Piret Raud täiskasvanutele*

Piret Raud on tuntud lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kelle esimesed teosed jõudsid lugejate ette juba 1990-ndatel. Tänaseks on paljud lapsed, kellele loeti eelmisel sajandil tema kirjutatud lugu väikesest tüdrukust nimega Kataleena, kellel olid ilusad pikad juuksed, mis olid iga päev isesugused, võib-olla juba ise lapsevanemateks saanud. Koos lugejatega on kasvanud ka kirjanik. Ja nüüd on näinud trükivalgust tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.

Lastekirjanikel lasub sellist hüpet tehes eriline vastutus, et sisenemine uude loomejärku ei oleks nende senist sihtgruppi silmas pidades liiga järsk. Sujuv üleminek võimaldab senised lugejad endaga kaasa võtta, teha neist ehk koguni eluaegsed fännid (või austajad, kuigi see sõna ei kõla paremini), kes kasvavad koos autoriga, saavad tema raamatutest tuge igal eluetapil.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” sobib hästi just raamatuks, mis tähistab sellist üleminekut. Seda kõlbab lugeda muidugi igas eas täiskasvanutel, kuid eriti soovituslik on see neile, kes on alles täiskasvanuks saanud või saamas. Hilisteismelistele, noortele elluastujatele, kes alles teevad oma suuri valikuid enda edasise elutee osas või kahtlevad valitud tee õigsuses. Samas aga ka juba keskeakriisi jõudnutele.

Teose tegevus leiab aset suuresti, aga mitte ainult kultuuriinimeste keskkonnas. Peategelane ehk lugejate teejuht selles maailmas on kalligraaf Eda Jaanson (samanimelisi isikuid leidub ka päriselt, kuid neis mingeid prototüüpe näha ilmselt ei maksa), kes saab ootamatult ühe kummalise tellimuse. Selle tellimusega seonduv on telg, mis jutustust koos hoiab, kuid lugu räägib elust laiemalt. Eda käib kunstinäituse avamisel ja raamatuesitlusel. Me saame osa tema poolt juhendatava kalligraafiakursuse tegemistest. Kohtume tema kunagiste õpingukaaslaste ning õppejõuga. Lisaks veel ridamisi seiklusi, mida kõiki siin üksipulgi üles lugema ei hakka. Lühidalt: kena kulgemine.

Või kui kasutada autori enese sõnu: “Me tunneme sama, mida meremehed laeval. Tunneme tuult, mis puhub näkku ja sasib juukseid, tunneme pakitsust hinges, igatsust kauguste järele ning hirmu tundmatuse ees. Kõik on nii lihtne ja selge. Ilma keerutusteta, ilma alltekstideta. Lihtsalt minek.”

See väike tsitaat ei ole iseloomulik teose stiilile, aga annab kätte meeleolu, mis muutub lugedes valdavaks. Tuntav on kerge eksistentsialistlik allhoovus. Mitte masendav, kuid elutruu, aga samas poeetiline.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on väga terviklik, lõpetatud teos, hästi viimistletud. Kritiseerida võib seda, et tegelased on kohati liiga karikatuursed, muutudes seetõttu ebausutavaks, kuid see on tänapäeva kirjanduse puhul üldisem häda. Ka dialoogid ei kõla alati nii nagu oleks tegemist inimeste jutuga. Aga eks see olegi ju raamat.

Piret Raud põlvneb teatavasti kirjanike perekonnast ning ilukirjandusega on proovinud kätt ka tema vanemad vennad Rein ja Mihkel. Kõnealuse teose võrdlemine nende omadega on vältimatu, kuid ebaõiglane, sest vennad hakkasid oma romaane kirjutama nooremas eas, kui nad ei saanudki olla veel nii küpsed. Eriti kehtib see Mihkel Raua bestselleri “Sinine on sinu taevas” kohta. Verd ja vägivalda on Piret Raua raamatus muidugi umbes tuhat korda vähem, kuigi dramaatiliste hetkede ja surmata ei möödu ka see. Kui võrrelda seda aga Rein Raua viimase romaaniga “Kell ja haamer”, jääb ainult üle lõpetada loosungitega: lihtsuses peitub jõud, vähem on rohkem.

“Initsiaal purjeka ja papagoiga” on raamat, mis kõneleb meie ajast, tänapäevast. Ja mina ennustan, et see jääb ajas püsima. Kui Piret Raua lasteraamatute najal kasvanute lapselapsed küsivad viiekümne aasta pärast oma vanavanematelt, millist romaani nad praeguse aja kohta lugeda soovitaksid, siis on üks lugemissoovitus tõenäoliselt just see.

* lubatud ka 16-18-aastastele

Arvustus ilmus 28. septembril 2018 kultuur.info blogis.

Vähemusvalitsused Euroopa Liidus

Vähemusega on kahtlemata raskem valitseda kui enamusega, kuid midagi väga ebatavalist vähemusvalitsustes ei ole. Euroopas on praegu ligi kümmekond riiki, mida juhivad just sellised valitsused.

Eestis on räägitud viimasel ajal taas palju võimalusest, et enne valimisi jääb koalitsioonile parlamendis vähemus, sest valimisnimekirjades paremaid kohti jahtivad riigikogulased lähevad üle opositsiooni poolele. Marko Mihkelson astus Reformierakonda, Peeter Ernits ekrestus. See rida võib muidugi jätkuda, aga mingit katastroofi selles näha ei maksa.

Viimati tekkis Eestis vähemusvalitsus 2009. aastal, kui sotsid enne eurovalimisi ust paugutasid. Nad lootsid, et nii õnnestub saavutada valimistel parem tulemus, kuid pidid pettuma. Nüüd võib proovida teha midagi sarnast erakond Isamaa, mille reiting on langenud valimiskünnise alla, aga vaevalt see neidki aitaks. Taoline samm oleks liiga läbinähtavalt poliittehnoloogiline.

Nii või teisiti ei ole kuigi tõenäoline, et vaid loetud kuud enne valimisi võiks sündida uus koalitsioon. Kui praegune koalitsioon kaotab vahepeal parlamendis enamuse, jääb võimule vähemusvalitsus. Selliseid valitsusi võib leida nii lähemalt kui kaugemalt.

Vähemusvalitsuste pikk rida

Alati ei ole muidugi kerge öelda, kas tegemist on vähemus- või enamusvalitsusega, sest mõnel juhul ei olegi see ju päris selge. Mitmed valitsused kõiguvad kusagil nende kahe piiril. Paljud sõltuvad kokkulepetest pooleldi opositsiooniliste erakondadega.

Soome. Põhjanaabrite juures on Keskerakonna poolt juhitaval koalitsioonil parlamendis küll veel väike enamus, aga eelmise aasta detsembris toimunud usaldushääletusel toetas valitsust ainult 99 saadikut 200-st. Kui see koalitsioon 2015. aastal sündis, oli sellel parlamendis 124 kohta. Tänaseks on jäänud neid ametlikult 104, kuid mitmed saadikud on nö. kõikuva iseloomuga.

Rootsi. Viimased neli aastat on riiki valitsenud vasaktsentristlik vähemusvalitsus. Mõne nädala eest toimunud valimised selget võitjat ei andnud. On küllaltki tõenäoline, et ka järgmine valitsus saab olema vähemusvalitsus.

Taani. Vähemusvalitsused on valitsenud riiki juba alates 2014. aasta veebruarist, kui Sotsialistlik Rahvapartei lähenevate valimiste eel oma reitingu parandamiseks koalitsioonist lahkus. Edu see neile ei toonud. Esialgu jäi riiki juhtima vasaktsentristlik vähemusvalitsus, pärast valimisi said ohjad enda kätte paremtsentristid.

Iirimaa. 2017. aastal tuli võimule peaminister Leo Varadkar, kelle ametisse nimetamist toetas parlamendis vaid 57 saadikut 158-st (tema enda erakond Fine Gael ja seitse sõltumatut saadikut). 50 saadikut hääletas vastu, 45 jäi erapooletuks ja neli jättis hääletamata.

Portugal. 2015. aastal valitsuse moodustanud Sotsialistlikul Parteil on parlamendis ainult 86 kohta 230-st. Valitsus püsib kommunistide, roheliste ja teiste vasakpoolsete toetusel, kuid ei saa sellele igas küsimuses kindel olla.

Hispaania. Tänavu suvel tuli võimule sotside vähemusvalitsus, millel on parlamendis kõigest 84 kohta 350-st. Selle püsimine sõltub ligi kümnekonnast väikeparteist, mis ajavad igaüks omaenda poliitikat. Ühendav faktor oli see, et sooviti saada lahti konservatiivse Rahvapartei valitsusest, millega seotud korruptsiooniskandaalid hispaanlastel harja punaseks olid ajanud.

Tšehhi. Võimul on oma immigratsioonivastaste seisukohtadega Eestiski tulihingelisi fänne kogunud miljardär Andrej Babiš, kelle taskupartei on teinud sotsidega koalitsiooni, millel on parlamendis 93 kohta 200-st. Valitsus püsib tänu kommunistide toetusele.

Horvaatia. Valitsuskoalitsioon koosneb kahest paremtsentristlikust erakonnast, millel on praegu parlamendis kokku ainult 60 kohta 151-st, samas kui opositsiooniliste jõudude käes on 75 kohta. Ülejäänud 16 saadikut lihtsalt toetavad valitsuse püsimist.

Sloveenia. Riigi ajaloo esimene vähemusvalitsus kinnitati ametisse alles 13. septembril. Viiest erakonnast koosneval koalitsioonil, kuhu kuulub ka Kaasaegne Keskerakond, on parlamendis 43 kohta 90-st, kuid valitsust toetab seal ka üks väike vasakpartei ja vähemusrahvuste esindajad.

Ka Norras, mis Euroopa Liitu ei kuulu, kuid on ühena põhjamaadest meile väga lähedane, on praegu võimul vähemusvalitsus. Ja piiri peal, nagu nüüd Eestis, kõigub koalitsioon veel näiteks Hollandis, kus sellel on 76 kohta 150-st.

Kas see on uus normaalsus?

Varem olid vähemusvalitsused Euroopas siiski suhteliselt haruldased. Järjest enam ongi need hakanud vohama alles pärast 2007. aasta finantskriisi ning ilmselt suuresti just selle mõjul. Põhjus on nähtavasti selles, et võim ei ole poliitikutele enam nii ahvatlev, sest võimul olles tuleb teha sageli raskeid otsuseid ja sõlmida kompromisse, mis kahandavad erakondade populaarsust valijate hulgas.

Palju lihtsam on ju opositsioonis räusata ning jagada seal suuri lubadusi, mida ei ole vaja hakata kunagi ellu viima. Kui puudub vajadus sõlmida koalitsioonipartneritega poliitilisi kompromisse, saab esineda väga põhimõttekindla mehena, kuigi mingit reaalset mõju riigi poliitikale ei omata. Seetõttu tunnevadki paljud poliitikud, et neile isiklikult (palk ju jookseb!) on kasulikum opositsioonis olla.

Iseloomulik on seejuures, et samal ajal räägivad kõik ikkagi soovist võimule tulla. Keegi ei saa ju oma valijatele avameelselt tunnistada, et nad istuvad tegelikult hea meelega opositsioonis, sest seal ei pea kandma võimuga kaasnevat vastutust. Nii üritatakse rahvale näidata nagu tahetaks kangesti võimule pääseda, kuid esitatakse samas ebarealistlikke nõudmisi, mis sisuliselt välistavad sinna jõudmise – selline on populistide tavapraktika.

Kas see on uus normaalsus, kus poliitikast on saamas “meelelahutusäri koledatele inimestele”, nagu seda kirjeldas kunagi Martin Helme? Tundub nii. Vähemalt on meediaajastul vältimatu, et poliitikas teevad ilma ka edevad klounid ja ärplevad tühikargajad, kellel puudub sügavam sisu. Jääb ainult üle loota, et asjalikud inimesed, kes on päriselt valmis kandma riigi juhtimisega kaasnevat vastutust, seda ka teevad.

Artikkel ilmus 26. septembril 2018 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

“Piiskop ja ristisõda 1206”

Millal ja kust tulid Eestisse rannarootslased? Väga umbkaudselt võib öelda, et Rootsist ja keskajal, aga kui soovida sellele küsimusele täpsemat vastust, siis muutub pilt häguseks. Hüpoteese on mitmeid.

Rootsi arheoloog Jonathan Lindström esitab populaarteaduslikus uurimuses “Piiskop ja ristisõda 1206. Sõjast, kolonisatsioonist ja jumalasulasest Põhjalas” teooria, mille kohaselt asustati rootsi talupojad Vormsile Lundi peapiiskopi Andreas Suneseni eestvedamisel Ölandi saarelt ja koloonia rajamine toimus aastatel 1204-1206. 1220. aastal järgnes kolonistide teine laine.

Lindströmi enda juured on osaliselt Vormsil, tema isa oli 1943. aastal Rootsi põgenedes 16-aastane, seega seob teda teemaga isiklik huvi. Raamatu on ta pühendanud oma vanematele ja teemakäsitlust on selgelt mõjutanud rannarootslaste endi hulgas levinud pärimus, mille kohaselt oli algselt tegemist Taani kolooniaga.

Üldjoontes mõjub Lindströmi teooria usutavalt, kuigi detailides on ka palju spekulatiivsust. Kusjuures ta ei üritagi seda ise kuidagi varjata, vaid hoopis rõhutab, kasutades häbenematult palju sõnu “tõenäoliselt”, “arvatavasti”, “paistab”, “võib arvata”, “ilmselt”, “võimalik”, “võis”, “võib-olla” jne.

Suur osa raamatust on pühendatud sellele, et anda lugejatele laiem ettekujutus Andreasest, tema mõttemaailmast ja sellest ajast, kuhu kogu lugu asetub. Kuid päris põhjaliku pildi maalib Lindström ka konkreetsest koloniseerimisprojektist.

Vormsi – Homerose saar

Vormsi ehk Ormsö ehk Ormi saar sai oma nime tõenäoliselt Ribe piiskopi Omeri järgi, kes oli tähtsaim 1196. aastal Eestisse toimunud ristiretkel osalenud kirikutegelane. Ribe piiskop “kasutas oma pärisnime kreeka-ladina varianti. Ta nimetas end oma kirjades enamasti Omeriks, see tähendab Homeroseks, kuid mõnikord kohtame ka tema Skandinaavia-pärast nime Orm,” kirjutab Lindström. Omer, kes suri juba 1204. aastal, võis saada toona asustamata saare Taani kuningalt lääniks.

1196. aasta ristiretkel osales ka Andreas, kes sai 1201. aastal Lundi peapiiskopiks. Temast kujuneski koloniseerimisprojekti hing. Rannarootslaste jälgi ajades jõuab Lindström välja koguni konkreetsete paikadeni, kust inimesi külade kaupa Vormsile ümber asustati. Vähemalt lugedes tundub, et kõik klapib. Igatahes on see usutavam ja tõendatum kui ükski teine hüpotees rannarootslaste päritolu kohta.

Samas teeb Lindström julgeid oletusi ka teistel seda aega puudutavatel teemadel, näiteks seoses tuntud legendiga Taani ristilipu päritolust, mis ühe lahingu käigus taevast alla olevat sadanud. “Huvitav on see, et pärimus on algselt seotud 1208. aasta Viljandi, mitte laiemalt tuntud 1219. aasta Tallinna lahinguga. Kui pärimus oleks tekkinud keskaja lõpu poole, võinuks eeldada selle seostamist otseselt 1219. aasta lahinguga. Nüüd võib pigem oletada, et see peab olema tekkinud varem, võib-olla enne 1219. aastat,” kirjutab ta. Iseenesest ju täiesti loogiline arutluskäik.

Lindström viitab päris palju ka Eesti autoritele, eriti tugevalt on teda mõjutanud arheoloog Marika Mägi, kes olla öelnud selle raamatu valmisteksti nähes, et Lindström kujutab eestlasi “peaaegu nii, nagu kirjeldasid XVII sajandi eurooplased Põhja-Ameerika indiaanlasi.” Kas näha selles tunnustust ja/või etteheidet, see sõltub muidugi igaühe enda tõlgendusest, aga kui teema ja/või ajajärk huvitab, siis soovitan seda raamatut kindlasti lugeda.