Naivism ja kollaažid

Kondase Keskuses avati eile kaks uut näitust. Pidulik tseremoonia, kuhu olid saabunud ka pressikorpuse esindajad, keskendus Jean-Louis Cerisier’ ülevaatenäitusele, mida oli tulnud avama Prantsuse suursaadik Michel Raineri, kes on Cerisier’ sõber. Kunstnik ise peaks olema kohal augustis toimuval lõpetamisel.

Kui Eestis seostub naivism eelkõige Paul Kondase (1900-1985) nimega, siis Prantsusmaal on selliseks klassikuks Henri Rousseau (1844-1910), kes oligi üldse esimene, kelle tööde kirjeldamiseks kasutati mõistet art naïf. 1967. aastal avati tema sünnilinnas Lavalis, kus elab umbes 50 tuhat inimest, kohalike kunstnike eestvedamisel naivismimuuseum, mis oli Prantsusmaal esimene selline naiivsele kunstile pühendatud institutsioon.

Laval tegi naivismist endale veel suurema kaubamärgi kui Viljandi. 1968. aastal anti seal Rousseau nimi isegi ühele lütseumile ja järgnenud kümnendil toimus naivismi võimas tagasitulek, mis tipnes 1978. aastal suure näitusega Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis.

Cerisier’ sündis 1957. aastal Châteaubriant’is, mida lahutab Lavalist vaid ligi 70 kilomeetrit, ning kasvas üles Pariisis ja Mayenne’i departemangus, mille keskus on Laval, tuvudes juba nooruses kohalike kunstnikega ja olles seega varakult naivismi mõjuväljas. 1970-ndatel hakkas ta ka ise maalima.

Vahepeal töötas ta aastaid õpetajana Poolas, kus temaga tutvus ka Raineri, kes asus 1989. aastal diplomaatilisse teenistusse minnes tööle Prantsuse suursaatkonnas Varssavis (Cerisier’ oli tema poja õpetaja).

Lõpuks kodumaale naastes kujunes Cerisier’ Lavali ümbruskonna isehakanud kunstnike seltskonnas üheks võtmeisikuks. Ta on aidanud korraldada juba üle poolesaja näituse ning neist üks oli ka eelmisel aastal Raineri vahendusel Kondase Keskuses toimunud ülevaatenäitus Mayenne’i piirkonna art brut loomingust, mis viis omakorda eile avatud näituseni ja selleni, et Kondase Keskus sai kutse korraldada 2018. aastal Eesti naivistide ülevaatenäitus Lavalis.

Cerisier’ ise on kasutanud tervet rida erinevaid tehnikaid, mida sellel näitusel ka näha saab, keskendudes viimasel ajal nähtavasti rohkem kollaažidele, mis on ühtlasi ka teise eile avatud näituse keskmes.

John Digby (1938. aastal Londonis sündinud kunstnik ja luuletaja, kes elab 1978. aastast Ameerikas, Long Islandil) kollaažinäitus “Kuu on luuletus” avamisel eriti tähelepanu ei saanud, sest Digby poolt ühtegi esindajat kohal ei olnud, aga see ei tähenda, et see oleks kuidagi vähem tähelepanuväärne.

Digby kollaažid olid Kondases väljas juba 2014. aastal, aga nüüd on ta tagasi täiesti uue kavaga, mis on inspireeritud peamiselt hiina keelest ja kultuurist, kuid sisaldab ka töötlusi mälestustest, mis on seotud toonase Eestis käimisega.

John Digby ja tema abikaasa Joan, kes on inglise keele ja kirjanduse professor Long Islandi Ülikoolis ning ka ise luuletaja ja fotograaf, omavad muu hulgas väikest kirjastust, mis annab välja originaalseid kunsti- ja luuleraamatuid (sajalistes tiraažides, kõik eksemplarid nummerdatud) – üks selline ilmus ka eile avatud näituse puhul.

“Chinese Moon Poems: translated into English and Estonian” sisaldab 8.-11. sajandi hiina klassikute (Xue Tao, Zhang Ji, Li Bai jne.) poolt kuule pühendatud luuletuste hiina-, inglis- ja eestikeelseid tekste koos tõmmistega kollaažidest, mida võib näha näitusel. Ingliskeelsed tõlked on teinud Hong Ai Bai ja John Digby, eestikeelsed Mathura.

Raamatu võib saada Kondase Keskusest, aga kuna neid on trükitud ainult sada ja mulle antud eksemplar kannab juba järjekorranumbrit 54, siis tasub minna seda hankima võimalikult ruttu. Väike tekstinäide ühest Li Bai luuletusest: oh kuu / on sajandeid ju uuritud su sära / põlvkondi sündinud ja surnud / selle paistel on.

Panin siia üles vahepeale ühe video, kus John Digby tutvustab oma tööd ja tehnikaid. Selle teinud Think Long Island First ajaveebist saab pikemalt lugeda nii tema kui ka tema abikaasa tegemiste kohta (sealt leiab ka nende endi kirjutatud luuletusi).

PS. Avastasin nüüd Digby kohta linke otsides, et Anvil Press Poetry, mis kirjastas ka mõned tema luulekogud, pani hiljuti uksed kinni. Nii kahju! Aga ilmselt näitab see seda, milline on praegu maailmas üldse seis luule kirjastamisega (asjad püsivad üksikute entusiastide õlul ja kui nemad lõpuks ära vajuvad, siis ongi lõpp).

Kundera “Tühisuse pidu” (1/3)

Kundera“Tühisuse pidu” (prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm), mida lahutas Milan Kundera (sünd. 1929) eelmisest romaanist 13-14 aastat, on vana klassiku viimane romaan ka selles mõttes, et jääbki (tema enese sõnul) viimaseks. Nii võib seda vaadata autori enda pandud punktina või täpina i peal, hüvastijätuna.

Kui see ilmus 2014. aasta kevadel Prantsusmaal, siis olid arvustused üldiselt kiitvad (itaalia keelde tõlgituna avaldati see juba varem, 2013. aasta sügisel), aga kui see tuli eelmisel aastal välja ingliskeelses tõlkes, siis kaldusid need olema sageli negatiivsed.

Lugesin nüüd läbi hulga Briti ja USA laiatarbemeedias (mitte kitsamale publikule suunatud kirjandusajakirjades, vaid suurtes väljaannetes) ilmunud artikleid, mille tähemärkide koguarv ei jää ilmselt palju alla raamatu enda omale, sest mind hakkas lähemalt huvitama selle teose retseptsioon. Käesolevas postituses on kokkuvõte Briti kriitikute, seeria järgmises osas USA omade ja viimases minu enda muljetest koos mõningate kommentaaride või järeldustega, milleni jõudsin neid arvustusi lugedes, retseptsiooni kohta. (Praegu olgu vaid märgitud, et mul on raamat loetud ja need kohad arvustustest on valitud siia äärmiselt hoolikalt.)

Esimesed lood kõnealuse romaani ingliskeelse tõlke ilmumise puhul avaldati Suurbritannias 2015. aasta mais suurtes päevalehtedes Guardian ja Daily Telegraph ning need olidki kõige pikemad, põhjalikumad, asjatundlikumad ja positiivsemad.

Jonathan Coe (Guardian) artikkel oli küll pealkirjastatud provokatiivselt, “Kui oluline on Milan Kundera täna?”, ning pühendatud rohkem laiema ülevaate andmisele kui konkreetsele teosele, aga jõudis lõpuks siiski välja selle soovitamiseni.

[Coe artiklile viitas Sirbis veebruaris ka Mihkel Kunnus, aga tema ei olnud oma heietust (kuna ma seda ise lõpuni ei viitsinud lugeda, siis ei soovita seda tegelikult ka teistele, aga kui siin juba sedasi linkide kogumiseks läks, siis ei saa sellele viitamata jätta, sest tegemist on vist seni ainukese eestikeelses ajakirjanduses ilmunud tekstiga, kui jätta kõrvale Linda Järve blogipostitus, milles seda raamatut mainitakse) kirjutades nähtavasti Kundera viimast romaani veel ise lugenud.]

Coe märgib kokkuvõtteks, et kalduvus näha maailma üksnes mehe vaatepunktist on moonutanud “Tühisuse pidu” vähem kui peaaegu midagi muud Kundera poolt kirjutatut ja see võib olla hea punkt tema taasavastamiseks nende jaoks, keda naiste küllaltki piiratud kujutamine tema teostes on varem peletanud.

Duncan White (Daily Telegraph) on meelestatud veelgi positiivsemalt, leides oma arvustuses, et “Tühisuse pidu” võibki olla just see raamat, mis on Kundera esteetilise ideaali otsingute kulminatsiooniks.

Seejärel möödus nädalaid ilma ühegi arvustuseta, kuni järg jõudis nn. teise ringi arvustajateni väiksemates väljaannetes, kelle hinnangud olid valdavalt negatiivsed, artiklid lühemad ja pealiskaudsemad.

Simon Schama (Financial Times) leiab, et see ei ole üldse romaan, ning torkab sarkastiliselt, et “kergus, tuleb välja, võib muutuda talumatuks.” Economisti arvustuses antakse mõista, et lugejatele võib tunduda, et seda raamatut ei maksa võtta tõsiselt (kõik neli artiklile jäetud kommentaari annavad aga omakorda mõista, et hoopis seda arvustust ei tasu võtta tõsiselt).

Leo Robson (New Statesman) kirjutab, et Kundera kirjanduslik meetod on kasvanud suuremaks temast endast ega mõju enam uudselt ning see “tekitab mõtte, et uudsus oligi võib-olla kõik, mis tal kunagi oli.” Daniel Hahn (Spectator) leiab, et selle raamatu puhul võib tunda rõõmu stiilist, aga “stiilist üksi ei piisa.”

Kõige viimasena ilmus vabakutselise kriitiku Leyla Sanai arvustus (Independentis), mis on positiivne ning tõuseb esile selle poolest, et tema on kõigi nende kriitikute hulgas ainuke naine. Ja mida ta siis arvab sellest kuidas Kundera kujutab naisi?

“On kahju, et Kundera naisi defineerib peaaegu alati nende välimus ja et naised on siin kõigest erootiline aines. Siiski, vanad harjumused surevad raskelt, ning Kundera on võluv nii mitmel muul moel, et talle on kerge andestada,” kirjutab Sanai.

Sama mõtet väljendas prantsuskeelse väljaande ilmumisel ajalehe Le Nouvel Observateur ringküsitluses bengali kirjanik Taslima Nasrin: “Kuigi ta on kohati seksistlik, ei saa ma teda mitte austada tema stimuleeriva filosoofia eest, mis kasvatab meie mõtlemist. “Lugeja kujutlusvõime viib automaatselt lõpule autori visiooni,” ütles ta. Tema lood jätavad tohutu vabaduse nende lugejate kujutlusvõimele. Mina kui feminist võin süüdistada teda vabalt seksismis; kirglikuna kunsti ja kirjanduse suhtes oman ma aga samasugust vabadust veeta unetuid öid tema raamatuid lugedes.”

Estbel / Cate Le Bon / jne.

Viljandi Nukuteatris astus eile lavale Estbel, Eesti-Belgia ühisbänd, mida saab kuulda esinemas täna õhtul Tartus, homme Võrus ja juuli lõpus taas Viljandis, Pärimusmuusika Festivalil. Ülal on toodud nende nö. hittsingel, mida võib lasta mängida kõigil Eesti hästivarustatud raadiojaamadel (saatsin juba vastava palve Sky Plusi Soovikasse, eks näis kas mängivad ;-), räägib see Peterburist.

Varem esines sama nime all duo, mille moodustasid Leana Vapper (laul, flööt, torupill) ja Hartwin Dhoore (lõõts). Nüüd on lisandunud Sänni Noormets (laul, viiul) ja Ward Dhoore (kitarr, mandoliin). Ise kasutavad nad oma uue repertuaari kirjeldamiseks mõistet maagiline realism ning selle definitsioonile see mingil määral tõesti vastab, kuigi lihtsam on öelda, et see on kaasaegne folk.

Kava kestab üle tunni, mõned sinna kuuluvad palad leiab nende helipilvest, aga repertuaar on tegelikult veel mitmekesisem, lood eripalgelisemad – igav küll ei tohiks hakata.

Kontserdilt tulles kargas järsku pähe nimi Cate Le Bon – põhjuseks ilmselt rida väikeseid alateadlikke seoseid, mille akumuleerumine ta äkitselt meelde tuletas. Mäletan teda ajast, mil ta oli veel blond, aga viimased paar aastat on ta mul kuidagi kõrvust mööda läinud. Nüüd leidsin, et tal tuli juba aprillis välja uus album ja just eile avaldati sellelt teine singel “Love Is Not Love”.

Manustasin siia üles täna hoopis esimese singli “Wonderful” video (lavastaja Casey Raymond), sest see teine, mille lavastas Phil Collins, tundus hommikul vara postitamiseks liiga friik (peletaksin ju sedasi minema oma ultrakonservatiivsed lugejad!) ja “Wonderful” meeldib mulle ka lauluna veidi rohkem. CLB eelmine album “Mug Museum” (2013) oli väga hea, ilmselt tasub kuulata nüüd ära ka “Crab Day”.

Kuigi alustada soovitan muidugi tema debüütalbumist “Me Oh My” (2009) – kui võrrelda seda nende viimaste lugudega, siis võib tõesti öelda, tsiteerides klassikuid: “You’ve come a long way, baby!”

PS. Hetkel paistab olevat eriti moes pesumasinate-teema. Millegi pärast tuleb nüüd iga päev mõni video, mis sisaldab neid või laulu neist: 19. mail Bearson feat. Cal “Want You”, mille tegevuspaigaks on ühispesula; 20. mail taasavaldati Vivien Goldmani “Launderette’i” kadunuks peetud video; 21. mail tuli esmaettekandele Nele Kirsipuu uus YT hitt “Pesumasin”; 22. mail käis FB-st läbi järjekordne video pesumasina demonteerimisest raske eseme abil; ja eile saadeti link sellisele YT kanalile, mis on täis videosid joogaharjutusest nimega “Pesumasin”. Mis järgmiseks?

Rahvaalgatuse seadustamisest

KINNIMAKSTUD JUTT. Veel üks vana teema, mille kohta vahepeal toimunud eksperimendi käigus postitus telliti, on rahvaalgatuse seadustamine. Midagi uut ei ole vaja selles osas välja mõelda, teen lihtsalt kokkuvõtte oma varem väljendatud seisukohtadest.

2012. aasta sügisel esitasin Osalusveebi kaudu ettepaneku anda rahvale õigus rahvahääletuse algatamiseks: “Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, ning § 56 sätestab, et kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: Riigikogu valimisega; rahvahääletusega. Rahvahääletuse algatamise õigus on jäetud aga ainult Riigikogule. See kitsendab oluliselt rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja võimalusi oma võimu teostada. Sellest tulenevalt teen ettepaneku algatada Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmine rahvaalgatuse võimaldamiseks.”

See puudutas ainult üldist põhiseaduslikku printsiipi, mille konkreetne rakendus tulnuks panna paika vastava eriseadusega. Toona märkisin, et eeskuju otsides võiks vaadata pigem Läti kui Šveitsi poole.

“Otsedemokraatia pooldajad toovad Šveitsi süsteemi sageli eeskujuks, kuid oponendid saavad viidata sellele, et kui rahvahääletusi viiakse läbi nii sageli ja nii paljudes küsimustes, siis läheb see kalliks maksma, aga kodanikud ei jõua kõiki teemasid endale selgeks teha ja läbi vaielda ning madal osavõtt kahandab tulemuste demokraatlikku legitiimsust,” selgitasin siis ühes ajaveebis, mida Eesti poliitilise ladviku rõõmuks enam ei eksisteeri.

2013. aastal oli Šveitsis üleriigilisel rahvahääletusel 11 küsimust, 2014. aastal 12, eelmisel aastal kuus, nüüd veebruaris neli ja juunis tuleb veel viis. Seal on võtnud rahvahääletustest osa sageli vähem kui pooled registreeritud valijatest. Kui teema huvitab, siis soovitan lugeda eelmisel aastal mõttekoja Avenir Suisse poolt avaldatud põhjalikku raportit, milles on toodud välja rida Šveitsi süsteemi kitsaskohti ja esitatud ka ettepanekuid nende parandamiseks.

“Lätis läheb eelnõu rahvahääletusele, kui seda toetab vähemalt kümnendik hääleõiguslikest kodanikest – Eesti puhul teeks see umbes 90 tuhat inimest. Minu meelest on see piisav künnis selleks, et rahvahääletusele ei läheks mingid triviaalsed küsimused, vaid tõepoolest need, mis on ühiskonnas tõsiselt üleval, kuid millele parlamendis esindatud erakonnad ei soovi mingil põhjusel selget vastust anda või seda rahvalt küsida,” arvasin aastal 2012.

Viimane rahvahääletus oli Lätis sama aasta veebruaris, kui rahvaalgatuse korras oli tõstatatud küsimus vene keele saamisest teiseks riigikeeleks – vastu hääletas 74.80%, poolt 24.88%, tühje või rikutud sedeleid oli 0.32%, valimisaktiivsus 71.11%.

“Enne rahvahääletust väitsid paljud kommentaatorid, et see mõjub ühiskonda lõhestavalt, kuid tegelikult võttis rahvahääletus selle ühiskonda lõhestava küsimuse päevakorrast maha,” märkisin ma siis. “See andis selge vastuse, millega tuleb kõigil arvestada. Ja on hea, kui sellised küsimused saavad vastuse demokraatlike mehhanismide kaudu, mitte kuidagi teisiti.”

Riigikogu põhiseaduskomisjoni toonane esimees Rait Maruste (Reformierakond) oli 2012. aastal seevastu seisukohal, et “põhiseaduse § 56 tagab rahvale kui kõrgema riigivõimu kandjale piisava võimaluse teostada oma võimu valides enda esindajad Riigikogusse, kes algatavad eelnõusid ning vajadusel ka rahvahääletusi.” Nii jäi esitatud ettepanek arvestamata ehk lükati tagasi.

Ja see ei olnud üllatav. Märkisin juba seda ettepanekut esitades, et eelnevalt teistele poliitilise süsteemi parandamist puudutanud ettepanekutele antud vastuste valguses “ei ole praktiliselt mingit lootust, et see ettepanek läbi läheb, sest praegune võimuladvik (eesotsas president Ilvesega) on juba põhimõtteliselt rahva demokraatlike õiguste laiendamise vastu. Aga neile tuleb anda vähemalt võimalus.”

Farss nimega “Rahvakogu”

Mõned päevad pärast seda, kui Maruste oli ettepaneku kõrvale lükanud, sündis reaktsioonina Reformierakonna rahastamisskandaalile sotsiaalmeedias liikumine “Aitab valelikust poliitikast”. Tallinnas, Tartus ja Viljandis toimusid mõned meeleavaldused. Avaldati Harta 12, milles märgiti muu hulgas, et “kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest” ning “kodanikel peavad olema laialdasemad võimalused oma poliitilise tahte avaldamiseks kui korralised valimised, luua tuleb rahvaalgatuse instrument.”

Kasvanud kriitika vaigistamiseks algas nn. Jääkeldri protsess, mille tulemusena kutsuti president Ilvese algatusel ellu Rahvakogu. Kuna president ja tema toonane õigusnõunik Ülle Madise, kes ülendati hiljem õiguskantsleriks, ei pidanud vajalikuks pöörduda Riigikogu poole ettepanekuga võtta vastu Rahvakogu seadus, mis looks sellise institutsiooni tegevusele õigusliku aluse, siis võib seda pidada algusest peale poliittehnoloogiliseks trikiks, mille eesmärgiks oligi lihtsalt ühiskonnast auru välja lasta, kanaliseerida kodanike aktivism asendustegevusse.

Rahvakogust kujunes manipuleeriva “kaasamise” musternäide. Asja eestvedajate ebasiirus oli selge küll juba algusest peale, kuid esitasin selle veebilehe kaudu siiski rea ettepanekuid, sealhulgas ettepaneku rahvaalgatuse võimaldamiseks, mis oli sõnastatud järgmiselt: “Ettenähtavas tulevikus jääb demokraatia peamiseks vormiks esindusdemokraatia, kuid rahvas kui kõrgeima võimu kandja peab omama võimalust sekkuda poliitikasse ka rahvaalgatuse korras. Selle võimaldamiseks tuleks arendada edasi veebilehte osale.ee, et selle kaudu oleks võimalik koguda toetajaid ka eelnõudele, mida kodanikud soovivad Riigikogule esitada. Kui seda kaudu algatatud eelnõu ei saa Riigikogu heakskiitu, siis peab see minema rahvahääletusele. Kui see kiidetakse rahvahääletusel heaks, siis ei tohiks see tuua automaatselt kaasa Riigikogu laialisaatmist ja uusi valimisi, sest konkreetne küsimus oleks rahvahääletusega juba otsustatud ja Riigikogu peaks seda otsust lihtsalt aktsepteerima. Küsimus on ainult selles, kui palju toetajaid peaks eelnõu koguma, et see rahvaalgatuse korras Riigikokku jõuaks. Kuna Riigikogu eitava otsuse korral järgneks rahvahääletus, siis võiks lähtuda nõudmistest, mis puudutavad rahvahääletuse algatamist Riigikogus. Riigikogu kodu- ja töökorra seadus sätestab, et rahvahääletuse korraldamise peab kiitma heaks Riigikogu koosseisu häälteenamus, põhiseaduse muutmise puhul kolmeviiendikuline häälteenamus. Seega tuleks siis võtta Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus, juhul kui tahetakse algatada põhiseaduse muutmist, mis oleks praegu vastavalt 257355 ja 308826. Need ei ole väikesed arvud, aga rahvaalgatus ei saagi olla mõeldud igapäevaseks kasutamiseks, vaid on vajalik üksnes erandlikel juhtudel, kui esindusorganid jätavad oma esindusfunktsiooni mingil põhjusel täitmata.”

Antud ettepanek kogus Rahvakogu veebilehel sadu poolt- ja mõned vastuhääled. Hiljem selgus, et seal toimunud hääletused olid sisuliselt mõttetud, sest ettepanekute koondamisel otsustati lähtuda ajuvabast metoodikast, mille puhul arvestati mitte hääletuste tulemusi, vaid seda kui palju kordi sarnase sisuga ettepanekuid esitati (erinevate inimeste poolt sisestati), kusjuures isegi seda tehes laskuti kohati otsese valetamiseni. Ühtlasi toimus siis nn. ekspertide poolt rahvaalgatuse sisuline ümberdefineerimine petitsiooniõiguseks, mille taga oli eelkõige presidendi õigusnõunik Ülle Madise – ja nii jõudiski “rahvaalgatuse seadustamine” Rahvakogu lõpetanud arutelupäevale kujul, mis tähendas hoopis palvekirjaõiguse loomist.

President Ilves ise esines 2013. aastal korduvalt sõnavõttudega, kõige silmapaistvamalt veebruaris vabariigi aastapäeval ning sügisel Riigikogu istungjärku avades, milles demoniseeris rahvahääletuste kasutamist, avaldades nii sisuliselt umbusaldust Eesti rahvale. Hiljem esitletigi Riigikogu poolt rahvaalgatuse seadustamisena palvekirjaõiguse loomist, mis vastas väidetavalt Rahvakogu ettepanekutele, kuigi selline idee sündis alles “ekspertide” poolt tehtud “analüüsi” käigus ega olnud tegelikult tuletatav eelnevalt kodanike poolt esitatud ettepanekutest, millega taotleti rahvaalgatuse tegelikku seadustamist.

Piraadipartei seisukohad

2013. aastal toimunud Piraadipartei üldkoosolekule esitasin komplekti ettepanekuid poliitilise süsteemi kaasajastamiseks, mille hulgast kiideti muu hulgas heaks järgmine: “Piraadipartei teeb ettepaneku rahvaalgatuse võimaldamiseks. Riigikogus peab minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimiskünnise. Rahvahääletusele peab minema iga eelnõu, mida toetab Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus (juhul kui tahetakse muuta põhiseadust). Rahvaalgatuse korras esitatavate eelnõude registreerimine ja toetushäälte kogumine võiks toimuda Rahvakogu veebilehe kaudu. Nende eelnõude vastavust vajalikele nõuetele peaks kontrollima õiguskantsler ning seda alles siis, kui eelnõu on kogunud juba vähemalt 1000 toetajat. Nii oleks tagatud, et rahvas saab rääkida poliitikas kaasa ka valimistevahelisel ajal.”

Teoreetiliselt on see jätkuvalt nende programmiline seisukoht, kuigi praktikas ei ole seda väga rõhutatud. Läinud nädalavahetusel toimunud Piraadipartei üldkoosolekul võeti vastu ka uus manifest, milles märgitakse muu hulgas, et “otsedemokraatia pole hõbekuul korruptsiooni, elitarismi jm pahede vastu, vaid täpp i peal”, lubades samas: “Teeme e-hääletuse nii korda, et see sobiks ka liquid democracy vm otsedemokraatia mehhanismide jaoks. Võtame kasutusele otsast lõpuni kontrollitavuse krüptograafilise lahenduse ja tagame e-hääletuse läbipaistvuse paralleelsete sõltumatute häältelugemisserverite abil. Oleme veendunud, et krüpto murdmine 30 aasta pärast ja sellega kaasnev oht hääletamise salajasusele ei kaalu üles digidemokraatia hüvesid.” – ma olen põhimõtteliselt sama meelt, kuigi valgdemokraatia (liquid democracy) praktilise toimivuse suhtes skeptilisem, sest minu arvates on see nö. keskmise kodaniku jaoks (vähemalt täna) liiga keeruline (eeldab kõrgemal tasemel poliitilist teadlikkust).

Radikaalide seisukohad

2013. aasta sügisel asutatud erakondadevälise ühenduse MTÜ Radikaaldemokraadid ettepanekute paketti, mis sai esitatud kõigile ametlikult registreeritud erakondadele, läks rahvaalgatust puudutav punkt järgmises sõnastuses: “Eesti Vabariigi põhiseaduse § 1 ütleb, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. See deklaratsioon eeldab sisuliselt rahvaalgatuse seadustamist. Riigikogus peaks minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab valimistel erakondadele kehtinud künnise. Rahvahääletusele peaks minema iga eelnõu, mida toetab Riigikogus esindatud erakondadele valimistel antud häälte arvust vähemalt enamus või kolmeviiendikuline enamus, juhul kui tahetakse muuta põhiseadust. Toetusallkirjade kogumine on võimalik korraldada tänapäeval Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu elektrooniliselt.”

Hiljem koostatud plaani Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamise toetamiseks aastateks 2015-2025, mis nimetatud ühingu tegevuse lõpetamise tõttu kehtivuse kaotas, läks ühe eesmärgina kirja: “Rahvaalgatuse seadustamine. Eesti põhiseaduse kohaselt on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Riigikogus peab minema hääletusele iga eelnõu, mida toetab vähemalt nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see ületab eelnenud valimistel erakondadele kehtinud künnise. Rahvahääletusele peab minema iga eelnõu, mida toetab nii palju hääleõiguslikke kodanikke, et see moodustab enamuse Riigikogus esindatud erakondadele antud häälte arvust. Toetusallkirjade kogumine üksnes elektrooniliselt Rahvakogu veebilehe kaudu, et ei oleks vaja teha hiljem kulutusi nende kontrollimiseks.”

Kui neid ettepanekuid järjest lugeda, siis torkab silma, et pidevalt muutus allkirjade kogumiseks pakutud veebileht. Alguses oli mõte arendada edasi Osalusveebi, siis kasutada ära Rahvakogu nime. Vahepeal sai leitud, et see võiks toimuda VVK veebilehel, sest osadel meist olid siis Rahvakoguga teised plaanid, mis samuti alguses kirja läksid, aga millest sai hiljem loobutud. Praegu sobiks selleks kõige paremini ilmselt rahvaalgatus.ee, aga põhimõtteliselt võib see olla ju ka lisafunktsioon Riigikogu enda veebilehel. Lõpuks on oluline, et asi toimiks, mitte lihtsalt mingi järjekordse veebikeskkonna loomine.

Rahvahääletuse esilekutsumine oleks nende ettepanekute kohaselt küllaltki raske, sest minu arvates peakski see olema ultima ratio, viimane abinõu. Lihtsalt Riigikogus hääletusele minekuks piisaks praegu aga sellest, kui eelnõu saab 28708 allkirja.

Paraku ei olnud selline mõõdukas lähenemine Eesti poliitilisele ladvikule vastuvõetav. Kes hakkas levitama ilma igasuguse aluseta jutte, et MTÜ Radikaaldemokraadid, mida ei olnud siis veel olemas isegi idee tasandil, soovis 2012. aastal toimunud meeleavalduste kasvamist riigipöördeks. Kes kuulutas mind paremäärmuslikuks ekstremistiks. Jne. Kuna selline ajuvabadus jõudis juba liiga kõrgele tasemele, siis sai selgeks kogu ettevõtmise perspektiivitus.

Lõpetuseks

Tänavu märtsis sai esitatud rahvaalgatus.ee kaudu viimane ettepanek otsedemokraatia arendamiseks: “Pöördume Riigikogu poole ettepanekuga töötada välja õiguslikud alused rahvahääletuste laialdasemaks kasutuselevõtuks, kaotada rahvahääletuse seotus parlamendi usaldusega ning jagada rahvahääletused nõuandvateks ja õiguslikult siduvateks hääletusteks. Ettepanek vastab Eesti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ning erakonna Isamaa ja Res Publica Liit koalitsioonilepingus antud lubadusele kaaluda võimalusi laiendada rahvahääletuste kasutamist.”

See kogub jätkuvalt allkirjasid ja on pandud sõna-sõnalt kokku SDE ja IRL-i viimastest valimisprogrammidest, vastates ühtlasi hetkel kehtivale koalitsioonilepingule, mida selle sõlminud erakonnad nähtavasti ei kavatsegi täita (huvitav, miks nad veel imestavad, et reitingud langevad – oleks ju ebaloogiline, kui valijad reageeriks enda petmisele kuidagi teisiti).

EKRE ja Keskerakond on tulnud opositsioonis olles välja omapoolsete algatustega, aga nendegi puhul näib tegemist olevat vaid taktikaliste sammudega populaarsuse kasvatamiseks. Ma ei näe täna põhjust uskuda, et nad üritaksid oma vastavaid ideid võimule saades reaalselt teostada. Pigem võib karta, et nad üritavad siis lihtsalt kehtestada enda poliitilist hegemooniat.

Samuti näevad rahvahääletustes vaid vahendit oma seisukohtade läbisurumiseks mõned häälekad mitteparteilised toimijad, kes on ise tunnistanud enda vastumeelsust demokraatia suhtes.

Lühidalt: minul selles osas mingeid suuri lootusi ei ole. Eestis valitsev poliitiline olukord on hull ja läheb tõenäoliselt veel halvemaks. Parim, mida tavaline kodanik oma meelerahu ja terve mõistuse huvides teha saab, on sellele kõigele lihtsalt selg keerata – see ei ole mingi lahendus ühiskondlikus plaanis, aga võib ju olla isiklikus. Ja seetõttu ei kavatse ma siin poliitikast rohkem kirjutada.

Pildikesi Helme kandist

Helme koduloomuuseum tähistas eile 37. sünnipäeva. Käisin sel puhul väikesel jalgrattamatkal mööda ühte kaheksakilomeetrist teelõiku, mis mind sellest praegu lahutab, klõpsutades seejuures pildikesi tee äärde jäänud vaatamisväärsustest.

Ma mäletan aega, kui see maja oli veel püsti ja katus peal #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel paarikümne aasta eest asus selle koha peal kunagine Lõve vallamaja, arhitektuurimälestis, mille seisukorra kohta kunstiajaloolane Juhan Maiste kirjutas juba 1984. aastal: “Halb. Hoone on maha jäetud. Katus amortiseerunud, aknad osaliselt purustatud. Tubades vandalismi jälgi. Ümberkaudne territoorium umbrohtu kasvanud. Aia tagaservas asuvad saun ja aidahoone lagunenud. Kuna hoonel puudub sobiv looduslik situatsioon, siis näib selle kasutusele võtt momendil olevat küllalt problemaatiline. Mõni aasta tagasi kasutati ehitist veel malevate majutamisbaasina, selle praegune seisund viimast enam kahjuks ei võimalda.”

Tänaseks ei ole jäänud enam midagi, kuigi erinevates turistidele mõeldud infomaterjalides, nagu nüüd tuvastasin, kirjutatakse jätkuvalt: “Maantee ääres on tagasihoidlik 19/20. sajandi vahetusel ehitatud ühekorruseline puumaja – Lõve vallamaja. See laastudest poolkelpkatusega hoone on hiljem olnud kasutusel taluelamuna; sellest ajast on pärit puu- ja juurviljaaed ning väike palkidest ait ja saun selle tagaservas.”

Tegelikult ei asunud see vallamaja üldse toodud lingi taga viidatud maantee ääres ja isegi mitte Lõvel, vaid Talnamõisas (Tallna, Talina), kunagises Lõve rüütlimõisa karjamõisas. Veel paarikümne aasta eest oli kohe samas Talna bussipeatus, mida nüüd enam samuti ei ole. Kogu see kohanimi on maakaartidelt kadunud, kuigi rahvasuus veel käibel. Ja seda teed mööda ei sõida enam ühtegi bussi.

Combiwoodi rajatised #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Talnamõisast ligi poolteist kilomeetrit Helme poole kerkivad aga järjest 2004. aastal asutatud puitliiste valmistava ettevõtte Combiwood tootmishooned. Praegugi on seal ehitustööd käimas. Esimesed neist ehitati ümber endistest karjalautadest, mis pärast kohaliku majandi kadumist lõpuks tühjaks jäid ja aastaid lagunesid.

Helme liivakivipaljand #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel 600-700 meetrit edasi, Viljandi-Helme-Leebiku teeristist poolsada meetrit Leebiku suunas asub looduskaitsealune liivakivipaljand, mis on üle kümne meetri kõrge ja ligi paarkümmend meetrit lai. “Tähtsus: Teaduslik. Valga maakonna ja ka Lääne-Eesti [!?] esinduslikum ja kättesaadavaim Burtnieki lademe Härma kihtide paljand, mis on eriti väärtuslik tekstuuride uurimise jaoks,” seisab vastavas andmebaasis. “Oma hea ligipääsetavuse tõttu oluline antud taseme tutvustamisel ekskursioonidel või teaduslikel ringsõitudel.”

Helme ordulinnuse varemed #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Kui keerata sellest teeristist Valga-Uulu maantee poole, siis hakkavad kohe varsti paistma ordulinnuse varemed. Helme ordulinnus on seisnud varemetes alates 17. sajandist, mil taganevad rootslased selle Vene-Rootsi sõja ajal ise õhku lasid. Müüride lagunemine jätkub, kuid kohapeal ringi uidates on siiski selgelt tajutav kui võimas see kants kunagi võis olla. Arvatakse, et sama koha peal asus varem eestlaste muinaslinnus.

Helme koopad (pääseb tegelikult ainult ühte) #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Varemete taga asuv Helme koobastik, mis on uuristatud ilmselt inimeste poolt, oli Eestis arvatavasti üks suurimaid selliseid muinasaegseid pelgupaiku, aga tänaseks on suuremad saalid sisse langenud ning avatud ainult üks sissepääs, kust ei saa minna just kuigi kaugele. Usutakse, et käikude võrgustik on mäe sees veel osaliselt säilinud, aga täpsemalt ei ole seda uuritud.

Mulgi naine #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Ordulinnuse varemetest veidi Tõrva poole seisab tee ääres mulgi naine, suur puust kuju. Helme rahvarõivad ei olnud tegelikult päris sellised (kohati olid need hoopis teistsugused), mida võib näha selle kuju seljas, aga eks need ongi seal mingi stiliseeritud versioon, mille puhul on pööratud rohkem tähelepanu üldmuljele kui detailidele.

Kunagi tegutses siin kutsekool, aga nüüd asub pansionaat #eesti #elumaal

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Veel veidi edasi asuvad kunagise kutsekooli hooned, mis seisavad enamuses tühjalt ja on müügis. Selle postamendi otsas oleva vana Fordsoni taga paistvas valges majas on leidnud endale samas aga koha Helme pansionaat, mis võib pakkuda niisama teelistele huvi selle poolest, et seal levib tasuta wifi, mille kasutamiseks, tõsi küll, tuleb minna hoonele üsna lähedale.

Seejärel juhatab Helme koduloomuuseumile viitav silt suurelt maanteelt paar kilomeetrit kõrvale.

Helme kiriku varemed, taamal paistab koduloomuuseum #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Helme Maarja kirik, mille ehitamist alustati arvatavasti 13. sajandil, mahutas üle paari tuhande inimese, istekohti oli 800. See sai küll korduvalt rängalt kahjustada ka varasemates sõdades, aga Teise maailmasõja käigus saadud purustustest ilmselt enam paraneda ei õnnestu, sest see aeg mõjus äärmiselt laastavalt ka kohalikule kogudusele ning järgnenud ja jätkuv linnastumine ei ole samuti kasuks tulnud.

Kunagises pastoraadimajas asub nüüd Helme koduloomuuseum, mille avarates ruumides on pandud välja suur kollektsioon vanavara, alustades kõikvõimalikest puidust tööriistadest ning lõpetades raadioaparaatide, trükimasinate ja isegi algelise personaalarvutiga. Ekspositsioon annab väga hea ülevaate taludes kasutatud inventaarist, aga samas on ka hulgaliselt stende fotodega, millel võib näha inimesi endit.

Hobused teevad lõunauinakut #eesti #elumaal #hobused #horses

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Muuseumi minnes või sealt lahkudes võib omakorda näha tee ääres idüllilisi pildikesi tänapäeva maaelust.

Fotoreportaaži lõpetab üks kaunis vaade #visitestonia #helme #valgamaa #estonia #touristattraction #landscape

A photo posted by Andres Laiapea (@minginimi) on

Jõudes tagasi Valga-Uulu maanteele tasub heita viimane pilk ordulinnuse varemeid ümbritsevale orule, seal kulgevale vanale jõesängile, et liikuda seejärel edasi või antud juhul küll hoopis tuldud teed mööda tagasi.

Võimalik, et edaspidi tuleb sarnaseid fotoreportaaže ka teistest selle kandi paikadest ja isegi veel Helmest, sest vaadata on seal tegelikult palju rohkem, ma lihtsalt ei hakanud eile väga pikalt ringi kondama.

PS. Praegu seda kirjutades nägin aknast välja vaadates jänest, kes lihtsalt aias ringi kalpsas  – linnas mõjuks see ehk ebatavaliselt, aga siin on üsna tavapärane vaatepilt.

Faberi “Fahrenheiti kaksikud”

Michel FaberLoomingu Raamatukogus ilmunud Michel Faberi “Fahrenheiti kaksikud” sisaldab viit novelli (tõlkinud Krista Kaer) 2005. aastal avaldatud jutukogust “The Fahrenheit Twins”, kus neid on tosina jagu rohkem. Miks just need viis? Ei tea, ei ole ingliskeelset kogu lugenud. Aga tehtud valiku põhjal jääb sellest hea mulje.

Mõned inimesed alustavad romaanide lugemist lõpust, et see kohe teada saada, ning mõned loevad novellidest kõigepealt esimese ja viimase lause. Tegin nüüd alguses isegi nii, üritades seejuures kujutleda üldjoontes lugu, mis võib jääda nende kahe lause vahele.

“Turvamaja” esimene lause: “Ma ärkan üles, pilgutan taevasse vaadates kõvasti silmi ning esimene asi, mis mulle meenub, on see, et mu naine ei saa mulle andestada.” Viimane lause: “Ma ei ole enam kadunud.”

Minu mõte: no sellega on lugu selge, mingi peretüli, tõenäoliselt koduvägivald. Mees jõi ennast täis, läks naisele kallale ning ärkas hiljem maantekraavis või jäi talle vahele teise naisega ja löödi majast välja või siis on lihtsalt alkohoolik. Igatahes näeb ta lõpuks valgust, parandab ennast, hakkab korralikuks. Ainult pealkiri on kummaline, arvatavasti viide mingile võõrutuskeskusele.

Tegelik sisu: mees, kes on lahkunud teadmata põhjusel kodust, eksleb kodutuna linnas, jõudes Turvamajani, mis on sisuliselt kodutute varjupaik (eesti keeles omavad need sõnad veidi erinevaid konnotatsioone, aga ingliskeelne “The Safehouse” on väga tabav pealkiri), kuigi küllaltki ebatavaline ja veider, kus ta leiab lõpuks sisemise rahu.

“Andy tuleb tagasi” esimene lause: “Tema silmad avanesid võbinal ja ta avastas üllatusega, et ta on elus.” Viimane lause: “Ta ei teadnud, kas ta üldse oskab tagasiteed leida.”

Minu mõte: kui lähtuda esimesest (need kaks on avaldatud järjest ka ingliskeelses väljaandes, mille sisukorda hiljem vaatasin), siis võib teine novell rääkida ju sellest, et mees sai kusagil ringi hulkudes lõpuks peksa ja jõudis viimaks järeldusele, et peab minema tagasi koju, aga ei tea nüüd, kas see tal enam üldse õnnestub (võib-olla naine ikkagi ei andesta).

Tegelik sisu: viis aastat ebakontaktses olekus (“Selgus, et viis aastat oli ta olnud jampsiv imbetsill,” kirjutab autor, kes on töötanud ise haiglaõena) viibinud Andy tuleb hooldekodus järsku mõistusele, naine viib ta sealt peagi koju, aga aeg ei ole vahepeal peatunud, lapsed on kasvanud suuremaks, inimesed muutunud, jäänud vanemaks ja teineteisest võõrdunud.

Kui minu kujutlustes pidanuks nende novellide näol olema tegemist moralismi elemente sisaldava sotsrealismiga selle sõna kõige laiemas tähenduses (mitte sotsialistlik, isegi mitte sotsiaalne realism, vaid sotsiaalseid olusid kujutav realism), siis Faber kujutab neis tegelikult hoopis reaalsusest irdumist, lähenedes seejuures kohati ulmele, eriti ülejäänud kolmes novellis, mis võtavad enda alla enam kui 2/3 raamatu mahust.

Seletan oma eksimust sellega, et ei olnud temalt varem midagi lugenud, ei teadnud sellest autorist õieti midagi ning valisin automaatselt vaatenurga, sellise lähenemise, mis tundub mulle endale hetkel kõige lähedasem ja vajalikum. Mis ei tähenda seda, et need novellid oleksid valmistanud mulle pettumuse.

Mälestusi Mr. Lawrence’ist

Kasutasin võimalust saada Mihkel Raua meililistiga liitumise eest digitaalsel kujul “Musta pori näkku” ja ansambli Mr. Lawrence kõik neli kauamängivat. Raamatut ei ole ma veel lugenud, aga laulud said kuulatud.

Mäletan seda bändi ajast, mil nad kandsid veel nime Merry Christmas, Mr. Lawrence – nagu see film, kus mängib peaosa David Bowie, mille järgi nad endale nime võtsid. Laval nägin neid esimest ja viimast korda 1992. aasta Rock Summeril, kuhu vanem õde mind kaasa võttis (järgmisel päeval saatis rongiga tagasi koju, sest ei viitsinud seal vaadata, et ma kuhugi ära ei kaoks).

Kui kuulasin nüüd nende aasta varem ilmunud kassetil “Graffity Revolution” avaldatud palu, siis tuli neist kohe tuttav ette ainult “Rain”, mis oligi siis vist nende suurim hitt. Mõni teine oli veel nagu kuidagi ähmaselt tuttav, aga üldiselt olin need laulud unustanud.

Samas meenus seda materjali kuulates Vennaskonna 1992. aasta kassett “Rockipiraadid” (ostsin selle tõenäoliselt 1993. aasta veebruaris, väljas oli veel lumi, kas Viljandi Kaubamajast või ühest selle vastas üle tee asunud väikesest poest, mida enam ei ole, aga hiljem läks see kaduma), mille mõjul minust sai kohe ka Depeche Mode’i fänn, sest kasseti kaanepildil poseeriti neid matkides.

Tegelikult olid jäänud mulle juba varasemast MTV pealt (SAT-TV tuli meile suht varakult ning loomulikult esines ka tülitsemist selle pärast, kas vaadata multikaid, nagu tahtsin siis enamasti mina, või hoopis musa) meelde nende “Enjoy the Silence” ja “Personal Jesus” (mäletan, et kui lasti neid, siis ei olnud mul MTV vastu midagi, sest nendel lauludel olid minu meelest väga huvitavad videod ja ka meeldiv kõla), aga alles pärast selle Vennaskonna kasseti kuulamist hakkasin hankima endale ka Depeche’i omi (alates vanematest). Või… võib-olla ostsin ma Vennaskonna kasseti just seetõttu, et selle kaanefotol oli Depeche Mode’i plakat.

Vennaskonna “Rockipiraadid” meenus nüüd ilmselt mitte üksnes seetõttu, et see pärineb pea samast ajast, vaid ka põhjusel, et tajusin kuulates teatavat metodoloogilist sarnasust. Vennaskond tuletas paljud sellel kassetil leidunud laulud välismaistest, näiteks “Ma armastan Ameerikat” on selgelt inspireeritud Luna Parkeri loost “Tes états d’âme Eric” (hea maitse!) – tegemist oli mitte niivõrd plagiaadi, vaid temaatilise paralleeli või eeskujust tekkinud kajaga.

Just sarnane tunne tekkis ka Mr. Lawrence’i esimesi lugusid kuulates, aga ma ei viitsinud hakata nüüd nii põhjalikult süvenema, et otsida välja konkreetseid seoseid. Võib-olla neid nii otsesel kujul ei olegi, aga selge on see, et eeskujude hulka kuulusid nii Bowie (näiteks loos “(She Was) Born in Waterfall” tundub, et Raud üritas kohati isegi laulda veidi nagu tema), U2, Depeche Mode kui ka paljud teised.

1993. aastal ilmunud esimene plaat “Mr. Lawrence” sisaldab osaliselt samu palu ja ülejäänute hulgast tuli mulle kohe tuttav ette ainult “Call Your Name”, mis oligi juhtumisi singel. Ilmselgelt kuulasin ma sel ajal hoopis teistsugust muusikat.

1995. aastal avaldatud “Swing” on kulunud mulle pähe seevastu pea sama hästi nagu “Rockipiraadid”, sest valisin selle endale auhinnaks ühel looduskaitseteemalisel mälumängul, kus ma kuulusin Jakobsoni kooli võistkonda. See kauamängiv oli siis just ilmunud ja “Annabel” juba suur hitt, aga mulle meeldis selle pealt toona kõige rohkem hoopis “Stoney Ground” – see tundub ka täna päris ajakohane.

1999. aastal avaldatud “Sit And Spin” ei sisaldanud omakorda ühtegi mulle vähegi tuttavat laulu, sest siis kuulasin jälle hoopis teistsugust muusikat ega sattunud nende peale ilmselt isegi juhuslikult, sest Eesti raadiojaamasid ma sel ajal üldiselt ei kuulanud.

PS. Käisin eile õhtul kuulamas Viljandi Gümnaasiumi solistide suurt kontserti, mis kestis üle kahe tunni. Seal oli palju andekaid noori. Väikeseid kilde neist osade lauludest leiab selle lingi tagant. Ja kui kellegil on tekkinud järsku huvi siin nö. tantsurubriigis mainitud etenduste vastu, siis salvestusi neist võib leida UTTV leheküljelt.