Vello Jaska “Kodukeelen”

Helme-Tõrva kirjamehe Vello Jaska luulekogu “Kodukeelen” on mulgi murdes, kuid pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Mingit vastuolu selles ei ole, sest mulgi identiteet ei vastandu Eesti omale, vaid toetab seda. Mulgid ju endale eraldi riiki luua ei taha, Lätiga ühinemist ei taotle.

Levinud müüdi kohaselt tuleb nimetus mulk lätikeelsest sõnast muļķis (e.k. loll), kuid tegelikult said mulgid oma nimetuse alles 19. sajandil hoopis tartumaalastelt, kes hakkasid nimetama sedasi sealt talusid päriseks ostnud abjakaid. Kui toona otsiti mujalt eluruumi, sest kodukandis jäi kitsaks (rahvast elas vanasti maal palju), siis nüüd kirjutab luuletaja mahajäetud majadest ja kutsub tagasi koju eestlasi, kes on läinud võõrsile.

Tulge kodu
	kes laia maailma
otsma lännu om
	õnnesaard.
Kigi raskuste kiuste
	ju siingi
om elu meil
	elämist väärd.

Kogu sisaldab 61 luuletust, neist osa on ilmunud varem ajakirjanduses. Valgamaalasest võis lugeda, et see on autori seitsmeteistkümnes teos, kuid samas alles tema esimene läbini murdekeelne raamat. Nimiluuletus “Kodukeelen” leidis äramärkimist ka Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel.

Kui hästi Jaska mulgi keelt valdab, seda ma hinnata ei oska, sest minu nö. kodune keel see ei ole ning tegemist on ajalooliselt olnud ju ikkagi kõnekeelega, millel ühtseid norme ja reegleid ei ole – minu meelest inimesed nii räägivad kui ka kirjutavad seda kohati veidi erinevalt. Aga tema tekstid peaksid olema enam-vähem arusaadavad neilegi eestlastele, kes selle keelega varem kokku puutunud ei ole. Mingit sõnaraamatut nende lugemiseks vaja ei lähe.

Me elust siin Eestimaal

Me elu siin Eestimaa pinnal
egäst otsast om käristet lõhki.
Kik sihi om silme iist kaonu,
ei tiiä, kedä usku või pärssi.

Kuis küll arvave võimukandja,
et na kikest targembe om?
Aga kokku leppi ei mõista
üitski saadik egä eräkond.

Selleperäst üits kisa ja kära
ütest tükist käip ülevenpuul.
Egä tühitse asja peräst,
mis kasu ei kellekil tuu.

Kas sis ülembe üitskõrd ei taipa,
et na teenive esäde maad?
Priviliige endele luvven
rahva usaldust võita ei saa.

Kas ei pias iki mõtleme, kudas
minna edesi ütel nõul?
Kikke parembet usken ja luuten,
kik ütenkuun, ütitsel jõul.

Jaska on keskerakondlane, kuid otseselt parteipoliitilisi luuletusi sellest kogust ei leia. Mitmed tekstid on pühendatud Eestimaale ja paljusid läbib patriootlik alatoon, aga kõige rohkem on ikkagi juttu autori enda kodukandist, loomadest ja loodusest. Murelikud noodid vahelduvad humoorikatega, mõtlikumad hoogsamatega, aga üldiselt head, maamehelikult eluterved luuletused.

Kęstutis Navakas “Kala peeglis”

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).

Kai Aareleid “Vihm ja vein”

veiniklaasid rõdulaual
olid kogunud endasse öise vihma
naine oli kogunud endasse
piisakese teist inimest

vihma sai klaasidest välja kallata
inimene jäi

Kogu sisaldab 36 luuletust, jagatud kolmeks osaks. Kui jätta kõrvale ülalpool tsiteeritud nimiluuletus, siis on veini mainitud veel vaid ühes, kus juuakse põhjamaa pooltalves istudes, küünalt põletades ja mälestusi mõlgutades ajaviiteks ära pudel veini. Paaril korral viidatakse ka kohvitamisele, kuid see on vaid pinnavirvendus. Jutt käib üldiselt muudest asjadest.

Vihm ei ole samuti kõige läbivam kujund, mida autor kasutab, see on vaid üks selle vormidest. Luulekogus esinevad kõik ürgelemendid (vesi, tuli, maa, õhk), kuid just vesi on neist kõige domineerivam. Seda võib kohata siin erineval kujul (minu lemmik: libedus udumärjal rööpal), aga enamasti merena.

vana pärna otsast paistab endiselt meri
nüüd ronivad sinna mu lapsed
toovad sõnumeid

Kui üks Hemingway jutustus kannab pealkirja “Vanamees ja meri”, siis selle luulekogu tiitliks võinuks vabalt olla sama pretensioonitult ja kergelt kõlav “Jalutuskäik rannas”. Maa esineb siin sageli saarte või rannana. Tuli on võtnud tihtipeale päikese kuju. Ja õhk on see, mida hingub ridade vahelt.

on inimesi
kelle silmapiiriks on
sõnad

Palju vilksab läbi ka otsesemaid viiteid religioonile (kirikud, katedraal, kirikukell, kirikuplats, hauakambrid, väike altar), aga lõpuks tuleb “Tüdruk Lesboselt”. Kokkuvõttes: nii kergeks ei saa keegi / et kandjaid poleks vaja, kuid igatsus ja unistused / niipea käibelt ei kao / meie jääme pinnale.

Minu parim luuletus on plagiaat

Kui augustis jõudis lettidele minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, siis sai tehtud reklaampostitus, kus tutvustasin lähemalt selle kogu avaluuletuse saamislugu.

Tänasest on poodides müügil selle järg: “Ebakronoloogiline elu. Luuletusi aastaist 2003-2017”, mille avaluuletus on selline…

KUI ME OLEKSIME SÕNAD…

kui me oleksime sõnad
siis me riimuksime
aga me ei ole
me ei ole…

see on saatus
mitte õnn

See sai pandud kirja 2011. aasta kevadel, esialgu inglise keeles.

IF WE WERE WORDS…

if we were words
we would rhyme
but we are not
we are not…

this is fate
not luck

Luuletuse tekst on suuresti võetud kahest laulust, mida kuulates see mulle ühel hetkel lihtsalt pähe tuli.

Gruff Rhysi “If We Were Words (We Would Rhyme)” ja Christina Perri “Penguin” on mõlemad soojad, romantilised laulud, kus neid sõnu (if we were words / we would rhyme ja baby it’s fate / not luck) kasutati teatud helge meeleolu loomiseks.

Mina panin need killud kokku, kuid lisasin paar rida, mis pöörasid tähenduse justkui pea peale, muutsid käegakatsutava õnne hoopis kättesaamatuks unistuseks. Paradoks seisneb aga selles, et need on sõnad ja nad riimuvad…

Mida enam ma selle peale mõtlen, seda geniaalsem see mulle tundub.

Ma ei ole tegelikult kindel, et see on minu parim luuletus (käesoleva postituse pealkiri on võib-olla väikene liialdus), aga parimate hulka kuulub see kindlasti. Kuna see sisaldab paradoksismi elemente, mille ohtra kasutamise eest mind kuulutati 2004. aastal Rahvusvahelise Paradoksismi Ühingu auliikmeks, siis leidsin, et see sobib hästi kõnealuse luulekogu avanguks.

Kuigi tegelikult eelnevad sellele seal paar rida, mille on pannud paberile Ricardo Reis (Fernando Pessoa), ning väike tsitaat Piiblist.

Mis puudutab minu vanu ingliskeelseid luuletusi, siis neid ei ole mul lähiajal kavas sedasi luulekoguna välja anda. Pikemas perspektiivis peaks seda tegema, et kõik vanad luuletused kenasti kaante vahele saaksid, aga praegu ma sellega ei tegele.

“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Luulekogu jõudis müügile

Kuna tänasest on Rahva Raamatus müügil minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, mida saab osta muidugi ka otse kirjastajalt, siis teen nüüd väikese reklaampostituse, tutvustades lähemalt ühte selles leiduvat luuletust.

MUUSA

minu tuhat kaalutut nägemust
millele tuleb anda reaalsus
ei lase uinuda enne kui hommikul
taas särab su ümar ovaalsus

kogu öö olen täitnud ma pabereid
seadnud sõnu ja tähti ja tähendust
tihti uurinud teooriaid ning tabeleid
kuid pole iialgi tundnud su lähedust

Ma ei mäleta enam täpselt, millal kogu avaluuletuseks valitud “Muusa” kirja sai pandud, kas veel eelmisel või juba käesoleval sajandil, aga kindlasti ei kuulunud see minu päris esimeste katsetuste hulka. Tekstid ei ole selles kogus kronoloogilises järjekorras. Teada on vaid nii palju, et need kõik on valminud enne 2003. aastat.

Küll aga mäletan seda, mis mulle ülaltoodud luuletuse kirjutamiseks siis tõuke andis. See oli üks teine luuletus. Nimelt Anna Ahmatova “Viimane luuletus”, mille peale ma juhtusin 1965. aastal eesti keeles avaldatud “Vene nõukogude luule antoloogiat” lugedes, kus see ilmus Debora Vaarandi tõlkes alltoodud kujul.

VIIMANE LUULETUS

Üks tuleb kui rakatav äikesehoog,
kui elu ja lõhnade rahutu voog.
Ta naerab ja kõditab keelel
ja mängima paneb kõik meeled.

Kuid teine on kesköise vaikuse vaim.
Ta hiilib su ligi kui ähmane aim.
End tuhmunud peeglis kord näitab
ja ümiseb midagi jäika.

On säärastki – keskpäeva sagina sees
ta äkitselt lehele ilmub su ees
ja voolab kui allikas luhas,
nii kerge ja laulev ja puhas.

Ent mõni – tast viimseni pingul on närv.
Ei värv ega heli, ei heli, ei värv.
Ta hõljub ja keerleb ja muutub.
Kuid elusalt kätte ei puutu.

See aga! Tilkhaaval mu vere ta jõi.
Nii armastus noorelt ehk piinata võis?!
Ja ilma et huuligi paotaks,
siis uuesti tühjusse kaob ta.

Ja sellest ma hirmsamat piina ei tea.
Läks maailma otsa – kus leian ta seal!
Ei ühtegi jälge, ei kaja.
Ma nõrken… Just teda ma vajan!

Hämmastav ja minu meelest jätkuvalt täiesti vaimustav, täiuslik. Mul üldiselt küll ei ole mingeid “lemmik” asju, aga kui peaksin tingimata nimetama oma lemmikluuletuse, siis oleks selleks just Ahmatova “Viimane luuletus”.

Minu “Muusa” on sisuliselt selle kaja – mõttemäng sarnastel teemadel sarnases vormis, kuigi märksa lühem. Just seetõttu saigi see valitud minu esimese luulekogu esimeseks luuletuseks.

Kui avaluuletus on seal omamoodi kummardus Ahmatovale, siis edasi läheb see luulekogu kohati muidugi hoopis teises stiilis ning paljud teemadki on sellised, mida tema kunagi ei puudutanud ega iialgi puudutaks.