Ferrante “Minu geniaalne sõbranna”

Kui puhkeks kodusõda, mõtlesin ma, nagu Romuluse ja Remuse, Mariuse ja Sulla, Caesari ja Pompeiuse vahel, oleksid neil samad näod, samad pilgud, samad poosid. (lk 140)

Kui võrrelda Elena Ferrante romaani “Minu geniaalne sõbranna” selle põhjal valminud telesarjaga, ei saa öelda, et viimane näib esimese kahvatu varjuna, sest ka see seriaal on väga hea, aga… olles vaadanud ise kõigepealt telesarja, kujutan ette, et neile, kes on lugenud kõigepealt raamatut, ei pruugi see nii sügavat muljet jätta, sest tahtmatult tulevad ju kohe pähe võrdlused raamatuga, mida lugedes jääb rohkem tegevusruumi igaühe enda kujutlusvõimele.

Telesari põhineb küll raamatul, aga see loomulikult ei tähenda seda, et see kordaks seda igas üksikasjas – lugu on üldjoontes sama, kuid detailides on tegelikult palju erinevusi. Kui alustada raamatust, võivad need lahknevused seriaali vaatamist hiljem segada, kuid vastupidises järjekorras ei mõjunud need sugugi häirivalt, vaid aitasid pigem tekitada hoopis põnevust – on ju huvitav saada teada, kuidas asjad tegelikult olid või juhtusid.

Eesti Päevalehe raamatusaates Lappaja, kus lahati Ferrante Napoli-sarja fenomeni, märkis Daniele Monticelli, et ei ole vist ühtegi telesarja, mis oleks parem kui selle aluseks olev raamat. See ei tähenda seda, et telesari oleks antud juhul kuidagi halb või ebaõnnestunud, aga… pärast raamatu lugemist tundus see nagu mingi… suurepärane visand, millele värvi lisamiseks tuleb lugeda raamatut.

Loo keskmes on, nagu sai siin juba toodud välja seoses tetraloogia kolmanda osaga, kaks tüdrukut. Esimesest osast saame teada, et mõlemad sündisid 1944. aasta augustis, kui vabastati Pariis ja langes Petseri. Praegu peaksid järelikult olema, kui veel elavad, 76-aastased. Esimese osa lõpuks on nad 16-aastased. Päris varane lapsepõlv on jäetud välja, alustatakse esimesest klassist. Seega 1950-ndate Itaalia. Tuntav on neorealismi mõju (kiire guugeldamine näitab, et see mõtteavaldus ei olnud siin kaugeltki originaalne – seda tabavamaks võib seda järelikult pidada).

Metroo oli tuubil täis unevaevas poisse ja tüdrukuid, esimeste sigarettide tossu. Mina ei suitsetanud, ei rääkinud kellegagi. Mõneminutise sõidu ajal kordasin õpitu veel hirmunult üle, surusin paaniliselt pähe võõraid keeli, naabruskonnast erinevaid kõlasid. Kartsin kohutavalt läbi põruda… (lk 126)

Ma ei taha teha siia suurt ümberjutustust, kuid hoiatan igaks juhuks (lapsevanemaid), et see raamat ei ole väga sobilik alla 16-aastastele. “Minu geniaalne sõbranna” räägib küll kahest tüdrukust ning sisututvustuse põhjal võib tunduda, et see on kena lugu nende sõprusest, aga mina seda nende eakaaslastele sünnipäevaks ei kingiks. Samas oleks aga nende asemel ilmselt ise huvitatud selle lugemisest.

Jaga seda lugu ka teistega!