Aleksandr Solženitsõni (1918–2008) romaan “Lenin Zürichis” (1976) on nüüd siis lõpuks ka eesti keeles ilmunud (vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa).
Juba kümne aasta eest, kui Solženitsõn suri, avaldasid Kalev Kesküla ja Märt Väljataga arvamust, et see romaan on “kindlasti suur õnnestumine, mis tuleks ka eesti keelde tõlkida.” Mina sellest nii suures vaimustuses ei ole, aga saan aru, et inimestele, kes kasvasid üles ajal, mil avalikkuses valitses idealiseeritud pilt Leninist kui vigadeta pühakust või pooljumalast, võib see näida väga olulise raamatuna, kuigi fänne leidub (samal põhjusel) muidugi ka nooremate hulgas.
“Kui otsida 1976. aastal ilmunud romaanist “Lenin Zürichis” mingit paljastuslikku aspekti, siis võiks see olla seotud hoopis tolleaegsetes Lääne pahempoolsetes ringkondades (Nõukogude Liidust rääkimata) laialt levinud ülimalt positiivse, lausa hagiograafilise Lenini-kuvandiga, mis tihti ilmnes veel binaarses konfiguratsioonis “hea Lenin – halb Stalin”, otsekui Stalin polekski olnud oma eelkäija parim õpilane. Sellise Lenin-pühaku teotamine ja põrmu trampimine Solženitsõni poolt on kahtlemata õigustatud tegu nii ajaloolisest kui ka kirjanduslikust vaatenurgast ning võib-olla mitte päris ebavajalik ka tänapäeval,” kirjutab romaanile lisatud saatesõnas Mart Kuldkepp (sünd. 1983).
Lühidalt: Leninit kujutatakse sisuliselt psühhopaadina, kes kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all. Sellist diagnoosi keegi talle kõnealuses raamatus otsesõnu ei pane, aga nii võib selle lühidalt kokku võtta.
Solženitsõni käsitlus vastab seega üldjoontes Lev Tolstoi veendumusele, et maailma valitsevad hullumeelsed, kes saavutavad oma sihi alati tervetest kergemini, sest neil puuduvad igasugused kõlbelised piirangud – pole neil ei häbi, südametunnistust ega isegi mitte hirmu.
Teose tegevus leiab küll aset 1914. aasta augustist 1917. aasta märtsini, mil Lenin viibis poliitilises eksiilis neutraalses Šveitsis ega olnud veel lähedalgi sellele, et Venemaad valitseda, kuid pitseri on vajutanud Solženitsõni käsitlusele siiski enamlaste võimuhaaramisele järgnenu. Tema selgeks taotluseks on näidata, et kurja juur oligi juba Lenin. Ja selle ülesandega saab ta loomulikult hakkama.
1910. aastal surnud Tolstoi sõnad käisid aga teatavasti veelgi varasema aja kohta. Kas ei oleks siis loogiline järeldada, et viga peitus juba selles ajas, mida osad veel tänapäevalgi taga nutavad, kuid mis sünnitas Lenini ja teisi temasuguseid? Seda küsimust Solženitsõn ei lahka. Ta selgitab vaid enamluse olemust, mitte fenomeni põhjuseid. Näitab seda lihtsalt naeruväärsena, kui rääkima peaks tõsiselt.
Eestist pärit tegelastest käib tekstist korduvalt läbi Aleksander Kesküla, kuid teeb seda vaid vilksamisi, kõige pikemalt järgnevas lõigus:
Liit – jah, meelsasti, olge lahked. Kuid olla selles liidus valiv pruut ja mitte visa peigmees. Otsitagu sind. Käituda nii, et ka nõrkuse korral oleks sul eelistatud, sõltumatu positsioon. Midagi sellesarnast oli Lenin juba Bernis teinud. Muidugi ei läinud ta koputama Saksa saadiku Rombergi uksele nagu Parvus Konstantinoopolis. Kuid Lenin kuulutas oma teese, teades väga hästi, kelle kõrvadele need võivad meeldida – ja teesid jõudsid nende kõrvadeni. Ja Romberg saatis ise tema juurde revolutsioonilise eestlase Aleksander Kesküla läbi rääkima, kavatsusi kindlaks tegema. Mis siis ikka, jäädes oma tõelise programmi raamidesse – tsarismi kukutamine, separaatrahu Saksamaaga, rahvuste eraldumine, väinadest loobumine – oli lubatav ka veidi mett mokale määrida: ennast reetmata, tegevusjoone vastu eksimata võis Rombergile lubada ka Vene revolutsioonilise armee tungimist Indiasse. See ei olnud põhimõtete reetmine: oli ju vaja rünnata Briti imperialismi ja kes teine pidi seda tegema? Kunagi tulevikus tungimegi sisse. Muidugi oli see järeleandmine, meelehea tegemine, käänak, rattad kippusid kinni jääma, kuid see ei olnud ohtlik juhtum. Ka olid Kesküla pilk ja kombed hundilikud, iseloomu ja asjalikkuse poolest oli ta märksa tugevam laialivalguvatest Vene sotsiaaldemokraatidest – kuid ka selles ei tajunud Lenin ohtu. Eestil tuli nii või teisiti lasta ära minna nagu kõigil rahvastel Venemaa vanglast, tegevusjoonest kõrvalekaldumist ei olnud: igaüks kasutas taganemata teise ära. Liitnud ühte ahelasse Siefeldti ja Moissei Haritonovi, sõitis Kesküla ära Skandinaaviasse ja aitas seal väga ja väga, eriti kirjastustegevuses, hankis raha meie brošüüride jaoks, aitas luua sidemeid Šljapnikoviga ja järelikult Venemaaga.
Jutt rääkis sellest, kuidas Lenin olla pakkunud ennast välja sakslaste jaoks ahvatleva partiina. Muu hulgas viitab Solženitsõn sellele, et Lenini kohaselt pidanuks tsaaririiki (rahvaste vanglasse) kuuluvatel rahvustel olema õigus sealt koos oma asualaga lahkuda. Sarnaseid vihjeid pillub ta korduvalt, nähes taolistes suundumustes muidugi midagi kohutavalt negatiivset.
Ja see ongi nüüd koht, kus eestlase vaatepunktist tekib teatav probleem nii Lenini ja Stalini kui ka Solženitsõni enda ajaloolise rolli hindamisel. Esimesed kaks olid kahtlemata ebameeldivad kujud, kuid ometigi olid just nende teoreetilised tööd aluseks 1917. aastal enamlaste poolt väljastatud Venemaa rahvaste õiguste deklaratsioonile, millele viidatakse ka Tartu rahulepingus (“kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest”). Solženitsõn oli nendega võrreldes ühest küljest moraalne majakas, aga teisest küljest lõpuks ikkagi “ühtse ja jagamatu” Venemaa pooldaja, kes süüdistas enamlasi tsaaririigi lagundamises – see suhtumine kumab läbi juba kõnealusest romaanist.
Niisiis. Hea, et Lenini ja Stalini ausambad on Eestist tänaseks kadunud, sest üldiselt nad ju austamist ei vääri, aga selles osas, mis puudutab rahvaste enesemääramisõigust, olid nad esialgu õigel teel (see, et enamlaste hilisem praktika ei läinud sageli kokku varasemate teooriatega, on teine jutt). Solženitsõn väärib küll lugupidamist inimesena, aga päris ausammast ei püstitaks ma Eestisse ka talle. Piisab sellest, kui tõlgitakse tema raamatuid.
