Soomes sotsid tõusevad, populistid langevad

Pühapäeval toimuvad Soomes parlamendivalimised, kus kindlat võitu ennustatakse sotsidele, kes said alles nelja aasta eest valimistel oma ajaloo halvima tulemuse ja kuulutati juba pöördumatult hääbuvaks jõuks.

Juulis täitub 120 aastat päevast, mil toimus Soome Tööerakonna asutamiskoosolek. 1903. aastal võeti selle uueks nimeks Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (SDP), mille all ollakse tuntud ka praegu. Tegemist on vanima tänini tegutseva Soome erakonnaga.

SDP oli algusest peale tihedalt ametiühinguliikumisega seotud massipartei. 1906. aastal kehtestati Venemaa Keisririigi koosseisu kuulunud Soome Suurvürstiriigis üldine valimisõigus ning 1907. aastal toimusid esimesed parlamendivalimised – SDP võitis need tulemusega 37,03% häältest, mis andis siis parlamendis 80 kohta 200-st.

1916. aastal saadi koguni absoluutne enamus – 103 kohta. Tegemist oli esimese ja viimase korraga, mil see seal mõnel erakonnal on õnnestunud.

Kuni käesoleva sajandi alguseni kogusid sotsid enim hääli pea kõigil Soomes toimunud parlamendivalimistel. Erandiks osutusid vaid aastad 1929, 1962 ja 1991, kui võitis Keskerakond (1964. aastani Maaliit), ning 1958, kui peale jäi kommunistide poolt juhitud Soome Rahva Demokraatlik Liit (SKDL), millest kasvas hiljem välja Vasakliit.

Sotside langustrend on lõppenud

Teise maailmasõja järel, kui loodi SKDL, jäi SDP saagiks valimistel keskmiselt 25-26% häältest. Esimene mõõnaperiood, mil saadi vähem kui 30%, oli olnud juba 1920-ndatel, kui valimistel tuli konkureerida varasemate selliste vasakpoolsete koalitsioonidega, kus mängisid juhtivat rolli kommunistid.

Veel 2003. aastal oli SDP taga 24,5% valijatest, kuid võidu võttis siis Keskerakond. 2007. aastal langesid sotsid kolmandaks, jäädes alla ka paremtsentristlikule Koonderakonnale, mis võitis valimised 2011. aastal. 2015. aastal langeti juba neljandaks (Põlissoomlased rebisid samuti ette), saades vaid 16,5% häältest.

Varem oli SDP langusega valimistel kaasnenud tavaliselt Vasakliidu eelkäijate tõus (häälte jaotumisel kehtis nn. ühendatud anumate printsiip), aga käesoleval sajandil on ka Vasakliit kõigil valimistel järjest langenud.

Kahe suurima vasakerakonna paralleelset langemist kalduti seletama muutustega ühiskonna struktuuris – nende sotsiaalseks toetusbaasiks olnud traditsiooniline, organiseeritud töölisklass kuivas kokku. Kuid nüüd ennustatakse mõlemale korraga selget tõusu. Samuti näitavad küsitlused roheliste tugevat kasvu. Nemadki kuuluvad Soome poliitilisel maastikul vasaktsentristide hulka.

Sisuliselt on valijaskonna eelistustes toimumas nihe paremalt tagasi vasakule. Paljuski võib seda seletada pettumisega tänases valitsuses ja Põlissoomlastes, kes muide liigitasid ennast varem samuti vasaktsentristlikuks töölisparteiks (lihtsalt oma hoiakutelt konservatiivseks, mitte liberaalseks).

Põlissoomlaste allakäik jätkub

Nelja aasta eest võitis valimised Keskerakond, mis oli kuulunud varem neli aastat opositsiooni. Koalitsioon tehti vahepeal valitsust juhtinud Koonderakonna ja Põlissoomlastega.

Tavatarkus ütleb, et see oli Põlissoomlaste jaoks üldse esimene kord valitsusse pääseda. Nii lihtne see lugu siiski pole.

Põlissoomlaste juured ulatuvad tagasi aastasse 1959, kui Maaliidust (tänane Keskerakond) eraldunud seltskond, mida juhtis president Urho Kaleva Kekkoneni vana rivaal ja häälekas kriitik Veikko Vennamo, asutas Soome Maapartei (SMP). 1979. aastal võttis SMP juhtimise üle tema poeg Pekka, kellest sai 1983. aasta parlamendivalimiste järel neljaks aastaks rahandusminister.

1987-1989 oli ta transpordiminister, seejärel aga lahkus poliitikast riikliku posti- ja telekommunikatsiooniettevõtte direktoriks. SMP, mis oli valitsusse kuuludes juba niigi toetajaid kaotanud, kannatas peagi veel kõvasti selle tõttu, et oma uues ametis postivõrku korrastades lasi Pekka Vennamo sulgeda palju maapostkontoreid, vihastades sellega välja varasemaid SMP valijaid.

Erakonna esimehed ja peasekretärid hakkasid kiiresti vahetuma. 1992. aastal said nendeks Raimo Vistbacka ja Timo Soini, kelle juhtimisel saadi 1995. aasta valimistel 1,3% häältest, mis andis erakonnale parlamendis ühe koha. Kuna SMP sattus siis väga raskesse rahalisse seisu, sisuliselt pankrotistus, asutati veel samal aastal uus erakond, mille juhtimist jätkasid samad mehed. Ka ülejäänud liikmed ning ideoloogilised alused võeti kaasa vanast parteist. Loodi lihtsalt uus juriidiline keha, mille nimeks sai Põlissoomlased.

1997. aastal asus Soini erakonna peasekretäri kohalt esimeheks. 1999. aasta valimistel toetas Põlissoomlasi 0,99% valijatest. Vistbacka säilitas siiski oma koha parlamendis (ta läks poliitikast erru alles 2011. aastal). Selliselt tasemelt alustades saigi erakond järgnenud valimistel ainult tõusta: 2003. aastal 1,57% (kolm kohta), 2007. aastal 4,05% (viis kohta), 2011. aastal 19,05% häältest (39 kohta).

2015. aasta valimistel saabus küll juba väike langus, saadi 17,65% häältest ja 38 kohta (36 tuhat häält vähem kui neli aastat varem), kuid samas tõusti erakondade arvestuses kolmandalt kohalt teiseks (Keskerakond läks siis küll jälle ette, aga Koonderakond ning sotsid langesid tahapoole). Nii pääsetigi taas valitsusse.

Soini: minu erakond kaaperdati

2017. aastal teatas mõõdukas populist Soini, kes oli juhtinud Põlissoomlasi 20 aastat, et tema enam erakonna esimeheks ei kandideeri. Kui uueks juhiks valiti Jussi Halla-aho, kes on tuntud käremeelse euroskeptiku ning immigratsioonivastasena (tema retoorika jääb siiski maha näiteks EKRE ladvikut iseloomustavast kõnepruugist), tekkis aga kohe tõsine probleem, sest Keskerakonna ja Koonderakonna juhid teatasid, et nemad Halla-aho poolt juhitavate Põlissoomlastega koostööd ei tee.

Põlissoomlased visati koalitsioonist välja, kuid 20 nende parlamendisaadikut lahkus erakonnast ja moodustas uue fraktsiooni, millega koostöö jätkus. Soini süüdistas oma erakonna kaaperdamises ühendust Suomen Sisu (midagi sarnast nagu oli Eesti Rahvuslik Liikumine, mille aktivistide ühinemisel Rahvaliiduga sündis EKRE), kuhu Halla-aho ja tema lähemad kaasvõitlejad kuuluvad.

Põlissoomlaste fraktsioonist lahkunute baasil loodi peagi erakond Sinine Tulevik, mida juhib Sampo Terho, kes oli Põlissoomlaste esimeheks kandideerides Halla-ahole alla jäänud. Nemad võivad saada nüüd parlamendis parimal juhul ühe koha.

Sinine Tulevik ei ole osutunud kuigi populaarseks (ei saa muidugi välistada võimalust, et nad hakkavad sarnaselt kunagi Soini poolt juhitud Põlissoomlastele vaikselt kasvama), kuid Põlissoomlaste langus on sellest sõltumata jätkunud.

Kohalikel valimistel said nad 2012. aastal 12,34%, aga 2017. aastal (need valimised toimusid kevadel, enne Halla-aho saamist erakonna juhiks) 8,8% häältest. Presidendivalimistel toetas nende kandidaati 2012. aastal 9,40%, aga 2018. aastal 6,93% valijatest. Mõlemal juhul saadi eelmise korraga võrreldes enam kui 80 tuhat häält vähem.

Nüüd ennustatakse Põlissoomlastele langemist viiendaks, tahapoole rohelistest. Halla-aho ei ole peaministrikandidaadina täna palju populaarsem kui Vasakliidu esinaine Li Andersson. Kõige enam eelistatakse näha sellel ametikohal roheliste juhti Pekka Haavistot. Tõenäoliselt saab selleks aga siiski SDP esimees Antti Rinne, kelle isiklik populaarsus jääb küll Haavisto omale alla, kuid erakonna oma mitte.

Artikkel ilmus 10. aprillil 2019 ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.