“Armastuse assortii”

Kogumik “Armastuse assortii”, mis pakub kirjastaja väitel noppeid eesti kirjanike armastusnovellide paremikust, on umbes kaheksa korda paksem kui eelmisel nädalal loetud Maria Jotuni “Armastus”, aga sisaldab kaks novelli vähem, kokku seitse.

Kahjuks on need novellid väga erineva pikkusega (pikim 115, lühim 15 lehekülge), mistõttu on raamatut lugeda äärmiselt ebamugav – kui kõik oleks enam-vähem ühepikkused, siis saaks need kenasti nädala peale ära jagada (iga päev üks novell), kuid erinev pikkus lööb rütmi segamini.

Jotuni “Armastus” sai mul loetud kohe korraga otsast lõpuni, aga “Armastuse assortii” kaante vahelt lugesin otsast lõpuni läbi üksnes Oskar Lutsu “Kirjad Maariale”, mis oli järjekorras esimene. Teisi küll hiljem sirvisin, lugesin siit ja sealt, kuid ei hakanud ennast nendega pikalt piinama.

Lutsu novell oli täiesti loetav. Aga tema tekste lugedes meenub alati, kuidas vanaema tavatses rääkida, et kord küsinud Luts tema isalt, kes oli arst, mida ta peab tegema, et ei näeks lauanurgal tantsivaid kuradeid, saades vastuseks, et tuleb vähem juua.

See varases lapsepõlves korduvalt kuuldud õpetlik lugu on mõjutanud (kusagil alateadvuse tasandil) kindlasti ka minu suhtumist alkoholi. Ja iga kord, kui Lutsu loen, tuleb see jälle meelde.

Kas oli mõtet osta selle ühe novelli pärast terve raamat?

Noh, nii hea see nüüd kah ei olnud. Kui arvestada, et kampaania raames sai selle raamatu hinnaga 1.70, siis läks üks lehekülg Lutsu maksma küll vähem kui lehekülg Jotunit, mis oli samuti päris odav, aga väga keskkonnateadlik see minust ei olnud, et omandasin ka umbes 250 lugemata jäänud lehekülge.

Mis puudutab armastust, siis sel teemal soovitaksin lugeda hoopis Ine Viidingu jutukest “Unenäod” (kogus “Kümme käsku kaaskodanikele”). Võib-olla seetõttu, et olen siin seda kirjutades veidi unine.

Või siis midagi välisautoritelt, näiteks Hanns Heinz Ewersi “John Hamilton Llewellyni ots” (ilmunud eesti keeles ulmeantoloogias “Olend väljastpoolt meie maailma”), mis on minu arvates üks parimaid armastusjutte üldse. (Võib-olla oli see praegu lihtsalt mingi nali, aga võib-olla ka mitte – ma tõesti ei tea, kust see nüüd järsku sedasi pähe kargas.)

PS. Novembri lõpuni saab tellida Loomingu Raamatukogu järgmiseks aastaks soodushinnaga 25 eurot (kogu aasta).

Veidi filmikriitikat

Kinokolmapäev Sakala Keskuses näitas täna dokfilmi Jüri Sillartist (1943-2011), mille tegi tema abikaasa Julia.

“Jüri” andis peategelase elu- ja loometeest päris hoogsa ülevaate, aga kuna ma just eelmisel nädalal lubasin ühele inimesele teha siin filmide kohta edaspidi rohkem vaataja positsioonist lähtuvat konstruktiivset kriitikat, mis võiks tegijatele reaalselt abiks olla, siis seda nüüd ka tuleb.

Pean tunnistama, et minu jaoks ei moodustanud “Jüri” kompaktset tervikut, kuigi oli äärmiselt sisutihe. Tõenäoliselt oligi probleem nüüd viimases. Ühte filmi oli surutud kokku lihtsalt liiga palju. Pidevalt oli tahtmine mõne asja kohta pikemalt kuulda, teemad vahetusid liiga kiiresti.

Ja kuidas peakski 52 minutit mahutama ära inimese 68 eluaastat? See ongi väga raske. Sama pika filmi võinuks teha ilmselt eraldi Sillarti lapsepõlvest ja õpingutest, Sillartist kui operaatorist, Sillartist kui režissöörist, Sillartist kui õppejõust, Sillarti abielust jne. See kõik koos ühes filmis jättis kõigele kuidagi liiga vähe aega.

Seega, siit õppetund filmitegijatele: tuleb leida fookus, mille kaudu jutustada lugu, mitte üritada rääkida korraga ära kõike, sest see ei ole lihtsalt võimalik, tekitab vaatajates lõpuks üleküllastumise tunde, kuid ei lase põhjalikumalt süüvida tegelikult millessegi (nii võib filmist saada halvemal juhul vaid kollektsioon kilde).

Samuti häirisid mind veidi muutused filmikeeles (alguses oli palju animatsiooni, aga järsku kadus see täiesti ära jne.), mille rohkus võimendas veelgi sisulist ülekoormatust. Leidub muidugi neid, kellele selline käekiri meeldib, aga minu jaoks muutis see filmi tervikuna liiga intensiivseks.

Samas oli see kahtlemata armastusega tehtud film ja kogu eelnenud jutule vaatamata soovitan seda kindlasti vaadata.

Väike horoskoopide test

Kuulasin eile Langi ja Kala saadet “Olukorrast ajakirjanduses”, kus nad laksisid muu hulgas horoskoopide ja nõid Nastja teemal.

Minu arvates on Nastja poliitikutest populaarsem selle pärast, et tema kutsub inimestes sageli esile positiivseid emotsioone, aga poliitikud enamasti masendust. Samuti on ka horoskoopide puhul oluline meelelahutuslik, tujutõstev aspekt.

Näiteks guugeldasin täna päevahoroskoope ning leidsin enda kohta järgmised read, mille paikapidavust saab ju nüüd ise kontrollida.

Õhtuleht: “Päikese ja Uraani pingeaspekti tõttu tõstab sinus elav mässaja jälle pead. Sa põhimõtteliselt ei saa praegu nõus olla sellega, millega suurem osa inimesi nõus on. Sa tahad olla eriline ning leiutad selleks mitmesuguseid võtteid.”

Nojah, teen näiteks horoskoopide testi, tõesti väga eriline 🙂

Neanky: “Teie seksikus kiirgab teist välja ja seda panevad tähele kohe kõik vastassugupoole esindajad. Oodata on muutusi teie suhetes. Ärge laske inimestel ennast ära kasutada!”

Misasja!?

Publik: “Olete täna valmis mugavuste ja peene toidu nimel tavalisest rohkem raha välja käima. Võimalik, et tutvute intellektuaaliga, kellega koos õhtustada.”

Või nii! Kokkuvõttes võib täna seega juhtuda, et keegi vastassoost intellektuaal, kellega just tutvun, tahab minu kulul õhtust süüa, aga mina ei tohi lasta sellel juhtuda.

Kui see tõesti nii peaks minema, siis hakkan vist küll isegi iga päev horoskoope lugema, aga nii või teisiti on see ju lõbus meelelahutus. Mõni ime siis, et nii paljud inimesed sellega tegelevad.

Kirjaniku sõna jõud

Jaan Kaplinski juba 1. oktoobril tehtud väikesest blogipostitusest puhkes Eesti meedias eelmisel nädalal järsku mingi hull poleemika, nagu oleks taevas maa peale kukkumas.

Huvitav, et poliitikutest asusid nö. vasturünnakule just Reinsalu, Paet ja Mikser (hoope jagasid ka ajakirjanikud Uustalu ja Taevere), kes on kõik üsna hiljuti oma erakondade sees võimuvõitluses lüüa saanud. Kas need tüübid nägid nüüd võimalust sellise kõvatamisega enda positsioone parandada vä?

Rein Veidemann märkis eile teleuudistes, et Kaplinskil on õigus arvata mida tahes ja selle pärast ei pea kohe hüsteeriasse langema. Aga… kui tegelik elu nii ilmekalt näitab, et seda siiski tehakse, siis kuidas peaks olema tulevikus võimalik vältida selliseid “rahvuslikke kambakaid” nende suhtes, kes hakkavad riigilt seda nn. kirjaniku- või kunstnikupalka saama?

On ju selge, et kui need inimesed eksivad milleski valitseva doktriini vastu, siis järgneb samasugune või veelgi hullem kiun, petitsioonid neile raha maksmise lõpetamiseks jne. Nii ähvardavad nendest toetustest kujuneda ikkagi kuldsed ahelad, mis piiravad inimeste eneseväljendust.

Ilmselt ainus viis selle vältimiseks oleks viia palgasaajate valimine edaspidi loomeliitudelt otse rahva kätte, et valituks osutunutel oleks tugev demokraatlik mandaat. Konstruktiivne ettepanek on viia see läbi mingi nn. tõsieluseriaali kujul (“Eesti otsib rahvakirjanikke/-kunstnikke”), telefonihääletuse teel – igas osas langeb keegi välja, kuni alles jääb viis kirjanikku ja viis kunstnikku.

Jah, see oleks muidugi täiesti jabur. Aga ma ei kujuta hästi ette, kuidas oleks võimalik teisiti vältida nende kirjanike ja kunstnike verbaalset lintšimist, kui nad siis riigipalgal olles mingitest (ükskõik millistest) üldlevinud tõekspidamistest kõrvale peaksid kalduma. Kui nad valitaks välja otse rahva poolt, siis annaks see neile ju tugevama seljataguse, palju suurema vabaduse enese väljendamiseks.

Elvise tagasitulek & HH

Hämmastav uudis: sel nädalal tõusis Briti albumimüügitabelis esimeseks Elvis Presley, kes suri juba enam kui 38 aastat tagasi.

Minu valik 1969. aasta Briti singlitabelitest sisaldab koguni kahte tema esitatud laulu, nende hulgas “Suspicious Minds”, mis on minu arvates üldse üks parimaid tema repertuaari kuulunud palu.

Ülal esineb sellest aastast aga hoopis tänapäevani tuuritav Herman’s Hermits looga “My Sentimental Friend”, mis oli nende jaoks viimane tõeliselt suur hitt.

Päris mitmed vanad melomaanid, nagu näiteks Vello Salumets oma raamatus “Rockrapsoodia”, on olnud HH suhtes üsnagi kriitilised ja seda kindlasti paljuski õigustatult, aga mulle mõned nende laulud siiski meeldivad, sealhulgas see.

Upa-upa ubinakõnõ nähtud

Upa-upa ubinakõnõ esitles täna Viljandi rahvale oma uut plaati võrukeelsete lastelauludega, mida sobib täiesti vabalt kuulata ka täiskasvanutel.

Publik oli suht tagasihoidlik, kuid lapsed lõid siiski tantsu lahti ja plaksutati kõvasti.

Võrukeelsed laulusõnad peaks olema enam-vähem arusaadavad ka puht eestikeelsetele inimestele. Või vähemalt neile, kes on puutunud kokku mulgi murdega, sest paljud sõnad näivad olevat sarnased. Kui esimese kuulamisega kõigest ehk kohe aru ei saagi, siis teisega jõuab tähendus juba paremini kohale.

Ma ei tea, kui palju võrukeelseid kauamängivaid on seni üldse kokku ilmunud, aga see oli nüüd esimene, mis sai endale hangitud (kunagi ammu-ammu ostetud Ummamuudu kassett “Kõne Võrust” ei lähe arvesse, sest selle peal on enamik laule eestikeelsed).

Praegu siin kirjutades just kuulangi seda ja täitsa tore on, kuulan ka edaspidi, kusjuures laule on selle plaadi peal küllaltki erinevaid. Kui keegi tahab neid nüüd nö. elusast peast kuulama minna, siis seda on võimalik teha veel homme Pärnus.

Üks soovitus PÖFFi kavast

PÖFFi alguseni on jäänud vaid loetud päevad. Mina ei hakka selle pärast Tallinna või Tartu sõitma ja olen näinud seni ära ainult 5-6 selle raames vaatajate ette jõudvat filmi, aga küsisin ühelt asjaga seotud tuttavalt, kes neid rohkem vaadanud, mida ta PÖFFi tänavusest kavast kindlasti tõmmata soovitab.

Vastuseks sain: London Road.

Vaatasin selle nüüd ära. Ja tõesti, tõsine teema, kuid lahendatud päris tavapäratult. Väga huvitavalt tehtud film, mis miksib ülimalt osavalt dokfilmide ja muusikalide keelt, mõjudes kohati nagu Jacques Demy “Les Parapluies de Cherbourg” (1964). (Praegu guugeldasin, et leida nende vahel võimalikke mõjutusi/linke ning leidsin ühe asjaliku arvustuse, kus seda on samuti mainitud.) Tegemist ei ole samas muidugi mingi koopia, vaid täiesti originaalse teosega.

Lühidalt: jagan siin edasi seda saadud soovitust, aga ka tema eelmisi sel aastal mulle antud soovitusi, milleks olid “The Falling” ja “1915” – mõlemad samuti väga tõsistel teemadel, väga tundlikult ning väga huvitavalt tehtud filmid.

On ikka hea küll, kui on mõni selline tuttav, kes vaatab massiliselt väärtfilme ja tunneb ka minu enda maitset piisavalt hästi, et nende hulgast vahest midagi sedasi soovitada. Ise otsiks neid ju nagu nõelu heinakuhjast.