Eelmisel nädalal toimusid Inglismaal kohalikud valimised, mis ei muutnud oluliselt jõudude vahekordi ega toonud välja uusi trende. Üheaegselt nii võitjateks kui ka kaotajateks võib nimetada kõiki kolme suuremat erakonda.
Suurbritannias ei toimu kohalikud valimised korraga kõigis omavalitsustes, vaid leiavad aset igal aastal. Tänavu valiti 150 volikogu ja kuus otsevalitavat linnapead Inglismaal. Uue volikogu said ka kõik 32 Londoni linnaosa.
Kasutusel olid erinevad valimissüsteemid, mis soosivad valdavalt populaarsemate erakondade kandidaate (proportsionaalset valimissüsteemi ei kasutata). Volikogudesse pääses siiski ka 97 sõltumatut üksikkandidaati ja 46 kohalike elanike loodud ühingute esindajat.
Tööpartei tõus ootamatult tagasihoidlik
Valimiste suursoosik oli vasaktsentristlik Tööpartei, mis sai kohe enda kontrolli alla 74 volikogu ja kokku 2350 kohta. Leiboristide võidurõõmu kahandas aga see, et kohti saadi vaid 77 rohkem kui nelja aasta eest ja nende volikogude arv, kus nad üksinda enamuse said, kokkuvõttes ei muutunud.
Tööpartei parandas enda positsioone Londonis, kus ollakse juba niigi väga tugevad, aga kaotas neid veidi väljaspool pealinna.
Londonis ennustati leiboristidele enne valimisi sama suurt võitu, mille konservatiivid said 40 aastat tagasi Margaret Thatcheri juhtimisel. Päris selleni siiski ei küünditud, kuigi palju puudu ei jäänud. Konservatiivid said seal neljakümne aasta eest 49,6%, leiboristid nüüd 47,0% häältest.
Leiboristid said Londonis enda kätte 21 volikogu (eelmine kord 20), konservatiividele jäi seitse (eelmine kord said nad üheksa) ja liberaalidele läks kolm (eelmine kord üks). Ühe linnaosa volikogus ei saanud üksinda enamust ükski erakond.
BBC arvutused näitasid, et nende kohalike valimiste tulemuste põhjal saanuks Tööpartei üleriigiliselt 35% häältest. See on nende jaoks parim näitaja alates aastast 2012, aga täpselt sama kõrge tuli see nüüd ka konservatiividel.
Miks jäi Tööpartei saak valimistel oodatust kesisemaks?
Ajalehe The Guardian kolumnist Owen Jones, leiborist, kirjutas vahetult enne valimisi, et suurim oht Tööparteile on liigne enesekindlus. Valimiskampaania käigus nägi Jones, et leiboristide kindlad toetajad olid võidus juba ette kindlad ega suhtunud valimistesse seetõttu väga entusiastlikult, aga nende oponentide hulgas levisid nö. maailmalõpumeeleolud, mis ärgitasid neid valimiskastide juurde minema.
Näiteks olevat üks keskealine valija, endine leiboristide toetaja, talle karjunud, et Tööpartei juht Jeremy Corbyn on Vene agent, kes laseks hakata riiki valitsema tsaaril, ja ta tuleks maha lasta. Selline hüsteeria, mida on õhutanud osa Briti meediast, konservatiivid ja ka Corbyni oponendid Tööpartei enda ridades, mängis nüüd valimistel kindlasti teatavat rolli.
Konservatiivide langus oodatust väiksem
Konservatiivid said enda kontrolli alla 46 volikogu (kaks vähem kui eelmine kord) ja kokku 1332 kohta (33 vähem kui eelmine kord). Nende võiduks võib pidada seda, et leiboristide tõus jäi ootamatult tagasihoidlikuks ja nende endi langus oodatust väiksemaks. Vahepeal ennustatud hävingut ei saabunud.
Riigi tasandil on konservatiivid praegu võimul, kuid paljudes omavalitsustes kuuluvad nad opositsiooni ja see võimaldas viia läbi agressiivse valimiskampaania, milles vastanduti teravalt leiboristidele. Loosung oli lihtne: paremad teenused, madalamad maksud!
Konservatiivse Partei päästis ühtlasi see, et nendel valimistel jätkus Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) kokkuvarisemine. UKIP sai nüüd volikogudes ainult kolm kohta, 123 kohta vähem kui nelja aasta eest. Enamik selle varasematest toetajatest läks just konservatiivide taha.
Minu hinnangul on selle erakonna kadumine Briti poliitiliselt maastikult veel ainult vormistamise küsimus, sest ühe-teema-parteina täitis UKIP oma ülesande hetkel, mil rahvahääletusel langetati otsus Suurbritannia lahkumiseks Euroopa Liidust. Pärast seda ei ole erakonna olemasolul enam sügavamat mõtet ning seetõttu ongi seda tabanud järgnenud valimistel üks kaotus teise järel.
Liberaalide tulemus mitmeti tõlgendatav
Liberaaldemokraadid said volikogudesse 536 esindajat, 75 rohkem kui nelja aasta eest. Eelmine kord võitsid nad enamuse viies, nüüd üheksas volikogus. Esmapilgul suhteliselt hea tulemus, kuid lähemal vaatlusel ei ole ka neil põhjust väga kõvasti juubeldada.
Nelja aasta eest viibisid liberaalid juba sügavas madalseisus. Toona toetas neid 13% valijatest, aga neli aastat varem ehk kaheksa aastat tagasi poole rohkem – 26%. Nüüd andsid BBC arvutused nende üleriigiliseks tulemuseks 16% häältest. Kui arvestada, et eelmisel aastal toimunud kohalikel valimistel saadi sellest paari protsendi võrra rohkem, võib tegelikult rääkida erakonna reitingu langemisest.
Parlamendivalimistel toetaks liberaale praegu küsitluste kohaselt 7-8% valijatest. Eelmisel suvel saadi 7,4%, kaks aastat varem 7,9%, aga 2010. aastal 23,0% häältest. Seega ei ole mingit suurt taastumist nende puhul sisuliselt aset leidnud. Neli aastat tagasi toimunud kohalike valimistega võrreldes läks nüüd hästi, aga asja veidi laiemalt vaadates ei ole seis palju parem.
Liberaaldemokraatidele lisaks tegutseb Suurbritannias väike Liberaalne Partei, mis loodi 1989. aastal nende liberaalide poolt, kes olid aasta varem vastu Liberaalse Partei ja Sotsiaaldemokraatliku Partei ühinemisele erakonnaks Liberaaldemokraadid. Liberaalne Partei esindab selgemalt klassikalist liberalismi ning on mõningates põhjapanevates küsimustes täiesti vastupidistel seisukohtadel kui liberaaldemokraadid.
Liberaaldemokraadid on näiteks tuntud Suurbritannia kõige euroopameelsema jõuna, aga Liberaalne Partei toetas rahvahääletusel Euroopa Liidust lahkumist. Kohalikel valimistel said nad nüüd ühe koha ehk poole vähem kui nelja aasta eest.
Rohelistel läks enda kohta üsna hästi
Sarnaselt liberaaldemokraatidele kuulutasid ennast võitjaks ka rohelised, kes tõusid nende valimistega Inglismaal suuruselt neljandaks parteiks. Nemad said nüüd kaheksa kohta rohkem kui nelja aasta eest, kokku 39.
Rohelised pääsesid sisse kuude volikokku, kus nad varem esindatud ei olnud, ning tõusid viies volikogus suurimaks opositsiooniliseks jõuks.
Kui vaadata tulemusi detailsemalt ning ajaliselt pikemas perspektiivis, ei ole aga neilgi põhjust eufooriasse sattuda. Rohelised kaotasid tegelikult 12 eelmine kord saadud kohta. Kokkuvõttes jäädi plussi, sest teistelt erakondadelt võideti neid mujal rohkem juurde. Inglismaa suuruselt neljas erakond oldi aga juba 2010. aastal, enne UKIP-i esiletõusu, kui saadi 36 kohta.
Artikkel ilmus lühendatud kujul Kesknädala veebilehel. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.
Siin küngastel, kus ümber taevaveed,