Otto Liiv (1905-1942) kuulus professionaalsete eesti ajaloolaste esimesse põlvkonda – teerajajate hulka. Kui ta 1942. aasta detsembris vähki suri, teatas Postimees, et lahkunud on “eesti noorema põlve silmapaistvamaid ja teeneterikkamaid arhivaare ja ajaloolasi,” üks “silmapaistvamaid kujusid” meie ajaloolaste ja arhivaaride peres.
Tema elu jäi küll üsna lühikeseks, aga selle jooksul jõudis Liiv teha päris palju. Juba 1929. aastal asus ta juhtima Riigi Keskarhiivi tööd. 1937. aastast oli ta ühtlasi väljaande Ajalooline Ajakiri peatoimetaja.
Eesti mõtteloo sarjas avaldatud kogumik Liivi tekstidest algab tema elulooga, mille on pannud paberile Peep Pillak. Lühem versioon Liivi eluloost ilmus sama autori sulest Liivi 100. sünniaastapäeva puhul ajakirjas Tuna (veebis vabalt saadaval). Nagu selles kirjutatakse, jõudis ta avaldada oma väheste eluaastate jooksul hämmastavalt suurel hulgal algallikatel põhinevaid uurimusi. Käesolev kogumik kõiki neid loomulikult ei sisalda, vaid koondab Liivi lühemaid tekste, sealhulgas tavalisi perioodikas avaldatud artikleid alates koduloolistest ülevaadetest (Liiv oli pärit Narvast, seega puudutavad need peamiselt ajaloolist Virumaad) ja lõpetades reisikirjade, juubelijuttude (Heinrich Prants, Arno Rafael Cederberg, Hendrik Sepp) ja järelehüüetega (Liivi eakaaslased Nigulas Käbin ja Nigolas Loone surid juba enne teda).
Samas leidub ka rida akadeemilisemaid töid. Neis on käsitletud enamasti Rootsi aega. Kõige huvitavam ja üllatavam oli minu jaoks “Maakaubandusest ja ülesostust Eestis Rootsi aja lõpul”, mis ilmus algselt väljaandes Ajalooline Ajakiri (vastava numbri saab selle lingi tagant). Seda lugedes tekkis vahepeal lausa küsimus, kas allikatest saab ikka tõesti kõike seda välja lugeda, mis seal kirjas on, aga no küllap siis saab.
Kõigi raamatus esinevate järelduste ja hinnangutega aga muidugi nõustuma ei pea. Näiteks artiklis “Märkmeid Johann Christoph Petri üle” sisaldub selline koht (juttu on Eestimaast 18. sajandi lõpus): “Üldiselt olevat vaimulikud puudulikult ette valmistatud ja kultuursete harrastuste suhtes sageli väga loiud. Näitena toob ta seekord kellegi vaimuliku raamatukogu, mis koosnenud kolmest raamatust: Piiblist, katekismusest ning igavesti loetavast ingliskeelsest romaanist “Tristram Shandy”. Kirikuõpetajate kohta arvab Petri ka teistes raamatutes palju kibedat.” (lk 188-189)
Liiv refereerib seal lihtsalt Petri hinnangut. Kui ei oleks nimetatud konkreetset romaani, võinuks sellega võib-olla isegi nõustuda, aga nüüd… “Tristram Shandy” ei ole ju mingi suvaline romaan. Pigem on üllatav, et siin tegutses toona mõni kirikuõpetaja, kes midagi sellist luges. Selleks pidi ta oskama väga hästi inglise keelt (eesti keelde ei ole suudetud seda tänini tõlkida, kuigi Hieronymuse abil selleni ehk lõpuks jõutakse), kuid olema kindlasti ka terava huumorimeele ja väga avatud mõtlemisega, et üldse selle teose lugemiseni jõuda.
Lühidalt: mulle jääb sellest kirikuõpetajast tema raamatukogu põhjal hoopis teistsugune mulje sellest, mida sisendavad lugejatele Petri ja Liiv. Tõenäoliselt oli ta üsna suure lugemusega, sest “Tristram Shandy” hindamine eeldab selles osas siiski mõningast kogemust. Arvatavasti oli ta komplekteerinud oma isikliku raamatukogu lihtsalt nii, et selles ei oleks midagi üleliigset – olid vaid töö jaoks vajalikud baastekstid ja ammendamatu inspiratsiooniallikas Laurence Sterne’i surematu meistritöö kujul. Huvitav oleks kuulda või lugeda neid jutlusi, mida see kirikuõpetaja omal ajal pidas.
Nii et ajalugu, nagu öeldakse, on tõlgendamise küsimus.
