Liisi Ojamaa “Kahel lahtisel käel” 3/5

Alustades eelmise aasta detsembris postituste seeriat Liisi Ojamaa postuumselt ilmunud koondkogust “Kahel lahtisel käel”, mis sisaldab pea kogu tema luuleloomingut, oli plaanis avaldada iga kuu üks osa, aga kahjuks või õnneks ei ole ma suutnud sellest graafikust kinni pidada. Esimeses osas oli juttu tema esimesest kahest, teises kolmandast ja neljandast luulekogust. Nüüd siis on järg jõudnud viienda ja kuuenda kätte, mida sai äsja loetud juba kolmandat korda viimase poole aasta jooksul. Iga kord olen avastanud neist enda jaoks midagi uut, mis jäi varem märkamata, aga… mingil hetkel olen kritseldanud raamatu vahele pistetud paberilehele, kuhu tegin märkmeid loetu kohta ja panin kirja muid lugemise ajal pähe tulnud mõtteid, järgmised read:

elu on ime
mis ootab juhtumist
kui liiga kaua ootab
läheb mööda vist

Kahtlustan (ma tõesti ei mäleta), et see võis olla poolenisti inspireeritud hoopis mõnest Facebooki uudisvoost läbi lipsanud ingliskeelsest mõtteterast (esimene pool kõlab lihtsalt tõlkena), mida mõni tuttav seal oma ajajoonel jagas, kuid sobib siinkohal illustreerima vajadust see postitus lõpuks ikkagi valmis teha, et saaksin liikuda edasi järgmise juurde.

Jõgi asfaldi all (2008)

Ojamaa viies luulekogu, mille pealkiri viitab Härjapea jõele, aga võib-olla mitte ainult sellele, viib meid juba tuttavatele radadele. Jürgen Rooste iseloomustas seda siis Sirbis ilmunud tagasivaates lõppevale kirjandusaastale sõnadega esoteeriline, romantiline, religioosne, naiselik. Varem aga oli kirjutanud, et “tegelikult seisab tema jumalikku olekusse pürgiv maailm koos ikka peaasjalikult mateeriast, linnalikust ja ihulikust ja inimlikust.” Maarja Kangro leidis Loomingus avaldatud luuleaasta ülevaates, et “Ojamaa luule on justkui rituaal, millega püütakse saavutada mingit lunastust, laulda maailma asjad soovitud korda.”

Pikem arvustus ilmus Loomingus siis Kätlin Kaldmaa sulest. Tema sõnul oli Ojamaa luule eesti uusaegse linnaluule tekkimise eeldus ja juba klassikaks saanud. Kaldmaa hinnangul astus Ojamaa selle koguga siiski ka pika sammu edasi seni tema pärusmaaks peetud (Tal)linnaluulest. Raamatu mitmekordsel lugemisel jäi talle kumama eelkõige selguse motiiv, leppimine ja rahutegemine igapäevaelu, aga ka olnu ja tulevaga. “Pärast Liisi Ojamaa raamatu lugemist nägin väga seiklusrikast unenägu Tallinnas hulkumisest,” kirjutas Kaldmaa. “Võib-olla oli paik, kuhu uni mind viis, luuletaja järgmiste raamatute linn.” Samas märkis ta, et “Jõgi asfaldi all” on selline raamat, mille igast luuletusest võiks kirjutada omaette loo.

Mõtlesin kaua, millised lõigud sealt siia selle näitlikustamiseks valida. Valisin need…

Linn laugleb õhtusse & hinges kriibib miski
& loojuw päike peatub pargivõrades
ma istun aknal, olen weidi ära
& mõtlen ammukuuldud laulu sõnades

/—/

Isegi kui see, mida me lastena arwasime armastusex,
oli ainult mõistmine, lugupidamine, sõprus –
see tunne ei olnud tarbetu. See tunne
olex wäärinud karjumist katuseharjadelt.

/—/

Seal teiselpool teadmist, yxkõik siis kui tarka,
on nimeta lootus & uutmoodi usk.
& teiselpool armastust, usku & lootust
on lõpux ehk ometi – unustus.

Augustis 2002 astus Ojamaa erakonda Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (2004. aasta detsembrist Eesti Vasakpartei, 2008. aasta juunist Eestimaa Ühendatud Vasakpartei). 2003. aastal kandideeris Riigikokku, 2005. aastal Tallinna linnavolikokku. 2003–2008 kuulus ka erakonna juhatusse. See poliitilise aktiivsuse periood jäi kahe luulekogu vahele, aega, mil valmis suurem osa selles kogus leiduvast, kuid midagi otseselt või isegi kaudselt parteipoliitilist sellest silma ei jäänud.

Poliitilist laadi sõnavõttudega esines Ojamaa meedias küll veel hiljemgi ja erakonna liikmeks jäi kuni surmani, kuid näib, et tema luule käis ikkagi hoopis oma rada ega olnud allutatud mingitele parteipoliitilistele eesmärkidele. 2011. aastal andis ta Sirbi ringküsitlusele (küsimus: mida ootate Eesti kultuuripoliitikalt pärast valimisi?) järgmise vastuse:

Tema vanaema Lii Ojamaa (1892–1979) oli sõjaeelses Eestis silmapaistev riigiametnik, 1938. aastast Riigivolikogu protokollitoimkonna juhataja, kes viibis ka selle juures, kui Konstantin Päts andis presidendi ametivande. Varem oli juhtinud muu hulgas riikliku propagandatalituse kantseleid, avaldanud näiteks emadepäeva puhul artikli emaduse ülistuseks. Riigiteenistusse jäi aga ka pärast 1940. aasta juunipööret ja Eesti viimist NSV Liidu koosseisu, kirjutades Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitseja (tänapäeva mõistes riigisekretäri) asetäitjana siis alla ka mitmetele Eesti NSV valitsuse otsustele, nagu näiteks kesk- ja kutsekoolides õppemaksu kaotamise ning kõrgkoolides stipendiumite sisseseadmise kohta.

Pikemalt on neid kaugeid ning keerulisi aegu meenutanud Liisi Ojamaa tädi Mai-Maria Ojamaa, kellest endast sai pärast Moskva Riikliku Ülikooli lõpetamist 1956. aastal, kui ta astus ka NLKP liikmeks, dialektilise materialismi õppejõud Tartus. Ilmselt võis perekondlik taust mõjutada ka Liisi Ojamaa poliitilisi hoiakuid ja erakonnavalikut.

Ajalaulud (2011)

Kuuendas kogus avaldatud “Kurja päewa laul” jõuab juba siiski nö. poliitilise luule piirimaile. See on kirjutatud aastal 2010 ehk enne seda, kui president Kersti Kaljulaid vallandas üldrahvaliku arutelu selle üle, kas nõukogude ajal võis lastel üldse olla õnnelik lapsepõlv, aga eks see ju üksnes kinnita, et teema vaevas paljusid juba varem.

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ta yhe jaox on nii & teisel naa…
ta oli esimene, mida mina teadsin.

/ – – – /

Ma olen syydi oma synnimaas.
Ma peaxin kustutama mälust, kuni Eesti –
ma peaxin kustutama terwe lapsepõlwe
& oma wanemate elud yleyldse
& tundma rõõmu, et meil wäike riik on taas.

Ma olen syydi oma synnimaas –
wõib-olla synniaastas, hirm ei ole uus –
& järjest tihemini miskipärast meenub
see synnimaa. Wõi riik. Noh, samõi tot … sajuz.

Mine võta nüüd kinni, kas see oli siis mõtisklus minevikust või rohkem hoopis päevakajaline ühiskonnakriitika!? Teisal kirjutas Ojamaa, et “Meile ei antud teistsugust elu. / Meile ei antud teistmoodi aega. / Kyllap me isegi tegime wigu.”, aga ka “kuidas me midagi mäletame, / on meie ainuke looming.” #mälupoliitika

Rein Tootmaa leidis Sirbis avaldatud arvustuses, et “Ajalaulud” oli Ojamaa seni küpseim kogu. Mathura kirjutas Loomingus ilmunud luuleaasta ülevaates, et see ei pakkunud midagi enneolematut ja uuenduslikku ega olnud läbinisti ühtlase tasemega, kuid saavutas kohati harukordse sisendusjõu ja veendumuse – parimatel hetkedel meenutasid Ojamaa luuletused talle mitte niivõrd luuletusi, vaid loitse või palvesõnu. Ta paigutas selle siis aasta jooksul avaldatud luulekogude hulgas kõige olulisemasse ossa.

Mida aeg edasi, seda vähem arvustusi Ojamaa luulekogud pälvisid. Osalt võib seda seletada tema vastuolulise mainega, mida ta tajus nähtavasti isegi (“Sõbranna sõimas mind juhan liivix.”), teisalt kindlasti eestikeelse luulekriitika üldisema kokkutõmbumisega trükimeedias, kuid viimaste kogude puhul tõenäoliselt ka sellega, et Ojamaa parteipoliitiline tegevus mõjus osadele kirjutajatest ärritavalt nagu punane rätik, mis ei tõmmanud ligi, vaid peletas eemale. Teisi sõnu: vaikime maha, ja ta lakkab olemast.

Samas kujunes temast järgnenud aastatel siiski ka omamoodi referentspunkt hilisemate naissoost luuletajate käsitlemisel, nagu seda tegi 2018. aastal Andrus Kasemaa, arvustades üht Andra Teede luulekogu: “Tegelikult tõi moodsa Tallinna-teema luulesse hoopis Liisi Ojamaa, edasi tulid juba Rooste, Teede ja paljud teised. Ja lõpuks tuleb öelda, et ongi üks tõeline Talinna poetess, tõeline kuninganna – Liisi Ojamaa – , teised on kõik paažid või õuedaamid.” Siinkohal on muidugi kohustuslik tsiteerida Silvia Urgase, kes on lugejana hinnanud ka Ojamaad, “näpunäiteid kirjanduskriitikule” (kogust “Siht/koht”):

ma mõistan
kui kasutad paar korda sõna
naisluuletaja
ma annan sulle andeks

aga mind ainult mu soo tõttu
teiste naistega võrrelda
oleks ka nõme
internetis on nüüd inimesed
kes sellest aru saavad
ja su avalikult ribadeks tõmbavad

Et lõpetada selle järjejutu tänane osa siiski veidi positiivsemal toonil, mitte nii ähvardavalt, toon nüüd välja veel paar kohta Ojamaa “Ajalauludest”.

Et nii kerge wõib olla headus
& ometi raskem weel,
sest me teame, kust oleme tulnud,
teame, kuhu oleme teel.

/—/

Jääma peab, kui jälle tahax minna,
lahkuma, kui tahax pysida.

Jaga seda lugu ka teistega!