David Vseviov ja Vladimir Sergejev “Venemaa – lähedane ja kauge II. Suurvürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV”

“Tuleb tunnistada, et olles lugenud Venemaa ajaloo kohta pea kõiki maakeeles ilmunud raamatuid, tõusevad Vseviovi ja Sergejevi teosed ilmselgelt pinnale kui ühed tummisemad,” kirjutas selle teose kohta Jaan Martinson. Nõustun tema hinnanguga.

Vseviovi ja Sergejevi jutustus Venemaa ajaloost ulatus esimeses osas aegade algusest Vassili III-ni, kelle valitsusajal (1505–1533) jõudis lõpule nn. vene maade kogumine ehk venelaste ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Teine köide algab tema surma ja sellele järgnenud bojaaride võimuvõitlusega. Olles põhiosas pühendatud Ivan Julma (1530–1584) valitsusajale, hõlmab see kokku vaid umbes pool sajandit. See oli küll ajaloolises plaanis lühike, kuid üsna sündmusterohke aeg.

Varraku raamatuklubi ajakirjas ilmunud intervjuus märkis Vseviov, et Venemaa kujunemine suurvürstiriigist tsaaririigiks toimus põhijoontes sarnase stsenaariumi järgi nagu riikide kujunemine sel ajal mujal Euroopas, kuid paljuski brutaalsemaid vahendeid kasutades. “Valitsejat, kelle tegevuse tulemusena on hukkunud sedavõrd palju inimesi, ei saa kuidagi kaheselt iseloomustada – tegemist oli veriste kätega türanniga,” möönis ta.

Tõepoolest. Antud teoses kirjeldatud jõhkruste taustal, mis toimusid mitte üksnes kõnealuse valitseja korraldusel, vaid ka isiklikul osalusel, mõjub selline iseloomustus veel vägagi leebelt. Ilmselgelt oli tegemist tõelise sadistiga, kes nautis inimeste piinamist ja lõi lõpuks vihahoos maha isegi oma poja Ivani (1554–1581), kellest pidanuks saama troonipärija, olles tapnud eelnevalt tema veel sündimata lapse. Nimelt leidis tsaar poja ruumidesse astudes, et rase minia oli heitnud lavatsile puhkama vaid alusrõivastes, mitte vastavalt kombele alati kolme rõivakihti üksteise peal kandes. Tsaar andis naisele kõrvakiilu ja peksis teda sauaga nii kõvasti, et järgmisel päeval sünnitas ta surnud lapse. Kui poeg selle pärast isa süüdistama hakkas, sai ta sellise obaduse, et vaakus mõne päeva pärast samuti hinge.

Pojale antud surmavat lööki tsaar küll kohe kahetses (hakkas kisendama, rebis juukseid, karjus appi jne), kuid selleks ajaks oli kogunenud vägivalda selles loos juba nii palju, et tegelikult ei tulnud see enam isegi üllatusena. Tsaar armastas oma ohvreid mõnitada ja võis isegi heas tujus olles inimesi nalja pärast loojakarja saata.

Kas süüdi oli raske lapsepõlv?

Kuidas oli ta selliseks kujunenud? Paljud ajaloolased seostavad seda lapsepõlves kogetuga. Poiss oli alles kolmene, kui suri tema isa, ja seitsmene, kui suri ema. Bojaarid teda hästi ei kohelnud. Ivani lemmikhoidja saadeti ära kloostrisse. Kui ta oli 11-aastane, kohitseti tema silme all metropoliit Ioassaff, kelle ametisse pühitsemisel ta oli alles mõned aastad varem osalenud. Pisarates poiss tiriti voodist välja, suruti põlvili ja sunniti palvetama, aga samal ajal kolgiti metropoliit läbi ja teostati nimetatud protseduur. Seejärel saadeti ta ära kloostrisse ja peagi seati ametisse uus metropoliit (vene õigeusu kirik oli küll juba Konstantinoopoli alt iseseisvunud, kuid patriarhi ametikoht võeti kasutusele hiljem, alles pärast Ivan Julma surma).

Miks selle mehega, kes on nüüd vene õigeusu kiriku poolt pühakuks kuulutatud, siis just sedasi toimiti, sellel autorid pikemalt ei peatu. Tagandamise üldisem põhjus oli see, et temast oli saanud üks noore suurvürsti lähedasemaid nõuandjaid, kelle soovitused olid mõjuvõimsamatele bojaaridele pahatihti vastukarva. Juba järgmisel aastal lõid bojaarid Ivani pisaratest ja palvetest hoolimata peaaegu maha ühe endi hulgast, kellel lasus samasugune süü. Mõned hoobid sai siis ka märatsejaid rahustada üritanud uus metropoliit. Mõni ime siis, et sellises keskkonnas kasvanud Ivan hakkas oma võimu kindlustades rakendama ise samalaadseid meetmeid, kuid julmuse poolest ületas ta lõpuks kõiki teisi.

Objektiivselt hinnates on enamik riigijuhte (isegi demokraatlikes riikides) ka tänapäeval psühhopaadid, kuid sellist inimeste küpsetamist, tükkideks rebimist ja jäsemete otsast raiumist enam siiski eriti ei esine. Selles mõttes on toimunud isegi Venemaal teatav areng. Vähemalt ei ole olnud kuulda, et Vladimir Putin oleks lasknud mõne oma abikaasa pärast pulmaööd jääauku visates surmata, sest naine vist ei olnud päris neitsi.

Ivan Julm uskus, nagu talle oli sünnist saadik sisendatud, et tema võim on jumalikku päritolu. Ta esines õigeusu kaitsjana, kuid kümnest käsust vähemalt viit viimast (“Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!”) rikkus ta nii et õudne! Tänapäeval diagnoositaks Ivan Julmal tõenäoliselt ka skisofreenia ja/või mõni muu psüühikahäire, aga keskaja kontekstis võib teda nimetada lihtsalt seestunuks, kuigi ise pidas ta ennast muidugi Jumala maapealseks asemikuks, laulis kooris ja kirjutas kirikumuusikat.

Opritšnina, homoküsimus ja Liivi sõda

Autorid rõhutavad, et juba kaasaegsetele jäi suuresti mõistetamatuks, miks Ivan Julm kehtestas opritšnina. Sellega kaasnes jõhker terror poliitilise ladviku ja kogu rahva vastu. Ühe nägemuse kohaselt üritas ta viia tegelikkust kooskõlla ideega võimu jagamatusest. Kuid võib-olla oli see samas hoopis vaid reaktsioon eliidi kasvanud rahulolematusele, mis võinuks viia muidu tsaari enda langemiseni?

Opritšnina kehestamisele 1565. aastal eelnesid ju aastad, mil tsaar korraldas aina sagedamini joomapidusid, mis kujunesid ajapikku tõelisteks orgiateks. Hiljem opritšnina üheks juhiks saanud Aleksei Basmanovi tõusmist tsaari soosikuks seletasid tema oponendid sellega, et tema poeg Fjodor oli ka tsaari intiimpartneriks. Vürsti, kes heitis viimasele ette tsaari teenimist jälgi sodomiitliku teoga, lasi tsaar tappa. Selle peale protesteerisid bojaarid, teised aadlikud, kõrged ametnikud ja kirikupea, rõhutades, et kristlikul valitsejal ei sobi märatseda oma inimeste nagu loomade kallal. Loetud kuud hiljem järgnes opritšnina kehtestamine ehk tsaari pöördumine teda kritiseerida julgenud eliidi vastu.

Vseviovi ja Sergejevi teos ilmus trükist esimest korda 2007. aastal. Ivan Julma väidetavad seksuaalsuhted omasoolistega ei ole selles pikemat käsitlemist leidnud, kuid nende märkimisväärset mõju tema poliitilistele valikutele ja otsustele ei saa välistada. Moskvas suhtuti sel ajal seksuaalsesse läbikäimisse omasoolistega küll leebemalt kui läänepool Euroopas (seaduste karmistamine toimus Peeter I ajal Lääne-Euroopa riikide eeskuju järgides), kuid kiriku silmis oli see siiski patt.

Opritšnikud pidid andma tsaarile isikliku truudusvande ja ütlema lahti oma sugulastest, isegi vanematest (patt). Nad liikusid mustadel ratsudel mustades rõivastes. Tsaar lõi justkui omamoodi mungaordu ja nimetas ennast kloostriülemaks. Vseviov ja Sergejev märgivad, et see oli ilmselge pühaduseteotus. Kaasaegsed nimetasid neid aga sageli pimedusejüngriteks ja Saatana teenriteks. Milline roll oli selle kõige juures homoseksuaalsel käitumisel, seda on tagantjärele muidugi võimatu täpselt kindlaks teha, kuid ühiskondlikku ajaloomällu jättis see vähemalt sellise jälje, et eelmisel aastal oli võimalik kaitsta Harvardi Ülikoolis doktoritöö teemal “The Queer Legacy of Ivan the Terrible”.

Autorid rõhutavad sissejuhatuses, et Eesti vaatepunktist olulisele Liivi sõjale nad ei keskendu, sest Venemaa ajaloo kontekstis viinuks see raamatu tasakaalust välja. Raamatu teises pooles on sellest juttu siiski üsna palju. Moskva võimuladvikus oli sõja alustamisele Vana-Liivimaaga tugev vastuseis. Olulisemaks peeti võitlust Krimmi pärast, et tõrjuda sealt lähtunud tatarlaste rüüsteretki. Ivan Julm eelistas aga sõda kahel rindel, mis lõppes Venemaa jaoks katastroofiliselt.

Timothy Snyder “Tee vabadusetusse. Venemaa. Euroopa. Ameerika”

Timothy Snyder on USA ajaloolane, keda Eesti peaminister Kaja Kallas oma kõnedes ja intervjuudes tsiteerida armastab. Nad on osalenud sageli koos samadel konverentsidel ja välisajakirjanduse teatel loeb ajaloohuviline Kallas teda lausa oma sõbraks.

Seoses sõjaga Ukrainas viitas Kallas juba paari aasta eest ühes intervjuus selles (nüüd ka eesti keeles ilmunud) raamatus esitatud teesile, mille kohaselt lähtub Putin arusaamast, et kui Venemaa ei saa muutuda Lääneks, siis tuleb Lääs muuta selliseks nagu Venemaa. Kas see on ka tegelikult Putinit liikuma panev idee, selle üle võib vaielda. Küll aga võtab see hästi kokku Snyderi ettekujutuse Putini lähenemisest. Ja Kallas paistab seda jagavat.

Kõnealune teos ilmus ingliskeelsena juba 2018. aastal ehk enne 2022. aasta 24. veebruaril alanud Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuid keerleb suuresti Ukrainaga seonduva ümber. Snyderi eesmärk oli ilmselt näidata, et fašistid on võimul mitte Ukrainas, nagu väitis Venemaa, vaid hoopis Venemaal, ning Venemaa väited separatismist Ida-Ukrainas ei kannata kriitikat, tegelikult toimus seal Venemaa sõjaline sekkumine, Venemaa toetab aktiivselt Euroopa paremäärmuslasi ja just tänu Venemaa toetusele sai USA presidendiks Donald Trump, keda ta nimetab otsesõnu “Venemaa kandidaadiks”.

Kuigi ta annab hea ülevaate kõigist Trumpi sidemetest Venemaaga (selles mõttes tasuks seda raamatut lugeda ka sellistel Trumpi fännidel nagu Jaak Madison ja Henn Põlluaas), kujutab tema 2016. aasta valimisvõidu omistamine venelaste toetusele minu meelest siiski lihtsalt katset leida süüdlast väljastpoolt, et vabastada vastutusest ameeriklasi ennast. Snyder küll möönab, et USA poliitiline süsteem omab teatud puudusi ja ajakirjanduse mandumine emotsioone kütvaks klikimeediaks ei ole olukorrale kasuks tulnud, kuid ka antud teoses võib tegelikult näha vaid ühte selle raske sotsiaalse haiguse sümptomit.

Raamat kui intellektuaalne rünnak Trumpi vastu

Nimelt asetus see 2018. aastal ilmudes ühte ritta terve rea teiste sarnaste ajalugu ja tänapäeva lõimivate pikemate poliitiliste traktaatidega (eesti keeles on ilmunud veel näiteks Madeleine Albrighti “Fašism. Hoiatus”), millega USA ühiskondlikus arvamuses kujundati ettekujutust riigis pead tõstvast hirmuäratavast fašismist, mille kehastuseks on president Trump, keda juhivad venelased. Asja eesmärk: kindlustada inimesi välisvaenlase poolt õhutatava autoritarismiga hirmutades see, et järgmised valimised võidaks demokraatide kandidaat. See strateegia töötas edukalt: 2020. aastal valiti USA presidendiks Joe Biden.

Toona kuulutas liberaalne meedia kahtlemise Bideni vaimses tervises lihtsalt osaks vabariiklaste vastukampaaniast ning seda liini järgiti kuni hiljutise ajani, kuid nüüd on Bideni seniilsus muutunud juba nii ilmseks, et seda ei saa enam varjata. Kes on süüdi selles, kui tänavu võidab presidendivalimised Trump? Kas jälle venelased? Mina nõustun pigem nendega, kelle hinnangul kaevasid selle augu endale ikkagi demokraadid ise. Snyder seevastu säutsus nüüd: “toimetajad kardavad Trumpi ja – selle asemel, et uurida enda kohatut hirmu – panevad tundma ennast vaprana rünnates Bideni.”

Kas see praegu USA liberaalses meedias toimuv hoiakute muutumine ei või olla tingitud hoopis sellest, et suuremale osale ameeriklastest tundub Trump võrreldes Bideniga nüüd presidendiks sobivam, mõistuspärasem kandidaat? Paljude seni Bideni toetanud ajakirjanike suhtumine tema kandidatuuri on minu meelest muutunud küll mitte soovist tunda ennast vaprana, vaid hoopis äratundmisest, et tal ei ole enam võidu võimalust. Snyderi loogika kohaselt lööb ajakirjandus aga praegu Bidenile nuga selga.

Mina sellega ei nõustu. 2016. aastal, nagu ma siis kirjutasin, oli Trumpi valimine USA presidendiks tingitud Hillary Clintoni ebapopulaarsusest, mitte tema enda populaarsusest. Täpselt sama stsenaarium ähvardab korduda nüüd vastasseisus Bideniga. On täiesti loomulik, et paljud inimesed, kes ei taha näha Trumpi naasmist Valgesse Majja, soovivad seda vältida. Kahjuks ei paista selleks praegu enam ühtegi head teed, kuid üleskutsed koonduda Bideni taha olukorda ei päästa.

Fašistid siin, fašistid seal, fašistid iga nurga peal

Snyder peatub real vene filosoofidel, ajaloolastel ja ideoloogidel, kes on avaldanud tema hinnangul suurt mõju Vladimir Putini mõtlemisele: Ivan Iljin (1883–1954), Lev Gumiljov (1912–1992), Aleksandr Prohhanov (sünd. 1938), Aleksander Dugin (sünd. 1962) jne. Tema sõnul olid/on nad antisemiidid, fašistid.

Iljini sildistamist “fašistlikuks filosoofiks” on teiste ajaloolaste poolt juba palju kritiseeritud. Ta oli küll fašismist huvitatud ning leidis mõningates oma töödes, et see oli vältimatu reaktsioon bolševismile, hinnates sellest lähtudes kõrgelt Mussolini ja Hitleri võimuletulekut, kuid pidas hiljem selle suurimaks veaks just tsesarismi, mida vastandas monarhismile, ja avaldas pärast teist maailmasõda isegi lootust, et vene patrioodid uurivad põhjalikult fašismi ja natsionaalsotsialismi vigu ega hakka neid kordama. Iljin pooldas tugevat riiki ja rahvuslikku ühtsust, kuid mõistis korduvalt hukka totalitaarse riigi, mida ta nimetas jumalatuks, rõhutas vajadust kujundada rahva õigusteadvust ning leidis, et riigivõim peab tundma oma piire.

Paul Robinson, kes on kirjutanud huvitava raamatu vene konservatiivse mõtte ajaloost 19. sajandi algusest kuni tänapäevani, märkis paari aasta eest, et Iljini sildistamine “fašistiks” on karikatuurne – vastuolus suure osaga tema filosoofiast. Iljin oli osalt isegi liberaalsete vaadetega kristlik konservatiiv, kelle mõju Putini ja laiemalt Venemaa võimuladviku mõtlemisele on olnud Robinsoni hinnangul tuntav, kuid Dugini mõju on tema sõnul tugevalt ülehinnatud.

Vene ajaloolase ja režiimivastase vasakpoolse aktivisti Ilja Budraitskise sõnul Snyder aga hoopis ülehindab Iljini raamatute mõju Putini mõtlemisele. Budraitskis leidis ka, et paarikümne aastaga on Venemaal arenenud depolitiseeritud neoliberaalsest autoritarismist jõhker diktatuur, mille nimetamine “fašistlikuks” on õigustatud, sest see vastab sisuliselt selle mõiste definitsioonile ja aitab mõista paremini, kui suurt globaalset ohtu tänane Venemaa endast kujutab.

Aleksandr Prohhanov, kes süüdistab igal võimalusel fašismis Ukraina ja Lääne poliitikuid, on Snyderi sõnul hoopis ise fašist. Ta on võtnud selliste venelaste kirjeldamiseks kasutusele termini “skisofašist”, mis peaks tähistama fašistlike vaadetega inimest, kes süüdistab teisi fašismis. Ma ise nimetasin Prohhanovit kunagi pronkssõduri kriisi ajal neostalinistiks ning see määratlus tundub mulle jätkuvalt täpsem. Kui pidevalt sedasi F-sõnaga vehkida, siis saab sellest ju lihtsalt tühi tähistaja, nagu sellega juhtus juba nõukogude ajal kommunistide kõnepruugis. Selles mõttes on Snyderi sõnakasutus neile väga sarnane.

Snyderi mõju Kaja Kallasele ei maksa ülehinnata

Brüsseloogid on lugenud nüüd kokku, et just Snyder ongi viimaste aastate jooksul Kaja Kallase poolt avalikes sõnavõttudes kõige sagedamini viidatud mõtleja. Selle põhjal on järeldatud, et Snyder on mõjutanud väga tugevalt Kallase mõtlemist. Ühes vastavas ingliskeelses arutelulistis soovitati hiljuti neil, kes tahavad teada, kuidas võimalik tulevane Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja mõtleb Venemaast, lugeda just seda kõnealust Snyderi raamatut.

Mina muidugi ei tea, mis mõtted Kaja Kallase peas liiguvad (ma ei oma tema ajuga mingit ühendust), aga seda raamatut lugedes tekkis tunne, et väga tugevat mõju ei ole see tema mõtlemisele siiski avaldanud. Näiteks võib sellest leida muu hulgas järgmise koha.

Valimistulemuste moonutamisel e-häälte abil peatub Snyder korduvalt. Loogiliselt võttes peaks sellest järelduma, et e-valimised ei ole midagi väga progressiivset, vaid annavad hoopis autoritaarsetele režiimidele tehniliselt mugava võimaluse enda võimu kindlustamiseks. Kas Kallas on võtnud pärast selle raamatu lugemist omaks sarnase suhtumise e-valimistesse, mis iseloomustab EKRE-t? Minu teada mitte. Selle asemel surus tema juhitud valitsus Eestis läbi ju ka m-hääletamise kasutuselevõtu. Ennustan, et Eesti eeskuju järgib selles osas peagi ka Venemaa.

Nii et ei maksa kujutada nüüd ette, et Snyderi mõtted on Kallase poliitilise tegevuse aluseks – või Iljini teosed Putini otsuste määrajaks. Mõnikord viitavad poliitikud oma kõnedes ja intervjuudes sellistele ajaloolastele ja filosoofidele lihtsalt selleks, et nad on auditooriumile piisavalt tuntud ja neid tsiteerides saab rõhutada mõnda enda samalaadset mõtet, lisada sel moel kaalu mõnele oma seisukohale. Usun, et nii Kallase kui ka Putini puhul on see olnud just nii.

PS. Snyder kirjutab selles raamatus, et Vene-Ukraina sõjast on kaotanud peaaegu kõik: Venemaa, Ukraina, Euroopa Liit, USA. Ainus võitja on tema sõnul olnud Hiina. Võib küll nõustuda, et suures plaanis on see nii, aga samas tuleks minu arvates täpsustada, et sõjalis-tööstuslik ja valitsev ajakirjanduslik-poliitiline kompleks on lõiganud selle sõja pealt kõvasti profiiti nendeski piirkondades, millele selle mõju on olnud tervikuna negatiivne. Lääne ja Venemaa sõjalis-tööstuslikud ja ajakirjanduslik-poliitilised kompleksid on sügavamalt võttes nn. objektiivsed liitlased, keda seob ühine huvi näha vastasseisu jätkumist – sellest vaatepunktist on Kallas nüüd Putini jaoks minu arvates küll täiesti sobiv kandidaat Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikohale.

Enn Tarvel “Valge kotka tiiva all. Poola võim eestlaste maal 16.–17. sajandil”

Enn Tarveli (1939–2021) eelviimane raamat “Eesti rahva lugu” (2018), mida siin isegi veidi arvustasin, kutsus esile küllaltki elavat vastukaja (pikemate kirjatöödega esinesid näiteks Juhan Kreem, Linda Kaljundi ja Jaan Undusk) ja püsis pärast ilmumist päris kaua raamatupoodide müügiedetabelites. Täna seda küll enam poodidest ei leia, kuid müüdi seda kokku ligi 9000 eksemplari. Selline trükiarv olnuks siis juba päris tähelepanuväärne isegi paljudes Eestist märksa suurema rahvaarvuga riikides. Nii et ei ole ime, et kirjastus soovis temaga koostööd jätkata. Selle koostöö tulemus – “Valge kotka tiiva all” – jõudis tänavu lõpuks lugejate ette.

Kõnealusest teosest endast võib lugeda, et varsti pärast “Eesti rahva loo” ilmumist pakkus Varraku teadustoimetaja Marek Tamm selle autorile “välja idee kirjutada järgmiseks üldkäsitlus Poola ajast Eestis, sest teadsin, et see on üks tema südameteemasid ja et siiani polnud tal olnud võimalust sellest pikemalt ja süsteemsemalt kirjutada.” Tarvel hakkas siis tööga kärmelt pihta ja sai selle enne surma juba peaaegu, aga mitte päris valmis. Harali materjalidest koostas tervikliku teksti Marten Seppel, üks Tarveli õpilastest, kes komponeeris tema käsikirjadest ka sissejuhatuse, valis illustratsioonid, pani kokku kirjandusnimekirja ja kirjutas põhjaliku järelsõna Enn Tarvelist kui Poola ajale keskendunud ajaloolasest.

Lühidalt: see raamat oleks jäänud peaaegu ilmumata, sest autor suri ära. Seppeli sõnul töötas Tarvel veel 2021. aastal halvenevast tervisest hoolimata palavikuliselt, et see lõpetada. Tamm nimetab seda tema omalaadseks vaimseks testamendiks.

On isegi omamoodi sümboolne, et teatepulk lõpuks sedasi edasi anti – üks jooksja kadus igavikku, kuid ajaloouurimise püha üritus kestab edasi. Seppeli ingliskeelne ülevaade Tarveli tegevusest Poola aja uurijana ilmus läinud aastal kuulsas Poola ajakirjas Zapiski Historyczne. 2021. aastal avaldatud Tamme järelehüüdu Tarvelile saab lugeda vajutades siia. Selle lõpus avaldas ta lootust, et “Valge kotka tiiva all” õnnestub postuumselt lugejate ette toimetada. Minu arvates on väga hea, et seda tõesti tehti, sest muidu tulnuks oodata sarnast ülevaadet Poola ajast veel… ma ei tea kui kaua. Ja see olnuks kurb, sest tegemist on ju ühe vähim uuritud etapiga Eesti ajaloos.

Tõenäoliselt ei kujune “Valge kotka tiiva all” nüüd mingiks suureks müügihitiks, sest Poola aeg, mis kestis Liivimaal ehk Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis reaalselt 43 aastat (1582–1625), on tavalise Eesti ajaloost huvituva lugeja jaoks liiga kauge ja võõras selleks, et seda raamatut ostma tormata, kuid teised ajaloolased ning ajalootudengid viitavad sellele tulevikus sagedamini kui “Eesti rahva loole”, sest tegemist on ainsa nii põhjaliku ja korraliku ülevaatega sellest perioodist.

Miks peaksid seda lugema need, kelles ei küta kirgi varauusaegsete riikide võimumängud, läänistamis- ja agraarpoliitika? Näiteks puhtalt koduloolisest huvist ehk huvist oma kodukandi ajaloo vastu. Helme, Karksi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Pärnu, Sangaste, Tartu, Tarvastu, Valga, Vastseliina ja Viljandi inimesed leiavad sellest kindlasti midagi endale huvitavat. Kas te näiteks teadsite, et 16. sajandi lõpus valiti Viljandi linna 12-liikmeline raad ümber igal aastal ning see koosnes kolme rahvuse (saksa, poola, leedu) esindajatest? Raehärrade hulgast valiti siis kaks bürgermeistrit, kellest üks pidi olema poolakas, teine sakslane. Ja umbes 40% viljandlastest olid nimede järgi otsustades poolakad.

Poola ajast on jäänud vähe nähtavaid jälgi ja sellest ajast pärit poolakeelsed laensõnad puuduvad peaaegu täielikult. Tänapäeval võib kergesti tunduda, et sellist perioodi ei olegi meie ajaloos kunagi olnud. Või siis, et Poola mõju oli siinmail sel ajal suhteliselt väike. Tarvel näitab, et päris nii see tegelikult ikkagi ei olnud.