Briti kunstikriitik ja -ajaloolane Martin Gayford ei keskendu oma monumentaalses teoses kitsalt Michelangelo (1475–1564) elule ja loomingule, vaid maalib lugejatele huvitava pildi kogu teda ümbritsenud maailmast ja ajastust, kuhu ta kuulus.
Selles paksus raamatus on kõigest üks koht, mis mind kergelt kulme kergitama pani – nimelt väidab Gayford, et Firenze, kust Michelangelo pärit oli, oli 15. sajandil “väike koht isegi tolle aja Euroopa mõõdupuude järgi” (lk 47). Sellega on raske nõustuda. Võrreldes 14. sajandi keskel Euroopat laastanud “mustale surmale” eelnenud ajaga oli Firenze elanike arv kõvasti langenud ning see oli väiksem kui Napolis, Milanos, Veneetsias või isegi Genovas, aga Euroopa mõõdupuude järgi kuulus see 15. sajandi lõpul jätkuvalt väga suurte linnade hulka.
Firenze elanike arv oli siis võrreldav Rooma omaga, suurem kui näiteks Londonil. Itaalia oli sel ajal Euroopa kõige linnastunum piirkond. Seda, et Firenze ei mänginud selles kontekstis kaugeltki tähtsusetut rolli, kinnitab tegelikult kogu Gayfordi ülejäänud käsitlus.
Firenze üheks valitsevaks suguvõsaks olid sel ajal Medicid, kelle õukonnast sai tuule tiibadesse ka noor Michelangelo. František Jíleki “Mees Vincist” kohaselt olla tema suur kaasaegne Leonardo da Vinci (1452–1519) kirjutanud oma elu lõpul: “Medicid mu lõid … Medicid mu hävitasid.” Michelangelo kohta viimast ilmselt öelda ei saa, kuid temagi tõus üheks oma ajastu silmapaisvaimaks esindajaks oli tihedalt seotud Medicite perekonnaga.
Keskajal oli suurimaks kunstiteoste tellijaks katoliku kirik. Neist kaheksast paavstist, kelle heaks Michelangelo oma pika elu jooksul töötas, kolm olid pärit Medicite hulgast ja veel mõni tõusnud sellele kõrgele kohale nende toetusel.
Aastal 1513 nime all Leo X paavstiks saanud Giovanni de’ Medici oli küll “piisavalt rikas, et võinuks paavstiameti endale osta”, aga tal ei olnud “vaja seda teha: ta valiti, sest loodeti, et Itaalia tähtsa linnriigi Firenze tõhusa valitsejana on tal poliitilist kaalu ja tarkust tüürida Prantsusmaa ja Hispaania ähvardava võimu vahel” (lk 276). Nii et Firenze olulisust toonasel poliitilisel maastikul tunnistab siiski selgelt ka Gayford. Michelangelo sündis õigel ajal ja oli pärit õigest kohast. Nii tema mõistus kui ka maitse kujunesid Lorenzo de’ Medici õukonnas (lk 111).
Lorenzo poeg Giovanni ei pidanud ennast hiljem paavstiks ostma, kuid nimetati juba 13-aastaselt kardinaldiakoniks tänu sellele, et toonane paavst oli võlgu suure summa Medicite pangale. Raha oli siis see, mille abil Euroopa jõukaim perekond oma võimu kindlustas, aga mis võimaldas neil ühtlasi toimida heldekäeliste metseenidena, kelle toetusest ja tellimustest sõltusid paljud Euroopa kultuurilukku läinud suured loojad, nende hulgas Michelangelo.
Keskaja Itaalias mängis religioon sellist rolli, mida on tänapäeva Eestis isegi raske ette kujutada. 1527. aastal suri epideemia tagajärjel veerand Firenze elanikkonnast ning jumalakartlikud kodanikud tõstsid Medicite vastu mässu – järgmisel aastal valiti suurkogul, millest võttis osa 1100 inimest, Firenze vabariigi kuningaks Jeesus Kristus (vastu hääletas vaid 18 osalejat). Jumala pojast sai linna ametlik valitseja.
Veel üks kurioosne fakt. Uus aasta algas Firenzes 25. märtsil, sest firenzelased leidsid, et “maailm muutus põhjalikult juba inkarnatsiooni hetkel, kui Jumal sai inimeseks; et ajaloo pöördepunkt oli hetk, mil Kristus lootena Maarja üsas kasvama hakkas, mitte sünnitus Petlemma laudas” (lk 42-43). Sellest tulenevalt sündis Michelangelo toonaste arvestuste kohaselt aastal 1474, mitte 1475, nagu on teada tänapäeval. Hiljem tekitas see tema vanuse osas pikka aega segadust.
Kunstiajaloolasena lahkab Gayford muidugi põhjalikult Michelangelo teoste saamislugu. Tema saavutused olid suured, aga plaanid veel suuremad. Tema kaasaegne Giorgio Vasari, kes kujundas ka Michelangelo haua, märkis, et “veidi enne surma põletas ta suure hulga oma joonistusi, visandeid ja kartoone, et keegi ei näeks tema töövaeva ega seda, kuidas ta oma geniaalsust proovile pani, et ta ei paistaks vähem kui täiuslikuna” (lk 526).
Selle loo keskmes on küll Michelangelo looming ning tema keeruline ja vastuoluline isiksus, kuid raamat annab sellest ajast ja inimestest siiski palju laiahaardelisema pildi. Kõrvaltegelastena käivad läbi mitte ainult ilmalikud ja vaimulikud võimukandjad ning Leonardo da Vinci, Raffael ning teised Michelangelo kolleegid ja konkurendid, vaid ka näiteks Niccolò Machiavelli, Vittoria Colonna ning terve rida teisi sel ajal elanud silmapaistvaid tegelasi. Huvitavat ja tähelepanuväärset leiab sellest raamatust palju (tegin endale ise lugemise ajal kümme lehekülge märkmeid).