Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.
Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.
Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.
Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.
“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”
“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.
Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.
Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.
Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”
Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.
PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.