Rubriik: poliitika

Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Lauri Mälksoo märgib raamatu järelsõnas, et Rein Müllersoni mälestused peaksid pälvima Eesti ajaloo- ja poliitikahuviliste tähelepanu juba ainuüksi selle tõttu, et 1991. aasta augustis kirjutas ta kõigepealt valmis Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise otsuse teksti ning mõni päev hiljem aitas Moskvas sõnastada Venemaa Föderatsiooni presidendi seadlust Eesti Vabariigi tunnustamise kohta. Müllersoni meenutused neist kahest saavutusest, mille üle ta on eriti uhke, võtavad raamatus enda alla veidi alla kolme lehekülje ehk vaid ligi ühe protsendi kogu tema kirjutatud tekstist. Ülejäänu on seega muu jutt.

Tegemist on tõlkeraamatuga (inglise keelest tõlkinud Peeter Villmann), mille ingliskeelne versioon jõudis müügile alles reedel. See tähendab, et tõlge, mille väljaandmist on toetanud Tiit Vähi, kelle alluvuses Müllerson tema esimese valitsuse ajal töötas ning keda ta nimetab selles raamatus oma heaks ja lähedaseks sõbraks, avaldati juba enne originaali.

Vähi mainitakse raamatus tegelikult ainult kahes kohas. Sama palju tabamusi on lõpus toodud registri järgi saanud Vaino Väljas ja Edgar Savisaar. Väljasest, kellesse Müllerson suhtub suure austusega, on tegelikult juttu lihtsalt kahel kõrvuti asetseval leheküljel. Savisaarest samuti. Tema osas möönab autor, et poliitilise karjääri lõpul läks Savisaar omadega küll pisut rappa, aga… “mulle jääb ta siiski inimeseks, kes oli 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate alguses õige mees õigel kohal, ning tugevaks poliitikuks, kes tegi oma parimatel päevadel tähtsaid ja õigeid otsuseid ning viis neid täide.”

Läbi käib veel terve rida teisi Eesti tegelasi (Arnold Rüütel, Lennart Meri, Indrek Toome, Mart Laar jne.), kuid suuremalt jaolt on nad surutud kokku ühte peatükki pealkirjaga “Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja Eesti iseseisvus”, mis moodustab vaid väikese osa selle raamatu mahust ja autori elust. Üks peatükk on pühendatud lapsepõlvele ja noorukieale ning üks ka kolmandat korda Eestis olekule, tööle õppejõuna Tallinnas. Eestist ja Eestiga seonduvast on muidugi juttu veel ka teistes peatükkides, näiteks juhtis Müllerson töörühma, mis koostas Aleksandr Jakovlevi poolt 1989. aastal NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil peetud kõne MRP teemal (Müllersoni sõnul tuli see tema visandist lõpuks siiski palju emotsionaalsem ja lahjemaks tembitud), kuid kokkuvõttes on pööratud rohkem tähelepanu ikkagi suurele mängule USA, Venemaa, Euroopa ja Hiina vahel.

Müllersoni kirjeldused enda elukäigust, kus on mänginud suurt rolli juhus, moodustavad selles raamatus vaid ühe telje. Teiseks võib pidada tema seiklusi ideede maailmas, mida lugeda on vähemalt samavõrd põnev. Vähemalt minul oli. Kohati nõustudes, kohati mitte.

Müllerson kirjutab, et üks peamisi põhjusi, miks ta lahkus 1992. aastal Eesti välisministeeriumist, minnes õpetama rahvusvahelist õigust Londoni majandus- ja poliitikateaduste kooli (LSE), oli tema vastuseis sellisele kodakondsuspoliitikale, mis jättis suure osa Eesti elanikest kodakondsuseta isikuteks. Ta toob välja, et 1991. aasta jaanuaris, kui Boriss Jeltsin käis Tallinnas Eesti iseseisvuspüüdlustele toetust avaldamas, Jeltsini ja Rüütli vahel sõlmitud kokkulepe nägi tegelikult ette kodakondsuse nullvarianti – kodakondsuse võimaldamist kõigile Eesti alalistele elanikele. Ja venelaste väited, mille kohaselt Lääne riigijuhid lubasid Saksamaa taasühendamisega seoses, et NATO rohkem idapoole ei laiene, vastavad tänaseks avalikustatud materjalide valguses tõele, kuigi osad asjaosalised selliste lubaduste andmist avalikult eitasid ning paljud Lääne ajakirjanikud ja analüütikud neid venelaste jutte kuni viimase ajani naeruvääristasid.

Müllersoni hinnang on selles osas karm: “Kõiki neid dokumente lugedes ei jää kahtlustki, et inimesed, kes on sääraste lubaduste andmist eitanud, ehkki teadsid või oleksid pidanud nendest teadma, levitasid nimme võltsuudiseid, paljud kommentaatorid aga pildusid Harry Frankfurti filosoofilise määratluse kohaselt lihtsalt rämpsu laiali. Rahvusvahelise õiguse asjatundjana esitaksin paar juriidilist kommentaari. Jah, selles küsimuses ei allkirjastatud ega ratifitseeritud pühalikke lepinguid. Seetõttu on ka pisut tõde väidetes, et Gorbatšov ja Ševardnadze olid ehk lihtsameelsed, kui jäid uskuma suulisi lubadusi, ehkki need olid üleskirjutustes talletatud. Aga väited, et suulistel lubadustel ei ole poliitilisi ega isegi õiguslikke tagajärgi, ei vasta tõele. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus tunneb niinimetatud suusõnalisi härrasmeeste kokkuleppeid ja ka ühepoolseid deklaratsioone, millest tulenevad õiguslikud kohustused.”

Müllersoni hinnangul kujutas NATO laienemine endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, aidates tugevalt kaasa selle aluspõhimõtete nõrgenemisele. Konfrontatsiooni loogika, nagu ta märgib, lõpeb tavaliselt sõjalise vastasseisuga.

Ma arvan, et kaitsepolitsei, kelle aastaraamatusse sattumist Müllerson ka mälestustes mainib, võiks kirjutada sellele raamatule põhjaliku arvustuse, ja selle ka avalikustada. Oleks huvitav lugeda! Minul tekib siinkohal ainult küsimus: kui kirjalikke lepinguid saab hiljem muuta ja tühistada, miks peaksid riigijuhtide suulised lubadused olema siis jäädavalt siduvad ka nende ametijärglaste jaoks, eriti demokraatlikes riikides, kus rahval peaks vähemalt idee poolest olema ju võimalus muuta valimiste kaudu riigi poolt aetavat poliitikat, sealhulgas välis- ja julgeolekupoliitikat? Ma ei väida, et Müllersoni hinnang on antud juhul vale, kuid leian, et selle aluseks olev printsiip on vähemalt mingil määral küsitav.

Tema hinnangud on kohati üldse väga kategoorilised. Näiteks peatudes Iraaki tungimisega seotud vaidlustel, kirjutab Müllerson, neist lähtudes: “Washington aktsepteerib üksnes oma poliitika tingimusteta toetamist, olgu see õige või vale. Mis on õige ja mis on vale, peab jääma ainuüksi tema otsustada. Ma jälgin teatava ebamugavustundega seda lipitsemist, millega Eesti poliitiline eliit võistleb Washingtoni kõige allaheitlikuma liitlase koha eest.”

Jagades täielikult Müllersoni arusaama, et Iraaki tungimine oli rahvusvahelise õiguse jäme rikkumine ning katastroofiliste tagajärgedega viga, mille vallandatud ahelreaktsioon jätkub tänini, tundub siiski veidi ebaõige süüdistada Eesti poliitilist eliiti allaheitlikus lipitsemises, kui sinna kuuluvate isikute endi arvates olid nad USA sõjapoliitikat toetades nagu mingid Kaval-Antsud, kes kasutavad lihtsameelset Vanapaganat ära enda huvides, kindlustavad lihtsalt sedasi suhteid arendades Eesti julgeolekut. See ei ole allaheitlik lipitsemine, see on midagi hoopis muud, hoopis hullemat: täiesti moraalitu realpolitik, mis maskeerub läänelikest, liberaalsetest ja demokraatlikest väärtustest rääkivate maskide taha, õõnestades sellega süüdimatult neid samu väärtusi.

Mina olen tänaseks veendunud, et toona Eestis võtmetähtsusega kohtadel olnud isikud (eelkõige Siim Kallas, Jüri Luik, Harri Tiido ja Kristiina Ojuland) ei olnud lihtsalt kaasajooksikud, kelle käitumist võib kuidagi vabandada/õigustada Washingtoni survega, vaid mängisid ise aktiivset rolli USA õhutamisel sellesse sõtta. See arvamus ei ole võetud õhust, vaid põhineb osaliselt hiljem juba avalikult teatavaks saanud infol, näiteks George W. Bushi mälestustel kohtumisest peaminister Kallasega, osaliselt aga sündmustele lähemal seisnud isikute käest kuuldul, mis võib kunagi tulevikus, kui kõik asjaosalised on juba surnud ja materjalidele seatud juurdepääsupiirangud kaotavad kehtivuse, saada ka dokumentaalselt kinnitatud. Usun, et mõned nimetatud isikud saavad siis lõpuks endale väärilise koha ka ajalookirjutuses. Seni aga ei tohiks lubada neile luksust varjuda toonaseid valikuid õigustades vabanduse taha, et siis tuli anda lihtsalt järele Washingtoni survele, sest tegelikkuses ei ole mõjutustegevus olnud päris nii ühepoolne.

Minu arvates ülehindab Müllerson läbivalt just Washingtoni mõju, jõudes selle kaudu alavääristamiseni, mis vabastab teisi osapooli justkui oma tegude ja valikute eest vastutamisest. Ta kirjutab, et “ilmselt paikneb Eesti kaitseminister NATO käsuredelil rühmaülema tasandil ja peab kogu oma kriitilise mõtlemise võime alla suruma (parem muidugi, kui tal seda polekski).” Aga need inimesed, keda sedasi vaid mingiteks kuulekateks käsutäitjateks taandatakse, peavad ennast ise ju hoopis väga nutikateks ja kavalateks tegijateks, kes kasutavad ära hoopis ameeriklasi – nad on mitte jõuetud ohvrid, vaid oma tahte sihikindlad teostajad.

Küsimus on pigem, kas see siht, mida mööda liigutakse (võimalikult lähedased sõjalis-poliitilised suhted ameeriklastega ning samal ajal Lääne ja Venemaa vastasseisu õhutamine, et USA ja teised lääneriigid aitaksid venelasi Eestist eemal hoida) aitab tegelikult ning eriti ka pikemas perspektiivis kaasa soovitud eesmärgi (Eesti riikliku iseseisvuse ja julgeoleku kindlustamine) saavutamisele. Seda näitab ainult aeg. Müllersoni arvates on see küll ilmselgelt eksitee, mis viib hukatusse, aga samas puudub meil ju võrdlus mingi alternatiivse reaalsusega, kus arengud oleks läinud pärast külma sõja lõppu teisiti.

Minu arvates ei saa automaatselt eeldada, et Lääne hoidumine Venemaa nõrkuse ärakasutamisest oma mõjusfääri jõuliseks laiendamiseks hoidnuks ära ka Venemaa vastureaktsiooni ehk katsed seda enda puhul kindlustada. On ju täiesti võimalik ka selline stsenaarium, et Venemaa poliitika kujunenuks nüüd lõpuks hoopis ekspansiivsemaks, kui NATO laienemine ei oleks loonud sellele vahepeal ohjeldavat takistust. Me lihtsalt ei tea seda, puudub võrdlusmoment.

Nõustun autoriga selles, et populismi tõus paljudes lääneriikides on tingitud demokraatiast eemaldumisest, autoritaarsest liberalismist, mille puhul liberaalne ning kosmopolitismi kalduv kultuuriline, poliitiline ja majanduslik eliit üritab suruda enda väärtusi peale palju alalhoidlikumate hoiakutega lihtrahvale – vastureaktsioon võib kohati olla ebameeldiv, kuid on vältimatu, kutsutud esile liberaalse eliidi enda poolt. Selles osas kattub Müllersoni analüüs suuresti sellega, mida võib lugeda Jan Zielonka eesti keeleski ilmunud raamatust “Vasturevolutsioon. Liberaalne Euroopa taganemisteel”.

Kogu raamatut ma siin ümber jutustama ei hakka. Teemasid käib sealt läbi nii palju, et ka neid loetlema ei viitsi enam hakata. Tegemist ikkagi kokkuvõttega ühe inimese pikast elust ning selle jooksul mõeldud mõtetest. Paljudele võivad mõned asjad seal mõjuda ilmselt ärritavalt, aga minul oli seda raamatut lugeda huvitav. Soovitan kõigile, keda huvitavad rahvusvaheline õigus ja Eesti iseseisvuse taastamisega seonduv, aga juttu on seal veel ka paljudest muudest asjadest.

Raamatu kaanele on kirjutatud “Sama hästi kui venelaste maa”, kuid sisu võtab minu arvates paremini kokku alapealkiri, mistõttu sai kasutatud seda ka siin postituse pealkirjas. Raamatu aluseks on Kaarel Piirimäe 2010. aastal Cambridge’i Ülikoolis kaitstud doktoritöö, mille Palgrave Macmillan avaldas 2014. aastal pealkirjaga “Roosevelt, Churchill, and the Baltic Question: Allied Relations during the Second World War”. Nagu autor ise rõhutab, ei ole eestikeelne väljaanne aga tegelikult ingliskeelse teose tõlge, vaid hoopis täiendatud ja ümber kirjutatud versioon, kuhu on lisatud ingliskeelsest välja jäänud materjali, isiklikke seisukohti ja hinnanguid, mis ei sobinud rangelt akadeemilisse väljaandesse. Lühidalt: eestikeelne on põhjalikum ja otsekohesem.

“Sama hästi kui venelaste maa” olevat öelnud Balti riikide kohta 1943. aastal USA president Franklin Delano Roosevelt. Piirimäe raamatus on selle kohta kirjas (lk 141): Hiljem, 1943. aastal, olevat ta öelnud: “Jah, ma arvan tõesti, et need 1941. aasta piirid on sama head kui mis tahes muud /…/ ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste maa.” Allikana viitab ta John Lamberton Harperi raamatule “American Visions of Europe: Franklin D. Roosevelt, George F. Kennan, and Dean G. Acheson” (1996), kus väide on toodud (lk 81) sisuliselt samas sõnastuses: FDR himself reportedly said in 1943, “Yes I really think those 1941 frontiers are just as good as any … and all those Baltic republics are as good as Russian.”

Kui seda ingliskeelset lauset guugeldada, leiab paar raamatut, millest tuleb välja ka täpsemaid asjaolusid.

Susan Butleri teosest “Roosevelt and Stalin: Portrait of a Partnership” (2015) selgub, et FDR oli jõudnud sellise järelduseni 1943. aasta novembriks ning poetas vastava lause vestluses kellegi leitnant Milesiga, keda Butler nimetab tema abikaasa Eleanori sõbraks.

Frank Costigliola raamatus “Roosevelt’s Lost Alliances: How Personal Politics Helped Start the Cold War” (2013) minnakse selle ilmselt küllaltki avameelse jutuajamise vahendamisel (lk 191) veelgi detailsemaks. Tuleb välja, et FDR poetas vastava lause üsna möödaminnes, kui rääkis rohkem hoopis Poola eksiilvalitsuse pretensioonidest suurtele aladele, mis jäävad tänapäeval Valgevene ja Ukraina piiresse, leides, et Lviv “peaks minema Poolale”, aga see “ülejäänud piirkond oli kõigepealt Venemaa all, ja kõik need Balti vabariigid on sama hästi kui venelaste.” Enne seda oli ta öelnud, et ei ole kindel, kas aus rahvahääletus Poola idapoolsetes provintsides ei näitaks, et need eelistavad minna tagasi Venemaa alla.

Vastav koht Costigliola raamatus kattub tema juba 2008. aastal ajakirjas Diplomatic History avaldatud artiklis “Broken Circle: The Isolation of Franklin D. Roosevelt in World War II” leiduvaga. Allikana viitab ta seejuures Briti välisministeeriumi arhiivist pärit ettekandele (FO 371/38516), mida ei ole kahjuks muudetud kättesaadavaks digitaliseeritud kujul. Nii et väite algallikas on küll täiesti tuvastatav, aga sellega tutvumiseks tuleb minna kohale Briti rahvusarhiivi. Piirimäe on seal hoitavaid välisministeeriumi materjale küll ulatuslikult kasutanud, aga sellele konkreetsele ma tema raamatust viidet ei leidnud.

Arhiiviviite järgi otsides leiab viite sellele 1943. aasta 20. detsembri kuupäeva kandvale dokumendile ka ühest teisest Costigliola artiklist, kus on märgitud, et Milesi visiit lõppes 2. novembril. Selle artikli edasiarendus ilmus omakorda kogumikus “Challenging US Foreign Policy: America and the World in the Long Twentieth Century” (2011). Samuti tuleb välja, et samale allikale viitas juba Robert Dallek oma raamatus “Franklin D. Roosevelt and American Foreign Policy, 1932–1945” (1979), aga seal on kasutatud (lk 436-437) sellest ainult poolakate nõudmisi puudutavat osa. Dalleki raamatut on kasutanud samas ka Piirimäe.

Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Eesti uurijatel on siiski põhjust ka edaspidi Briti rahvusarhiivi külastada, et vaadata järgi, mida see FDR leitnant Milesile (tema enda väitel) ikkagi täpselt ütles. Mis muidugi ei tähenda, et Piirimäe uurimistöö oleks kuidagi puudulik. Vastupidi, see on olnud väga põhjalik, lihtsalt selline detailidesse süvenemine ongi lõputu töö.

Siinkohal soovitan aga kuulata veebist autori vestlust kirjastaja Andres Adamsoniga ja raamatuesitlusel toimunud jutuajamist Eerik-Niiles Krossiga, mis annavad selle teose sisust kahtlemata parema ülevaate kui käesolev postitus.

Seppo Zetterbergi “Konstantin Päts ja Soome. Unistus kaksikriigist” (soome keelest tõlkinud Sirje Olesk) algab sellega, kuidas 1906. aastal poliitilise pagulasena Soome saabunud Päts hakkas unistama Eesti-Soome kaksikriigist, ning lõpeb tema nn. “poliitilise testamendiga”, milles ta selle idee juurde 1940. aastal tagasi pöördus. Vahepeal on aga käsitletud iseseisva Eesti riigi sündi, kahe riigi suhteid, riigipeade visiite ning eriti muidugi Konstantin Pätsi tegevust laiemalt.

Noore Pätsi väljendatud mõtetest Soome silla osas kirjutas Zetterberg ka oma raamatus “Kultuurisillad ja revolutsioonituuled. Helsingi eesti kogukond 20. sajandi alguses” (2013), kuid nüüd on ta peatunud neil pikemalt. Samas annab see varasem raamat põhjalikuma ettekujutuse sellest kontekstist, kuhu need omal ajal paigutusid. Zetterbergi viimane raamat on ikkagi üsna tugevalt Pätsi-keskne, avades ajalugu eelkõige tema isikuga seonduva kaudu, mis võib jätta tema rollist ilmselt ka mõnevõrra võimendatud mulje.

Mis loomulikult ei tähenda seda, et see roll olnuks väike, aga… on huvitav märkida, et Päts pani idee võimalikust Eesti-Soome kaksikriigist sisse ka sellesse (tema koostatud) protesti, mille eesti vallavanemad esitasid 1918. aasta aprillis Liivimaa Maakogul, kus baltisakslased ja nende toetajad kiitsid heaks oma hertsogiriigi plaani, kuid see jäeti lõplikust tekstist välja, sest vallavanemad leidsid, et neil puuduvad volitused taolise teema tõstatamiseks – see sümboliseerib mingis mõttes hästi üksikisiku, antud juhul siis Pätsi tegevusruumi piiratust.

1940. aastal veidi enne Venemaale küüditamist soomlastele läkitatud märgukirjas visandas Päts alused, millele tulnuks Eesti riiklus tema arvates pärast sõda Uue Euroopa ülesehitamisel rajada: Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, millel on ühine riigipea (kuningas), ühine kaitse-, välis-, majandus- ja rahapoliitika, kuid samas ikkagi ka eraldi seadusandluse ja valitsemise asutused, eraldi kohtusüsteemid jne. Laiema avalikkuse ette jõudis see dokument 1964. aastal, kui avaldati Rootsis ilmuvas eestikeelses ajalehes Rahvuslik Kontakt. Aasta varem Stockholmis surnud August Rei, kes oli 1945–1963 peaministrina presidendi ülesandeis Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse edasikandja, oli pidanud Pätsi märgukirja poliitiliselt kirjaoskamatuks ega soovitanud seda levitada.

Zetterberg toob ka välja, viitega ühele 1995. aastal Akadeemias ilmunud Eero Medijaineni artiklile, et Soome kaitsepolitsei sai 1940. aasta suvel oma agentuuri kaudu teate, et Pätsile tehti siis korrapäraselt süste, kuhu arvati olevat segatud mingit uimastavat ainet, mistõttu ta oli muutunud justkui veidi infantiilseks. “Kas ei seleta see versioon paremini ka tolle testamendi sünnilugu? K. Päts ei saanud ehk päris adekvaatselt aru, mida räägib või kirjutab,” märkis Medijainen.

Samas õnnestus mul endal vastata nüüd alles läinud kuul ühele Norstati küsitlusele, milles uuriti muu hulgas seda, kuidas ma hääletaksin, kui toimuks rahvahääletus Eesti ühinemiseks Soomega. Nii et see vana idee elab ikka veel edasi ning keegi peab seda koguni nii aktuaalseks, et tellis isegi vastava küsitluse.

Zetterberg on kasutanud kõvasti arhiiviallikaid ja vanu ajalehti, andes neile tuginedes ka küllaltki huvitavaid ülevaateid ajakirjanduse omaaegsetest hoiakutest Eesti-Soome suhteid puudutavates küsimustes, aga toetunud loomulikult ka teiste ajaloolaste varasematele uurimustele. Näiteks Eesti-Soome salajase sõjalise koostöö osas tasub siin mainida Jari Leskineni raamatut “Vendade riigisaladus” (1999, e.k. 2000), mille viimased eksemplarid on hetkel veel poodidest saadaval.

Eesti riigitegelastest esinevad Zetterbergi raamatus peale Pätsi kõige sagedamini Jaan Tõnisson, Hans Rebane (1927–1928 välisminister Tõnissoni valitsuses, hiljem 1931–1937 Eesti saadik Soomes), Johan Laidoner ja Ants Piip; Soome tegelastest P. J. Hynninen (1933–1940 Soome saadik Eestis), Rudolf Holsti (1919–1922 välisminister, 1923–1927 Soome saadik Eestis, 1927–1940 Soome esindaja Rahvasteliidus, 1936–1938 ühtlasi ka välisminister) ning Pehr Evind Svinhufvud, kelle kohta on ilmunud eesti keeles lausa üks eraldi raamat – Erkki Räikköneni “P. E. Svinhufvud ja Soome iseseisvuse sünd” (1935, e.k. 1938), milles on pikalt juttu ka selle tuntud riigimehe, kellest sai 1931. aastal Soome kolmas president, 1918. aasta märtsis toimunud seiklusrikkast reisist Tallinna kaudu Berliini.

Loomingus ilmus mõne aasta eest Jouko Vanhaneni jutt sellest, kuidas Soome kaheksas president Urho Kaleva Kekkonen üle jäätunud Soome lahe suuskadel salaja Eestis käis, kuid see oli ilukirjanduslik fantaasia. Svinhufvudi retk jäälõhkujal Tarmo, mis leidis aset päriselt, ei jää sellest oma seikluslikkuses palju maha – sobiks vabalt aluseks mõne põnevusfilmi stsenaariumile.

Zetterbergi raamatut võib kõrvutada ka Pekka Lilja ja Kulle Raigi raamatuga “Urho Kekkonen ja Eesti” (2006, e.k. 2007). Zetterberg mainib Kekkoneni vaid korra möödaminnes. Lilja ja Raigi raamatus võtab sõjaeelne periood enda alla enam kui poolsada lehekülge, kusjuures üks oluline tegelane on selles osas muidugi Päts. Sisuliselt on need raamatud teineteist täiendavad. Soovitan lugeda mõlemat. Heino Arumäe “Eesti ja Soome. Sõjast sõjani” (2018) käsitleb kohati samu teemasid, kuid on läbinärimiseks raskem telliskivi. Zetterberg pakub sellest kergemat lugemist, peatudes mõnel asjal samas siiski põhjalikumalt.

Näiteks kirjutab ta Erkki Reijoneni (Soome esindaja, asjur ja lõpuks täievoliline saadik Eestis aastatel 1919–1923) päevikule ja kirjadele tuginedes üksikasjalikult sellest, kuidas Soome leidis saatkonnale koha Pätsile kuulunud hoonetekompleksis, mille mõne aasta pärast, kui Pätsil olid tekkinud majanduslikud raskused, temalt ära ostis, võimaldades jääda endisel omanikul selle ühte tiiba üürnikuna elama kuni 1940. aastani, mil Päts ise sealt lõpuks välja otsustas kolida. Üürisummasid määras Päts endale sisuliselt ise, seades Soome riigi lihtsalt fakti ette, et ei ole nõus suuremat üüri tasuma – esialgu maksis ta Soome poolt kavandatust pea kaks korda vähem, 1933. aastal aga kauples majanduskriisile viidates välja veel üüri alandamise 40%. Tänapäeval peetaks sellist lahendust ilmselt skandaalseks, räägitaks võimalikust korruptsioonist, äraostmisest.

Lõpetuseks veel üks huvitav fakt mälumänguritele. Millise riigi juht, kes ja millal tegi Soome presidendi juurde esimese ametliku riigivisiidi? Õige vastus: Eesti riigivanem Konstantin Päts, 1922. aasta mais. Varem ei olnud ühtegi sellist visiiti sinna toimunud. Miks aga olid 1931. aastal Pätsi külaskäiguga Svinhufvudi juurde alanud Eesti ja Soome riigipeade regulaarsed, iga-aastased kohtumised eraviisilised? Põhjus lihtne: eraviisilisi kõnelusi ei protokollitud, neil sai arutada vabamalt salajase sõjalise koostööga seonduvat jms. küsimusi.

Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.

Rass kui sotsiaalne konstruktsioon

Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.

USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”

Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.

Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.

Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”

Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.

Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.

White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.

Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.

Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.

Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.

Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.

Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.

Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.

Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.

“…ma mitte ainult ei suuda kirjutada, vaid mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama. Kellele neid tarvis, neid tõsisemalt toimetamata esialgseid visandeid, kust on välja jäetud paljud tähtsad faktid ja samas sisaldub hulk tühiseid seiku, mis ei huvita kedagi…”

Johannes Käbin (1905-1999) oli 28 aastat Eestimaa Kommunistliku Partei esimene sekretär (1950-1978), seejärel veel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1978-1983). Jutud tema kirjapandud mälestustest ringlesid nii kaua, et mõned hakkasid pidama nende olemasolu lõpuks lihtsalt legendiks, mis aeg-ajalt välja ujub. Tänavu nägid need viimaks siiski trükivalgust.

Käbini “Aastate ja kauguste tagant. Mälestused ja päevikukatked” on varustatud akadeemik Tõnu Tannbergi saatesõnaga, millest selgub, et tõsisemalt hakkas Käbin oma mälestuste väljaandmist kaaluma ilmselt pärast seda, kui ta vabanes 1983. aastal Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohalt – 1984. aastal esitas ta avalduse, et saaks kasutada mälestuste kirjutamiseks parteiarhiivis leiduvaid dokumente. Käbin kooskõlastas oma tegevuse siis ühtlasi ka NLKP Keskkomitee Marksismi-Leninismi Instituudiga. Tannberg märgib, et enam-vähem läbimõeldult jõudis ta aga kirja panna vaid väikese osa kavandatust ning sedagi enne 1985. aastat, mil NSV Liit viibis “seisakuaja haripunktis, mistõttu seda tollase ajastu pitserit on ka peaaegu igal lehel tunda.”

Käbin kirjutas oma mälestused vene keeles. Tema esialgse kava kohaselt pidid need ilmuma Moskvas. Nüüd valmistas need avaldamiseks ette tema poeg Eduard, vene keelest tõlkis Veronika Einberg. Mälestustele on lisatud väljavõtteid Käbini päevikutest. Eduard Käbin rõhutab omapoolses kommentaaris, et päevikutes kirjutas isa ilma enesetsensuurita. Samas aga esineb neiski katketes kohati sellist nõukogudelikku kantseliiti ja muudki, millest jääb lugedes mulje, et need päevikud pidid saama aluseks mälestusteraamatu kirjutamisele – tähendab, et olid omamoodi toormaterjal, mitte päris vaba käega kirjutatud.

Käesoleva postituse alguses toodud karmi hinnangu oma kirjapandud mälestustele pani Käbin päevikusse kirja 1992. aasta veebruaris. Toona kirjutas ta, et “millalgi 1990. aasta lõpus, 1991. aasta algul tekkis mul soov minna kuhugi omaette ja viia töö mälestuste kallal lõpule. Pidasin mõttes aru, kus peaks juurde kirjutama, mida tuleks täiendada ja kust kõrvaline välja võtta. Milliseid kommentaare ja hinnanguid möödunule tuleks täpsustada ja kriitiliselt üle vaadata. Ühesõnaga, olid soovid ja plaanid. /—/ Kuid elutingimused ei lasknud mul tollal seda teha. Aga edasi on olnud aina raskem, mälu nõrgeneb, vanadus võtab oma. Poolelijäänu tuleks tulle visata. Kuid üksildasel lonkuril on raske niisama tegevusetult istuda. Aga võib-olla ikka prooviks kirjutada?”

Tundub, et seda mälestuste ümberkirjutamist võis tõesti esineda. See on aga muutnud need sisuliselt veidi ebakoherentseks. Näiteks kirjutab Käbin ühes kohas (lk 202), et “25. märtsil 1949 algas korraga kõigis kolmes Balti vabariigis kurikuulus, ebahumaanne ja seadusevastane akt – “kulakute ja sakslaste käsilaste” massiküüditamine. Ilmselgelt oli seda keskuses ette valmistatud ülima salastatuse katte all. Nagu ka 1929. aastal, pöörati selle aktiga kolhoosidesse vabatahtliku mineku poliitika ootamatult sundkollektiviseerimiseks. Selle tulemusel sai Baltikum poole aastaga sisuliselt täielikult kollektiviseeritud.” Samas teatab ta aga teisal (lk 280), et Hans Leberechti jutustuse “Valgus Koordis”, mille eestikeelne väljaanne jõudis müügile alles 1949. aasta aprillis ehk pärast märtsiküüditamist, “laial levikul oli suur roll kollektiviseerimise õnnestumises Eestis.”

Kumb siis oli selles osas määravama tähtsusega? Küüditamine, millega äraviimata jäänud talurahvas kolhoosidesse hirmutati, või üks jutustus, millega inimesi sinna astuma innustati? Käbin oli sel ajal Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee sekretär propaganda ja agitatsiooni alal. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P V kongressil esines ta Estonia kontserdisaalis sõnavõtuga, milles rõhutas vajadust tõrjuda “klassivaenlane” välja mitte üksnes majandusest, vaid purustada ka tema ideoloogia.

Kahtlemata võis Leberechti jutustus näida Käbinile siis selles võitluses väga oluline. Samas jõudis ta mingil hetkel siiski ka selleni, et tunnistas küüditamise otsustava tähtsusega rolli kollektiviseerimise läbisurumisel. Lühidalt: kohati võib jääda tekstist mulje, et Käbin oli täiesti normaalne inimene, aga järgmisel hetkel keerab jälle selliseks kamarajuraks, mida leiab piisavalt juba 1975. aastal tema nime all ilmunud raamatust “Suur Oktoober ja Eesti”, mis kujutab endast nõukogudelikku ülevaadet Eesti ajaloost alates 1917. aasta oktoobripöördest kuni 1975. aastani. Mil määral selles stiilis kirjapandu oli siiras, pole selge.

On küll selge, et selles, milliseks nõukogude režiim kujunes, jõudis Käbin lõpuks pettuda, aga samas ei ole põhjust kahelda selles, et ta oli juba nooruses ideeline punane. Mälestuste üheks huvitamaks osaks ongi Käbini meenutused lapsepõlvest ja noorusajast Venemaal. “Poliitilise ja ideoloogilise võitluse põhiküsimuseks oli meil tol ajal võitlus väikekodanlusega. Kui nii võib öelda, siis kerkis meie ette eeskätt teoreetilist laadi küsimus: kuidas väikekodanlast ära tunda? Mis asi on väikekodanlikkus ja kuidas sellega võidelda? Olime seisukohal, et väikekodanlus on oma ideoloogialt revolutsiooni vastu, meie ideede vastu. Seda meelt olid kõik, et väikekodanlane on “väike kodanlane”, ja see oli kõigile arusaadav. Kuid mismoodi väikekodanlast kindlaks teha, kuidas teda avastada? See oli juba keerulisem küsimus ja siin tekkis meie vaadetes lahknevusi,” meenutab Käbin vaidlusi küla komsomolirakukeses, mis asutati 1923. aastal tema osavõtul. Käbin valiti selle rakukese vastutavaks organisaatoriks.

Raamatu toimetaja Olev Liivik on lisanud Käbini tekstile joonealuseid märkusi, milles on toodud välja palju kohti, kus autor “mäletab valesti” või lihtsalt eksib. Palju on ka selliseid olulisi asju, mille Käbin on välja jätnud (nagu ta isegi oma päevikus tunnistas). Samas on tema mälestuste ilmumine isegi sellisel kujul muidugi parem kui mitte midagi. Mingeid infokilde, mida ajaloolased varem ei teadnud, neist siiski leiab. Selles mõttes on ikkagi hea, et ta oma kirjapandud mälestusi ja päevikuid ära ei põletanud.