Ukraina presidendiks on tõusmas teletäht

Pühapäeval leiab Ukrainas aset presidendivalimiste esimene voor. Küsitluste kohaselt peaks kolm nädalat hiljem toimuvast teisest voorust väljuma võitjana Volodõmõr Zelenski, kes on tuntud eelkõige näitlejana.

Zelenski saamine presidendiks ei ole kindlasti kõige halvem, mis Ukrainaga juhtuda saab. Vähemalt on ta jõudnud seda rolli juba pikalt harjutada. Nimelt on ta mänginud mitu hooaega telesarjas “Rahva teener”, mida näitas ka ETV+, Ukraina presidenti.

2015. aasta sügisel ekraanidele jõudnud humoorikas telesari räägib ajalooõpetajast, kes purskab ühel päeval endast välja kõik, mida ta ümberringi toimuvast arvab. Üks tema õpilastest filmib seda mobiiltelefoniga ja riputab salvestuse internetti, kus see kogub miljoneid vaatajaid. Mees saab ootamatult väga populaarseks ja nõustub oma õpilaste pealekäimisel osalema kandidaadina Ukraina presidendivalimistel. Valimispäevale järgneval hommikul algab tema jaoks täiesti uus elu.

2016. aastal valmis täispikk mängufilm, kus vaid ligi pool aastat ametis olnud president seisab silmitsi majanduse stagneerumise, hinnatõusu ja rahvusvaluuta devalveerimisega. Rahva usaldus tema vastu kuivab kiiresti kokku. Olukorra stabiliseerimiseks on vaja saada IMF-ilt rahalist abi, kuid selle saamiseks tuleb teostada riigis ulatuslikke reforme, võtta vastu korruptsioonivastased seadused. Ülemraada, mida juhivad varjatult mõjuvõimsad oligarhid, blokeerib vajalikke muudatusi. President on sunnitud otsima abi oma poliitiliselt oponendilt, endiselt peaministrilt, kelle ta ise ühe korruptsiooniskandaali järel trellide taha lasi panna. Vana rivaal on nõus aitama, kui saab vastutasuks amnestia. Plaan näeb ette, et oligarhide vahel tuleb kutsuda kunstlikult esile tõsine huvide konflikt, mis sunniks lõpuks Ülemraadat saadikute hulgas ebapopulaarsed korruptsioonivastased seadused heaks kiitma.

2017. aastal läks eetrisse sarja teine hooaeg. Seal astub peategelane pärast IMF-i poolt nõutud reformide ebaõnnestumist ametist tagasi, kuid seab oma kandidatuuri järgmistel presidendivalimistel uuesti üles. Ta üritab võita rahva armastust tagasi pilkupüüdva valimisprogrammi abil.

Telesarjast sündis poliitiline jõud

Kohe teise hooaja järel registreeriti Ukrainas ka erakond nimega “Rahva teener”. Seda tegid telesarja tootnud produktsioonifirma Kvartal 95 inimesed ise, põhjendades seda sooviga hoida ära populaarse telesarja nime ärakasutamine küünilistel poliitilistel eesmärkidel teiste poolt. Erakond ei arendanud mingit tegevust ega oma mingit vara, eksisteerides täna vaid formaalselt.

2017. aasta detsembris tehtud küsitlus näitas aga, et seda sisuliselt olematut erakonda toetanuks siis parlamendivalimistel 4% ukrainlastest. Tänaseks on sellest saanud Ukraina populaarseim partei. Viimase küsitluse kohaselt saaks erakond “Rahva teener” parlamendivalimistel 26,4% häältest. Eriti kiiresti hakkas reiting kasvama pärast seda, kui jaanuaris kinnitati, et Zelenski osaleb nüüd selle erakonna kandidaadina presidendivalimistel.

Leidub kriitikuid, kelle arvates oli tema osalemine valimistel mõeldud lihtsalt reklaamitrikina, et saada populaarsele sarjale veelgi rohkem vaatajaid. Juhtumisi läheb just täna õhtul, 27. märtsil eetrisse telesarja kolmanda hooaja esimene osa (kogu seda sarja saab vabalt vaadata ka interneti kaudu, kõik osad leiab aadressilt http://youtube.com/sluga95).

Vandenõuteoreetikud aga väidavad, viidates sarja alapealkirjale “järgmise presidendi lugu”, et kogu sari ise oligi mõeldud selleks, et valmistada ette Zelenski saamist Ukraina presidendiks. Nende nägemuse kohaselt on praegu kulmineerumas Venemaa eriteenistuste aastaid kestnud operatsioon Ukraina ülevõtmiseks.

Minu arvamus: ilmselt otsustas sarja taga olev meeskond kasutada nüüd võimalust tõstatada valimistel osalemise kaudu neid Ukrainas reaalselt esinevaid probleeme, mille käsitlemine humoorikas võtmes selle sarja nii populaarseks on muutnud, kuid vaevalt arvestasid nad võimalusega, et Zelenski need valimised päriselt võidab.

Ukraina võib saada hea presidendi

1978. aastal sündinud teletäht ei ole tegelikult õppinud näitlemist. Ingliskeele eriklassis käinud Zelenski unistas keskkooli ajal hoopis diplomaadiks saamisest ja valmistus isegi astuma Moskva Riiklikku Rahvusvaheliste Suhete Instituuti. See plaan langes siiski ära. Ta sai juristihariduse oma sünnilinnas, Krõvõi Rigis asuvas majandusinstituudis, mis kuulub Kiievi Riikliku Majandusülikooli alla.

Zelenski isa on samas professor, informaatika ja rakendustarkavara osakonna juhataja. Ema töötas insenerina. Mõlemad vanemad on juudid. 16-aastaselt võitis Zelenski TOEFL-i konkursi, millega kaasnes stipendium Iisraelis õppimiseks, aga isa ei lubanud tal siis sinna minna.

Juristina ei ole Zelenski töötanud (va. kaks kuud praktikat). Juba ülikooli esimesel kursusel, 17-aastaselt haaras teda venekeelses maailmas ülipopulaarne intelligentselt humoorikas ja meelelahutuslik võistkonnamäng KVN. Zelenski meeskond “95. kvartal” tõusis seal kõrgliigasse ning tuuritas aastaid mööda SRÜ alasid. Tema tulevane abikaasa, kellega Zelenski oli käinud paralleelklassis ja kes õppis toona arhitektuuri, hakkas kirjutama neile tekste.

Sellest KVN-i meeskonnast kasvaski lõpuks välja produktsioonifirma, mis tootis nüüd Zelenski võimsa poliitilise sööstu taga olnud telesarja. Tegemist on väga tugeva sõpruskonnaga, kes on tegelenud viimastel aastatel seda sarja tootes Ukraina ees seisvate probleemide süstemaatilise läbihekseldamisega. See on tegelikult hea alus, millele toetudes seda riiki juhtima hakata.

Zelenski esindab liberaalset peavoolu

Kvartal 95 toetas euromaidani liikumist ja hiljem Ukraina armee tegevust Donbassis (nii esinemiste kui ka rahaliste annetustega). Tänaseks on Zelenski sõnul selge, et Minski kokkulepped ei toimi ning sõjalist lahendust seal ei ole – vaja on pidada venelastega läbirääkimisi, otsida kompromissi.

Kui ta hakkas tegema sõja puhkedes oma esinemistes nalja Venemaa poliitikute ja Ida-Ukraina separatistide üle, läksid tema projektid Venemaal kinni ning algatati isegi ametlik uurimine selle kohta, kas teda ja teisi Ukraina kultuuritegelasi rahastatakse Ukraina eriteenistuste poolt. Samal ajal võttis Zelenski aga sõna selle vastu, et Ukrainas kehtestati sissesõidukeelde Venemaa kultuuritegelastele ja tuldi välja mõttega keelata ära seal toodetud telesarju.

Esimene seadus, mille ta on lubanud presidendiks saamise korral algatada, puudutab rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks. Samuti soovib Zelenski võtta Ukrainas kasutusele e-valimised ja muuta valimisseadusi, viia sisse avatud nimekirjad ning luua mehhanismi saadikute tagasikutsumiseks.

Euroopa Liidu ja NATO liikmeks astumine talle isiklikult meeldiks ning Ukraina ongi Zelenski arvates juba eurointegratsiooni valinud. Samas rõhutab ta siiski, et liikmelisus nendes ühendustes tuleb otsustada lõpuks rahvahääletuse korras.

Keskseks väärtuseks, mida poliitikat kujundades silmas peetakse, peab aga olema inimene. “Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. Austus inimväärikuse vastu peab saama riigi tegevuse peamiseks põhimõtteks,” öeldakse Zelenski valimisprogrammis.

Viie aasta eest presidendiks valitud Petro Porošenko heitleb praegu Julia Tõmošenkoga teise ja kolmanda koha pärast. Tema katsed Ukrainat sügavast sise- ja välispoliitilisest kriisist välja tuua on jooksnud sisuliselt ummikusse. Mida on ukrainlastel Zelenskit valides kaotada? Paljude arvates mitte midagi.

Artikkel ilmus 27. märtsil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Helen Rappaport “Võidujooks Romanovite päästmise nimel”

Briti ajaloolane Helen Rappaport on Eesti lugejatele tänaseks juba vana tuttav. “Võidujooks Romanovite päästmise nimel” (inglise keelest tõlkinud Lauri Vahtre) on kolmas osa Romanovitele pühendatud triloogiast, mille kaks esimest osa osutusid siingi üsna menukateks. Eelmisel aastal käis ta esinemas isegi Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead.

Tallinn vilksab läbi ka kõnealusest raamatust. Juttu on sellest, et kuningas Edward VII tegi 1908. aastal Venemaale ametliku visiidi, kohtudes “Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa.” Rappaport leiab koguni, et kuningas George V võis hiljem olla mõjutatud sellega kaasnenud teravast kriitikast, kui võttis tagasi pakkumise Romanovitele asüüli anda.

“1908. aastal mõisteti George’i isa Edward VII laialdaselt hukka kohtumise eest “verega määritud” Nikolaiga Tallinnas ja leiboristlik partei organiseeris visiidi vastu petitsiooni,” märgib Rappaport. “1917. aastal olid leiboristlik partei ja selle liidrid, rääkimata suurest osast Briti ajakirjandusest, nii ägedalt tsaari ja tema perekonna Inglismaale asumise vastu, et kuningas George’il ei jäänud tahes-tahtmata muud võimalust, kui kaaluda läbi selle sammu hukatuslikud tagajärjed oma monarhiale.”

Nagu ülaltoodud videolõigust selgub, andiski autorile raamatu kirjutamiseks tõuke levinud arvamus, et Romanovite surmas oli süüdi kuningas George V, kes neid ei päästnud. Rappaport tundis, et see asi ei olnud nii lihtne ja vajab üksikasjalikumat uurimist.

Ta on töötanud koos oma abilistega läbi palju materjali, tutvustab mitmesuguseid plaane ja jõupingutusi, mida Romanovite päästmiseks tehti. Lõpuks jõuab järeldusele, et ainuke ajaline aken põgenemiseks oli enne Nikolai troonist loobumist.

“Lõpuks – ja sõltumata sellest, kas me oleme Romanovite toetajad või vastased – jääb sõelale üksainus püsiv ning valus tõde, mis seisneb selles, et Vene viimane keiserlik perekond oleks mistahes asjaoludel päris kindlasti keeldunud Venemaalt lahkumast, eelistades surra üheskoos maal, mida nad armastasid,” leiab Rappaport.

Kas nende järeldustega nõustuda või mitte, see on muidugi igaühe enda otsustada. Minu meelest tuleb sellest raamatust üsna selgelt välja, et Briti valitsus ei olnud Romanovitele asüüli andmisest huvitatud ja ka kuningakoda, mida hirmutas väljavaade langeda samuti revolutsiooni ohvriks, ei olnud selles osas just eriti entusiastlik.

Lugedes tundub vahepeal, et Rappaport üritab tegeleda lihtsalt vastutuse hajutamisega, et brittide roll selles loos ei paistaks nii reeturlik nagu see paljude silmis on. Samas on ka selge, et nad pididki arvestama omaenda sisepoliitilist olukorda ning Romanovite äratoomine Venemaalt olnuks nii või teisiti keeruline ja väga riskantne operatsioon.

PS. Douglas Smith mainis oma raamatus Rasputinist, et Nikolai ja Aleksandra tarvitasid sõja ajal mõlemad kokaiini (Aleksandrale kirjutas seda välja arst). Rappaport sellest küll juttu ei tee, aga tema toodud kirjeldused nende kohati kummalisest käitumisest sobivad sellega kokku, räägivad justkui narkomaania kõrvalnähtudest.

EKRE valitsus võib suurendada väljarännet ja tekitada depressiooni

EKRE asejuht Martin Helme kuulutas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et tema poolest võivad praegu loomisel oleva koalitsiooni pärast muretsevad inimesed Kanadasse kolida. Kui vaadata, mis on muutunud pärast tema suure eeskuju Donald Trumpi võimuletulekut USA noorte hoiakutes, võib oletada, et selline lõhestav suhtumine oma rahvasse ei jää tagajärgedeta.

Gallupi uuringud näitavad, et kui president George W. Bushi ametiajal tahtis asuda võimaluse korral alaliselt mujale elama keskmiselt 11% ja Barack Obama ajal 10% ameeriklastest, siis Trumpi ajal on see näitaja 16%. Lahkuda soovivad eelkõige noored naised. Lausa viiendik kõigist naistest ja 30% 15-29-aastastest ameeriklastest koliks oma kodumaalt hea meelega minema.

Reaalsuses ei ole kõigil selleks muidugi võimalust. Enamik neist, kes ennast nüüd Trumpi pärast ebamugavalt tunnevad, ei koli kuhugi. Kuid ametlik statistika näitab, et väljaränne on tõesti kasvanud.

Trumpi esimesel ametiaastal asus Kanadasse umbes 2000 ameeriklast rohkem kui tavapäraselt. Varem andis Kanada sinna õppima läinud USA kodanikele keskmiselt 6000 viisat aastas. Trumpi ajal kasvas see arv kohe tuhande võrra.

Helme usub, et EKRE valitsus tooks Soomest tagasi rohkem inimesi kui nende pärast Eestist lahkub. Arvestades, et tagasiränne Eestisse on viimastel aastatel juba niigi olnud suurem väljarändest, tähendaks see üksnes senise trendi jätkumist. Küll aga võib öelda, et kui see trend peaks muutuma, võib selle kirjutada ilmselt EKRE arvele.

Ameerikas näitavad sotsioloogilised uuringud selgelt, et kõige rahulolematumad Trumpi režiimiga on seal just noored, sünnitusealised naised. Pole põhjust arvata, et siin tema kohalike jüngrite puhul asi teisiti läheks. Suurenev väljaränne on seejuures muidugi vaid üks selle rahulolematuse sümptomitest. Samal ajal on näiteks jõudsalt kasvanud ka antidepressantide kasutamine.

Artikkel ilmus 22. märtsil 2019 EPL/Delfi arvamusveebis. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab seal.