Itaalias oodatakse juba uusi valimisi

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Matteo Salvini 20 aastat tagasi Padaania kommunistide univormis

Itaalia parlamendivalimised andsid küll oodatult segase tulemuse, kuid tõid siiski ka üllatusi. Nüüd on seis selline, et paljude arvates on ainsaks lahenduseks uued valimised. Kuigi pole kindel, et need midagi muudaksid.

Parempoolsete erakondade poolt valimisteks loodud koalitsioon kogus 37% häältest, aga erakondade arvestuses võitis populistlik Viie Tähe Liikumine, mida toetas ligi kolmandik valijatest. Valimiseelsed küsitlused näitasid kuni viimase hetkeni, et parempoolsete koalitsiooni tugevaim jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid valimistel jäi peale hoopis Lega Nord, mille juht Matteo Salvini nõuab nüüd endale peaministri kohta.

Sama ametiposti tahab aga ka Luigi Di Maio, kelle taga olev Viie Tähe Liikumine sai üle viie miljoni hääle rohkem kui Salvini partei. 31-aastane Di Maio, kes pääses parlamenti alles eelmiste valimistega viie aasta eest, on kuulutanud ennast ise “antipoliitikuks”. Kujutleda teda Itaalia peaministrina on enam-vähem sama raske nagu Jaak Madisoni, näiteks, Eesti siseministrina.

See võrdlus ei olnud siin sugugi ülekohtune. Di Maio erakonna oodatust veelgi suurema valimisedu taga on eelkõige lubadus viia sisse kodanikupalk. Madison hullutab inimesi aga üleskutsega luua Euroopa Liidus palgaliit, mis kehtestaks kõigis liikmesriikides võrdsed palgad. Reaalsustaju ning arusaamist majanduse toimimisest on mõlema idee taga täpselt sama palju.

Populismi tähetund

Eestis kiputakse sõna “populism” tajuma sageli automaatselt halvustavana, aga Itaalias, kust see mõiste algselt pärinebki, kuulutavad paljud poliitikud ennast ise uhkusega populistideks. Sellega tahetakse anda mõista, et asutakse rahva, mitte eliidi poolel.

Lega Nordi on Eesti laiatarbemeedias nimetatud “paremäärmuslikuks”, kuid täpsem on määratleda ka seda populistliku erakonnana. Tegelikult kannab isegi Lega ametlik häälekandja nime Il Populista. Matteo Salvini aga alustas oma poliitilist karjääri kommunistina ega häbene seda tänagi.

“Me oleme seotud klassikaliste vasakpoolsete teemadega, riigi tugevast kohalolekust kuni kergete narkootikumide lubamiseni,” selgitas Salvini 20 aastat tagasi seda, mida teevad kommunistid tema juhtimisel Milano linnavolikogus, kuhu ta valiti juba 1993. aastal, kui ta oli kõigest 20-aastane.

Viimastel aastatel on Salvini oma punaminevikku ise mitmetes debattides nostalgiliselt meenutanud, rõhutades, et tema jaoks tähendas kommunistiks olemine, et ta on tööliste, mitte pankurite poolel. Ta on tunnistanud, et marssis nooruses ringi Che Guevara pildiga särgis.

Lega Nord on nüüd Itaalia poliitilisel maastikul paremtiiva juhtiv jõud, kuid see loodi Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, mis pidi ühendama regionaliste nende maailmavaatest sõltumata. Ka selle esimene juht Umberto Bossi kuulus nooruses kommunistide ridadesse.

Seda tausta on oluline teada, et mõista selle erakonna olemust. Lega Nord ei ole iseenesest parem- ega vasakpoolne, seda juhtiv ideoloogia on regionalism. Parem- või vasakpoolset retoorika kasutatakse vahendina, mille abil võita toetajaid oma sügavama eesmärgi poole liikumiseks.

Kes on Matteo Salvini?

Salvinit on sildistatud tema kohati ksenofoobsete avalduste tõttu “fašistiks”, kuid palju paremini võtavad tema poliitilise platvormi tuuma kokku tema enda sõnad: “Ma olen föderalist, mitte natsionalist.” Ta ei ole uus Benito Mussolini.

Eesti suursaadik Celia Kuningas-Saagpakk ja Matteo Salvini aastal 2016

2004. aastal valiti Salvini europarlamenti ja selle liige on ta tänagi. Ta on liikunud kogu elu mööda poliitilisi ametikohti, aga esineb valijatele eliidivastase tõekuulutajana, kes asub väikeste inimeste poolel. Ilmselt just tänu sellele õnnestus Lega Nordil edestada Forza Italiat, mis seadis oma peaministrikandidaadiks praeguse Euroopa Parlamendi presidendi Antonio Tajani.

Mäletatavasti põrusid alles sügisel Saksamaal toimunud valimistel rängalt sotsiaaldemokraadid, kelle esinumber oli europarlamendi eelmine president Martin Schulz. Sarnaselt neile sai nüüd Itaalias oma ajaloo halvima tulemuse Berlusconi partei, mis panustas Tajanile. Tundub, et see ei ole juhus. Euroopa Liidu ladvik ei ole valijate hulgas lihtsalt kuigi populaarne.

Lega Nord, mida toetas eelmine kord vaid 4,1% valijatest, sai nüüd 17,4% häältest, kuid selle katse tõusta kogu riiki katvaks jõuks kukkus sisuliselt läbi. Lõuna-Itaalias saadi enamasti 5-6% häältest, mõnes piirkonnas veelgi vähem. Viie Tähe Liikumine esines tugevalt kogu riigis.

Salvini, Eesti ja Venemaa

Salvini ei ole Eestis käinud, kuid on kohtunud Eesti suursaadikuga Itaalias. See ei tähenda automaatselt, et ta Eestisse soojalt suhtub.

2014. aastal, kui Eestist saadeti välja Itaalia ajakirjanik-poliitik Giulietto Chiesa, endine eurosaadik, kelle poliitiline karjäär algas samuti kommunistide ridades, tõstatas Salvini selle teema Euroopa Parlamendis.

“Arvestades seda, et teda ei süüdistatud üheski kuriteos, võis vabalt olla, et ta vahistati oma vaadete tõttu, mis on üldiselt Venemaa-meelsed ning vastuolus hoiakuga, mille on võtnud praegune Eesti valitsus, mille suhted Venemaaga on mõneti pingelised,” märkis ta toona.

“Kui osutub, et see oli nii, siis tuleb härra Chiesa vahistamises ja kinnipidamises näha kõigile Euroopa Liidu kodanikele tagatud põhiõiguste rikkumist, eriti mõtte- ja väljendusvabaduse ning vaba liikumise,” lisas Salvini, soovides samas, et Euroopa Komisjon teema Eestiga üles võtaks.

Kui eelmisel suvel tutvustati europarlamendis Eesti eesistumise tegevuskava, siis rõhutas ta Rahvaste ja Vabaduste Euroopa fraktsiooni nimel sõnavõtuga esinedes, et tuleks “eemaldada sanktsioonid Venemaa vastu, mis peab olema majanduspartner ja mitte vaenlane ning mis ei hakka ründama midagi ega kedagi.”

Mis nüüd edasi saab?

Jumal teab. Mina isiklikult arvan, et Itaalia valijad vääriksid valitsust, mille moodustavad Viie Tähe Liikumine ja Lega Nord kahekesi, sest neid toetasid kokku enam kui pooled valimas käinutest. Sellise valitsuse sündi vääriksid ka Salvini ja Di Maio fännid mujal Euroopas, sealhulgas Eestis.

Aga elu ei ole alati õiglane. Alati ei lasta valijatel näha oma valikute tagajärgesid.

Jaga seda lugu ka teistega!