“The Reluctant Debutante”

debutanteKavatsesin eile minna ennelõunal Sakala Keskusesse vaatama Riho Västriku uut dokumentaalfilmi Sven Grünbergist ja sellest kohe hiljem kirjutada, aga ärkasin liiga hilja. Seetõttu sai vaadatud hoopis uuesti “The Reluctant Debutante” (USA, 1958).

Vincente Minnelli filmograafiast (kunagi eelmisel sajandil sai suurem osa sellest nähtud tänu telekanalile TCM) oleks minu esimene soovitus “On a Clear Day You Can See Forever” (1970), aga vaatamist väärivad ka tema teised filmid.

“The Reluctant Debutante” põhineb William Douglas-Home’i samanimelisel näidendil, mis tuli välja mõned aastad varem. Douglas-Home oli ka üks filmi stsenaristidest. Temaga koos täitis seda rolli Julius J. Epstein, kes oli üks “Casablanca” (1942) stsenaariumi eest Oscari võitnutest.

Kõnealune film ei pälvinud kriitikutelt suurt tunnustust ega ka mingit laitust. A. H. Weiler (NY Times) kirjutas esilinastuse järel, et sellel filmil “ei ole rohkem sisu kui sufleel; aga selle kerged koostisosad teevad valmis kena filmi sulgkaalus.”

Filmi reiting IMDb-s on praegu 6.9 tärni kümnest – pole paha, aga ka mitte väga hea.

Vaatajate huvi selle vastu ei olnud samuti kõige suurem. Suurbritannias oli “The Reluctant Debutante” 1959. aastal kinodes küll vaadatavuselt kaheteistkümnes film, aga kokkuvõttes ei toonud see stuudio andmetel tagasi isegi tehtud kulutusi.

Ma ei tea, kas oleksin seda nüüd vaadanud, kui ei oleks seda juba varem näinud, sest lihtsalt guugeldamise põhjal ei pruugi see tunduda millegi poolest väga huviäratav film, kuid seda näinuna torkab silma ka mitmesuguseid huvitavaid fakte.

Näiteks see, et kui enamasti pannakse noorukeid mängima neist vanemad näitlejad, siis John Saxon kehastas 23-aastast olles ise filmi tegemise ajal 22 ja Sandra Dee 17-aastast olles ise 16, oma suure läbimurde alguses.

Lühidalt filmi sisust. Lugu leiab aset jõuka kõrgklassi maailmas. Ameerikas kasvanud 17-aastane Jane (Dee) saabub Inglismaale, kus teda ootavad pankurist isa (Rex Harrison) ja kasuema (Kay Kendall), kes tunneb kohustust tuua Jane nn. debütandina seltskonda. On aasta 1958, viimane hooaeg, sest kuninganna on otsustanud vastava kombe kaotada, pidades seda iganenuks (nii juhtus ka päriselt – Jane leiab filmis, et kuninganna sai asjale pihta).

Ilma mingi entusiasmita käib tüdruk debütantide ballidel, tundes igavust tantsupartneritest, kes räägivad temaga kriketist ja liiklusest, kuid armub ballil mängiva bändi trummarisse (Saxon), kes on pooleldi ameeriklane, pooleldi itaalia päritolu (Saxon ise on italoamericani). Siinkohal ümberjutustus lõpeb, sest muidu muutuks see juba spoileriks. Piisab kui öelda, et nalja saab palju.

Harrison ja Kendall olid just aasta varem ka päriselt abiellunud. Enne seda oli viimasel muu hulgas afääre mõningate aadlikega. Ühtlasi oli tal just diagnoositud leukeemia, millest ta kuulis alles filmivõtete ajal. Ja juba järgmisel aastal ta suri, vaid 32-aastaselt, jõudes teha enne veel vaid ühe filmi.

Filmi võtted toimusid Prantsusmaal, sest Harrisonil oli probleeme Briti maksuametiga. Tema ja Kendall olid mõlemad inglased, nagu nende poolt kehastatud tegelased. Dee ameeriklanna, kuid põlvnes russiinidest, tema vanemad (immigrantide lapsed) kohtusid vene õigeusu kirikus toimunud tantsul.

Ilmselgelt oli näitlejate valikul vaadatud, et nad oleksid oma taustalt sarnased mängitud tegelastele. Dee puhul näis roll elavat aga edasi ka tema eraelus: 1960. aastal ta abiellus, olles saanud 18, popstaar Bobby Dariniga, kes oli siis 24.

Tänaseks on pea kõik selle filmi tegemisega seotud inimesed muidugi juba surnud. Siin nimetatutest elab veel vaid Saxon.

“The Reluctant Debutante” meenus mulle kõigepealt seoses ühe Tantsunädala raames nähtud etendusega, seejärel meenutas seda Djuna Barnesi “Öömets”, kus ei ole samuti hoidutud aadlitiitlite ihalemise naeruvääristamisest, ning lõpuks veel üks asi, mida omakorda meenutas üks teine asi.

Kindlasti tasuks seda vaadata neil, kellele meeldib 1950-ndate mood, aga ka filmid nagu “The Princess Diaries” või “Four Weddings and a Funeral” – “The Reluctant Debutante” on oma fiilingu ja hoiakute poolest justkui nende omapärane sümbioos.

Djuna Barnes “Öömets”

Djuna BarnesRomaan, millele kirjutatud eessõna alustas T. S. Eliot lausega: “Kui tõstatub küsimus loomingulisele kirjatööle sissejuhatuse kirjutamisest, siis tunnen ma alati, et need vähesed raamatud, mis eessõna väärivad, on just need, mida oleks kohatu tutvustada.”

Ja ometigi ta seda tegi, märkides muu hulgas: “Kui ma ütlesin, et “Öömets” meeldib esmajoones luule lugejatele, siis ei tahtnud ma väita, et see ei ole romaan, vaid et see on nii hea romaan, et seda saavad tõeliselt hinnata ainult arenenud luuletundlikkusega lugejad.”

Kardetavasti on tal õigus. Jeanette Winterson oma sissejuhatuses kirjutas, et “inimesi, kes on sellest kuulnud, on palju enam kui neid, kes on seda lugenud. Raamatu lugemine on jäänud enamjaolt ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste pärusmaaks.”

Krista Mits, tõlkija, tõi saateks välja, et 1960-ndatel märkis Barnes ühes kirjas enda kohta, et paradoksaalselt võib teda pidada “selle sajandi kõige kuulsamaks tundmatuks”. Jah, siis võis see veel nii tunduda, aga tänapäeval teda enam vaevalt kuigi palju teatakse.

“Öömets” (“Nightwood”) ilmus ingliskeelsena juba 1936. aastal ja on läinud kirjanduslukku eelkõige sellega, et käsitleb naistevahelise (aga mitte ainult) armastuse teemat (kuid mitte ainult seda), mis oli toona kaasaja kirjanduses suht uudne, kuigi tuntud juba antiikmütoloogiast, aga ei mõju 21. sajandil üldiselt enam šokeerivalt.

Lugu ise on kokkuvõttes kurb, aga see on antud edasi humoorikalt ja teravmeelselt. Raamat on loetav nii ühe hooga (koos kaastekstidega on juttu kokku 140 lehekülge) kui ka nädalase järjejutuna (jagatud kaheksaks peatükiks, neist viimane õige lühike).

Peaks minema eriti hästi peale neile, kellele meeldivad pikad kirjeldused ja omapärased võrdlused, väike stiilinäide: “Kui Hedvig tantsis, kergelt veinist svipsis, sai tantsupõrandast taktikaliste manöövrite tanner; nagu treenitult kõpsusid tema kontsad staccato vastu põrandat, õlanukid olid eneseteadlikult kõrgele tõstetud, otsekui kannaks ta seal tresside ja narmastega epolette; peapööretes oli jäist valvsust nagu vahikorras ohte trotsival tunnimehel.”

Alguses tundus selline stiil mulle endalegi veidi tüütu, kui ta vahepeal pidevalt samas taktis edasi pani, aga esimese peatüki lõpuks harjusin sellega ära. Tekst sisaldab samas ka vähemtuntud võõrsõnu, näiteks gümnosofist, ning ohtralt viiteid maailma kultuurilukku, mistõttu ei ole see ilmselt tõesti seeditav päris igaühele. Aga need, kes sellest aru saavad, peaksid oskama seda hinnata.

Loomingu Raamatukogu on vahendanud eesti keelde taas ühe väärt teose, kusjuures märkasin, et selle toimetajaks oli Kai Aareleid, kelle enda romaanist “Linnade põletamine” siin nö. kirjandusrubriigis just eelmisena juttu sai tehtud.

Tantsunädal / Jazzkaareke

Laupäeval alanud Tantsunädal kestab Viljandis veel vaid viis päeva, pakkudes ainulaadset kava, millest osa on küll juba kahjuks seljataga. Selle omamoodi soojenduseks olid Kultuuridessandi läbimängud, millest ma eriti osa ei saanud, sest olin siis Tallinnas.

Tallinlastel, aga ka tartlastel ja narvakatel avaneb seega võimalus saada mõningatest Tantsunädala kavas olevatest lavastustest osa isegi Viljandisse sõitmata, kuigi seda alles tuleval kuul – selleks, et see meelest ära ei läheks, soovitan dessandi kava juba täna järjehoidjasse panna.

Läbimängude ajal sai vaadatud ainult Helle Mari Toomeli “La muerte mi miel/Surm mu mesi”, kus ta ka ise tantsijana laval oli (lisaks temale veel Karl Kask ja Tanel Ting). Minu lühike kokkuvõte: tükk algas aeglaselt, keris ennast järjest üles ning saavutas siis kulminatsiooni: võrgutamine ja armumäng kasvasid üle vägistamiseks, mille tulemusel olid lõpuks kõik õnnetud.

2. mail võib seda näha Narvas, 4. mail Tallinnas ja 7. mail Tartus. Kõigis neis kohtades toimub hiljem temaatiline vestlusring. Minu arvates võiksid saata sinna oma esindajad või vaatlejad nii Feministeerium kui ka Uued Uudised – tänapäeva tants käib ikka ühiskondlikult olulistel, teravatel teemadel, mis peaksid pakkuma ju huvi paljudele.

Dessandi kavas on ka Jelena Meltsi diplomilavastus “SUHE”, mida mina käisin kultuuriakadeemias vaatamas eile. Selle ülesehitus oli mõneti sarnane (algus lüüriline, vahepeal läks agressiivseks, lõpus mindi lahku), kuid kolmiku asemel oli laval monogaamne paar, mille osapooli kehastasid Eveli Maksim ja Stella Kruusamägi. Ühte hästi lühikest katkendit sellest võib näha allpool.

“SUHE” (katkend), lavastaja @jelena.melts #tantsunädal #kultuuridessant

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

3. mail saab kogu lavastust tervikuna näha Narvas, 5. mail Tallinnas ja 6. mail Tartus. Ka sellele järgneb kõikjal vestlusring. Seda tasuks minna vaatama näiteks SA PTK ehk Objektiivi ning Eesti LGBT Ühingu esindajatel.

Laupäeval käisin vaatamas eurütmiakontserti “Bachist Pärdini”, mida pidanuks nägema haridusminister Jürgen Ligi, sest selle paaritunnise kava täitsid Viljandi, Tartu ja Aruküla waldorfkoolide lapsed, kelle jaoks eurütmia on osa õppekavast. Mulle väga meeldis (muide, kehastati mitte üksnes muusikat, vaid ka luuletusi, näiteks Jaan Kaplinski “Valgus ei saagi vanaks…”), aga mina olen juba niigi waldorfpedagoogika fänn.

Veel enne seda oli Tantsunädala kavas Brite Vilgo fotonäitust tutvustanud perfonks. Näitus on Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis üleval laupäeva pärastlõunani ja nagu selle lingi tagant lugeda saab on ta avatud ideedele ja ettepanekutele, kuhu see võiks edasi rännata. Nii et minge vaadake ning kui on pakkuda välja mõni koht, siis andke talle sellest teada.

Jõudsin laupäeval ka Põhja- ja Baltimaade pärimusmuusika kõrgkoolide võrgustiku Nordtrad aastakohtumise lõpukontserdile, mis ei olnud küll osa Tantsunädala kavast, kuid muutus kohati samuti päris tantsuliseks. Tuleval reedel saab kuulata Pärimusmuusika Aidas koolinoorte suurt üleriigilist võistumängimist. Peaks ka sealt läbi astuma.

Tantsunädalale sõidab sisse Jazzkaareke

Kui keegi veel ei tea, siis alanud on Jazzkaar, mis aitab sisustada Viljandis sel nädalal neli õhtut.

Kohvikus Fellin esinevad teisipäeval Maria Laura Baccarini & Régis Huby, kelle tõttu mul jääb ilmselt nägemata üks tantsulavastus – ja järgmisele jõudmiseks tuleb nähtavasti minna linnas jalgsi liikumiselt üle jalgrattaga sõitmisele.

Kolmapäeval toimub aidas Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert. Selle nahka läheb samuti vähemalt üks, aga tõenäoliselt isegi kaks tantsulavastust.

Neljapäeval on seal kavas Steinar Raknes, keda peaks minema ikkagi samuti kuulama, sest ma ju alles avastasin enda jaoks kontrabassimuusika ja kui nüüd selline mees siia esinema tuleb, siis oleks patt see võimalus mööda lasta. Sealt peaks jõudma kuidagi (enne lõppu?) Romaani muusikaviktoriinile, kust tuleks pärast (enne lõppu?) edasi tormata, et vähemalt üks selle õhtu kolmest tantsulavastusest nähtud saaks.

Reedel paistab tulevat rahulikum õhtu vähemalt selles mõttes, et ei ole vaja olla mitmes kohas korraga. Ja laupäevaks on hetkel kavas ainult Kadri Voorandi kvartett. Tantsunädal saab selleks ajaks läbi.

Veel mõned väga olulised teadaanded

Ma arvan, et ei hakka siia tantsulavastuste kohta nädala sees rohkem postitusi tegema, vaid avaldan laupäeval lihtsalt ühe kokkuvõtte, kus kõigist veidi juttu tuleb, aga mitte pikalt. Kui keegi tahab enamat, siis tuleb minna neid ise vaatama. Eriti võiksite minna vaatama neid, kuhu mina ei jõua. Ja siis neist blogida. Hästi pikalt.

Eile sai käidud veel Viljandi Teatrihoovis filmiõhtul “Tants Ekraanil: ootamatused”, kus olid kavas Philippe Genty, Peeping Tom, Blanca Li ning Zimmermann & de Perrot – nende nägemine oleks kulunud eriti ära tudengitele, keda paraku publiku hulgas ei olnud. Nüüd tuleb neil leppida YouTube-ist leitavate lühikeste klippidega, mis ei anna edasi kaugeltki kõike. Samuti puuduvad seal Igor Uibo kommentaarid.

Kuna suurem osa selle ajaveebi lugejatest tuleb endiselt Tallinnast, nagu statistika jätkuvalt näitab, siis eraldi soovitus (lisaks Jazzkaarele, loomulikult, mille programmi leiab selle lingi tagant) on minna täna õhtul Kristjan Üksküla plaadiesitluskontserdile. Plaadist endast sai siin juba kirjutatud. Kuna ma ei saa päris kogu aeg Tallinna vahet sõeluda, siis ise täna kontserdile ei jõua, aga usun, et sinna tasub kindlasti minna.

Trump, mitte Donald

Trump "One"Trump Conception
“One” (Trumbi Muusika)

Minu arvutis näitab VLC media player selle albumi kaanefotona millegi pärast Donald Trumpi pilti, aga nimetatud tegelane sellega tõenäoliselt siiski kuidagi seotud ei ole.

Kuna teda aga juba mainitud sai, siis olgu viidatud, et USA vabariiklaste presidendikandidaadiks pürgival Trumpil on muusikutega oma erisuhe, mis sarnaneb ühepoolsele armastusele ning on tõstatanud huvitavaid küsimusi autoriõiguste teemal.

Antud juhul on asja taga Janno Trump, mitte Donald. Lähemalt saab tema tausta ja tegemiste kohta lugeda selle lingi tagant.

Tallinnas ja Tartus toimunud plaadiesitluskontsertidele ma nüüd ei jõudnud, aga kuulsin neid esinemas jaanuaris Viljandis.

Ma ei mäleta, kas siis kanti ette kõik plaadil leiduvad palad (kaheksa lugu, kestus kokku 53:22), aga üldiselt tulid need teemad mulle ette juba päris tuttavad – kui neid oleks lastud siin vahepeal Romaanis muusikaviktoriinil, siis oleksin ilmselt tundnud ära esitaja; kõigi lugude nimed kohe meelde ei jäänud, aga mõned siiski.

Võib seega öelda, et Trump Conceptionil on täiesti olemas oma nägu, nad on äratuntavad. Ja see on tegelikult väga oluline.

Hea tutvustuse sellele plaadile on juba kirjutanud Hedvig Hanson, kelle blogist leiab muudki huvitavat, näiteks pikema arvustuse selle Tanel Rubeni & Victoria uue, lühikese kauamängiva kohta, millest siin vaid kergelt üle lendasin (tasub kindlasti lugeda, mida arvab nendest uutest plaatidest selline tegelik asjatundja, kellega võrreldes mina olen ikkagi lihtsalt niisama kiibitseja).

Kui eile esimest korda Trump Conceptioni plaati kuulasin, siis just mõtlesin (olemata lugenud enne Hansoni arvustust Tanel Rubeni & Victoria plaadi kohta) alguses kohe esimese loo ajal, mis kannab nime “Lugu nr. 5”, et sellist muusikat oleks hea kuulata autoga sõites: ühest küljest on see nii vaheldusrikas, et ei lase kuidagi rooli taha magama jääda, aga teisest küljest puuduvad sõnad, mis tähendab, et mõte ei saa liiga kaugele uitama minna ja tähelepanu teelt hajuda. Aga lugu ei olnud jõudnud veel poole pealegi, kui see tundus selleks juba liiga intensiivne, liiga kaasahaarav ja endasse tõmbav.

Nii või teisiti oli see mõte vaid teoreetiline konstruktsioon, sest mul ei ole autot ega lube, aga see oli esimene asi, mis mulle siis pähe tuli.

Järgmiseks meenus tuntud lõhnaõli Chanel No. 5. Lugesin nüüd ametlikust tutvustusest, et selle uusversioon N°5 Eau Première reinterpreteerib varasemat uue, nüüdisaegse tunnetusega, laenates oma ajatu vaimu tolle abstraktsest kompositsioonist, on see kaasaegne, sensuaalne ja peen. Õhuline ja särav, see kerge bukett pehmete ja peenetundeliselt pulbristatud nootidega paljastab unikaalse, uskumatult naiseliku raja.

Kas see kirjeldus sobiks ka Trump Conceptioni plaadi “One” kohta? Ei, mitte päris – naiselik see küll ei ole, pehmeks ma selle noote samuti ei nimetaks, aga ülejäänud märksõnad on päris tabavad. Lisaks veel, et voolujooneline, dünaamiline ja pidurid puuduvad.

Tuleb välja, et see muusika sobib hästi ka niisama mõtisklemiseks – mõjub inspireerivalt.

Kellega neid võrrelda, see sõltub muidugi sellest, keda olla ise varem rohkem kuulanud. Mulle meenus seda albumit kuulates Jimi Tenori “Intervision”, mis on üldse üks mu absoluutsetest lemmikalbumitest. Trump Conceptioni “One” ei ole küll päris sama teema, aga selles on sarnast hoogu, julgust, mängurõõmu ning rõõmu mängust nootidega. Mulle meeldib.

“Karikate rüütel”

Vaatasin lõpuks ära Terrence Malicki “Karikate rüütli” (“Knight of Cups”), mis on jaganud kriitikud kahte lehte. Mulle tundus alguses nii ja naa, aga mida edasi, seda rohkem see film meeldima hakkas. Kuni kätte jõudis lõpp, mis näis olevat tingitud lihtsalt vajadusest film lõpetada.

“Terrence Malick on leiutamas uut laadi kino, mille kirjeldamiseks on vaja uut keelt,” arvas Mick LaSalle (San Francisco Chronicle). “Enamik inimesi ei saa sellest aru, ja hea põhjusega: see ei paku ühtegi neist tavalisist asjust, mida inimesed filmidest otsivad. Unustage süžee, unustage tegelaskujud, unustage põnevad hetked.”

Ma täiesti nõustun, et seda filmi on raske kirjeldada – lugesin pärast vaatamist läbi 6-7 arvustust ega leidnud ühtegi, mis seda minu meelest piisavalt hästi teeks, kuigi kõik olid iseenesest päris head tekstid. Samuti vastab ilmselt tõele, et enamik inimesi ei saa sellest aru.

Aga ma ei jaga üldse arvamust, et sellel filmil puudub süžee, puuduvad tegelaskujud ja põnevad hetked. Mina nägin neid kõiki. Lihtsalt kogu filmikeel oleks justkui suunatud mingi kehavälise kogemuse tekitamisele, et luua totaalse võõrandumise tunne, umbes nagu vaataks inimese hing lae alt kuidas opereeritakse tema keha – see ei ole tegelikult väga tabav võrdlus, võib mõjuda eksitavalt, aga ma ei leidnud praegu paremat.

Vaadates peategelast, keda kehastab Christian Bale, tekib lihtsalt pidevalt selline tunne nagu oleks üheaegselt tema sees ja vaataks teda kõrvalt – mingi selline kehaväline olek. Ja samal ajal ka selline tunne, millest luuletas Lermontov: ja hinges alati on külmus kummaline, ka siis, kui veri tules keeb. Nagu oleks see elu, mis jookseb enne surma läbi mitte silme eest, vaid kõrvaltvaates, aga nii, et näeb inimeste sisse.

"Karikate rüütel"

Näiteks see stseen, kust pärineb ülaltoodud stoppkaader.

Peategelane Rick ja tema eksabikaasa Nancy (Cate Blanchett) uitavad rannas. Mehe sisehääl ütleb: “Sa andsid mulle rahu. Sa andsid mulle selle, mida maailm ei saa anda. Halastuse. Armastuse. Rõõmu. Kõik muu on pilv. Udu. Ole minuga. Alati.” Viimase sõna ajal sõidavad nad juba lennuvälja poole. Ja kui nad seal ringi uitavad, siis ütleb naise sisehääl: “Sa oled endiselt mu elu armastus. Kas peaksin seda sulle ütlema?”

Filmi heliriba (originaalmuusika kirjutanud Hanan Townshend, aga selle stseeni taustaks kõlas minu meelest hoopis Griegi “Solveigi laul”) ja pildikeel (operaator Emmanuel Lubezki), mis mõjub üheaegselt nii dokilikult kui ka äärmiselt esteetiliselt, võimendavad veelgi seda ebamaise realismi (kehavälise kogemuse) tunnet, mis jätab ühest küljest mulje hõljumisest, aga on teisest küljest rusuvalt raske.

Popmuusikast sobiks võrdluseks näiteks Röyksoppi “What Else Is There?”, kuigi… “Karikate rüütel” on küll täis sümbolismi (juba filmi nimi on võetud Taro kaardilt, mille tähenduseks “Meeldiv meeleolu, rahumeelsus, hea tuju, pingelõdvendus. Süvaarmumine, armastus ja rahu.” – see tähistab üheaegselt nii peategelast kui ka tema sihti), aga mitte ebausutavat jalad-maast-lahti maagiat.

Ma saan aru, kust tuleb suur osa seda filmi tabanud kriitikast, aga nõustun ikkagi suuresti LaSalle järeldustega. “Igaüks, kes ütleb teile, et see film on kõigest kogum kauneid pilte, ei saanud aru, mida ta vaatas,” märkis LaSalle. “Kui sel aastal on mõni parem film, siis valmistuge väga heaks aastaks.”

Veel mõned arvustused: Bilge Ebiri (Village Voice), A. O. Scott (NY Times), Richard Brody (New Yorker).

PS. Ma kirjutasin vahepeal Eesti Muusika Päevade raames toimunud kontsertide kohta kultuur.info blogisse paar külalispostitust, “Esimest korda elus Estonia kontserdisaalis” ja “Ühe festivali lõpp, teise algus”, mida loomulikult samuti lugeda soovitan.

Neidudekoor Leelo 20

Neidudekoor Leelo 20. Kontsert läbi, viimane pilt. #leelo20

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas eile Tallinna Lauluväljaku klaassaalis oma 20. sünnipäeva.

Käisin neid korra kuulamas siis, kui see koor alles tegevust alustas, aga ei olnud nüüd vahepeal nende käekäiku ja tegemisi jälginud. Avastasin nad enda jaoks uuesti tänu Hooandjale, mille kaudu koguti toetust koori juubeliplaadi väljaandmiseks.

Nostalgilistel põhjustel (tundsin kunagi päris hästi ühte inimest, kes siis selles kooris laulis) saigi sellele projektile isegi veidi hoogu antud ning tänu sellele sain nii plaadi (13 laulu, kestus kokku 36:09) kui ka kutse eile toimunud kontserdile.

Pidulik kontsert kestis umbes poolteist tundi, järgnes arvukalt õnnitlusi (sealhulgas “Õnne soovime sul”, mida publik püsti seistes kaasa laulis). Pärast seda jäid asjaosalised ise sinna veel juubelit tähistama ja torti sööma.

Kontserdil kõlanud kahekümne ühe laulu hulgas oli seejuures vaid kolm sellist, mis leiduvad ka plaadil. Siin ülal kõlab neist üks: “Ära tuul tubaje tule” – Eesti rahvaviis, seadnud Pärt Uusberg; dirigent Külli Kiivet, kes oli ise laulja Leelo esimeses koosseisus ja ongi nüüd selle koori dirigent.

Video lõpus võib näha, et Uusberg jäi esitusega täitsa rahule, aga plaadil on helikvaliteet muidugi tunduvalt parem kui minu telefoniga tehtud amatöörsalvestuses. Loomulikult puuduvad seal ka igasugused häirivad kõrvalhelid, naginad ja köhatused.

Samas on plaadil ühe loo lõpetuseks välk ja pauk, mida kontserdil ei kuulnud.

Esines põhiliselt Leelo praegune koosseis, aga ka vilistlastest loodud noorte naiste koor Leelo vol 2 ning lisaks veel eraldi vilistlasi, näiteks Kaisa Neitsov ja Laura Junson, ning lõpetuseks Leelo ja Leelo vol 2 üheskoos, kusjuures…

…Valter Ojakääru “Olematu laul”, dirigent Toomas Voll (neidudekoori dirigent aastatel 1996-2006, praegu tegutseb tema käe all vol 2), mis oli kavas viimane, kanti ette mitu korda, sest esimese korra ajal läks klaver korraks metsa, mistõttu tekkis natukene piinlik koht ning alustati otsast peale.

Ja pärast õnnitluste kuulamist võeti sama laul uuesti üles (ülal ongi toodud see teine ettekanne).

See apsakas ei olnud ilmselt sihilik, plaanitud, aga see oli kummalisel kombel sobilik: ühest küljest näitas, et miski ei ole päris täiuslik, kõik võivad eksida, aga samas muutuski kontsert nii veelgi täiuslikumaks.

“Olematu laul” on minu meelest üks Ojakääru parimatest paladest (teised kaks on “Oma laulu ei leia ma üles” ja “Üks väike laul”), Leelode plaadil seda ei leidu ja oli päris meeldiv, et seda eile nende esituses korduvalt kuuldud sai – jäi paremini meelde.

Leelode praeguse koosseisu keskmine vanus pidi olema 19.5 eluaastat ning mõnel neiul on seal juba ka väikesed tütrekesed. Eile avaldati lootust, et koor kestab veel vähemalt viis inimpõlve – kui nii kaua elaks, siis tahaks seda isegi näha.

Aareleiu “Linnade põletamine”

Kai AareleidAlustada tuleks algusest. Aga kus on algus? Algusi on palju. – Kai Aareleid “Linnade põletamine”

Ma armastan seda raamatut. Jah, just nii see ongi, sest “Linnade põletamine” on tõeline maiuspala nendele, kes armastavad kirjandust kui kunstivormi. Selle ülesehitus on lausa geniaalne, sarnanedeski esikaanel kujutatud kaardimajale, kaardimängule või mingile keerulisemat sorti muusikateosele (mitte poplaulule).

Mis ei tähenda, et seda oleks raske lugeda. Hoopis vastupidi. Romaan (mis on nii vahetu, realistlik ja usutav, et seda võiks pidada läbini autobiograafiliseks, kui autor ei oleks sündinud kümme aastat pärast põhilise tegevustiku lõppu) moodustub kaheksakümne viiest pildikesest. Selle võib suvalise koha pealt lahti lüüa, lugeda läbi mõned leheküljed ja jälle kinni panna. Nii lugejasõbralikku suurteost ei ole ma ammu näinud.

Tegevuspaik: Eesti, põhiliselt Tartu, aga läbi käib ka näiteks Viljandi, kusjuures siin on see raamat kuuldavasti ka trükitud; kõvakaanelises köites, kuid sellises, mille nurgad pidevalt kotis kaasas kandmisel hargnema kipuvad, mistõttu sai neile kleeplint ümber tõmmatud – ma isegi ei mäleta, millal eelmine kord mõnda raamatut sedasi parandasin ehk nii kõrgelt hindasin, et seda vajalikuks pidasin, kindlasti mitte käesoleval sajandil.

Ajajärk: 1940-ndatest 1960-ndate alguseni, siiretega varasemasse ja hilisemasse. Läbiv tegevusliin on täiesti olemas, aga pildikeste kaudu edastatav sündmustik nii laiahaardeline, et seda võib vabalt nimetada ajasturomaaniks, mille puhul kandvast loost ehk isegi olulisemaks muutub kogu see laiem miljöö, atmosfäär, mis lugejate silme ette manatakse.

Tekstinäide: Mis inimesest jääb? Mahajääjale on ta lõpuks hulk mälestusi. Aga mõnikord on vaja midagi käegakatsutavamat. Midagi, mida saaks päriselt puudutada, millest saaks kinni hoida.

Väiksena tegin peas järelduse, et kui mul üldse on mingit lootust isa kohta midagi teada saada, talle lähemale jõuda, teda puudutada nii, nagu ta end päriselt ealeski puudutada ei lase, siis ainult läbi tema asjade. Ja ma tegin temast nimekirja.

Nimekirja inimese elu esemetest on lõpuks üsna lihtne koostada. Tähendustega on keerulisem.

Raamatu sain kirjatuselt Varrak arvustamiseks tasuta, aga olen sellest nii suures vaimustuses, et oleksin valmis selle isegi tagantjärele täishinnaga välja ostma. (Samas eelistan seda võimaluse korral muidugi mitte teha.) Ma ei ole siin varem raamatutele punkte jaganud, aga see saaks kohe pikemalt kaalumata kaksteist kümnest, topeltmaksimumi või midagi muud sellist.

Peab vist lugema nüüd läbi ka 2011. aastal ilmunud Aareleiu esikromaani “Vene veri”, mis tundub arvustuste põhjal otsustades sarnase kompositsiooniga ning on nähtavasti tõesti autobiograafiliste sugemetega. Pealegi eriti aktuaalne meie praeguses sisepoliitilises kontekstis.

“Linnade põletamise” esitlus toimub 12. mail kell 17 Tallinnas, Viru Keskuse Rahva Raamatus, aga poodides on see juba müügil. Tasub jälgida ka kirjaniku lehekülge Facebookis.