Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

Tänasel hommikul peletan väsimuse eemale ja istun uuesti laua taha. Nüüd, kus ma lähenen meie loo kõige valusamale osale, püüan paberi peal leida enda ja tema vahel tasakaalu, mida ma elus ei suutnud leida isegi minu ja iseenda vahel. (lk. 13)

Elena Ferrante neljaosalise Napoli-sarja viimane raamat. Heili Sibrits@Postimees kirjutas, et võib loota ja oodata ka täiendust, sest autor, kellele Sibrits heitis samas ette liigset järeleandmist oma fännide nõudmistele, jätab peategelaste elust veel piisavalt varju, aga mina seda küll kuigi tõenäoliseks ei pea, sest minu arvates ei ole seda sarja kirjutatud ärilistel eesmärkidel, läbimüüki silmas pidades, ning ka see, et otsad lõpuks veidi lahti jäetakse, ei ole mõeldud selleks, et jätta endale võimalus kirjutada raamatule järg. Tegelikult moodustavad need neli osa lõpetatud terviku, ühe loo. Viimane lõpeb seal, kus esimene algab, ring saab täis, jutustus läbi.

“Lugu kadunud lapsest” räägib kadunud lapsest mitte üksnes ülekantud tähenduses, kujundlikult, vaid ka otseses mõttes. Lugedes meenus Samanta Schweblini “Nähtamatu niit”. (Blogija) Marca sõnul on Ferrante raamat puhas äng. Jah, seal on vahepeal ka helgemaid kohti, aga kokkuvõttes üsna masendav, rusuv ja kurb.

Ma ei suuda seda ise ka uskuda. Olen lõpetanud selle loo, mis ei näinud iialgi otsa saavat. Lõpetasin selle ja lugesin kannatlikult uuesti üle, mitte niivõrd selleks, et kirjutamise taset pisut paremaks teha, vaid tegemaks kindlaks, et üheski reas ei leiduks tõendust selle kohta, et… (lk. 393)

Siia vahele sobis hästi see Ladytroni laul.

Huvitav fakt: minajutustaja Elena “Lenù” Greco noorim tütar on minust vaid paar päeva vanem, sündinud 22. jaanuaril 1981. Hiljem on seal üks koht, kus tema sõbranna, teine peategelane Raffaella “Lina/Lila” Cerullo ei luba lapsi õue mängima, sest toimunud on Tšernobõli tuumakatastroof, kardetakse radioaktiivset saastet. Mäletan oma lapsepõlvest selgesti ühte ilusat päikesepaistelist päeva, kui minugi ema mul samal põhjusel õue mängima ei lubanud minna. Võib-olla oli see täpselt samal päeval, kes teab.

Nii et kokkupuutepunkt on täiesti olemas. Ilmselt võib kohata midagi tuttavat pea igaüks, kes seda raamatut lugema juhtub. Olulisem kuupäev on seal 16. september 1984.

See oli 16. september 1984. Mina ja Lila olime just nelikümmend saanud, Tina ja Imma olid peaaegu neljased. (lk. 266-267)

Täpselt kaks aastat varem algas Sabra ja Šatila massimõrv, mitu päeva kestnud veresaun, mille käigus Liibanoni kristlikud paremäärmuslased tapsid sel hetkel Iisraeli relvajõudude kontrolli all olnud põgenikelaagrites sadu või tuhandeid (hinnanguid on erinevaid) palestiinlasi, sealhulgas naisi ja lapsi, neid enne hukkamist kohati jõhkralt piinates. Käimas oli verine kodusõda. See oli tegelikult vaid üks episood vastastikuste kättemaksude lõputus jadas, mis kandus kaugele üle Liibanoni piiride. Mõned aastad hiljem viskas üks noor palestiinlane Sabra ja Šatila massimõrva aastapäeval Roomas kaks käsigranaati USA saatkonna lähedal asunud kohvikusse Café de Paris, mis oli täis turiste. Üks granaat ei lõhkenud ja keegi ei hukkunud, aga viga sai 39 inimest. Vahistatud palestiinlasele mõisteti selle eest 17 aastat vabadusekaotust.

Mulle ei ole teada, kas 16. september omab Ferrante romaanis mingit sügavamat tagamõtet, millistel kaalutlustel ta valis sinna just selle kuupäeva. Liibanoni sisemistest konfliktidest ja nende kajast ta ei kirjuta, küll aga analoogilistest vastasseisudest Itaalias. Poliitika ei ole tema raamatus esiplaanil, kuid mängib üllatavalt suurt rolli.

Ferrante lugejateks olevat valdavalt naised. Tal leidub ka selliseid meestegelasi, kes ei ole täistropid ning enamasti on poogitud neilegi külge mõni positiivsem joon, kuid üldiselt ei jää seal meessoo silmapaistvamatest esindajatest kuigi positiivne mulje. Seetõttu oleks nüüd eriti huvitav lugeda, mida arvavad tema Napoli-sarjast Mihkel Kunnus, Alvar Loog ja teised sellised meeskriitikud, kellel on tekkinud mingeid ütlemisi feministidega.

PS. Varem on olnud siin veidi juttu ka sarja kolmandast ja esimesest osast. Teist ei ole ma veel lugenud, aga see ootab juba järjekorras.

Jaga seda lugu ka teistega!