Millest ma ei kirjuta

Loore Martma kodukontsert Lepiku talu õues #looremartma #kuuekodukontserdid

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin laupäeval Loore Martma kodukontserdil. See oli väga kaunis ja kena, aga nii privaatne, peaaegu kinnine koosviibimine, et ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks justkui tungimine teiste privaatsfääri, selle kiskumine avalikkuse rambivalgusse, sest lõpuks on see blogi ikkagi osa avalikust infovoost, mitte lihtsalt minu välismälu, kuigi täidab paljuski ka seda rolli.

Ühtegi päris sellist kontserti tal enam ilmselt ei tule, aga mõned sarnased on veel ees.

Teisipäeval sõitsin pärast “Polaarpoisi” vaatamist Tallinnast Viljandi hääletades, sest õhtul enam busse ei tulnud. Eelmisest korrast, kui ma seda tegin, oli möödas juba vähemalt kümme aastat. Sain ühe autoga Imavere risti, teisega sealt Viljandi. Mõlemad autojuhid olid päris värvikad tegelased, rääkisid huvitavaid jutte, aga ma ei saa sellest kirjutada, sest see oleks jälle nagu usalduse kuritarvitamine.

Kui olen maininud siin ajaveebis vahest mõnda niisama tuttavat, siis enamasti kuidagi umbisikuliselt, et inimene ei oleks teistele otseselt äratuntav. Ja ka endast kirjutan tegelikult suht vähe, kui võrrelda paljude teiste blogijatega, üldiselt mitte rohkem kui on vaja lugejate huvi hoidmiseks – kasutan inimeste uudishimu (jõhkralt, aga seda vähemalt tunnistades) ära kultuuripropaganda huvides.

Muide, hetkel mängib mul klappides taustaks Argo Vals, täpsemalt tema Viljandi Vibes Live @ Tallinn Music Week.

Seega, jah, tuleb tunnistada, et päris adekvaatset pilti see ajaveeb minust ei anna, sest paljudest asjadest ei kirjuta ma siin praktiliselt üldse. Nimelisel aadressil sai see avatud tegelikult üksnes seetõttu, et see aadress oli mul juba varasemast olemas ning seisis kasutamata (kasutasin ainult @laiapea.eu postkasti) – sisuliselt on tegemist rohkem kultuuripäeviku kui isikliku blogiga.

Nii palju nüüd siis selgituseks neile, kes on vahest küsinud, miks ma siin ühest või teisest asjast ei kirjuta. Ühest küljest lihtsalt ei jõuaks kõigest kirjutada, aga teisest küljest ei olegi see ajaveeb mõeldud selleks, et siin kõigest kirjutada.

Kevadnäitused avatud

Tõeliselt šokeeriv vaatepilt (ühte väikest killukest sellest saab näha ülaltoodud videolõigus) võis avaneda juhuslikule sisseastujale reede pärastlõunal Viljandi Linnagaleriis, kus avati kohaliku kunstikooli kevadnäitust, millega tähistatakse ühtlasi nimetatud õppeasutuse kümnendat sünnipäeva.

Kui 2003. aastal märkis Tiiu Männiste, üks Viljandi kunstielu toonaseid vedureid, ajalehes Sakala, et “Viljandi kunstielu vajab järelkasvu. Tarvis on kiiresti käivitada muusikakooli sarnane akadeemiline ja süsteemne kunstikool”, siis nüüd järelkasvuga nähtavasti enam probleeme ei ole.

Kunstikooli kevadnäituse avamisel räägiti muu hulgas, et häid töid oli nii palju, et kui juba väljavalitud pildid kunstisaalis põrandale laiali laotati, et nende hulgast veel üks valik teha, siis oli see nii raske, et lõpuks paluti lihtsalt päris juhuslike möödujate abi.

Seda, et järelkasvule on olemas pealekasv, võib näha linnagaleriisse minnes, Viljandi Linnaraamatukogu trepihallis, kus on oma töödega väljas lasteaia Karlsson kasvandikud. Kokkuvõttes saab nii kena ülevaate sellest, millega noorimad põlvkonnad siin tegelevad.

R. Paul Firnhaberi galeriis avati uus väljapanek http://www.thegalerii.com #viljandi #kunst #näitus

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaid mõned tunnid hiljem avas oma kodugaleriis uue väljapaneku R. Paul Firnhaber. Ei olnud seal varem käinud, sest see asub minu poolt vaadates sisuliselt linna teises servas, kuhu tavaliselt lihtsalt ei viitsi kõndida, aga nüüd jõudsin ma sinna isegi jala oluliselt kiiremini kui olin arvestanud.

Tõesti hämmastav koht. Uskumatu, milliseid varandusi Viljandis leidub. Firnhaber ise paistab olevat elav entsüklopeedia ja avamisel pidas ka Arvo Iho väikese loengu, mis kõlas nagu sissejuhatus fotograafia ajalukku. Peab sinna kindlasti veel minema.

Praegusest väljapanekust köitsid minu tähelepanu eriti kolm suuremas formaadis mustvalget fotot, mille autori nime ma küll korduvalt vaatasin, kuid olen vist ikkagi unustanud – olnuks nagu Greg Spurgin, aga guugeldades sellist fotograafi ei leia.

Võib-olla siiski oli… Firnhaber rääkis igatahes, et see mees oli tegelenud fotograafiaga kümme aastat, kuid pööranud siis oma elus hoopis teise lehekülje ning negatiivid puruks lõiganud ja minema visanud, päästa õnnestus neist vähe. Need kolm olid väga head fotod.

Kondase Keskuses avati eile Imbi Rahumaa näitus. Ta on arst, aga tegelenud kunstiga aastakümneid ning tema pildid näevad välja professionaalsed, olles seejuures erinevates tehnikates. Rahumaa ise rääkis avamisel, et ta võtab igal aastal kasutusele uue tehnika.

Praegu hüppas mul mõte hoopis mujale: huvitav, et maailmas ei ole loodud veel sellist kunstivoolu nagu skandalism, mis oleks suunatud just skandaalide korraldamisele – kuna see nišš paistab olevat vaba, siis võiks näiteks Viljandi saada tuntuks sellega, et on mitte üksnes naivismikeskus, vaid ka skandalismipealinn.

Kohalikust kunstikoolist võiks siis saada noorte skandalistide kool, kultuuriakadeemiast skandalismiakadeemia jne.

Vaatan, et tänane päev algas päris geniaalse mõttega 😀

Aleksandra A. T. luulest

Aleksandra A. T. luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?” esitlus #aleksandratšoba #poeesia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Aleksandra Tšoba esitles neljapäeval Viljandi Linnaraamatukogus oma teist luulekogu “Minu armastusest jätkub meile mõlemale?”. Lugesin nüüd läbi nii selle kui ka tema esimese, paari aasta eest avaldatud kogu “Armastus vaikib mind maha”.

Alustan esimesest, mis sisaldab tekste aastatest 2007-2014. Ütlen kohe, et teine tundus mulle sellega võrreldes veidike lahjem, kuigi samas läbimõeldum ning nö. täiskasvanulikum. Ja seal on küll arvuliselt mõned luuletused rohkem, aga lehekülgi ja ilmselt ka tähemärke kokkuvõttes vähem.

“Armastus vaikib mind maha” algab tsükliga, mis on pühendatud autori isale, emale, vanavanematele, läbi käivad ka onu ja tädi. Mina neid inimesi ei tunne ega tea, aga A. T. tundub isegi ehmatavalt siiras, aus ja avameelne, kuigi teemad on valusad.

Huvitav on see, et üks luuletus on kirjutatud vanaisa vaatepunktist, vanaemast nähtuna läbi tema silmade. Hiljem mängib A. T. luuletuses “ma olen naine” mõttega “kui ma oleksin mees” (lõpetus: aga õnneks olen/naine), mille peale kirjutasin nüüd ise kah kohe ühe luuletuse sooidentiteedist.

kui ma oleksin naine
siis ei oleks ma mees
vaid mõtleksin sellest
mida teeksin küll siis
kui ma oleksin mees
sest kui oleksin naine
siis ei oleks ma mees

Mina ei saa üldse aru, kust tuleb naistel jutt selle kohta, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid mehed (või, noh, kui mu enda ema seda kunagi rääkis, siis täitis see ilmselt kasvastuslikku eesmärki). Ei ole nagu kuulnud, et mehed mõtleksid sellest, mida nad teeksid siis, kui nad oleksid naised.

Aga võib-olla ma lihtsalt ei tea, ei tunne nii hästi teiste hingeelu. Ja eks siis tulebki lugeda luuletusi, et ennast asjadega kurssi viia, sest luule on ju üldiselt kõige isiklikum kunstivorm.

Lugedes oleks küll alati parem asetada ennast autori positsiooni, minajutustaja kohale, et teksti võimalikult sügavalt sisse minna, aga antud juhul oli mul seda kohati päris raske teha, sest ma näiteks ei ole vaadanud kunagi kellegagi (isegi mitte üksinda) alasti Eurovisiooni, kallates samas kõrist alla külma piima, ning ainuüksi kujutluspilt sellest ajas mind kohutavalt naerma.

Samuti on mul raske suhestuda näiteks meigi-teemaga, mille olulisus käib läbi nii esimesest (mu tõde on see/et ilma meigita/on mu vasak kulm sirgem kui teine/ja seda tead ainult sina) kui ka teisest kogust (näidata ennast ilma meigita/võib olla hirmsam/kui võtta end alasti), kust pärinevad ka kõik järgnevad tekstinäited.

Mina olen meikinud ennast väidetavalt (ise seda ei mäleta, aga mu ema armastab seda vahest inimestele rääkida, nagu teisigi piinlikke seiku minu lapsepõlvest) nii palju, et mäkerdasin kunagi väiksena näo kokku ema huulepulgaga (lapsed ju ikka kipuvad matkima oma vanemaid). Kui mina oleksin naine, siis ei meigiks ma ennast üldse (ja oleksin ultrafeminist, võib-olla lesbi). Aga seda arvan ma praegu, olles mees, mitte naine.

A. T. üldiselt meestele eriti armu ei anna (kõik naised mu elus on tugevad/sest nende mehed/on olnud nõrgad), aga samas on mõlemad kogud pühendatud ühele meist ja täis suuresti nn. kiindumusluulet, kuigi seegi kaldub kohati süngetele radadele (ma ei tea juba pikemat aega/mis on olulisem/kas olla armastatud/või olla mõistetud).

Kui inimest ei tunne, siis ei oska muidugi öelda, kas see kõik on tõesti lõpuni isiklik või on kohati lihtsalt elatud sisse luuletaja rolli. A. T. ise kirjutab küll, et see on hirmus/kui sa karjud läbi ridade appi/ja teised arvavad/et sa lihtsalt luuletad, aga see luuletus kannab pealkirja “see on kõigest luuletus” ning võibki seda ju lihtsalt olla – mina seda ei tea.

Küsimuste küsimus: kes on luuletaja?

Esitlusel rääkis Tšoba, et tahtis juba väiksena luuletajaks saada ja arvas hiljem, et tunneb ennast sellena, kui ilmub tema esimene luulekogu, aga kui see lõpuks juhtus, siis püsis see tunne ainult ühe päeva. Ja nüüd ta siis ei teagi, kas on juba luuletaja või mitte.

See on jälle mulle täiesti mõistetamatu probleem. Kui sain 2004. aastal, olin siis vaid veidi vanem kui Tšoba praegu, oma saavutuste eest luulekunsti vallas Rahvusvahelise Paradoxismi Ühingu auliikme staatuse, siis kasutasin enda tutvustuses sellist rida: “I am not a poet. I’m a human, and therefore I love to write poems.” – mõte oli siis, et luuletamine on osa inimeseks olemisest, mitte märk kuulumisest mingisse eraldi seisusse.

Kes siis on luuletaja? Vikipeedia kohaselt on selleks “inimene, kes loob luulet”, aga kui lugeda luuletajateks vaid need, kes ennast ainult sellest ära elatavad, siis ei jää Eestis järgi vist ühtegi luuletajat. Nende kahe äärmuse vahel on võimalus võtta lihtsalt lahti kirjanike liidu liikmete nimekiri.

Tšoba sinna hetkel küll veel ei kuulu, aga juba tema debüütkogu sai premeeritud ja leidis arvustamist (kriitilises võtmes, kuid vähemalt pandi seda tähele, peeti vajalikuks sellest kirjutada) tunnustatud kirjandusajakirjas. Teda on intervjueerinud Eesti üks juhtivaid kultuuriväljaandeid. Nüüd oleks vaja leida veel vaid kaks soovitajat liidu praeguste liikmete hulgast. Kui vaadata, kelle avaldusi on varem tagasi lükatud, siis ei pruugi asi kohe esimesel katsel õnnestuda, aga saamine kirjanike liidu liikmeks peaks olema lõpuks piisav kinnitus ka talle endale, et ta on luuletajana tunnustamist leidnud. Seni võib muidugi alati mingi kahtlus sisse jääda.

Tulles lõpuks tagasi tema luulekogude juurde, siis neis ei leidunud palju selliseid mõttekäike, mille puhul ma tundnuks, et võinuks need ise paberile panna. Ja kui ta rääkis, et teeks ka kolmanda luulekogu kaanekujunduse punase, siis minu lemmikvärv on sinine – see sümboliseerib hästi kui raske on mul lugejana tema kui autoriga samastuda, aga ühtlasi ka kui huvitav oli teda lugeda, sest vahest ju ongi põnevam lugeda seda, mille peale ise ei tuleks, mis on kuidagi erinev ja suudab üllatada. Antud juhul võis küll tajuda ka mõningast ühisosa, aga mina ei suudaks iialgi olla nii avameelne. Ja seetõttu ei saagi minust kunagi luuletajat. Ma võin jääda vaid inimeseks, kes kirjutab aeg-ajalt luuletusi.

Tšoba on aga see-eest kui mitte juba päris valmis luuletaja, siis omab vähemalt eeldusi selleks saada.

PS. Kandideerin võistlusel Eesti Blogiauhinnad 2016 kultuuriblogide kategoorias. Hääletus käib! Vaadake sealt ka neid teisi blogisid, nii sellest kui ka teistest kategooriatest, leiab palju huvitavat!

Park “Geeniuste algkursus”

Eeva ParkAprilli lõpus möödus 152 aastat Juhan Liivi sünnist. Loomingu Raamatukogu avaldas sel puhul Eeva Parki kümme aastat tagasi kirjutatud näidendi “Geeniuste algkursus”, mille tegevus leiab aset 1885. aastal ajalehe Virulane toimetuses.

Peategelasteks on toona seal töötanud 21-aastane Liiv ja 20-aastane Eduard Vilde ning 33-aastane Jaak Järv, kes oli ajalehe peatoimetaja ja omanik.

Järv töötas varem Sakala toimetuses. Pärast Carl Robert Jakobsoni surma 1882. aastal Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Virulane kujuneski siis Jakobsoni suuna tugevaimaks jätkajaks, olles selle näidendi tegevuse ajal loetuim eestikeelne ajaleht.

“Geeniuste algkursus” (näidend kahes vaatuses, kolmeteistkümnes pildis) on kerge jant, väga rahvalik (publiku naerma saamisega ei tohiks küll probleeme tekkida), mis sobib hästi esitamiseks ka harrastusteatritele.

Aga tuleb märkida, et see on ajalugu populariseeriv ilukirjandus, mitte kirjanduslooline uurimus.

Nii näiteks algab juba esimene pilt sellega, kuidas Liiv loeb 1885. aasta hilissügisel lehest oma luuletust (“Kuusk”, kuigi nimetatud seda ei ole), öeldes seejärel: “Seekord on autori nimigi ära trükitud! Pole enam paljalt tähed all, nii et ükski hing ei tea, kes see selline J. L. peaks olema… Nüüd sai Jott punkt Ellist Jott punkt Liiv ja kui see “punkt” vahelt ära kaob ja terve nimi selgesti kirjas seisab, siis läheb leht siit otseteed Väike-Maarjasse Jakobi nina alla, et vaata nüüd, armas vennas, omaenda silmaga seda ilmaimet: sest alles see oli, kui mina end ainult sinu vennana esitasin, aga tuleb aeg, kus sina end minu vennana esitad…”

Tegelikult ilmus nime “J. Liiv” all juba tema esimene trükivalgust näinud luuletus, mille Virulane avaldas 3. septembril. “Kuusk”, see oli teine, ilmus 15. oktoobril nime “Joh. Liiv” all, sest paljud lugejad ajasid autori muidu ilmselt lihtsalt segamini tema vanema venna Jakobiga, kes oli toona tõesti laiemalt tuntud.

Tavalugejad selliseid nö. ebatäpsusi, mis aitavad näidendi autoril joonistada paremini välja oma tegelaskujude karaktereid, enamasti tõenäoliselt ei märkagi, aga vastavat ajajärku veidi lähemalt uurinud inimestele torkab neid aeg-ajalt silma.

Selle üle, kas Liiv, Vilde ja Järv olid just sellised, nagu sellest näidendist mulje jääb, võib muidugi samuti vaielda, aga kuna tänapäeval ei ela enam ühtegi inimest, kes oleks nendega isiklikult kokku puutunud, siis ei saa üks ilukirjanduslik nägemus olla ilmselt õigem kui mõni teine.

Veel üks asi. Vari, kes figureerib kõrvaltegelasena, tundus mulle küll üleliigne kuni lõpuni, kus tema öelda jäid viimased sõnad (ainult nende pärast teda justkui vaja oligi), aga mõni teine nägi tema osalemises hoopis näidendi ainsat veetlust. Nii et mine võta kinni. Maitsed on erinevad.

Anu Auna “Polaarpoiss”

Käisin eile Anu Auna esimese täispika mängufilmi “Polaarpoiss” eellinastusel Solarise Apollo Kinos. Vabalevisse jõuab see nädala pärast, järgmisel kolmapäeval, mis tähendab, et kõigil peaks olema aega oma plaane teha. Lühidalt: soovitan.

Filmi nimest võib esmapilgul jääda mulje, kui mitte lugeda tutvustust, et seda lugu läbib mingi arktiline teema, kuid tegelikult leiab kogu tegevus aset parasvöötmes, valdavalt Eestis, peamiselt Tallinnas, kuigi mitte ainult seal. Ja isegi kui nimitegelane võib kohati näida külm, kalk, tundetu, siis juba järgmine hetk kinnitab, et nii üheplaaniline selle tegelaskuju karakter ei ole. Kaugel sellest.

Samuti puudub tal märgatav otsene ühisosa Polar Boy nime kandva USA koomiksikangelasega (kas viimane võis mõjuda Aunale, kes on nii filmi režissöör kui ka stsenarist, kuidagi inspireerivalt, selle üle oleks muidugi huvitav spekuleerida), kuigi ingliskeelsena on “Polaarpoiss” just “The Polar Boy”.

“Polaarpoiss” jõudis vaatajateni #polaarpoiss #anuaun #filmid #eestifilm

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Filmi algus, kus peategelane Mattias (Roland Laos) jookseb ringi Berliinis, meenutas mulle hoopis sellist filmi nagu “Lola rennt” (Saksamaa, 1998), mis veel hiljemgi vaatamise ajal sarnaste võttepaikade tõttu korduvalt meelde tuli, kuigi sisuliselt nendel filmidel palju ühist ei ole. Peale selle, et mõlemas figureerib paarike ja käib võidujooks ajaga ning tegemist on heade noortefilmidega.

“Polaarpoiss” on kuulutatud alla 12-aastastele keelatuks ning CSM kirjutaks selle kohta käivas arvustuses ilmselt: vanemad peavad teadma, et “Polaarpoiss” sisaldab arvukalt ülemäära alkoholi tarvitavaid noorukeid, tarvitatakse ka teisi meelemürke, esineb vägivalda, ekraanil näidatakse korduvalt verd, kasutatakse vägisõnu jne. – üks võimalik sisukokkuvõte oleks: sex, drugs & rock ‘n’ roll.

Ja see ei oleks vale, sest kõiki neid seal leidub, aga see oleks eksitav ja kaugeltki mitte ammendav, sest see on tegelikult ilus film (seda ka visuaalselt, kusjuures sisuliselt on selles filmis väga oluline koht fotograafial) ning hoopis muust. “Polaarpoiss” ei mõju otseselt mingi moraalijutlusena, ei pruugi sellena esmapilgul paista, aga on seda oma toimelt – selle mõju poolest, mida see publikule avaldab.

Filmi teine peategelane Hanna (Jaanika Arum) näib esimese hooga olevat lihtsalt särav glitter girl, kuid kannatab, nagu peagi selgub, nn. bipolaarse häire all, mida Mattias hiljem (olles lugenud selle kohta Vikipeediast) matkima asub, et pääseda vanglasse sattumisest. Ja tundub, et alles siis ta õieti ärkabki ellu. Minu jaoks oli põhiliin seejuures just nende kahe omavaheline suhe. Selle arengut oli tõepoolest huvitav jälgida.

Eelmist kahte kinodesse jõudnud Eesti filmi, “Klassikokkutulek” ja “Päevad, mis ajasid segadusse”, ma vaatamas ei käinud (need näivad olevat sellised filmid, mille vaatamiseks mulle piisab väikesest ekraanist ja mille nägemisega ei ole kiiret), aga jäi mulje, et need mõlemad rõhusid vaatajate nostalgilistele tundmustele. “Polaarpoiss” seda ei tee, vaid räägib meie tänapäeva Eesti noortest, kuid ajatu loo. Psühholoogiliselt usutava.

Aun vormis stsenaariumi NIPKOW Programmi residentuuri raames Berliinis ning vaadates meenusidki mulle ainult mingid Saksa filmid, kusjuures head (“Lola rennt”, “Das Experiment” jms.), millest ei ole võetud küll midagi üle otseselt, aga mis on nähtavasti mõjutanud tema käekirja. “Polaarpoisi” puhul kulus ideest teostuseni kaheksa aastat. Jääb ainult üle loota, et tema järgmist filmi ei tule oodata nii kaua.

Jazzkaarekese kokkuvõte

Kuna sain juhuslikult Jazzkaare kõrvalfestivali Viljandi Jazzkaareke 2016 passi, siis käisin kõigil neljal selle raames toimunud kontserdil, neist esimene oli Maria Laura Baccarini & Régis Huby ülesastumine kohvikus Fellin teisipäeval.

Maria Laura Baccarini & Régis Huby #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi #kohvikfellin

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tuntud legendi kohaselt tuli eesti keel kunagi rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel itaalia keele järel teisele kohale. Vaevalt selline võistlus tegelikult üldse toimus, aga minu meelest on usutav, et itaalia keel selle võitis, sest see kõlab tõesti väga meloodiliselt.

Ei ole ilmselt juhus, et ooper on tulnud just Itaaliast, sellest keelekeskkonnast.

Baccarini ei ole küll ooperilaulja, aga ta on ka näitleja ja tema esinemine oli sellele vastavalt äärmiselt teatraalne. Kahju ainult, et ma kõigest aru ei saanud, sest nende Giorgio Gaberi laulude või muusikaliste jutustuste puhul, mida esitati, olid kahtlemata väga olulised ka sõnad.

Viljandi Vibes sai Baccarini & Huby oma kaamerate ette Tallinnas. Vaadake-kuulake!

Kolmapäeval oli kavas Erki Pärnoja esikplaadi “Himmelbjerget” esitluskontsert Pärimusmuusika Aida suures saalis, mis oli rahvast peaaegu täitsa täis, kuigi mitte päris – hea tulemus Viljandi kohta, kui arvestada, et tegemist ei ole just peavoolupopiga.

Erki Pärnoja kontsert #erkipärnoja #jazzkaar #jazzkaar2016 #viljandi

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

See oli nüüd universaalne muusikakeel, sõnadeta, mis on mõistetav kõigile, aga oma nüansside keerukuse poolest lõpuni arusaadav ainult neile, kes on üritanud seda ise rääkida. See oli, kui võtta asi siin kokku vaid ühe sõnaga: võimas.

Nad katsetasid publiku peal ka uuemat kraami, millest väikest kildu võib näha ülal. Tegelikult oleks pidanud kogu selle loo telefoni võtma ja piraatvideona YouTube-i panema, sest see oli seda väärt, aga ma tahtsin keskenduda siis rohkem kuulamisele.

Neljapäeval esines aida väikeses saalis kontrabassimängija Steinar Raknes, kes oli esimest korda tuuril luuperitega ja samuti uusi asju katsetas. Tema lood sisaldasid ka sõnu, kusjuures mitte niisama muusika saateks, vaid neil oli ka sisu.

Kui mõne nädala eest Eesti Muusika Päevade ajal korduvalt kuulatud Mirjam Tally “First Flight” (esitaja Kristin Kuldkepp; leidsin vahepeal veebist isegi ühe varasema salvestuse) oli akadeemilisema, peenema helikeelega, siis Raknese kontrabassimuusika on rahvalikum, kohati (ilmselt taotluslikult) ülevõimendatult kärisev.

Lisaks päris oma lugudele esitas ta ka töötlusi tuntud paladest (Joni Mitchelli “Woodstock”, Depeche Mode’i “Personal Jesus” jms. vana kuld). Temagi jäi Tallinnas VV kaamerate ette. Vaadake-kuulake!

Eile õhtul oli lõpuks järg Kadri Voorandi kvarteti käes. Aida väike saal oli pilgeni rahvast täis. Paigutati küll ka lisatoole, aga osad jäid ikkagi uksetaha. Voorand ise oli ilmselgelt sõiduvees ja jämmis hiljem veel ka aida kohvikus.

Kontserdi ajal tuli mul selline mõte, et keskajal oleks ta kuulutatud nõiaks ja tuleriidale saadetud, sest temast kiirgas sellist pöörast väge, mis võinuks muutuda ohtlikuks valitsevale korrale. Saalis olid ka kaamerad. Nii et loodetavasti läheb selle kontserdi salvestus ka kuhugi veebi üles.

Tegelikult, mõtlesin ma kohvikus, peaksid kaamerad teda kogu aeg saatma, sest kunagi ei tea, kus ja millal sellest suust jälle kuldmune hakkab lendama, kuigi… võib-olla oli tal eile lihtsalt erakordselt hea tuju, ebatavaliselt positiivne meeleolu (ei ole ju võimalik, et inimene kogu aeg sellises seisundis viibib).

Tingituna vajadusest hoida kokku rahalisi vahendeid jäid mul endal ostmata nii Voorandi värske album “Armupurjus” kui ka Pärnoja “Himmelbjerget”, kuid need mõlemad on sellised, mille kunagi soetada tahaks, kui neid muidugi enne päris läbi ei müüda.

Lisaks mainin, et pärimusmuusika festival otsib vabatahtlikke. Minul on juba pass hangitud, et saaksin teha sealt toredaid blogipostitusi, aga see on eriti hea võimalus väljastpoolt Viljandit pärit noortele (tagatakse ka peavari ja kõhutäis), kes kaaluvad siia õppima tulemist, et linn enne üle vaadata.

Tantsunädala kokkuvõte

Täpsemalt küll vaid lühidalt juttu nendest etendustest, mida ma vaatama jõudsin. Mõnel sai peatutud siin juba varem.

Üritasin hoiduda eelnevalt tantsulavastuste tutvustuste lugemisest, olla võimalikult ebaprofessionaalne vaataja (tegelikult oleksin tahtnud näha neid isegi pealkirju teadmata, et vaadata mida neist siis välja loen), aga päris alati mul puhtaks leheks jääda ei õnnestunud.

Eline Selgis “m e d i t a t s i o o n”. Nagu nimi ütleb. Selgis viis publiku varajasel pärastlõunal sisemisele rännakule, mille käigus oli igaühel võimalik teha oma fantaasiamaailmas ka tantsusamme. Mõjus lõõgastavalt.

Joanna Kalm “Débutante”. Lühidalt: laval võis näha alasti inimest veiderdamas. Mina nägin selles automaatselt torget debutantede-kultuuri pihta, aga ilmselt on mul liiga NY state of mind, sest autori enda tõlgendus näib olevat teine: alastus on vabadus jms. teema.

Samas olid muusikalised katked tuntud lugudest Kalmu esituses nii meeldejäävad, et hiljem võis kuulda koridoris erinevaid tüüpe neid kordamas. Kokkuvõttes saavutas debütant ilmselt oma eesmärgi: jäi vaatajatele meelde.

Vaata ka: “The Reluctant Debutante”

Sylvia Köster “Star”. Tundus nagu tuntud lugu: koogutad muudkui publikule, keerled ringi kuni kukud kokku ja siis tõstetakse sind taevasse. Selle koha peal võinuks minu meelest tulla loogiline lõpp, aga kaastekst andis hiljem seletuse ka järgnenule.

Lugesin just praegu Sirbist lühikest usutlust, kus Kalm ja Köster ise oma asju selgitavad. Paistab, et minu arusaam Kalmu tööst ei olegi siiski väga erinev tema enda omast.

“Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu,” seletas ta.

Janne Ristimetsa Tantsustuudio “Siselend Wiesbadeni”, koreograaf Evelyn Uisk, kes tegi koreograafia ka Ugala “Moraalile” (minu meelest on see Heinrich Christenseni näidend ise üks paras jura, aga lavastus oli hea, sealhulgas koreograafia).

Teadsin nüüd selle tantsulavastuse kohta enne vaatamist nii palju, et Wiesbaden tuli nimesse sellest, et tantsija Jette läheb sinna aastaks vahetusõpilaseks. Võiski näha seda, kuidas ta kõigepealt reisiks valmistus, asudes seejärel raskele teele, mis sarnanes mööda köit kõndimisele, eksles pärast Saksamaal autode vahel ja täitis mingeid kummalisi korraldusi.

Kui ta teekonna lõpus laest rippuva lambiga mängima hakkas, siis mõtlesin, et lõpp tuleb selline, et ta virutab selle vastu lage puruks ning saabub pimedus. Hakkasin taskust telefoni kookima, aga ei teinud seda piisavalt kiiresti – kõks käis ära just enne seda, kui ma filmima hakkasin. Aga pimedust siis kohe ei tulnud, lõpp ei olnudki nii sünge nagu ma olin juba oodanud.

Keity Pook “pineval pinnal // pindpinevus”. Huvitavad mängud video (Madlen Hirtentreu) ja valgusega (Laura Maria Mäits), aga ka tantsutehniliselt päris põnevaid kohti sisaldav (mitte siin fotol nähtav, vaid mõned teised, mida ma üles ei võtnud), hea ülesehitusega lugu.

Jäin kuulama ka sellele hiljem professionaalsete tantsukriitikute, koreograafide ja pedagoogide poolt antud tagasisidet ning tuleb tunnistada, et nemad ikka märkavad ka selliseid asju, mis minusugustel tavavaatajatel nägemata jäävad.

Barbara Lehtna Real Life Company “Meditatsioonid”, mis kujutas endast Tantsunädala residentuuri tulemust, otseselt tantsu eriti ei sisaldanud, vaid oli rohkem selline publikut kaasav meelelahutuslik reality show, milleks oli saadud ilmselt kõvasti inspiratsiooni new age liikumisest. Päris lõbus.

Eline Selgis “kvadratuur”. Ametliku tutvustuse kohaselt oli see “mittelineaarne mittetantsulavastus, mille keskmeks on lahendamine ja mittelahendamine”, mis tähendab, et see oligi umbes nagu katse tõestada tantsukeeles Pythagorase teoreemi, tuues järjest välja selle kõik võimalikud tõestused. Mingit nö. lugu oli sealt raske leida, aga vaadata oli ikkagi huvitav.

Annika Vahteri diplomilavastus “Kette” #viljandi #tantsunädal #annikavahter #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Annika Vahteri “Kette” oli sisult jälle suhtedraama, aga vist kõige graatsilisema tantsukeelega tükk, mida mul näha õnnestus. Ja see on ka loogiline, kui arvestada, et ta on muu hulgas iluvõimlemistreener, nagu guugeldamine nüüd paljastas – see asjaolu ei mõjunud pärast “Kette” nägemist üldse üllatavalt.

Sylvia Kösteri “Look at All the Silverware” oli hardcore komöödia, umbes nagu “Õhtusöök ühele” tummfilmina viiendas astmes (techno remix), mis kiskus lõpuks päris bakhanaaliks, nagu võib veenduda selle lingi taga leiduvat pilti vaadates. Tantsu palju ei olnud ja laval olid hoopis 11. lennu näitlejad, aga publik sai kõvasti naerda.

Kristina-Maria Heinsalu “Sparkling or Still?”, mis tuli kõige lõpuks, oli samuti komöödia, aga selle kandsid ette tantsijad. Ühte väikest katkendit võib näha selle lingi taga.

Kolmandik Tantsunädala kavas olnud etendustest jäi mul nägemata ja seetõttu ei oska siin nende kohta midagi öelda. Anu Söödi raamatu “Loovtants. Tantsu baaselemendid” esitlusele ma samuti ei jõudnud, aga usun, et tantsuõpetajatele kulub see käsiraamat ära.

PS. Tantsunädala raames etendunud lavastusi, nagu juba varem mainitud, leidub ka Kultuuridessandi kavas, millest tallinlastel, tartlastel ja narvakatel avaneb võimalus saada osa juba tuleval nädalal. Soovitan seda teha, kui vähegi huvi on.