Kas inimeste nimetamine mustanahalisteks on viisakas?

Eestis on kerkinud viimastel kuudel esile kaks teemat, mille kohta näib olevat lausa kohustuslik omada mingit arvamust: Eia Uusi romaan “Tüdrukune” ning Ameerika Ühendriikides lahvatanud ja sealt mujalegi levinud meeleavaldustest hoogu saanud poleemika rassismi/antirassismi üle. Kuna ma ei ole nimetatud romaani lugenud, keskendun järgnevalt neist viimasele.

9. juuni Sakalas avaldatud patukahetsuskirjas “Meie varjatud rassistid” kuulutas Sass Henno, et põrgus on reserveeritud eraldi koht neile, kes säilitavad nö. “neutraalsuse” või keelduvad võtmast seisukohta sellistel moraalset otsust nõudvatel aegadel, mis nüüd justkui kätte on jõudnud. Tema arvates ei ole rassism sugugi keeruline teema, kui inimene just ise rassist ei ole. Henno tunnistas, et on seda ise olnud, aga tahab muutuda normaalsemaks. Mina ei saa seda enda kohta öelda, seega saan lahata antud problemaatikat rahulikumalt – tundmata mingit vajadust tõestada, et ma ei ole rassist.

Minu arvates on (ebateadlik) rassism, kui minna sellest rääkides veidi sügavamale kulunud loosungitega vehkimisest, väga keeruline teema. Alustada tuleb seejuures muidugi sõnadest, mida kasutatakse inimeste kirjeldamiseks. Ingliskeelse kultuuriruumi mõjul on Eestis läinud moodi pidada halvaks tooniks sõna “neeger” kasutamist. Poliitiliselt korrektne on eelistada sellele sõnu: must, mustanahaline, mittevalge, afroameeriklane. Kas need on aga ka tegelikult neutraalsemad (mitterassistlikumad) kui “neeger”, sellele ei näi viimase kriitikud palju mõtlevat, kuigi võiks.

Sünonüümisõnastiku avamisel võib igaüks kerge vaevaga veenduda, et “mustaga” tähenduselt sarnased sõnad on eesti keeles: määrdunud, võidunud, (millegi) puhtus jätab soovida, räpane, kasimata, kõntsane, siivutu, rüve, sopane, saastane, rokane, ropane, ropp. Ingliskeelne “black” selliseid kõrvaltähendusi ei oma. Meie “mustale” vastab seal selles mõttes pigem “dirty”. Seega pole “mustanahaline” tegelikult kaugeltki nii neutraalne sõna nagu “black”, mille vastena meil seda sageli kasutatakse. Usun, et enamasti ei tehta seda halva tagamõttega, aga sellegi poolest on tegemist sõnaga, mille kasutamise kohta saab antud kontekstis öelda peenelt intellektuaalitsedes: struktuurne rassism keele tasandil.

Sarnane on ju lugu ka sõnaga “mustlased”. Eesti Keele Instituudi (EKI) tolleaegne direktor Urmas Sutrop ütles 2013. aastal Eesti Päevalehele, et see oli küll algselt halvustava alatooniga, kuid on muutunud hiljem neutraalseks. Praegu soovitab EKI keeletoimkond kasutada rööpnimetusena siiski sõna “romad”, mida eelistavad Eestis ka paljud nimetatud rahvakillu esindajad ise. Inimõiguste Instituut on soovitanud “mustlaste” kasutamisest hoiduda nii ajakirjanduses kui ka igapäevakõnes. Samas ei ole isegi kõik inimõiguslased meil seda soovitust alati järginud. Alles eelmisel aastal valmis Eesti Inimõiguste Keskusel koostöös Kesk-Euroopa Ülikooliga kolm Euroopa Komisjoni poolt rahastatud seirearuannet riikliku romasid puudutava integratsioonistrateegia rakendamise kohta Eestis, milles oli juttu ka “mustlastest”. Ja selle sõna kasutajaid leidub nendegi hulgas, kelle kohta seda kasutatakse, sest harjumuse jõud on suur.

Keel areneb muidugi pidevalt. Nõukogude ajal nimetati eesti tänavakeeles “mustadeks” (ei saa kuidagi väita, et see oli positiivne või täiesti neutraalne sõna) kaukaaslasi, aga tänapäeva noorte kõnepruugis on “kaukaaslane” hakanud tähendama (ingliskeelse “caucasian” mõjul) heleda nahavärviga ehk valget inimest.

Fakt on see, et inimesed võivad tajuda sõnade tähendust väga erinevalt: mis ühe silmis neutraalne, see teise jaoks rassistlik, aga ka vastupidi. Mina isiklikult kaldun siiski nõustuma N-sõna osas Jaan Kaplinskiga, kes märkis 2008. aasta 8. juuli Eesti Päevalehes avaldatud artiklis “Konservatiivid, liberaalid ja keel”, et “inglise “negro” pole seda, mis eesti “neeger”. On päris pentsik, et meie keeles üpris kahemõtteliselt-halvustavalt kõlavat “mustanahalist” (black-skinned? dirty-skinned?) kasutatakse viisakama sõnana “neegri” asemel. Usun, et iga aafriklane või neeger saaks asjast aru, kui talle seda seletada. Olen ise asja selgeks rääkinud Nigeeria kirjaniku Wole Soyinkaga, kes on niisuguse poliitilise korrektsuse äge kriitik.” Soyinka oli esimene aafriklane, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia. Ta on muu hulgas tuntud selle poolest, et on kritiseerinud rõhuvaid režiime sõltumata nende juhtide ja toetajate nahavärvist.

Tegelikult on ka ingliskeelsete sõnade puhul lugu keerulisem, kui esmapilgul paistab. On küll vaieldamatu, et halvustavat tähendust on algusest peale omanud sõna “nigger”, mis võeti kasutusele USA lõunaosariikides, kuid rahvusvahelisem “negro” (tuleb ladinakeelsest sõnast “niger”, mis tähendab musta värvi) oli ka ameeriklaste kõnepruugis pikalt tavaline, neutraalne sõna. Negatiivse varjundi omandas see suuresti viimase poole sajandi jooksul. Varem kasutasid seda (sealhulgas enese määratlemisel) ka inimesed nagu Frederick Douglass, Ida B. Wells, Martin Luther King. Kuidas tõlkida nende sõnavõtte meie tänapäeva keelde, kui N-sõna enam kasutada ei kõlba?

Ingliskeelsest kultuuriruumist ülevõetuna on hakanud levima eesti keeles ka “mittevalged” ning “afroameeriklased”, aga needki sõnad ei ole paremad kui “mustad”. Ühel juhul on tegemist teiste määratlemisega enda nahavärvi kaudu (mina/mittemina), mis rõhutab rassilist segregatsiooni (valged/mittevalged). Teist saab aga kasutada ainult nende kohta, kes on ameeriklased ja peavad ühtlasi väga oluliseks seda, et nende juured asuvad kusagil Aafrikas, kust on teatavasti pärit kogu inimkond. Leidub siiski palju inimesi, kes sellist päritolu rõhutamist enda juures meeldivaks ei pea, sest neid ennast ei pruugi siduda Aafrikaga sisuliselt mitte miski. “Afroeurooplane” ning “afroeestlane” ongi meil ju võetud juba kasutusele tegelaste poolt, kes sooviksid nähtavasti saata sellised inimesed ära Aafrikasse. Kas need sõnad on nüüd siis eesti keeles tõesti paremad kui “neeger”?

Angloameerika kultuuri mõjul on N-sõna muutunudki Eestis juba suuresti tabusõnaks, mida ei kasuta enam isegi paljud rassistid (selle asemel teevad nad enda arengutasemele vastavaid nalju “tugeva päevituse” teemal). Selles mõttes murdis Henno sisse ikkagi üsna lahtisest uksest. Sõnadest olulisem on aga lõpuks see tähendus, mida need kannavad. Minu arvates ei ole “mustad”, “mittevalged” ja “afroameeriklased” selle poolest küll kuidagi paremad “neegrist”, mis võinuks püsida eesti keeles tavalise, aktsepteeritud sõnana, nagu seda on “negro” näiteks Brasiilias ning mitmetes teistes Ladina-Ameerika riikides. Pigem võib neid sõnu pidada hoopis vähem neutraalseteks. Seda võiksid endale teadvustada ka inimesed, kes on kuulutanud N-sõna kasutamise Eestis rassistlikuks.

Artikkel ilmus 2. juulil 2020 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Jaga seda lugu ka teistega!