Giuseppe Tomasi di Lampedusa “Jutustused”

Lampedusa vürsti Giuseppe Tomasi di Lampedusa (1896–1957) elu sisuks oli suurelt osalt kirjandus, kuid ilukirjandusliku loominguni jõudis ta vähem kui kolm aastat enne surma. Juba varem on eesti keeles ilmunud tema peateos, romaan “Gepard”.

“Jutustused” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai) sisaldab kogu tema ülejäänud ilukirjanduslikku pärandit: alustatud mälestusteraamatu esimesed visandid, novell “Rõõm ja seadus”, jutustus “Sireen” ning katkend kavandatud romaanist “Pimedad kassipojad”.

Kuna tegemist on osaliselt lõpetamata jäänud tekstidega, mis vajanuks veel viimistlemist, siis on kogumikust jääv mulje väga ebaühtlane. “Sireen” väärib kindlasti lugemist, võib-olla loen seda kunagi isegi uuesti, aga teisi ma siin küll kellelegi soovitama ei hakka.

Ligi poole kogu tekstist moodustavad lapsepõlvemälestused, mis võivad pakkuda ehk rohkem huvi sitsiillastele, kes teavad neid paiku ja on kuulnud midagi inimestest, kellest seal juttu, aga võivad kohati isegi neis segadust tekitada.

Näiteks kirjutab autor seal erinevaid tegelasi loetledes: “Montalbano, samuti suurmaaomanik, tüüpiline nürimeelne ja matslik “külaparun”, minu teada praeguse kommunistist rahvasaadiku isa…”

Esmaspilgul kõik justkui selge, aga juhtumisi tuli Sitsiiliast eelmisel sajandil kaks kommunistist rahvasaadikut, kelle mõlema nimi oli Giuseppe Montalbano. Tomasi peab silmas esimest, aga tänapäeva lugejad mäletavad ilmselt pigem viimast.

Või siis seostub nimi Montalbano neile hoopis esimese rahvasaadiku insenerist pojaga, samuti Giuseppe, kes vahistati 2001. aastal ning mõisteti seitsmeks aastaks vangi süüdistatuna seotuses maffiaga.

Või tuleb neile lugedes meelde hoopis inspektor Montalbano, detektiivijuttude ning nende ainetel valminud teleseriaalide kangelane. Võimalusi assotsiatsioonide tekkeks on palju, aga seda paika ja selle ajalugu lähemalt tundmata on need raskemad tulema.

Millest rääkis “Rõõm ja seadus”, selle unustasin ma juba lugedes, aga sealt jäi meelde üks täiuslik lause: “Ta sammus kodu poole mööda räämas tänavat, millele olid andnud viimase lihvi viieteistkümne aasta tagused pommirünnakud, ja jõudis kummituslikule platsile, mille vastasküljel kössitaski viirastuslik kortermaja.”

Selliseid pärle leidus teisigi, kuid rohkem oli vähemalt minu jaoks igavaid kirjeldusi, mis muutusid oma detailsuses lausa tüütuks. Viimase katkendi lõpetamata jäänud romaanist “Pimedad kassipojad” jätsin üldse pooleli.

“Sireen”, olgu veel rõhutatud, väärib aga lugemist.

Looming nr. 1, 2017

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri Looming sai sel aastal uue kujunduse, mis harmoneerub hästi Loomingu Raamatukogu omaga, sest mõlema autoriks on Asko Künnap, kes on kasutanud seal sarnaseid motiive. Mulle meeldib isegi see, et ajakiri sai endale maskoti. Pegasus võib küll näida vanamoodne, aga samas rõhutabki see seda, et Looming on klassikaline kirjandusajakiri. Minerva mõjuks võib-olla liiga sõjakalt.

Kui vaadata esimese numbri sisu, siis on kõige nõrgemaks kohaks luuletused, mille kohta sobivad üldiselt Jüri Kolki sõnad: keegi kurat ei vaja mu värsse / võta ükskõik milline mõõtkava / peale egotsentrismi. Kui see tabav hinnang kõrvale jätta, siis leiab selles osas midagi huvitavat ainult Vaapo Vaheri kirjutisest Asta Willmanni kohta, kes tegutses muu hulgas ka luuletajana. Paul-Eerik Rummo 75. sünnipäeva puhul tõstatab Sirje Kiin küsimuse, kas “Saatja aadressi” sõnum on pärale jõudnud, aga seda mõtisklust lugedes jõudsin järeldusele, et sellel ei olegi enam kuhugi jõuda (Rummo kuulus luulekogu pakub tänapäeva kontekstis veel vaid kultuuriloolist huvi).

Andrus Kivirähk esineb Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva puhul eaka haritlase juubelikõnega, mis on üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul ja sellisena vist omamoodi märk autori enda vaimsest lõhestumisest, kahetisest suhtumisest antud teemasse. Avaldatud on üldse suht palju mälestusi, minevikukaemust.

Ingvar Luhaäär meenutab usuelu nõukogude ajal. Paavo Matsin toob kilde ajast, kui ta töötas 1990-ndate keskpaigas Vilde ja Tammsaare muuseumis. Maarja Vaino on teinud temaga intervjuu, kus põgusalt juttu ka Viljandist. Urmas Vadi näidend “Kus sa oled, Juhan Liiv?”, mis juba lavalt läbi käinud, on hea lisa Eeva Parki “Geeniuste algkursusele” – Vadi on teinud Liivist Jumala poja, kes tuleb maa peale luulet looma, justkui lausa Jeesus Kristuse. Jällegi see… üheaegselt nii pilge kui ka ülistuslaul – nähtavasti mingi tänapäeva eesti kirjanike hulgas laiemalt levinud suhtumine minevikupärandisse, kohalikku kultuurikaanonisse.

Jan Kausi novell “Üle mere” jättis mulle päris hea, mitte lödi mulje. Vahepeal küll mõtlesin, et kuhu see jutuke välja viib ehk mis see point üldse on, aga lõppu jõudes meenus Aleksandr Grin. Väga hea on Livia Viitoli “Ristimisvaagen tammepuust põranda all”, mille pealkiri küll alguses eriti lugema ei kutsunud, aga mis osutus vist Loomingu selle numbri kõige kestvamat, püsivamat väärtust omavaks tekstiks. Võiks minna kuhugi antoloogiasse, kooliõpikuisse (lugemikesse) jms. raamatuisse.

Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva puhul avaldati uus osa Toomas Kalli sarjast “Kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid”, kus sel korral kujuteldavaks autoriks Olev Remsu, kes ise kirjutanud arvustuse Toomas Raudami raamatule “Vihm”. Mõlemad on omapärased. Huvitavad. Ja mulle meeldivad.

Jaak Jõerüüt kirjutab riiklusest ja riigimehelikkusest, teatades muu hulgas: “Riigikorralduste paljususe mitteteadmine, mittetundmine ja mitteanalüüsimine raskendab mu meelest meie koduseid vaidlusi suurtel poliitilistel teemadel, eriti neid, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone või põhiseadust ennast. Mul on alatasa tunne, et vaidluses Eesti riigi, selle korralduse ja toimimise üle tuleb meil liiga sageli ette lahmimist, tundelist tõmblemist või oma kinnisideede tõestamist, argumentide asemel kasutatakse aga väljamõeldisi. Või siis tardutakse kuiva juriidikasse, milles puuduvad kogemuste vürts ja loorber ning teised elu halja puu viljad, millest kirjutas juba Johann Wolfgang von Goethe.” Kahjuks ta sel teemal pikemalt ei peatu, detailidesse ei lasku, heietab niisama üldist juttu.

Loomingu peatoimetaja Janika Kronberg kirjutab territoriaalsest terviklikkusest. Seda nii traditsioonilises mõttes kui ka… “Mida on sel kõigel pistmist eesti keele ja kirjandusega? Kui Juhan Liiv ütles, et tema erakond on eesti keel, siis ma tahaksin eelneva jutu jätkuks öelda, et eesti kirjanduse territoorium on eesti keel, ühtne, jagamatu ja terviklik oma rikkuses ja mitmekesisuses, kõneldagu, kirjutatagu või loetagu seda kus tahes ja kuidas tahes. Meie keel ja meie kiri kannavad meie kultuuri, me oleme kirjaoskaja ja lugeja rahvas ning oleme selle üle õigusega uhked. Vahest teisiti meid ei olekski – ei eestlasi ega Eesti riiki,” kirjutab Kronberg.

Kõigel siin peatuda ei jõua. Eraldi mainin veel Heli Alliku ülevaadet 2016. aasta Prantsuse kirjandusauhindadest, millega seoses tahaks väga loota, et vähemalt Goncourt’i auhinna võitnud Leïla Slimani “Chanson douce” (“Unelaul”) ka eesti keelde tõlgitakse.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

“Laustud sõna lagub”

Arvo Krikmanni koostatud valik eesti vanasõnu, mis pidi ilmuma Loomingu Raamatukogu esimese numbrina 1975. aastal, kuid läks siis juba trükituna ootamatult hävitamisele, nägi uuesti trükivalgust nüüd väljaande kuuekümnenda sünnipäeva puhul.

Raamat on jagatud kolmeks osaks: vanasõnad, mida hästi tuntakse ja mis on ka tegelikult olemas; vanasõnad, mis pole üldtuntud, kuid mis on siiski olemas; ütlused, mis võivad olla tuntud trükiallikate kaudu, kuid mille rahvapärasus on teadmata või kaheldav või mitterahvapärasus kaheldamatu. Nende vahel paar kõrvalepõiget, kus koostaja arutleb vanasõna mõiste ning tüüpide ja variantide teemal. Lisaks muidugi lugu raamatu langemisest tsensuuri ohvriks.

Esimeses osas on toodud ära vanasõnad, millest on Eesti Rahvaluule Arhiivis olemas 20 või rohkem üleskirjutust. Seda edetabelit juhib “Kelle jalg tatsub, selle suu matsub”. Raamatu koostamise ajaks oli sellest teadaolevate (autentsete ja mitteautentsete, käsikirjaliste ja trükitud) tekstide üldarv 565, kuid rahvaehtsaid tekste oli sellest vanasõnatüübist arhiivis umbes 360, seega päris palju.

Teises osas on toodud sellised vanasõnad, millest on arhiivis olemas ainult üks üleskirjutus, mida ei olnud koostaja teada seni avaldatud üheski trükiallikas, mis on enamasti pandud kirja usaldusväärsete üleskirjutajate poolt, vastavad igati eesti vanasõna poeetilistele mallidele, aga ei koosne liiga stereotüüpsetest elementidest. See ongi minu arvates selle raamatu kõige huvitavam osa.

Vanasõnad on esitatud selles osas geograafilises järjestuses maakondade ja kihelkondade kaupa. Vaid mõned näited: peenem olla siga kui mõni saks (Viljandi); tark astub ka vahest tallesita sisse (Suure-Jaani); Karksi om põhuvald, Abja om teravald (Karksi); sõna lähäb metsa, hoop lähäb pihta (Paistu); paremb lühike lori kui pikk palve (Tarvastu); kala om üts kallis asi, ossa ei massa ommetegi (Helme); kange om hummal, hummalest kangemb om uni (Sangaste).

Kolmas osa sisaldab aga selliseid ütlusi, mida võidakse küll pidada sageli vanasõnadeks, kuid mille allikas on kusagil mujal. “Meie arhiivis tuleb ette nii üleskirjutajate omaloomingut kui ka rohkeid mahakirjutusi trükiallikatest; trükiallikad ise aga (eriti vanemad) on nii meil kui mujal ammutanud oma ained peamiselt teistest, veelgi varasematest raamatutest või käsikirjadest, tundmata kuigivõrd huvi kasutatavate tekstide ehtsuskvaliteedi vastu ning pöördumata ka ise elusa rahvatraditsiooni poole,” selgitab Krikmann.

Seal on siis näiteks Piiblist pärinevaid ütlusi ning Kreutzwaldi väljamõeldisi nii suuresti tema fantaasial põhinevast “Kalvepojast” kui ka mujalt, mida on kirjutatud vanasõnade kogumise käigus üles kümneid kordi ja ka hiljem vanasõnade pähe avaldatud.

Raamatut, mida soovitab ka Peeter Helme, päris ühe jutiga lugeda ei maksa, sest paljudel selles toodud kildudel tasub peatuda pikemalt, mitte neist lihtsalt silmi üle lasta. See on selline raamat, mida võib ka hiljem aeg-ajalt kätte võtta, sirvida, mõnest kohast lugeda, siis jälle kinni panna, et seda kõike kunagi taas korrata.

Näitusel pilte lasteraamatuist

Viljandi Muuseumis avati eile pidulikult selle aasta esimene näitus. Anne Linnamägi ja Catherine Zaripi lasteraamatute illustratsioonide näitus “Sajand”, mis koostati eelmisel aastal Eesti Lastekirjanduse Keskuses.

Kumbki kunstnik ise küll kohal ei olnud, aga muuseumi direktor Jaak Pihlak märkis, et kuna tänavu on laste ja noorte kultuuriaasta, siis on väga asjakohane, et avati just selline näitus.

Muuseumi näitusekorraldaja Liina Roht rääkis, et näituse pani kokku Viive Noor ja Viljandis on pandud välja tegelikult umbes pooled pildid – osad müüdi vahepeal juba maha jne.

Näituse nimi tuli sellest, et sügisel said mõlemad kunstnikud 50, kokku seega sajand. Zarip õppis tegelikult keraamikat, Linnamägi graafikat, aga mõlemad jõudsid lasteraamatute illustreerimise juurde.

Roht ütles samas, et need pildid ei ole mõeldud tingimata üksnes lastele – need on hästi müstilised ja detailirohked, huvitavad ka täiskasvanutele.

Viljandi Linnaraamatukogust oli toodud kaheksa raamatut, mida igaüks näitust külastades kohapeal lugeda saab (keset ruumi asub mugav diivan, kuhu on võimalik ennast selleks istutada).

Pikema sõnavõtuga esines Mare Hunt, kes rääkis nii enda töödest-tegemistest kui ka üldisemalt lasteraamatute illustreerimisest.

Ta märkis, et on huvitav vaadata erinevaid lähenemisi: mõni läheb tekstist võimalikult kaugele, aga mõni on selles väga kinni; mõni väljendab ennast äärmiselt nappide vahenditega, aga mõni läheb pildi peal väga tihedaks. Hunt ütles, et käekirjad võivad ka ühel inimesel aja jooksul muutuda.

Ta rääkis veel, et praegusel ajal on illustraatoritel ebameeldivaid emotsioone vähem, sest trükitakse paremini, aga nõukogude ajal tekitas suuri pingeid see, et võis küll ilusad pildid valmis teha, aga protsess oli pikk ja tulemus ei pruukinud olla lõpuks päris selline nagu sooviti.

Loomingu Raamatukogu 60

Kirjutasin selle pealkirja all juba paari nädala eest veidi kultuur.info blogis, aga see jutt siin on pühendatud Loomingu Raamatukogu juubeli puhul ilmunud erinumbrile, mis sisaldab kahte artiklit väljaande ajaloost.

Alustan viimasest, Anu Saluääre omast, kus on muu hulgas tsiteeritud ühte Loomingu Raamatukogu kolleegiumi koosoleku protokolli aastast 1986, kus leidub ka järgmine lause: “25. jaanuaril 1987 saab 30 aastat LR-i esimese numbri ilmumisest.”

Sel aastal tähistati 60. sünnipäeva juba 18. jaanuaril. Millal see esimene number siis tegelikult ilmus?

Toonasest ajakirjandusest saab teada, et tellimuste vastuvõtmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini. 18. jaanuaril ilmus ajalehes Sirp ja Vasar rubriigis “Uusi raamatuid” küll juba Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt” tutvustus, aga selle juurde lisatud pildil olev kaanekujundus erineb veidi päriselt trükitud raamatu omast. Mina ei tea, millal see siis tegelikult lugejate kätte jõudis.

Loomingu Raamatukogu ajalugu ei ole alati väga täpselt kirja pandud, nagu nüüd sellele pühendatud erinumbrist selgub. Võib-olla on siis tõesti ka isegi sünnikuupäeva osas põhjust asja veel põhjalikumalt uurida.

Kommunistid ja progressiivsed kirjanikud

Sirje Oleski artiklist jäi silma üks lause 1960-ndatel Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatutest statistiliste ülevaadete koostamisel kasutatud liigituste kohta.

Olesk kirjutab, et “tagantjärele on üsna võimatu vahet teha kapitalistlike maade kommunistidest kirjanike ja välismaa progressiivsete kirjanike vahel, aga küllap rahustas niisugune jaotus sel ajal ideoloogiavalvurite südametunnistust.”

Minu meelest on vahet teha väga lihtne. Kommunistideks loeti need, kes olid mõne kommunistliku partei liikmed, näiteks Pierre Gamarra. Tavaliselt mainiti see siis ka eraldi ära.

“Sõja ajal võttis osa antifašistlikust vastupanuliikumisest, pärast sõda on kaasa löönud Prantsuse Kommunistliku Partei võitluses demokraatia ja rahu eest,” seisab Gamarra novellikogu “Päikesekonservid” eessõnas. “Ta kuulub tänapäeva prantsuse kirjanduse progressiivse suuna järjekindlamate esindajate hulka ning tema loomingu laadis võib täheldada väga tugevat kallakut sotsialistliku realismi poole.”

Kommunistid olid siis juba definitsiooni poolest progressiivsed kirjanikud. Teised välismaa autorid, nagu näiteks ameerika kirjanik-realist J. D. Salinger, loeti lihtsalt progressiivseteks kirjanikeks, sest nad ei olnud kommunistid.

Loomingu Raamatukogu trükiti Viljandis

Huvitav fakt on see, et vahepeal trükiti Loomingu Raamatukogu ka Viljandis, kuigi see kestis vaid mõned aastad ja tekitas siis omajagu segadust: “Ebakorrapärasust süvendab veel see, et iga neljas number trükitakse Viljandis, mistõttu juhtub, et hilisem number tuleb vahel enne müügile kui varasem.”

Olesk kirjutab, et “alates 1959. aastast tehakse osa tööd Viljandis, trükikojas nimega “Bolševik”. Sellest loobutakse siiski varsti, sest lugejad protesteerivad, et trükikiri on tuhm.”

Praegu vaatasin, et Viljandis trükiti Loomingu Raamatukogu veel 1962. aastal ning vähemalt need eksemplarid, mis mul riiulis leiduvad, on küll täiesti loetavad, ei erine kvaliteedilt Tallinnas trükitutest.

Trükikoda Bolševik asus toona Viktor Kingissepa nime kandnud Lossi tänaval, majas nr. 31, kus oli juba enne sõda trükikoda. Nüüd enam mitte.

Tsensuur jättis raamatuisse oma märgi

Palju tähelepanu on pööratud nendes artiklites muidugi tsensuurile, millega seoses…

“Reeglit, et liiduvabariigis võib avaldada ainult neid välismaa autorite teoseid, mis olid juba vene keelde tõlgitud, tegelikult ei olnud. See oli lihtsalt levinud praktika, sest niimoodi püüti ära hoida võimalikke avaldamiskeelde,” kirjutab Olesk.

“Üheks kriteeriumiks tõlgitavate teoste valikul oli nõukogude ajal see, et vastav teos – või vähemalt mõni sellesama autori teos – oli vene keeles ilmunud. Siis võis (peaaegu) kindel olla, et selle avaldamine eesti keeles ei tekitanud probleeme,” märgib Saluäär.

Võib-olla on huvitav teada, et eeltsensuuri märgiseks oli nõukogude ajal raamatutes MB- ja seal järel viiekohaline number.

Mare Murumets “Legend”

15 aastat tagasi avaldatud väike luulevihik, mille autor on pärit Viljandist, kuid oli elanud selleks ajaks juba 15 aastat Hiiumaal, kannab sama nime nagu üks eelmisel aastal Viljandis avatud lokaal, kus ma küll kordagi käinud ei ole, kuid mis tundub fotode põhjal otsustades päris kena koht.

Tehnilised andmed: 28 lehekülge, 16 luuletust ja viis joonistust (illustreerinud Ilme Novek). Autori esimene luulekogu, kus sisalduvad värsid on pärit aastatest 2000/2001, lisaks üks aastast 1995, maksab praegu Raamatukoist ostes 26 senti, sisaldades peamiselt loodus- ja lembelüürikat, mis sageli põimitud on ühte.

Sind kutsusin endaga kaasa,
et näha, kuis voolavad veed.
Sa nõustusid.
Olid mu saatjaks,
lauslompide lõputul teel.

Autor kirjutab tagakaanel, et Hiiumaa imepärane loodus ja rahulik elustiil sobivad kokku tema natuuriga ning on olnud inspiratsiooni allikaks mõtete kirjapanekul. Ta märgib samas veel, et elab vägagi perekeskset elu.

Hästi vara, kui teised magavad
ja väljas veel peaaegu pime –
ma tunnen, et elu on elamist väärt.
Ma tunnen, et ELU on IME.

Ilusad, kaunid, kenad, südamlikud luuletused.