Alljärgnev jutt valmis 27. juulil 2020. Tegu on teise osaga seeriast, mis oli kavandatud koosnema kolmest artiklist. Esimene, sissejuhatav osa sai pandud kirja 25. juunil – ilmus ajalehes Sakala nädal hiljem. Kolmanda, kus pidanuks saabuma kulminatsioon, jätan ilmselt kirjutamata, sest ma ei pea praegu võimalikuks kulutada nii palju aega jutu peale, mis läheb lõpuks vaid siia blogisse (parem mängin selle asemel lastega). Lisaks Sakalale jätsid selle nüüd avaldamata ka Objektiiv, Postimees, Uued Uudised ja ERR. Rohkem kuhugi pakkuda ei viitsi. Minu hinnangul on see, muide, üks parimaid (ja võib-olla ka sisuliselt olulisemaid) päevakajalisi tekste, mille ma olen käesoleval aastal ajakirjanduses avaldamiseks kirjutanud.
Rass kui sotsiaalne konstruktsioon
Kui rohelised tulid juunis Saksamaal välja üleskutsega eemaldada põhiseadusest sõna “rass”, sest rasse ei ole tegelikult olemas, tundus see Eestis absurdne paljudele neilegi, kes peavad ennast ise antirassistideks. Minu arvates võiks kaaluda seda ettepanekut aga tõsiselt ka meil.
USA kodanikuaktivist Walter Francis White (1893–1955), kes juhtis pikalt organisatsiooni nimega Värviliste Inimeste Edendamise Rahvuslik Assotsiatsioon (NAACP), alustas oma 1948. aastal avaldatud autobiograafiat sõnadega: “Ma olen neeger. Minu nahk on valge, minu silmad on sinised, minu juuksed on blondid. Minu rassi tundemärke ei ole minu peal kusagil näha.” Suurem osa tema esivanematest olid olnud heleda nahavärviga, mitte tumedanahalised, kuid White kirjutas: “Ma ei ole valge. Minu peas ja südames ei ole midagi, mis kallutaks mind arvama, et ma olen.”
Selgele äratundmisele, et ta on neeger, jõudis White ühel päeval 1906. aasta septembris, kui ta oli 13-aastane. Atlanta kohalikud ajalehed olid avaldanud tiraade neegrite (väidetavatest) kuritegudest, mis osutusid hilisemal kontrollimisel alusetuteks. Pooleli oli vihane valimisvõitlus, mille käigus käidi välja rassikaart. White elas oma vanemate, viie õe ja vennaga kahe maailma piiril. Ühele poole nende majast jäi tumedanahaliste, teisele poole valdavalt valgetega asustatud linnaosa. Tema isa oli postikoguja, ema õpetaja. Ajakirjanduse poolt ülesässitatud valged mehed olid hakanud juba eelmisel päeval kogunema kampadesse, kes asusid tänavatel juhuslikult kättesattunud neegreid lintšima. White oli siis õhtul isaga tööl kaasas. Nad nägid seda pealt, kuid pääsesid ise tänu oma heledale nahavärvile puutumatult koju.
Järgmisel päeval levisid kuuldused, et valged kavatsevad minna õhtul neegrite linnaossa, et see neegritest puhastada. Nende kodus ei olnud kunagi olnud tulirelvi, kuid ema pealekäimisel nõustus isa need nüüd muretsema. Kätte jõudis õhtu. Ema saadeti koos õdedega maja tagaossa, et nad oleksid paremini kaitstud kivide ja kuulide eest. Vanem vend ei olnud kodus. White jäi koos isaga valvesse esiakende juurde, mis avanesid verandale. Nad valmistusid halvimaks.
Lõpuks ilmus nähtavale tõrvikuid kandev eelsalk. Üks hääl karjus: “Seal elab see neegrist postikoguja! Põletame selle maha! See on liiga ilus, et neeger selles elada võiks!” White ja tema isa tundsid ära selle hääle omaniku. See kuulus ühe poemüüja pojale. Nad olid tema isa juurest aastaid sisseoste teinud. Isa ütles vaikselt: “Poeg, ära tulista enne, kui esimene mees astub meie murule, aga siis – ära mööda lase!”
Kamp peatus hetkeks. Kui see taas nende poole liikuma hakkas, jõudiski White selgele äratundmisele, et ta on neeger. Ta üritas sihtida, mõeldes samas, mis tunne võib olla, kui ta tapab mõne inimese. Kuid äkitselt kostusid lasud ühest läheduses asunud majast, kuhu olid barrikadeerunud mõned tema isa tumedanahalised sõbrad. Valged jäid seisma. Mõned neist tahtsid tulla edasi, kuid teised hakkasid kartma oma elu pärast. Kui kõlasid veel mõned lasud, hajus kamp laiali ja tõmbus tagasi.
Ameerika Ühendriikides lintšiti 1906. aastal 65 inimest, neist 62 neegrid, kolm valged. Veel hiljemgi tuli aastaid, mil need numbrid olid suuremad. 1920-ndatel hakkasid need siiski langema ning tänapäeval tuleb lintšimist Ameerikas ette väga harva.
White märkis oma autobiograafias, et selle kirjutamise ajal haihtus USA-s igal aastal umbes 12000 neegrit, kelle kadumist ei saanud seletada surma või emigratsiooniga. Need olid inimesed, kes muutusid ametlikus statistikas valgeteks (“läksid üle”). Tema ise langetas teadliku valiku identifitseerida ennast neegrina, kuigi võinuks samuti muutuda valgeks, sest nägi välja nagu valge.
Kui tänapäeva teadlased räägivad, et rass on sotsiaalne konstruktsioon, millel puudub bioloogiline alus, peavad nad silmas seda, et ei ole mingeid selgeid eraldusjooni, mis eristaksid ühte rassi teisest – sellised piirid eksisteerivad ainult inimeste peades – geneetika ei anna vastust sellele, kus lõpeb üks rass ja algab teine.
Terves reas USA osariikides on kehtinud seadused, mille kohaselt loeti neegriteks kõik, kellel oli vähemalt üks tumedanahaline esivanem. Brasiilias võis seevastu pidada valgeks inimeseks igaüht, kellel oli vähemalt üks valge esivanem. Nii ongi jõutud maailmas tänaseks olukorda, kus mustadele mõeldud kvootide alusel võivad pääseda osadesse USA ülikoolidesse inimesed, kelle nahavärv ei ole tumedam keskmise eestlase omast, aga Brasiilias võib kohata valgeid, kelle kakaopruun nahavärv ei ole tingitud päevitusest.
Praegu elame ajal, mil identiteedipoliitika jookseb amokki. Mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid ka meil. Isamaa ideoloog Lauri Vahtre avaldas arvamust (“Jätke jama, tulge mõistusele”, Objektiiv, 9. juuli 2020), et USA rassipingeid aitaks ehk vähendada see, kui igale kultuurilisele või rassilisele grupile tagataks legaalne võimalus soovi korral isekeskis olla. See idee ei ole uus. Sama taotlesid omal ajal juba Malcolm X ja Mustad Pantrid. Praktikas on üritanud seda nüüd kohati teostada ka liikumine Black Lives Matter (Mustad Elud Loevad) oma autonoomsete tsoonide loomise kaudu, mis on leidnud ju mõnel pool aset ametivõimude nõusolekul. Arvatavasti jäävad need eksperimendid siiski lühiajalisteks.
Geeniteadlaste poolt tehtud uuringud on näidanud, et enam kui pooltel nn. afroameeriklastest on vähemalt mõni Euroopa päritolu esivanem ning ligi kolmandike USA valgete soontes voolab aafriklaste verd. Selles osas on toimunud seal tegelikult ulatuslik segunemine, mis jätkub üha kiirenevas tempos. Mingit tagasiteed segregatsioonipoliitikasse ei ole.
Rassilise diskrimineerimise keelustamine levis maailmas laialdaselt pärast Teist maailmasõda, kui see oli otsene vastus poliitikale, mida sõja kaotanud riigid olid ajanud oma rassiteooriatele tuginedes. Eelmisel aastal kiideti Saksamaa Zooloogiaühingu aastakoosolekul aga heaks deklaratsioon, millega kutsuti üles loobuma mõiste “rass” kasutamisest, sest rassi kontseptsioon on ise rassismi tulemus, mitte selle eeldus. See ongi arusaam, millest lähtudes on hakatud seal arutama põhiseaduse muutmist.
Aminata Touré, tumedanahaline sakslanna, kes on üks roheliste üleskutse autoritest, leiab, et see on oluline just rassismi vastu võitlemiseks. Sotsiaaldemokraadist parlamendisaadik Karamba Diaby, kes on sündinud Senegalis, pakkus välja, et “rassi” asemel võiks kasutada põhiseaduses mõistet “etniline päritolu”.
Eesti põhiseaduses on juba praegu öeldud, et kedagi ei tohi diskrimineerida ka rahvuse, nahavärvuse ja päritolu alusel. Sõna “rass” on seal täiesti üleliigne.