USA president Donald Trump on pingutanud kõvasti selle nimel, et saabuvad vahevalimised kujuneksid rahvahääletuseks tema presidendiks sobivuse üle. Küsitlused näitavad, et tema tahtmine ongi sündimas.
2016. aastal Trumpi valimiskampaaniat juhtinud Steve Bannon rääkis hiljem, et tema arvates tagab vabariiklastele valimistel edu just see, mida äärmuslikumad näivad olevat nende kandidaadid, sest “seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid kandidaatideks vasakpoolseid hulle, kes on veelgi vähem valitavad kui parempoolsed hullud.”
Nii kirjeldas Bannon oma arusaama edukast valimisstrateegiast ajakirjanikule nimega Michael Wolff, kes kirjutas Donald Trumpi ametiaja algusest kõmulise raamatu “Fire and Fury: Inside the Trump White House” (2018), millest oli pikemalt juttu 7. veebruari Kesknädalas.
Bannoni ja Trumpi teed läksid lõpuks lahku. Käesoleval aastal on Bannon pühendunud peamiselt sellele, et ehitada üles euroskeptiline liikumine, millega rakendada sama strateegiat tuleval aastal eurovalimistel. Euroopa populistid suhtuvad tema plaani üldiselt skeptiliselt, kuigi leidub ka toetajaid (Matteo Salvini on entusiastlik kaasajooksik, Viktor Orban on väljendanud poolehoidu).
Bannon tagasi Ameerikas
Läinud nädalal üritas Bannon aga saada jalga taas ukse vahele ka oma kodumaal Ameerika Ühendriikides. Kolmapäeval toimus New Yorgis kõnekoosolek nüüd seal kandideerivate vabariiklaste toetuseks, mille peaesineja oli Bannon. Kohale ilmus küll paarsada kuulajat, kuid mitte ühtegi kandidaati. Enamik neist isegi ei vastanud saadetud kutsele.
Bannon rääkis kuidas ta Trumpist presidendi tegi, kiitis tema poliitikat, siunas peavoolumeediat ning hirmutas inimesi “marksistidega”, mõeldes nende all demokraate. Lühidalt: tavapärane kava.
Paremini ei läinud ka Bannoni teised üritused. Tema uue dokumentaalfilmi “Trump @ War” linastusele kogunes ainult 38 inimest. Floridas toimunud tuluõhtu pileteid jagati lõpuks tasuta, et sinna üldse veidi rahvast saada. See näitab, kui alla Bannoni aktsiad on tänaseks ameeriklaste silmis käinud. Kunagi tema toetuse pärast võistelnud vabariiklastest kandidaadid ei ole sellest enam huvitatud.
Donald Trump võib kelkida küll suurema populaarsusega, aga temagi aktiivne sekkumine vahevalimistele eelnenud valimiskampaaniasse on andnud nüüd soovitule vastupidiseid tulemusi ehk langetanud vabariiklaste reitingut.
USA Today tellimusel valminud küsitlus kinnitas, et need valimised ongi kujunemas suuresti rahvahääletuseks Trumpi presidendiks sobivuse üle: 35% tunnistas, et kavatseb näidata oma häälega vastuseisu Trumpile; 23% poolehoidu. Kõigest neljandik vastajatest märkis, et president ei avalda nende valimisotsusele mingit mõju.
Presidendi tööga oli rahul 43% vastajatest ning sama palju oli ka neid, kes kavatsesid toetada valimistel vabariiklasi. 54% ei olnud aga Trumpiga rahul. Seega on täiesti loomulik, et 51% kavatses valida demokraate. Kusjuures Trumpiga “väga rahulolematuid” oli pea poole rohkem kui neid, kes olid temaga “väga rahul”.
Trumpi suhtes kriitiliselt meelestatud valijate peamisteks muredeks on tervishoiureformi, aga ka kodanikuõiguste ning soolise võrdõiguslikkusega seonduv. Tema toetajad peavad seevastu nendel valimistel kõige olulisemateks teemadeks immigratsiooni ja piirivalvega seotud küsimusi. Enam kui pooled mõlemast leerist usuvad, et demokraatide võidu korral algatab USA Kongress protsessi Trumpi ametist tagandamiseks.
Oodatav ränk lüüasaamine, mida võis ennustada juba alates hetkest, mil Trump valiti presidendiks (see oli Hillary Clintoni kaotus, mitte Trumpi võit), on viinud selleni, et mitmed kaugemale vaatavad vabariiklased on nüüd ise (ajutiselt) poliitikast taandumas.
Esindajatekoja spiiker Paul Ryan sel korral ei kandideeri. Nikki Haley, USA suursaadik ÜRO juures, lahkub aasta lõpus ametist. Ryan ja Haley on mõlemad suhteliselt noored poliitikud ja tõenäoliselt naasevad nad mängu pärast seda, kui Trump sealt lõplikult välja on löödud ning tema poolt vabariiklaste mainele tekitatud kahju lahtuma hakkab.
Demokraadid kalduvad vasakule
Trumpi saamine vabariiklaste presidendikandidaadiks tuli 2016. aastal küll paljudele üllatusena, kuid selles peitus ka oma loogika. 2012. aastal olid vabariiklased panustanud Mitt Romneyle, kes on USA poliitilisel skaalal mõõdukas tsentrist. Ta ei suutnud Barack Obamat lüüa, sest Obama oli valitsenud sisuliselt samuti tsentrist. See näitas, et vabariiklased peavad minema paremale, et demokraatidest selgemalt eristuda ja mobiliseerida enda taha ka äärmuslike vaadetega inimesi.
Clintoni kaotus Trumpile andis demokraatidele mingis mõttes sarnase õppetunni. See veenis paljusid, et panustamine tsentrile ei garanteeri võitu. Varem arvati, et see on vajalik, sest muidu jäävad demokraadid üldvalimistel vabariiklastele alla. Bannonil oli seega õigus selles mõttes, et mida äärmuslikumad näivad olevat vabariiklaste kandidaadid, seda tõenäolisemalt esitavad demokraadid oma kandidaatideks vasakpoolseid.
Kuid tundub, et ta eksis rängalt teises punktis. Bannoni doktriini võiks sõnastada nüüd ümber järgmiselt: pane parempoolne hull presidendiks ning vasakpoolsed muutuvad valitavaks. Nimelt on Trumpi ametiaeg toonud endaga Ameerikas kaasa tõelise vasakaktivismi puhangu.
Kõige hämmastavam on olnud ilmselt organisatsiooni Ameerika Demokraatlikud Sotsialistid (ADS) järsk kasv. See ühendab demokraatlikke sotsialiste, vasakpoolseid sotsiaaldemokraate, ökosotsialiste, antikapitaliste, sotsialistlike vaadetega feministe ja teisi tõeliselt vasakpoolseid tegelasi. Tegemist on USA suurima sotsialistliku organisatsiooniga. Eelmisel aastal otsustas ADS lahkuda Sotsialistliku Internatsionaali ridadest, sest leidis, et nimetatud rahvusvaheline ühendus on asunud toetama neoliberaalset majanduspoliitikat.
Kui enne 2016. aasta presidendivalimisi oli ADS-il vaevalt 6500 liiget, siis praeguseks on neil 52 tuhat liikmemaksu (tavaliikmele 60 dollarit, uuele liikmele 45 dollarit, üliõpilasele 20 dollarit aastas) tasuvat liiget. Kui varem lähenes liikmete keskmine vanus seitsmekümnele eluaastale, siis eelmise aasta lõpus oli see 33. Tõus on tulnud valdavalt Bernie Sandersi toetajate arvelt, kes olid pettunud Clintoni saamises demokraatide presidendikandidaadiks, kuid näitab ka USA noorte, eriti üliõpilaste üldist kaldumist vasakule.
ADS-i liikmete silmis sümboliseerib Trump ühiskonna poliitilist väärarengut, mitte tulevikku. Tähelepanuväärne on aga see, et kümned nende poolt toetatud kandidaadid on esinenud viimastel aastatel valimistel mitte üksnes avalikult sotsialistidena, vaid osutunud ka valituks.
Sellel taustal pole üllatav, et mõningate kommentaatorite arvates võib USA saada nüüd oma ajaloo kõige vasakpoolsema Esindajatekoja. Kui pendel läheb liiga palju ühte äärmusesse, liigub see sealt ikka teise.
Artikkel ilmus 31. oktoobril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.