Vaguniaknad suleti kohe, kuid rong hakkas liikuma alles õhtul. Kergendusega olime kuulnud teekonna lõppsihti: Auschwitz. Siis, ja meie jaoks iseäranis, polnud sel nimel tähendust, kuid kusagil siin maa peal ta ometi pidi asuma.
Primo Levi (1919-1987) oli pärast Teist maailmasõda üks esimesi, kes enda mälestused holokaustist kirja pani. Oma raamatu “Kas see on inimene” (1947) kirjutamist alustas ta juba 1945. aasta lõpus, kui jõudis tagasi Itaaliasse.
Minu vaguni neljakümne viiest inimesest jõudsid koju tagasi ainult neli, ja meie vagunil vedas kõige rohkem.
Auschwitzis nähtu ja läbielatu viisid kogu ülejäänud elu kestnud võitluseni ängistava depressiooniga, mis lõppes viimaks ilmselt enesetapuga (selline on ametlik seletus, aga vähemalt osad tema tuttavad pidasid seda õnnetusjuhtumiks – Levi kukkus oma kortermaja trepikojas kolmandalt korruselt surnuks).
Me ei jõua koju. Siit ei tohi välja pääseda mitte keegi, kes võiks koos oma ihusse pressitud märgiga viia maailmale halbu uudiseid sellest, mida Auschwitzis üks inimene võis teisele teha.
On teada, et Levi oli oma elu lõpus sügavalt häiritud revisionistide katsetest holokausti eitada ja pisendada. Tema oli selle ise üle elanud, päriselt surmalaagrist läbi käinud. Kirjutanud väga avameelselt sellest, mida ta oli oma silmaga näinud.
Nende lehekülgede tegelased ei ole inimesed. Nende inimlikkus on maha maetud, või siis on nad ise selle maha matnud kannatustes, mida nad on talunud või teistele põhjustanud.
Raamat on muidugi valus, kurb ja masendav, aga jätkuvalt vajalik.
“Mida kaugemale minevikku jääb Teine maailmasõda, seda mugavam on hea toitumusega tüüpidel soojas toas istuda ja leiutada teooriaid, mille kohaselt natside koonduslaagreid polnudki olemas,” märkis Mart Juur kunagi seda arvustades. “Sellised sellid võiks vahelduse mõttes natuke põhjatuule käes tühja kõhuga liipreid tassida, vast siis puhub pea klaariks.”
“Ma tegelikult ei usu, et sellised raamatud ühtki holokausti-eitajat kahtlema paneks,” leidis aga nüüd blogija Marca.
Jah. Mina olen veelgi pessimistlikum. Meenub lugu Eesti pearabist, kes keeldus 1941. aastal Nõukogude tagalasse evakueerumisest ja keelitas teisigi seda mitte tegema. Ta oli õppinud kunagi Saksamaal ning rääkis, et sakslased on kultuursed inimesed, keda ei ole vaja karta. Hiljem olla teda aga aetud Tallinnas alasti vankri ette rakendatuna mööda Narva maanteed, teeääred täis naervaid tallinlasi, kuni ta surnult kokku vajus. Pole kindlaid tõendeid, et tema lõpp oli tegelikult selline, aga see ei olegi hetkel oluline. Mõne aasta eest oli seda lugu jagatud Facebookis ühes grupis, kus leidus kümneid inimesi, kes pidasid seda naljakaks.
Varem olin ma arvanud, et tõenäoliselt ei vasta see lugu tõele, sest ei ole lihtsalt võimalik, et eestlased siis sedasi pealt vaatasid ja naersid, kui vana juuti avalikult mõnitati. Hea küll, võib-olla ei oleks julgetud sekkuda, aga et inimesed võinuks siin tänaval sellist vaatepilti nähes naerda – seda ma ei uskunud.
Ja ei taha tänagi uskuda. Aga vaadates seda, milliseid “nalju” peab vaimukaks see (nii noorte kui ka vanade) inimsuse dogmast loobunud EKRE-meelsete sitapostitajate (shitposters, kui kasutada neile endile meelepärast võõrkeelset väljendit) subkultuur, ei saa küll olla kindel, et midagi sellist ei juhtunud. Kui sellise mentaliteediga inimesi leidub siin tänapäeval, võis neid kahtlemata olla ka toona. Ja “Kas see on inimene” tunduks neile võib-olla samuti naljakas, kutsuks esile lihtsalt irvitamist.
Eestlaste vastutus holokausti eest on küsitav, kuid osalus selles siiski fakt. Tapetud kaasmaalaste, kohalike juutide nimed on suures osas teada. Inimesi mõrvati tervete perekondade kaupa.
Ma ei usu, et Levi raamat võib morjendada neid (kui nad seda üldse lugema juhtuvad), kelle silmis holokaust on justkui mingi suur nali – nemad naeravad tõenäoliselt ka tema loo üle. Küll aga võib see panna tõsiselt mõtlema inimesi, kelles on säilinud elementaarne inimlikkus.