Margit Prantsus “Juudi anekdoodid”

Neljapäeval esitletakse Tallinnas, Viru keskuse Rahva Raamatu kaupluses, kogumikku “Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris…”, mille koostaja Margit Prantsus rääkis sellest eile ka telesaates “Hommik Anuga”. Sealt võis jääda mulje, et raamatus leidub palju holokaustinalju, kuid tegelikult on seal vaid üks kild, milles juttu juutidest koonduslaagris. Ja sellegi olla kunagi jutustanud hoopis eesti luuletaja ja kirjandusteadlane Valmar Adams.

Juudid teevad holokausti teemal nalja küll, aga need naljad on ikkagi rohkem teatud eneseteraapia vorm, umbes nagu Tujurikkuja klipid “Küüditamine” või “Eesti otsib neonatsi”, mida ei võta hästi vastu kaugeltki kõik nimetatud rahvuse esindajad ja mis mõjuksid teiste poolt esitatuna täiesti kohatuna.

(Iraani ajaleht Hamshahri on korraldanud prohvet Muhamedi pilapiltide avaldamise vastu protesteerimiseks paaril korral holokaustiteemaliste karikatuuride võistluse, aga see tekitas vastakaid arvamusi isegi islamivabariigis endas – Iraani praegune välisminister on üritanud riiki sellest igati distantseerida ja peab holokausti kohutavaks tragöödiaks, president hukkamõistetavaks inimsusvastaseks kuriteoks.)

On siiski teemasid, millega eriti nalja ei tehta, sest… mille üle on seal naerda?

Prantsus on valinud välja põhiliselt selliseid nalju, mida räägivad enda kohta juudid ise. Need on rühmitatud teemade kaupa tähestikulises järjekorras, alates abielust ning lõpetades ümberlõikamisega. Kokku 40 teemat, umbes 250 anekdooti.

Lisaks nn. goldvinisme.

Mõne teema kohta on nalju rohkem, mõne kohta vähem. Suht palju on nõukogudeaegseid või nõukogude juutidest rääkivaid nalju. Ja selles raamatus kõige sagedamini mainitav linn on Odessa.

Näiteks üks looke juudi anekdoote rääkivate juutide kohta.

Kaks juuti jalutavad.

“Tead,” ütleb üks, “ära on tüüdanud, et kõik kogu aeg ainult juudi anekdoote räägivad. Justnagu teisi rahvuseid polekski olemas!

“Väga õige,” kiidab teine takka. “Ärme mingil juhul täna juudi anekdoote räägime.”

Väike paus.

“Kellest me siis rääkima hakkame?” küsib esimene kõhklemisi.

“Noh… kas või hiinlastest!”

“Hea küll, olgu hiinlastest. Näiteks see: kõnnivad kord Odessas kaks hiinlast, Nan Tan ja Mo Še…”

Tõele au andes tuleb siin märkida, et päris kõik selles kogumikus leiduvad naljad mulle naljakad ei tundunud. Aga selle puudujäägi kompenseerisid küllaga koostaja kommentaarid, milles ta tutvustas käsitletud teemade kaupa lühidalt juutide ellusuhtumist, kultuuri ja ajalugu.

Kummaline oli samas toimetaja (Loone Ots) eessõnas sisalduv väide, et “judeofoobia leidis rahvusriigi koidikul Eestiski pinda, aga suures plaanis on võõraste suhtes umbusklikud eestlased juutidega päris hästi läbi saanud.” Kui selle viimase poolega võib üldjoontes nõustuda, siis esimene tekitas nõutust.

Eesti Vabariik oli ju ikkagi esimene riik maailmas, kus juudid said kultuuriautonoomia, ning meie rahvusriigi loomine innustas otseselt juhtivaid sioniste (nagu Ze’ev Žabotinský, kes 1920-ndatel ja 30-ndatel korduvalt Eestis käis). Eestlaste saatuse võrdlemine juutide omaga oli juba üks C. R. Jakobsoni ja teiste 19. sajandi rahvusliku ärkamisaja tegelaste jutupunktidest ja suhteliselt palju juute võitles ka Eesti Vabadussõjas.

Judeofoobia leidis siinmail kandepinda eelkõige siiski Teise maailmasõja ajal ja seda toona Eestit okupeerinud imperialistlike ambitsioonidega natsionaalsotsialistliku Saksamaa mõjul (mitte meie rahvusriigi koidikul, vaid selle varjusurmas viibides).

Gorbatšov Eestis

1987. aasta veebruaris Mihhail Gorbatšovi poolt NLKP Keskkomitee peasekretärina Eestisse tehtud visiiti on William Taubmani uues raamatus, millest siin juba juttu sai tehtud, mainitud vaid möödaminnes.

Majandusreforme asuti kavandama kohe, kui jaanuaripleenum oli lõppenud. Veebruari keskpaiku veetis Gorbatšov paar päeva Lätis ja Eestis. Tal polnud veel aimugi Baltikumis peagi toimuvast suurest murrangust, aga ta teadis väga hästi, et 1940. aastal jõuga NSV Liiduga ühendatud ja sõja lõpul uuesti inkorporeeritud piirkond võib käituda tõrksalt. See võiski teda sundida andma lubadust, mis hiljem võis talle endale kätte maksta: pärast veel kaht või kolme rasket aastat saab Nõukogude majandus hoo sisse ja siis “muutub kõik lõplikult”. Aga enne kui see saab juhtuda, on vaja radikaalseid reforme.

Ühtlasi aga selgub samast raamatust, et Eestit soovitati Gorbatšovil külastada juba 1985. aasta märtsis, kui ta oli äsja ametisse saanud.

Keskkomitee sekretäride koosolekul 15. märtsil tegi Grišin ettepaneku, et provintside parteikomiteed tuleks kokku ja arutaks uue juhi direktiive. “Veel rohkem pleenumeid?” küsis Gorbatšov teravalt. “Milleks? Meil on ilma nende koosolekutetagi liiga palju ära teha. Ja mida siin arutada? Et mind valiti peasekretäriks? Mida on selle kohta öelda?” Samal koosolekul kordas Gorbatšov sedagi, mida ta oli öelnud peaministri asetäitjale, kes soovis korraldada uue juhi tervitamist koosolekul Tallinnas, kus antakse üle riiklik autasu Eesti liiduvabariigile. “Selleks pole mingit vajadust. Rahvas on tüdinud ja väsinud niisugustest tervitustest.”

Kahjuks ei selgu, keda selle “peaministri asetäitja” all täpselt mõelda tuleks. NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja oli sel ajal see sama Andrei Gromõko, NSV Liidu kauaaegne välisminister, kes oli pannud Taubmani andmetel juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Kui see oli tema, kes soovis korraldada 1985. aastal NLKP Keskkomitee uue peasekretäri tervitamist koosolekul Tallinnas, siis on see küll väga huvitav ja intrigeeriv kild.

Gorbatšovi 1987. aasta visiidi 30. aastapäeva puhul kirjutas sellest Maalehes eelmisel aastal pikemalt Jüri Ehasalu, kuid juba 1987. aasta märtsis avaldati samal teemal TASS-i ja ETA materjalide põhjal 64-leheküljeline raamatuke “Mõelda ja tegutseda uut moodi”, mis sisaldab ülevaadet Gorbatšovi käikudest ja kohtumistest kolme Eestis viibitud päeva jooksul, väljavõtteid vestlustest erinevate inimestega, mitmeid kõnesid ja veidi pilte.

Tervikuna on toodud ära Gorbatšovi esinemine 20. veebruaril ELKNÜ XX kongressil ning järgmisel päeval toimunud suurel kohtumisel Eesti NSV partei-, nõukogude ja majandusaktiiviga. Sellel kohtumisel esinesid ka Karl Vaino, Karl Rebane, Aleksei Moroz, Vladimir Beekman ja Enn-Arno Sillari. Avaldatud on ka nende sõnavõtud.

Võtmesõnaks oli toona loomulikult “uutmine”. Kohati on neid kõnesid lugedes lausa imelik mõelda, kui palju asjad (eriti majandussüsteemi ülesehitus) on vahepeal muutunud, kuid samas leidub ka selliseid kohti, mis kõlavad täiesti ajakohaselt veel tänapäevalgi.

Näiteks ütles Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees Vladimir Beekman, et kasvanud “ühiskondliku aktiivsuse kõigi positiivsete külgede kõrval peab ühtlasi märkima, et ta on esile toonud ka mõningaid ootamatuid raskusi. Ilmneb, et me oleme võõrdunud tõelistest diskussioonidest, oleme kaotanud oskuse argumenteeritult ning väärikalt vaielda, püüdmata oponenti salvata, mustata või naeruvääristada. Sellest puudusest peaksime kiiremas korras vabanema, sest tõelise vaidluskultuurita on vaevalt loota demokratismi edukat arenemist meie ühiskondlikus elus.”

Möödunud on juba enam kui 30 aastat, aga see mõte kõlab endiselt värskelt ega ole oma väärtust kaotanud. Paistab, et perestroika vajab jätkamist. Nii Eestis kui ka mitmel pool mujal.

William Taubman “Gorbatšov”

William Taubmani “Gorbatšov. Mees ja tema aeg” on muljetavaldav elulooraamat, mis valmistab Eestis osadele lugejatele ilmselt pettumuse, sest sellest jääb mulje nagu olnuks meie laulev revolutsioon “just a footnote in history”, kui kasutada ameeriklaste endi väljendit.

Eestis levinud müüdi kohaselt andis just laulev revolutsioon tõuke Nõukogude Liidu lagunemiseks, kuid Taubman näitab, et see toimus siiski palju ulatuslikuma sisemise kokkuvarisemise tagajärjel. Eestit mainib ta keskmiselt ühe korra saja lehekülje teksti kohta. Ainuke eesti nimi, mida siin korraks kohtab, on Georg Ots – tõlkija toob joonealuses märkuses välja, et see Nõukogude reisilaev, millel Gorbatšov ja tema nõuandjad 1986. aastal Reikjaviki tippkohtumise ajal elasid, oli Eesti Merelaevanduse parvlaev Georg Ots. Leedu ja Läti vilksavad läbi veidi sagedamini, sest seal läks tänavatel verevalamiseks, kuid üldiselt on Balti riikidest juttu suhteliselt vähe.

Vaatamata sellele õnnestus leida üks otseselt meid puudutav väide, mis tuli vähemalt mulle üllatusena. Nimelt mainib Taubman möödaminnes, et NSV Liidu välisminister Andrei Gromõko oli pannud juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Taubman sellel pikemalt ei peatu, aga teema on iseenesest ju väga intrigeeriv. Huvitav, mis asjaoludel see küsimus siis üldse tõstatus, kes need ettepanekud tegi, mida täpselt arutati? Võib-olla tasuks seda uurida mõnel Eesti ajaloolasel.

Tööd on selle raamatu kallal tehtud palju. Kui 2003. aastal ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamatut, mis võitis Pulitžeri preemia, kirjutas Taubman kakskümmend aastat, siis käesoleva teose valimimiseks kulus 12 aastat. Autor on töötanud läbi tohutu hulga materjali ning teinud arvukalt intervjuusid Gorbatšovi enda ja umbes poolesaja tema lähikonda kuulunud või temaga kokku puutunud inimesega, nende hulgas George H. W. Bush ja mitmed teised kunagi USA välispoliitikat kujundanud isikud.

Gorbatšovi läbikäimine ameeriklastega saab mõistetavalt palju tähelepanu, aga veelgi detailsemalt on Taubman käsitlenud tegelikult tema kujunemist ja võimumänge NSV Liidu ladvikus, suhteid abikaasa ja Boriss Jeltsiniga. Samuti on pikalt ja laialt juttu Saksamaa taasühinemisega seonduvast ja muudest Euroopa teemadest, rääkimata perestroikast ja glasnostist.

Kolmandiku raamatu mahust hõlmab periood, mis eelnes Gorbatšovi saamisele NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Peatutakse nii lapsepõlvel kui ka õpingutel Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema lähedaseks sõbraks kujunes Zdeněk Mlynář, kellest sai hiljem üks Praha kevade ideoloogidest. Gorbatšovi diplomitöö teema oli muide “Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”. Viimane peatükk on pühendatud aastatele 1992-2016. Muu hulgas on seal juttu Gorbatšovi suhtumisest Vladimir Putinisse ning tema poliitikasse, mis ulatub kohatisest toetusest ja mõistmisest kuni terava kriitikani.

Autori suhtumise Gorbatšovi võtab kõige paremini kokku tema enda kokkuvõte: “Hoolimata oma puudustest ja ebaõnnestumistest oma õilsate eesmärkide teokstegemisel oli ta traagiline kangelane, kes on väärt, et me teda mõistame ja imetleme.” On näha, et Taubman on üritanud olla võimalikult objektiivne, tuues ära ka Gorbatšovi kriitikute sõnavõtte (panegüürikasse ta ei lasku), kuid kokkuvõttes on tema suhtumine uuritavasse siiski mõistev ja heatahtlik.

Lõpetuseks tuleb aga siingi märkida sama, mida sai tehtud Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” puhul: sellise üldkäsitluse kõrvale oleks vaja eraldi raamatut “Gorbatšov ja Eesti”, mis võtaks luubi alla just selle osa tema tegevusest, mis puudutas otseselt meid. Ingliskeelsete autorite vaatepunkt on teine, nende silmis jääb Eesti alati kõrvalise perifeeria rolli, aga Eesti lugejatele on vaja ka selliseid raamatuid, kus meiega seonduv asub kesksel kohal.

“Churchill” / “Darkest Hour”

Kaks tänavu linastunud ajaloolist sõjadraamat, mille peategelaseks on Winston Churchill.

“Darkest Hour” räägib ajast, kui Churchill alles sai peaministriks ja sõjakabineti juhina natsionaalsotsialistlikule Saksamaale vastupanu osutamist organiseerima asus. Filmi tegevustik leiab aset 1940. aasta mais, lõppedes evakueerumisega Dunkirkist. “Churchill” kujutab seevastu 1944. aastal Normandia dessandile eelnenud nädalaid.

Mõlemas filmis keskendutakse Churchilli heitlustele Briti poliitika kujundamisel, isiklikele kõhklustele ja läbielamistele, ka tema suhetele sekretäri ning abikaasaga.

Lühidalt: need on paljuski väga sarnased filmid.

Mõlema puhul on kiidetud häid näitlejatöid (ühes kehastab peategelast Gary Oldman, teises Brian Cox), kuid kritiseeritud stsenaariume. Eriti teravalt on saanud pihta “Churchill”, milles mitmed kriitikud on näinud koguni katset hävitada Churchilli reputatsiooni.

Jah, lugu on ajalooliselt nii ebatäpne, et Churchilli biograaf Andrew Roberts märkis: “Oli hetk, mil ma mõtlesin, kas kogu see film on tegelikult üks peen komöödia, mis pilkab halbu sõjafilme, mitte sisuliselt kaugelt halvim sõjafilm, mida ma olen kunagi näinud.”

Ma ei imestaks, kui filmi stsenaariumi autor Alex von Tunzelmann (baltisaksa juurtega noor ajaloolane, kaugelt seotud Eestiga) asjale tõesti peene huumoriga lähenes, kuid pahatahtlikuks ei ole teda põhjust pidada.

Churchilli isiksus “on palju rikkalikum kui ükskõik milline karikatuur. Mina tahtsin uurida üht osa Churchilli elust, mis puudutas tema depressiooni ja haavatavust, sest need on aspektid, millega paljud inimesed saavad samastuda. See on lugu, mis mind liigutas: ma loodan, et see liigutab ka publikut,” kirjutas ta ajalehes Guardian.

“Leidub neid, kes reageerivad vastumeelselt igasugusele Churchilli depressiooni kujutamisele, sest nad arvavad, et see õõnestab tema staatust kangelasena,” lisas ta samas. “Minu meelest teeb see vastupidist. Suurim asi, mida me oma ajaloolistele ikoonidele teha saame, on pidada meeles, et nad olid inimesed.”

Arvukalt eksimusi ajaloolise tõe ehk faktide vastu sisaldab tegelikult ka “Darkest Hour”, kuid selle puhul ei ole neid teravalt kritiseerima asutud, sest seal toetavad need traditsioonilist käsitlust Churchillist kui suurest riigimehest, kes astus pimedaimal tunnil vastu “fašismi, sallimatuse ja vihkamise lainele”, nagu ütles režissöör Joe Wright.

“Darkest Hour” on kiirema tempoga, innustavam film. “Churchill” mõtlikum, traagilisema alatooniga. Hea on vaadata neid just selles järjekorras, kuigi kinodesse jõudsid need vastupidises. Ajalootundi mängufilmid ei asenda, aga kokku annavad need kaks huvitava kunstilise käsitluse ühest mehest Teise maailmasõja erinevates, pöördelistes etappides.

Lilli Suburgi viimased päevad

Kui eelmisel aastal sai toodud siin välja Lilli Suburgi mälestusi Carl Robert Jakobsonist, mis ilmusid 130 aastat tagasi tema poolt asutatud esimese eestikeelse naistele suunatud ajakirja Linda esimeses numbris, siis nüüd kopeerin ühe artikli 1923. aasta 23. veebruari Päevalehest.

Lilli Suburgi elu lõpul.

Elu on lühike unenägu, olgu ta kui tahes pikk; “ta kaob kui jutuajamine.” Nii on lõpnud Lilli Suburgi võrdlemisi pikk iga, 81½ aastat – mitte kõigile surelikele ei saa nii palju aastaid osaks. Pikk ja igav tundub vanadus neile, kes midagi ei suuda enam teha, kes peavad kibedusega tundma, et nad juba surnud on, enne kui surmaingel nende elulõnga läbi lõikab. Kuid Lilli Suburgist läks armulikult mööda vanadusnõtruse, töövõimetuse karikas, mida näit. isa Jannsen kümme pikka aastat tilkhaaval pidi tühjendama: enne unustusse langema, kui silmad pikale unele sulges.

Lilli Suburgi töö- ja võitlusrikkale elule järgnes ootamata, vaikne surm. Ta tundis enese viimasel ajal just vaimuvärskena.

Vanakeses elas noor süda, mis oma suguõdedega kaasa tundis, tuline vaim, mis ühiselu ja riikliste püüetega alati ühes elas ja kaasarääkimisestki keelduda ei suutnud, kui mõni nähtus tema elavat opositsiooni esile kutsus. Nii ilmus Valga lehes ja “Naiste töö ja elu” jõulunumbris, umbes kuu aega enne Lilli Suburgi surma, kiri “Armsad suguõed”, milles ta leegitsevas vaimus, sütitaval sõnal Eesti naist üles kutsub alkoholihukatuse vastu võitlema, keeluseadust nõudma. Kirjas ilmuv tuline vaim ei osuta kuidagi üle 80-aastast rauka autorina.

Lilli Suburgi imelik elusaatus, haigus, mis teda esimesel nooruse õitseajal seitsmeks aastaks tõvevoodile paiskas, pani teda varakult surma ja tema saladuste üle mõtlema. Selle haiguse ajal, mil ta pea õnneks täiesti terve oli, luges ja uuris ta suure hoolega kogu ilma klassikuid, filosoofilisi ja pedagoogilisi raamatuid. Intensiivselt tegi ta tegemist usuliste küsimustega ja töötas enesele dogmade küljes kleepivast inimlikust ebausust ja verisest fanatismist puhastatud, selgitatud usu Jumalasse ja Kristusse välja. Ta vaimuvallas tõeradu otsiv jalg juhtus ka müstitsismi ja spiritismi piiridesse, ja ta püüdis läbi tungida igavesest udust, mis ka selgemale kui mõistusele üleloomulikkuse väravas “seisa!” hüüab. Tema lõõmav, alati töötav vaim protesteeris energiliselt surma vastu, kes südamed lahutab, elu katkestab, tegevuse lõpetab. “Surnud olla on väga hea, kuid suremise aktsioon on hirmus,” ütles mulle kadunud kunstnik A. Weizenberg, kui temaga viimast korda enne tema surma rääkisin. Ka Lilli Suburg kartis seda suurt saladuslikku suremise momenti, mis tema usu järele uue, kõrgema elu sündimist pidi tähistama, samuti nagu inetumast tupest kaunis, särav liblik hiilgavail tiivul lendu tõuseb. Veel enam kartis ta pikaldast tõvevoodit, mis haigele enesele kui ka tema hoolitsejatele piinaks muutub.

Kõigist neist raskustest juhtis Lilli Suburgi saatus armulikult üle. Tema viimased elupäevad kujunesid järgmiselt: 27. jaanuaril oli ta kasutütar pr. Lammas Egerilt linna tohtri juurde sõitnud, vana kasuema tungival soovil, kes tema tervise eest alati mures oli. Korterisse jõudes, milles kolm veel elus õde Suburgi asusid, tahtis ta oma tütart apteeki rohu järele saata, kuid Lilli tahtis minna, ette tuues, et ta paari viimase päeva jooksul värskesse õhku jalutama pole pääsenud paha ilma tõttu. Kadunuke käis heal meelel üksinda väljas, ta tundis enese siis täiesti vabana. Omaste vastuvaidlemisest hoolimata ruttas ta oma kepiga kaunis pikale teele ja jäänud kauaks ära.

Kodus jutustas ta, et ta rohuga juba tagasitulekul oli olnud. Hommikul oli natuke külma olnud, pärast pisut lund riputanud, et jääd näha polnud. Ühe maja hoovivärava kohal oli ta kepp libisenud ja tema ise ristselili kukkunud, pead vastu teravat kivi trotuaari nurgal ära lüües. Teda aidanud möödaruttav sõdur jalule, kuid suurt valu ei ole ta tundnud. Edasi sammudes tundnud ta jõu raugemist, iseäranis nõrgad tundunud põlved, ühes osutunud valu peas. Lähema maja trepile istunud ta puhkama. Üks vanem naine, kes tema järel tulnud, pakkunud oma abi. Ta palunud end tuttavasse poodi talutada. Seal võtnud tuttav kaupmeheproua ta lahkelt vastu, asetanud ta tunniks ajaks diivanile puhkama ja kosutanud teda sooja piima ja maiustega. Koju tulnud ta üksi, ilma saatjata. Kui omaksed tohtri tahtnud tuua, naernud ta nende üle ja arvanud, et see muidugi mööda läheb, olevat ta ju raskematest hoopidest tervena pääsenud.

Õhtul olnud ta õige erk ja vaimuvärske, mänginud kasutütrega ja selle tütrega, kes ühe Riia lätlase või sakslase juures korteris on, kaarte ja naljatanud, et ta peas ikka vist mõne kruvi logisema on põrutanud, sest pea tegevat valu. Teisel hommikul sõitnud kasutütar koju ja raugake tõusnud üles teda ära saatma. Nii läinud mõned päevad, kuna ta ikka valu üle peas ja rinnus kaevanud. Enamasti viibinud ta voodis, selili, käed risti rinnal, mõtetes ja palvetes. Peavalu peletamiseks soovinud ta pead sooja veega pesta, kuid seda ei ole õed ilma tohtri nõusolekuta teha usaldanud, nii kutsuti vist 1. veebr. tohter. See lubanud küll katseks pead pesta, kuid seletanud õele, et ta kuklas veresoone olevat katki kukkunud. Tohtri ilmumisel ütelnud haige, et tal vist see kord surmaga tuleb arveid pidada, kuid ta ise lootnud ikka tervekssaamist. Tohter rahustanud teda ja käskinud haiguse vastu võidelda. Järgmisel päeval rääkinud ta juba segast juttu, kuna ta vaim hoolitsevalt kasutütre ja selle lapse ümber viibinud. Eraldi rääkinud ta ka suures mures õe Laura tulevikust, keda tema oma toetusrahast ülal pidas.

Kui õde tuppa astunud, leidnud ta oma suureks imestuseks haige aseme tühja. Haige seisnud ahju ääres ja seletanud, et ta Eeva (kasutütre tütar, kes kevadel Valga Saksa gümnaasiumi lõpetab ja lõpueksamiks valmistub) õigeks ajaks eksamile peab äratama. Õdede lahkel manitsusel lasknud ta end voodisse talutada ja uinunud rahulikult magama. Nii maganud ta ärkamata 6. veebruarini, mil kasutütar telegrammi peale linna rutanud. Kasutütre õrnussõnade ja suudluste ajal avanud ta veel kord silmad, vaadanud õnneliku pilguga omaste silmi ja nimetanud kasutütre nime, kui see küsinud, kas ta tema ära tunneb. Järgneval ööl märganud ta juures valvav kasutütar kella kahe ajal, et ta hingamine harvenenud. Ta äratanud õed ja pool tundi selle järel jäänud hingamine üsna soiku, kuna pulss juba varem tuksumast keeldunud. – Lilli Suburg oli selle ilma elavate hulgast lahkunud.

Lilli Suburgi matus.

Sõnum Lilli Suburgi surmast lendas üle kodumaa laiali ja tuli ootamata tema sõpradele ja austajatele. 8. veebruaril asetati tema kaduv põrm viimsesse rahuvoodisse ja viidi pühapäev, 11. veebr. jumalateenistuse järele kirikusse. Tema soov oli, et ta kord oma kodukohas, oma armsa emakese kõrval Vändra surnuaias võiks puhata, Vändras, kus ta esimest korda ilmavalgust nägi ja mille külge ta rohkete sidemetega oli seotud. Teisipäev, 13. veebruar määrati matmispäevaks.

Viimasel Tallinnas viibimisel avaldas kadunu soovi, et praost Mohrfeldt, keda ta tema inimlik-lahke iseloomu ja avara, puhta ilmavaate tõttu väga austas, tema sureliku osa kord emalikku mullapõue sängitaks. See soov leidis ka täitmist. Kell 10 matusepäeva hommikul täitus kirik matuselistega ja ilmusid ka leinapärjad puusärgi ümber. Ilmusid Valga koolid oma lippudega, iseäralist lugupidamist kadunu vastu näitas Valga Eesti naisgümnaasium. Matusekõne pidas õpetaja Kerg, palve praost Mohrfeldt Tallinnast, kooril laulis “Säde” segakoor. Ametlikule talitusele järgnes pärgade puusärgile paigutamine seltside, peaasjalikult naisorganisatsioonide poolt. Esimesena esines Mohrfeldt haridusministeeriumi saadikuna pikema kõnega, milles eraldi Lilli Suburgi tööd hariduspõllul meelde tuletati. Järgnesid järelhüüded ja soojad tänusõnad temale kui Eesti kooli edustajale, naisõiguste tulisele eestvõitlejale, kirjanikule, ajakirjanikule ja karskustegelasele. Esinesid saadikud Tallinna Naisliidu, Tartu Naisseltsi ja Naisühingu, Valga, Viljandi, Pärnu ja Võru naisseltside poolt. Valga õpetajate seltsi, tütarlaste gümnaasiumi, Pärnu karskusseltsi, Tallinna ajakirjanikkude ühingu ja seminari poolt. Koorilaulu saatel kanti puusärk surnuvankrile, millele pikk leinarong järgnes. Vaksalis asetati puusärk vagunisse, paigutati leinapärjad seintele ja siis rääkis praost Mohrfeldt südamlikud lahkumissõnad. Viimasele teele kaasa sõitis ainult õde ja kasutütar, sest teiste aeg oli piiratud nii pikaks sõiduks. Rong pidi 14. veebr. hommikul Lauri jaama jõudma, kuhu Vändra õpetaja läbi hobused vastu oli tellitud. Vändras oli hobuste vastusaatmisega eksitus, nad ilmusid alles õhtul 14. skp. kohale. Neljapäev, 15. skp. hommikul asetati lahkunu Vändra naisseltsi, koolide ja muusikakoori saatel igatsetud kodumaa mulda.

Vaikinud on suu, kes Eesti naist tema eluraskustes lohutanud, tema teadmatuses õpetanud, tema tuimusest on virgutanud, temale teed juhatanud pool aastasada. Kõrgete ideaalide poole rühkides ei leidnud ta mahti isiklike kasude heaks töötada. Kui haridusministeerium teda mitte vanaduspäevil kirjaniku pajukiga poleks toetanud, oleks ta seisukord väga haletsemisvääriline olnud. Ilma haridusministeeriumi abita poleks ka ta viimane soov: Vändra surnuaias viimast und puhata, täide läinud.

Tema on meile, Eesti naistele siiski, nii vaene kui ta ka ilmalikkude varanduste suhtes oli, suure päranduse jätnud: Eesti kooli, mille eest ta ei väsinud võitlemast, tema karskuspüüded, mis järeletegemist ihkavad, ja naisõigused, mille väärilised meie peame olema. Tema ootab aga ka seal õhukese mullakatte all, kas meie tema pärandust ka mõistame hinnata, kas tema mälestus meile püha on. Ta ootab mälestussammast oma hauale, mis ka tulevatele põlvedele teadustaks, mis ta meile on olnud. Mälestussamba põhikapitaliks on Tallinna Naisliit kümme tuhat marka annetanud ja loodab, et see suguõdede agaral tegevusel varsti nii suureks summaks kasvab, et veel selle aasta jooksul Lilli Suburgi hauale vääriline monument võiks püstitatud saada.

L. M.

Päevaleht, 23. veebruar 1923


Suburgi mälestussammas (autoriks skupltor Ferdi Sannamees, kelle ilmselt tuntuimaks tööks sai Tallinna Reaalkooli ees asuv Vabadussõja õppursõdurite monument) avati Vändra surnuaias siiski 1926. aastal, kui möödus 85 aastat Suburgi sünnist. Tegemist on sisuliselt lihtsalt hauasambaga.

Käesoleva kümnendi alguses, kui Suburgi sünnist möödus 170 aastat, hakkasid Pärnu naisteühendused arendama mõtet püstitada talle korralik mälestusmärk. Võimaliku asukohana käidi välja Johann Voldemar Jannseni kuju vahetu lähikond. Viimastel aastatel ei ole sellest plaanist enam midagi kuulda olnud. Ma ei tea, mis seisus Pärnus need asjad praegu on.

Pärnakate plaan oli kahe aasta eest samuti üks neist asjust, millest tõukus Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada talle mälestusmärk Viljandi. (Mõningatest muudest ajenditest sai tehtud juttu Facebookis.) Nüüd jõudis see viimaks kolmandal katsel kaasava eelarve rahvahääletusele. Eks nüüd siis paistab, kui vastuvõetav see mõte viljandlastele tundub ja kas selle asjaga on mõtet muid kanaleid pidi edasi liikuda või mitte.

Ernst Jünger “Marmorkaljudel”

Hiljem kuulsin vend Othot mauretaanlaste aja kohta ütlevat, et mis tahes eksitusest saab viga alles siis, kui sellesse kinni jäädakse. Tema väide tundus mulle veel tõesem, kui mõtlesin olukorrale, milles me olime, kui too ordu meid enda külge köitis. Allakäigus on ajajärke, mil hägustub vorm, mis elule seesmiselt ette on antud. Kui me sellesse vormi satume, siis kõigume siia-sinna nagu tasakaalu kaotanud olendid. Me vajume nürist rõõmust nürisse kurbusse, ja teadlikkus kaotusest, mis hoiab meeli pidevalt erguna, peegeldab nii tulevikku kui ka minevikku kütkestavamana. Me elame kas kadunud aegades või kaugetes utoopiates, samal ajal kui hetk kaob käest.

Niipea kui puudujääk meie teadvusse jõudis, püüdsime sellest vabaneda. Tundsime igatsust oleviku järele, tegelikkuse järele, ja oleksime läinud läbi tule ja vee, et igavusest pääseda. Nagu ikka, kui kahtlus on mestis küllusega, võtsime omaks vägivalla – ja kas pole vägivald mitte too igavene pendel, mis osuteid ringi ajab, nii ööl kui ka päeval? Niisiis hakkasime unistama võimust ja ülemvõimust ning niisugustest eluvormidest, mis liiguvad võitluses elu ja surma peale kartmatult üksteise vastu, olgu siis languse või triumfi poole. Ja me uurisime neid eluvorme põnevusega, nagu silmitsetakse söövitusjälgi, mis hape jätab lihvitud metalli peegelsiledale pinnale. Säärase kalduvuse puhul oli paratamatu, et mauretaanlased meile lähenesid. Nende juurde juhatas meid Kapten, kes oli surunud maha suure ülestõusu Ibeeria provintsides.

Ernst Jünger (1895-1998) oli mees, keda iseloomustati nekroloogides ja on kirjeldatud ka hiljem ilmselt kõige enam sõnaga “vastuoluline”, ning seda kahtlemata põhjusega. Ma ei hakka siin tema elulugu ümber jutustama, vaid viitan ühele Peeter Helme aastatetagusele kirjatööle, kus ta arvas, et kui Jüngeri raamatuid hakataks lõpuks eesti keelde tõlkima, siis neelaks neid “neonatsid ja lihtsalt end sõjaasjanduse huvilisteks nimetavad jopskid”. Helme tegi hiljem ka hea ülevaate Jüngeri jõudmisest eesti kultuuriruumi, mis muidugi näitas, et tema lugejate hulgas võiks olla ka veidi teistsuguseid inimesi.

Loomingu Raamatukogus ilmunud “Marmorkaljudel” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Katrin Kaugver) kuulub tänapäeval Jüngeri hinnatuimate teoste hulka. Seda ilmselt mitte üksnes kunstilistel põhjustel, vaid ka seetõttu, et see sobib poliitiliselt meie aega paremini kui need hoogsad sõjajutud, mis talle omal ajal kuulsuse tõid.

Ünenäoline mõistujutt “Marmorkaljudel”, mille tegevus toimub väljamõeldud maailmas, mis omas mõningasi kokkupuutepunkte tegelikuga, ilmus saksa keeles 1939. aastal ning seegi sisaldab palju vägivalda, tapmist ja sõda, kuid vormis, mis võimaldab tõlgendada seda nn. vastupanuromaanina. Goebbels olla tahtnud selle autori lausa koonduslaagrisse saata, kuid Hitleri vastuseisu tõttu siiski repressioone ei järgnenud ja raamat jäi lettidelt korjamata. Jünger ise nägi sellel avaramat tõlgendamisruumi ja vaidlused selle üle, kas tegemist oli vastupanuromaaniga või mitte, jätkuvad veel tänapäevalgi.

1972. aastal raamatule lisatud järelmärkuses kirjutas autor: “Lisandus minu kasvav allergilisus sõnale “vastupanu”. Mees võib oma aja võimudega kooskõlas olla, ta võib neile vastanduda. See on teisejärguline. Ta saab kus tahes näidata, mis mees ta on. Sellega tõestab ta oma vabadust – füüsiliselt, vaimselt, moraalselt, eriti ohus olles. Kuidas ta endale truuks jääb: see on tema probleem. See on ka igasuguse luule proovikivi.”

Helme ütles nüüd Klassikaraadios seda raamatut tutvustades, et seda võikski lugeda kogu poliitilist tausta kõrvale jättes. Kui seda nii teha, siis on minu lühike kokkuvõte: tüütult palju taplemist, aga omapäraselt poeetiline stiil. Aga kui siiski mõelda ka poliitilisele taustale, siis on muidugi huvitav otsida-leida teosest paralleele toonase Saksamaa ja Nõukogude Liiduga, mõtiskleda näiteks ridade vahele kirjutamise kunsti üle jne. Ma ei ole samas kindel, kas see neonatsidele ja teistele jopskitele hästi peale läheks, võib-olla tunduks see jutt neile liiga segane ja keeruline, liiga luuleline.

Te kõik teate seda tohutut ängi, mis valdab meid õnneaegu meenutades. Kui pöördumatult on nad küll möödas, ja armutumalt kui mis tahes kaugustega oleme neist lahutatud. Eks paista kõik pildid oma järelhelgis ju ka ahvatlevamad; me mõtleme neist nagu surnud armsama kehast, mis lebab sügaval mulla all ning mille ülev ning vaimne ilu meid nüüd võpatama paneb justkui kõrbemiraaž. Ja oma janunevas igatsuses kombime ikka ja jälle mineviku iga pisiasja, iga kurdu. Vägisi tundub, et me pole oma elu ja armastuse mõõtu päris ääreni täis saanud, ent ega kahetsus tegemata jäänut tagasi too. Oh, oleks see tunne meile elu igal õnnehetkel ometi õpetuseks!

Loe edasi seda lühikest katkendit!

Akadeemia nr. 8, 2017

Laurits Leedjärv kirjutab antroopsusprintsiibist ja universumi täppishäälestusest, mis on loonud võimaluse inimese tekkeks. “Võiks ju üsna kiretult kosta, et mis seal ikka, universum lihtsalt on selline ja teistsuguses ei saaks keegi sääraseid küsimusi esitada. Aga miks universum ikkagi on selline? See on ilmselt koht, kus vastus ei saa enam jääda puhtalt teaduse raamidesse. Mängu tuleb maailmavaade ja filosoofiline taust,” märgib ta.

Marek Volt kirjutab esteetilise hoiaku ontoloogiast. “Iga täisvereline esteetilise hoiaku teooria peab andma vastuse vähemalt kolmele küsimusele: mis on esteetiline hoiak, miks me peaksime millegi suhtes võtma esteetilise hoiaku ning mille suhtes üleüldse saab võtta esteetilist hoiakut,” teatab ta sissejuhatuseks.

Erki Tammiksaar kirjutab põlevkivitööstuse sünnist ja arengust Nõukogude Liidus aastail 1918-1945 ning selle seostest Eestiga. Nii Eesti kui ka Vene põlevkivitööstuse sünniajaks tuleks tema sõnul lugeda 1917. aasta 13. veebruar (ukj), mil Venemaa valitsus eraldas 1,2 miljonit rubla põlevkivikaevanduse rajamiseks Pavandu kõrtsi juurde. Kaevanduse rajamist alustati kevadel ja oktoobris oli see ekspluatatsiooniks valmis, kuid bolševike riigipööre ja sellele järgnenud kaos lükkasid kaevanduse käikulaskmise edasi. Päris huvitav lugu, läheb edasi Akadeemia järgmises numbris.

Avaldatud on Einar Lundborgi mälestused “Rootsi Korpusega Eesti Vabadussõjas”, mis oli seni saadaval ainult Rootsi Sõjaarhiivis hoitavas rootsikeelses käsikirjas. Küllaltki avameelne ja otsekohene tekst, mis annab realistliku pildi Rootsit värvatud palgasõduritest, nende motiividest ja käitumisest. Tõlkija Mart Kuldkepp märgib, et “õnnetud Rootsi vabatahtlikud Eestis on praeguseks enamjaolt unustatud, kuigi siiski mitte nii täielikult, nagu Lundborg kartis. Alates 1980. aastatest on nende kohta ilmunud järjest täienev rida eri põhjalikkusega käsitlusi nii Rootsi kui Eesti ajaloolastelt ja ajakirjanikelt, kuigi neist ühtegi pole vähemalt minu hinnangul põhjust veel piisavalt läbimõelduks ja täielikuks pidada. Tohisoo härra Carl Axel Mothander [rootslaste üks ülematest] naudib aga tänapäeva Eestis populaarsust, mis oleks tõsiselt üllatanud nii omaaegseid eestlasi kui ka rootslastest “mõrvareid”. Olgu Lundborgi mälestused siin mõningaseks vastukaaluks sellele ja mõtlemisaineks.”

Luuletusega esinevad Indrek Hirv ja Toomas Kiho. Arvustusi selles numbris ei ole. Lõpule jõuab järjejutuna avaldatud Galileo Galilei “Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt”, mida on ühtlasi pikemalt kommenteerinud Piret Kuusk.