Rubriik: Viljandi

Millal siis Viljandis uus koalitsioon tehakse? See küsimus tekitas minus esimese hooga hämmingut. Misasja? Kas on olnud mingeid märke sellest, et Viljandi võimuliit hakkab lagunema?

Selgus aga, et küsimus oli ajendatud mitte niivõrd meie kohalikest oludest, vaid Eestis laiemalt toimuvast. Tartut valitsev Reformierakond vahetas Keskerakonna, mille sisemised kemplused olid hakanud kahjustama linna mainet ja häirima töörahu, koalitsioonis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) vastu. Valgas võeti keskerakondlastest vallajuhid maha ning Reformierakond alustas läbirääkimisi uue koalitsiooni tegemiseks SDE ja Isamaaga. Pärnus andsid Reformierakonna, Isamaa ja SDE saadikud sisse avalduse linnapea umbusaldamiseks. Tõenäoliselt läheb seegi läbi ning opositsiooni langevad nii praeguse linnapea valimisliit Pärnu Ühendab kui ka Keskerakond. Nii võib tõesti jääda mulje, et rinne läheneb, piiramisrõngas Viljandi ümber tõmbub koomale.

Leviva vandenõuteooria kohaselt on Reformierakond, mis ei ole suutnud haarata taas enda kätte keskvalitsust, otsustanud vastata sellele lõpuks Keskerakonna tõrjumisega opositsiooni kohalikes omavalitsustes. See loovat neile parema lähtepositsiooni kohalikeks valimisteks, sest võimaldab mängida taas vana head vastandumismängu. Esmapilgul ju üsna loogiline, usutav skeem. Täiesti võimalik, et kusagil Reformierakonna tagatubades on midagi sellist arutatud. Ei tea. Viljandi oludes seda minu arvates aga rakendada ei saa.

Esiteks, see mõjuks naeruväärselt. Keskerakond on siin Reformierakonda kohalikel valimistel küll mõned korrad edestanud, aga viimati juhtus see 2002. aastal ja pärast seda on keskerakondlased Viljandis valimistel iga korraga kõvasti valijaid kaotanud, sest nende vanad toetajad surevad järjest ära ja uusi piisavalt peale ei tule. Tallinnas võivad Reformierakond ja Keskerakond rajada oma valimiskampaaniad teineteisele vastandumisele, aga kui sama teeksid Madis Timpson ja Helmut Hallemaa, paneks see viljandlasi pigem muigama.

Teiseks, milline oleks alternatiiv praegusele koalitsioonile? 2017. aasta kohalike valimiste järel tehti ju Viljandis Reformierakonna juhtimisel sotsidega sama, mida Keskerakonna juhtimisel viimaste parlamendivalimiste järel Reformierakonnaga: valimiste võitja jäeti opositsiooni. Kas sotsid peaksid minema nüüd koalitsiooni, kus Viljandi linnapea koht kuulub Reformierakonnale? Või peaks Reformierakond loobuma praegusest koalitsioonist, et see neile loovutada? Reformierakonna ja sotside koalitsioon võinuks sündida Viljandis vahetult pärast valimisi, aga nüüd oleks see ühele osapooltest vältimatult nii alandav, et jääb ära. Samal põhjusel ei maksa praegu enam oodata Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni riigi tasandil – see rong on ammu läinud.

Aritmeetiliselt on võimalik ka selline muudatus, et Keskerakond visatakse Viljandi võimuliidust lihtsalt välja või vahetatakse EKRE vastu. Aga see ei muudaks siin Reformierakonna jaoks ilmselt midagi paremaks, vaid oleks lihtsalt üks arusaamatu käik, millele puudub (vähemalt hetkel) hea põhjendus. Või teab keegi tuua välja midagi sellist, mille pärast keskerakondlased nüüd Viljandis opositsiooni tuleks saata? Minu meelest on neist mugavamaid koalitsioonipartnereid raske kujutleda.

Kolmandaks, see ei oleks Viljandi huvides. Tegelikkuses, kus valitseb reaalpoliitika, tuleb ju linnale siiski kasuks, kui koalitsiooni kuuluvad ka parajasti riigis võimul olevad erakonnad, kelle esindajad mängivad teatavat rolli riigi poolt ümberjagatavate rahavoogude suunamisel, pealinnast välja viidavate asutuste regioonidesse paigutamisel ning muude selliste väga praktiliste küsimuste otsustamisel. On raske mõista, kuidas selle olukorra muutmine nüüd Viljandile kasuks võiks tulla.

Kokkuvõttes näib Viljandi praeguse võimuliidu lagunemine olevat ülimalt ebatõenäoline. Ei saa küll välistada võimalust, et Reformierakond on tõesti alustanud süstemaatilist Keskerakonna opositsiooni tõrjumist kohalikes omavalitsustes, aga Tartu, Valga ja Pärnu puhul aitasid sellele kõvasti kaasa ikkagi ka sealsed kohalikud jõuvahekorrad ja lahkhelid. Viljandis tuleks see praegu nagu välk selgest taevast.

Toimetatud versioon sellest artiklist ilmus 27. veebruaril 2020 ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kaasav eelarve ei ole kaugeltki ainuke võimalus tavakodanike kaasamiseks linna otsustusprotsessidesse. Viimastel aastatel toimunud suured allkirjade kogumised näitavad, et viljandlased hoolivad oma linnast. Kohalik poliitiline ladvik võiks teha sellest vajalikud järeldused.

Seda lugu ajendas kirjutama Lastepargi purskkaevu ümber puhkenud vastasseis, kuid see ei räägi tegelikult sellest. Mina isiklikult mõistan nii neid, kes on pahased ühe Viljandi sümboli lammutamise pärast, kui ka lapsevanemaid, kes soovisid, et see auk kinni aetaks. Täna jääb ainult üle loota, et selle asemele tuleb midagi maitsekat, mis leevendaks veidi ehk nendegi rahulolematust, kes on praegu linnavalitsuse peale nördinud.

Facebookist inimeste kommentaare lugedes jäi aga kummitama mõte, mis neist paljudest läbi käis: jälle nad ei kuulanud meid! Hulk kaaslinlasi tunneb, et nende arvamusest on teerulliga üle sõidetud, et see ei läinud linnavalitsusele korda.

Lastepargi purskkaevu juhtum ei ole esimene, kuid võiks teoreetiliselt jääda viimaseks korraks, mil inimesi sedasi massiliselt välja vihastatakse. Lahendus, mis aitaks sellistes kirgi kütvates asjades tulemusega lõpuks leppida ka neil, kes sellega rahul ei ole, on ju iseenesest väga lihtne: rahvaküsitluste korraldamine.

Kahjuks ei võimalda Eestis hetkel kehtiv seadusandlus viia kohalikel omavalitsustel läbi siduva iseloomuga rahvahääletusi. Rohelised küll algatasid Riigikogus olles 2009. aastal kohaliku rahvahääletuse seaduse eelnõu, kuid seadust sellest ei saanud. Õiguskantsler Ülle Madise asus omakorda tänavu seisukohale, et vastava seaduse puudumise tõttu ei ole kohaliku rahvahääletuse kehtestamine kohaliku omavalitsuse õigusaktiga õiguspärane.

Kuid keegi ei keela omavalitsusel rahvaküsitluste korraldamist. Selleks on vaja kohalikul volikogul võtta üksnes vastu vastav kord. Rahvaküsitlused ei ole küll siduva iseloomuga, aga kohalikud poliitikud võivad ju sõlmida aumeeste kokkuleppe, et nende tulemusi järgitakse.

Viimastel kordadel on Viljandis käinud volikogu valimas napilt pooled valimisõiguslikest elanikest. Minu arvates võiks valimisaktiivsust kasvatada siin just see, kui järgmine kord viidaks kohalike valimistega üheaegselt läbi ka rida rahvaküsitlusi.

Mida siis viljandlastelt küsida? Küsimusi peaksid pakkuma välja loomulikult Viljandi linnavolikogus esindatud erakonnad. Neil on palju igasuguseid grandioosseid ideid, mida võib kohata valimisprogrammides, kuid mis väärivad ka eraldi kodanike ette toomist. Lisaks võiks olla õigus küsimusi üles seada tavakodanikel (näiteks tingimusel, et seda toetab vähemalt 1,5% Viljandi hääleõiguslikest elanikest ehk umbes 215 inimest).

Üks konkreetne teema, mille kohta kohalikel poliitikutel tasuks enne kopa maasse löömist kindlasti rahva arvamust küsida, puudutab Vabaduse platsi tulevikku. Kas teie pooldate selle ümberkujundamist jalakäijate väljakuks, millelt avaneb vaade Vabadussõjas langenute mälestusmärgile? See on vaid üks võimalus, kuidas antud küsimust sõnastada.

Minu arvates on see teema, mille puhul peaks kõigil viljandlastel olema võimalus oma sõna sekka öelda, sest muidu on neid, kes tunnevad nagu oleks nende arvamusest teerulliga üle sõidetud, lõpuks nii või teisiti väga palju. Rahvaküsitluse kaudu saaks igaüks oma hääle kuuldavaks teha. Lõpuks tuleks lihtsalt leppida, nagu demokraatias ikka, enamuse tahtega.

Praegu on paljude Viljandi linnavolinike mõtted seotud ilmselt eelseisvate Riigikogu valimistega, kuid pärast neid võiksid nad vabalt panna paika korra, mille alusel juba 2021. aastal toimuvate kohalike valimiste ajal rahvaküsitlusi läbi saaks viia.

Tõsi, eelmistel kohalikel valimistel midagi sellist ei lubatud. Poliitikud võivad seega väita, et valijad ei ole andnud neile sellise muudatuse tegemiseks mingit mandaati. See ei ole tõsine argument. Poliitikud teevad pidevalt asju, mida nad ei ole oma valijatele lubanud. Kui leidub mõni tavaline valija, kes peab sellist rahvaküsitluste kasutamist vastuvõetamatuks, oleks huvitav kuulda tema argumente.

Minu meelest võiks koos kohalike valimistega rahvaküsitluste korraldamine saada tulevikus heaks tavaks kõikjal, et tugevdada elanike sidet selle omavalitsusega, kus nad elavad. Viljandil on vähemalt täna veel võimalus olla Eestis selles osas teerajaja. Kardan, et kui seda nüüd ei kasutata, tuleb siin edaspidi ette veelgi suuremaid pahameeletorme kui need, mis meie linnast juba üle on käinud.

Artikkel ilmus 20. novembril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Möödunud on aasta kohalikest valimistest. Paras aeg teha väike vahekokkuvõte.

Nagu teised tavakodanikud, olen minagi jälginud Viljandi linnavolinike tegevust täiesti isehakanud poliitikavaatlejana. See tähendab sõltumatu kõrvalseisjana, kes ei oma mingit siseinfot ega ole seotud ühegi erakonna kohaliku kontoriga. Tuginen üksnes sellele, milline mulje on jäänud avalikest allikatest kättesaadava info põhjal.

Kõigepealt veidi ühest tehnilisest pisiasjast, mida ei saa kahjuks jätta mainimata.

On väga hea, et Viljandi linnavolikogu istungite ülekandeid ja salvestusi interneti kaudu vaadata saab. Nõnda võib igaüks oma kõrvaga kuulda, mida seal räägitakse. Paraku on seda aga praegu tehniliselt veidi ebamugav teha.

Viljandi vald teeb oma volikogu istungitest ülekandeid tuntud veebikeskkonda YouTube, kust neid on tavakasutajatel kergem leida ning mugavam jälgida ja jagada. Leian, et linn võiks järgida valla eeskuju. Ei ole vaja nokitseda mingite kohalike lahenduste kallal, kui käeulatuses on palju kasutajasõbralikum ja odavam võimalus videode majutamiseks.

Sakala arvamuskülge lugedes võib jääda mulje, et Viljandi linnas käib opositsiooni ja koalitsiooni vahel kõva andmine. Volikogu istungitel nii teravas toonis üldiselt ei esineta. Kohe alguses jaurasid sotsid ja ekrelased küll pikalt selle pärast, et koalitsioonisaadikud tahtsid nimetada neid “vähemuseks”, mitte “opositsiooniks”, aga tegelikult ei ole nad volikogus enamasti ei vähemuses ega opositsioonis – otsuseid võetakse sageli vastu konsensuslikult.

Sotsiaal-natsionalistliku opositsiooni, kui kasutada neile endile meeldivat sõna, juhtivaks jõuks on selgelt sotsiaaldemokraadid. Minu valimiseelne arvamus (eelmise aasta 14. septembri Sakalas ilmunud arvamusloos “Põhimõtteline valik”), et EKRE esinumbrina Viljandi linnapeaks pürginud Jaak Madisonist oleks volikogus rohkem tüli kui tulu, osutus nähtavasti ekslikuks – ta jooksis poole pealt minema juba esimeselt istungilt ning ongi osutunud üheks suurimaks puudujaks.

Kui tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei jõua isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile, oleks erakonna huvidest lähtudes kahtlemata mõistlikum loovutada oma koht seal mõnele enda aatekaaslasele, kes päriselt Viljandis elab. Usun, et pärast Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimisi nii juhtubki.

Madison võib muidugi väita, nagu riigikogulastel kombeks, et põhiline töö käib komisjonides (sotside ettepanekul sai temast majanduskomisjoni aseesimees), aga seda ei ole võimalik kuidagi kontrollida, sest nende istungitest ülekandeid ei tehta ning protokollid ei ole veebist leitavad.

EKRE on üllatanud ka sellega, et ei kasuta võimalust saata oma esindaja raadiosaatesse “Viljandi Linnatund”, kus kohalikud poliitikud arutavad volikogu tööga seotud asju.

Tundub nagu loodaksid ekrelased selle peale, et ka järgmine kord piisab Viljandi linnavolikokku pääsemiseks erakonna üldisest reitingust ning vahepeal ei ole vaja siin oma kohalike poolehoidjate toetuse säilitamise nimel vaeva näha. Mine tea, võib-olla neil ongi õigus. EKRE tulihingelised toetajad on ju tuntud vankumatu truuduse poolest parteile, mis üritab kujutada ennast meie ajastu au, mõistuse ja südametunnistusena.

Siinkohal tuleb muidugi tänada neid, kes tõesti viitsivad volikogu töös osaleda. Usun, et see on õpetanud neile kõigile kannatlikkust. Istungid venivad mõnikord päris pikaks. Rõhk sõnal “venivad”. Vähemalt ülekandeid kuulates on kerge muutuda kärsituks. Kui eeldada, et enamik volikogu liikmetest käib korralikult ka komisjonide istungitel (või toimuvad need tänapäeval juba enamasti elektrooniliselt?) ja teeb päevakorrapunktidega põhjalikult kodutööd, võib seda ametit, mille eest palka ei maksta, nimetada lausa täiskohaga hobiks.

Mõni ime siis, et volikogu istungitel domineerivadki Viljandis enamasti elukutselised või poolelukutselised poliitikud, riigikogulased ja erakondade funktsionäärid. Inimesed, kes ei ürita ennast kuidagi parteiliinis teostada (poliitilist karjääri teha), jäävad üldjuhul nende varju. Kuid samas on just neil sageli öelda midagi sisuliselt olulist.

Lõpetuseks veidi tulevikust. Ilmselt võivad kohalikku poliitikaelu mõjutada ka lähenevad Riigikogu valimised. Peagi aktiviseeruvad kindlasti need, kes üritavad kasutada linnavolikogu ära platvormina oma parlamendivalimiste kampaania tegemiseks. Samas võib parlamendivalimiste tulemus aga mängida jõujooni ümber ka linnavolikogus.

Viljandi on traditsiooniliselt olnud üks Isamaa tugevamaid kantse, kuid vähemalt praegu ennustavad küsitlused sellele erakonnale üleriigiliselt hoopis valimiskünnise alla jäämist. Mis juhtub sellisel juhul Viljandis? Kas varsti tuleks siis võimule uus koalitsioon, kuhu kuuluvad ikkagi ka kohalikel valimistel enim hääli saanud sotsid? Elame-näeme. Selge on see, et poliitikas ei ole miski kunagi päris kindel.

Artikkel ilmus 18. oktoobril 2018 toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Välispoliitika kuulub traditsiooniliselt keskvalitsuse pädevusse, kuid välissuhtlusega tegelevad ka kohalikud omavalitsused. Nende hulgas Viljandi linn. Poliitilistest valikutest ei ole pääsu selleski valdkonnas.

Mõne aja eest võttis meie linnavolikogu üksmeelselt vastu otsuse lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus (Union of the Baltic Cities, lühendatult UBC). Volikogu istungil see mingit arutelu ei tekitanud. Eelarve- ja arengukomisjonis oli tõstatunud üksnes küsimus, kas seda ei võiks teha koos teiste Eesti linnadega.

Viljandi astus UBC liikmeks 1997. aastal, kuid ei ole organisatsiooni töös viimastel aastatel enam aktiivselt osalenud. “Temaatilised töörühmad ja koostöökohtumised pole olnud Viljandile olulised ja nendes osalemine oleks olnud linna esindajatele ajamahukas ja kulukas,” märgiti vastava eelnõu seletuskirjas.

UBC liikmemaks Viljandi suurustele linnadele on 1200 eurot aastas. Varem said idaeurooplased 30% allahindlust, kuid tänavu see soodustus kaotati. Kui linn selle organisatsiooni tegevuses sisuliselt ei osalenud, oli ilmselt tõesti mõistlik sealt välja astuda. Sama teed on läinud Kuressaare, Keila, Paldiski ja Kärdla.

Eestist kuuluvad jätkuvalt UBC ridadesse Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu, aga ka Viljandist väiksema elanike arvuga Maardu, Rakvere, Sillamäe, Võru, Jõhvi, Haapsalu ja Elva. Kas sealt lahkumine on praegu kõne all veel mõnes Eesti väikelinnas, seda ma ei tea.

Eelmisel sügisel Rootsis toimunud UBC üldkogul osalesid Tallinna, Tartu, Sillamäe ja Keila ning Eesti Linnade Liidu ja Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse esindajad. UBC raames toimuv koostöö ja kogemuste vahetamine käib põhiliselt erinevate teemakomisjonide kaudu (kultuur, linnaplaneerimine, turvalisus, jätkusuutlik areng jms.) ning on selge, et võimekust nende töös osaleda ongi Eestis vaid paaril suuremal linnal. Selles mõttes kujutas Viljandi otsus endast lihtsalt reaalsuse aktsepteerimist.

Meie linnapea Madis Timpson märkis volikogu istungil, et kui 1990-ndatel oli selliste organisatsioonidega ühinemine vajalik, siis nüüd on probleem pigem selles, et Viljandil on juba liiga palju sõpruslinnu ja selliseid asju, kus ei jõua osaleda. “Mina parema meelega suunaksin selle raha laste võimaluste avardamiseks suhtlemisel sõpruslinnadega. Selle asemel et linnapead või abilinnapead või keegi käib tähtsatel kohtumistel kuskil ei tea kus,” seletas Timpson.

Loodetavasti võib sellest järeldada, et Timpsonil ei ole kavas jätkata Viljandis käesoleval sajandil väljakujunenud traditsiooni kirjutada ennast linna ajalukku uue sõpruslinna lisamisega.

Viljandil on juba üheksa sõpruslinna, neist enam kui pooled on lisandunud sel sajandil. Iga linnapea on võtnud juurde ühe linna. 2000. aastal sai Viljandi sõpruslinnaks Frostburg, linnapeaks oli siis Peep Aru. 2004. aastal Ternopil, linnapeaks Malle Vahtra. 2008. aastal Kretinga, linnapeaks Kalle Jents. 2013. aastal Cumberland, linnapeaks Loit Kivistik. 2017. aastal Telavi, linnapeaks Ando Kiviberg. Aitab küll!

Sageli on sõpruslinnade lisandumine tähendanud just kõrgetasemelisi visiite, mis sarnanevad maksumaksjate kulul toimuvatele turismireisidele. Ka Timpson on jõudnud juba linnapeana Gruusias käia.

Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas seda sõpruslinnandust kokku tõmmata. Mõnel juhul oleks see võib-olla isegi üsna kerge.

Näiteks Frostburg sai Viljandi sõpruslinnaks küll omal algatusel, kuid ei ole hiljem entusiasmi ilmutanud. Omal ajal oli see seotud ameeriklaste laiema kampaaniaga suhete tihendamiseks Ida-Euroopaga, mille tõttu isegi Viljandi toonane abilinnapea Jaak Allik väitis Sakalale, et Frostburgi võtmine sõpruslinnaks aitab kaasa Eesti liitumisele NATO-ga. Tihedamad suhted kujunesid Viljandil hiljem välja hoopis Cumberlandiga, mis asub Frostburgist vähem kui paarikümne kilomeetri kaugusel.

Tõenäoliselt ei oleks Frostburgi linnavalitsusel nüüd midagi selle vastu, kui neil õnnestuks vabaneda sõpruslinna pidamisest. Küsimus on ainult selles, kuidas seda viisakalt korraldada.

Samuti võiks vaadata üle Viljandi linna eelarvest mittetulundusliku tegevuse toetamise korra. Kehtiva korra alusel eelistatakse projektitoetuste taotluste hindamisel projekte, mis on suunatud koostööle ja suhete arendamisele sõpruslinnadega. See on võimaldanud nii paljudel lastel kui ka täiskasvanutel neid linnu külastada, seal kontserte anda, osaleda erinevatel sõpruskohtumistel, võistlustel ja üritustel.

Kõik see on muidugi väga tore, aga ehk oleks mõistlikum suunata piiratud eelarvelisi vahendeid nii, et viljandlased saaksid osaleda hoopis rohkem suurematel rahvusvahelistel festivalidel ja võistlustel, mis mõjuvad tegelikult arendavamalt ja kujutavad endast suuremaid väljakutseid. See on samuti üks poliitiliste valikute koht.

UBC töös osalemine ei pruugi küll olla Viljandile jõukohane, kuid kultuuri ja spordi vallas tuleks latt seada siiski kõrgemale sõpruslinnadega lävimisest. Muidu on Viljandi vaikset hääbumist raske peatada, sest aktiivseid noori suuremate võimalustega ahvatlevad tugevad tõmbekeskused ei asu kaugel.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Märtsis ja aprillis Viljandi linnavolikogu istungid väga pikad ei olnud, kuid läbi käis siiski mõningaid teemasid, mille kohta pean vajalikuks siia endale veidi märkmeid teha.

* Ranna puiestee 20 omanik Peep Must esitas talle samas asuva linnale kuuluva maatüki, millel asuvad tema krundi sissesõidutee tugimüürid ja trepp, otsustuskorras võõrandamise peale vaide, millega taotles langetatud otsuse ülevaatamist, sisuliselt maatükile määratud hinna muutmist. Minu meelest oli vaie täiesti põhjendatud. Volikogu aga otsustas rahuldada selle ainult osaliselt, tähendab pöörduda lihtsalt tagasi algse olukorra juurde.

See nüüd küll väga hea lahendus ei olnud. Põhimõtteliselt oleks vaja sellised pisikeste maatükkidega seotud küsimused Viljandis siiski vinks-vonks korda ajada. On ju selge, et linn ise ei hakka seda maad seal enam kuidagi kasutama.

* Viljandi linnavolikogu otsustas toetada Tartu kandidatuuri 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna tiitlile ja volitada linnapead sõlmima vastav koostööleping. Täna ei ole veel selge, mis see Viljandile maksma võib minna, aga kulutused sellega kahtlemata kaasneksid. Selles mõttes oleks Viljandile võib-olla kasulikum, kui Tartu seda tiitlit ei saaks. Aga kui saab, siis on muidugi parem pardal olla, et midagi sellega seoses ka siin toimuks.

* Ühehäälselt langetati ka otsus lõpetada Viljandi osalemine Läänemere Linnade Liidus. Linnapea sõnul puudub sinna kuulumise järele täna vajadus ning mõistlikum on kasutada selle peale kuluvat raha teisiti. Uurisin järgi, et Läänemere Linnade Liidu liikmemaks, mis sõltub elanike arvust, on Viljandile alates käesolevast aastast 1200 eurot. Varem said idaeurooplased 30% soodustust.

Kui võrrelda Hansalinnade Liiduga, mille liikmemaks on 50 eurot aastas, siis on seda muidugi palju, aga mina oleksin sellegi poolest hääletanud vastava otsuse vastu, sest see on ikkagi üks kanal, mille kaudu saab Viljandit rahvusvaheliselt turundada ja koostööd arendada. Meie eelmine linnapea Ando Kiviberg oli lausa selle linnade liidu asepresident. Huvitav, et nüüd nii teise äärmusesse langeti.

* * *

Kui aeg-ajalt tundub, et linn üritab kõikjalt, kust vähegi võimalik, raha kokku hoida ja juurde kraapida, siis vahepeal langetatud otsus rajada veekeskus Vaksali ja Tallinna tänava äärde seda küll ei näita. Minu meelest olnuks palju mõistlikum ehitada see juba olemasoleva projekti alusel Kaalu tänava äärde.

Just eile jalutasin seal SEB Panga juures, mille hoone nüüd veekeskuse rajamise pärast maha tahetakse lõhkuda. Vaatasin, kuidas see sinna krundile üldse paigutuda võiks. Kui see tahetakse teha vaatega Vabaduse platsile, siis võivad ekshibitsionistid küll rõõmustada, aga vaevalt see teiste poolt palju kasutamist leiaks. Ja nii või teisiti mõjuks see seal ebardlikult.

Kaalu tänava projekt on hea. Selle juurde jäämisel võinuks juba varsti kopa maasse lüüa. Täiesti arusaamatu, miks see kõrvale heideti.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Päris hämmastamapanev on olnud see jõhker ilkumine, millega poliitilised konkurendid võtsid vastu Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimehe Helir-Valdor Seederi ettepaneku lühendada oma erakonna nime.

Tema kohalik põhirivaal Jaak Madison (EKRE) säutsus lausa, et sellega “häbistatakse isamaad, kui seda nime kasutavad isikud, kes oma otsustes on ikka väga kaugel isamaalisusest ja patriotismist” ning “prostituut võib võtta uue nime, kuid töö jääb tal ikka samaks.”

Kuidas selline kõnepruuk sobib kokku ühe ennast “konservatiivseks” nimetava erakonna aseesimehe positsiooniga, seda võib igaüks ise hinnata.

Mulle meenus selle peale, et Rahvaliidu reanimeerimise käigus anti sellele nimi, mida kandis üks neist erakondadest, mille ühinemisel Isamaa omal ajal sündis. Hoolimata seda tehes tolle algse EKRE kunagiste juhtide protestidest.

Ma ei tea, kas Seeder pidas oma erakonna nime muutmiseks ettepanekut tehes silmas seda edukat rebrändimist või tulenes see lihtsalt teatavast nostalgiast, aga vähemalt ei ole antud juhul tegemist katsega ehtida ennast võõraste sulgedega.

Tegelikult on sümpaatne, et IRL vaatab uut suunda otsides omaenda juurte poole ega ürita pakkuda ennast nüüd välja millegi täiesti uuena. Väga hea, kui sellega kaasneb ka maailmavaateline selginemine.

Hoopis kummalisemad arengud näivad selles osas toimuvat Reformierakonnas.

Reformierakonna uueks juhiks kinnitatud Kaja Kallas teatas erakonna üldkogul, et ta ei ole nõus sellega, kui patriotismi soovivad monopoliseerida rahvuslastena esinevad oportunistid. Nõus, mina kah ei ole! Aga kuidas juhtus nii, et sõnad “liberalism” või “liberaalne” jäid tema kõnest täiesti välja?

Reformierakond tituleerib ennast oma kodulehel küll jätkuvalt liberaalse maailmavaate eestvedajaks Eestis, kuid paistab sellest sisuliselt taas kaugenevat. Mis toimub? Kas see on Siim Kallase mõju?

Meenutuseks, et 1990. aastal ühinesid Eesti Liberaalne Rahvapartei ja Eesti Vabad Demokraadid erakonnaks Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, millega liitus 1994. aastal Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupp ning sündis Eesti Reformierakond – Liberaalid. Suurema valimisedu huvides loobuti erakonna nimes peagi sõnast “liberaalid”, mis seostas seda liigselt ühe kindla poliitilise suunaga.

Kas nüüd käib mingi sarnane mäng? Silver Meikar leidis kunagi, et Reformierakond peaks naasma oma juurte juurde, võtma nimeks Eesti Liberaaldemokraatlik Erakond ja lähtuma ka oma poliitika kujundamisel selgelt liberaalsetest väärtustest, kuid tema visati sellest erakonnast lõpuks hoopis välja ja liitus hiljem sotsidega.

Keit Pentus-Rosimannus (Reformierakond) ironiseeris, et lisaks erakonna nime muutmisele võiks Seeder loobuda nüüd ka Res Publica taustaga ministritest. Tundub, et Reformierakond ise on aga loobumas Eestis liberalismi eestkõneleja rollist. Kui L-sõna hakatakse teadlikult vältima, siis on seda ju raske kuidagi teisiti mõista.

Keskerakond üritab oma kuvandiloomes samal ajal jätkuvalt monopoliseerida Rahvarinde pärandit, kuigi Edgar Savisaar on seal praeguseks poliitiliselt nii tõrjutud, et paneb imestama, et ta ise erakonnast välja ei ole astunud. Vaadates pildikesi, kus noored keskerakondlased on kaetud Rahvarinde logoga, jääb mulje, et nad on oma erakonna nime vahepeal juba salaja ära muutnud.

Aga eks ole ka see omamoodi pöördumine tagasi juurte juurde. On ju iseenesest hea, kui ajalugu mäletatakse.

Nimevahetust võiks soovitada ka sotsidele, kelle reiting viimasel ajal alla on käinud. Kui nad võtaksid tagasi nime Rahvaerakond Mõõdukad, siis õnnestuks võib-olla lüüa üle pooled EKRE toetajatest, kes soovivad tegelikult hoolekanderiiki, kuid vihkavad punast värvi. Vähemalt 2004. aastal nimevahetus erakonna toetust tõstis. Nüüd poleks vaja teha muud, kui see lihtsalt tagasi pöörata.

Ainult hea nimega muidugi kaua välja ei vea. Valijad saavad lõpuks aru, kui sisu selle taga on nõrk.

Seederi ettepanekuga seoses on mitmed ajakirjanikud ja politoloogid meenutanud, et Isamaa võitis 1992. aasta valimised, kuid unustanud justkui täiesti ära, et enne Res Publicaga ühinemist ei olnud Isamaaliidu reiting samuti enam väga kõrge. Üksnes erakonna nime muutmine ei pruugi avaldada üldse mingit effekti. Palju olulisem on see, kas tuleb ka sisulisi muudatusi erakonna poliitikas.

Niisiis. Lõpuks jõuangi selleni, miks ma seda lugu tegelikult kirjutama hakkasin. Seeder on väljendanud aastate jooksul toetust päris paljudele mõistlikele ideedele, mis ei ole paraku leidnud endale seni kohta tema koduerakonna programmis. Need võiks nüüd uuesti üles soojendada.

Pean hetkel konkreetselt silmas 2003. aastal Sakalas ilmunud arvamuslugu “Kas valimised on demokraatia alus?”, kus ta lahkas meie valimisseadustega seonduvat. Seeder käis muu hulgas välja mõtte muuta seadust nii, et volikogudesse pääseksid enim hääli saanud kandidaadid ja asendusliige tuleks sama erakonna nimekirjast üksnes juhul, kui volikogu liige asub tööle linnapea või vallavanemana või valla- või linnavalitsuse liikmena. Muul juhul oleks selleks lihtsalt järgmisena hääli saanud kandidaat.

Väga hea. Tehke ära!

Viimasel kahel korral ei juhtunud ma Viljandi linnavolikogu istungite otseülekandeid kuulama ja pidin seega hiljem järelkuulama salvestusi, aga et see on tehniliselt veidi ebamugav, siis jäi nendest istungitest kokkuvõtete tegemine venima, mistõttu jõudsingi selleni alles nüüd, käesoleva aasta kolmanda istungi eel. Ühtlasi saatsin linnavalitsusele täna alljärgneva kirja, milles soovitan ühte lihtsat lahendust, mis istungite järelkuulamise palju mugavamaks teeks.

Lugupeetud linnavalitsus!

Soovitan lasta suunata Viljandi linnavolikogu istungite internetipõhised ülekanded ja salvestused edaspidi veebikeskkonda YouTube, nagu seda tehakse näiteks Riigikogu istungitega, kust neid on tavakodanikel nii kergem leida kui ka oluliselt mugavam jälgida ning järelvaadata. Sinna ei ole vaja panna iga päevakorrapunkti üles eraldi videolõiguna, vaid saab kasutada järjehoidjat, mis võimaldab hüpata valitud päevakorrapunkti juurde. YouTube ei võta videode majutamise eest ka raha, vaid võimaldab hoopis teenida nende juurde reklaamide näitamise pealt. Usun, et selle keskkonna kasutamisel suureneks nii linnavolikogu istungite otseülekannete kui ka salvestuste vaadatavus. Kui sellist muudatust ei peeta võimalikuks hetkel kehtiva hankelepingu raames, siis soovitan seda tõsiselt kaaluda vähemalt järgmise hanke korraldamisel.

Kui mälu mind ei peta, siis ma tegelikult juba kunagi aastaid tagasi saatsin neile ühe sellise kirja. Või vähemalt mõtlesin selle saatmise peale. Igatahes ei ole see istungite järelkuulamise ebamugavus mingi uus probleem.

25. jaanuari istungil olid suuremad arutelud seotud linna käesoleva aasta eelarve, ühe Ranna puiesteel asuva kinnistuosa võõrandamise, järveäärse ujula ja spaahotelli detailplaneeringu, sotsiaaltoetuste maksmise tingimuste ja korra ning mitmete protseduuriliste küsimustega, mis ei paku ilmselt laiemat huvi.

Istung oli pikk ning selle lõpuks oli jäänud saali rohkem linnavalitsuse esindajaid kui volinikke. Selles mõttes kipuvad volikogu istungid sarnanema paraku Riigikogu omadele, kuigi seal on asi muidugi veel palju hullem. Kavas olnud päevakorrapunktide arutamise ajal oli enamik volinikke siiski kohal. Lihtsalt lõpus, kui jutuks tuli volikogu kirjavahetus, millele järgnesid veel sõnavõtud ja linnavalitsuse informatsioon, vajus kaader laiali.

22. veebruari istungil olid pikemalt jutuks tänavanimede muutmisega seonduv, Riia mnt 55 linnale kuuluva mitteeluruumi võõrandamine ning varaliste kohustuste võtmine Männimäe lasteaia energiatõhususe parandamiseks ja linna tänavate aastaringse hoolduse riigihanke korraldamiseks, linna haridusasutustele toitlustusteenuse ostmisega seonduv, aga ka muudatused, mis puudutasid sotsiaaltoetusi ja huvikoolide õppetasusid.

Räägiti vajadusest vaadata üle linna praegune arengukava ja eelarvestrateegia ning loodi ajutine komisjon, mis hakkab koostama linna arengukava ja eelarvestrateegiat aastateks 2020-2024. Komisjoni esimeheks valiti Helmut Hallemaa, Keskerakonnast kuulub sinna veel Karl Õmblus. Reformierakonda esindavad Tiit Jürmann ja Taavi Kerner, IRL-i Harri Juhani Aaltonen ja Marko Tiitus. SDE poolt on seal Juhan-Mart Salumäe ja Tiiu Männiste, EKRE leerist Jana Pähklemäe ja Rein Suurkask.

Volikogu kirjavahetuse osas tõstatusid taas nii selle Ranna puiestee kinnistuosa võõrandamise kui ka järveäärse spaa detailplaneeringuga seonduv. Viimasest räägiti veel sõnavõttude rubriigis ja sellel peatus hiljem paari sõnaga ka linnapea. Sel korral oli linnavalitsuse informatsiooni kuulama jäänud rohkem inimesi ja selgeks räägiti mitmeid huvitavaid küsimusi.

Selle istungiga seoses peatun siin paaril asjal, mis ei olnud arutusel olnud teemadest ilmselt kõige olulisemad, aga väärivad siiski eraldi tähelepanu.

Esimese päevakorrapunkti juures, kus otsustati anda Side tänavale tagasi Itaalia nimi, tõstatus küsimus, kas selles piirkonnas ei tuleks võtta ette kunagiste tänavanimede taastamine laiemalt. Minu arvates võiks sellest hoiduda. Tänavanimede muutmine toob elanikele kaasa siiski hulga sekeldusi. Kui nende hulgas leidub aktiviste, kes suudavad oma naabreid selle vajalikkuses veenda, siis võib volikogu muidugi oma heakskiidu anda, aga linn ise ei peaks selles osas kindlasti mingit initsiatiivi haarama.

Teema puudutab Tehnika, Terase, Vase, Malmi, Vabriku, Lennuki, Tina ja Metalli tänavat, mis võiksid saada osade arvates tagasi kunagised nimed: Prantsuse, Belgia, Serbia, Jaapani, Inglise, Ungari, Rootsi ja Poola. Ma ei tea, kas sealsed elanikud tunneksid ennast siis paremini. Minu arvates ei ole neil praegustel nimedel viga midagi. Igatahes ei ole need sellised, mida oleks vaja tingimata muutma hakata.

Teine teema. Linnale kuuluva kinnisvarafondi korrastamise käigus otsustati müüa maha (hinnaga 48 tuhat eurot) Riia mnt 55 kümnendal korrusel asuv raadiostuudio, kus tegutses kunagi Mulgi Raadio. Seda linnalt rentiv AS Eesti Meedia ostmisest huvitatud ei olnud ja nõustus üürilepingu lõpetamisega. Raadio Kuku peatoimetaja Hindrek Riikoja kinnitas linnavalitsusele, et saated Viljandist jätkuvad ja ettevõte otsib endale ise uued ruumid.

Riia mnt 55 maja läheb renoveerimisele, tööd peaks algama tuleva aasta jaanuaris, seega tulnuks raadiostuudio sealt ilmselt nii või teisiti mujale kolida. (Meil just praegu renoveerimistööd käivad ja võin kinnitada, et sellise müra taustal raadiosaateid küll teha ei saaks.) Teoreetiliselt oleks kõige parem avada uus stuudio Sakala majas, sest tegemist on sama kontserniga ja saateid teevad siin Kukule põhiliselt Sakala ajakirjanikud, aga eks asjaosalised ise teavad neid asju paremini. Samas oleks huvitav, kui AS Eesti Meedia hakkaks arendama nüüd Sakala baasil midagi sellist nagu on praegu Äripäeva raadio.

Siinkohal soovitan kuulata ka volikogu istungite eel eetris olnud Viljandi Linnatunni saateid, kus kohalikud poliitikud lahkasid lähemalt mõningaid õhtul arutamisele tulnud teemasid.

Üks asi, mida selle saatega seoses märkima peab, on aga Jaak Madisoni järjekindel puudumine. Kuna ta ei ole jõudnud tänavu veel ka ühelegi linnavolikogu istungile, siis paistab, et tema valimiseelne jutt valmisolekust panustada oma aega Viljandi kohalikku ellu, oligi lihtsalt jutt. Kui sellel tähtsal poliitikuhärral on mujal nii palju tegemist, et ta ei suuda ennast isegi kord kuus Viljandisse volikogu istungile vedada, siis oleks õigem loovutada oma koht seal mõnele erakonnakaaslasele, kes päriselt Viljandis elab.

EKRE esineb siin üldse väga kahvatult. Põhiliselt võtavad volikogu istungitel opositsiooni poolelt sõna ikkagi sotsid. Nende vanade tegijate kõrval, nagu Juhan-Mart Salumäe ja Randel Länts, paistavad samas asjalike küsimustega silma ka uued tulijad, eriti Liis Aedmaa.