Jürgensoni “KATARIINA”

Eile jõudis Koidu Seltsimajas vaatajate ette juba varem kultuuridessandi raames Tallinnas ja Tartus mängitud Grete Jürgensoni monolavastus “KATARIINA”, mida saab nüüd Viljandis näha veel ka täna ja homme õhtul kell seitse.

Kui öelda sõna “monotükk”, siis mõistetakse selle all Eestis enamasti automaatselt stand-up komöödiat, sest enamik siin mööda maad tuuritavaid ühe-mehe-šõusid (Peeter Oja, Henrik Normann jt.) ongi just seda, aga antud juhul on tegemist draamaga, kuigi see sisaldab ka koomilisi elemente, humoorikaid kohti.

Lugu algab sellest kuidas keisrinna Jelizaveta Petrovna poolt väljavalitud saksa vürstiplika Sophie Friederike Auguste reisib Venemaale, et saada naiseks mehele, kes teda ei armasta. Ja lõpeb seal, kus temast saab keisrinna Katariina II, kes sai hiljem tuntuks ka kui Katariina Suur.

Seega hõlmab tegevus aastaid 1744-1762, mil kujutatud isik täitis suurvürstinna Jekaterina Aleksejevna rolli ehk oli lihtsalt Katariina, mis tähendab, et vaatajatele näidataksegi sisuliselt võõrsilt tulnud vürstiplika kasvamist Venemaa keisrinnaks.

Tegemist ei ole loomulikult lihtsalt mingi ajalookursuse või püstijalaloenguga, kuigi sõnaline osa on suur, vaid ikkagi teatritükiga, kust ei puudu liikumine, emotsioonid, miimika, küünlavalgus ja muusika ning veel mõned atribuudid, kusjuures kõrvalosas astub üles Kalju Komissarovi hääl.

Poliitiliselt ebakorrektne tükk

Eestis paistab Venemaaga seotud asjade hindamine kuidagi positiivselt olevat hetkel täielik tabu, nagu näitas hästi viimane Eurovisiooni lauluvõistlus – kui tavaliselt on Venemaa saanud siit finaalis 12 punkti, siis nüüd ei antud (vist üldse esimest korda?) ühtegi.

Seda arvestades on isegi omamoodi julgustükk (eriti kui pidada silmas, et antud persooni valitsusaega jäi Krimmi ühendamine Venemaaga) tulla siin praegu välja sellise lavastusega, mille peale võidakse ju süüdistada lausa russofiilias, kuigi tegelikult on seal kohti, mis peaksid meeldima ka russofoobidele (näiteks need, kus Katariina põrandal püherdab ja ahastusest oigab).

Mulle kui veendunud vabariiklasele on muidugi poliitiliselt hoopis vastuvõetamatu igasugune aadlike idealiseerimine. Jürgenson ei lähe selles osas nii kaugele nagu Varro Vooglaid & Co., aga on mingis mõttes ohtlikumgi, sest tema kujutatud suurvürstinna mõjub kokkuvõttes päris inimliku, mitte konstrueerituna.

Tasakaalustuseks soovitan lugeda läbi Vjatšeslav Šiškovi monumentaalse ajaloolise jutustuse “Jemeljan Pugatšov” (kõik kolm köidet, kokku 2175 lehekülge), mis annab sellest naisest, tema järgnenud valitsemisajast ja toonasest Venemaast veidi teistsuguse ning kaugeltki mitte nii ilusa pildi.

Minge kindlasti vaatama!

Koidu Seltsimaja väike saal oli eile pilgeni rahvast täis, jäid vaid mõned üksikud vabad kohad, aga publiku hulgas paistis olevat ka suhteliselt palju Jürgensoni kursusekaaslasi TÜ VKA teatrikunsti 11. lennust, teisi tudengeid ja õppejõude. Täna ja homme on niisama linnarahvale tõenäoliselt rohkem ruumi.

Etendused on tasuta ja soovitan neid loomulikult vaatama minna. Näiteks noortel kasvõi juba selleks, et kui Jürgenson tähistab kunagi oma 50. lavajuubelit, siis saaksite lastelastele justkui möödaminnes öelda: “Jaa, teda käisin vaatamas juba siis, kui ta veel teatrikoolis õppis!” – kas poleks see siis uhke tunne!?

PS. Alles pühapäeval sama hoone teises tiivas avatud uus kunstigalerii Supersonicum sai endale fesaris eraldi lehekülje (lisage meeldivaks, et näha kui seal midagi jälle toimub ehk tulekul on).

Sõnumeid teatriilmast

Nädal tagasi ilmutas end mulle unes Fortunato Depero, tuntud futurist, kes ütles: “In bocca al lupo!”. Ma ei mäleta, kas talle seal midagi vastasin. See kohtumine oli nii veider, et ei hakanud isegi vaevama pead küsimusega, mida see unenägu võis tähendada.

Selgus saabus vaid loetud tunnid hiljem, kui kohalik Rahva Raamat õnnitles auhinnamängu võitmise puhul. Olin kirjutanud nende FB lehele, et raamat, mille põhjal tehtud etendust sooviksin väga näha, on August Kitzbergi “Libahunt” (1911), ning sain tänu sellele kutsed Ugala etendusele.

“Libahunt” tuli Ugalas viimati välja 10 aastat tagasi tantsulavastusena (praegu see repertuaari ei kuulu), aga ma ei käinud seda vaatamas, sest ei käinud sel ajal üldse teatris, prioriteedid olid vahepeal lihtsalt hoopis teised. Täna on muidugi kahju, et seda lavastust ei näinud.

Muide, publikuküsitlusele vastates nimetasin ma oma unistuste materjaliks, mis võiks kunagi lavastusena Ugala repertuaaris olla, hoopis Friedrich Dürrenmatti näidendit “Füüsikud” (1962, e.k. 1964) – olen seda lugenud ning vaadanud telelavastust, aga oleks huvitav näha kuidas seda esitab Ugala praegune trupp.

Nüüd sai vaatamiseks valitud Ugala lõppeva hooaja viimane koduetendus, laupäevane “Mäng on alanud”, sest ma ei olnud kõnealust lavastust veel näinud.

Juba tutvustust lugedes meenus koht filmist “Don Juan Tallinnas” (1971), kus Gunta Virkava kehastatud peategelane ütleb komtuurile: “Meie mäng on lõppenud. Donna Anna ootab teid.” Hiljem tundus, et võib-olla sobiks võrdluseks paremini “Varastati Vana Toomas” (1970).

Need kaks filmi on kutsunud esile väga vastakaid tundeid, kusjuures mõnikord samas inimeses (ja mitte ainult minus).

Ma vaatan neid iga kord, kui peale satun, sest minu meelest on need lihtsalt kohutavalt naljakad, aga kui muutuda tõsiseks, siis on raske mitte nõustuda nendega, kelle arvates on need näitlejate ande raiskamine, sest sisuliselt ongi ju tegemist täieliku kräpiga.

“Mäng on alanud” peaks ühest küljest tõesti meeldima neile, kellele lähevad hästi peale nimetatud filmid, aga teisest küljest võib see valmistada osale publikust päris korraliku pettumuse.

Tutvustuses öeldakse, et “eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.” Nähtavasti on kriitikud nähtust nii solvunud, et kuulutasid selle tüki suhtes välja kollektiivse boikoti, sest ma ei leidnud praegu guugeldades ühtegi nende kirjutatud arvustust.

Leidsin vaid ühe teise blogipostituse, kus ei väljendatud just vaimustust.

Mulle võib selline komejant küll meeldida ning näitlejatel oli seda tõenäoliselt lõbus teha, aga… ma siiski ei usu, et see valitakse nüüd publiku poolt Ugala hooaja parimaks lavastuseks.

* * *

Pühapäeval toimus Ugalas lasteraamatute laat ja Kadri Lepp esitles oma esimest raamatut “Poiss, kes tahtis põgeneda”, mis räägib mitte tema näitlejatööst, vaid poisist, kelle vanemad sõidavad turismireisile Egiptusesse ja jätavad ta maale vanaema juurde, kus talle tuleb mõte põgeneda Pariisi.

See on mulle juba enda lapsepõlvest küllaltki tuttav teema, kuigi detailid loomulikult päris täpselt ei kattu. Esitlusel kuuldud katkendi põhjal otsustades on lugu pandud kirja väga ladusalt loetavana ja hea fantaasiaga, aga mõeldud eelkõige umbes 5-7-aastastele lastele.

Ugalas on praegu avatud ka näitus, kus saab vaadata selles raamatus leiduvaid pilte, mille autoriks on Kadri Ilves.

Muuseumiöö kokkuvõte

Ants Annus heietab mälestusi meremehepõlvest #muuseumiöö

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Muuseumiöö algas minu jaoks veidi pärast kella kaheksat Viljandi Muuseumis, kus Ants Annus jagas kuulajatega oma mälestusi meremehepõlvest. Pärit olid need 1960-ndate algusest ehk samast ajajärgust, kui Viktor Jaanimets hüppas New Yorgis ära Ameerikasse.

Annus sai peagi väljasõidukeelu ning sellega tema meremehetee lõppes, aga põnevaid seiku oli kogunenud selleks ajaks nii palju, et neist võis rääkida nüüd vabalt täis pea terve tunni. Oli huvitav.

Jaanimetsa kohta siin veel nii palju, et ta hüppas üle aasta pärast seda (1960), kui Ameerikas käis riigivisiidil Nikita Hruštšov (1959), ning järgmisel aastal (1961) avaldati tema osalusel helindatud kiri Hruštšovile, mida peetakse üheks selle žanri lõbusaimaks näiteks.

Annuse mälestused üle ookeani tehtud reisidest pärinesid aastast 1962 ehk vahetult Jaanimetsa ülekargamisele järgnenud ajast. Jaanimetsa ta ei maininud, aga tema jutt andis hea pildi sellest, milline olukord siis valitses.

Vaade Viljandi veetornist #muuseumiöö #viljandi

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Seejärel käisin läbi Enn Põldroosi eramuuseumist ja Kondase Keskusest, kus on nüüd avatud näitus “Imetletud Eia. 100 aastat šaržimeister Evald Reieri sünnist”, mis peaks olema eriti huvipakkuv põlisviljandlastele, sest väljapandud šaržidel on palju kunagisi kohalikke tegelasi.

Sealt läksin Viljandi vanasse veetorni, kus sai näha Luule Komissarovi hologrammi ja võis lihtsalt imetleda kaunist vaadet.

Pärast istusin väheke muuseumi hoovis ja läksin siis Koidu Seltsimaja juurde, kus Taavi Suisalu näitusega “Akende lummuses / I am NOT sitting in a room” avati uus kaasaegse kunsti galerii Supersonicum. Seal sai jälle veidike passitud.

Õhtu lõpetas samas Erik Alalooga omapärane perfonks. Alalooga ongi Supersonicumi galerist ja kuraator ning kõigi seda puudutavate küsimustega võib siis ilmselt pöörduda tema poole.

Udupilte leiab instast.

Hutchinsoni “Euroopa sügis”

Dave HutchinsonSain kirjastuselt Varrak peagi kirjandusfestivalile HeadRead saabuva Dave Hutchinsoni romaani “Euroopa sügis” (2014, e.k. 2015), mille üle toimus täna väike arutelu Facebookis. Siin on võetud kokku minu postitused sealt.

Põnev lugu, mis sisaldab reaalsuse elemente, aga ei muutu tulevikustsenaariumina eriti usutavaks, sest autor on kohati ilmselt sihilikult vindi täiesti üle keeranud, tehes omapäraseid nalju tänapäeva arvel.

Näiteks siis, kui ta kujutab Euroopa Liidu riismete tuumikuna Suurbritanniat ja Poolat, mis on praegu kõige euroskeptilisemad liikmesriigid. Või kui ta kirjutab, et Poolas võitsid veel siis (umbes aastal 2050) valimisi “kommunistid – vabandust, sotsiaaldemokraadid”, kuigi vasakpoolsed ei ole juba täna enam üldse Poola parlamendis esindatud.

Või tegelikult… kas need üldse olid naljad?

Raamatu kirjutamise ajal võis ju paista, et postkommunistlik Demokraatlik Vasakliit ei olegi Poolas veel täiesti löödud jõud. Ja Suurbritannias olid saanud eelnenud valimistel ühe oma ajaloo parimatest häältesaakidest Liberaaldemokraadid, sealne euroopameelseim erakond, keda on tabanud nüüd hiljem kohutav häving.

Hutchinsoni kujutluspilt tulevikust võis seega olla selles osas mitte teadlik absurdihuumor, vaid see kukkus hoopis kogemata nii välja – see näitaks ka seda, kui ennustamatu on tulevik tegelikult. Võib-olla siis asjad muutuvadki vahepeal veel nii palju, et aastal 2050 mõjub see raamat päris prohvetlikuna.

Tundub, et tegelaskujude loomisel on saadud kõvasti inspiratsiooni ka Eesti poliitikute nimekirjast.

Eestlasest peategelane Ruudi kasutab muu hulgas varjunime Laar. Tema tujutsev isa, kes on kiindunud lätlastesse, kaanib pidevalt viskit ja omab keerulisi suhteid naistega, kannab nime Toomas (Hendrik Ilves?). Vend on Ivari (Padar?).

Kui Toomas algatab Lahemaa rahvuspargi iseseisvumise, siis võib ju selles näha ka mingit iroonilist mängu Ilvese Ärma talu teemadel. Vähemalt võib hea fantaasia korral selliseid seoseid tuletada.

Kui mõtiskleda lugemise ajal selle üle, kust autor võis mingiteks asjadeks inspiratsiooni saada, siis muutub see raamat kohe väga naljakaks, kuigi võib ju jõuda sedasi ka meie psühholoogilise kaitse meeste huviorbiiti.

Kui teha Hutchinsonile selle teose põhjal psühhiaatriline ekspertiis, umbes nagu nüüd siin Kenderi protsessi käigus kavas, siis ei ole küll mingit kahtlust, et ta kuulutatakse hulluks, sest selles mõttes on see ikkagi täitsa kreisi tekst.

Žanriliselt tõesti raske määratleda ja sisuliselt rohkem lõbus mäng erinevatel teemadel kui väga loogiline ja koherentne lugu, aga märkasin, et see spionaažiosa sisaldab tobeduste kõrval ka kasulikke, praktilisi nõuandeid.

Näiteks siin vaid üks, mis puudutab inimese sarnasust võltspassi pandud fotoga: “Muuda kuidagi oma välimust. Mitte keegi ei näe välja nii nagu oma passipildil; kui näeks, siis hakkaks piirivalve kahtlustama.” Tabav tähelepanek!

Lugege ka teiste arvamusi!

Tudengite tantsutööd

Täna on siin veidi juttu kolmest tantsulavastusest, mille koreograafideks on Raido Mägi juhendatud TÜ VKA tudengid.

Leanika Mändma !/! Haned, luiged – tulge koju !/! Tädid, onud tulid külla !/! sai nähtud 1. mail, ülejäänud kaks eile õhtul. Mändma tükist mul videolõike ega pilte ei ole, tuginen seega ainult mälule.

Kõigepealt pakuti külalistele pannkooke (moosiga). Järgnesid liikumiskavad ja tantsumängud Entel-Tenteli laulude saatel, koos dramaatiliste süžeekäikudega, esitatuna nii lasteks kehastunud täiskasvanute kui ka alles päris lapstantsijate poolt.

Tuletas meelde enda lapsepõlve, sest meie tegelesime lasteaias sarnaste asjadega, kuigi taustaks mängis siis mitte plaat, vaid kasvataja klaverit, vahest ühtlasi ka lauldes. Kujutatud laste käitumine, tujud jms. tulid ette päris tuttavad.

Samuti ka mõned elemendid ettekantud kavadest. Spooky (mulle meenus praegu oma kasvatajaga seoses Dusty Springfield, neil oli hääles midagi sarnast, võib-olla sellepärast olengi hiljem viimast nii palju kuulanud – kõige taga on ilmselt alateadlik soov minna tagasi lasteaeda), aga väga lõbus.

Annika Vahteri “Sametjoove”. Seda peaks kommenteerima Kalju Saareke või Mait Agu, aga nemad on mõlemad surnud ning minu suurimad isiklikud eeskujud tantsukunsti vallas on Üllar Jörberg ja Ryan Angelos, kusjuures nende tasemeni ei küüni ma loomulikult iialgi. Mis tähendab, et… nojah.

Ülaltoodud videokatkes võib küll näha pigem hoopis swingimist, millest huvitatuile on siin eraldi vaatamissoovitus, kuhu tõmmati kaasa ka inimesi publiku hulgast, aga see oli kulminatsioon, millele eelnes pikk eelmäng ehk soojendus kabareelikus võtmes.

Kui enne vaatamist kargas mulle pealkirja lugedes pähe absintism, siis pärast mõtlesin, et tõlkes võiks see olla “Velvet Fever” (umbes nagu panna kokku “Moulin Rouge!” ja “Saturday Night Fever”, loksutada, destileerida ja valada siis lõpuks välja).

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?” vaadatud #tants #dance #stellakruusamägi #tyvka

A video posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Stella Kruusamägi “VAATA(ME)?”. Tundus, et lavastajal on ka väikene tänavatantsu taust. Päris RUN-DMC “It’s Like That” stiilis andmiseks ei läinud, aga mingi selline look at me ja battle element paistis sees olevat. Akadeemiline publik oli nii šokeeritud, et enne aplausi valitses pikk vaikus.

Mulle meeldis väga ja valmistusin plaksutamiseks juba vähemalt pool minutit enne lõppu, aga siis tuli veel nagu väike väljajuhatus ja pärast ei julgenud hakata seal esimesena plaksutama, vaid vahtisin ringi ja ootasin kuni keegi otsa lahti teeb. Ilmselt oli teistega sama lugu.

Nende moodsate lavastuste puhul ei või ju kunagi teada, kas lõpp ongi lõpp või läheb lugu veel edasi. Vahteri “Sametjoove” sisaldaski just enne sellist kohta, kus publik hakkas juba plaksutama, aga siis selgus, et tükk ei saanudki läbi, vaid läks pärast veel pikalt edasi.

“VAATA(ME)?” järel venis kandev paus isegi juba veidi piinlikult pikaks, aga see ei tähenda, et tegemist olnuks kehvema tööga. Kahte lavastust ühendas see, et mõlema puhul lasti saal alguses tossu täis, aga muidu olid need omavahel umbes sama võrreldavad nagu filmidest “Moulin Rouge!” ja “Agent Sinikael”.

Tegelikult on veidi kahjugi, et tudengid ei ole kasutanud oma lavastustes muusikana midagi sellist nagu, näiteks, Beastie Boys. Kruusamägi elus kidramees ja Mändma Entel-Tentel ongi vist kõige riskantsemad valikud, mida mul on õnnestunud nüüd selles osas kuulda.

Väljasõit Lätimaale

Setumaa kõrgeima punkti tähistamine #geograafid #setumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Käisin eile Tartu Ülikooli geograafide bussireisiga Lätimaal. Esimene peatus oli tegelikult hoopis Setumaa kõrgeimas punktis, milleks on täpsustatud andmetel Maaniidü mägi Luhamaa nulgas, kõrgusega 225 meetrit üle merepinna. Varem peeti selleks Kuksina mäge.

Setumaa kõrgeima punkti tähistamiselt ei puudunud loomulikult ka pudel handsat, setude rahvusjooki, mida üldiselt giidi või grupijuhi rolli täitnud teadur Taavi Pae kohalviibinuile lahkelt valas. Ütleks, et maitse oli parem kui viinal, aga päris vee pähe (janu kustutamiseks) seda siiski ei jooks.

Haldusreformi arutelu #geograafid #missomaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Missomaal toimus peatus geograaf Jüri Jagomägi juures, kes tutvustas paarikümne aasta eest, 1990-ndatel koostatud haldusterritoriaalse korralduse kava, mis näis üllatvalt ajakohasena ka praegu, ning rääkis veidi sealsest kohalikust olukorrast ja ettevõtmistest, sealhulgas Kolme Kandi Klubist.

Jagomägi meenutas kuidas vanasti, nõukogude ajal, oligi see paik justkui kolme maa ühenduslüli, aga mainis muu hulgas ka piiride kadumise negatiivsemat külge, nimelt mõne aasta eest toimunud vargustelainet, 30-40 juhtu, mille taga olid arvatavasti Lätist tulnud pätid, keda ei õnnestunudki tabada.

Eesti kunagise lõunapoolseima punkti tähistamine #geograafid #lätimaal #latvia #estonia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Reisi peamiseks sihtpunktiks oli aga kunagine Eesti Vabariigi lõunapoolseim koht, mis läks 1924. aastal maadevahetuse käigus Lätile. Asus see Petserimaal, Laura vallas, Kudepi kandis, piirkonnas, mis oli juba toona asustatud valdavalt venelastega.

Nüüd löödi siis ka seal uuesti vai maasse ja pandi Eesti lipp lehvima. Päris hümni laulmiseks küll ei läinud, aga pidulik hetk ikkagi. Peeti kõnesid, uuriti vanu kaarte ning toimus väike vabaõhubankett Georgia veini ja suupistetega.

Ekskursioon Kurši õigeusu kirikus #geograafid #lätimaal #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Järgnes veel pikem ekskursioon ühe kohaliku kultuuritöötaja (tema vanaema oli eestlane, aga eesti keelt ta ise ei räägi) juhendamisel, mis viis kõigepealt Kurši õigeusu kirikusse. Kirik ehitati 1925. aastal, näeb välja väga kena ja korralik, nagu ka seda ümbritsev surnuaed.

Varem käidi sealt Laura kirikus, aga kui piir tuli vahele, siis ehitati endale kohe oma kirik (viisavabadus Eesti ja Läti vahel tuli alles 1927. aastal ja enne ei olnud ju kindel, et see üldse tuleb). Paistis, et seal on religioon veel tõesti elav traditsioon.

Surnuaias olid hauaplatsid lausa piinlikult korras, kuigi samas asuva sõjaaegse vennashaua kohta rääkis see kohalik giid meile, et see oli vahepeal päris räämas, plaadid roostes, müüridel kasvamas juba väikesed puud, kuid tehti siis Vene saatkonna toetusel korda.

Väike kena kohakene #lätimaal #pededze #latvia

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Pikem peatus oli kõrvalasuvas keskuses nimega Pededze, kus tutvustati põhjalikult rahvamaja ja eriti sealset kostüümide kollektsiooni (varsti pidi seal tulema lausa ball) ning käidi väikeses külamuuseumis, mis oli mõeldud tuvustama piirialade venelaste elu (seal oli näiteks samovaride kollektsioon jms.).

Nõukogude aja lõpus ehitatud Pededze rahvamaja on suur, korralik, sisaldab ka väikest spordisaali ja raamatukogu. Täpselt samasugune pidi asuma ka kusagil Eestis (nende kunagine kolhoosiesimees, kes oli pooleldi eestlane ja käinud läbi ka Siberist, oli seda näinud ning selle järgi siis tehtigi).

Pededze koolimaja #geograafid #lätimaal #latvia #pededze

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Tööandjateks on seal kool, kuhu on jäänud vaid umbes 80 õpilast, rahvamaja ja kauplus. Jutust tuli välja, et paljusid asju tehakse Läti vähemusrahvuste programmi ning teiste projektirahade toel, aga üldiselt toimub ikkagi ka seal maa tühjenemine inimestest.

See kohalik giid ütles muide, et Lauras, mis on nüüd teatavasti Venemaa all, on tema käinud oma elus üldse ainult kaks korda, kunagi nooruses, nõukogude ajal, peol ja kirikus. Nii on riigipiir lõiganud taas läbi loomulikud sidemed selle kunagise kohaliku tõmbekeskusega.

Kirik Alūksnes #lätimaal #kirik #church #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Lõpuks oli veel peatus Alūksnes, kus sai lihtsalt tunnikese ringi käia. Minu meelest väga ilus väikelinn, meeldiva arhitektuuriga, kus on palju avarust. Kunagi ulatus sinnani välja muide isegi leivude ehk väikeste saarekestena lätlaste hulgas elanud eestlaste asuala.

Alūksne muuseum #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Alūksne lossis asub tänapäeval muuseum, mida ümbritseb suur park, kus võis näha purskkaeve, linnukesi ja pinkidel istuvaid inimesi, kes lihtsalt omavahel läti keeles juttu ajasid – see on valdavalt lätlastega asustatud linn.

Vaade ühest Alūksne pargist #lätimaal #latvia #aluksne

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Vaatasin nüüd eestikeelsest Vikipeediast, et 2010. aasta andmetel oli Alūksne elanike arv 8900, aga seal kuulsin kohalikelt, et see oli langenud just sel aastal alla kaheksa tuhande. Nii et toimub rahvastiku päris kiire kahanemine.

Tegelikult peaks sinna kunagi veel minema, et seal pikemalt ringi käia, sest näiteks ordulinnuse varemeid nägin ma ainult kaugelt, lähedalt vaatama neid sel korral ei jõudnudki.

Aga hea, et ennast sellele väljasõidule ikka kaasa sokutasin, sest oli päris huvitav.

Presidendivalimistest

TELLIMUSPOSTITUS. See on nüüd teema, mille käsitlemise eest üks lugeja oli valmis maksma mulle 10 eurot.

Kirjutasin juba eelmise aasta juulis, et “kui nüüd veidi järele mõelda, siis leidub Riigikogus tegelikult üks mees, kes oleks antud jõudude vahekorra juures peaaegu täiuslik kompromisskandidaat. Küsimus on ainult selles, kas poliitiline klass sellest ise aru saab.”

Kuna mind oli selleks ajaks juba klassifitseeritud suletud uste taga “paremäärmuslikuks ekstremistiks”, siis võis see mõjuda hoopis tema võimalusi kahjustavalt, aga jutt käis Andres Herkelist. Ja ma leian jätkuvalt, et ta oleks praegu kõige sobivam kompromiss.

Minu hinnangul soovib ülisuur enamik eestlastest näha presidendina mitte kõva käega juhti või mingit rahvuse isa, nagu osad ise autoritaarsusele kalduvad poliitikud ekslikult arvavad, vaid eelkõige esindusisikut, kes seisaks meie huvide eest suhetes teistega.

Lennart Meri oli enne presidendiks saamist välisminister. Arnold Rüütli populaarsus põhines sellel, et ta juhtis meid äärmiselt osavalt, valutult välja Nõukogude Liidust. Toomas Hendrik Ilves oli endine välisminister, kellelt oodati Eesti tugevat lõimimist Läände.

Ja praegu on kõige populaarsem võimalik presidendikandidaat, nagu küsitlused näitavad, välisminister Marina Kaljurand – see ei ole juhus ega tulene tema soost või rahvusest, vaid väljendab just soovi näha presidendina isikut, kes esindaks Eestit maailmas.

Miks mitte Kaljurand!?

Eestis konservatismi mõiste kaaperdanud marurahvuslased välistavad tema saamise presidendiks rahvuse tõttu ja kristlikele fundamentalistidele on ta vastuvõetamatu kooseluseadust puudutavate seisukohtade pärast, aga minu silmis on probleem hoopis muus.

Nimelt selles, et välisministrite nii sagedane vahetamine ei ole hea, sellel ametikohal peaks töötama just diplomaatide hulgast tulnud inimene ning eriti halb on vahetada välisministrit olukorras, kus ees seisavad välispoliitiliselt keerulised ajad. (Välja arvatud muidugi juhul, kui teda peetakse ministrina nõrgaks, aga siis tekib küsimus: miks peaks saama presidendiks inimene, kes ei sobi välisministriks?)

Vähemalt eelmise aasta juulis, kui esitasin talle Postimehe vahendusel alltoodud küsimused, ei olnud Kaljurannal endal välisministrina jätkamise vastu midagi.

Kas kavatsete jääda välisministriks võimaluse korral pikemaks ajaks või oleksite valmis kandideerima vastava ettepaneku saamisel juba järgmisel aastal presidendiks, nagu meedias on spekuleeritud?

Kaljurand: “Ma olen täna välisminister ja püüan seda tööd võimalikult kaua ja võimalikult hästi teha.”

Suurbritannias on tulemas rahvahääletus Euroopa Liidu liikmelisuse küsimuses. Kas see mõjutab kuidagi ka Eesti valmistumist Euroopa Liidu eesistumiseks? Kui peaks juhtuma, et Briti rahvas langetab järgmise aasta sügisel (referendumi arvatav aeg) siiski otsuse EL-ist lahkuda, siis kas see tähendab, et Eesti eesistumisperiood nihkub poole aasta võrra ettepoole? Või ei ole vaja selles osas mingeid varuplaane teha?

Kaljurand: “Kui Suurbritannia referendum peaks toimuma, loodan et Briti rahvas otsustab jääda Euroopa Liidu koosseisu. Kui peaks minema teisiti, siis mõjutab see kogu Euroopa Liitu, ka Eestit. Praegu arvestame eesistumiste kokkulepitud ajakavaga.”

Nüüd on hakanud isegi president Ilves rääkima, et tuleks valmistuda juhuks, kui britid ikkagi otsustavad lahkuda.

Minu hinnangul on välisministri vahetamiseks nii või teisiti äärmiselt ebasobiv aeg, aga erakondade kalkulatsioonides ei oma see tõenäoliselt suurt tähtsust, sest Eesti poliitikuid huvitavad üldiselt rohkem võimumängud, võimuga kaasnevad staatus ja hüved, mitte asjade sisu, mitte poliitika sisuline külg ning see, mis oleks üldriiklikes huvides.

Vastasseis või kompromiss

Reformierakonna esindajad võivad praegu küll avalikult väita, et nende sooviks on valida president ära Riigikogus, aga tegelikult näib juba olevat võetud suund valimiskogule, et suruda seal EKRE juhile Mart Helmele vastandudes läbi oma kandidaat, olgu selleks siis lõpuks Kaljurand või Siim Kallas, vahet pole – see näib mulle hetkel kõige tõenäolisem stsenaarium, sest seda toetab Eesti senisest poliitilisest kultuurist tulenev loogika.

Presidendi valimine Riigikogus eeldab seevastu laiemat kompromissi, mille kehastajaks sobiks minu arvates kõige paremini Herkel, kes on tiirelnud poliitilisel orbiidil alates iseseisvuse taastamisest, omab arvestatavat rahvusvahelise töö kogemust (ENPA liikmena jms.), ei ole seotud mingite skandaalidega ega ole äärmuslik või konfliktne kuju, vaid üritab laveerida mõõdukalt tsentrisse.

Vabaerakonna poliitiline ebamäärasus tuleb antud juhul kasuks, sest see vastab kõige enam erakondadeülesuse ideaalile. Ühest küljest oleks Herkeli toetamine Isamaa ja Res Publica Liidu ning EKRE jaoks ainuke realistlik võimalus saada järgmiseks presidendiks endale maailmavaateliselt võimalikult lähedane isik, aga teisest küljest võiks ta olla vastuvõetav ka sotsiaaldemokraatidele. Tema oleks ühiskonda ühendav, mitte lõhestav president.

Paraku ei näi selle stsenaariumi teostumine olevat kuigi tõenäoline, sest Reformierakond ja EKRE on mõlemad juba võtnud suuna omavahelisele konfrontatsioonile ning teised on liiga uimased ja rumalad, et seda mängu läbi näha ja muuta.