hõlmama Venemaa integreerimist Euroopa julgeolekuarhitektuuri ning kinnitusi, et Lääne valitsused tunnustavad ja respekteerivad sealset poliitilist juhtkonda, kui see järgib rahvusvahelist õigust, peab kinni sõlmitud kokkulepetest, aga ka külmutatud varade järkjärgulist tagastamist Venemaale, kui venelased on täitnud oma vägede tagasitõmbamise ja demilitariseerimisega seotud nõudmised. Pärast sõja lõppu tuleks kaotada ka kõik majandussanktsioonid. Toimuma peaks seega mitte Venemaa karistamine, vaid Lääne ja Venemaa lähenemine, sest üksnes see võib hoida ära sõjategevuse taaspuhkemise.

“Krimm on probleem. Ukrainlased on kindlalt otsustanud võtta tagasi see poolsaar, mida nad peavad, õigustatult, Ukrainalt varastatud territooriumiks ja Vene agressiooni sillapeaks. Läänel, seevastu, on tõsiseid põhjuseid karta, et Putin teeb kõik, mida annab teha, et hoida ära Krimmi langemist. See poolsaar on suurim takistus igasugustele läbirääkimistele Moskva ja Kiievi vahel. Lääne selgesõnaline nõudmine anda Krimm tagasi, kui eeltingimus rahuläbirääkimisteks, koondab aga ainult rohkem venelasi sõda toetama. Mõnikord on arukas strateegia jätta mõni keeruline teema tulevastele põlvkondadele,” leidis Zubok. “Mida kauem see sõda jätkub, seda hullemad on selle tagajärjed. Esimene maailmasõda… /—/ Selle asemel, et reageerida Moskva ja Kiievi viimastele ettevõtmistele või loota Putini peatset langemist, peab Lääs viimaks initsiatiivi haarama.”

Tõenäoliselt on tal õigus, et praegusel kursil jätkates kujuneb Ukrainas välja pikalt veniv kurnamissõda, mida on ohvrite kasvades mõlemal poolel järjest raskem lõpetada. Ootused Venemaa peatsest ja täielikust lüüasaamisest näivad olevat ülemäära optimistlikud, põhinevad soovmõtlemisel või asjatundmatusel. Pikemas perspektiivis kindlustaks rahu kõige paremini ilmselt tõesti Lääne ja Venemaa lähenemine, mitte igavene vaen, mille tõttu võib sõda kunagi kusagil uuesti puhkeda. Aga kas nüüd see Zuboki poolt rahuni jõudmiseks pakutav plaan on üldse realistlik? Oleks see nüüd tõesti praktikas teostatav, arvestades täna mõlemal pool rindejoont valitsevaid meeleolusid? Minu arvates mitte. Ja sama häda on ju tegelikult ka selle alternatiivse arenguteega, mida mööda minnes saanuks tema arvates päästa NSV Liidu – see tundub lihtsalt täiesti ebarealistlik, praktikas teostamatu.

Mingi kirjandusteadlaste nalja kohaselt on maailmas ainult üks teos, mis on sama tuntud ja mõjukas nagu James Joyce’i “Ulysses”, aga sellest tänapäeval veel vähem loetud, nimelt Marcel Prousti “Kadunud aega otsimas” – seitsmest osast koosnev romaanisari, mille teine köide “Õitsvate neidude varjus” ilmus tänavu Anti Saare tõlkes viimaks eesti keeles. Nagu “Ulysses”, nii valmis ka “Õitsvate neidude varjus” suuresti esimese maailmasõja ajal, ja nagu “Ulysses”, nii on ka “Kadunud aega otsimas” veel täielikult eestindamata, kuid Saare sõnul soovib ta selle tööga jätkata, ja ka Joyce’i suurteos peaks Paul-Eerik Rummo poolt lõpuks siiski täielikult tõlgitud saama. Nii et kõik ei ole veel kadunud. Lootust on.

Päris huvitav, kuidas see oleks mõjutanud eesti kirjanduse arengut ja kultuurielu, kui “Õitsvate neidude varjus” ja “Ulysses” oleks ilmunud eesti keeles juba sada aastat tagasi, aga selliste tüvitekstide puhul on muidugi parem hilja kui mitte kunagi.

Lühidalt kokkuvõetuna räägib “Kadunud aega otsimas”, mille iga köide on loetav eraldi romaanina, kirjanikuks kasvamisest, oma kutsumuse leidmisest. Saar on kirjutanud tõlkele põhjaliku järelsõna, milles märgib, et just peategelase murdeiga käsitlev teine köide on see osa, mis “on tulvil kõige suuremat janu elu, ilu ja armastuse järele, nimelt siin leidub kõige rohkem poeetilisi looduse- ja meeleolukirjeldusi, nimelt siin on seltskondlike ja isiklike pürgimuste kriitikasse segatud kõige rohkem humoorikat eneseirooniat.” Nii et “Õitsvate neidude varjus” on hea koht, kust alustada Prousti romaanisarjaga tutvumist. Olgu siinkohal mainitud sedagi, et 1919. aastal võitis see Prantsusmaa mainekaima kirjandusauhinna.

Margus Ott on märkinud tabavalt (kogumikus “20. sajandi mõttevoolud”, lk 91), et aeg on Prousti jaoks “ruumi neljas mõõde ja ta uurib aega eeskätt selleks, et leida viisi, kuidas sellest pääseda, kuidas liikuda ajatu poole.” Otsesest sündmustikust olulisemaks muutub teadvuse vool. Proust ei köida lugejaid dramaatiliste sündmustega. Paeluvalt mõjub eelkõige tema stiil, teksti voolavus ja elegants. Järgnevalt on siin toodud vaid üks üsna suvaliselt valitud lõik, mis seda hästi näitlikustab.

“Mõnikord aga ronisime talu külastamise asemel kõrgele kaljupangale ja kui sinna kord pärale jõudsime ning rohule istusime, pakkisime lahti oma võileivad ja koogid. Mu sõbrannad eelistasid võileibu ja imestasid, et mina söön ainult ühe gootipäraste suhkrukaunistustega šokolaadikoogi või lõigu aprikoositorti. Asi oli selles, et Chesteri juustu ja salati võileivad, see teadmatu ja uus toit, ei öelnud mulle midagi. Koogid aga olid kursis ja tordid võisid lobiseda paljust. Esimestes oli kreemi läägust, teises puuviljade värskust, mis teadsid kõike Combrayst ja Gilberte’ist ning mitte ainult Combray Gilberte’ist, vaid ka Pariisi omast, kelle õhtuoodetel ma neid uuesti kohtasin. Nad tuletasid mulle meelde noid “Tuhande ja ühe öö” koogitaldrikuid, mis oma “süžeedega” nii väga lõbustasid mu tädi Léonied, kui Françoise tõi talle ühel päeval “Aladini imelambi”, teisel “Ali-Baba”, “Äratatud magaja” või “Meremees Sinbadi randumas kõigi oma rikkustega Basras”. Oleksin väga tahtnud neid uuesti näha, aga mu vanaema ei teadnud, mis neist on saanud, arvates pealegi, et tegu oli lihtlabaste maalt ostetud taldrikutega. Kuid mis sellest, Combrays keset halli Champagne’i mõjusid nende vinjetid värvikirevate katketena nagu kivivõrestikus vitraažid pimedas kirikus, nagu laterna magica projektsioonid minu magamistoa videvikus, nagu india tulikad ja pärsia sirelid kohaliku raudteeliini jaama ees, nagu mu vanatädi portselanikogu ta elatanud provintsidaami hämaras kodus.” (lk 543-544)

Pole võib-olla igaühe tassike teed, aga mulle meeldib. Proust ei kirjuta tegelikult talumatult keeruliselt. Kindlasti ei ole “Õitsvate neidude varjus” nii raskesti loetav nagu “Ulysses”. Tal lihtsalt juttu jätkub kauemaks – seitse köidet “Kadunud aega otsimas” võtavad enda alla kokku kõvasti enam kui 4000 lehekülge – ja eks juba see mõjubki tänapäeva kiire elutempo juures paljudele heidutavalt.

PS. “Õitsvate neidude varjus” on loetav ka ajasturomaanina, kirjeldusena ühest ajajärgust. Omamoodi mõttelise järjena sobib sellisel juhul selle otsa hästi Stefan Zweigi “Eilne maailm”.

“Olen 42-aastane. Mul pole meest, last ega tööd. Olen oma korteri maha müünud, olen oma esimese raamatu valmis saanud ja endisest töökohast lõpparve võtnud. Olen astunud valgesse uttu – olen vaba ja kõigest prii.” lk 13

Järjekordne raamat, mida sai loetud selleks, et vaadata, kas see võiks jääda riiulisse ootama aega, mil minu tütred on piisavalt suured, et seda lugeda, räägib keskeakriisi jõudnud Soome naiskirjanikust, keda on tabanud nn. teise raamatu needus. Kankimäki järgneb inspireerivatele naistele nii ajaliselt, kultuuriliselt kui ka geograafiliselt kaugetesse paikadesse, astub nende jälgedes, uurib nende elu, et saada lõpuks valmis oma teine raamat “Naised, kellest ma öösiti mõtlen”.

“Kas tohib kõike kõrvalise ja võõramaalase pilguga vaadata? Kas ma saan veidigi andeks, kuna ma vähemalt püüan mõista? Kui ma oma esimeses raamatus Jaapanist kirjutasin, ei mõelnud ma säärastele asjadele üldse, vaid kirjutasin, mis pähe tuli, midagi tsenseerimata ega poliitkorrektsuse üle juurdlemata, kuid nüüd, Aafrikast kirjutades, on mul tunne, nagu liiguksin miiniväljal. Küllap on nii, et olgu ma kui tahes ettevaatlik, suudan end igal juhul õhku lasta.” lk 48

Umbes kolmandik raamatust on pühendatud Taani kirjanikule Karen Blixenil (1885–1962), kes on eestikeelsetelegi lugejatele tuntud eelkõige oma Aafrikast rääkivate mälestuste kaudu. Kankimäki näitab, et tema elu Aafrikas ei olnud tegelikult päris selline, millisena Blixen seda enda teostes kujutas. See oli ikka kõvasti keerulisem. Tema kannul käies maalib Kankimäki aga päris elutruu pildi ka tänapäeva Aafrikast.

Teine kolmandik on pühendatud maailmaränduritele ja reisikirjanikele. Pikemalt on seal tehtud juttu järgmistest tegelastest: Isabella Bird (1831–1904), Ida Pfeiffer (1797–1858), Mary Kingsley (1862–1900), Alexandra David-Néel (1868–1969) ning Nellie Bly (1864–1922), kelle enda tore raamatuke “Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma” avaldati eelmisel aastal lõpuks ka eesti keeles. Jutust käivad aga läbi veel mitmed teised sarnased seiklejad, üks on näiteks leedi Hester Stanhope (1776–1839).

“Tahad niisama pükse kanda? Mõtle järele, kas sa ikka võid endale lubada samasugust käitumist nagu keegi Lady Hester Stanhope, kes reisis 1810. aastal Lähis-Idas ringi meheks riietununa puhtalt seetõttu, et pidas pükse mugavamaks. Tema käitumine šokeeris britte südamepõhjani. (Araablased jälle arvasid, et tegu on mingi võõramaalaste kiiksuga.) Oli mis oli, kõnealune leedi suri Liibanoni mägedes üksildasena, peast segi läinuna ja täiesti vaesununa oma kolmekümne kuue toalises majas, mis kuulu järgi oli täis prahti, vanu arstimeid ja koidest puretud Araabia sadulaid.” lk 163

Stanhope on muu hulgas tuntud selle poolest, et tema eestvedamisel korraldati esimesed arheoloogilised väljakaevamised Palestiinas, kuid sellest ega ka paljudest teistest temaga seotud põnevatest seikadest Kankimäki raamatus juttu ei ole. Seal on ta vaid korraks vilksatav kõrvaltegelane.

Raamatu viimane kolmandik on pühendatud kunstnikele. Itaalia maalikunstnikud Sofonisba Anguissola (1532–1625), Lavinia Fontana (1552–1614) ja Artemisia Gentileschi (1593–1656?) on ehk tuntud kunstiajaloolastele, kuid käivad meediast tänapäeval läbi pigem näidetena nimedest, mida keegi eriti ei tea. Lisaks on seal Jaapani avangardist Yayoi Kusama (sünd. 1929), keda peetakse praegu küll edukaimaks elusolevaks naiskunstnikuks (teenistuse mõttes), kuid kelle kuulsuse kõrgaeg jääb ilmselt siiski juba aastakümnete taha – ei ole täna kindlasti nii tuntud nimi nagu Andy Warhol (1928–1987) või Yoko Ono (sünd. 1933), kuigi omal ajal on ta pälvinud päris laialdast tähelepanu.

Mia Kankimäki esimene raamat “Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma”, mida ma ei ole lugenud, rääkis Jaapanist, kuhu ta jõuab tagasi teise raamatu lõpuks. See on kindlasti raamat, mis väärib lugemist (julgen väita, et ka meestel). Veebist leiab sellele aga muidugi ka palju teisi soovitajaid, näiteks 1, näiteks 2, näiteks 3.

Edward Rutherfurdi “Hiina” on romaan, mille tegevus toimub tegelikult aset leidnud sündmuste taustal – 1839. aastal alanud oopiumisõjast kuni bokserite ülestõusu ja keisririigi languseni. Autori poolt välja mõeldud peategelaste kõrval astub selles üles terve rida ajaloolisi isikuid. Veidi üle kilo kaaluv teos (ligi 800 lehekülge teksti) pakub lugejale läbilõiget toonasest Hiina ühiskonnast, andes ühtlasi ülevaate selle suhetest välisilmaga ehk välisilma mõjust Hiinale. Tegelasi, tegevusliine ning sündmusi on palju, aga Rutherfurdi stiil muudab raamatu kergesti loetavaks. Mõned (üsna juhuslikud) tekstinäited:

Hommikul tundus kõik olevat võimalik. Alles siis, kui ta oli ärganud, lipsanud õue ja näinud hommikust udu, taipas Mei-Ling, mida peab tegema. Sest see, mida ta värava juurest tiigi poole vaadates nägi, ei olnud mitte see kerge hämu nagu eile, vaid tihe piimjasvalge udu. Läbipaistmatu. Kõikehaarav. Otsekui nähtamatuks tegev vaip, mille saatsid talle jumalad. Niisugune udu, kus võib otsekohe ära eksida, kui oled küllalt rumal, et sinna sisse minna. (lk 40)

Vaatasime läbi ühe paviljoni teise järel, ühe saare teise järel. Poleks ma seda kõike oma silmaga näinud, siis vaevalt oleksin seda uskunud. Röövijad polnud kõike ära viinud. Võetud oli kulda ja hõbedat, kalliskive ja pärleid, võetud oli maale ja usuga seotud kujusid ning sadade kaupa siidrõivaid. Olin kuulnud, et mõni sõdur olevat siidrõivad ka selga tõmmanud – kas selleks, et neid oleks lihtsam kaasa viia või mingi nende pidupäeva puhul, seda ma ei tea. Aga kõike ei olnud ära viidud sellel lihtsal põhjusel, et seda kõike oli liiga palju tuhandepealisel armeel laiali tassida. Aga see ei olnudki mulle kõige suurem jahmatus. Hävitustöö oli kõige hirmsam. Siidrõivad olid puruks rebitud, hindamatu väärtusega rullmaalid lahti rullitud lihtsalt selleks, et näha, kui pikad nad on, ja jäetudki siis maha, et neil trampida. Lakitud laekad lõhutud, pärlmutterkaunistused maha kraabitud, templi ornamendid ära rebitud. Seda polnud tehtud kättemaksuks või vihast. Hoopiski mitte. Nad lihtsalt lõbutsesid vaba päeva puhul. Neil polnud vähimatki austust ei Hiina keisririigi, selle valitsejate, selle õpetlaste ja kunstnike ega üldse millegi vastu, mis elus on kaunist. (lk 545-546).

Siis meenusidki mulle Cixi sõnad ajaloo kohta. “Midagi pole uut.” Hiina ajalugu on pikk. Šabloon võtab uue kuju, aga selle olemus jääb alati samaks. Dünastia käib pikkamisi alla. Ilmuvad sissetungijad. Puhkevad mässud. Taevatahe võetakse tagasi. Dünastia variseb kokku. Järgneb kaose ja sõjapealikute aeg. Viimaks taastab korra uus dünastia, mis harilikult tõuseb riigist endast. Vana impeerium tõuseb jälle mõneks järgnevaks sajandiks. Niisugune sündmuste käik poleks leskkeisrinnale arvatavasti meeldinud, aga vaevalt oleks see olnud talle üllatus. (lk 801)

Karl Martin Sinijärv on nimetanud seda suurepäraseks suvelugemiseks, kuid hästi sobib see ajaviiteks muidugi ka pimedatel sügisõhtutel. Ilo Tuule Rajand on toonud välja, et see teos sisaldab nii mõndagi, mis aitab mõista võib-olla paremini ka tänapäeva Hiinat. Triinu Rannaäär on aga märkinud, et selle romaani tegelaste jaoks on kõige olulisem, et nende perekonda ei häbistataks. Ehk siis see vana häbikultuuri teema, mis võib tekitada eestlastes, kellele on üldiselt omasem süükultuur, kohati suurt võõristust, kuid on võib-olla võtmetähtsusega element Hiina ja hiinlaste mõistmiseks.

Lugedes meenusid mulle Mel Gibsoni film “Apocalypto” (2006), mis räägib maiade tsivilisatsioonist enne hispaanlaste saabumist, aga ka Samuel Huntingtoni tuntud tähelepanek: “Lääs võitis maailma mitte oma ideede või väärtuste või religiooni üleoleku tõttu (mille võtsid omaks ainult vähesed teiste tsivilisatsioonide liikmed), vaid pigem oma üleoleku tõttu organiseeritud vägivalla rakendamisel. Lääne inimesed kipuvad seda tõsiasja sageli unustama; mitte-läänlased ei unusta seda iialgi.”

PS. Üks väheseid mulle kätte juhtunud ilukirjanduslikke teoseid, kus minajutustajana tegutseb eunuhh.