Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.
Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.
Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.
Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.
Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.
Trumpile see peegeldus ei meeldinud
Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.
“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.
Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.
Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.
Võimuvõitluses vahendeid ei valita
Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.
Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.
Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.
Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.
Välispoliitika saab vähe tähelepanu
Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.
Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.
Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.
Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.
Bannon on jätnud liiga sügava jälje
Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.
Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.
Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.
Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.
Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.
