Johannes Käbin “Aastate ja kauguste tagant”

“…ma mitte ainult ei suuda kirjutada, vaid mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama. Kellele neid tarvis, neid tõsisemalt toimetamata esialgseid visandeid, kust on välja jäetud paljud tähtsad faktid ja samas sisaldub hulk tühiseid seiku, mis ei huvita kedagi…”

Johannes Käbin (1905-1999) oli 28 aastat Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär (1950-1978), seejärel veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978-1983). Jutud tema kirjapandud mälestustest ringlesid nii kaua, et mõned hakkasid pidama nende olemasolu lõpuks lihtsalt legendiks, mis aeg-ajalt välja ujub. Tänavu nägid need viimaks siiski trükivalgust.

Käbini “Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked” on varustatud akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõnaga, millest selgub, et tõsisemalt hakkas Käbin oma mälestuste väljaandmist kaaluma ilmselt pärast seda, kui ta vabanes 1983. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt – 1984. aastal esitas ta avalduse, et saaks kasutada mälestuste kirjutamiseks parteiarhiivis leiduvaid dokumente. Käbin kooskõlastas oma tegevuse siis ühtlasi ka NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudiga. Tannberg märgib, et enam-vähem läbimõeldult jõudis ta aga kirja panna vaid väikese osa kavandatust ning sedagi enne 1985. aastat, mil NSV Liit viibis “seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.”

Käbin kirjutas oma mälestused vene keeles. Tema esialgse kava kohaselt pidid need ilmuma Moskvas. Nüüd valmistas need avaldamiseks ette tema poeg Eduard, vene keelest tõlkis Veronika Einberg. Mälestustele on lisatud väljavõtteid Käbini päevikutest. Eduard Käbin rõhutab omapoolses kommentaaris, et päevikutes kirjutas isa ilma enesetsensuurita. Samas aga esineb neiski katketes kohati sellist nõukogudelikku kantseliiti ja muudki, millest jääb lugedes mulje, et need päevikud pidid saama aluseks mälestusteraamatu kirjutamisele – tähendab, et olid omamoodi toormaterjal, mitte päris vaba käega kirjutatud.

Käesoleva postituse alguses toodud karmi hinnangu oma kirjapandud mälestustele pani Käbin päevikusse kirja 1992. aasta veebruaris. Toona kirjutas ta, et “millalgi 1990. aasta lõpus, 1991. aasta algul tekkis mul soov minna kuhugi omaette ja viia töö mälestuste kallal lõpule. Pidasin mõttes aru, kus peaks juurde kirjutama, mida tuleks täiendada ja kust kõrvaline välja võtta. Milliseid kommentaare ja hinnanguid möödunule tuleks täpsustada ja kriitiliselt üle vaadata. Ühesõnaga, olid soovid ja plaanid. /—/ Kuid elutingimused ei lasknud mul tollal seda teha. Aga edasi on olnud aina raskem, mälu nõrgeneb, vanadus võtab oma. Poolelijäänu tuleks tulle visata. Kuid üksildasel lonkuril on raske niisama tegevusetult istuda. Aga võib-olla ikka prooviks kirjutada?”

Tundub, et seda mälestuste ümberkirjutamist võis tõesti esineda. See on aga muutnud need sisuliselt veidi ebakoherentseks. Näiteks kirjutab Käbin ühes kohas (lk 202), et “25. märtsil 1949 algas korraga kõigis kolmes Balti vabariigis kurikuulus, ebahumaanne ja seadusevastane akt – “kulakute ja sakslaste käsilaste” massiküüditamine. Ilmselgelt oli seda keskuses ette valmistatud ülima salastatuse katte all. Nagu ka 1929. aastal, pöörati selle aktiga kolhoosidesse vabatahtliku mineku poliitika ootamatult sundkollektiviseerimiseks. Selle tulemusel sai Baltikum poole aastaga sisuliselt täielikult kollektiviseeritud.” Samas teatab ta aga teisal (lk 280), et Hans Leberechti jutustuse “Valgus Koordis”, mille eestikeelne väljaanne jõudis müügile alles 1949. aasta aprillis ehk pärast märtsiküüditamist, “laial levikul oli suur roll kollektiviseerimise õnnestumises Eestis.”

Kumb siis oli selles osas määravama tähtsusega? Küüditamine, millega äraviimata jäänud talurahvas kolhoosidesse hirmutati, või üks jutustus, millega inimesi sinna astuma innustati? Käbin oli sel ajal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P V kongressil esines ta Estonia kontserdisaalis sõnavõtuga, milles rõhutas vajadust tõrjuda “klassivaenlane” välja mitte üksnes majandusest, vaid purustada ka tema ideoloogia.

Sirp ja Vasar, 1. jaanuar 1949

Kahtlemata võis Leberechti jutustus näida Käbinile siis selles võitluses väga oluline. Samas jõudis ta mingil hetkel siiski ka selleni, et tunnistas küüditamise otsustava tähtsusega rolli kollektiviseerimise läbisurumisel. Lühidalt: kohati võib jääda tekstist mulje, et Käbin oli täiesti normaalne inimene, aga järgmisel hetkel keerab jälle selliseks kamarajuraks, mida leiab piisavalt juba 1975. aastal tema nime all ilmunud raamatust “Suur Oktoober ja Eesti”, mis kujutab endast nõukogudelikku ülevaadet Eesti ajaloost alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1975. aastani. Mil määral selles stiilis kirjapandu oli siiras, pole selge.

On küll selge, et selles, milliseks nõukogude režiim kujunes, jõudis Käbin lõpuks pettuda, aga samas ei ole põhjust kahelda selles, et ta oli juba nooruses ideeline punane. Mälestuste üheks huvitamaks osaks ongi Käbini meenutused lapsepõlvest ja noorusajast Venemaal. “Poliitilise ja ideoloogilise võitluse põhiküsimuseks oli meil tol ajal võitlus väikekodanlusega. Kui nii võib öelda, siis kerkis meie ette eeskätt teoreetilist laadi küsimus: kuidas väikekodanlast ära tunda? Mis asi on väikekodanlikkus ja kuidas sellega võidelda? Olime seisukohal, et väikekodanlus on oma ideoloogialt revolutsiooni vastu, meie ideede vastu. Seda meelt olid kõik, et väikekodanlane on “väike kodanlane”, ja see oli kõigile arusaadav. Kuid mismoodi väikekodanlast kindlaks teha, kuidas teda avastada? See oli juba keerulisem küsimus ja siin tekkis meie vaadetes lahknevusi,” meenutab Käbin vaidlusi küla komsomolirakukeses, mis asutati 1923. aastal tema osavõtul. Käbin valiti selle rakukese vastutavaks organisaatoriks.

Raamatu toimetaja Olev Liivik on lisanud Käbini tekstile joonealuseid märkusi, milles on toodud välja palju kohti, kus autor “mäletab valesti” või lihtsalt eksib. Palju on ka selliseid olulisi asju, mille Käbin on välja jätnud (nagu ta isegi oma päevikus tunnistas). Samas on tema mälestuste ilmumine isegi sellisel kujul muidugi parem kui mitte midagi. Mingeid infokilde, mida ajaloolased varem ei teadnud, neist siiski leiab. Selles mõttes on ikkagi hea, et ta oma kirjapandud mälestusi ja päevikuid ära ei põletanud.

Saksamaa roll Euroopas suureneb, aga seda ei maksa karta

On hea, et 1. juulist võtab Euroopa Liidu eesistumise üle just Saksamaa, mida võib tänapäeval julgelt nimetada seda riikide ühendust kandvaks jõuks. Berliini ees seisvad väljakutsed on aga väga suured ja keerulised ning neile vastamine saab olema raske.

Saksamaa on omanud Euroopa ajaloos keskset rolli juba pikalt. Isegi külma sõja ajal, kui see maa oli rebitud mitmeks tükiks ja lõhestatud raudse eesriidega, keerles ju geopoliitiline suur mäng paljuski ümber tema. Saksamaa taasühinemine viis aga samalaadse protsessini Euroopas laiemalt – Ida ja Lääs, sõbralikult näe, teineteisele siis ulatasid käe. See kõik juhtus ajaloolises perspektiivis suhteliselt hiljuti, kuigi üksikisiku vaatepunktist võib möödunud aeg näida pikk. Sügisel täitub alles 30 aastat sellest, kui teise maailmasõja võitjariigid allkirjastasid lõpuks lepingu, millega Saksamaale anti tagasi täielik suveräänsus.

Nüüd oleme jõudmas olukorda, kus Saksamaa saab Euroopa Liidu eesistujariigiks ajal, mil sealt on pärit ka Euroopa Komisjoni president. Esmapilgul võib ehk tunduda, et sakslaste domineerimine on muutumas Euroopas lausa totaalseks. Kahjuks või õnneks see nii siiski ei ole.

Sisepoliitiline olukord on jätkuvalt keeruline

Kõigepealt tuleb arvestada seda, et sisepoliitiline olukord on Saksamaal jätkuvalt komplitseeritud. Koroonakriisi ajal kasvas küll järsult toetus kristlikele demokraatidele, kes kannavad praegu suurimat vastutust riigi juhtimise eest, kuid ei ole veel selge, kes neid ennast varsti juhtima hakkab. Küsitlused näitavad, et kristlikke demokraate toetaks täna ligi 40% valijatest. Võrdluseks, et 2017. aastal said nad Saksamaa Liidupäeva valimisel 33% häältest ja veebruaris oleks neid toetanud vaid veidi enam kui veerand valijatest. Tõus on seega olnud tõesti muljetavaldav. See näitab, et sakslased kiidavad üldiselt heaks selle, kuidas nende riiki on koroonakriisi ajal juhitud. Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit liigub samal ajal aga jälle uue juhi valimise poole. Paradoksaalsel kombel on seegi tulnud kasuks erakonna reitingule.

Mäletatavasti hakkas Angela Merkel juba mõne aja eest valmistama ette enda lahkumist poliitikalavalt. 2018. aastal otsustas ta jääda oma praeguse ametiaja lõpuni liidukantsleriks, aga kristlike demokraatide juhiks enam ei kandideerinud. 2018. aasta detsembris valiti selleks Merkeli soosik Annegret Kramp-Karrenbauer, kellest oli saanud alles samal aastal erakonna peasekretär. Esialgu paistis, et ta sobib sellele kohale hästi. Küsitlused näitasid, et temast sai kiiresti üks Saksamaa populaarsemaid poliitikuid. Järgnes paraku rida ebaõnnestunud väljaütlemisi, mis tema populaarsust järjest kahandasid. Kui kristlikud demokraadid said 2019. aasta sügisel järjest lüüa kolmel liidumaal toimunud valimistel, mida seostati vähemalt osaliselt Kramp-Karrenbaueri kasvava ebapopulaarsusega, oli selge, et erakonna juhiks ta enam kauaks ei jää – 2021. aasta üldvalimistele minnakse kellegi teise juhtimisel. Tänavu veebruaris teataski ta, et astub ametist tagasi. Aprillis pidi toimuma kristlike demokraatide kongress, kus valitakse erakonnale uus juht, kuid koroonakriisi tõttu lükati see edasi detsembrisse. Oma kandidatuuri on kuulutanud välja mitmed tuntud tegelased, kes esindavad üpriski erinevaid suundi (seda ka välispoliitilise orientatsiooni osas). Kindlat favoriiti nende hulgast seni esile kerkinud ei ole. Pole selge, millise suuna kristlikud demokraadid lõpuks valivad.

Selge on aga see, et eelseisval poolaastal keskenduvad nad suuresti omavahelisele võimuvõitlusele, kusjuures nende võitlus erakonna tuleviku ehk selle edasise poliitilise kursi pärast võib mõjutada tuntavalt ka Euroopa tasandil toimuvat. Saksamaa põhiseaduskohus juba langetas otsuse, millega seadis kahtluse alla Saksamaa keskpanga jätkuva osalemise euroala stabiliseerimiseks mõeldud varaostuprogrammis. On ülimalt ebatõenäoline, et sellised teemad kristlike demokraatide sisevalimistel ei tõstatu.

Euroopa Liidu eesistumisega seoses hakkab mängima nüüd aga silmapaistvamat rolli ilmselt välisminister Heiko Maas (fotol), kes kuulub hoopis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei ridadesse. 2021. aasta parlamendivalimistel on sotsid ja kristlikud demokraadid taas konkurendid – seegi loob ju ühe sisepoliitilise pingevälja, mis võib mõjutada Saksa poliitikute tegevust ka Euroopa tasandil. Küsimus taandub kokkuvõttes võistlemisele selles, kes suudab esineda suurema eurooplasena, aga seista samal ajal kõige tugevamalt Saksamaa huvide eest.

Ees seisab palju raskeid läbirääkimisi

Välisminister Maas on märkinud, et Saksamaa eesistumisaja fookuses saab paratamatult olema tegelemine koroonakriisi ja selle majanduslike tagajärgedega. Tema sõnul vajab just eriti selline ekspordile suunatud riik nagu Saksamaa tervet Euroopat ja toimivat maailmamajandust. “Seetõttu on see mitte üksnes märk euroopalikust solidaarsusest, vaid ka puhas majanduslik mõtlemine, kui Euroopa Liit tuleb välja oma ajaloo suurima abipaketiga”, kirjutas ta ajalehes Welt am Sonntag.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen käis lõpuks välja plaani jagada liikmesriikidele järgmise seitsme aasta jooksul keskusest kokku 750 miljardit eurot lisaraha, millest 500 miljardit oleks toetused, mida tagastama ei pea, ning 250 miljardit laenud, soodsatel tingimustel. Rahastada tahetakse seda abipaketti ühiselt võetava laenuga, mis tuleb maksta tagasi 30 aasta jooksul, alustades tagasimakseid 2028. aastal. See tähendab, et esialgu olukord küll leeveneks, kuid hiljem peaks Euroopa Liit kärpima kulutusi, suurendama riikide osamakseid ja/või hankima uusi omavahendeid (üleliiduliste maksude abil), et võetud laen tagasi maksta.

Mitmete riikide juhtivad poliitikud väljendasid selle plaani suhtes kohe skeptilisust. Soome rahandusminister, Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni ei uskunud rahvusringhäälingule YLE antud intervjuus, et pakutud mudel läbi võiks minna. Soome peab oluliseks, et liikmesriikide abistamine toimuks rohkem laenude, mitte tagastamatu abi vormis, sest viimane tuleb ju maksta lõpuks kinni kõigil liikmesriikidel ühiselt. Kulmuni muretses, et raha jagamine tagastamatu abina võib õõnestada Euroopa Liidus veelgi liikmesriikide vastutust omaenda majanduspoliitika eest. “Meie jaoks on keskse tähtsusega reeglid ja see, et neist peetaks kinni,” rõhutas ta. Järgmisel nädalal astus Kulmuni küll rahandusministri kohalt tagasi, kuid seda mitte seoses Euroopa Komisjoni plaanidega. Mõtet jagada 2/3 rahast tagastamatu abina kritiseeris ka Rootsi peaminister Stefan Löfven, sealsete sotsiaaldemokraatide juht, kelle sõnul on abipakett, mis aitab riikidel taas jalgele tõusta, küll iseenesest vajalik, kuid raha tuleks jagada laenudena, sest sellisel juhul kasutatakse seda efektiivsemalt. Löfven märkis, et plaani teostumine esialgu pakutud kujul võib viia järsu kasvuni Rootsi osamaksetes Euroopa Liidu eelarvesse.

Euroopa Komisjoni plaan vastas suuresti ettepanekutele, mida esitlesid juba varem avalikult Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Prantsusmaa president Emmanuel Macron. See võeti rõõmuhõisetega vastu kõrini võlgades Lõuna-Euroopa ja vaestes Ida-Euroopa riikides, aga pani inimesi tõsiselt muretsema nendes keskmisest paremal järjel olevates maades, kus on üritatud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Euroopa Parlamendis tervitasid seda eelkõige euroföderalistid (rohelised ja liberaalid rõhutasid siiski, et toetuste saamisel peaks olema tingimuseks austus demokraatia ja õigusriigi põhimõtete vastu), kritiseerisid eurorealistid ja -skeptikud.

Euroopa Konservatiivide ja Reformistide fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinenud Johan Van Overtveldt (Belgia, Uus-Flaami Allianss) rõhutas, et liikmesriikidele antavad laenud ja toetused peavad olema seotud selgete tingimustega ning väga oluline on ka see, et nende rahastamismeetmete tõttu ei kannataks lõpuks inimesed, kes on oma tööga teenitud raha säästnud. Tema sõnul tuleks olla teadlik, et piirid on ka sellel, kui ulatuslikult saab toetuda olukorra päästmiseks Euroopa Keskpanga rahatrükile. Hollandi eurosaadik Derk Jan Eppink (Demokraatia Foorum) leidis samas, et Euroopa Komisjon üritab sooritada poliitilist riigipööret, millega loodaks pöördumatult ülekandeliit, kus üks osa Euroopast tahab elada teise osa rahakotil. Ta märkis, et see plaan võidakse veel liikmesriikide poolt vetostada ja läheb tegelikult vastuollu ka Euroopa Liidu aluslepingutega. “Me viime selle debati inimesteni – nende inimesteni, kes peavad maksma, ja me pöördume Saksa professorite poole, et nad läheksid riigi põhiseaduskohtusse,” lubas Eppink.

Juba reedel, 19. juunil toimub Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus liikmesriikide valitsusjuhid neid teemasid arutama hakkavad. Usun, et Saksamaa üritab leida lõpuks siiski kompromissi, mis rahuldaks ka teisi riike, kus valitseb protestantlik eetika ja kapitalismi vaim (kui kasutada Max Weberi kuulsaid sõnu). Üheks algava eesistumisaja prioriteediks on aga kuulutatud läbirääkimiste taaskäivitamine Ameerika Ühendriikidega vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Ühtlasi tahab Maas tegutseda vahendajana, et maandada USA ja Hiina vahel kasvanud pingeid. Veel käesoleval aastal tuleks lõplikult vormistada ka Suurbritannia ja Euroopa Liidu edasised suhted. Kõik need on väga olulised, aga ka äärmiselt keerulised ülesanded.

Artikkel ilmus 17. juunil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Järelevalve erakondade rahastamise üle peab paranema

Võimuparteide soov parandada järelevalvet enda ja teiste erakondade rahastamise üle on kahtlemata tervitatav. Opositsioonile avanes nüüd suurepärane võimalus teha muudatusettepanekuid, millega parandatakse kõik seni selles osas tehtud vead.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjon (ERJK) on pälvinud viimasel ajal kõvasti kiidusõnu neilt, kes ei toeta mõtet see likvideerida. Võib jääda mulje, et tegemist on ideaalse organiga, mis töötab täiuslikult. Nii see ju siiski ei ole. Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE) demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) valimiste hindamise missioon tõi juba 2011. aastal Eesti parlamendivalimiste kohta koostatud aruandes välja, et siis äsja loodud ERJK volitused on äärmiselt piiratud. See komisjon ei saa võtta vastu määrusi, teha trahve ega uurida võimalikke rikkumisi. OSCE/ODIHR-i eksperdid soovitasid siis kaaluda ERJK pädevuse suurendamist vajalike volituste ja vahendite andmise näol, et see saaks teostada piisavat järelevalvet valimiskampaaniate rahastamise üle. Ühtlasi soovitati selles aruandes kaaluda võimalust taastada karistusseadustikus sealt 2010. aastal välja võetud säte, mis nägi ette kriminaalvastutuse ebaseaduslike annetuste vastuvõtmise eest.

Kahjuks neid soovitusi (korralikult) ei järgitud. Nii ei jäänud OSCE/ODIHR-i ekspertidel 2015. aastal üle muud, kui neid sisuliselt korrata. Karistusseadustikku vahepeal sisse viidud muudatus, mille kohaselt keelatud annetuse tegemise või vastuvõtmise eest “suures ulatuses” karistatakse rahalise karistusega, jäi välisekspertide hinnangul liiga ebamääraseks. Seetõttu soovitasid nad kaaluda selle määratlemist seaduses täpsema summaga ning panna selgesõnalisemalt paika ka see karistus, mis üleastumise korral järgneb. Samas rõhutati, et see karistus peaks olema piisavalt suur, et võimalikke seaduserikkujaid heidutada. Ühtlasi soovitati taas kaaluda võimalust anda ERJK-le volitused ja vahendid uurimiste läbiviimiseks. Lisaks toodi siis välja, et ERJK ja selle liikmete sõltumatuse suurendamiseks võiks kaaluda seaduse muutmist selliselt, et ERJK liikmeid ei saaks igal ajal ametist tagasi kutsuda.

Ühtegi neist soovitustest ei ole järgitud. Siinkohal tuleb nähtavasti meenutada, et aastatel 2007– 2016 oli Eestis võimul Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liidu (tänane Isamaa) ja/või Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga. ERJK oma praegusel kujul on nende looming, aga see ei sündinud nende initsiatiivil.

Juba 2003. aastal, kui muudeti erakondade rahastamise süsteemi (näiteks keelati võtta vastu annetusi juriidilistelt isikutelt, aga samas kaotati sularaha annetusi puudutanud piirangud), juhtis toonane õiguskantsler Allar Jõks parlamendi tähelepanu sellele, et annetuste keelamise asemel tuleks panna rohkem rõhku rahastamise läbipaistvusele ja kontrollile. 2004. aastal märkis ta parlamendile esitatud ülevaates õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega, et nõrkade kontrollimehhanismide ja lünklike regulatsioonide tõttu ei täitnud erakonnaseaduse erakondade rahastamise peatükis toodud regulatsioon seatud eesmärke. 2006. aastal tegi Jõks parlamendile ettepaneku erakonnaseaduse vastav osa põhiseadusega kooskõlla viia. Riigikogu täiskogu otsustas tema ettepanekut toetada. Põhiseaduskomisjon algatas eelnõu, millega nähti ette moodustada erakondade rahastamist kontrolliv järelevalvekomisjon. Põhimõttelise heakskiidu sellele andis ka valitsus, kuhu kuulusid sel ajal Reformierakond, Keskerakond ja Rahvaliit. 2007. aasta jaanuaris läbis eelnõu Riigikogus esimese lugemise, kus see otsustati saata teisele lugemisele. Veebruaris otsustati aga põhiseaduskomisjonis jätkata eelnõu menetlemist komisjonis. See tähendas, et Riigikogu X koosseisu volituste lõppemise tõttu langes see märtsis menetlusest välja.

Nördinud õiguskantsler pöördus selle peale riigikohtusse. Ta palus tunnistada erakonnaseaduse sätted, milles ei olnud sätestatud tõhusat kontrolli erakondade rahastamise üle, põhiseaduse vastaseks ning kohustada parlamenti looma kontrollorgan, mis vastab miinimumnõuetele. Lähtudes sellest, et omaenda tegevusetusega põhjustatud põhiseadusvastases olukorras ei pruugi parlament asuda kohtu otsust täitma, tegi Jõks ühtlasi ettepaneku määrata kindel tähtaeg erakonnaseaduse viimiseks kooskõlla põhiseadusega. Riigikohus jättis tema taotluse rahuldamata, öeldes oma otsuses: “Kui ka möönda, et erakondade rahastamise kontrolli regulatsioon ei ole täiuslik, ei tulene sellest veel iseenesest, et see on vastuolus põhiseadusega.” Samas aga jäi riigikohtunik Jüri Põld eriarvamusele, millega ühines veel neli tema kolleegi, leides, et olemasolev kontrollisüsteem on küll põhiseadusvastane, kuid sellest ei järeldu, et parlament peaks looma tingimata uue organi – võib laiendada ka olemasolevate pädevust.

Hiljem selline organ siiski loodi, kuid mitte päris sellisel kujul nagu algselt kavandati. 2006. aasta eelnõu kohaselt pidanuks sellesse komisjoni kuuluma riigikohtu esimehe poolt nimetatud üks esimese ja üks teise astme kohtunik, õiguskantsleri nimetatud nõunik, riigikontrolöri nimetatud riigikontrolli ametnik, samuti riigiprokurör, kaitsepolitsei ametnik ning maksu- ja tolliametiametnik. Liikmed tulnuks nimetada ametisse kuueks aastaks. Seega, kui võimuparteid tunnistavad nüüd lõpuks, et ERJK liikmete nimetamine nende endi poolt on tõsine probleem, mis vajab lahendamist, siis kõige lihtsam lahendus on pöörduda tagasi selle algse plaani juurde.

ERJK funktsioonide andmine riigikontrollile ei ole aga iseenesest samuti paha mõte. 2010. aastal, kui võeti vastu erakonnaseaduse muudatused, millega see organ lõpuks loodi, nähti vastavas eelnõus esialgu tegelikult ette, et erakondade rahastamise järelevalvega hakkab tegelema vabariigi valimiskomisjon. Toonane õiguskantsler Indrek Teder tegi ettepaneku kaaluda võimalust anda need ülesanded hoopis riigikontrollile. Tema hinnangul vastas Eestis siis ainult riigikontroll nendele põhitingimustele, mille oli sõnastanud oma soovitustes Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus (GRECO): sõltumatus, mandaat, volitused, rahalised vahendid ja personal rahastamise tõhusaks kontrollimiseks. Teder asus seisukohale, et tegemist oleks parima ja Eesti jaoks ka kõige säästlikuma lahendusega. Selle asemel otsustasid erakonnad luua lõpuks ikkagi ERJK, kuid nimetada sinna liikmeid ise.

Kolmas võimalus on anda erakondade rahastamise järelevalve kaitsepolitseile. Loomulikult koos laialdaste volitustega viia läbi uurimistegevust. Usun, et see mõjuks meie poliitikutele veel kõige distsiplineerivamalt.

Artikkel ilmus 2. juunil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Poola õppetund: atra tuleb seada aegsasti

Elame uues maailmas, kus riikidel peab olema valimiste läbiviimiseks paigas ka plaan B – juhuks, kui hääletamine ei saa toimuda valimisjaoskondades. Poolas juhtunu näitab, et selle plaani tegemist ei saa jätta viimasele hetkele.

Kirjutasin juba Kesknädala eelmises numbris sellest, et koroonakriis on löönud terves reas riikides täiesti segamini valimiste ja rahvahääletustega seotud plaanid (“Demokraatia ooterežiimil”). Poola sai sellest ülevaatest välja jäetud, sest seal 10. maile kavandatud presidendivalimisi ei olnud siis veel edasi lükatud. Lootsin kirjutada nüüd sellest, kuidas need seal praegustes ebatavalistes oludes toimusid. Kõigest mõned päevad enne 10. maid lükati aga sealgi valimised lõpuks ikkagi edasi.

Poolas juhtunu on väga õpetlik ka meie jaoks. Järeldus sellest loost on selge: Eestis tuleb panna aegsasti paika varuplaan olukorraks, kus valimisi ei saa viia läbi valimisjaoskondades, ja seda plaani peavad toetama kõik suuremad erakonnad.

Täna ei oska keegi täpselt öelda, kuidas koroonakriis edasi areneb, kuid paljud eksperdid arvavad, et sügisel võib viirus taas aktiivsemalt levima hakata ning pandeemia kestab kokku mõned aastad (kuni piisavalt suur osa maailma elanikkonnast on saavutanud selle viiruse suhtes immuunsuse). Seda silmas pidades tuleb arvestada tõsiselt võimalusega, et ka järgmise aasta oktoobris, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, kehtivad mingid piirangud inimeste koondumisele. Ettevalmistusi, et valimised taolises olukorras siiski toimuda saaksid, tuleb alustada juba praegu. Kõige olulisem on saavutada varuplaani osas erakondadeülene kokkulepe, et kõik suuremad poliitilised jõud oleksid siis valmis tunnistama valimiste legitiimsust.

Poliitiline oportunism ajas pilli lõhki

Esimene erakond, mis hakkas Poolas koroonakriisile viidates nõudma presidendivalimiste edasilükkamist, oli märtsis Poola Sotsialistlik Partei (PSP). See on küll väga pika ja tähelepanuväärse ajalooga, kuid tänapäeval suhteliselt väike poliitiline jõud, mille ridadesse kuulub ainult üks senaator, kes osutus eelmisel aastal valituks vasakparteide valimisliidu kandidaadina. PSP leidis, et olukorras, kus riigis on kehtestatud piirangud, ei saa viia läbi valimiskampaaniat tänavatel, kandidaatide võimalused televisooni pääseda on aga üsna ebavõrdsed ning sellest tulenevalt oleksid valimised sellistes tingimustes ebaausad. Kritiseeriti ka võimupartei plaani võimaldada garantiini pandud inimestel ja üle 60-aastastel hääletada posti teel, sest sellega kaasnevad inimkontaktid seadvat ikkagi ohtu postitöötajad ja valimiskomisjonide liikmed, muutes samas valimisprotsessi kontrollimatuks ning avades võimalusi mitmesugusteks rikkumisteks.

PSP rõhutas, et valimisseaduse kavandatud muutmine oli vastuolus põhiseadusega. Senatit kutsuti üles neid muudatusi tagasi lükkama. Ühtlasi pöörduti kõigi fraktsioonide poole üleskutsega alustada koheselt, võrdsetel alustel ning ilma eeltingimusteta läbirääkimisi, et leida parim õiguspärane viis valimiste edasilükkamiseks. Kohalike omavalitsuste poole pöörduti üleskutsega keelduda nende valimiste korraldamises osalemisest. Kõiki kodanikke kutsuti üles väljendama avalikult vastuseisu valimiste toimumisele 10. mail.

Poolas peab presidendivalimistel kandideerimiseks koguma hääleõiguslikelt kodanikelt vähemalt 100 tuhat toetusallkirja. PSP nendel valimistel oma eraldi kandidaati üles ei seadnud, kuid erakonna juhatus oli langetanud otsuse toetada Robert Biedrońi, kes esines vasakjõudude ühiskandidaadina. Biedroń, keda toetas siis küsitluste kohaselt umbes 6% valijatest, hakkas omakorda rääkima, et võimupartei Õigus ja Õiglus juht Jarosław Kaczyński tahab viia need valimised läbi iga hinna eest. “Kui Kaczyński räägib urnidest, kardan ma, et ta räägib mitte valimisurnidest, vaid ühtedest teistest urnidest. Ja see on täna Kaczyński valitsemise sümbol: võimu nimel üle laipade,” kuulutas Biedroń.

Koroonakriisi puhkedes oli toetus võimuparteile kasvanud. Küsitlused näitasid, et selle kandidaat, ametisolev president Andrzej Duda võidaks need valimised päris kindlalt. Opositsioon armastab kujutada teda Kaczyński käpikuna. Biedroń ja teised oponendid asusid süüdistama võimuparteid soovis viia valimised läbi võimalikult kiiresti, et vältida peagi saabuva suure majanduslanguse negatiivset mõju oma kandidaadi valimistulemusele.

Vasakpoolsete tuules hakkasid rohelised propageerima valimiste boikoteerimist. Eelmisel aastal said nad Poola parlamendi alamkojas kolm kohta 460-st osana parem- ja vasaktsentriste ühendavast valimisliidust, mida juhib Poola suurim opositsioonipartei Kodanike Platvorm. Presidendivalimistel olidki rohelised joondunud nüüd selle erakonna kandidaadi Małgorzata Kidawa-Błońska taha. Märtsi lõpus peatas Kidawa-Błońska oma valimiskampaania ja ühines üleskutsega valimisi boikoteerida. Ta rõhutas, et valimiste korraldamine sellises olukorras oleks “kriminaalne akt”, millega seatakse ohtu inimeste elud. Tema teatele eelnenud nädalal hakkasid küsitlused näitama, et Duda võib võita valimised tugeva ülekaaluga juba esimeses voorus.

Võimupartei tuli sellise üliterava kriitikaga silmitsi seistes välja plaaniga korraldada valimised täielikult posti teel, kuid see valas üksnes õli tulle. Opositsioon võttis kasutusele narratiivi, mille kohaselt oleks valimiste läbiviimine väljakuulutatud ajal rünnak demokraatia vastu. Nõuti, et valimised lükataks edasi, kuid puudus üksmeel selles, millal need siis toimuma peaksid. Võimupartei esindajad käisid välja idee pikendada presidendi praegust ametiaega kahe aasta võrra, aga selle peale karjuti: diktatuur! Osad tegelased leidsid, et õige aeg valimiste läbiviimiseks oleks sügisel (justkui poleks nad kuulnud, et siis võib saabuda koroonaviiruse teine laine).

Kahtlemata on suur osa opositsiooni kriitikast olnud õigustatud. Poola seadused näevad ette, et valimistega seotud reegleid ei tohi muuta hiljem kui kuus kuud enne valimisi. Samuti ei peeta põhiseaduspäraseks, et valimised taheti viia läbi ainult posti teel. Loomulikult soovis võimupartei Õigus ja Õiglus, et presidendivalimised toimuksid ajal (nüüd või kahe aasta pärast, kui majandus on loodetavasti taastunud), mil nende kandidaadil on paremad võimalused edu saavutada. Ka lõpuks langetatud otsust valimised ikkagi ära jätta võib seostada sellega, et viimaste küsitluste kohaselt oleks need läinud teise vooru, kust võinuks väljuda võitjana ajakirjanik Szymon Hołownia – sõltumatu kandidaat, kes ei ole seotud ühegi erakonnaga ja üritas koondada enda taha kõiki poliitikutes pettunuid (valimisloosung: “Me ei saa loota poliitikutele. Aga me võime toetuda üksteisele.”). Tema kiire lõpuspurt võis mõjuda võimuparteile nüüd ilmselt hirmutavalt.

Samas on aga ka opositsiooniparteid käitunud viimastel kuudel täiesti oportunistlikult. Keerulises olukorras lahenduste otsimise asemel on valitsenud kohati lausa jõhker ebakonstruktiivsus. Pinged on aetud ühiskonnas sihilikult võimalikult suureks. Kuidas sellest olukorrast lõpuks välja tullakse, see on Poola probleem. Meie jaoks siin on aga oluline mõelda, kuidas vältida võimalust sarnasteks arenguteks Eestis, kui peaks tõesti juhtuma, et koroonaviirus jääb ringlema pikemaks ajaks.

Ainult tehnilisest lahendusest ei piisa

Eestis on kasutusel ka elektrooniline hääletamine interneti kaudu ning tehniliselt ei oleks raske viiagi valimised vajaduse korral läbi ainult sel teel, kuid selleks on vaja panna juba eelnevalt paika õiguslikud alused, mis seda võimaldaksid – see tähendab, et vaja on laiapõhjalist poliitilist kokkulepet selle kohta, millistel tingimustel ja millises olukorras võivad valimised piirduda ainult e-hääletamisega.

Ja on oluline, et selle kokkuleppega ühineksid kõik parlamendierakonnad, et nad kõik oleksid valmis tunnistama selliste valimiste tulemusi. Ei oleks võib-olla suurt vahet, kui Vasakpartei või rohelised kutsuksid Eestis üles valimisi boikoteerima ning kuulutaksid need rünnakuks demokraatia vastu, aga kui sama teeksid Reformierakond või sotsid, EKRE või Isamaa, mõjuks see meie ühiskonnale liiga laastavalt. Ja on selge, et sellise kokkuleppe eelduseks on e-valimistega seotud hirmude kõrvaldamine.

MTÜ Piraadipartei juhatuse liige Märt Põder on soovitanud anda e-valimiste süsteemi pool aastat enne valimisi häkkerite kätte testimiseks, nagu on tehtud Šveitsis. On raske näha ühtegi põhjust, miks seda ei võiks teha ka Eestis. Just sellise testi edukas läbimine võib ju anda süsteemi suhtes sellise kindlustunde, mida on vaja, et sünniks poliitiline kokkulepe selle kohta, et valimised võivad toimuda (erandlikel juhtudel) ka ainult e-hääletamise teel. Kui ärgatakse alles siis, kui häda juba käes, on hilja rabelema hakata – seda näitas Poolas juhtunu nüüd küll päris ilmekalt.

Artikkel ilmus 20. mail 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Maskeraad ei saa kesta kogu aeg

Foto on illustratiivne pilt ühest Afganistani naisest. Autor: Dirk Haas.

Elame kummalisel ajal, mil paljude inimeste senised arusaamad maailmast näivad olevat pöördunud pea peale. Alles see ju oli, kui ka Eestis arutati täiesti tõsimeeli burkade keelamist, sest nägu kattev riietus ei sobivat meie komberuumi, kuid nüüd räägitakse, et näo ees maskide kandmine peaks muutuma sotsiaalseks normiks. Kohati propageerivad seda isegi samad inimesed, kes soovisid seda varem täiesti ära keelata.

See oli vähem kui viie aasta eest, 2015. aasta augustis, kui toonane sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna, erakonna Isamaa ja Res Publica Liit esimees, tuli valitsuse istungil välja ettepanekuga keelata Eestis avalikus ruumis näo katmine. Seda seoses kavaga hakata võtma vastu Euroopa Liidus ümberjagatavaid pagulasi. Tsahkna põhjendas oma ettepanekut sellega, et meil on kombeks käia ringi katmata näoga, aga küsimus on ka turvalisuses – avalikus ruumis viibivad isikud peavad olema tuvastatavad.

Islamikogukonna esindajad pidasid Tsahkna ideed solvavaks ja võrdõigusvolinik Mari-Liis Sepper leidis, et see piiraks naismoslemite põhiõigusi, kuid vanker hakkas siiski veerema. Mõned kuud hiljem teatas justiitsministeerium, mida juhtis siis Tsahkna erakonnakaaslane Urmas Reinsalu, et kavatseb töötada välja vastava eelnõu. Eesti Pagulasabi ning Inimõiguste Keskus seda plaani küll heaks ei pidanud, aga näiteks Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak arvas, et nägu katva riietuse kandmine ei tohiks olla Eestis avalikus ruumis aktsepteeritud.

Tsahkna-Reinsalu algatust ei toetanud samas ka sotsid, ja välisministeerium, mida juhtis siis hiljem nendega ühinenud Marina Kaljurand, asus seisukohale, et näokatete kandmise keelustamine oleks ennatlik, sest selline põhimõtteline küsimus vajab põhjalikumat analüüsi ning avatud, laiapõhjalist ja kaasavat arutelu. 2016. aastal telliski justiitsministeerium Tartu Ülikooli usuteaduskonnalt analüüsi, mille koostas juba varasemalt oma seisukohta väljendanud Espak, kes kinnitas taas üle, et näo katmine ei tulene usunõuetest, vaid on äärmuslik kultuuripraktika. Seega ei piiraks selle keelamine ka usuvabadust.

“Tegemist on inimväärikuse alandamise ja soolise diskrimineerimisega,” kuulutas minister Reinsalu, põhjendades plaani keelata Eestis naistel burkade kandmine. Jutust kaugemale Reinsalu siiski ei jõudnud. See oli hoopis EKRE, kes algatas 2016. aasta sügisel Riigikogus vastava eelnõu. Meie parlamendi praegune spiiker Henn Põlluaas rõhutas siis lausa, et kaalul on rahvuslik julgeolek, sest näo varjamine avalikus ruumis takistab isikute tuvastamist, eriti videomonitooringu puhul.

2017. aasta veebruaris teatas EKRE, et võtab enda algatatud burkakeelu eelnõu menetlusest tagasi, kui justiitsministeerium täidab lubaduse tulla välja omapoolse eelnõuga. Reinsalu lubas teha seda kuu aja jooksul. Vahepeal hääletati EKRE eelnõu menetlusest välja, aga Reinsalu oma lubadust ei täitnud. Hiljem jõudis ta seda lubadust veel korrata, aga lubaduseks see jäigi.

Mõte kehtestada burkakeeld kerkis Eestis üles ajal, mil küsitlused näitasid, et paljude arvates oli kõige olulisem sel hetkel meie ühiskonna ees seisnud probleem pagulased. 2016. aasta alguses lasi Ühiskonnauuringute Instituut inimestelt uurida ka seda, mil määral nõustutakse väitega, et meie ühiskonnale on parem, kui sisserändajad säilitavad oma eripärased kombed ja traditsioonid. 75% vastajatest sellega (pigem) ei nõustunud. Espak, kes juhib ka nimetatud vabaühenduse tegevust, tõlgendas seda siis toetusena burkakeelule.

Hiljem, kui pagulaste hordid jäid Eestisse saabumata ja põgenikekriisiga seotud ühiskondlik hüsteeria siin aegamisi rauges, kadus aga vaikselt poliitilisest päevakorrast ka burkakeelu kehtestamine.

Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus poliitikud ja teised avaliku arvamuse kujundajad korrutavad üksteise võidu, et avalikus ruumis näo varjamisest peaks saama Eestis sotsiaalne norm. Osade arvates tuleks see muuta lausa kohustuslikuks. Teised leiavad, et piisab sellest, kui häbimärgistada neid, kes maski ei kanna (vaid veidi utreeritult öeldes: ilma maskita oled mõrtsukas).

Espakist on saanud karmide piirangute toetaja. Tsahkna, kelle katse pärast IRL-ist (tänane Isamaa) lahkumist erakonna Eesti 200 abil parlamenti jääda ebaõnnestus, propageerib (koos lauljate, näitlejate ja teiste tuntud inimestega) maskide kandmist. Poliitikast taandumise järel maandus ta lõpuks ametlikult AS Semetron esindajaks, mille huvide eest seisis juba 2018. aastal parlamendis moodustatud kaitsetööstuse toetusrühma esimehena. See meditsiinitehnika ja -tarvikute müügile keskendunud ettevõte tegeleb ka kaitsejõududele mõeldud mobiilsete välihaiglate varustamisega, mille müügiesindajana Tsahkna on nüüd tegutsenud, kuid on saanud Eestis viimasel ajal rohkem tuntuks maskide maaletoojana.

Läbipaistvuse huvides tuleb siinkohal märkida, et Semetroni üle omab valitsevat mõju investeerimisühing UP Invest OÜ, millel see on ühtlasi ka Sakala väljaandja AS Postimees Grupp üle. UP Invest OÜ ise on omakorda MM Grupp OÜ kaudu Margus Linnamäe valitseva mõju all. On ütlematagi selge, et käesoleva arvamusloo valmimisele ei omanud need asjaolud absoluutselt mitte mingit mõju.

Kahtlemata on õigus neil, kelle väitel aitab maskide kandmine (kui sellega ei kaasne ülemäärast turvatunnet, mis muudab muus osas hooletuks) ohjeldada viiruste levikut. Ka burkad võeti ühe hüpoteesi kohaselt kunagi kasutusele selleks, et kaitsta nägu liivatolmu ja kõrvetava päikese eest. Hiljem on saanud sellest aga paljude jaoks siiski usuküsimus. On teada, et Euroopas kannavad burkat valdavalt sellised naised, kes on ise islamisse pöördunud. Neile seostub see just religiooniga.

2010. aastal sai Prantsusmaast esimene Euroopa riik, kus burkakeeld heaks kiideti. Rahvusassamblees hääletas selle vastu ainult üks saadik, paremtsentristlike vaadetega Daniel Garrigue. “Kogu meie juriidiline süsteem ja käsitlus ühiskonnast on rajatud tasakaalule avaliku korra ja isikuvabaduste vahel. Ma arvan, et eelnõu teksti autorid ei mõistnud kui põhjapanev on see muudatus, mis tõukab meid teistsuguse filosoofilise lähenemise poole, mille puhul ühiskond hakkab suruma oma liikmetele peale käitumist,” selgitas ta oma otsust siis katoliiklikule päevalehele La Croix. “Äärmusliku käitumisega võideldes riskeerime nüüd sellega, et libiseme totalitaarse ühiskonna poole.”

Samas tunnistas Garrigue, et teatud olukordades ja kohtades on burkakeeld siiski põhjendatud. Isikute tuvastamine peab olema võimalik kõikjal, kus see on vajalik. Paraku ei võetud tema muudatusettepanekuid kuulda.

Kui nüüd tahetakse teha maskide kandmisest Eestis sotsiaalset normi (seda võib-olla väga pikaks ajaks, sest osade hinnangute kohaselt võibki uus koroonaviirus ja/või selle mutatsioonid ringlema jääda), tuleks lahendada kiiresti ära ka isikute tuvastamisega seotud küsimused. On ju selge, et maskeraad ei saa kesta kogu aeg. Vahepeal tuleb maskid eest võtta. Riik peab panema paika, kes ja millistel asjaoludel võib nüüd edaspidi nõuda, et inimene näitaks oma nägu.

Lugu sai kirjutatud 25. aprillil 2020 ajalehele Sakala. Ilmus ajalehes toimetatud kujul 5. mail. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Demokraatia ooterežiimil

Koroonakriisi tõttu on kuulutatud paljudes riikides välja eriolukord ja kehtestatud ranged liikumispiirangud. Edasi on lükatud ka terve rida valimisi. Pole selge, millal maailm jälle normaalse elukorralduse juurde naaseb.

Enim rahvusvahelist tähelepanu on saanud Ungari, kus peaminister Viktor Orbán (fotol) lasi parlamendil anda endale tähtajatu õiguse juhtida riiki ainult oma dekreetide ja määrustega. Orbáni kodumaised kriitikud on nimetanud seda autoritaarseks riigipöördeks, millega kehtestati “koroonadiktatuur”. Tema toetajad rõhutavad, et parlament võib peaministrile antud õigused igal ajal tagasi võtta. Samas unustatakse enamasti lisada, et selleks on vaja peaministri enda algatust või parlamendi kahekolmandikulist häälteenamust, mille saavutamine on sisuliselt võimalik ainult Orbáni nõusolekul, sest parlamendis kuulub 2/3 kohtadest praegu tema toetajatele (viimastel valimistel said nad vähem kui pooled häältest, aga tänu enda huvides ümber tehtud valimisseadusele kindlustati konstitutsiooniline enamus).

Ungari puhul on kriitikud rõhutanud sedagi, et eriolukorra ajaks on seal peatud valimiste ja rahvahääletuste läbiviimine. Tuleb aga märkida, et see puudutab ainult erakorralisi valimisi. Järgmised korralised valimised peaksid seal toimuma alles 2022. aasta sügisel. Tõenäoliselt on eriolukord selleks ajaks siiski lõppenud. Orbán võib küll olla autoritaarsete kalduvustega, kuid vaevalt kehtestab ta kunagi nii avaliku diktatuuri, kus valimisi enam üldse ei toimu. Valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisest on praegu aga loobutud ka paljudes teistes riikides.

Armeenias, Itaalias ja Venemaal lükati koroonakriisi tõttu edasi rahvahääletused põhiseaduse muutmise küsimuses. Šveitsis, kus rahvahääletused toimuvad tavapäraselt mitmel korral aastas, lükati edasi kolm maisse kavandatud rahvahääletust. Viimati juhtus midagi sellist seal 1951. aastal. Toona oli põhjuseks suu- ja sõrataudi puhang osades kantonites. Põhja-Makedoonias ja Serbias lükati edasi parlamendivalimised. Kahes Hispaania autonoomses piirkonnas, Baskimaal ja Galiitsias, lükati edasi regionaalparlamentide valimised, Austrias mõned kohalikud valimised. Itaalias on lükatud edasi terve rida kohalikke ja regionaalvalimisi.

Pidades silmas tekkinud olukorra keerukust, ei ole valimisi edasi lükates nüüd tavaliselt määratud kindlat kuupäeva, mil need toimuma peavad. Erandiks on selles osas Suurbritannia, kus 7. maile kavandatud kohalikud valimised lükati edasi järgmise aasta 6. maile. See oli aga tingitud sellest, et kohalikud valimised toimuvadki seal jao kaupa igal aastal. Lihtsalt nendes omavalitsustes, kus need pidid toimuma tänavu, viiakse valimised läbi aasta hiljem, kui see siis võimalikuks osutub.

Prantsusmaal jäid valimised pooleli

Kõige veidram olukord on tekkinud Prantsusmaal. Märtsi keskel leidis seal aset kohalike valimiste esimene voor. Teine voor pidi järgnema nädal hiljem, kuid lükati kohe pärast esimest vooru edasi. Seega jäid valimised sisuliselt pooleli. Seadus sellist võimalust ette ei näinud. Praegu vaidlevad õigusteadlased selle üle, kas tuleks viia uuesti läbi ka valimiste esimene voor.

Prantsuse valitsus soovis tegelikult lükata edasi juba 15. märtsil toimunud kohalike valimiste esimese vooru, kuid parlamendi ülemkoja spiiker, linnapeade ühenduse juht ja mitmed teised mõjukad ametikandjad olid selle vastu. Opositsioon nõudis valimiste toimumist. Nii andiski president Emmanuel Macron esialgu survele järele ja valimisi edasi ei lükatud. Päev enne esimest vooru kuulutas peaminister Édouard Philippe aga välja karmimad piirangud viiruse leviku ohjeldamiseks. Suleti paljud asutused ja kauplused. Valimisaktiivsuseks kujunes 44,6% – madalaim näitaja Prantsusmaa kohalike valimiste ajaloos. Järgmisel päeval teatas president, et lükkab valimiste teise vooru edasi.

Millal teine voor toimub, ei ole täna veel muidugi päris selge. Kehtivas valimisseaduses on sõnaselgelt öeldud, et see peab toimuma nädal pärast esimest. Päris pretsedenditu teise vooru edasilükkamine ei ole. 1973. aastal lükati see Madagaskari lähedal asuval Réunioni saarel edasi viitega erakorralistele asjaoludele, sest vahepeal tabas saart orkaan, mis tappis kümme inimest ja tekitas suuri purustusi. Osad õigusteadlased leiavad siiski, et teise vooru edasilükkamine peaks tühistama nüüd ka esimese tulemused, sest valimised on mõeldud toimuma just kahel järjestikulisel nädalavahetusel, ühtse blokina. Teised on asunud aga seisukohale, et see vahe võib venida mõne kuuni, kui viivitus on tingitud erakorralistest asjaoludest ja erakondade vahel valitseb edasilükkamise osas konsensus.

Riiginõukogu arvamuses leiti, et kui vahe kahe vooru vahel venib pikemaks kolmest kuust, tuleb korraldada esimene voor uuesti. Seega peaks teine voor toimuma nüüd hiljemalt juunis. Selle täpne aeg tuleb panna valitsuse poolt paika hiljemalt 27. mail. Need kohalike volikogude liikmed, kes osutusid valituks juba esimeses voorus, peavad astuma ametisse kohe, kui olukord riigis seda võimaldab, aga mitte hiljem kui juunis. Kuni uute linnapeade valimiseni jäävad ametisse senised – isegi kui nende nimekirjad said valimiste esimeses voorus lüüa. Kui olukord ei võimalda viia valimiste teist vooru läbi ka juunis, tuleb korraldada täiesti uued valimised. Sellisel juhul pikendatakse veelgi seniste saadikute ametiaega.

Märtsi alguses toetas Prantsusmaal valitsust ja presidenti vaid umbes kolmandik rahvast. Koroonakriisi süvenedes on nende reiting küll paranenud, kuid enamik prantslastest ei ole nende tegevusega rahul ka täna. Kohalike valimiste esimene voor oli president Macroni partei La République En Marche! jaoks sisuliselt läbikukkumine. Selles mõttes oleks võib-olla võimupartei huvides, kui valimised tulekski lõpuks otsast peale uuesti korraldada. Samas ei maksa arvata, et seal praegu sihilikult selles suunas töötatakse.

Opositsioonilised jõud ei ole piirdunud Prantsusmaal nüüd lihtsalt valitsuse sammude kritiseerimisega, vaid on teinud ka hulgaliselt omapoolseid ettepanekuid koroonakriisile vastamiseks. Üllatavalt põhjalik, kaugeleulatuv ja laiahaardeline on näiteks Prantsusmaa Kommunistliku Partei märtsi lõpus avaldatud 18-leheküljeline ettepanekute pakett. Muu hulgas tegid kommunistid ettepaneku luua rahvuslik kriisikomitee, kuhu kaasataks lisaks kõigile parlamendis esindatud poliitilistele jõududele ka teadlased, ametiühingute ja kohalike omavalitsuste esindajad. Ajaks, mil see kriis läbi saab, võivad prantslaste poliitilised eelistused olla kõvasti muutunud.

Baieris hääletati lõpuks posti teel

Kohalikud valimised toimusid 15. märtsil ka Saksamaa suurimal liidumaal. Baieris on üldiselt küll kasutusel proportsionaalne valimissüsteem, kuid samas valitakse otse rahva poolt ka linnapead ja vallavanemad. Need valimised lähevad teise vooru, mis leiab aset kaks nädalat hiljem, kui ükski kandidaat ei saa esimeses absoluutset enamust. Nii juhtus paljudes omavalitsustes ka tänavu. Seal teist vooru edasi ei lükatud – see otsustati lihtsalt viia läbi täielikult posti teel. Valimismaterjalid saadeti inimestele koju.

Baieri Maapäeva asepresident Markus Rinderspacher (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) avaldas arvamust, et edaspidi võiks viia Saksamaal täielikult posti teel läbi ka liidupäeva- ja maapäevade valimised. Seda isegi tavaolukorras. Kui 1957. aastal viidi Saksamaal sisse võimalus posti teel hääletada, oli see mõeldud erandlikeks juhtudeks, et valimistest saaksid võtta osa ka haiged, puhkustel viibijad ja need, kes peavad olema pühapäeviti tööl. Rinderspacher tõi aga välja, et posti teel hääletajate osakaal on järjest kasvanud. Saksamaa Liidupäeva valimisel anti 2017. aastal sel moel juba 28,6% ja Baieri Maapäeva valimisel 2018. aastal 38,9% häältest, kusjuures mõnes omavalitsuses hääletas siis nii suurem osa valijatest. Valimisjaoskondade kaotamine aitaks hoida märkimisväärselt kokku valimiste läbiviimisega seotud kulutusi.

Kriitikud on toonud posti teel hääletamisega seoses välja peamiselt kaks punkti: ei saa tagada hääletamise salajasust, sest ei ole võimalik teha kindlaks, kas valija oli oma häält andes üksi ja keegi teda ei mõjutanud; see nihutab tegelikku valimispäeva ettepoole ning valijad ei saa enam reageerida viimastele sündmustele. Eestis kritiseeritakse samade argumentidega sageli e-hääletamist, mis kujutab endast sisuliselt posti teel hääletamise tehniliselt nüüdisaegsemat vormi. See aga viib paratamatult mõttele, et meilgi tuleks panna siin paika õiguslikud alused juhuks, kui valimisi jaoskondades läbi viia ei saa. Järgmise aasta sügiseks, kui Eestis peaksid toimuma kohalikud valimised, on olukord loodetavasti paranenud, kuid igaks juhuks tuleks valmistuda ka erandlikeks juhtudeks. Eriolukord ei pea tingimata tähendama valimiste ärajätmist.

Artikkel ilmus 15. aprillil 2020 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Väikeparteide koondumine ja metsanduspoliitika

Palun kõigepealt vabandust kõigilt, kes lootsid leida siit järjekordset sõnavõttu kõige päevakajalisemal teemal. Koroonakriis on kahtlemata tõsine katsumus. Ebakindlus tuleviku suhtes on tohutu. Kuid lõpuks läheb elu ikkagi edasi. Seetõttu ei pea ma kohatuks pöörata praegusel äreval ajal veidi tähelepanu ühele hoopis teisele teemale. Seda enam, et tegelikult saab seda seostada ka koroonakriisiga.

Teatavasti mõjuvad igasugused suured kriisid poliitilisele maastikule sageli raputavalt. Need võivad selle lõpuks täiesti segamini lüüa, tuua kaasa erakondade järske tõuse ja langusi. Seega ei saa nüüd välistada võimalust, et järgmiste parlamendivalimistega pääsevad Eestis võimule jõud, mis jäid eelmisel aastal valimiskünnise alla.

Rohelised, Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond kogusid siis isegi kolmekesi kokku vähem hääli kui Eesti 200, aga on liikunud viimastel kuudel kursil, mis võib viia lõpuks välja nende ühinemiseni. Nii sünniks tõenäoliselt Eesti tugevaim parlamendiväline erakond. Eesti 200 võib tunda praegu uhkust palju kõrgema reitingu üle, kuid nende kolme erakonna ühinemine annaks kokku kindlasti rohkem kui liidetavate summa. Valimistel on ju nende kõigi tulemusi kahjustanud kõvasti omavaheline konkurents – asumine kohati kattuvas nišis, mille tõttu on jäänud paljudele potentsiaalsetele toetajatele mulje, et ei ole mõtet valida neist ühtegi, sest kõik on liiga nõrgad. Jõudude ühendamisel saadaks 2023. aasta parlamendivalimisteks kokku vähemalt korralik valimisnimekiri. Kahtlemata tuleks sellises koosluses, kus peavad jagama maid glamuurirohelised ja ökorahvuslased, ette ka omajagu pingeid, aga neid esineb kõigis demokraatlikes erakondades.

Neile, kes ei ole teemaga kursis, teen siin väikese kokkuvõtte senistest arengutest. Elurikkuse Erakonna üldkogu andis jaanuaris erakonna juhatusele mandaadi kutsuda rohelised ja Vabaerakond läbirääkimistele, et arutada võimalusi koostööks ja kaardistada ühisosa. Seda tehes peeti küll esmajoones silmas koostööd järgmisel aastal toimuvatel kohalikel valimistel, kus saab osaleda lihtsalt valimisliite moodustades, kuid samas ei välistatud ka erakondade ühinemist. Avalike sõnavõttude põhjal tundus, et seda peetakse lausa soovitavaks.

Läbirääkimised hakkasid pihta. Veebruaris kogunes roheliste volikogu, mis oli koostöö suhtes samuti positiivselt meelestatud. Erakonna juht Züleyxa Izmailova ütles siiski ajakirjanikele, et nemad ei kavatse kellegagi liituda, vaid jätkavad ikka rohelistena. Ain Ostra, kes kuulub Vabaerakonna esinduskogu eestseisusse, avaldas aga arvamust, et parlamendivalimistel edu saavutamiseks tuleks luua täiesti uus ühine erakond (JOKK-partei), millega liituvad ka seniste väikeparteide aktivistid.

Rohelised, kes kogusid eelmisel aastal nii Riigikogu kui ka Euroopa Parlamendi valimisel stabiilselt 1,8% häältest ning saavad toetuda selgematele ideoloogilistele alustele ja rahvusvahelisele võrgustikule, oma poliitilisest identiteedist nüüd ilmselt loobuma ei hakka. Küsimus on pigem selles, kas või kuidas Elurikkuse Erakond ja Vabaerakond nendega või ainult omavahel ühinevad. Põhimõtteliselt võib ühes erakonnas tegutseda ju ka erinevaid fraktsioone, millel on omaette poliitilised platvormid. Maailmas leidub riike, kus see on üsna tavapärane.

Võib eeldada, et kohalikel valimistel osalevadki need kolm erakonda ühiselt. Tõenäoliselt mitte veel päris ühinenult, vaid valimisliite luues. See oleks lihtsalt nende kõigi huvides. Tallinnas ja Tartus muutuks volikokku pääsemine jõudude ühendamisel realistlikuks. Väiksemates omavalitsustes võivad read jääda isegi sellisel juhul liiga hõredaks.

Märgiks sellest, et koostöö ei pruugi piirduda kohalike valimistega, on tõsiasi, et märtsi alguseks jõudsid kolm erakonda leppida juba kokku ühised seisukohad metsanduspoliitika osas. Need mahuvad ära kahele leheküljele. Üldsõnalise retoorika kõrval leidub selles positsioonipaberis terve rida päris konkreetseid punkte, mille elluviimine kuulub valdavalt keskvõimu, mitte kohalike omavalitsuste pädevusse.

Näiteks tahetakse arvata metsamaa hulgast välja alad, mida “kasutatakse ainult puidu kui biomassi tootmiseks”, leides, et selliseid alasid tuleb käsitleda istandike ja puupõldudena, mille kohta kehtivad teistsugused nõuded kui looduslikule metsamaale. Samas rõhutatakse, et ise tarbepuidu saamiseks istandike massilist rajamist ei pooldata.

Ma ei ole päris kindel, mida see muudatus endaga praktikas kaasa tooks. Selles mõttes, et kas Eesti metsade olukord siis tõesti paraneks, kui osa praegustest metsamaadest (tõenäoliselt üsna suur või vähemalt vägagi märkimisväärne osa) registreeritaks ümber puupõldudeks, mille suhtes kehtivad leebemad nõuded.

Asjaosalised ise rõhutavad, et nende ridades on palju kogenud, erialase haridusega metsaomanikke ja muid loodusvaldkondade spetsialiste. Loodan, et kirja pandud mõtted said neil nüüd ikka eelnevalt põhjalikult läbi mõeldud, mitte kuidagi kiirustades kokku kuhjatud.

Tahetakse vähendada raiemahte, karmistada lageraieid lubavaid kriteeriume, tõsta uuendusraiet lubavaid raievanuseid ning vähendada lageraielangi maksimaalset suurust. Puidu põletamisele põlevkivikateldes ollakse küll kategooriliselt vastu, kuid üle Eesti hajali asuvates koostootmisjaamades peetakse seda piiratud ulatuses mõistlikuks. Viljandimaa elanikud võivad seega hingata kergendatult.

Üsna ebamõistlikud tunduvad mulle aga samas plaanitavad institutsionaalsed reformid. RMK-ga seotud probleeme tahetakse lahendada selle muutmisega riigieelarveliseks asutuseks. Nii, et metsa müügist laekuv raha läheks otse riigieelarvesse, kust seda antakse RMK-le tagasi seadusega pandud ülesannete täitmiseks. Erametsakeskus, mis korraldab metsandustoetuste jagamist, metsaomanike koolitamist ja nõustamist, tahetakse muuta keskkonnaministeeriumi osakonnaks. Täna on see teatavasti riigile kuuluv sihtasutus. RMK on vormilt riigitulundusasutus.

Mõlemad muudatused tähendaksid, et need praegu suhteliselt sõltumatult tegutsevad asutused allutataks otsesemalt poliitikute kontrollile. Ei ole üllatav, et poliitikud seda teha tahavad, kuid on äärmiselt küsitav, kas muutumine mängukannideks poliitikute kätes tuleks tõesti kasuks nende asutuste sisulisele arengule. Minu arvates mitte.

Keskkonnaministeeriumis sündinud plaanile, mis sai märtsis valitsuskabineti heakskiidu, ühendada keskkonnaamet ja keskkonnainspektsioon, ollakse kategooriliselt vastu. Selle asemel soovitakse keskkonnainspektsiooni ühendamist politseiga, looduskaitsepolitsei loomist, mille tegevuses saaksid osaleda ka vabatahtlikud – looduskaitse abipolitseinikud. Ehk siis ühiskondlikud metsainspektorid. Politsei- ja piirivalveamet on juba teatanud, et nemad sellist ühinemist ei poolda.

Päris kõigest siin ümberjutustust teha ei jõua. Ruum saab enne otsa. Kokkuvõttes tundub asi veidi rabe. Umbes nagu EKRE programm aastal 2015. Tunda on soovi põhjalike muutuste järele, sest olemasolev olukord ei rahulda, aga ma ei ole kindel, et kõik plaanitavad muudatused seda paremaks teeksid.

Artikkel ilmus 31. märtsil 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.