Kiri inimestele, kes loevad raamatuid

Postitus ilmus algselt kultuur.info blogis.

Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad, kirjutab Andres Laiapea.

Tere, lugupeetud lugejad!

Kirjutan teile, et tutvustada lühidalt hiljuti sarjas “Loomingu Raamatukogu” ilmunud kogumikku “Kuusteist Eesti kirja”. Selle kaante vahelt leiab kuueteist Eesti meesprosaisti kirjad, mis sarnanevad küll sageli rohkem esseedele või novellidele kui tavapärastele kirjadele, kas tõelisele või üksnes kujuteldavale adressaadile. Samas on need muidugi mõeldud lugejate laiemale ringile, kirjutatud just selles kogumikus avaldamiseks.

Andrei Hvostov kirjutab enda pojatütrele, kes hiljuti sündis, aastasse 2050. Jan Kaus oma naisele olevikus. Meelis Friedenthal ühele Norra luuletajale. Urmas Vadi aga Eesti rahvale (kehastudes justkui eestlaste unistuste pagulaseks). Enn Nõu oma ammu surnud vanaonule. Olev Remsu lausa Jeesusele. P. I. Filimonov iseendale (lugemiseks pärast isiksuse ümbertegemise operatsiooni).

Peeter Sauter kirjutab “Loomingu Raamatukogule” ja mõnele tütarlapsele. Lauri Sommer enda kunagisele tüdruksõbrale. Kalle Käsper oma siit ilmast lahkunud abikaasale Elüüsiumi väljadele. Rein Veidemann Eestile. Toomas Vint kunstisõbrale (kaasaegsest kunstist). Paavo Matsin (kehastudes oma jopekäisest leitud nagiks) Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule. Ülo Mattheus oma surnud emale. Tiit Aleksejev tütrele. Indrek Koff oma surnud sõpradele.

Kuna kõnealused tekstid on algusest peale mõeldud (sündinud) avaldamiseks, laiema lugejaskonna ette jõudmiseks, siis põimub isiklik neis tugevalt ühiskondlikuga. Nii annavad need kokku omamoodi suvalise läbilõike Eesti ühiskonna hetkeseisust, aga ka ajaloost, inimeste jaoks olulistest teemadest ja nähtustest (näiteks on mitmetes juttu sotsiaalmeediast, Facebookist), tulevikuga seotud mõtetest.

Kogumik on mõtteliseks järjeks varem ilmunud naisautorite kogumikele “Kaksteist Eesti kirja” (1995) ja “Kolmteist Eesti kirja” (2016). On küll tore kujutleda, et mehed (lumehelbekesed) hakkasid protesteerima sooliselt ebavõrdse kohtlemise vastu ja saidki tänu sellele oma kogumiku, aga kuidas asi oli tegelikult, seda ma ei tea. Nii või teisiti võiks järgmine sarnane kogumik olla sooneutraalne, koostatud tõmbluku meetodil.

Tegelikult võiks “Loomingu Raamatukogu” alustada edaspidi igat aastakäiku mõne sarnase kogumikuga (“100 Eesti luuletust”, “10 Eesti novelli” jne.), mis toob ühtede kaante vahele kokku meie erinevad kaasaegsed autorid. See võimaldaks kohalikel kirjandushuvilistel saada kiiresti kerge ülevaate sellest, kes kuidas kirjutab – olla justkui kataloogiks, milles sisalduvate tekstinäidete põhjal langetada järgnevaid otsuseid raamatute ostmiseks.

Nüüd kaldusin ma juba teemast kõrvale, hakkasin lausa heietama, lihtne raamatutvustus muutus järsku sisuliselt palvekirjaks “Loomingu Raamatukogu” toimetajatele ja kolleegiumile. Kui teha veidi kriitikat, siis seisnebki see selles, et paljude kõnealuses kogumikus leiduvate tekstide puhul on liiga arusaadav, et need on suunatud eelkõige mitte nimetatud adressaadile, vaid kolmandale osapoolele ehk tavalisele lugejale – sageli ei teki seda tunnet, et meil lastaks heita pilk kellegi erakirjavahetusse.

Aga muidu hea. Tekstid on piisavalt lühikesed, enamasti 6-7 lehekülge, et mitte muutuda tüütuks. Ja kuna autorid on erinevad, siis valitseb ka stiililine mitmekesisus. Kõige parem ongi see, et nii saab kiiresti kätte pildi sellest, kuidas keegi kirjutab. Kui olete võtnud nõuks lugeda tänavu ainult ühte Eesti autorite ilukirjanduslikku raamatut, siis soovitan alustada just sellest – võib selguda, et teie plaanid muutuvad.

Mis saab meie valimisringkonnast?

Artikkel ilmus algselt ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul Eestis rahvastiku paiknemises toimunud muutused on nii suured, et Riigikogu valimisteks moodustatud valimisringkondade piiride ümberjoonistamisega ei kannata enam kaua oodata. Seda enam, et need muutused jätkuvad.

Ma ei hakka kordama taas üle seda, millest olen Sakalas juba kirjutanud (“Tulevik nõuab vältimatult radikaalseid reforme”, 31. märts 2015). Tänaseks on ka valitsus ja riigikogulased jõudnud arusaamisele, et midagi tuleb ette võtta. Asja on analüüsinud justiitsministeerium, Vabariigi Valimiskomisjon esitas omad ettepanekud ja praegu jätkub teema arutelu Riigikogu põhiseaduskomisjonis.

Pean ise jätkuvalt parimaks üleminekut ühele üleriigilisele valimisringkonnale, kus kohad jaotuvad erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kuid olen vahepeal veendunud, et selle teostumine ei ole poliitiliselt realistlik.

Põhjus on mitte üksnes selles, et muudatused valimisseaduses peavad kiitma heaks praeguse korra alusel valitud riigikogulased, kes on ise seotud palju väiksemate ringkondadega. On täiesti loomulik, et nad kardavad nii radikaalseid reforme, mille tulemusel nad ise oma koha parlamendis kaotada võivad.

Põhjus on eelkõige selles, et ka paljude valijate silmis on riigikogulase väärtuse mõõdupuuks see, kui palju katuseraha ta oma valimisringkonda pudistada suudab. Kuni suurem osa valijaskonnast ei vaata riiki kui tervikut, vaid lähtub Riigikogu valides peamiselt konkreetse valimisringkonna huvidest, seni jääb üleminek ühele üleriigilisele valimisringkonnale soovmõtlemiseks, sest selle järele puudub poliitiline tellimus altpoolt ehk tavakodanike tasandilt.

Seetõttu ei ole mõtet sel teemal praegu pikemalt heietada, sest idee on sisuliselt laualt maas.

Vabariigi Valimiskomisjon tõi eelmisel aastal välja neli võimalikku lahendust ning leidis, et kõige parem oleks jagada riik seitsmeks valimisringkonnaks. Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Minu arvates oleks see võimalikest variantidest üks halvimaid.

Ühest küljest muutuksid ringkonnad siis nii suureks, et valijad kaotaksid vahetu isikliku kontakti oma saadikuga, otsene side valijate ja nende esindajate vahel nõrgeneks. Teisest küljest jääks riik ikkagi killustatuks ega kaasneks neid positiivseid mõjusid, mille tooks kaasa üleminek ühele üleriigilisele ringkonnale.

Viljandimaa läheks sellisel juhul kokku Valga-, Põlva- ja Võrumaaga. Mulle isiklikult selline suur Lõuna-Eesti valimisringkond isegi meeldiks, aga objektiivselt võttes ei oleks see kõige mõistlikum.

Ja see ei oleks ka Viljandimaa valijate huvides. Valga-, Põlva- ja Võrumaa moodustavad juba praegu ühe valimisringkonna, kus valimisõiguslike kodanike arv on pea poole suurem kui Viljandimaal. Nad hakkaksid meie üle domineerima veel tugevamalt kui meie praegu Järvamaa valijate üle.

Teise variandi kohaselt läheks Viljandimaa kokku Pärnumaaga, aga siis oleks sama häda. Pealegi, nagu tõi oma juhtkirjas välja Pärnu Postimees, asustuslikult ja geopoliitiliselt on Viljandimaa enam kaldu Tartu kui Pärnu poole.

Tartuga meid keegi ühendada ei taha, aga välja on pakutud veel Viljandi- ja Valgamaa valimisringkond. Jällegi, minul isiklikult ei oleks selle vastu midagi. Viljandi domineeriv positsioon oma valimisringkonnas siis isegi veidi kasvaks. 1992. aastal olime ühes valimisringkonnas Jõgevamaaga, pärast seda oleme olnud pikalt koos Järvamaaga. Mille poolest Valgamaa neist halvem on?

Võib arvata, et Viljandimaa ise läheks selles küsimuses siiski enam-vähem pooleks. Põhjas eelistataks ilmselt praegust jaotust, sest Valgamaa jääb liiga kaugeks, kuid lõunas pigem uut, mis kogu ajaloolise Mulgimaa ühte valimisringkonda kokku tooks.

Võimalusi on palju. Käin nüüd välja veel ühe. Kuna ühe juba esitatud variandi kohaselt valimisringkondade arv hoopis suureneks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants on öelnud, et kaalutakse ka muid lahendusi, kusjuures kõne alla võib tulla isegi eemaldumine praegustest maakonnapiiridest, võikski minu arvates selles suunas edasi mõelda.

Viljandimaa jaoks oleks kahtlemata kõige kasulikum see, kui me moodustaksime ühe valimisringkonna Tõrva ja Põltsamaaga. See tähendaks ju sisuliselt Viljandimaa taastamist juba kunagi eksisteerinud piirides. Praeguse seisuga elaks sellises valimisringkonnas ligi 6% valijatest.

Politoloog Rein Toomla ütles Postimehele, et teoreetiliselt on ideaalses ringkonnas viis mandaati, sealt edasi läheb valijatel nimekirjades orienteerumine juba liiga keeruliseks. Seega oleks selline Suur-Viljandimaa või Sakala valimisringkond lausa ideaalne.

Ainuke häda on see, et muutused rahvastiku paiknemises jätkuvad tõenäoliselt ka edaspidi. Sellest tulenevalt jätkub ka valimisringkondade piiride muutmine. Kui minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, siis on asi lahendatud ning ei ole vaja hiljem enam midagi muuta, aga nii nähtavasti ei lähe. Seetõttu kestavad vaidlused neis küsimustes arvatavasti veel vähemalt järgmised 25 aastat. Nii et varuge kannatust!

Tuld ja tõrva Trumpi ajast

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Michael Wolffi käsitlus Donald Trumpi presidentuurist ei ole kaugeltki täiuslik, kuid väärib lugemist.

Wolff kavatses esialgu kirjutada Trumpi presidentuuri esimesest sajast päevast raamatu, mille tööpealkiri oli “The Great Transition: The First 100 Days of the Trump Administration”, kuid lõpuks jõudsid kaante vahele sündmused, mis leidsid aset enam kui kahesaja päeva jooksul. Ja ka pealkiri tuli teine.

Esimese intervjuu tegi ta tulevase presidendiga tema kodus Beverly Hillsis 2016. aasta mai lõpus, kui oli juba selge, et Trump võidab vabariiklaste eelvalimised ja saab nende presidendikandidaadiks, kuid tema peremehetsemist Valges Majas oli veel raske kujutleda. Sellest kohtumisest ilmus ajakirjas Hollywood Reporter pikk lugu, mis meeldis Trumpile nii väga, et ta nõustus lubama Wolffi hiljem Valge Maja tagatubadesse.

Taolise priviligeeritud ligipääsu võimaldamises presidendile ja tema lähikonnale ei ole iseenesest midagi enneolematut. USA presidentidel ongi üldiselt kombeks lasta mõnel endale meelepärasel autoril oma ametiajast täpsem pilt saada, et nad selle ajaloo tarbeks raamatusse raiuksid.

Trumpile see peegeldus ei meeldinud

Antud juhul ei vastanud lõpuks valminud pilt aga ilmselt Trumpi ootustele ja seetõttu üritasid tema advokaadid raamatu avaldamist kohtu kaudu peatada. President ise säutsus, et ta ei olnud andnud Wolffile mingit ligipääsu Valgele Majale ega temaga kunagi raamatu tarbeks rääkinud. Tema sõnul olevat see raamat üldse täis valesid, väärtõlgendusi ja tuginemist olematutele allikatele.

“Minu usaldusväärsust seab kahtluse alla mees, kelle usaldusväärsus on väiksem kui võib-olla ükskõik kellel, kes on kuni praeguse hetkeni kunagi maapinnal kõndinud,” vastas sellistele süüdistustele Wolff, kelle sõnul õhutas Trump ise teda oma presidentuuri esimesest sajast päevast raamatut kirjutama.

Probleem on nüüd selles, et oodatud panegüürika asemel saadi “kogu-tõde-otse-letti” tüüpi litakas vastu lõugu. See on üheaegselt nii selle raamatu suurim tugevus kui ka nõrkus. Tugevus, sest võimaldab saada lugejatel asjadest ilustamata ettekujutuse. Nõrkus, sest autor läheb kohati võib-olla isegi liiga hoogsalt kaasa igasuguste spekulatsioonide ja kuulujuttudega, mida ta Valge Maja koridorides kuulis.

Näiteks on saanud USA ajakirjanduses palju kriitikat see, et Wolff annab kaudselt mõista nagu oleks presidendil abieluväline intiimsuhe Nikki Haleyga, kes on praegu USA suursaadik ÜRO juures. Äärmiselt ambitsioonikas Haley olevat pugenud presidendi külje alla, sest loodab saada tema ametijärglaseks. On kahtlemata võimalik, et Wolff sellist juttu Valges Majas kellegi käest kuulis, aga see veel ei tähenda, et taolistel juttudel on ka alust.

Võimuvõitluses vahendeid ei valita

Väga suure osa raamatust võtab enda alla Valge Maja sisemise võimuvõitluse kajastamine. Trumpi ja Haley kohta räägitud kuulujutud näivad olevat osa sellest. Trumpi enda ja mitmete varasemate USA presidentide teod annavad neile justkui usutavust, kuid nende tagant paistab siiski selgelt soov lihtsalt Haleyle kaikaid kodaratesse loopida.

Wolffi käsitluse kohaselt on Haley, keda ta nimetab Trumpile lähedasemaks kui ühtegi teist valitsuskabineti liiget, jõudnud järeldusele, et Trumpi presidentuur kestab, parimal juhul, ühe ametiaja, ning pärast seda võiks tema ise Trumpi toetusel presidendiks saada.

Trumpi laiemale välis- ja julgeolekupoliitika meeskonnale olevat saanud järjest selgemaks, et praeguse välisministri Rex Tillersoni vältimatu tagasiastumise järel on Trumpi perekonna valikuks sellele ametikohale Haley. Steve Bannon, kes töötas Trumpi ametiaja esimesed seitse kuud Valge Maja juhtiva strateegina, pidas aga seevastu paremaks vahetada Tillerson välja praegu USA Luure Keskagentuuri juhtiva Mike Pompeo vastu.

Hämarad vihjed Trumpi ja Haley initiimsele läbikäimisele peaksid nähtavasti tekitama Haley vastu usaldamatust Trumpi perekonna teistes liikmetes. Jutud ambitsioonist presidendiks saada pingeid tema suhetes Trumpi endaga. Ja eesmärgiks on ilmselt hoida ära tema tõusmine välisministriks. Nii on ka see raamat ise saanud osaks Trumpi administratsiooni sisemisest võimuvõitlusest.

Välispoliitika saab vähe tähelepanu

Eestit ei mainita selles raamatus kordagi. Samuti ka teisi Balti riike ja põhjamaid, Poolat või isegi Prantsusmaad (kuigi korraks käib läbi Marine Le Peni nimi). Saksamaa saab mõned tabamused, kuid sisuliselt Euroopa juhtivast riigist juttu ei ole.

Ühes kohas võrdleb Bannon tänapäeva Hiinat natsionaalsotsialistliku Saksamaaga: “Hiinlased, nagu sakslased, on kõige ratsionaalsemad inimesed maailmas, kuni nad ei ole. Ja nad lähevad laperdama nagu Saksamaa kolmekümnendatel. Tuleb hüpernatsionalistlik riik, ja kui see juhtub, siis ei saa seda džinni enam tagasi pudelisse.” Nii selgitab ta seda, miks USA jaoks peaks olema praegu kõige olulisem Hiinaga tegelemine.

Teises kohas kirjeldab Wolff veidi pikemalt president Trumpi, tema tütre ja väimehe visiiti G20 tippkohtumisele Hamburgis, mille ajal Trumpi meeskonna omavahelised arutelud keerlesid peamiselt hoopis selle ümber, kuidas vastata peagi ühele ajalehes New York Times ilmuvale loole Trumpi poja kohtumisest venelastega, mida Bannon pidas, nagu sellest raamatust selgub, riigireeturlikuks ja ebapatriootlikuks.

Venemaale on pühendatud eraldi peatükk, samuti ka välispoliitikale laiemalt, kuid neid teemasid käsitletakse seal rohkem USA sisepoliitika vaatepunktist. Raamatu keskmes asub ikkagi Trumpi administratsioon ise, mitte selle poliitika ühes või teises küsimuses.

Bannon on jätnud liiga sügava jälje

Wolff tugines kõnealust raamatut kirjutades 18 kuu jooksul tehtud enam kui kahesajale intervjuule nii Trumpi enda, teda ümbritseva kõrgema ešeloni kui ka väiksemate tegelastega, kes selles seltskonnas liikusid. Kõige tugevama jälje on jätnud tema raamatule aga Bannon, keda võib nimetada lausa selle teiseks peategelaseks.

Bannoni nägemuses olevat USA lõhenemine kaheks vaenutsevaks pooleks, globalistideks ja natsionalistideks, millel on erinevad väärtused ja sihid, mitte kunstlik lihtsustamine, vaid reaalsus. Ameerika Ühendriigid olevatki tõesti muutunud kahe vaenutseva rahvaga maaks, kus üks peab võitma ja teine kaotama, või siis üks domineerima ja teine marginaliseeruma.

Vabariiklaste edu valimistel tagab Bannoni arvates just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaaditeks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.” Trump oli alles algus. Praegu olevat vaja kaitsta trumpismi Trumpi enda eest. Revolutsioon jätkub.

Kas see nii juhtub või mitte, seda näitab aeg. Ennast ise “rahvuslik-patriootliku liikumise juhiks” nimetanud Bannoni teened Trumpi valimisvõidu kindlustamisel on vaieldamatud, kuid Valges Majas talle enam kohta ei ole ning pärast selle raamatu ilmumist pidi ta lahkuma isegi Breitbarti uudistevõrgustiku juhi kohalt, sest ettevõtte omanikud ei pidanud teda enam oma ärile kasulikuks.

Palju kära tekitanud raamat jõuab juunis müügile ka eesti keeles.