Filmiteraapia koroonaärevuse vastu

tühjad tänavad ootavad
udu hajumist…
taas kohtuma
varahommikuse linnaga
tulid sa.
unenägudes
mööda tänavaid hulgud,
kuid koidik
kergel sammul
sind kätte saab.

Viimasel ajal on kõik kohad täis soovitusi selle kohta, mida inimesed võiksid nüüd kodus või maapaos istudes interneti kaudu vaadata, et nad suurest igavusest lolliks ei läheks või ärevusest haigeks ei jääks. Ma isiklikult küll ei tunne, et mul oleks tekkinud järsku varasemast rohkem aega, mida saaks sedasi kulutada, aga kui keegi siiski selliste probleemide küüsis vaevleb, siis…

YouTube-ist leiab palju nõukogudeaegseid mängufilme, mida saab vaadata täiesti tasuta: Lenfilm, Mosfilm, Odessa Kinostuudio, Gorki nim. Kinostuudio, Venemaa riiklik tele- ja raadioarhiiv ja mitmed teised sarnased kanalid (ei hakka siin pikemat loetelu tegema), pakuvad neid sadade kaupa. Palju on muidugi pahna, aga samas leidub seal ka väga palju häid filme.

Või siis vähemalt selliseid, milles on mõni hea koht või kaunis laul. Nagu näiteks melodraama “Первый троллейбус” (1963), kus kõlab ka see ülaltoodud pala, mille algusest siia nüüd väike eestikeelne modifikatsioon sai tehtud. Üldiselt soovitangi vaadata praegusel äreval ajal eelkõige vanu melodraamasid – need mõjuvad tõenäoliselt kõige teraapilisemalt, viivad hoopis teisele lainele.

Brodski “Atlantise lähistel”

Siin küngastel, kus ümber taevaveed,
on üksnes laaned sihiks igal teel
ja elu taandub iseenda eest…

Loomingu Raamatukogus ilmunud valik Jossif Brodski (1940-1996) antiigikujundeid sisaldavat luulet, kokku 36 luuletust ja luuletsüklit tema kõigist loomeperioodidest (aastaist 1962-1995), on tuntud nobelisti esimene eestikeelne kogumik.

Kuna ma ei ole tema tekste algkeeles lugenud, siis ei oska hinnata, kui palju neist on tõlkes kaduma läinud, aga ilmselt piisavalt selleks, et tõlkija Maria-Kristiina Lotman sellele ise tähelepanu juhiks.

“Brodski luule tõlkimine on suur väljakutse. Tema luulemaailm on ülimalt rikkalik ja mitmekihiline ning stiil omanäoline: seda iseloomustavad ootamatud sõnakasutused, keeruline süntaks, kohati lausa barokne väljendusviis, rohked siirded ning teravalt oksümorooniline laad, kus kõrgeimasse registrisse kuuluv kirikuslaavi leksika põrkub väga lihtsate, isegi labaste ja roppude sõnadega,” kirjutab ta oma saatesõnas. “Selline registrite põimumine läheb siinses tõlkes paraku sageli kaduma, nagu ka kontrast Brodski varase ja hilise stiili vahel.”

Kõnealuses kogumikus avaldatud luuletused on üldiselt raskepärased selle sõna igas tähenduses, mitte liblikana lendlevad sulgkerged ebemed. Tundub, et need on sündinud rohkem sihipärase nokitsemise kui spontaanse loomingulise palangu tulemusel. Selles mõttes ei vasta päris minu maitsele, kuigi üksikuid säravaid kohti neis leidub.

Munitsipaalse torni raudne tipp
kaob kusagile pilvesügavusse,
et samaaegselt olla piksevardaks,
tuld vilgutavaks majakaks ja kohaks,
kus riigilipp on masti riputatud.
Ent rajatise sees on vangitorn.

Luuletuste paremaks mõistmiseks on lisatud neid selgitavad kommentaarid (toodud välja näiteks see, mille poolest erinevad Euterpe ja Kalliope jms.), samuti Mihhail Lotmani põhjalik ülevaade antiigiteemast Brodski luules.

“Kui melanhoolne Brodski jäädvustab impeeriume, siis entusiastlik Brodski leiab antiigis hoopis demokraatia lätteid,” kirjutab Lotman. “Antiigis oli demokraatia seotud mitte üksnes maise, vaid ka taevase korraga: polüteism oli demokraatia allikas. Pluralism valitses mitte üksnes Ateena polises, vaid ka Olümposel ning igaüks võis nii üksikisiku, sotsiaalse grupi kui ka rahvakilluna leida endale sobiva kaitsja.”

Jah, eks esine ju tänapäevalgi suurimat vaenulikkust poliitilise pluralismi suhtes just nende hulgas, kes järgivad väga jäigalt mõnd monoteistlikku religiooni, olgu see siis traditsiooniline (judaism, kristlus, islam) või ilmalik asendusreligioon (marksism, neoliberalism, neokonservatism), vahet pole. Iseloomulik on vaid see, et lubatud on ainult üks “tõde”/usk ja teisi jumalaid enda oma kõrval ei sallita.

Otseselt poliitilisi luuletusi kirjutas Brodski küll vähe, kuid ainet temaatilisteks mõtisklusteks võib neist aeg-ajalt siiski leida.

Reede õhtul, 18. mail toimub Tartus luulekogu esitlus. Tõlkija saatesõna ning paar luuletust leiab selle lingi tagant. Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga arvamuseni jõuab aga vajutades siia.

Loomingu aastaülevaatest

Täna hommikul leidsin postkastist Eesti Kirjanike Liidu ajakirja Looming värske numbri, milles avaldatud Margit Tintso ülevaade 2017. aastal ilmunud eesti luulest sisaldab muu hulgas järgmist lõiku:

Debütandina läheb arvesse ka poliitvaatleja ning blogija Andres Laiapea, kes andis välja kaks luulekogu: „Stereofooniline vaikus“ (luuletusi aastaist 1995–2002) ja „Ebakronoloogiline elu“ (luuletusi aastaist 2003–2017). Pole mingi üllatus, et rohkem kui 20 aasta jooksul kirjutatud luuletused varieeruvad nii sisult kui vormilt, samuti on raamatutes segiläbi tugevamaid ja harrastusliku näoga luuletusi. Esimene ja teine raamat erinevad suuresti oma tonaalsuselt: Laiapea nooruspõlve luule on ootuspäraselt kirglikum ja suuresõnalisem, samas kui teise raamatu luuletused on pigem lühemad, aforistlikumad ning tihti dialoogis teiste autorite tekstide või lauludega.

“Mis siis 2017. aasta luules silma jääb? Esiteks tuntud tõsiasi, et pikema aja jooksul valminud luulekogud kaaluvad ühe soojaga kirjutatud ja avaldatud raamatud üldjuhul üles,” märgib Tintso oma ülevaadet kokku võttes. “Ühiskondlikult tundlikumas luules otsitakse ideeliselt vastuvõetavamaid pooli ja uusi väljendusviise keeruliste teemadega tegelemiseks. /—/ Tundub, et selgete ja hoolikalt valitud sõnade väärtus järjest suureneb…”

Luulekogu toimetamisest

Täna jõudis müügile minu toimetatud uus luulekogu “Sakala laulud 1878”, mis sisaldab 140 aastat tagasi ajalehes Sakala avaldatud värsse erinevatelt autoritelt: Jaan Bergmann, Carl Robert Jakobson, Jaak Järv, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Kunder, Juhan Lindvest, Jaan Lipp, Hans Mett, Els Raudsepp, Carl Martin Redlich, Ado Reinvald, Paul Undritz.

Seda koostama asudes lähtusin 1878. aastal avaldatud Sakala esimese aastakäigu sisukorrast, kus on loetletud 23 luuletust. Seejärel lugesin aga saatesõna kirjutades uuesti üle 1978. aastal ajakirjas Looming ilmunud Rudolf Põldmäe artikli luulest C. R. Jakobsoni Sakalas. “Esimesest aastakäigust leiame kakskümmend viis luuletust,” teatab Põldmäe.

Mis siis ikka. Kammisin 1878. aasta Sakalad läbi ja sain kokku – 26 luuletust. Tundub, et Põldmäe arvestusest on jäänud välja “Linnast tulnud neiu laul” (rahvasuust üles kirjutanud H. Mett). Samas kirjutab Põldmäe, et esimese aastakäigu luuletustest viis kuulub Fr. R. Kreutzwaldile, seitse J. Bergmannile. Kuid minul tuli neile mõlemale kuus luuletust…

Pole muidugi välistatud, et midagi jäi mul lõpuks siiski kahe silma vahele, sest teist korda ei hakanud ma kõiki neid vanu digiteeritud ajalehti veebis läbi lappama, aga üldiselt on õppetund see, et kõik tulebki ikkagi ise üle kontrollida. Ebatäpne oli nii Sakala enda 1878. aastal avaldatud sisukord kui ka Põldmäe arvestus.

Kuna toona ei pandud luuletuste alla sageli autorite täisnimesid, vaid piirduti initsiaalidega, siis oleksin ma peaaegu lasknud sisse ühe enda tehtud vea, mis just tänu Põldmäe artiklile parandatud sai. Luuletuse “Soov Sakalale” puhul kirjutasin automaatselt, et selle autoriks märgitud “J. K.” on Jakob Kõrv, aga tegelikult oli see muidugi Juhan Kunder.

Mitmete teiste autorite puhul tuginesingi siis Põldmäe andmetele. Nii et tema neljakümne aasta eest Loomingus ilmunud artiklist oli selle raamatu toimetamisel suur abi. Ilma selleta tulnuks hakata ise põhjalikumat uurimistööd tegema.

Luuletused läksid raamatusse samas järjekorras nagu need ajalehes avaldati. Mitmed toodud luuletustest on avaldatud hiljem ka põhjalikult ümbertöötatud kujul, aga võtsin just Sakalas ilmunud variandid. Keeleliselt sai neid vaid veidi kohendatud, et need tänapäeva lugejatele arusaadavamad oleksid.

Vello Jaska “Kodukeelen”

Helme-Tõrva kirjamehe Vello Jaska luulekogu “Kodukeelen” on mulgi murdes, kuid pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Mingit vastuolu selles ei ole, sest mulgi identiteet ei vastandu Eesti omale, vaid toetab seda. Mulgid ju endale eraldi riiki luua ei taha, Lätiga ühinemist ei taotle.

Levinud müüdi kohaselt tuleb nimetus mulk lätikeelsest sõnast muļķis (e.k. loll), kuid tegelikult said mulgid oma nimetuse alles 19. sajandil hoopis tartumaalastelt, kes hakkasid nimetama sedasi sealt talusid päriseks ostnud abjakaid. Kui toona otsiti mujalt eluruumi, sest kodukandis jäi kitsaks (rahvast elas vanasti maal palju), siis nüüd kirjutab luuletaja mahajäetud majadest ja kutsub tagasi koju eestlasi, kes on läinud võõrsile.

Tulge kodu
	kes laia maailma
otsma lännu om
	õnnesaard.
Kigi raskuste kiuste
	ju siingi
om elu meil
	elämist väärd.

Kogu sisaldab 61 luuletust, neist osa on ilmunud varem ajakirjanduses. Valgamaalasest võis lugeda, et see on autori seitsmeteistkümnes teos, kuid samas alles tema esimene läbini murdekeelne raamat. Nimiluuletus “Kodukeelen” leidis äramärkimist ka Hendrik Adamsoni murdeluulevõistlusel.

Kui hästi Jaska mulgi keelt valdab, seda ma hinnata ei oska, sest minu nö. kodune keel see ei ole ning tegemist on ajalooliselt olnud ju ikkagi kõnekeelega, millel ühtseid norme ja reegleid ei ole – minu meelest inimesed nii räägivad kui ka kirjutavad seda kohati veidi erinevalt. Aga tema tekstid peaksid olema enam-vähem arusaadavad neilegi eestlastele, kes selle keelega varem kokku puutunud ei ole. Mingit sõnaraamatut nende lugemiseks vaja ei lähe.

Me elust siin Eestimaal

Me elu siin Eestimaa pinnal
egäst otsast om käristet lõhki.
Kik sihi om silme iist kaonu,
ei tiiä, kedä usku või pärssi.

Kuis küll arvave võimukandja,
et na kikest targembe om?
Aga kokku leppi ei mõista
üitski saadik egä eräkond.

Selleperäst üits kisa ja kära
ütest tükist käip ülevenpuul.
Egä tühitse asja peräst,
mis kasu ei kellekil tuu.

Kas sis ülembe üitskõrd ei taipa,
et na teenive esäde maad?
Priviliige endele luvven
rahva usaldust võita ei saa.

Kas ei pias iki mõtleme, kudas
minna edesi ütel nõul?
Kikke parembet usken ja luuten,
kik ütenkuun, ütitsel jõul.

Jaska on keskerakondlane, kuid otseselt parteipoliitilisi luuletusi sellest kogust ei leia. Mitmed tekstid on pühendatud Eestimaale ja paljusid läbib patriootlik alatoon, aga kõige rohkem on ikkagi juttu autori enda kodukandist, loomadest ja loodusest. Murelikud noodid vahelduvad humoorikatega, mõtlikumad hoogsamatega, aga üldiselt head, maamehelikult eluterved luuletused.

Kęstutis Navakas “Kala peeglis”

Loomingu Raamatukogu juubeliaasta viimane number sisaldab valikut (valinud ja leedu keelest tõlkinud Rein Raud) tänapäeva Leedu luuletaja Kęstutis Navakase kogust “100 du: eilėraščiai” (2013). Võtme toodud tekstide mõistmiseks annab samade kaante vahelt leitav autori ja tõlkija vestlus.

“See raamat on minu loomingus eriline selle poolest, et ma tegelikult ei kirjutanud seda, vaid ta tuli mulle ise. Justkui oleks selle kõik loonud keegi teine ja mina ainult tähendaksin ta üles,” seletab Navakas. “Tuli peale selline transilaadne seisund, mind haarasid veidrad võbelused, millest said tekstid. Võbeluste survele oli võimatu mitte järele anda, pidin keset ööd üles tõusma ja need kirja panema.”

Mõnikord kirjutas ta lausa seitse teksti ööpäevas. Ja suur osa neist tekstidest ongi kahjuks sellised, mida taolise tempoga mingis transis olles vorpida võiks, kuigi leidub õnneks siiski ka paremaid, näiteks:

peaks kõik raamatud ümber kirjutama
vahetama sõnade kohad korraldama need
ümber et raamatud muutuksid arusaamatuks
arusaadavad raamatud väsitavad. mõte
et neid võib lugeda vaid ühe korra
on jube. kui sõnad oleksid tehtud
veest siis nad liiguksid kogu aeg ise
paigast paika sulanduksid üksteisesse
mõne aja pärast teed raamatu lahti leiad
juba hoopis teise teksti. nii jääks raamat ellu.
võiksid teda uuesti kogeda. igaüks
kogeks teda teistmoodi. üks raamat oleks palju

raamatuid. kui sõnad läheksid segi kui pilk
neid riivab. nagu vesi kui kaater sõidab

Kuna tehtud valik moodustab vaid poole algsest kogust, sisaldades eeldatavasti selle paremat osa, siis oli kokkuvõttes hea meel, et seda ei olnud tõlgitud tervikuna – muidu kadunuks tabavad kujundid võib-olla liiga ära tühja sonimise sisse, mille sügavamõttelisus sõltub ilmselt rohkem lugejate kujutlusvõimest kui tekstist endast.

Lõpus toodud autori ja tõlkija vestlus oli minu jaoks isegi huvitavam kui paljud sellele eelnenud luuletused.

* * *

Kõige rohkem jäi kriipima üks sõna.

sinu ainsast peost tekib kõik: ainult
teist ära ava: selles kaob kõik ära

Miks on seal kirjutatud “ainsast”, mitte “avatud”? See on ju täiesti ebaloogiline! Kas autoril oligi see nii mõeldud või muutus tähendus tõlkes? Ei tea. Igatahes oli see üks väheseid kohti, mis mulle neist poolesajast luuletusest meelde jäi. Paljudega oli nii, et loed… ja nad kaovad, nagu lainetus vette (esialgu jääb küll ehk väike virvendus, kuid peagi hääbub ka see).