“Alone in Berlin” (2016)

Saksa-Prantsuse-Briti koostööfilm, mis põhineb Hans Fallada (1893-1947) kuulsal romaanil, mille pealkiri on saksa keeles mitte “Allein in Berlin”, vaid hoopis “Jeder stirbt für sich allein”.

Romaan põhineb omakorda tõestisündinud lool.

Otto ja Elise Hampel olid tavalised saksa tööinimesed, kes toetasid natsionaalsotsialiste, kuid muutusid siis nende režiimi oponentideks, mistõttu nad lõpuks selle poolt hukati.

Otto (1897-1943) töötas Siemens-Schuckertwerke kaablitehases ning kuulus aastatel 1928-1933 paramilitaarsesse organisatsiooni Teraskiiver, mis kujutas endast rahvuslik-konservatiivse Saksa Rahvusliku Rahvapartei sõjalist haru.

See erakond tegi natsidega tihedat koostööd ja aitas neil Saksamaal võimule tulla, saates ennast pärast, kui erakondi juba keelustama hakati, ise laiali. Paljud selle liikmed astusid 1933. aastal NSDAP ridadesse, kuid teised leidsid, et saksa rahvuslus ja natsionaalsotsialistlik ideoloogia ei sobi kokku. Sellegi poolest jätkasid nad natsidega koostöö tegemist.

Nimetatud erakonda kuulusid muide ka paljud 20. juuli vandenõuga seotud tegelased, kes hukati 1944. aastal Hitlerile sooritatud tapmiskatse pärast. Nende sündmuste kunstilise käsitluse annab näiteks mängufilm “Valkyrie” (2008), kus mängib peaosa Tom Cruise.

Elise (1903-1943), neiupõlvenimega Lemme, töötas koduabilisena ning osales 1936. aastast alates aktiivselt natsionaalsotsialistliku naisteühenduse, see tähendab NSDAP naisteorganisatsiooni tegevuses.

Pärast seda, kui Elise vend 1940. aastal Prantsusmaa okupeerimise käigus langes, hakkas abielupaar aga levitama postkaarte, millele oli kirjutatud lühikesi üleskutseid osutada vastupanu natsionaalsotsialismile ja saboteerida sõjaplaanide täideviimist.

Kahe aasta jooksul jätsid nad Berliinis avalikesse kohtadesse üle kahesaja sellise postkaardi, mis anti peaaegu kõik leidjate poolt üle gestapole. Lõpuks tabati nad tänu ühe pealtnägija vihjele, mõisteti süüdi sõjajõudude õõnestamises ja riigireetmise ettevalmistamises ning hukati.

Kui 1943. aastal sai nad üles andnud naine kohtus antud tunnistuse eest 3 riigimarka ja 10 penni, siis 1948. aastal mõisteti talle kaks aastat vangistust. Teda süüdistati kaasaaitamises inimsusvastastele kuritegudele.

Fallada sai Hampelite toimiku enda kätte 1945. aasta sügisel. Selle andis talle saksa kommunist Johannes Becher, hilisem DDR-i kultuuriminister, kellest oli saanud nõukogude okupatsioonitsoonis loodud Saksamaa demokraatliku uuendamise kultuuriühenduse president.

Becheri juhtimisel hakati ehitama üles uut, antifašistlikku kultuuri, ning ta pakkus, et Fallada võiks kirjutada Hampelite kohtuasjale tuginedes raamatu. Fallada lükkas selle pakkumise esialgu tagasi, öeldes, et ta ei osutanud ise mingit vastupanu, läks kaasa suure vooluga ega taha näidata ennast paremana kui ta oli.

1933. aastal Fallada tegelikult isegi korraks vahistati natsivastase tegevuse eest ja kuulutati hiljem vahepeal ametlikult ebasoovitavaks autoriks ning 1938. aastal oli ta juba Saksamaalt põgenemas, kuid mõtles siis viimasel hetkel ümber.

Lõpuks kirjutas ta siiski ka selle raamatu, mis valmis kõigest nelja nädalaga ning jäi tema viimaseks tööks, ilmudes trükist mõned nädalad pärast autori surma. Esimene väljaanne avaldati tugevalt kärbitud ja toimetatud kujul, et see vastaks paremini nõukogude okupatsioonitsoonis valitsenud ideoloogilistele nõudmistele. Nii ilmus see 1959. aastal pealkirjaga “Igaüks sureb omaette” ka eesti keeles.

2009. aastal tõlgiti romaan esimest korda inglise keelde, tuginedes seejuures Fallada algsele versioonile. Raamat osutus ootamatult edukaks ning uued tõlked ilmusid pärast seda ka itaalia, rootsi, soome, norra ja mitmetes teistes keeltes. Saksamaal oli tehtud selle ainetel filme juba varem, aga nüüd siis jõuti ka ingliskeelse linateoseni.

Romaan tugineb küll tugevalt Hampelite loole, aga ei järgi seda täpselt kõigis detailides ning film erineb omakorda romaanist. Saksa kriitikud on heitnud sellele ette liigset puisust ja emotsioonitust. Samuti seda, et kui ingliskeelsed näitlejad üritavad matkida saksa aktsenti, siis mõjub see tahtmatult naljakalt. Minu meelest sellest hoolimata täiesti vaadatav.

“Romanovid. 1613-1918”

Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” on riiulisse asetatuna sama paks nagu kogumik “20. sajandi mõttevoolud”, aga kui viimasest saab päris põhjaliku ülevaate möödunud sajandi filosoofilistest suundumustest, elufilosoofiast postkoloniaalsete uuringuteni, mis mõjutavad inimeste mõtlemist veel tänapäevalgi, siis “Romanovid” räägib uusaja edukaimast dünastiast, mis langes juba pea saja aasta eest.

Kuid leidub neidki, kes seda jätkuvalt taga nutavad. Ja eks mõned pea omamoodi monarhiks ka praegust Venemaa presidenti Vladimir Putinit. “Ajalugu ei kordu kunagi, aga ta laenab, varastab minevikust, kajastab ja riisub seda, luues hübriidi, midagi ainulaadset mineviku ja oleviku elementidest,” kirjutab Montefiore. “Romanovid on kadunud, kuid vene isevalitsuse kitsikus elab edasi.”

Kui vaatluse all on enam kui 300 aastat, siis ei saa isegi nii mahukas raamatus anda kaugeltki kõikehõlmavat pilti, paratamatult peab autor tegema mingeid valikuid. Neist kõige põhjapanevam puudutab muidugi vaatenurka ja stiili.

Montefiore käsitlus Romanovitest on laiemale lugejaskonnale suunatud teos, mis teenib ajaloo populariseerimise eesmärki, jutustades kaasahaaravat lugu, mis erineb tavalisest romaanist vaid selle poolest, et tugineb faktidele, konkreetsetele allikatele.

Montefiore alustaski kunagi romaanide kirjutamisega, kuid ei saavutanud nendega nii suurt edu nagu hiljem ajalooraamatutega. Siingi kasutab ta loo jutustamiseks pigem just neile omast tehnikat, mitte akadeemilist stiili. Seega võib see pakkuda huvi mitte üksnes tõsistele ajaloohuvilistele, vaid võib-olla veelgi enam neile, kes vaatasid südame põksudes tuntud Türgi teleseriaali “Sajandi armastus”.

See tähendab, et nende kaante vahelt leiab palju nn. kollast ajalugu. Montefiore pöörab siin kõvasti tähelepanu Romanovite intiimelule, tsiteerides minu meelest isegi põhjendamatult sageli nende vastavaid erakirju. Või, noh, põhjenduseks on nähtavasti see, et paljusid lugejaid taoline kroonika just huvitabki. Nii et siin on palju juttu abieludest, armukestest jms. asjadest.

Loomulikult ka sõdadest, võimuvõitlusest, kõikvõimalikest vandenõudest ja intriigidest. Palju vägivalda, jõhkrutsemist, toorust. Eelkõige seda, mis peaks mõjuma lugejatele kuidagi dramaatiliselt, kõnetama neid emotsionaalsel pinnal. Analüüsi on vähe ja poliitika nö. igavamast poolest ehk selle tegelikust sisust ratsutab Montefiore paljuski lihtsalt üle.

Lugesin raamatut peamiselt selle mõttega, et vaadata mida ta kirjutab Eestiga seonduvast. Ei kirjuta eriti midagi. Mõnda asja on põgusalt mainitud, läbi käib siit pärit baltisakslaste nimesid, aga üldiselt oleks vaja hoopis eraldi raamatut pealkirjaga “Romanovid ja Eesti”, mis võtaks luubi alla nende sidemed just selle paigaga siin. Montefiore raamat sobiks selle kõrvale ülevaateks nende loost laiemalt.

Samas peaks see olema kohustuslikuks lugemiseks kõigile neile, kes Eestis ikka veel monarhiat idealiseerivad ja ihalevad – saaks ehk lõpuks mõned logisevad kruvid paika.

Loomingu Raamatukogu 60

Kirjutasin selle pealkirja all juba paari nädala eest veidi kultuur.info blogis, aga see jutt siin on pühendatud Loomingu Raamatukogu juubeli puhul ilmunud erinumbrile, mis sisaldab kahte artiklit väljaande ajaloost.

Alustan viimasest, Anu Saluääre omast, kus on muu hulgas tsiteeritud ühte Loomingu Raamatukogu kolleegiumi koosoleku protokolli aastast 1986, kus leidub ka järgmine lause: “25. jaanuaril 1987 saab 30 aastat LR-i esimese numbri ilmumisest.”

Sel aastal tähistati 60. sünnipäeva juba 18. jaanuaril. Millal see esimene number siis tegelikult ilmus?

Toonasest ajakirjandusest saab teada, et tellimuste vastuvõtmise tähtaega pikendati 15. jaanuarini. 18. jaanuaril ilmus ajalehes Sirp ja Vasar rubriigis “Uusi raamatuid” küll juba Pentti Haanpää “Elu suurelt maanteelt” tutvustus, aga selle juurde lisatud pildil olev kaanekujundus erineb veidi päriselt trükitud raamatu omast. Mina ei tea, millal see siis tegelikult lugejate kätte jõudis.

Loomingu Raamatukogu ajalugu ei ole alati väga täpselt kirja pandud, nagu nüüd sellele pühendatud erinumbrist selgub. Võib-olla on siis tõesti ka isegi sünnikuupäeva osas põhjust asja veel põhjalikumalt uurida.

Kommunistid ja progressiivsed kirjanikud

Sirje Oleski artiklist jäi silma üks lause 1960-ndatel Loomingu Raamatukogus avaldatud raamatutest statistiliste ülevaadete koostamisel kasutatud liigituste kohta.

Olesk kirjutab, et “tagantjärele on üsna võimatu vahet teha kapitalistlike maade kommunistidest kirjanike ja välismaa progressiivsete kirjanike vahel, aga küllap rahustas niisugune jaotus sel ajal ideoloogiavalvurite südametunnistust.”

Minu meelest on vahet teha väga lihtne. Kommunistideks loeti need, kes olid mõne kommunistliku partei liikmed, näiteks Pierre Gamarra. Tavaliselt mainiti see siis ka eraldi ära.

“Sõja ajal võttis osa antifašistlikust vastupanuliikumisest, pärast sõda on kaasa löönud Prantsuse Kommunistliku Partei võitluses demokraatia ja rahu eest,” seisab Gamarra novellikogu “Päikesekonservid” eessõnas. “Ta kuulub tänapäeva prantsuse kirjanduse progressiivse suuna järjekindlamate esindajate hulka ning tema loomingu laadis võib täheldada väga tugevat kallakut sotsialistliku realismi poole.”

Kommunistid olid siis juba definitsiooni poolest progressiivsed kirjanikud. Teised välismaa autorid, nagu näiteks ameerika kirjanik-realist J. D. Salinger, loeti lihtsalt progressiivseteks kirjanikeks, sest nad ei olnud kommunistid.

Loomingu Raamatukogu trükiti Viljandis

Huvitav fakt on see, et vahepeal trükiti Loomingu Raamatukogu ka Viljandis, kuigi see kestis vaid mõned aastad ja tekitas siis omajagu segadust: “Ebakorrapärasust süvendab veel see, et iga neljas number trükitakse Viljandis, mistõttu juhtub, et hilisem number tuleb vahel enne müügile kui varasem.”

Olesk kirjutab, et “alates 1959. aastast tehakse osa tööd Viljandis, trükikojas nimega “Bolševik”. Sellest loobutakse siiski varsti, sest lugejad protesteerivad, et trükikiri on tuhm.”

Praegu vaatasin, et Viljandis trükiti Loomingu Raamatukogu veel 1962. aastal ning vähemalt need eksemplarid, mis mul riiulis leiduvad, on küll täiesti loetavad, ei erine kvaliteedilt Tallinnas trükitutest.

Trükikoda Bolševik asus toona Viktor Kingissepa nime kandnud Lossi tänaval, majas nr. 31, kus oli juba enne sõda trükikoda. Nüüd enam mitte.

Tsensuur jättis raamatuisse oma märgi

Palju tähelepanu on pööratud nendes artiklites muidugi tsensuurile, millega seoses…

“Reeglit, et liiduvabariigis võib avaldada ainult neid välismaa autorite teoseid, mis olid juba vene keelde tõlgitud, tegelikult ei olnud. See oli lihtsalt levinud praktika, sest niimoodi püüti ära hoida võimalikke avaldamiskeelde,” kirjutab Olesk.

“Üheks kriteeriumiks tõlgitavate teoste valikul oli nõukogude ajal see, et vastav teos – või vähemalt mõni sellesama autori teos – oli vene keeles ilmunud. Siis võis (peaaegu) kindel olla, et selle avaldamine eesti keeles ei tekitanud probleeme,” märgib Saluäär.

Võib-olla on huvitav teada, et eeltsensuuri märgiseks oli nõukogude ajal raamatutes MB- ja seal järel viiekohaline number.

Sakala Kalender 2017

“Sakala Kalender 2017” esitlus #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Viljandi Muuseumis leidis läinud nädala neljapäeval aset väljaande Sakala Kalender 2017 esitlus, millele järgnes Heli Grosbergi ettekanne Viljandimaa kirikutest ja inimestest nende ümber. Rahvast oli kogunenud nii palju, et käiku läksid kõik muuseumis leiduvad toolid (va. museaalid). Neil, kes sellele esitlusele ei jõudnud, ei ole vaja pikalt nukrutseda, sest juba 22. septembril toimub raamatukogus veel üks.

Sakala Kalender koondab oma kaante vahel mitte üksnes tavalist tabelkalendrit, pühade ja tähtpäevade loetelu, tuntud inimeste eludaatumeid ning muud sellist pudinat, vaid ka arvukalt lühemaid-pikemaid artikleid erinevatel teemadel, rahvavalgustuslikke kalendrijutte, nagu vanasti tavaks.

Esitlusel tekkis väike poleemika küsimuses, kas Sakala Kalender on praegusel ajal Eestis kõige vanem selline järjepidevalt ilmuv teatmik või mitte, aga ilmus see nüüd igatahes kahekümne kaheksandat korda ning selle taga oleva loomingulise kollektiivi eestvedaja Heiki Raudla ütles, et ta tahaks jõuda vähemalt kolmekümnenda numbrini.

Praegu vaatasin, et ma olen lugenud kunagi juba isegi selle esimesi numbreid, hiljem on vahepeal küll mõned vahele jäänud.

Sakala Kalender 2017Kalendrijuttude osa avab Raudla intervjuu kohalike juuksuritega, järgneb mitukümmend lehekülge Küllo Arjakase mälestusi elust ja tööst õpetajana Viljandis aastatel 1983-1986, seejärel Raudla intervjuu Bruno Koppeliga, kes sattus 1968. aastal Nõukogude Armees teenides Tšehhoslovakkiasse.

Raudla enda tekste on küll suht palju, aga nende hulgas leidub rida intervjuusid ja enamik artikleid pärineb siiski teiste sulest. Seega ei saa öelda, et tegemist on päris ühe-mehe-väljaandega (loomingulise kollektiivi nimekirjas on inimesi kuus, lisaks keeletoimetaja jne.).

Lugeda saab veel rahvajuttu Halliste pastor Uckist (elas 1689-1774, jutt pandud kirja 1823. aastal), kunstnik Vergine Liiv-Hillepi lühikest elulugu, pikemalt Härmade suguvõsast, samuti Vabadussõja ajal skandaalse Revalise tehinguga seotud tegelastest.

Ei puudu ka traditsiooniline intervjuu kohaliku ettevõtja Imre Michalskyga, kes kõnealuse väljaande sponsorina selles igal aastal oma vaateid avab. Teine sel aastal Raudlale intervjuu andnud ettevõtja on Ove Lainas.

Ülo Stöör esineb nüüd temaatilise sõnavõtuga Madisepäeva lahingu läheneva 800. aastapäeva puhul ning vahendab Jüri Tibari lugusid möödunud aegadest.

Kalendrijuttude aineks on saanud veel kunstnik ja teatritegelane Jaan Vanakamar, Köler ja Krimm, Põltsamaa Muuseum, Aleksander Strekavin (tegutses Viljandis aastatel 1916-1918), Eesti esivõistlused naisekandmises, Ramsi inimesed Teise maailmasõja keerises, teeninduskombinaadi Leola kroonika aastail 1953-1974.

Märt Moll kirjutab omavalitsuste reformist. Juttu on veel ka digifotograafiast, Viljandi antikvariaadist, Riho Mesilasest, raadio minevikust maal ja linnas, Kuivsaapa talust, Leon Pikkeri retkedest karkudel läbi Euroopa, niisama lühikesi lugusi minevikust, vanadest ajalehtedest jne.

Ära on toodud ka Friedrich Kuhlbarsi esimene luuletus ning arvukalt aforisme erinevatelt autoritelt.

Lühidalt: teemade ring on lai, lugemist jätkub kogu aastaks.

Esitlusel maksis Sakala Kalender 2017 kuus eurot, muidu maksab Viljandi Muuseumis kaheksa, veebist tellides on kallim.

Teine esitlus toimub siis järgmise nädala neljapäeval, 22. septembril algusega kell 17.15 Viljandi Linnagaleriis ehk raamatukogu kolmanda korruse suures saalis ning seal on külas Küllo Arjakas, esineb muidugi ka Raudla ise.

Lilli Suburg Jakobsonist

Seoses sellega, et esitasin Viljandi kaasava eelarve jaoks taas ettepaneku püstitada mälestusmärk Lilli Suburgile, pakkudes asukohana välja C. R. Jakobsoni monumendi vahetu lähikonna, toon siin ära 1887. aasta oktoobris Viljandis ilmuma hakanud esimese eestikeelse naisteajakirja Linda esimeses numbris ilmunud kirjutise, milles Suburg meenutab mõningaid Jakobsoni mõtteavaldusi. Teksti on veidi keeleliselt kohendatud, et see oleks kergemini arusaadav tänapäeva lugejatele.

Mitte Jakobsoni täit elulugu ei ole mul nõu üleskirjutada, mida meie vististi mõne teise, selle tarvis osavama sule läbi tundma õppima saame, vaid teda tema mõjuduses oma rahva elu kohta tahan ma teile, armsad suguõed, meelde tuletada, teid tema seestpoolt eluga natuke tutvustada.

On ju ka meie sugu, keda tema oma truu töötamise aegu terve rahva heaks igal pool meelde tuletas, keda ta tema väetimast seisusest ikka kõrgemale tõsta püüdis, kellele tema igal kohal ikka suuremat austamist päris, temale palju tänu võlgu. On ta ka meie poolt ära teeninud, et teda mitte ei unustataks.

Räägivad aga mehed tema kangelastöödest poliitikapõllul, kuidas ta tugeva käevarrega meie Eesti rahva edasisaamist toetanud, tema tuima vaimuelu elavamaks ärritanud, talle uusi elutee radu ette ära rajanud, siis laske meid, armsad suguõed, tema hellemaid hingekülgesi mäletades, temale ikka edasi tänulillekesi hauale külida, nagu tema peatöö, “Sakala” väljatulemise hakatusel tema eluaeda õnnesoovide lillepeenardega ehtida püüdsime.

Mina ise olen temale ka veel üsna iseäralikku tänu võlgu, sest tema on mind, kui naisterahvast, alles õigeks isamaa armastajaks teinud, tema on minu vaimusilmadelt katted meie mineviku kohta maha kiskunud, mind isamaa vaimupõllul töötama äratanud ja minu nõrka, arglikku peasse seks sule toetanud. Tema kannul olen siis ka oma nõrkade jalgade peal edasi kõndida püüdnud. – Kuni ta korraga aga meie eest kadus!

Veel suur õnn on mul selle poolest olnud, et temale aastaid sõpruses ligi olla, selle läbi ka mõndagi sügavamat pilku tema, kõige mehisema kindlameelsuse kõrval hellade tundmustega täidetud südamesse olen teha tohtinud. Seal on siis ka mõndagi sõna sõbralikkudes kirjades ilmunud, mille juhatusel mõndagi tema hingeomadustest ära tunda, tema väsimata ja vääramata kindlameelsust põhjendada võib.

Ja nendest sõnadest tahan siin, minu esimeses naisterahva-ajalehe numbris, mõne, mis tema auks ja suguõdede südame kinnituseks avaldada võin, ülespanna.

Kui C. R. Jakobsoniga oma vanemate majas, mida nüüd ka südamevaluga järele leinama pean, aastal 1873 tuttavaks sain, saime ka esimesest silmapilgust saadik kohe sõbraks. Kui temale selle “nii ruttu sõbraks saamise” üle oma imestust tunnistanud olin, vastas ta nende, igaühele tähtsate sõnadega:

“Üks vana tõelik sõna on, et: ütle mulle kellega sa leiba sööd, ja ma ütlen sinule, mis sinu teed ja tööd. Need inimesed, kes ühe vaimujärje peal seisavad, leiavad ennast ikka ülesse ja jäävad kokku, ning et meie nii ruttu sõbraks oleme saanud, ei tähenda muud, kui et meil ühed teed ja tööd, ja et meie ära tunneme, kuidas meie elu liig lühike on, et palju aega oma õnnest kinni hakkamisega tohiks viita. Ülemat vaimu teed ei käi palju inimesi, ja sellepärast oleme nagu teelised võõral maal: kui nad seal oma maa inimesega kokku juhtuvad, siis langevad, kes enne täitsa võõrad olid, ilma sõna lausumata teineteise hõlma.”

Ühes teises kirjas ilmutab ta oma arvamust sõprusest järeltuleval viisil:

“Mis on sõprus? Sõprus on armastus, ja ainult armastus võib maapealse elu taevariigiks teha. Ka ütleb üks vana tuttav vanasõna: nii palju kui sa armastad, nii palju sa elad. Armastuseta elaks inimene koletumat elu. … Kõigepealt armastus perekonna, kusjuurde ma ka sõbrad arvan, siis armastus rahva ja isamaa ja viimaks terve inimsoo vastu, see on see taevaredel, mida mööda selle maa peale taevariiki võib saada. – Aga kuidas avaldab ennast see armastus? Ta ilmub selles, et teistele elatakse. Meie elu põhjused võiks järgmistes sõnades tähendatud saada: “Nii palju kui keegi teistele elab, nii palju armastab ja elab ta.” Kui Kristus oma ligimeste eest suri, siis oli ta selle kõige suurema õnne korrale jõudnud, millele üleüldse jõuda võib.”

Ta oli ka suur laste armastaja, selle pärast ehitas ta esimest talve Vändras elades mõne moonaka lastele kui ka oma ligematele sõpradele jõulupuud. Meie tänu peale selle eest vastas tema:

“Kui Teie tahate, olen ma see kõige suurem iseenese armastaja, sest minu tegude otsus on ikka mu enese õnnetundmine. Teen ma teisi õnnelikuks, siis olen ise kõige õnnelikum, ja kas üks õnnelik inimene ei ole kadestamist väärt?”

Kui tema oma päriskohta Kurgjat osta tahtis, laitsin mina temale seda ostmist sellepärast ära, et temal sealt väga vaevaline oma toimetustele välja saada pidi olema, ja tema sõpradele niisama vaevaline sinna temale külla saada. Seal kirjutas ta:

“Sooviksin Teid täitsa selle minu plaaniga, et Kurgjale elama asuda tahan, ära lepitada. Pole ka võimalik pikkade ja halbade teede pärast tihti sõpradega kokku saada, siis jääb ometi kirjalik kooselamine ja teiseks tullakse seal mitmeks päevaks üksteise juurde külla, mis palju rohkem kaalub kui tihedad lühikesed võõruspeod. Lühikesed seltslikud õhtud on ajuti ka väga osavad, aga seal ei või seestpidine inimene rohkem pärida kui rõõmulikke silmapilkusi. Täiesti õnnelikuna tunnen mina ennast siis, kui mina mõnedeks päevadeks ennast oma sõprade keskel päris kodus olevat tunda võin, see on nende ligiolemise tundmuses oma toimetusi, oma eluviisi oma kodusel viisil edasi ajada võin” jne.

Arvan, et tema austusvääriliste südametundmuste põhjuste tunnistuseks, mida tema tegude läbi kuni surmatunnini veel kinnitatud on, enam rohkem avaldada pole vajagi. Mis on tema elu teist või muud olnud: elamine, enese täielik ohverdamine sõpradele, rahvale, sellega tervele inimsoole?

Sellepärast hüüate ka vist, armsad suguõed, minuga koos temale hauda järele: puhka rahus, kuna meie, sinu armastusi mäletades, oma armastuse lillekesi karedail eluteedel edasi ohverdada tahame!