Neeme Kuningas “Ooperinovellid”

Kena väike raamatuke, mis sobib lugemiseks nii rannas, rongis, trammis kui ka trollis (jätate sellega endast kaasreisijatele, kes näevad vaid kaanele trükitud pealkirja, kindlasti väga kultuurse mulje), sisaldab üle paarikümne jutukese, mis moodustavad kokku sidusa lühiromaanikese. Kui äsja lõppenud lausest jäi mulje, et kõnealune teos on kuidagi kerge või kerglane, siis võib seda kinnitada vaid selles mõttes, et aeg lendab lugedes kiiresti, igav ei hakka. Seda on väga oluline rõhutada, sest esmapilgul jääb seda raamatut nähes või kätte võttes paljudele kindlasti mulje, et tegemist on tõenäoliselt mingi süvakaga, mis võib pakkuda midagi huvitavat ainult tõelistele ooperifännidele, kes kuulavad päevad läbi Klassikaraadiot – see aga ahendab kõvasti raamatukese potentsiaalset lugejaskonda, sest tegelikult on see nii mitmekihiline, et läheks ilmselt hästi peale ka neile, kelle silmis ooper on nagu lihtsalt mingi boooring stuff. Lühidalt: tõeline rahvakas, mida võib samas soovitada ka intellektuaalselt nõudlikumatele lugejatele.

Ma seda siin väga ümber jutustada ei taha, sest muidu ei ole pärast enam äkki nii huvitav lugeda. Mitte mingil juhul ei tasuks kuulata-vaadata salvestust raamatu esitlusel toimunud vestlusest selle autoriga. Ma ise kuulasin seda pärast lugemist. Sealt saab muidugi teada nii mõndagi (näiteks selle, kes oli peategelase prototüüp, nimeliselt), aga just seetõttu ongi see kokkuvõttes üks täielik spoiler, sest võtab päris paljude raamatus kirjeldatud seikade osas lugejalt võimaluse jäädagi igavesti mõistatama, kas midagi sellist leidis kunagi aset ka päriselt või sünnitas selle vaid autori fantaasia. Nimelt on Kuningas seganud tõsielu, sealhulgas enda ja teiste eluloolist materjali, ja ilukirjanduslikke ulmasid kokku nii hoogsalt, et lugedes ei ole sugugi selge, kas mõni asi on algusest lõpuni väljamõeldis või vaid veidi ülepingutatud, kergelt üle võlli keeratud mälestuskild.

Esimene osa (kaheksa lugu), mis võtab enda alla ligi poole kogu tekstist, lõpeb sellega, et 17-aastane minajutustaja lahkub oma sünnilinnast, milles võib tunda ära autori enda sünnilinna Kilingi-Nõmme. Kuigi linna nime kordagi ei mainita, kannavad paljud sealsed elanikud veel kinoseansil puhkenud põlengu arme ning leidub ka muid selliseid ühisjooni, mis seovad seda just selle äsja nimetatud paigaga. Kilingi-Nõmmes, selle ümbruses ning sealt kandist pärit inimeste hulgas leidub tõenäoliselt ka neid, kes võivad tuvastada selles osas figureerivate tegelaste prototüüpe. Mina seda loomulikult teha ei suuda, sest olen peatunud seal vaid läbisõidul viibides.

Toon sellest osast ka asjakohase stiilinäite: “Teismelisena sai minu uueks harrastuseks õhtupimeduses majaakendest sisse piilumine. Akende taga luuramine muutus igaõhtuseks harjumuseks, erutavaks sõltuvuseks, mis kestis seni, kuni lõpetasin kooli ja läksin pealinna.

/—/

Igal õhtul olin vaatajaks umbes tosinale etendusele. Draamad ja melodraamad, salongi- ja tragikomöödiad, mononäidendid ja tummfilmid. Milliseid võimalusi see kujutlusvõimele pakkus! Hiljem oli eriti pikantne näha minu etenduste tegelasi näiteks postkontoris või saunas hoopis teisi rolle esitamas. Mind nad aga petta ei suutnud, sest ma teadsin nende tõelist olemust ja palet, olin neid näinud olukordades, kus nad ei näidelnud, vaid olid teesklemata nemad ise, spontaansed ja siirad.

Aastaid hiljem oli mul juhus jutustada oma lummavast meelelahutusest ühele tuntud kirjanikule. Ta vaimustus sellest ning kirjutas populaarse raamatu, mille järgi tehti ka väga hea ja edukas film.”

Eks ole ju nii mõnigi meist lapsepõlves või juba noorukina vahest vaatama jäänud, kui mõne võõra akna taga toas järsku midagi pilkuköitvat juhtub, kuid selles raamatus saab sellest tõesti lausa haiglane kalduvus. Pealinnas asub jutustaja lõpuks tööle ooperiteatris, kus esinevad värvikad kujud tema loos endale samuti kohad leiavad. Autor ise seletas küll esitlusel, et ta ei hakanud täpselt kirjutama, mis teatriga on tegemist, kuid tekstis on tegelikult korra mainitud, et see on rahvusooper. Nii mõnelegi tegelasele, kes esines raamatus nimetuna, sai mul isegi lugedes kohe nimi juurde pandud (täiesti automaatselt, sellele kuidagi eraldi mõtlemata), kusjuures mina tunnen seda seltskonda ju vaid juhuslike meediakajastuste kaudu, omamata selle vastu mingit spetsiifilist huvi. Nii et tõsistele ooperihuvilistele on see raamat kindlasti korralik suutäis, kuigi võib mõjuda kohati ilmselt ärritavalt, sest tekst on vürtsitatud vahepeal päris teravaks.

Annan sellest teisest osast siin nüüd lõpetuseks maitsta siiski ühe leebema lõigu: “Teater on üks imeline ja imelik asutus. Publik näeb vaid murdosa sellest keerukast ja põnevast maailmast, näeb sisseharjutatud etendust, mille ettevalmistamiseks on tohutult aega, energiat ja raha kulutatud. Publik tuleb vaatama-kuulama artiste, kes astuvad üles laval ja orkestrisüvendis, et luua illusoorne ja maagiline õhustik, mõtte-, vaimu- ja hingeenergiate pendeldamine üle rambi lavalt saali ja vastupidi. Publik näeb hoolikalt ette valmistatud pettust ja maksab selle eest, et petetud saada.”

Leidub seega ka selliseid rahulikke mõtisklusi. Üldiselt on tekst tugev. Ainult lõpp valmistas väikese pettumuse, muutus nagu liiga selgelt väljamõelduks. Autor võinuks ikkagi jätta otsad lahtiseks, et tekitada lugejates maksimaalset segadust, et pärast raamatu lugemist jäädaks mõtlema: kas järsku tõesti…

PS. Kuna kõnealuse raamatu autorit on selgelt mõjutanud Gaston Leroux’ tuntud romaan, mis on tõlgitud eesti keelde pealkirjaga “Ooperikummitus”, kasutan nüüd võimalust, et soovitada lugeda ka ühte tema vähem tuntud teost, “Äraneetud aukoht”, mis võib mõjuda samuti päris inspireerivalt.