Üle pika aja taas veidi kafkaistikat. Kui selle postituste seeria eelmises osas sai kirjutatud, et Kafka katkestas kihluse Julie Wohryzekiga, sest oli leidnud endale uue kiindumuse Milena Jesenská näol, siis tegelikult mahtus nende kahe vahele Minze Eisner, kellele 1920. aastal saadetud kirjadest ongi toodud alljärgnevad katkendid, mis näitavad, et Kafka armastuskirjad olid kohati samuti päris kafkalikud.
“On hea oma unistustele järele joosta, kuid halb, nagu see siis enamasti lõpeb, kui nemad sind tagant kihutavad. Ja maailm on küll suur ja lai, nagu Te kirjutate, aga ei juuksekarvagi võrra suurem, kui seda endale teha osatakse. Selles otsatuses, milles Te maailma praegu näete, on ju julge südame tõe kõrval ka 19-aastase illusioon. Te võite seda kergesti järele kontrollida selle varal, et Teile paistab niisama otsatu olevat näiteks 40-aastane vanus, mis siiski, nagu Teile näitab kogu Teie ümbrus, ei kätke endas vähemalt seda otsatust, millest Teie unistate.”
“Kummaline, et Teie kirjas seisavad “kaunid tunnid” ja “rumalused” nii lähestikku. Need ei saa ju ometi ükssama olla, pigem vastandlikud. “Kaunis” on ju ometi see tund, mil sa oled parem, ja “rumal” see, mil halvem. “Kauneid tunde” ei saa osta mornide meeleolude eest, vastupidi, “kaunid tunnid” annavad veel valgust kõigele hallile tulevikule. “Rumaluste” eest makstakse küll õpiraha ja seda jalamaid, isegi siis, kui seda ei teata, vasaku käega teed sa rumaluse ja paremaga maksad ühtaegu lakkamatult õpiraha, kuni ei suuda enam edasi minna. Ja “rumalusi” teeb küll iga inimene, armas Minze, ja kui palju, kui palju veel! Sellega ollakse nii üliväga tegevuses, et vaevalt jääb aega millekski muuks. Mis pole aga mingi põhjus, et sellega leppida ja seda ei tee Teiegi kindlasti mitte, muidu poleks Te ju mingi armas Minze.”
“Mis soovid need olid, mille ma unustasin? Ega ometi mitte minu pilt. Seda ei saatnud ma sihilikult. Kui mu silmad on Teie mälestuses, Minze, tõepoolest selged, noored, rahulikud, siis jäägu nad seal niisuguseks, siis on nad seal paremini hoitud kui minu pool, sest siin on nad hägused küllalt ja 36-aastases lahtiolemises väikeste kõikumistega ikka ebakindlamaks läinud. Fotol ei paista see küll välja, aga seda tarbetum see siis on. Kui mu silmad peaksid ükskord ilusamaks ja puhtamaks minema, siis saate pildi, aga siis pole seda jälle vaja, sest siis näeksid nad ju selle jõuga, mis on puhastel inimsilmadel, kuni Karlsbadini otse Teie südamesse, sellal kui nad nüüd vaid vaevaliselt ekslevad Teie siiski siiral ja seepärast armsal kirjal.”
“Mis piltidesse puutub, siis palun jätame asja sinnapaika, Minze, juba sellepärast, et pimedas on teineteist paremini kuulda (mõtlen, et kui teineteist näha pole). Ja me tahame teineteist hästi kuulda. Seepärast on ka palju parem, kui me teineteist nüüd Prahas ei näe, ei meelega ega juhuslikult, ma mõtlen seda tõsiselt.”
“Minu ees lebab piltidega kirjutis “Ahlemi aianduskoolist”. Noh, seal on tore ja oma järgmiseks sünnipäevaks ei soovi ma endale midagi paremat kui saada 19-aastaseks ja Ahlemisse sattuda – see nimelt on Teie Simoni-kool. Muuseas, aianduskool tüdrukutele on sisse seatud alles pärast sõda, senini oli ainult poiste aianduskool ja tüdrukute majapidamiskool. Seegi tugevdab ehk lootust, et Teid vastu võetakse. Juhtugu see varsti!”
“Armas Minze, sa lebad haigena, sul on kerge palavik vana ja juba külgekasvanud harjumuse järgi, ning siis tulete veel Teie ja teatate, et Teid ei võetud Ahlemisse vastu. Nad oleksid siiski võinud Teile ühe kohakese leida, ilmselt nad ei tea seal, kui väikeseks Te oskate ennast kerra tõmmata.”
“Muuseas, Teie kirja lugedes lohutab mind veel üks asi: kindlasti oskate veel – ärge salake seda, Minze – mõnikord niiviisi naerda nagu tookord verandal (rõdul ei kõlanud see enam nii heledalt).”
“Armas Minze, pilt on tore, viissada Kleopatrat väärt, see tegi mulle palju rõõmu. Mõtlikud (muuseas veidi ebavõrdsed) silmad, mõtlik suu, mõtlikud põsed – kõik mõtleb järele, ja selles kummalises maailmas on ju ka nii palju, mille üle järele mõelda. Kui mina laps olin, oli meil kodus väike kogu Shakespeare’i naistepiltidest, üks neist, vist Porcia, meeldis mulle ikka eriti hästi, see pilt meenutab mulle seda ammu-unustatut, temalgi olid lühikesed juuksed.”
“Armas preili Minze, alles täna sain järele saadetuna Teie kirja, selle lisa siiski mitte, see ootab mind Prahas, ma äratan ta uuesti ellu. Selleks puhuks, kui ma ei peaks seda veel öelnud olema, ütlen ma seda täna: Te olete armas ja hea.”
