Rutger Bregman “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”

Läinud aastal jagasid mitmed inimesed Eestiski sotsiaalmeedias viidet Guardianis ilmunud Rutger Bregmani artiklile, mis põhines ühel peatükil tema nüüd ka eesti keeles avaldatud raamatust “Inimkond. Paljutõotav ajalugu”. See oli lugu sellest, mis juhtus pärast seda, kui kuus poissi sattusid 1965. aastal asustamata saarele, kust nad pääsesid alles enam kui aasta hiljem. Tegelikkus, nagu autor rõhutas, erines tunduvalt sellest, mida William Golding kirjeldas oma romaanis “Kärbeste Jumal” (1954, e.k. 1964), kus oli kujutatud samalaadset olukorda. Tuginedes sellele ja reale teistele juhtumitele, mis näivad olevat vastuolus levinud ettekujutusega inimloomuse isekusest, üritab Bregman näidata, et inimesed on tegelikult loomu poolest head.

“Inimkond. Paljutõotav ajalugu” algab sellega kuidas nii Saksa kui ka Briti kõrgem juhtkond pani Teise maailmasõja ajal mööda, kui üritas murda vastase võitlustahet tsiviilobjektide pommitamisega. Tulemus oli täiesti vastupidine oodatule: rahuliku elanikkonna terroriseerimine ei tekitanud vaenlase tagalas paanikat, vaid viis hoopis tugevama mobiliseerumiseni rinde toetuseks. Sama viga kordasid ameeriklased hiljem Vietnamis.

Hiroshima ja Nagasaki ei käi Bregmani arutluskäigust läbi kordagi, aga minu meelest on oluline neid siinkohal mainida. Jaapani alistumine pärast seda, kui ameeriklased olid heitnud sinna tuumapommid, näitab, et sellise ülekaaluka jõu ees, mis ähvardab kõik elava maapinnalt pühkida, kaldutakse siiski alistuma, sest peale jääb inimeste ellujäämisinstinkt, millega saab samas muidugi seletada ka vastupanu tugevnemist olukorras, kus täielik kaotus ei näi olevat veel vältimatu. Sellisel juhul ongi igati loomulik, et tsiviilobjektide pommitamisele järgneb tugevam mobiliseerumine, sest suured inimkaotused ja purustused veenavad inimesi vastase elajalikkuses, vajaduses ennast tema eest kaitsta.

Bregman toob välja, et enamik sõduritest on tegelikult hoidunud lahingutes oma relvade kasutamisest, sest tunneb vastumeelsust inimeste tapmise suhtes: suurema osa kaotustest on sõdades põhjustanud väike vähemus, viimasel ajal aga pommitamine, mille puhul vastane on justkui umbisikulisem, talle ei ole vaja otse silma vaadata. Wehrmachti võitlusvõimekust, mis ületas oluliselt lääneliitlaste võitlejate oma, seletab ta lihtsalt võitlejate vahel valitsenud sõprusega (Kameradschaft), mida teadlikult kultiveeriti, mitte ideloogia või muude asjaoludega – võideldi rohkem oma relvavendade, võitluskaaslaste eest, mitte Suur-Saksamaa nimel. See on Bregmani käsitluses näide sellest, kuidas positiivseid tundeid on kasutatud ära halbadel eesmärkidel.

Samas võib aga muidugi väita, et Wehrmachti liikmed toimisid suuremate tapjatena siiski ka selle tõttu, et natsid suutsid vastaseid edukamalt demoniseerida ja loomupärast inimlikkust võitlejates tugevamalt alla suruda, mistõttu neil oligi psühholoogiliselt lihtsalt nö. kergem tappa. Selles mõttes on mõistetav, miks paljud Saksa kirjastused selle teose avaldamisest keeldusid. Bregman on Hollandi, mitte Saksa ajaloolane, aga tema ajalookäsitluse alatoon on üsna läbivalt saksa militarismi pehmendav. Näiteks 1914. aastal rindel paljudes kohtades puhkenud spontaansete relvarahude ja vastaspoolte vennastumisega seoses rõhutab ta, et algatus selleks tuli enamasti sakslaste poolt, kuid karmilt keelasid selle ära Antanti väejuhid (justkui ei oleks Saksa omad teinud täpselt sama).

Üks märkimisväärne asi, millest Bregman ei kirjuta, kuid mida on maininud Peter Englund oma ka eesti keeles avaldatud raamatus Esimesest maailmasõjast, on see, et okastraadist tõkkeid, mis vaenupoolte vennastumist oluliselt raskendasid, hakati rajama alles 1914. aasta lõpus. Põhjus, miks algatusi vennastumiseks ja relvarahudeks tuli rohkem sakslaste poolt, võis peituda aga selles, et nende ridades leidus rohkem katoliiklasi. Uus paavst Benedictus XV, kes nimetas seda sõda hiljem Euroopa enesetapuks, kutsus 1914. aasta sügisel ametisse astudes üles sõlmima jõuludeks relvarahu. Kuna riigijuhid ja kõrgemad sõjaväelased seda üleskutset ei järginud, haarasid initsiatiivi ohvitserid rindel.

Bregmani teos on väga ambitsioonikas. Ta üritab teha kokkuvõtet kogu inimkonna ajaloost, et tõestada teesi, mille kohaselt tekkis homo sapiens ennast ise järjekindlalt nö. kodustades sõbraliku ja leebe liigina, kes muutus agressiivseks alles pärast paikse eluviisi ja eraomanduse tekkimist. Kõige huvitavama osa sellest moodustavad peatükid, milles ta kummutab Stanley Milgrami, Philip Zimbardo ja teiste selliste tegelaste eksperimentide tulemusi. Bregman näitab, et need ei olnud rangelt võttes kaugeltki teaduslikud – tulemused olid tugevalt manipuleeritud, et saavutada teatud ühiskondlikke muutusi. Paraku näib ta ise langevat kohati samasse lõksu.

Bregman rõhutab, et inimeste ettekujutus inimloomusest on oluline, sest see mõjutab ka nende endi käitumist. William Golding maalis sellest oma romaanis tema hinnangul väära pildi, mis on teinud palju kahju, sest ta oli lihtsalt ise halb inimene, kes peksis oma lapsi. Seda viimast rõhutab Bregman oma teoses korduvalt. Kui lugesin aga nüüd uuesti üle Guardianis ilmunud jutu, leidsin selle lõpust väikese paranduse, mille kohaselt eemaldati artiklist viide sellele, et Golding peksis oma lapsi. Bregman oli tuginenud Goldingi enda kirjeldusele padjasõjast oma 4-aastase pojaga, mille ta lõpetas alles siis, kui poiss oli juba nutma puhkemas. Goldingi tütar kirjutas ajalehele, et isa ei peksnud ega löönud oma lapsi kordagi. Seega oli Bregman jätnud temast lugejatele sisuliselt väära mulje, et toetada sellega omaenda argumenti.

Selle päriselt aset leidnud juhtumi puhul, kus poisid jäid pikaks ajaks omapäi asustamata saarele, on kõige huvitavam küsimus, mida Bregman kahjuks ei esita, minu arvates hoopis see, kas nad olid lugenud eelnevalt Goldingi romaani või näinud selle ainetel tehtud filmi. Ja kui olid, kas ei võinud siis just see mõjutada neid sõlmima kokkulepet, millega üritati vältida sarnase stsenaariumi kordumist reaalsuses? Mulle tundub küll tõenäoline, et just nii see võiski olla – Bregmani käsitlusega tsivilisatsiooni kahjulikust mõjust inimesele see aga hästi kokku ei sobiks, mistõttu ei ole ka põhjust imestada, et ta sellel küsimusel ei peatu.

Jaga seda lugu ka teistega!