Minu parim luuletus on plagiaat

Kui augustis jõudis lettidele minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, siis sai tehtud reklaampostitus, kus tutvustasin lähemalt selle kogu avaluuletuse saamislugu.

Tänasest on poodides müügil selle järg: “Ebakronoloogiline elu. Luuletusi aastaist 2003-2017”, mille avaluuletus on selline…

KUI ME OLEKSIME SÕNAD…

kui me oleksime sõnad
siis me riimuksime
aga me ei ole
me ei ole…

see on saatus
mitte õnn

See sai pandud kirja 2011. aasta kevadel, esialgu inglise keeles.

IF WE WERE WORDS…

if we were words
we would rhyme
but we are not
we are not…

this is fate
not luck

Luuletuse tekst on suuresti võetud kahest laulust, mida kuulates see mulle ühel hetkel lihtsalt pähe tuli.

Gruff Rhysi “If We Were Words (We Would Rhyme)” ja Christina Perri “Penguin” on mõlemad soojad, romantilised laulud, kus neid sõnu (if we were words / we would rhyme ja baby it’s fate / not luck) kasutati teatud helge meeleolu loomiseks.

Mina panin need killud kokku, kuid lisasin paar rida, mis pöörasid tähenduse justkui pea peale, muutsid käegakatsutava õnne hoopis kättesaamatuks unistuseks. Paradoks seisneb aga selles, et need on sõnad ja nad riimuvad…

Mida enam ma selle peale mõtlen, seda geniaalsem see mulle tundub.

Ma ei ole tegelikult kindel, et see on minu parim luuletus (käesoleva postituse pealkiri on võib-olla väikene liialdus), aga parimate hulka kuulub see kindlasti. Kuna see sisaldab paradoksismi elemente, mille ohtra kasutamise eest mind kuulutati 2004. aastal Rahvusvahelise Paradoksismi Ühingu auliikmeks, siis leidsin, et see sobib hästi kõnealuse luulekogu avanguks.

Kuigi tegelikult eelnevad sellele seal paar rida, mille on pannud paberile Ricardo Reis (Fernando Pessoa), ning väike tsitaat Piiblist.

Mis puudutab minu vanu ingliskeelseid luuletusi, siis neid ei ole mul lähiajal kavas sedasi luulekoguna välja anda. Pikemas perspektiivis peaks seda tegema, et kõik vanad luuletused kenasti kaante vahele saaksid, aga praegu ma sellega ei tegele.

“Kas siis selle maa keel…”

Endel Priideli koostatud kogumik “Kas siis selle maa keel…” peaks andma tutvustuse kohaselt läbilõike meie isamaalise luule kahesaja aasta pikkusest ajaloost, kuid pigem võiks seda nimetada valikuks, millele on vajutanud tugeva pitseri tema isiklik maitse.

Eesti Kirjanike Liidu 95. aastapäevaks ilmunud raamat (kirjanike liit asutati 8. oktoobril 1922) hõlmab pikka ajavahemikku Kristjan Jaak Petersonist Valdur Mikitani (100 luuletust, 67 autorit), sisaldades tekste aastaist 1818 kuni 2014, aga head läbilõiget see kõnealusest perioodist ei anna.

Enam kui pooled luuletused on pärit 1970-ndatest ja 80-ndatest, aga näiteks 30-ndatest ei ole toodud ühtegi. Kui ainuüksi aastast 1988 on kümme luuletust, siis kogu sõjaeelse iseseisvuse ajast kokku kõigest kolm, seejuures neist kaks aastast 1919. Ühelt autorilt toodud tekstide arvu järgi võttes tuleks lugeda Eesti läbi aegade kõige olulisemateks isamaalisteks luuletajateks Kalju Lepik (viis luuletust), Lehte Hainsalu ja Peep Ilmet (mõlemalt neli).

Kogumik kannatab mõnevõrra ülestruktureerituse all. See koosneb temaatilistest peatükkidest, mis ulatuvad 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast uue ärkamisaja ehk laulva revolutsioonini. Algus ja lõpp on loogilised, aga tekstid ei lähe kahjuks algusest lõpuni kronoloogiliselt, vaid neid on seal vahepeal kõvasti rühmitatud. Mõnel juhul õnnestunult, aga mõnel juhul mitte.

Ligi poole raamatu mahust võtavad enda alla kommentaarid, täpsemalt autoreid ja nende loomingut tutvustavad kirjutised, mis võinuks olla kohe luuletuste järel ehk kõrval, mitte eraldi lugudena raamatu teises pooles, kust neid on lihtsalt kohutavalt tüütu otsida (peab lugedes pidevalt edasi-tagasi kerima, et vaadata mida on konkreetse autori kohta kirjutatud). Kommentaarid sisaldavad kohati pikki heietusi Eesti ajaloost, mis on küll informatiivsed, laiemaid taustu avavad, aga minu meelest üleliigsed (hakatakse pikalt ja laialt seletama asju, mida võinuks markeerida paari lausega).

Lühidalt: see kogumik ei ole väga lugejasõbraliku ülesehitusega ega anna head läbilõiget eesti isamaalise luule kogu ajaloost. Sellele vaatamata sobib see hästi kinkeraamatuks nii võhikuile kui ka neile, kellele eesti luule tõesti lähemat huvi pakub, sest sisaldab üldtuntud tekstide kõrval selliseid noppeid, mille peale sattumine eeldab küllaltki suurt lugemust.

PS. Tarvastust pärit Priideli valik on ühtlasi kergelt kaldu Viljandi ja Mulgimaa poole. Seega eriti sobiv siinsetele lugejatele.

Luulekogu jõudis müügile

Kuna tänasest on Rahva Raamatus müügil minu esimene luulekogu “Stereofooniline vaikus. Luuletusi aastaist 1995-2002”, mida saab osta muidugi ka otse kirjastajalt, siis teen nüüd väikese reklaampostituse, tutvustades lähemalt ühte selles leiduvat luuletust.

MUUSA

minu tuhat kaalutut nägemust
millele tuleb anda reaalsus
ei lase uinuda enne kui hommikul
taas särab su ümar ovaalsus

kogu öö olen täitnud ma pabereid
seadnud sõnu ja tähti ja tähendust
tihti uurinud teooriaid ning tabeleid
kuid pole iialgi tundnud su lähedust

Ma ei mäleta enam täpselt, millal kogu avaluuletuseks valitud “Muusa” kirja sai pandud, kas veel eelmisel või juba käesoleval sajandil, aga kindlasti ei kuulunud see minu päris esimeste katsetuste hulka. Tekstid ei ole selles kogus kronoloogilises järjekorras. Teada on vaid nii palju, et need kõik on valminud enne 2003. aastat.

Küll aga mäletan seda, mis mulle ülaltoodud luuletuse kirjutamiseks siis tõuke andis. See oli üks teine luuletus. Nimelt Anna Ahmatova “Viimane luuletus”, mille peale ma juhtusin 1965. aastal eesti keeles avaldatud “Vene nõukogude luule antoloogiat” lugedes, kus see ilmus Debora Vaarandi tõlkes alltoodud kujul.

VIIMANE LUULETUS

Üks tuleb kui rakatav äikesehoog,
kui elu ja lõhnade rahutu voog.
Ta naerab ja kõditab keelel
ja mängima paneb kõik meeled.

Kuid teine on kesköise vaikuse vaim.
Ta hiilib su ligi kui ähmane aim.
End tuhmunud peeglis kord näitab
ja ümiseb midagi jäika.

On säärastki – keskpäeva sagina sees
ta äkitselt lehele ilmub su ees
ja voolab kui allikas luhas,
nii kerge ja laulev ja puhas.

Ent mõni – tast viimseni pingul on närv.
Ei värv ega heli, ei heli, ei värv.
Ta hõljub ja keerleb ja muutub.
Kuid elusalt kätte ei puutu.

See aga! Tilkhaaval mu vere ta jõi.
Nii armastus noorelt ehk piinata võis?!
Ja ilma et huuligi paotaks,
siis uuesti tühjusse kaob ta.

Ja sellest ma hirmsamat piina ei tea.
Läks maailma otsa – kus leian ta seal!
Ei ühtegi jälge, ei kaja.
Ma nõrken… Just teda ma vajan!

Hämmastav ja minu meelest jätkuvalt täiesti vaimustav, täiuslik. Mul üldiselt küll ei ole mingeid “lemmik” asju, aga kui peaksin tingimata nimetama oma lemmikluuletuse, siis oleks selleks just Ahmatova “Viimane luuletus”.

Minu “Muusa” on sisuliselt selle kaja – mõttemäng sarnastel teemadel sarnases vormis, kuigi märksa lühem. Just seetõttu saigi see valitud minu esimese luulekogu esimeseks luuletuseks.

Kui avaluuletus on seal omamoodi kummardus Ahmatovale, siis edasi läheb see luulekogu kohati muidugi hoopis teises stiilis ning paljud teemadki on sellised, mida tema kunagi ei puudutanud ega iialgi puudutaks.

Looming nr. 6, 2017

Luuletustega esinevad Enn Lillemets, Leelo Tungal, Piret Bristol, Carolina Pihelgas, Anneli Tõevere, Hando Põldmäe, Asta Põldmäe ja Thavet Atlas. Tungal kirjutab (luuletuses nimega “Kaasaeglane”):

Ta astub sinust üle, sinust läbi –
tal sellest mitte midagi ei ole:
ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi,
sest aeg on selline,
et aega lihtsalt pole.

Poetessi juubeli puhul (22. juunil sai ta 70-aastaseks) on Ilona Martson teinud temaga pika intervjuu, kus Tungal ütleb muu hulgas järgmist: “Mina võtan väga südamesse ja põen, ja natuke nutan ka, kui omaette olen – näiteks siis, kui minu raamatu kohta mõni kuri arvustus ilmub. Sellepärast ehk julgengi rohkem kirjutada lastele kui täiskasvanutele.”

Mind võib vabalt kritiseerida

Mina, hoopis vastupidiselt, ootan juba kannatamatult, et selle peagi ilmuva luulekogu kohta, mille väljaandmiseks praegu viimaseid päevi Hooandja kaudu toetust kogun, ilmuks mõni kuri arvustus, mis võimaldaks mul kriitikuga diskussiooni laskuda, ennast kuidagi õigustada või midagi selgitada, võib-olla isegi mõne terava tähelepanekuga nõustuda.

Aga, jah, kuna osad loomeinimesed on nii tundlikud, et kriitika läheb neile valusalt hinge, siis ei teagi hästi, kas millegi kohta ise midagi väga teravat öelda ehk kirjutada maksab. Pärast tuleb järsku välja (või õigemini: jääb teada saamata), et keegi on mõne minu ettevaatamatult pillatud läbimõtlemata märkuse pärast midagi tegemata jätnud. Ja see oleks küll väga halb, üldsegi mitte hea.

Tungla ainetel esinevad sõnavõttudega veel Ivo Linna, Berk Vaher ja Linnar Priimägi.

Proosatekste pakuvad Livia Ulman, Reet Kudu, Raido Õis ja Jan Kaus, kes kirjutab: “Sellest hoolimata, et mulle meeldib kirja panna mõtisklusi, mille eesmärk on heita olemisele mingitki valgust, on selgemast selge – ma ei oska elada. Mõnikord on tunne, et pole mõtet püüdagi.” Sarnane pessimistlik meeleolu vaatab vastu ka teiste eelnimetatud autorite töödest.

Samuti on tavapärasest süngem Toomas Kalli mõtteharjutus teemal, kuidas Eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid, kus Kall jõuab Maimu Bergi matkides selleni, et Joosep Tootsist saab “Stalini toore karakteri leebem põhjamaine variant”.

Aapo Pukk on lasknud avaldada “Isa portree”, mis on peen ja tundlik, mõtlemapanev, aga samas jällegi… ka valus.

Mugavuspoliitik ajab taas jama

Mugavuspoliitik Andres Herkel heietab kokku kohutava segapudru, mille peale siiski ei saa jätta kurjalt märkimata: milleks on vaja avaldada sellist asjatundmatut jama, kus žongleeritakse autoriteetsel toonil teemadega, mida autor tegelikult ei valda?

Näiteks kuulutab Herkel hoogsalt: “Macroni loosung Ni de droite, ni de gauche – ei parem ega vasak – kõneleb veel ühe lõpu võimalikkusest. See on traditsioonilise parem- ja vasakpoolsuse lõpp. Rohkem kui kaks sajandit tagasi võeti need mõisted Prantsusmaa parlamendis kasutusele selle järgi, millised jõud juhataja poolt vaadates kummale käele jäid. Nüüd aga tõuseb noorusliku puhanguna esile mees, kelle sõnum on see vastandus lihtsalt lammutada.”

Jumal hoidku! Paistab, et Herkel on küll teadlik sellest, kust mõisted parem- ja vasakpoolsus pärinevad, kuid täielik võhik kaasaja Prantsusmaa poliitikaelu teemadel ega ole seetõttu kuulnud üldse mitte midagi tsentristlikust traditsioonist, mida esindas presidendina ka Valéry Giscard d’Estaing, kes oli ametis aastatel 1974-1981, ning pakkus sel sajandil varem juba kolmel korral presidendivalimistel François Bayrou, kelle toetusbaasi, võrgustikud ja ka loosungid Macron nüüd lihtsalt üle võttis, kusjuures tsentristide eesmärgiks on mitte parem-vasak jaotuse “lammutamine”, nagu Herkel väidab, vaid nende pooluste ühendamine, valitsemine keskelt.

Meenus, kuidas sama mees kuulutas 2008. aastal, kui Barack Obama valiti USA presidendiks, et Prantsuse ühiskond ei ole millekski selliseks valmis, sest “kuigi Pariisi ja ka väiksemate linnade tänavapildis on mustanahalisi rohkesti, pole ma kohanud ühtegi Prantsusmaa valitsuse, Rahvusassamblee või Senati liiget, kes oleks niisama tõmmu, kui on Obama”, kuigi just samal ajal kuulus Prantsusmaal konservatiivide valitsusse Obamast märgatavalt tumedama nahavärviga Rama Yade ja parlamendivalimistel oli mustanahalisi kandidaate isegi Rahvusrindel, aga selline on Eesti “ekspert-poliitikute” tase, mis parata. Lihtsalt kahju kodanikest, kes sellist pseudointellektuaalset jura taluma peavad.

Arvustused valmistasid pettumuse

Margus Ott arvustab Aare Pilve luulekogu “Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007-2015)”, aga ma ei suutnud seda arvustust pikalt lugeda, toon siin ühe suvalise stiilinäite: “Kõik eespool mainitud aspektid töötlevad ka subjekti: meenutuses endaga kontaktis olemine, mis toob subjekti kokku tema olemise teatava jõuga; tajumises oma teiste jõudude nüansseerimine; unenäos ülessulamine, mittemeetriliseks muutumine; aja neljandas aspektis lendumine.” Selline hookus-pookus.

Maarja Kangro arvustus Mihkel Muti romaanile “Eesti ümberlõikaja” oli õnneks loetavam. Tema sõnul ei ole tegu “mitte niivõrd iroonilise, kuivõrd karikatuuriraamatuga”, aga Muti pildid on “sageli nii ülekarikeeritud, et muutuvad kuivaks.” Ei tekitanud tahtmist seda raamatut lugeda.

Kaupo Meieli arvustus Urmas Vadi “Neverlandi” kohta andis juba pealkirjas mõista, et tegemist on mingi peenisejuraga. Selle peale hüppasin kohe viimase lõigu juurde, mis lõpeb sõnadega: “Hoia kõva, Urmas!” Meieli sõnul võib “Neverland” olla “lõbustav, ehk isegi huumoriküllane romaan, aga jätab ometi hinge lootusetuse.” Ma vist ei taha seda lugeda.

Peeter Helme märgib, et I. V. vanglaromaan “Aedniku päevik” oleks vajanud “veel ühte, kahte või lausa kolme toimetamis- ja lühendamiskuuri, ent täidetud on paar olulist eeltingimust: autor teab, millest ta räägib, ja…”

Lühidalt: ise võiks neist lugeda ehk Pilve luulekogu, kui see kusagilt kätte puutub, kuigi just selle kohta kirjutatud arvustus oli minu meelest küllaltki loetamatus stiilis, vähemalt kohati.

Vaapo Vaherilt on pikem, päris huvitav käsitlus Ernst Enno elust, loomingust ning selle retseptsioonist. Toob muu hulgas välja, kuidas mõningad kriitikud, näiteks Suits ja Tuglas, teda maatasa üritasid teha. Noh, vähemalt panid tähele, võinuks ju ka lihtsalt maha vaikida.

Lugesin veel Peeter Oleski kirjutist Peeter Tulvistest, Tartust ja psühholoogiast. “Ma ei saa lõpetada käesolevaid ridu tõdemusega, et niisugune professor Peeter Tulviste oli. Ta oli märksa suurem kui mõni lehekülg tema mälestuseks. Mis on selle suuruse mõõduks? Töö ja tulemused,” kirjutab Olesk lõpetuseks. Sama võib öelda ka Loomingu kõnealuse numbri kohta: see on märksa suurem kui vaid minu kokkuvõte. Kel huvi, see lugegu ise!

Ma ei ole luuletaja

Kuna ma olen mitteluuletaja, siis olen kirjutanud luuletusi peamiselt teadmata põhjusel ehk oma lõbuks (see tähendab: lihtsalt selle pärast, et olen inimene), aga nüüd sai osa neist koondatud luulekoguks “Stereofooniline vaikus: luuletusi aastaist 1995-2002”, mille väljaandmiseks praegu Hooandja kaudu toetust kogun.

Võib juhtuda, et ainus viis selle luulekogu hankimiseks ongi toetada selle väljaandmist, sest ei ole kindel, et seda hiljem kusagilt osta saab. Teine võimalus on jagada ühte Facebookis tehtud postitust ja jääda lootma õnne peale, sest kavatsen loosida välja ühe luulekogu iga kümne jagaja kohta (seda muidugi üksnes juhul, kui Hooandja kaudu vajalik toetus kokku tuleb).

See luulekogu on pühendatud neile, keda enam ei ole, sealhulgas mulle endale – tehtud valik võinuks ilmuda enam-vähem samal kujul juba 15 aastat tagasi, kui ma olin 21-aastane, sest uuemaid luuletusi selles ei ole. Mõnda teksti olen küll veidi kohendanud ka hiljem, nüüd luulekogu toimetamise käigus, aga suuri muudatusi ei ole neis teinud.

Need luuletused peegeldavad minu toonaseid otsinguid, väljendavad toonaseid mõtteid ja tundeid, salvestavad hetki möödunud ajast. Ma küll ei tea, kui hästi suudavad need kõnetada nüüd neid, kellel ei ole nendega seotud mingeid nostalgilisi mälestusi, kuid loodetavasti on neist võimalik enda jaoks siiski midagi leida.

Oma vanu luuletusi üle lugedes avastasin, et neis leidub palju siirust, aga ka teravmeelitsemist, irooniat ja sarkasmi, mis on noorukitele sageli omane. Teistele võib see kohati tabamata jääda, sest trükitud tekst ei suuda anda alati edasi seda tooni, millega miskit on mõeldud. Mõnda asja võidakse mõista hoopis teisiti kui mina seda mõtlesin.

Nii mõnegi teksti puhul võib tekkida ka küsimus, kas sellist pahna maksab üldse avaldada. Leidsin, et objektiivsuse huvides on need kõik seal omal kohal. Need annavad esindusliku läbilõike minu toonasest luuleloomingust. Tegelikult saigi sinna pandud pea kõik eestikeelsed luuletused, mis mul sellest ajast on säilinud. Kokku umbes 70-80 teksti.

Kuna mul ei ole vähimatki ettekujutust, kas või kui suurt huvi selle raamatukese vastu võidakse tunda, siis otsustasin anda selle välja suhteliselt väikeses tiraažis (200-250 eksemplari) ja koguda Hooandja kaudu nüüd nö. ettetellijaid. Kas ilmub ka järgmine kogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 2003-2017, see sõltub sellest, kuidas läheb käesoleval projektil.

Ei ole ju mõtet lasta trükkida raamatuid lihtsalt selleks, et need hiljem endal kusagil toanurgas kastis seisaksid ja tolmuksid. Või siis niisama laiali jagamiseks inimestele, kes need ehk küll viisakalt tänusõnadega vastu võtavad, kuid pärast võib-olla kordagi ei ava. Maailm on juba niigi täis raamatuid, mida keegi ei loe.

Baudelaire “Kunstlikud paradiisid”

Prantsuse luuletaja, tõlkija, kriitik ja esseist Charles Baudelaire (1821-1867), kelle luulekogu “Kurja lilled” ilmus Loomingu Raamatukogus tema 100. surma-aastapäeva puhul 1967. aastal, esineb nüüd, mil tema surmast möödub peagi juba 150 aastat, eesti lugejate ees oma nö. osaluseksperimendi korras valminud traktaadiga hašiši ja oopiumi mõjust inimesele (prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak). Lisaks on samas avaldatud “võrdlus veinist ja hašišist kui individuaalsuse mitmekordistamise vahendeist”.

Vikerkaare toimetaja Aro Velmet leidis, et “Kunstlikud paradiisid” on tegelikult poeem, kus “nagu luules ikka, on kirjutise objekt vaid pealispind”, ning see on lausa “geeniuse vääriline saavutus: kirjutada näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett, selle varjus aga lammutada kodanlikud väärtused pilbasteks ning ehitada üles uus, tõeliselt modernne moraalifilosoofia.”

Mina sellest küll nii suures vaimustuses ei ole. Baudelaire’i luuletused on kohati päris loetavad, aga see traktaat muutub sageli lihtsalt tüütuks heietamiseks, kuigi sisaldab tõesti ka kaunis poeetiliselt kõlavaid kohti, näiteks:

“Kuid järgmine päev! Kohutav järgmine päev! Kõik jõuetud, kurnatud organid, pingul närvid, pealetikkuvad nutuhood ja võimetus ühele tööle keskenduda annavad teile julmalt märku, et mängisite keelatud mängu. Eelmise päeva valgustatusest ilma jäetud närune loomus on ise nagu pidusöömaaja jäänused. Eelkõige on löögi all tahe, väärtuslikeim vaimuomadustest. Öeldakse, ja see on peaaegu tõsi, et aine ei põhjusta ühtki füüsilist vaevust, vähemasti mitte ühtki tõsist vaevust. Kuid kas võib väita, et teovõimetu mees, kes suudab üksnes uneleda, on tõepoolest heas vormis, olgugi et tema ihuliikmed kenasti töötavad?”

Mind veidi häirib see, et Baudelaire rõhutab korduvalt füüsiliste vaevuste puudumist. Lugejatele võib jääda sellest ekslik mulje, et nii ongi. Võis ju tõesti olla, et pidevas narkojoobes viibides tundis ta ise ainult tahtejõu nõrgenemist, aga meile on teada, et see lugu lõppes tema puhul ränga rabanduse ja halvatusega. Võib siis nähtavasti öelda, et tahtejõud jättis teda lõpuks täiesti maha.

Baudelaire rõhutab samas tabavalt, et meelemürgid ei ava indiviidile midagi peale tema enda ja inimesed võivad küll kujutleda, et “hašiš annab või vähemasti suurendab geniaalsust, kuid nad unustavad, et hašiši loomuses on vähendada tahtejõudu ja sedasi kingib ta ühest küljest juurde seda, mida teisalt võtab, andes meile kujutlusvõime, mida kasutada pole võimalik.”

Minu meelest ei ole see üksnes näiliselt uimastite eest hoiatav pamflett. Baudelaire hoiatab nende eest päriselt, kiites seejuures täiesti otsesõnu ka keelupoliitikat. “Mitte ükski mõistlik riik ei suuda püsima jääda, kui seal pruugitakse hašišit,” leiab ta oma kogemustele tuginedes. “Kui mõne valitsuse huvides oleks valitsetavaid kõlbeliselt rikkuda, siis ei tarvitseks tal teha muud, kui julgustada neid hašišit pruukima.”

Ma ei tea. Võib-olla paistab see mingist “modernse moraalifilosoofia” vaatepunktist tõesti kuidagi teisiti ning ma tuginen liigselt nendele kodanlikele väärtustele, millest mõni on teinud endale klassikalise õlgmehikese, aga mulle tundusid need hoiatused küll päris siirad. Lihtsalt tekst muutus kohati liiga venivaks.

Looming nr. 3, 2017

Loomingu kõnealuse numbri kõige huvitavamaks osaks on ilmselt ülevaated möödunud aastal avaldatud luulekogudest ja proosaraamatutest.

Maarja Pärtna andmetel ilmus 2016. aastal 99 täiskasvanutele mõeldud algupärast eestikeelset luulekogu. Kõiki neid ta loetlenud ei ole. Minul on nimetatutest loetud ainult Aleksandra A. T. “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”, millest ka siin veidi juttu sai tehtud.

Ega ma neid uusi luulekogusid palju rohkem lugenudki, vähemalt mitte klassikalise luuleraamatu kujul. Ste Wou oma sai loetud veebist, Juhan Aru “Vähemalt täna” oli vormistatud plaadiümbrisena, Contra “Minu Läti” mahutatud reisiraamatusse. Sedasi arvestades koguneks neid uusi luulekogusid eelmise aasta kohta tõenäoliselt üle paarisaja.

Esialgu üllatas, et Pärtna ülevaates ei olnud üldse mainitud Silvia Urgase debüütkogu “Siht/koht”, aga siis vaatasin, et see oli sees juba eelmises aastaülevaates. Mõneti eksitav, sest raamat ilmus tegelikult 2016. aasta jaanuaris, kuigi sisse märgiti aastaks 2015. Nii jäi eelmise aasta kõige hinnatum ja enim tähelepanu saanud luulekogu Loomingu aastaülevaatest nüüd täiesti välja.

Kui uusi algupäraseid luulekogusid ilmub Eestis mahus, mis võimaldaks ühel inimesel neist hea tahtmise korral tõesti täieliku ülevaate saada, siis proosa puhul oleks see muidugi mõeldamatu. Kaupo Meiel ei ole hakanud selles osas mingit statistikat tegema, vaid esitab ülevaate ilukirjandusliku dialoogi vormis. Tema poolt mainitud teostest on käinud siit (minu silme alt) läbi Kai Aareleiu “Linnade põletamine” ja Katrin Johansoni “Atlantis abajas”, aga ka Mart Kadastiku “Nüüd ma siis kirjutan”.

Kuna korraliku ülevaate koostamine aasta jooksul ilmunud proosaraamatutest on ühe inimese jaoks sisuliselt ülejõukäiv ülesanne, sest isegi parima tahtmise korral ei suudaks ju keegi neid kõiki üksinda läbi lugeda, võiks Looming lasta kirjutada edaspidi selliseid ülevaateid vähemalt romaanide ja novellikogude kohta eraldi. Viimaste hulgast on käinud siit läbi näiteks Elo Viidingu “Lühikesed ja lihtsad lood”, mida Meiel ei maini üldse.

Täiesti omaette teema on selliste autoritega, kes on küll tihedalt Eestiga seotud, kuid kelle teosed ilmusid algselt mõnes teises keeles, nagu Sofi Oksaneni “Norma” ja David Messeri “Sigmund”. Minu arvates vääriksid ka nemad eraldi aastaülevaadet. Samuti debüütromaanid, sest kui panna seal kõik asjad ühte patta, siis on lõpuks tulemuseks lihtsalt laialivalguv heietamine, mis ei anna head ülevaadet millestki.

Luuletistega esinevad Loomingu selles numbris Asko Künnap, Indrek Hirv, Marko Kompus, Alo Lõhmus, Kärt Hellerma, Kai-Mai Olbri (raamatud laual / on toit, mida süüakse / vaid silmadega ja muusiku käed on / pillidesse peidetud / helide leidjad ja kui sul puudub suund, / siis ei piisa sellest, et / on paat ja vesi). Avo Üprus on kirjutanud kaks lehekülge loetamatut teksti… lühivormidega astuvad üles veel Mats Traat, Mihkel Mutt (loetav), Mari Saat (asjalik), Ira Lember (huvitav teema, vanadest näitlejatest), Elvira Mihhailova (samuti põnev, unustatud luuletajast), Toomas Kall (kuidas Jan Kaus “Kevadet” kirjutaks).

Andrus Kivirähk on kirjutanud näidendi “Vaimude tund Koidula tänavas”, mille tegevus leiab aset Tammsaare muuseumis (esietendub täna). Avaldatud on Toomas Haugi kõne tiitli “Klassiku sõber” (seda jagab Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts) üleandmisel Heidi Sarapuule; Maarja Vaino mõtisklus, mille kohaselt Tammsaare loomingu võtmeprobleemid on seotud kiusatusega (haakub hästi Kivirähki näidendiga, mõlemas muu hulgas juttu sellest, et Tammsaare lähtus sisuliselt Piiblist).

Toomas Pauli juba 2011. aasta lõpus kirjutatud esseest “Teksti polüfoonilisus”, mis räägib raamatutest tema elus: “Olen kirjeldanud oma noorpõlve lugemisi ja lektüüri ühes autobiograafilises raamatus, ja korrata ei ole mõtet. Pigem mõtiskleda, miks siis mind kuigivõrd ei paelu ilukirjandus ega romaanid, vaid tarbekirjandus.” Skeptikud ütleks selle peale muidugi, et ka tema armastatud teoloogia on rohkem ilu- kui tarbekirjandus, segu vanadest muinasjuttudest, fantastilistest väljamõeldistest ja luuludest, mida tajutakse millegi praktilisena üksnes usu tõttu. Võib-olla on siis asi lihtsalt selles, et Piibel on nii võimas kirjandusteos, mille kõrval muu looming ei olegi usklike silmis enam väga tähtis.

Eda Ahi arvustab Berit Kaschani luulekogu “Ma naeran magades”, leides, et see ei meenuta tervikuna ühegi teise nüüdisaja luuletaja loomingut, ent “kui tahta tõmmata kirjandusloolisi paralleele, kipub kogu lugedes temaatiliste põhihoovuste, leidlike kujundite ja stiilse iroonia poolest vägisi meenuma Betti Alver, eriti tema “Torma ja tuli”, mis…”

Rolf Liiv kirjutab Kaur Riismaa kogu “Soekülm” kohta, et see “on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele” ning see “on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos.” Asta Põldmäe aga kirjutab, et Mathura “Jääminek” on “väga terviklik teos”, milles “näib tuikavat uute proosateoste tõotuslikku kuma.”

Leo Luks arvustab Kalle Käsperi “Filosoofilisi novelle”, märkides, et “pealkiri ongi selle kogumiku kõige suurem õnnestumine, kuid ometigi on ta eksitav, omamoodi vingerpuss lugejale”, sest filosoofilised probleemid vilksatavad aeg-ajalt üksnes taustal. “Filosoofilisi novelle” on “kerge ja põnev lugemisvara, segu olmekirjandusest, põnevikust ja krimikirjandusest. Sobilik näiteks suvel randa kaasa võtta…”.

Janika Kronberg kirjutab kirjanduskriitik Arno Oja artiklite kogust “Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989-2016”, leides sealt ka üht-teist, mis väärib arvustamist, näiteks: “Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mida ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba…”.

Eesti PEN-i president Kätlin Kaldmaa, kes valiti eelmise aasta sügisel ühtlasi organisatsiooni PEN International välissekretäriks, kirjutab selle ühenduse töödest-tegemistest. Tänavu toimub nende iga-aastane suur rahvusvaheline kongress Ukrainas.

Kai Aareleid kirjutab pikemalt 2016. aastal Finlandia preemia saanud Jukka Viikilä romaanist “Akvarellid Engeli linnast”, mis peaks ilmuma eesti keeles selle aasta sügisel. Peeter Olesk aga Hannu-Pekka Lappalaineni raamatust “Lukijan silmin. Matkalla Kafkaan, runoon ja Viroon”. Avaldatud on veel kirjanike liidu järelehüüd Lembit Kurvitsale.