Tartu Ülikooli peahoones toimus eile Läänemere maade naisajaloo võrgustiku esimene konverents. Sarnaseid üritusi on kavas korraldada nüüd edaspidi igal aastal, aga järgmisel aastal peaks see tulema juba mõnes teises riigis.
Loodud rahvusvaheline informaalne võrgustik kannab ingliskeelset nimetust Baltic Network of Women’s History, kuid see Baltic selle nimes viitab Läänemerele (Baltic Sea), mitte kitsalt Balti riikidele. See tähendab, et soovitakse ühendada ajaloouurijaid kõigist Läänemere ümber asuvatest maadest. Tartu Ülikooli õigeusu kirikuloo kaasprofessor Irina Paert, üks ürituse korraldajatest, rääkis konverentsi avamisel, et sihiks on minna ka naisajaloo uurimisel kaugemale rahvuslikest ajalugudest, jagada omavahel kogemusi ja teha koostööd.
Võrgustiku avakonverents toimus deviisi all “Out of the Shadows: Unearthing Women’s Stories of the Past” (“Varjust välja: toome naiste lood minevikust päevavalgele”). Kava koosnes kuuest ettekandest, lisaks lühemad ja pikemad arutelud ja niisama jutuajamised.
Ettekanded
Marianna Muravyeva (Helsingi Ülikool) rääkis raskustest, millega võib kohtuda naistevastast ja seksuaalvägivalda puudutavate arhivaalide otsimisel Venemaa arhiividest, aga ka mujalt. Registrid arhivaalide sisu kohta tavaliselt eriti infot ei anna ning tänapäevaste märksõnade abil ei ole neist pahatihti võimalik vajalikku infot leida. Näiteks: kui tahetakse leida tsaariaegseid allikaid seksuaalvähemuste ja nende vastu suunatud vägivalla kohta, tasub otsida märksõna грехопадение (pattulangemine) – on vaja seega teada, kuidas asju omal ajal nimetati. Samas väljendas ta valmisolekut jagada enda vastavat andmebaasi ka teiste uurijatega.
Julia Mannherz (Oxfordi Ülikool) rääkis kolmest 19. sajandi lõpu- ja 20. sajandi algupoolel Vene impeeriumi n-ö perifeersetes piirkondades tegutsenud naisest, nende kohta info otsimisest. Ettekande järel toimunud arutelus koorus välja huvitav tähelepanek selle kohta, et kultuurilised mõjutused liikusid mitte ainult Peterburist ja Moskvast provintsidesse, vaid ka vastupidi, ning neist suurtest keskustest kaugemal võis avaneda siis naistele mõnikord isegi suuremaid võimalusi eneseteostuseks.
Yuliya Yurchuk (Södertörni Ülikool) rääkis oma uurimistööst, mis puudutab rootsi pedagoogi ja feministi Ellen Key (1849–1926) ideede levikut Venemaal. Vene keelde olla tema raamatuid tõlgitud isegi kiiremini kui teistesse, näiteks inglise ja saksa keelde. Yurchuk märkis, et Rootsis teda veel teatakse, aga mujal tänapäeval enam mitte. Vaatasin järgi, et ka eestikeelses ajakirjanduses oli Key oma eluajal päris tuntud tegelane. Tema teostest on veebis eesti keeles vabalt loetavad “Ema ja laps” ning “Abielu ja armastus”.
Janet Laidla (Tartu Ülikool) rääkis oma käimasolevast uurimistööst naiste kohta Tartu ülikoolis enne eestikeelse rahvusülikooli loomist. Ta märkis, et parim töö selle kohta on seni kogumik “Vita academica, vita feminea” (1999), aga nüüd siis on võetud ette põhjalikum uurimistöö. Naised olid Tartu ülikooliga seotud juba tunduvalt varem kui neid sinna vabakuulajateks (1905) ja üliõpilasteks (1915) võtma hakati. 19. sajandil tegid ülikooli juures eksameid ämmaemandad, guvernandid, apteekriabilised, hambaarstid. Välismaa ülikoolides õppinud pidid tegema eksami, et saada ka Venemaal kehtiv diplom. Kokku oli selliseid kuidagi Tartu ülikooliga seotud naisi tuhandeid.
Irina Paert (Tartu Ülikool) rääkis oma uurimistööst õigeusu vaimulike naiste kohta Eestis tsaariajal, tuues huvitavaid näiteid konkreetsete isikute eluloost, kirjadest. Õigeusu vaimulike naised olid suhteliselt haritud, kuid ühiskondlikult väga silma ei paistnud, keskendudes rohkem kodule ja omaenda laste õpetamisele. Samas leidus nende hulgas igasuguseid kangeid tegelasi. Säilinud kirjade põhjal otsustades ka päris otsekoheseid.
Monika Rogers (Leedu Ajalooinstituut) rääkis Leedu naiste rollist nõukogudevastastes dissidentlikes võrgustikes, näiteks põrandaaluse kirjanduse levitamisel. Oluline roll oli seal samas selles osas ka katoliku kirikul. See teema tekitas pikema arutelu. Rogers märkis, et kiriku roll on Leedus ka tänapäeval suur – poliitikud kuulavad seda, mistõttu on näiteks jätkuvalt ratifitseerimata Istanbuli konventsioon.
Lõpetuseks
Arutati veel mitmeid muid teemasid. Arutelude toon oli üldiselt akadeemiline, see tähendab pigem alalhoidlik, mitte kuidagi radikaalne. Laidla rõhutas, et tuleks olla ettevaatlik, et mitte eeldada nagu oleks naised tahtnud minevikus kõik samu asju – pole see ju tänapäevalgi nii. Samas tõi ta näite, et üldise ettekujutuse kohaselt said baltisaksa naised väga konservatiivse kasvatuse, aga siis… loeb ta mõne noore baltisaksa naise päevikust, et ballil käies oli tema lemmikteema naisküsimus. Nii et pilt on väga keeruline.
Meeste osavõtt sellest konverentsist oli äärmiselt tagasihoidlik, et mitte öelda peaaegu olematu. Avamisel esines sõnavõtuga Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna poolt Riho Altnurme, kes rääkis naiste kasvavast osakaalust ülikoolis. Kuulajana viibisin samas mina, ja oligi kõik. Selles mõttes tundub, et naisajalooga tegelemine on Eestis ainult naiste asi, kuigi vähemalt huvi võiksid selle vastu tunda ju ka nende meeskolleegid.
Rahvusvaheline naisajaloo uurimise föderatsioon asutati juba 1987. aastal. Suurbritannias loodi sarnane naisajaloo võrgustik 1991. aastal ning paistab tegutsevat päris aktiivselt, kuid seal on see ametlikult registreeritud ühendus. Eks aeg näitab, mis sellest eile loodud võrgustikust edaspidi välja areneb. Algus oli küll päris hea.