“Eesti küla kolhoosikorra kütkeis”

275-leheküljeline omapärane kataloog kolhooside-sohvooside ajajärgust Eestis.

Koostaja Viktor Kuik kirjutab saateks, et esialgne mõte oli tutvustada huvilistele lihtsalt majandite poolt valmistatud rinnamärke (kaante vahele jõudis enam kui 1600 märki Aivar Rätsepso kogust), aga raamatu kokkupanemisel ja algallikate uurimisel tutvus ta nii huvitava pildi- ja artiklimaterjaliga, et seda oli raske vaid enda teada hoida.

Nii leidsid selles raamatus koha ka sajad fotod, tõmmised propagandistlikest maalidest ja plakatitest, kaardid majandite piiridega ning nende kujunemist kajastavad tabelid ja skeemid. Lisaks mitmesugust muud ajastukohast materjali, vahepeal ka veidi teksti.

Kas teadsite, et Eesti NSV kolhooside ja sovhooside enimkasutatud nimede hulgas olid populaarseimad Kalev, Kungla, Tulevik, Lembitu ja Koidula, aga näiteks Lenin alles kahekümnes ja Tee Kommunismile kolmekümnes? Või siis… kes oli külavolinik? Vot selliseid asju saabki siit teada.

Kõigepealt on toodud ära Eesti NSV riiklikud teenetemärgid, siis rajoonide kaupa majandite omi, seejärel eraldi sovhoostehnikumid, kalurikolhoosid, künnivõistluste ja loomakasvatusega seotud märgid, tootmiskoondises Norma valmistatud kolhoosimärgid ja ka paar lehekülge vimpleid. On isegi üks lehekülg tuvastamata märke, mille puhul ei olnud täpselt teada, milline majand need teha lasi.

Viimase kolmandiku võtab enda alla mahukas pildikogu maarahva töödest ja tegemistest, kuid palju pilte on avaldatud ka juba eespool.

Aastaarve märkidel küll juures ei ole, aga üldjoontes on need aimatavad. Nii saab ka ettekujutuse sellest, kuidas need aja jooksul on muutunud. Näiteks 1988/89, kui paljud kolhoosid lasid teha oma 40. aastapäeva märke, tulid juba kujundusse sisse sinimustvalge ja suitsupääsuke. Tuleb välja ka regionaalseid eripärasid, näiteks mulgi rahvariietes mees Abja kolhoosi märgil jms. Kokkuvõttes päris huvitav.

Muinasjutt täiskasvanutele

Arvustus ilmus algselt ajalehes Eesti Ekspress. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Ekspressi veebilehel.

Rein Raud
“Kell ja haamer”
Mustvalge, 2017 420 lk.

Rein Raua kaua küpsenud kakukene on küll söödav, kuid peenema maitsega gurmaanid võivad seda närides oma hambad murda.

“Kell ja haamer” on omapäraste täringute ja kaartidega õnnemäng, mille leiutas üks Viini kunstikaupmees. See levis 19. sajandil üle kogu saksakeelse Euroopa, olles eriti populaarne juutide hulgas, kuid vajus unustuse hõlma seoses väga paljude selle kogukonna ehk kultuuriruumi füüsiliste kandjate hävitamisega holokaustis Teise maailmasõja ajal.

Legendi kohaselt on “Kell ja haamer” mäng, mille abil saab saatustesse sekkuda, teatud ebatõenäolise kombinatsiooni tekkides aega tagasi keerata. Kunagi kutsus see lastes esile suurt elevust, kuid pärast holokausti ei tundunud see juutidele enam lõbusa meelelahutusena, sest päriselt ju aega tagasi keerata ei saanud. Seetõttu kadus see mäng kiiresti käibelt ja on tänaseks peaaegu unustatud.

Teema on nii intrigeeriv, et selle põhjal võinuks sündida lausa rahvusvaheline bestseller, aga Raua romaanis neist sündmustest juttu ei ole. Juudid käivad läbi ka sealt, kuid üksnes vilksamisi.

Seda mängu, mille järgi teos nime sai, loomulikult tutvustatakse. Lõpuks tuleb välja, et see ongi ühendavaks niidiks, mis kogu raamatut koos hoiab – kuna seda võib arvata juba teose pealkirja põhjal, siis ei reetnud ma praegu midagi olulist.

Paradoks seisneb selles, et see võinuks ilmselt olla parem raamat, kui autor ei oleks laskunud fantastikasse, vaid jäänuks rangelt usutavuse piiridesse, kuid sellisel juhul tulnuks need erinevad lood, mida meil lugeda lastakse, kuidagi teisiti kokku traageldada. Võib-olla see lahendamatu ülesanne oligi põhjus, miks kõnealuse romaani valmimiseks kulus 30 aastat.

Raamat ei ole iseenesest halb, aga selle lugemise järel on tunne nagu tuleks autor ajas tagasi saata, et ta selle uuesti kirjutaks, sest potentsiaal on jäänud lõpuni realiseerimata. Seda ka tehniliselt. Leidub väga hoolikalt viimistletud peatükke, aga on selliseidki, mis on justkui lihtsalt kuidagi valmis visatud. Kokkuvõttes on tase liiga ebaühtlane.

Tegevus leiab aset Eestis ja mitmel pool mujal maailmas, sõlmpunktiks üks põhjarannikul asuv väljamõeldud mõis, 19. sajandist üle-eelmise aastani. Episoodilistes kõrvalosades esinevad (lisaks paljudele teistele) keskerakondlased ja reformierakondlased. Mainitakse isegi tegelasi nagu Trump, Clinton ja Sanders. Teravalt jooksevad läbi seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla teema.

Eelkõige tasub seda raamatut lugeda neil, kes on kiindunud ajalukku. Ilma liigsete ootusteta, sest muidu võib pettuda (täiskasvanutel on ju raske muinasjutte tõsiselt võtta).

Küprose president püsib kiriku toetusel

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

TÕUSEV TÄHT. Nikolas Papadopoulos sel korral Küprose presidendivalimiste teise vooru ei pääsenud, kuid vaatlejate arvates võib temast saada president järgmiste valimistega. Parlamenti kuulub ta alates 2006. aastast, juhtides seal praegu eelarve- ja rahanduskomisjoni.

Küprosel pääsesid pühapäeval presidendivalimiste esimesest voorust edasi teise mõõdukas konservatiiv Nikos Anastasiadis, kelle taga on Euroopa Rahvaparteisse kuuluv paremtsentristlik Demokraatlik Koondis, ning vasakpoolne Stavros Malas, keda toetab Töörahva Progressiivne Partei.

Küprosel on juhtunud korduvalt, et esimeses voorus rohkem hääli saanud kandidaat jääb teises alla, aga väga tõenäoline see tänavu ei ole. Samad mehed pistsid rinda ka viie aasta eest, kui Anastasiadis võitis teise vooru ülekaaluga, millest parema tulemuse on varem presidendivalimistel teinud ainult peapiiskop Makarios III, kes oli riigipeaks aastatel 1960-1977.

Nii kindla võidu saigi Anastasiadis ilmselt suuresti tänu sellele, et tema kandidatuuri asus avalikult toetama Küprose Õigeusu Kirik, mille mõju saare elanikele on küllaltki suur (Küpros on üks religioossemaid riike Euroopas).

Sel korral tuli meeste vahe esimeses voorus tunduvalt väiksem (2013. aastal oli see 18,55%, nüüd 5,25%), aga toona koondusid juba enne seda Anastasiadise taha ka varem vasakpoolsetega koostööd teinud tsentristlik Demokraatlik Partei ja osaliselt mõned väiksemad jõud. Nüüd olid tsentristid väljas oma kandidaadiga, kes jäi esimeses voorus kolmandaks.

Tsentristid võitlesid väärikalt

2013. aastal Demokraatliku Partei juhiks saanud Nikolas Papadopoulos (sünd. 1973), keda toetas 25,74% valijatest, on samas mees, keda peetakse Anastasiadise kõige tõenäolisemaks ametijärglaseks. Tema isa Tassos Papadopoulos (1934-2008) oli Küprose president aastatel 2003-2008.

“Loomulikult olen ma tulemuses pettunud, aga ma austan rahva otsust,” teatas Papadopoulos pühapäeva õhtul valimistulemusi kommenteerides. “Tean, et paljud sõbrad tunnevad kibestumust ja pettumust – nii ka mina. Aga vaatamata sellele lahingule ja mudale, mida meie pihta kampaania ajal loobiti, võime me olla uhked, sest meie (vastupidiselt teistele) esitasime ettepanekuid. Meie võitlesime väärikalt.”

Papadopoulos oli eriti uhke selle üle, et tal õnnestus tuua oma kandidatuuri abil kokku tsentristlikud erakonnad ja näidata, et need võivad seista ühiselt status quo vastu. Teda toetasid presidendivalimistel ka vasaktsentristlik Liikumine Sotsiaaldemokraatiasse, konservatiivne Solidaarsusliikumine ja rohelised, kellega on kavas jätkata koostööd parlamendis.

Üldse osales sel korral valimistel üheksa, viie aasta eest 11 kandidaati.