Rubriik: ajalugu

Andrus Kasemaa “Au kolhoosikorrale!” ilmselt enam suurt reklaami ei vaja, sest kirjastuse laost on see juba läbi müüdud, kauplustes on saadaval veel vaid viimased eksemplarid ning paljudest raamatukogudest on teos välja laenutatud. Seega tundub, et lugejaid leidub. Huvitav, kui paljud neist leiavad sellest seda, mida ootasid või otsivad?

Kui lugeda seni ilmunud arvustusi, võib öelda, et igaüks näeb asja ikka oma mätta otsast, nagu tavaliselt.

Poliitiliselt korrektne vaatepunkt

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv kuulutas, et “Au kolhoosikorrale!” rabas teda lausa jalust. See olevat “leebe, ent julm sissevaade inimeste siseilma, kes täiega ongi endile kolhoosiaja kuldseks muinasajaks kujutlenud,” kusjuures “ega Kasemaa saagi jo ealiste iseärasuste tõttu okupatsiooniaega mäletada – ta meenutab ja idealiseerib seda paljude inimeste kaudu, paljude mälestuste kaudu. Autori enesekõnet ei maksaks liialt usaldada, ses on küllitsi toda särasilmset kapitalismusevastalisust ja marksismusesõbralikkust – teadmisteta tundmusi ühesõnaga. Annan andeks suurepärase sõnaseade eest. Ise ei mäleta tost ajast peale lögase saepuru poodide põrandail midagi ilusat. No ma olin linnalaps. Ju maal oli korraks etem olu. Ikkagi ja ausalt saadan omas meeles kukele kogu kolhoosi- ja okupatsiooniaja.”

“Samas näen, et autor on sündinud tükike aega pärast Brežnevi surma. Ent minajutustaja väidab end Brežnevi lõpuaastaid mäletavat. Nii et väike lootus mul ikkagi on, et eesti kirjanik ise ei ole üksnes nunnu andekas totu, vaid hoopis kavalam ning kirjutanud raamatusse iseendaks, minajutustajaks sisse hoopis ühe teise iseenese. Natuke vanema ja tunduvalt napakama,” leebub ta aga kohe samas. “Aitab mõista inimesi, kel tolle ajastu suhtes kummalisi tundeid on. Õnneks kasvavad järjest peale põlvkonnad, kes okupatsiooniaegse jamaga sugugi suhestuda ei taha. Lugegu ja imestagu, mismoodi on võimalik mõelda.”

Minu arvates Kasemaa kolhoosikorra idealiseerimisega ei tegele. Minajutustaja võib temaga muidugi mingeid ühisjooni omada (ei tea, ma isiklikult ei tunne seda autorit), kuigi kannab teoses teist nime ja hekseldab tegelikult läbi ka möödaniku pahupooled. Sinijärvele võiks siinkohal soovitada võrdluseks tema enda vanaisa Erni Hiire luulekogusid 1940-ndatest ja 1950-ndatest, kuid usun, et ta on neid juba lugenud – eks see ole ilmselt ka üks põhjustest, miks kaldub nüüd ise teise äärmusse, aga see selleks.

Noorte vasakintellektuaalide vaatepunkt

Justkui vastusena Sinijärve kriitikale, mis oli Kasemaa suhtes kergelt üleolev ehk selgelt ülekohtune, rõhutasid noorema põlvkonna vasakintellektuaalid Hanna Linda Korp ja Joosep Norma oma Sirbis ilmunud arvustuses, et “Au kolhoosikorrale!” on eelkõige praeguse Eesti kõverpilt: “Tema raamatute tegelased on ilma jäänud või ilma jäetud taasiseseisvunud Eesti eduloost, nad elavad kusagil ääremaal koledates lagunevates majades, teenivad miinimumpalka või ei käigi tööl. Aina kasvavate elamiskulude valguses on aina vaesemaks jäävast eestlasest kirjutamine tõepoolest asjakohane, seda enam, et Kasemaa on üks vähestest autoritest, kes ultraliberaalse majanduspoliitika hammasrataste vahele jäänud inimestest üldse kirjutab.”

“Napp retseptsioon on Kasemaa uue romaani puhul täheldanud mineviku­ihalust, mida ärgitab mõistagi ka teose bravuurikas pealkiri,” möönavad nad samas. “Hea tahtmise korral on “Au kolhoosikorrale!” võimalik lugeda ka vastulausena president Kersti Kaljulaidi palju kõmu ja pahameelt tekitanud tõdemusele, nagu Nõukogude Eestis ei oleks saanud olla helget lapsepõlve. Kasemaa näitab selle raamatuga – küll tublisti liialdades –, et sai küll! Veelgi enam: isegi okupatsiooni­ajal elanul võis olla ka tore noorus-, töö- ja pensionipõlv. Nagu öeldud, ei peaks “Au kolhoosikorrale!” assotsiatiivne ja elliptiline narratiiv ega absurdini ulatuv hüperboolsus Kasemaa pikaajalisemaid lugejaid eriti üllatama.”

Nojah, mina ühtegi tema varasemat raamatut lugenud ei ole. “Au kolhoosikorrale!” pealkiri kõlab mulle nagu (pehmelt öeldes) irooniline viide ühele kolhoosikorda propageerinud kunstilises mängufilmis “Valgus Koordis” (1951) kõlanud laulule (toodud allpool), mille sõnade autor on muide Juhan Smuul. Ühesõnaga: geniaalne!

Korp ja Norma kirjutavad, et “erinevalt eelmistest raamatutest ei puuduta Kasemaa siin peaaegu üldse identiteediga, eriti geiks olemisega seotud küsimusi – oluline on miski muu.” Mina, nagu märgitud, Kasemaa varasemaid raamatuid lugenud ei ole, seega võrdlusmoment puudub, aga kui jätta kõrvale pilkuköitev kaanepilt, kus tornide ja kraanade kohal kõrgub mingi Tom of Finlandi nõukogudelik vaste (tean, olen lugenud liiga palju Freudi!), siis tuleb gei-teema sisse juba esimesel leheküljel (täpsemalt on selleks lk 7, kust algab esimene peatükk) ja käib hiljem korduvalt läbi ka pikemalt, eriti rõhutatult peatükis “Kotkad”, mille eest kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp võiks anda Kasemaale tänavu maakonna kultuuripreemia.

Lõpetuseks veel üks vaatepunkt

Toon mainitud peatükist välja kaks lõiku (hoopis teisel teemal), mis seda raamatut lugema võiksid meelitada: “Lähen bussijaama sisse ja sorin raamatute seas. Mulle meeldib alati bussijaamade reisiraamatukogust endale lektüüri saada. Seekord sain John Steinbecki “Teekond Charleyga”. See teos on mulle alati meeldinud. Räägib 1960ndate Ameerikast. Kirjanik läheb koeraga Ameerikat avastama ja teeb oma kodumaale ringi peale. Läheb nii-öelda nostalgialaksule. Steinbeckile tehakse suur auto tehases valmis. Ju mingi kerge selline sponsorleping. Eesmärk on teada saada, kui palju Ameerika on muutunud. Olen seda Steinbecki raamatut ikka ja jälle nautinud. Seekord jäi siis näppu. Heldimusest. Mõned raamatud jäävad aastateks meelde ja tekitavad ikka ja jälle häid mälestusi.

Mõnus muidugi lugeda ka neil vaestel. Kindlasti soovitaks, kui nad tasuta maakonnaliini bussiga koju sõidavad, Vooremaa mõnusaid mägesid võtavad, läbi Kuremaa, kauni Palamuse ja Luuani – see Steinbecki teos oleks neile mokkamööda. Kahjuks on see, mis neile rohkem mokkamööda näib olevat, viin ja õlu. Vaheldumisi.”

See, et ka mulle meeldivad bussijaamades olevad reisiraamatukogud ja Steinbecki “Teekond Charleyga” (sellest tõukudes võib ehk öelda, et Kasemaa eesmärk on näidata, kui palju Eesti on muutunud), ei ole ainsad asjad, mis minajutustajaga kergesti ühisosa leida võimaldavad. Rustikaalne element, millele on viidanud ka näiteks Mae Lender, seob samuti. Oli päris üllatav lugeda, et see tegelane on kunagi lapsepõlves, kuid siiski juba pärast kolhoosikorra kadumist, isegi kusagil vanas viljakuivatis toimetanud. Huvitav, kas Kasemaa kirjutas selle koha peal endast?

Pealkiri “Au kolhoosikorrale!” on eksitav selles mõttes, et suuremas osas räägib see raamat tegelikult kolhooside kadumisele järgnenud ajast (tänapäevani välja), millest osa, kuid tõesti vaid osa moodustavad ka inimeste mälestused eelnenust. Meie põlvkond (1980-ndate algupoolel sündinud) leiab sellest kindlasti palju tuttavat.

Kasemaa minajutustaja kasutab sageli vabade assotsiatsioonide meetodit, mis võimaldab teha tekstis ootamatuid pöördeid, luua ettearvamatuid seoseid. Olulisel kohal on ka tema mõtisklused endast kui kirjanikust. Iseloomulik on selle juures, et inspiratsiooni ammutab ta mitte uudistest, vaid päästeameti operatiivinfost (võsareporteriks see siiski ära ei kisu, üldmulje jääb nii soliidsem kui ka siiram).

PS. Lihtsalt nalja pärast panin siia lõppu veel ühe laulu.

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv leidis seda teost tutvustades, et “sääne köide on uhke koduriiulis, isegi kui teda ealeski ei loeta või vast väheke sirvitakse. Kunagi osteti entsüklopeediaid ega avatud neid ealeski, täna soovitan mereraamatut. No on väärt nii lugemist kui omamist.”

Jah, raamat on kena, kaalub 1.585 kg ja sobib riiulis hästi mõne aasta eest ilmunud kaheköitelise mammuti “Eesti Vabadussõja ajalugu” kõrvale. Mõlema koguteose koostamine kestis aastaid ning vaevalt leidub palju neid, kes oleks need päris rida-realt läbi lugenud. “Eesti merenduse ajalugu” on minu hinnangul siiski kergemini loetav, sest see käsitlus hõlmab pikemat perioodi, mistõttu on jutt tunduvalt vaheldusrikkam ja kokkuvõtlikum – piisavalt detailne, aga mitte nii üksikasjadesse laskuv. Vaheldurikkust lisab seegi, et kaasatud autoreid on rohkem. Nende tase on üldiselt ühtlaselt hea, kuid käekiri kohati erinev.

Tarmo Soomere märgib saatesõnas, mille avaldas ka ajaleht Sirp, et see koguteos on suur samm adekvaatse enese­positsioneerimise poole: “Juba siis [st. tuhat aastat tagasi] oli meie kant – nagu praegugi – kogu Läänemere piirkonda hõlmavate kaubanduslike, poliitiliste ja ühiskondlike sidemete võrgustiku osa. Siin ei olnud (ja tõenäoliselt pole kunagi olnud) läbi­sõiduala, vaid tsoon, kus tuli arvestada kohalike ühiskondlike ja poliitiliste oludega.”

Tänavu avaldatud I köide hõlmab perioodi Eesti randade asustamisest kuni Teise maailmasõja alguseni. See on jagatud viieks osaks: Eesti merenduse esiajalugu; Eesti merendus keskajal – muistsest vabadusvõitlusest Vene-Liivi sõjani; Uusaeg: Vene-Liivi sõjast kuni esimeste aurulaevadeni; Eesti merendus 19. sajandi keskpaigast Esimese maailmasõjani; Iseseisva riigi merendus 1918–1940. Iga osa koosneb hulgast peatükkidest, milles oma ala eksperdid annavad asjatundlikke, kuid samas ka laiemale lugejaskonnale sobivaid ülevaateid kitsamatest alateemadest (näiteks Marika Mägi kirjutab sellest, mida räägivad eesti meresõitjatest Põhjala saagad ja keskaegsed kroonikad).

Kaptenleitnant Ott Laanemets oli Sirbis kõnealust teost arvustades kohati üsna kriitiline, märkides, et see raamat näitab ka meie merendusajaloo uurimise hetkeseisu. Seda kindlasti. Inimesena, kelle isiklik kokkupuude merendusega piirdub ajateenistusega Eesti mereväes, kuid keda mereajalugu on väikest viisi ikka huvitanud, leidsin mina sellest teosest enda jaoks küllaltki palju uut infot – hea, et senised uuringud sedasi kokku on võetud, sest vaid vähesed fanaatikud suudavad ja jõuavad ennast ju neist kõigist ise läbi närida. Minu meelest ei ole ka kronoloogiline ülesehitus sellise ülevaate puhul puudus – teemade terviklikud käsitlused (näiteks Läänemere kaubalaevandus ja/või meresõjad läbi kogu ajaloo jms.) sobivadki paremini hoopis omaette raamatuteks, mis ehk loodetavasti kunagi ilmuvad.

Tekstist käisid küll läbi mõned minu kauged sugulased, näiteks Jakob Prei, aga perekonnaloo uurimiseks see teos, sarnaselt kaheköitelisele Vabasussõja ajaloole, ilmselt üldiselt hästi ei sobi, sest üldistusaste on liiga suur. Samas annab see hea ülevaate laiematest arengutest, aitab mõista sündmuste taustu ning võib pakkuda kohati ka selliseid detaile, millest on kasu perekonnaloo uurijatelegi. Eriti muidugi neile, kelle poolt uuritavad on olnud kuidagi seotud merendusega.

“Kuigi raamat on mahukas ja sisutihe, ei suuda see kajastada kõiki sündmusi meie merenduse tormisest ajaloost, need peatükid tuleb kirja panna noorematel ajaloolastel. Ees seisab suur töö koguteose II köitega,” rõhutatakse raamatu ümbrispaberil. Jah, selle ilmumiseni võib kuluda veel päris kaua aega, sest korralikult läbiuurimata ala on suur.

Harvardi Ülikooli Ukraina-uuringute instituudi direktor Serhi Plohhi (sünd. 1957) alustas oma karjääri ajaloolasena Ukraina NSV-s. 1983–1991 töötas ta õppejõuna Dnipropetrovski Ülikoolis, jõudes välja professori ametikohani. 1991. aasta augustiputši ajal lendas ta Kanadasse, kus asus pidama Alberta Ülikoolis külalisprofessorina loenguid rahvusküsimusest NSV Liidus. Hiljem jäigi Ameerikasse. Oma uurimistöös on Plohhi keskendunud Ida-Euroopa, eriti Ukraina ajaloole.

Tema teostest oli mul varem loetud “Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp” (2014, e.k. 2016), milles ta keskendub NSV Liidu viimastele elukuudele. Plohhi teesi kohaselt oli NSV Liidu saatuse jaoks ülioluline see lühike periood, mis jäi augustiputši ning NSV Liidu esimese ja viimase presidendi Mihhail Gorbatšovi tagasiastumise vahele, kusjuures NSV Liidu saatuse määrasid ära kahe suurima liiduvabariigi Venemaa ja Ukraina omavahelised suhted. NSV Liidu lagunemise “peasüüdlasena” kujutas ta Ukraina toonast presidenti Leonid Kravtšukki, kes keeldus siis uue liidulepingu sõlmimisest.

Sellist ajalookäsitlust, mida “Viimane impeerium” väljendas, võib nimetada ukrainotsentristlikuks. Rodric Braithwaite, kes oli 1988–1992 Briti suursaadik Moskvas, märkis seda raamatut arvustades, et Plohhil on küll õigus, et NSV Liit võinuks elada üle Balti riikide lahkumise, kuid muutunuks poliitiliselt mõttetuks ilma Ukrainata, aga NSV Liidu viimased elukuud, millele ta keskendub, “polnud enamat kui viimane vaatus pikaleveninud, mitmetahulisest ja eepilisest draamast. Selleks ajaks ei olnud enam küsimus kas, vaid kuidas NSV Liit viimaks laiali laguneb.”

Sellises kitsamalt Ukraina ajaloole keskenduvas teoses nagu “Euroopa väravad”, mis hõlmab ajaliselt märksa pikemat perioodi, on ukrainotsentrism muidugi õigustatum. Plohhi alustab 5. sajandil eKr elanud Herodotosest, kelle “kirjeldus sküütidest ning maadest ja rahvastest, keda nad valitsesid, tegi temast mitte ainult Ukraina esimese ajaloolase, vaid ka esimese geograafi ja etnograafi” (lk 30), kuigi ise ei külastanud “ajaloo isa” Herodotos seda piirkonda ilmselt kunagi, ja jõuab välja aastasse 2020, mil Ukraina presidendiks on Volodõmõr Zelenskõi, tema erakond Rahva Teener on võitnud parlamendivalimised ning pärast seda peaministriks saanud Oleksi Hontšaruki valitsus juba ametist lahkunud, aga konflikt Venemaaga ei ole veel muutunud täiemahuliseks sõjaks.

Inglise keeles avaldati “Euroopa väravad” juba 2015. aastal, aga 2021. aastal ilmus selle täiendatud väljaanne, mis tõlgiti nüüd siis ka eesti keelde.

Plohhi toob hästi välja, et 2014. aastal alanud relvakonflikt muutis kiiresti Ukraina ühiskonna geopoliitilist orientatsiooni. Varem kõiguti ida ja lääne vahel, aga seejärel saavutasid selge ülekaalu läänemeelsed jõud, enamik riigi elanikest asus toetama ühinemist Euroopa Liidu ja NATO-ga. Toetus lähedaste suhete arendamisele Venemaaga kukkus kolinal. Samas on aga kogu tema eelnev käsitlus Ukraina varasemast ajaloost tegelikult kinnitus sellele, et välispoliitiline orientatsioon võib muutuda kiiresti mitte üksnes suuremate inimühenduste, vaid ka üksikisiku tasandil. Ja mitte üksnes poliitiline orientatsioon, vaid ka kultuuriline identiteet.

Plohhi annab sisuliselt ülevaate pikast arengust, mille saaduseks oli sõjaeelne Ukraina, kus kakskeelsusest ja multikultuurilisusest oli saanud norm, inimesed võisid määratleda ennast üheaegselt venelaste ja ukrainlastena ning isegi need, kes määratlesid ennast ainult venelastena, olid sageli vastu Venemaa sekkumisele Ukraina asjadesse ning võisid kuulutada nagu üks Kiievis elav venelane Facebookis (lk 409): “Ukraina on mu kodumaa. Vene keel on minu emakeel. Ja ma tahaksin, et mind päästaks Puškin. Ning vabastaks kurbusest ja rahutusest samuti Puškin. Puškin, mitte Putin.”

Eelmisel aastal, kui Putin sõja käima tõmbas, ei kulunud siiski kaua, et Ukrainas hakkaksid langema Puškini monumendid ning põlu alla langeksid ka Gogol, Lermontov, Tolstoi, Dostojevski ja teised vene kirjandusklassikud (Kiievis eemaldati isegi mälestustahvel hoonelt, kus õppis kunagi Mihhail Bulgakov), keda tänapäeva ukraina rahvusluse ideoloogid hakkasid süüdistama vene imperialismi toetamises.

Teoreetiliselt võib Ukraina derussifitseerimine aidata kaasa sõjalise konflikti lahenemisele, sest kui ühendada Ukraina lahti n-ö vene maailmast, siis ei saa see kujutada endast ka mingit poliitilist alternatiivi Venemaa jaoks – järelikult ei ole Putini režiimil vaja enam karta, et demokraatia sealt sinna leviks ning võib leppida iseseisva Ukraina riigi olemasoluga. Veidi sarnane lugu sellele, kuidas jõuti pärast teist maailmasõda ukrainlaste ja poolakate suhete normaliseerimiseni – ulatuslike küüditamiste abil ehk inimesi segarahvastikuga piirkondadest massiliselt ümber asustades, rahvuste vahele selgemaid piire tõmmates, mille ekvivalendiks on nüüd siis kultuuriline eraldumine.

Eestis on Plohhi “Euroopa väravad” võetud vastu suure lugupidamisega (Sinijärv, Tarve, Haav, Vseviov, Pääbo jt.). Selles on nähtud vajalikku raamatut, mis aitab mõista praegu Ukrainas toimuvat. Täiesti nõus. Muu hulgas peaks see aga aitama mõista ka seda, et ajaloos tagasi vaadates ei ole olemas sellist asja nagu Ukraina loomulikud piirid, ning on üsna naiivne loota, et Venemaa võiks nüüd Krimmist loobuda.

Krimmi viimine Ukraina NSV koosseisu toimus 1954. aastal NSV Liidu juhi Nikita Hruštšovi algatusel majanduslikel põhjustel, et korraldada paremini selle piirkonna majandust (lk 342). Kui Saksa impeeriumi relvajõud ja Ukraina Rahvavabariigi väed vallutasid 1918. aastal Krimmi bolševike käest, kes olid sooritanud sealt nende vastu rünnakuid, ei olnud Keskraada nendele aladele üldse pretendeerinudki ja Krimmi annekteerimist Ukraina Rahvavabariiki ei toimunud (lk 247). Kuidas üldse kujutada ette valdavalt venelastega asustatud piirkondade tagasivõitmist olukorras, kus Ukrainas hoogustub just selline derussifitseerimispoliitika, millega hirmutades need nüüd Venemaa poolt anastati? Selles mõttes ajalugu optimismiks küll põhjust ei anna.

Heiko Pääbo kirjutas Plohhi teost arvustades: “Selle raamatu lugemisel tekkis mul aga tunne, et ehk on aeg küps Eesti autori kirjutatud Ukraina ajaloo käsitluseks, et tuua sealne areng meile lähemale. Erinevalt USA auditooriumist on meil Ukraina ajalooga mitmeid kokkupuutepunkte (nt viikingid, Russi riik, Põhjasõda või venestamine) ja samamoodi kulgenud ajalooprotsesse, mille võrdlemine või tutvustamine Eesti paralleelidega teeks Ukraina ajaloo siin veelgi mõistetavamaks.”

Täiesti nõus. Üksikuid kilde võib selles osas leida siiski ka kõnealusest raamatust, näiteks seoses juba 18. sajandil keisrinna Katariina II reformide taga valitsenud mõtlemisega (lk 166). “Väikevene, Liivimaa ja Soome on kubermangud, mida valitsetakse kinnitatud privileegide järgi,” kirjutas Katariina 1764. aastal. “Need kubermangud ja ka Smolensk tuleks kõige hõlpsamal võimalikul moel venestada, et nad lakkaksid vaatamast nagu hundid metsa poole.” Ligi 260 aastat hiljem on Venemaa katse hoida Ukrainat enda mõjusfääris viinud muu hulgas selleni, et Tartu Ülikooli esitati vene keel võõrkeelena õpetaja erialale sisseastumiseks 25-le kohale kaks avaldust – tundub, et Putini poliitika “vene maailma” edendamiseks naabermaades on osutunud veidi kontraproduktiivseks. Samas oleks aga raske kujutada ette Ukraina või Eesti ajalugu ilma Venemaata.

Soome ajaloolase Seppo Zetterbergi viimane teos nägi eesti keeles (tõlkinud Sirje Olesk) trükivalgust isegi varem kui soome keeles. Soomes ei ole see tegelikult seni veel üldse ilmunudki.

Raamatu kaanekujunduses (kujundanud Mari Kaljuste) on kasutatud küll Viljandi Muusemi fotokogus leiduvat koloreeritud postkaarti, mis on pärit umbes aastast 1910, vaatega Lossi tänavale, kuid Viljandit ei ole Zetterberg maininud selles teoses isegi möödaminnes ning jutt jõuab lõpuks välja alles 19. sajandi keskpaika, mitte 20. sajandisse.

Kuigi pealkiri “Reisimuljeid vanadest Baltimaadest. Rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil” viitab üsna kitsalt Eesti-, Liivi- ja Kuramaale, leidub selles raamatus ka pikki kirjeldusi reisidest Soome.

See viimane ei ole üllatav, sest teos on kirjutatud selgelt ikkagi eelkõige soomekeelset lugejat silmas pidades, ega ka tingimata puudus. Näiteks on päris huvitav koht, kus Faddei Bulgarin võrdleb Helsingi ja Balti provintside kõrgseltskonna peokultuuri. Soome rootsikeelne eliit olla lõbutsenud täiest südamest, kusjuures kodanlased ja aadlikud koos, kuid Läänemere teiselt kaldalt tulnutele, eriti naistele, selline “segatud seltskond” ei meeldinud, ja nemad säilitasid alati vaoshoituse.

“Bulgarin kirjutas, et Läänemere provintsides võisid küll aadlimehed käia alamate seisustega läbi ja nende kokkusaamistel, kuid naised mitte mingil juhul. “Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naise juurde.” Keskmiste seisuste liikmetest oli vaid üliõpilastel õigus tantsida Liivimaa aadlineidudega, kuid kui üliõpilasel oli kaupmehest vend, siis see vend ei oleks kindlasti julgenud paluda tantsima Fräulein’i. “Nii ei saa Liivimaal kunagi korraldada avalikke tantsuõhtuid, sest rahvas on jagunenud kastidesse,” võttis Bulgarin kokku. Suvel võis küll Tallinna ja Liepāja kuurortides erandeid ette tulla. Aadlipreilid tantsisid kaupmehetütardega ühel ballil, kuid mitte kunagi nende seas ja alati paaris vaid aadlisoost kaaslasega.” (lk 140)

Nagu poola päritolu Faddei Bulgarin (1789–1859), kes veetis oma elu teisel poolel suure osa ajast endale kuulunud Karlova mõisas, nii viibisid ka mitmed teised Zetterbergi poolt tsiteeritud tegelased meie mail tegelikult pikemalt, mitte vaid läbisõidul olles.

Eestlastest sellest raamatust kahjuks väga kultuurset muljet ei jää. Neid on välismaised reisimehed ja -naised näinud sel ajal pigem veidi kohtlaste, paheliste ja turris tüüpidena, kusjuures korduvalt on leitud, et eestlased on veel suuremad joodikud kui venelased ja lätlased. Baltisakslased paistsid seevastu silma karskemate eluviisidega.

August Wilhelm Hupeli (1737–1819) refereerides on Zetterberg toonud samas päris hästi välja kõrtsimajanduse erinevused Eesti- ja Liivimaal. Eestimaa kubermangus võis iga maaomanik avada nii palju kõrtse kui tahtis. Liivimaa kubermangus võisid kõrtsi avada vaid need, kellel see oli märgitud juba Rootsi-aegses vakuraamatus või kes olid saanud vastava õiguse hiljem. Sellest tulenevalt oli Eestimaa kubermangus kõrtse väga palju ja tihedalt, kuid Liivimaa kubermangus võis läbida pikki vahemaid neid kohtamata. Küllap mõjutas see siis vähemalt mingil määral ka kohaliku maarahva joomakombeid.

Raamat on huvitav, aga kohati soovinuks siiski, et Zetterbergi rõhuasetused olnuks teistsugused. Näiteks Elizabeth Rigby (1809–1893) Eestimaal viibimisega seoses on kõigepealt üle kolme lehekülje juttu sellest, kuidas ta reisis oma Tallinnas elanud õe juurde, kes oli abiellunud baltisakslasega. Seejärel üks väike lõik: “Eestis veetis Rigby oma õe juures kaua aega, reisis mööda Eestimaad ja tutvus selle tähtsamate kohtade ja inimestega. Oma kirjadesse jättis ta unustamatu pärandi 1830. aasta teise poole provintsielu ja inimeste kohta.” Pärast seda on pühendatud viis lehekülge ühele Rigby lühireisile Helsingisse. Ja ongi kõik.

Rigby viibis siis Eestis mitu aastat (käis siin korduvalt ka hiljem) ning jättis oma raamatuga “A Residence on the Shores of the Baltic. Described in a Series of Letters” (1841), millest ilmus peagi mitu kordustrükki (neist ühele viitab ka Zetterberg), tõesti unustamatu pärandi siinse provintsielu ning inimeste kohta, kuid midagi täpsemalt me sellest Zetterbergi teosest kahjuks lugeda ei saa. Peame pöörduma kasutatud allika enda poole.

Puuduseks võib pidada sedagi, et tekst ei sisalda (erinevalt Zetterbergi varasematest teostest) konkreetseid viiteid. Raamatu lõpust leiab lisaks isiku- ja kohanimede registrile õnneks peatükkide kirjutamisel kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu, aga mille põhjal mõni konkreetne lõik on kirjutatud, seda võib igaüks seda vaadates ise nuputada. Nii et mõjub kokkuvõttes veidi rabedalt, kuid lugemist väärib see raamat ikkagi.

TÄIENDUS: Juhiti tähelepanu autoriga tehtud intervjuule, millest selgub, et kõnealune teos oligi mõeldud ilmuma ainult eesti keeles – soome keeles seda nüüd ei avaldatagi. Kui nii, siis on tehtud valikud eriti kummalised. Mulle jäi lugedes küll mulje, et see raamat on kirjutatud soome lugejatele. Ja nagu Facebookist võib lugeda, leidub nende hulgas ka neid, kes seda juba ootavad. Nii et see võiks ilmuda ikkagi ka soome keeles.

Jälle üks raamat, mida lastakse lugeda juba tudengitel ülikoolides, näiteks Tartu Ülikoolis.

Briti ajaloolane Helen Rappaport jätkab oma tuntud headuses. “Pärast Romanoveid” asetub kenasti ühte ritta tema kahe eelnenud teosega, kuid ei ole päris stiilis uued-sõnad-vanal-viisil. “Revolutsiooni küüsis” (2016, e.k. 2017) rääkis 1917. aastal Venemaal pöördeliste sündmuste keerisesse sattunud välismaalaste lugusid. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (2018, e.k. 2019) pajatas luhtunud katsetest tsaariperekonna päästmiseks, aga ka Romanovite langusest ja Venemaal tekkinud kaosest laiemalt. “Pärast Romanoveid” (2022, e.k. 2023) viib lugejad Pariisi, millest kujunes vene emigrantide tähtsaim keskus.

Nagu viitab juba teose alapealkiri, “Vene pagulased Pariisis belle époque’ist revolutsiooni ja sõjani”, ei alga see lugu tegelikult 1917. aastal Venemaal puhkenud revolutsiooniga (belle époque ehk kaunis ajastu tähistab üldiselt aastaid 1871–1914, eelkõige Prantsusmaa ja Belgia ajaloos). Esimesed peatükid on pühendatud hoopis Venemaalt saabunute (rikkad suurvürstid, vaesed kunstnikud jne.) elule ja seiklustele Pariisis revolutsioonile eelnenud kümnenditel, näidates, kui tähtis sihtpunkt oli Pariis venelaste jaoks juba siis.

Seejärel käsitleb Rappaport seda, kuidas suuremad inimmassid revolutsiooni mõjul pagulusse sattusid. Teeb ta seda aga muidugi peamiselt üksikisikute saatusi lahates, kurbi lookesi pajatades.

Umbes pool raamatust räägib vene pagulaste elust, tööst ja katsumustest Pariisis sõdadevahelisel perioodil. Näiteks sellest, et aastatel 1922–1935 asutasid nad seal kokku 27 moemaja ning Pariisi moetööstus andis vahepeal tööd enam kui kolmele tuhandele venelannale, aga vaesunud suurvürstidest võisid saada portjeed ja meestele oli enamasti unistuste ametiks taksojuht – igasuguste pagulaste hulgas toona ilmselt veel hinnatum töökoht kui tänapäeval.

Oleks tegelikult päris huvitav teada, kui paljud neist naistest olid töötanud moe alal juba Venemaal. Üks minu enda vanavanaemadest, kes oli läinud 1913. aastal 17-aastaselt Peterburi ning töötas seal kübarategijana, kirjutas 1920. aastal Eestisse opteerumiseks luba taotledes enda elukutseks modistka. Tsaariajal oli moetööstus Peterburis ju päris tugeval järjel ja hästi arenenud. Ei tea, kas kusagil arhiivis leidub sarnaseid dokumente, kuhu on pandud kirja Pariisi jõudnud pagulaste varasemad ametid… mingit statistilist kokkuvõtet sellest oleks küll huvitav lugeda.

Rappaport kirjutab ka vene pagulaste omavahelistest poliitilistest nääklustest ja sellest, kuidas nõukogude agendid nende silmapaistvamatele juhtidele jahti hakkasid pidama. Palju on juttu kirjanike ja teiste kultuuritegelaste virelemisest. 1920. aastal Venemaalt emigreerunud Ivan Bunin, kellele anti 1933. aastal Nobeli kirjandusauhind, oli küll üks kuulsamaid pagulaskirjanikke, kuid temagi teoste tiraažid ei olevat olnud kunagi suuremad kui 500–800 eksemplari. Narkootikumide üledoosi tõttu surnud luuletaja Boriss Poplavski (1903–1935) kirjutanud aga Vladimir Nabokovile: “Kuulsaks? … Ära aja naerma. Kes teab minu luuletusi? Tuhat? Tuhat viissada, kõige rohkem kaks tuhat intelligentsemat pagulast, kellest üheksakümmend protsenti neid ei mõista. Kaks tuhat kolmest miljonist pagulasest! See on menu provintsis, mitte kuulsus.”

Pagulaste vanem põlvkond hoidis kaua kinni oma mälestuste Venemaast, aga noorem suuresti assimileerus, andes ka mitmeid Prantsuse ühiskonnas silma paistnud isikuid, näiteks Henri Troyat (1911–2007), kes oli küll sündinud (venepärase nimega Lev Tarassov) armeenlasest kaupmehe perekonda Moskvas, kuid kujunes üheks 20. sajandi viljakaimaks ja menukaimaks prantsuse kirjanikuks.

Viimane peatükk on pühendatud vene kogukonna hääbumisele Prantsusmaal 1930-ndate kriiside, järgnenud sõja ja Saksa okupatsiooni mõjul. Teise maailmasõja lõpuks oli kogu Prantsusmaale jäänud kokku veel vaid 55 tuhat venelast ning 1950-ndateks kujunes vene emigrantide poliitiliseks ja kultuuriliseks pealinnaks Pariisi asemel New York. Nii et see on punkt, kuhu Rappaport sel korral ajajoonel ja geograafiliselt välja jõuab. Teekond sinna on aga väga sisutihe, nagu tavaliselt.

Selle teosega on mul väga pikaajaline ja eriline suhe. Sain selle olemasolust teada juba umbes 14-15-aastaselt, kui lugesin kodus riiulist leitud kõrgkooliõpikust “XVIII sajandi väliskirjandus” (Valgus, 1973) ülevaadet Laurence Sterne’i elust ja loomingust, mis sisaldab muu hulgas järgnevat tsitaati kõnealusest meistritööst: “Kui ma eeldaksin, et te ise suudate midagi otsustada või arvata selle kohta, mis tuleb järgmisel leheküljel, siis rebiksin ma selle lehe oma raamatust välja.” Ma teadsin kohe, et pean seda raamatut kunagi lugema.

Kätte juhtus see mulle esimest korda mõned aastad hiljem Tallinnas, Pärnu mnt 10 asuvas raamatupoes, kus oli müügil 1996. aastal sarjas Wordsworth Classics avaldatud ingliskeelne väljaanne, mis maksis 25 krooni. See oli minu jaoks siis päris suur raha, rohkem mul sel hetkel taskus ei olnudki. Uurisin seda raamatut kaua ning olin lõpuks juba poest lahkumas seda ostmata, kuid pöörasin viimasel hetkel raske südamega uksel ringi – vihasena enda peale selle pärast, et kulutan kohe ära oma viimase raha, ent teades, et ma ei saa jätta seda tegemata, sest muidu võingi jääda sellest raamatust vaid unistama. Nii lahkusin siis poest ainsa eksemplariga, mis seal müügil oli.

Esialgu jäi see aga mõneks ajaks riiulile seisma. Esimesed katsed seda lugeda kulgesid vaevaliselt, sest ma ei olnud õppinud koolis päevagi inglise keelt (õppisin seal vene keelt ja saksa keelt) ning multikate, filmide, poplaulude ja arvuti kasutamise kaudu omandatu ei olnud selle mõistmiseks piisav. Lõpuks närisin ennast sellest teosest siiski aegamisi läbi. Ja selle mõju mulle oli toona mõõtmatu. Arusaamine sellest, mida kirjandus võib endast kujutada, avardus tohutult.

“Tristram Shandy” kaugeleulatuv mõju

“Tristram Shandy” inspireeris mind komponeerima teost, mille kohta varalahkunud Priit Kruus kirjutas 20 aastat tagasi: “Näiteks seni vapustavaimaks ja naerutavaimaks lugemiselamuseks oli minu jaoks Tundmatu Autori kreisi-romaan «Surmapalavik», mille laadisin alla minut.ee portaalist. Tegemist on totaalse tekstilise rajudiskoga, mille pohhuism ja genuiinne, mitte konstrueeritud absurdiloome ja -tunnetus sunnib kriitilise pilguga üle vaatama teosed, mida seni taoliste lennukate sõnadega kiidetud on.” Väike osa sellest romaanist sai avaldatud hiljem luulekoguna “Sterefooniline vaikus” (Loomepunkt, 2017), ülejäänu jääb nüüd igavesti varjatuks.

Ma ei üritanud väga jäljendada Sterne’i stiili, kuid võtsin mingil määral üle tema meetodi, jõudes tänu sellele välja paradoksismini. Seega võlgnen talle vähemalt osaliselt tänu selle eest, et minust sai an honorary member of the International Association of Paradoxism (2004) – suurim tunnustus (minu enda hinnangul), mis minu tegevusele on üldse kunagi osaks saanud.

Olen viidanud Sterne’i suurteosele korduvalt ka siin teisi raamatuid arvustades. Näiteks 2017. aastal, kui Loomingu Raamatukogus ilmus 19. sajandi Brasiilia kirjaniku Machado de Assisi “Hulluarst”, kirjutasin ma: “Harold Bloom on võrrelnud Machado de Assisi stiili Laurence Sterne’i omaga, öeldes, et kui ta loeb aeg-ajalt üle Sterne’i suurt meistriteost “Tristram Shandy”, siis võib ta vanduda, et Sterne, kes elas 18. sajandil, oli lugenud Machadot. Tabav võrdlus.”

Pikemalt väärib siinkohal tsiteerimist 2019. aastal avaldatud postitus, mis käis Otto Liivi tekstide kogu “Ajaloouurimise allikail” kohta: “Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)

Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.

Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.”

“Tristram Shandy” on jõudnud eesti keelde

Viimase aastavahetuse paiku ilmuski “Tristram Shandy” viimaks Hieronymuse sarjas eesti keelde. Inglise keelest on selle tõlkinud Kersti Unt. Juba paar aastat varem kirjutas Lauri Pilter ajakirjas Looming: “Kuigi Kersti Undi peatselt ilmuv „Tristram Shandy” tõlge jääb oma nõudlikkuse tõttu hermeetiliseks, s.t mõistmatuks ja ligipääsmatuks lugemisvaraks enamikule eesti rahvast, tuleb siiski loota, et leidub neid, kes naudivad viisi, mismoodi raamatu autor on loonud „omaenese maailma, mis vähemalt matkib Jumala loodud maailma”.”

Jan Kaus märkis nüüd seda Sirbis arvustades: “Aastatel 1759–1767 valminud teoses on kasutatud läbivalt võtteid, mida seostatakse paarsada aastat hilisema postmodernismiga. Ise rõhutaksin ennekõike metafiktsionaalsust, mis võimaldab mitte ainult jutustada lugu, vaid jutustada lugu sellest loost, mida jutustatakse, sealhulgas jutustada loojutustajast, mis tähendab, et autorist võib kujuneda jutustuse objekt, tegelaskuju, kes tegevustikku sekkub, selle käivitab või seda häirib. Laurence Sterne on olnud selles võttes väsimatult leidlik.”

Olgu eelöeldu illustreerimiseks toodud siin lõpetuseks väike stiilinäide kõnealusest teosest endast: “Ma tean, et maailmas leidub lugejaid, kes, nagu paljud teised head inimesed, ei ole tegelikult üldse lugejad, – kes tunnevad end ebamugavalt, kui neid ei lasta kogu saladusest algusest lõpuni osa saada, saada osa kõigest, mis teil hingel on.

Puhtast vastutulekust nende sellisele meelsusele ning oma loomupärasest soovimatusest valmistada pettumust ükskõik millisele elavale hingele, olengi siiani olnud nii üksikasjalik. Kuna minu elu ja arvamused tõenäoliselt tekitavad maailmas mingit elevust, ja kui ma õigesti aiman, hakkavad levima inimeste kõigi seisuste, elukutsete ja mis tahes usutunnistuste vallas, – olles loetud mitte vähem kui “Palveränduri teekond” ise, — ning osutuvad viimaks sellekssamaks, milleks Montaigne kartis osutuvat oma esseesid, see tähendab, raamatuks elutoa aknal, – leian olevat tarviliku kõigiga järjekorras asja veidi arutada ja sellepärast pean paluma vabandust, kui jätkan veidi kauem just samal viisil, mistõttu olen üsna rõõmus, et alustasin seda lugu endast nõnda, nagu olen seda teinud, ja et võin iga asja sellest jälgida ab Ovo, nagu ütleb Horatius.

Tean küll, et ega Horatius sellist jutustamisviisi eriti ei soovita, kuid too härrasmees räägib ju vaid kas eetilisest luuleteosest või tragöödiast – (olen unustanud, kummast) – ja pealegi, kui see nii ei ole, pean küll härra Horatiuselt vabandust paluma, – sest pannes kirja, mida asusin kirja panema, ei piiritle ma end ei tema reeglite ega ühegi teise inimese reeglitega, kes eales on maamunal elanud.

Neile aga, kes ei soovi neis asjus nii kaugele tagasi minna, ei saa ma anda muud nõu, kui jätta selle peatüki ülejäänud osa lugemata, sest ütlen juba ette, et see on kirjutatud vaid huviliste ja teadmishimuliste tarbeks.” (lk 18–19)

Teisisõnu: kõnealune teos on mõeldud neile, kelle vaimseks kodumaaks on Respublica literaria – metafüüsiline kirjarahva vabariik, mis asub kusagil väljaspool aega ja ruumi, ühendades surnuid elavatega ja elavaid surnutega.