Vahur Laiapea “Kodutud seosed”, “See habras elu”

Juba aastaid tagasi esitas bioloog-genealoog Mati Laane hüpoteesi, mille kohaselt on vaimsed huvid ja loomingulised võimed geneetiliselt päritavad. Tema katsele seda tõestada heideti ette faktide eiramist ning soovi leida põhjuslikke seoseid juhuslikkuses. Vähemalt osaliselt oli kriitika kindlasti õigustatud, kuid mõeldes Laiapeade suguvõsale, tundub mulle, et mingi selline geen, mis paneb inimesi luuletusi kirjutama, võib isegi eksisteerida.

Rahvastikuregistri andmetel elab Eestis praegu 37 seda perekonnanime kandvat isikut, aga kõik ei ole muidugi omavahel veresugulased. Neist vähemalt kolm (ja võib-olla rohkemgi) on kirjutanud arvestataval hulgal luuletusi. Üks olen mina, teine minu onu Kalju ning kolmas minu vanaonu pojapoeg Vahur Laiapea. Kusjuures me kõik oleme teinud seda ilmselt teineteisest täiesti sõltumata, üksteist kuidagi mõjutamata. Juhuslik kokkusattumus? Võib-olla, aga ikkagi väga kummaline.

Onu Kalju ei ole avaldanud ühtegi luulekogu, kuid on esitanud oma rahvalikke, humoorikaid värsse nüüd vanemas eas mitmesugustel üritustel. Mina koondasin oma noorusaja luuletused mõne aasta eest kahte kogusse (poodidest otsas, kuid siiski veel saadaval). Vahur Laiapea, kelle luuletusi oli ilmunud juba varem Loomingus, eelmisel aastal avaldatud kogu “Kodutud seosed” on nendega võrreldes palju tõsisem, täiskasvanulikum – see jõudis ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide hulka.

Kriitikud on toonud välja, et selles leiduvad tekstid on väga terviklikud ja viimistletud. Samas on ka rõhutatud, et need sobivad hästi reprodega Jaan Toomiku maalidest, moodustadeski terviku justkui nendega koos. Minu jaoks see osa tegelikult hästi tööle ei hakanud. Millegipärast eeldasin, et pildid ja tekstid on vaheldumisi ühekaupa, üks peegeldamas teist, aga on hoopis grupeeritult. Meeleolud on neil küll sarnased (sünged, ängistavad, valusad), kuid lugedes jätsin ma pildikogud, mis katkestasid luulevoogu, esimese hooga vahele, pöördudes nende juurde tagasi alles hiljem, kui kogu tekst sai loetud, et neid siis rahulikult silmitseda.

Meeleolu oli minu jaoks kah üldiselt liiga masendav (praegusel eluperioodil; mõnel varasemal olnuks rohkem samal lainel), aga tekstid on head, huvitavaid sõnaseadeid täis. Nendega annab mängida seda mängu, kus erinevatest luuletustest võetud ridadest pannakse kokku uus, näiteks:

käes suureks kahanemise aeg
moodustavad sõnu kalgid laused
soolikad keedavad toidu pasaks
unistused tuharseisus nendelgi

elupuude vahel seal surnuaia nurgas
pursatud seemne imeb peenis endasse

Olles need üsna juhuslikult valitud, suvalistest luuletustest rebitud read järjestikku seadnud, mõtlesin kohe, et kaks viimast pean küll välja tsenseerima, sest on tegelikult täiesti kohatu neid sedasi algsest kontekstist lahutades kokku panna, aga… ahh, las jäävad ka need kohatud seosed! Tuleb lihtsalt rõhutada, et siin ülaltoodud read ei pruugi vastata vähimalgi määral nende autori mõttele – selleni jõudmiseks tuleb siiski lugeda luulekogu ennast.

Hiljuti avaldas Vahur Laiapea oma 60. sünnipäevaks fragmentaariumi “See habras elu”. Selle aluseks on valdavalt 2010-2020 ajakirjanduses ilmunud lood, mille kirjutamiseks andis talle tõuke enamasti mõne dokfilmi tegemine või tegemise katse. Raamatus on kasutatud algseid tekste, mitte lehes ilmunud ületoimetatud versioone. Varem täiesti avaldamata on ainult eelmisel aastal valminud lugu kohtumisest Avo Viioliga, mis ei sobinud ühtegi ajalehte.

Viiol oli teatavasti kultuurkapitali juht, kes jäi 2002. aastal vahele sellega, et oli oma ametiseisundit kuritarvitades riisunud enam kui 8,5 miljonit krooni. Kohus mõistis mehe mõneks ajaks vangi ning kohustas teda kogu raha tagasi maksma. Selle raha oli ta aga juba kasiinodes maha mänginud. Eelmiseks aastaks oli ta maksnud tagasi vähem kui ühe protsendi nõutavast summast. Kultuurkapitali taotlusel kuulutas kohus siis lõpuks välja Viioli pankroti (enda maksejõuetust tunnistas ta isegi), et nõude rahuldamiseks saaks hakata realiseerima tema vara, sh. päranduseks saadud vara.

Kogu juhtum on saanud meedias aastate jooksul kõvasti tähelepanu, puudutanud kindlasti paljude õiglustunnet. Vahur Laiapea tahtis teha Viiolist filmi juba 2003. aastal, kui mees vangis istus, aga Viiol seda toona ei soovinud. Sellest eelmise aasta sügisel valminud loost, mis sündis pärast Viioli pankroti väljakuulutamist (sellest protsessist loos juttu ei ole, vaadeldud on Viioli elusaatust laiemalt) tuleb samas välja põhjus, miks kultuurkapital lõpuks tema pankrotti taotlema hakkas. Asi oligi ilmselt pärandvaras. Nimelt suri eelmise aasta veebruaris Viioli ema, paar aastat varem vanem vend. Meedias ilmunu põhjal oli mulle jäänud Viiolist mulje kui ülbest slikerdajast, aga selles loos on teda kujutatud teistsuguses valguses, inimlikuma näoga.

“Nüüd, peale ema ja venna surma on Avo elus uus aeg. Ligi kümme aastat oli ema voodihaige. Kümme aastat hoolitses Avo ema eest päevast päeva. Kümne aasta jooksul ei saanud ta pikemaks ajaks kodust lahkuda. Selle kümne aasta sisse mahub paar aastat, mil ta hoolitses korraga kahe voodihaige eest. Ka vend oli elu viimased kaks aastat voodihaige. Ema ja vend elasid väikese, mugavusteta maja kahes ülakorruse toas, Avo allkorrusel. Toidu valmistamine ja haigete toitmine, riiete ja pesu vahetamine, puhtuse pidamine, voodihaigete pesemine. Nende tõstmine, asendi muutmine, et lamatisi ei tekiks. Lamajate soovid ja palved. Hääbuvate inimeste valu ja vaev, tujud ja soovid. Üles-alla. Üles-alla. Ka siis, kui haige jalg metsikult valutas. Kümme aastat. See on väga pikk aeg. See oli kohustus, mis määras sellel ajal minu elu, ütleb Avo.” (lk 94)

Pärandvara müügist sai pankrotihaldur kätte vaid 20400 eurot. Tasuda jäi pärast seda veel üle poole miljoni, kuid selle saamist peab kultuurkapital üsna lootusetuks. Huvitav, mis Viiolist nüüd edasi on saanud? Millega ta üldse tegeleb praegu?


Peaks panema ka enda artiklitest kokku mingi kogumiku. Mul on need olnud enamasti küll nii päevakajalised, et kõlbavad veel vaid makulatuuri, kuid aastate jooksul on siiski kogunenud ka veidi selliseid, mis omavad püsivamat väärtust. Peaks need kuhugi kaante vahele koondama.

Filmiteraapia koroonaärevuse vastu

tühjad tänavad ootavad
udu hajumist…
taas kohtuma
varahommikuse linnaga
tulid sa.
unenägudes
mööda tänavaid hulgud,
kuid koidik
kergel sammul
sind kätte saab.

Viimasel ajal on kõik kohad täis soovitusi selle kohta, mida inimesed võiksid nüüd kodus või maapaos istudes interneti kaudu vaadata, et nad suurest igavusest lolliks ei läheks või ärevusest haigeks ei jääks. Ma isiklikult küll ei tunne, et mul oleks tekkinud järsku varasemast rohkem aega, mida saaks sedasi kulutada, aga kui keegi siiski selliste probleemide küüsis vaevleb, siis…

YouTube-ist leiab palju nõukogudeaegseid mängufilme, mida saab vaadata täiesti tasuta: Lenfilm, Mosfilm, Odessa Kinostuudio, Gorki nim. Kinostuudio, Venemaa riiklik tele- ja raadioarhiiv ja mitmed teised sarnased kanalid (ei hakka siin pikemat loetelu tegema), pakuvad neid sadade kaupa. Palju on muidugi pahna, aga samas leidub seal ka väga palju häid filme.

Või siis vähemalt selliseid, milles on mõni hea koht või kaunis laul. Nagu näiteks melodraama “Первый троллейбус” (1963), kus kõlab ka see ülaltoodud pala, mille algusest siia nüüd väike eestikeelne modifikatsioon sai tehtud. Üldiselt soovitangi vaadata praegusel äreval ajal eelkõige vanu melodraamasid – need mõjuvad tõenäoliselt kõige teraapilisemalt, viivad hoopis teisele lainele.

Brodski “Atlantise lähistel”

Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest…

Loomingu Raamatukogus ilmunud valik Jossif Brodski (1940-1996) antiigikujundeid sisaldavat luulet, kokku 36 luuletust ja luuletsüklit tema kõigist loomeperioodidest (aastaist 1962-1995), on tuntud nobelisti esimene eestikeelne kogumik.

Kuna ma ei ole tema tekste algkeeles lugenud, siis ei oska hinnata, kui palju neist on tõlkes kaduma läinud, aga ilmselt piisavalt selleks, et tõlkija Maria-Kristiina Lotman sellele ise tähelepanu juhiks.

“Brodski luule tõlkimine on suur väljakutse. Tema luulemaailm on ülimalt rikkalik ja mitmekihiline ning stiil omanäoline: seda iseloomustavad ootamatud sõnakasutused, keeruline süntaks, kohati lausa barokne väljendusviis, rohked siirded ning teravalt oksümorooniline laad, kus kõrgeimasse registrisse kuuluv kirikuslaavi leksika põrkub väga lihtsate, isegi labaste ja roppude sõnadega,” kirjutab ta oma saatesõnas. “Selline registrite põimumine läheb siinses tõlkes paraku sageli kaduma, nagu ka kontrast Brodski varase ja hilise stiili vahel.”

Kõnealuses kogumikus avaldatud luuletused on üldiselt raskepärased selle sõna igas tähenduses, mitte liblikana lendlevad sulgkerged ebemed. Tundub, et need on sündinud rohkem sihipärase nokitsemise kui spontaanse loomingulise palangu tulemusel. Selles mõttes ei vasta päris minu maitsele, kuigi üksikuid säravaid kohti neis leidub.

Munitsipaalse torni raudne tipp
kaob kusagile pilvesügavusse,
et samaaegselt olla piksevardaks,
tuld vilgutavaks majakaks ja kohaks,
kus riigilipp on masti riputatud.
Ent rajatise sees on vangitorn.

Luuletuste paremaks mõistmiseks on lisatud neid selgitavad kommentaarid (toodud välja näiteks see, mille poolest erinevad Euterpe ja Kalliope jms.), samuti Mihhail Lotmani põhjalik ülevaade antiigiteemast Brodski luules.

“Kui melanhoolne Brodski jäädvustab impeeriume, siis entusiastlik Brodski leiab antiigis hoopis demokraatia lätteid,” kirjutab Lotman. “Antiigis oli demokraatia seotud mitte üksnes maise, vaid ka taevase korraga: polüteism oli demokraatia allikas. Pluralism valitses mitte üksnes Ateena polises, vaid ka Olümposel ning igaüks võis nii üksikisiku, sotsiaalse grupi kui ka rahvakilluna leida endale sobiva kaitsja.”

Jah, eks esine ju tänapäevalgi suurimat vaenulikkust poliitilise pluralismi suhtes just nende hulgas, kes järgivad väga jäigalt mõnd monoteistlikku religiooni, olgu see siis traditsiooniline (judaism, kristlus, islam) või ilmalik asendusreligioon (marksism, neoliberalism, neokonservatism), vahet pole. Iseloomulik on vaid see, et lubatud on ainult üks “tõde”/usk ja teisi jumalaid enda oma kõrval ei sallita.

Otseselt poliitilisi luuletusi kirjutas Brodski küll vähe, kuid ainet temaatilisteks mõtisklusteks võib neist aeg-ajalt siiski leida.

Reede õhtul, 18. mail toimub Tartus luulekogu esitlus. Tõlkija saatesõna ning paar luuletust leiab selle lingi tagant. Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga arvamuseni jõuab aga vajutades siia.

Loomingu aastaülevaatest

Täna hommikul leidsin postkastist Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming värske numbri, milles avaldatud Margit Tintso ülevaade 2017. aastal ilmunud eesti luulest sisaldab muu hulgas järgmist lõiku:

Debütandina läheb arvesse ka poliitvaatleja ning blogija Andres Laiapea, kes andis välja kaks luulekogu: „Stereofooniline vaikus“ (luuletusi aastaist 1995–2002) ja „Ebakronoloogiline elu“ (luuletusi aastaist 2003–2017). Pole mingi üllatus, et rohkem kui 20 aasta jooksul kirjutatud luuletused varieeruvad nii sisult kui vormilt, samuti on raamatutes segiläbi tugevamaid ja harrastusliku näoga luuletusi. Esimene ja teine raamat erinevad suuresti oma tonaalsuselt: Laiapea nooruspõlve luule on ootuspäraselt kirglikum ja suuresõnalisem, samas kui teise raamatu luuletused on pigem lühemad, aforistlikumad ning tihti dialoogis teiste autorite tekstide või lauludega.

“Mis siis 2017. aasta luules silma jääb? Esiteks tuntud tõsiasi, et pikema aja jooksul valminud luulekogud kaaluvad ühe soojaga kirjutatud ja avaldatud raamatud üldjuhul üles,” märgib Tintso oma ülevaadet kokku võttes. “Ühiskondlikult tundlikumas luules otsitakse ideeliselt vastuvõetavamaid pooli ja uusi väljendusviise keeruliste teemadega tegelemiseks. /—/ Tundub, et selgete ja hoolikalt valitud sõnade väärtus järjest suureneb…”

Luulekogu toimetamisest

Täna jõudis müügile minu toimetatud uus luulekogu “Sakala laulud 1878”, mis sisaldab 140 aastat tagasi ajalehes Sakala avaldatud värsse erinevatelt autoritelt: Jaan Bergmann, Carl Robert Jakobson, Jaak Järv, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Kunder, Juhan Lindvest, Jaan Lipp, Hans Mett, Els Raudsepp, Carl Martin Redlich, Ado Reinvald, Paul Undritz.

Seda koostama asudes lähtusin 1878. aastal avaldatud Sakala esimese aastakäigu sisukorrast, kus on loetletud 23 luuletust. Seejärel lugesin aga saatesõna kirjutades uuesti üle 1978. aastal ajakirjas Looming ilmunud Rudolf Põldmäe artikli luulest C. R. Jakobsoni Sakalas. “Esimesest aastakäigust leiame kakskümmend viis luuletust,” teatab Põldmäe.

Mis siis ikka. Kammisin 1878. aasta Sakalad läbi ja sain kokku – 26 luuletust. Tundub, et Põldmäe arvestusest on jäänud välja “Linnast tulnud neiu laul” (rahvasuust üles kirjutanud H. Mett). Samas kirjutab Põldmäe, et esimese aastakäigu luuletustest viis kuulub Fr. R. Kreutzwaldile, seitse J. Bergmannile. Kuid minul tuli neile mõlemale kuus luuletust…

Pole muidugi välistatud, et midagi jäi mul lõpuks siiski kahe silma vahele, sest teist korda ei hakanud ma kõiki neid vanu digiteeritud ajalehti veebis läbi lappama, aga üldiselt on õppetund see, et kõik tulebki ikkagi ise üle kontrollida. Ebatäpne oli nii Sakala enda 1878. aastal avaldatud sisukord kui ka Põldmäe arvestus.

Kuna toona ei pandud luuletuste alla sageli autorite täisnimesid, vaid piirduti initsiaalidega, siis oleksin ma peaaegu lasknud sisse ühe enda tehtud vea, mis just tänu Põldmäe artiklile parandatud sai. Luuletuse “Soov Sakalale” puhul kirjutasin automaatselt, et selle autoriks märgitud “J. K.” on Jakob Kõrv, aga tegelikult oli see muidugi Juhan Kunder.

Mitmete teiste autorite puhul tuginesingi siis Põldmäe andmetele. Nii et tema neljakümne aasta eest Loomingus ilmunud artiklist oli selle raamatu toimetamisel suur abi. Ilma selleta tulnuks hakata ise põhjalikumat uurimistööd tegema.

Luuletused läksid raamatusse samas järjekorras nagu need ajalehes avaldati. Mitmed toodud luuletustest on avaldatud hiljem ka põhjalikult ümbertöötatud kujul, aga võtsin just Sakalas ilmunud variandid. Keeleliselt sai neid vaid veidi kohendatud, et need tänapäeva lugejatele arusaadavamad oleksid.

Vello Jaska “Kodukeelen”

Helme-Tõrva kirjamehe Vello Jaska luulekogu “Kodukeelen” on mulgi murdes, kuid pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Mingit vastuolu selles ei ole, sest mulgi identiteet ei vastandu Eesti omale, vaid toetab seda. Mulgid ju endale eraldi riiki luua ei taha, Lätiga ühinemist ei taotle.

Levinud müüdi kohaselt tuleb nimetus mulk lätikeelsest sõnast muļķis (e.k. loll), kuid tegelikult said mulgid oma nimetuse alles 19. sajandil hoopis tartumaalastelt, kes hakkasid nimetama sedasi sealt talusid päriseks ostnud abjakaid. Kui toona otsiti mujalt eluruumi, sest kodukandis jäi kitsaks (rahvast elas vanasti maal palju), siis nüüd kirjutab luuletaja mahajäetud majadest ja kutsub tagasi koju eestlasi, kes on läinud võõrsile.

Tulge kodu
	kes laia maailma
otsma lännu om
	õnnesaard.
Kigi raskuste kiuste
	ju siingi
om elu meil
	elämist väärd.

Kogu sisaldab 61 luuletust, neist osa on ilmunud varem ajakirjanduses. Valgamaalasest võis lugeda, et see on autori seitsmeteistkümnes teos, kuid samas alles tema esimene läbini murdekeelne raamat. Nimiluuletus “Kodukeelen” leidis äramärkimist ka Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel.

Kui hästi Jaska mulgi keelt valdab, seda ma hinnata ei oska, sest minu nö. kodune keel see ei ole ning tegemist on ajalooliselt olnud ju ikkagi kõnekeelega, millel ühtseid norme ja reegleid ei ole – minu meelest inimesed nii räägivad kui ka kirjutavad seda kohati veidi erinevalt. Aga tema tekstid peaksid olema enam-vähem arusaadavad neilegi eestlastele, kes selle keelega varem kokku puutunud ei ole. Mingit sõnaraamatut nende lugemiseks vaja ei lähe.

Me elust siin Eestimaal

Me elu siin Eestimaa pinnal
egäst otsast om käristet lõhki.
Kik sihi om silme iist kaonu,
ei tiiä, kedä usku või pärssi.

Kuis küll arvave võimukandja,
et na kikest targembe om?
Aga kokku leppi ei mõista
üitski saadik egä eräkond.

Selleperäst üits kisa ja kära
ütest tükist käip ülevenpuul.
Egä tühitse asja peräst,
mis kasu ei kellekil tuu.

Kas sis ülembe üitskõrd ei taipa,
et na teenive esäde maad?
Priviliige endele luvven
rahva usaldust võita ei saa.

Kas ei pias iki mõtleme, kudas
minna edesi ütel nõul?
Kikke parembet usken ja luuten,
kik ütenkuun, ütitsel jõul.

Jaska on keskerakondlane, kuid otseselt parteipoliitilisi luuletusi sellest kogust ei leia. Mitmed tekstid on pühendatud Eestimaale ja paljusid läbib patriootlik alatoon, aga kõige rohkem on ikkagi juttu autori enda kodukandist, loomadest ja loodusest. Murelikud noodid vahelduvad humoorikatega, mõtlikumad hoogsamatega, aga üldiselt head, maamehelikult eluterved luuletused.