Eile õhtul ei tundnud ma Romaanis muusikaviktoriinil ära Belle & Sebastiani, eelmine kord Lu:ki. Mida see näitab, kui ei tunne enam ära kunagi kümneid kordi kuuldud laule ega isegi nende esitajaid?
Sellest, kui ma neid viimati kuulasin, on küll möödunud palju aastaid (Lu:ki puhul varsti kakskümmend, Belle & Sebastiani puhul kah juba üle kümne), aga ikkagi on see veidi kummaline, et sellised asjad, mis pidanuks olema pea sisse kulunud, nüüd järsku meelde ei tulnud.
Inimese mälu maht on vististi siiski piiratud. Nähtavasti kustub sealt automaatselt ära see, mis ei tundu enam oluline või säilitamist vääriv. Isegi sellised laulud, mis võisid kunagi meeldida, aga millest on hiljem välja kasvatud.
Selles valguses oleks ju päris huvitav teada, kui palju on minu tänases iganädalases muusikakokkuvõttes neid laule, mille 10-20 aastat hiljem kohe ära tunneksin. Tahaks loota, et vähemalt esitajad paneks pooltel täppi, aga mine sa tea…
Belle & Sebastiani puhul on mul tegelikult olemas ka seletus, miks ma neid nüüd ära ei tundnud.
Minu arvates vajusid nad pärast Isobel Campbelli lahkumist ära ning kõlanud laul oligi pärit seejärel ilmunud albumilt “Dear Catastrophe Waitress” (2003), mis valmistas mulle juba väikese pettumuse. Minu ajus seostuvad nad nähtavasti oma varasema perioodiga.
Postituse alguses on toodud aga hoopis Campbelli kõrvalprojekti The Gentle Waves alt aastal 2000 ilmunud “Falling from Grace” – kui ma seda laulu enam ära ei tunne, siis olen ma surnud ning mind võib maha matta või põlema panna.