Vaadatud filmid (2018, 2/4)

Käesoleva aasta esimene kvartal möödus nii, et vaatasin keskmiselt ühe mängufilmi kuus, ja sama hoogsalt läksid ka järgmised kolm kuud. Kõik filmid olid nüüd muidugi hoolikalt valitud.

“The Vanishing of Sidney Hall” räägib noorest kirjanikust (Logan Lerman), kes saavutab varakult suure läbimurde, laialdase tuntuse ning tunnustuse, kuid siis järsku silmapiirilt kaob. Miks? Mis juhtus? Mis temast sai? Tema jälgi ajab mees, keda kehastav Kyle Chandler jäi juba eelmisel sajandil meelde telesarjast “Homsed uudised”, mida ma omal ajal järjepidevalt vaatasin. Mõtlesin, et peaks nüüd vaatama, kuhu ta oma näitlejateel tänaseks välja on jõudnud. Chandler sobis rolli päris hästi, kuigi käis mõnes mõttes taas juba nimetatud telesarjas sissetallatud rada. Teemad on tõsised. Lugu kokkuvõttes üsna kurb.

“Miami” sai valitud vaatamiseks režissööri pärast. Zaida Bergroth teeb praegu oma järgmist filmi “Marian lapset”, kus ma taustanäitlejana osalen. Võtted toimuvad suuresti Olustveres. Vaatasin tema eelmist filmi, et otsustada, kas ma üldse tahan tema uues filmis kaasa teha. “Miami” on talle korralik soovituskiri. Teiste hulgas käib ekraanilt läbi Juhan Ulfsak. “Marian lapset” idee on samuti intrigeeriv ning ma olen lugenud ka selle stsenaariumi, aga ega tegelikult väga hästi ette ei kujuta, mis sellest lõpuks välja tuleb. Selles mõttes, et mis võtmes see film üldse tuleb. “Miami” selle arvamist lihtsamaks ei teinud.

“Nostalgia” valisin selle järgi, et filmi stsenaariumi üks autoritest on Alex Ross Perry, kelle “Golden Exits” tekitas tahtmise vaadata ka tema varasemaid filme. “Nostalgia” on tehtud hiljem, jõudis kinodesse käesoleval aastal. Reziššöör Mark Pellington. Ka see film koosneb, nagu “Golden Exits”, sisuliselt lugude jutustamisest selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Inimesed lihtsalt räägivad. Erinevad inimesed, erinevad lood, kuid otsapidi omavahel seotud. Perry filme peab edasi vaatama. Kui aega saan, siis ka varasemaid.

Keskmiselt üks film kuus on küll äärmiselt vähe, mingit ülevaadet filmimaailmas toimuvatest arengutest sedasi ei saa, aga samas jätab see muljetele aega settimiseks, laseb filmidel paremini nö. kohale jõuda. Eks paistab, kas suudan sellist tempot hoida.

Kas meie põhiseadus kehtib?

Võidupüha puhul peetakse kindlasti taas palju pateetilisi kõnesid. See on hea, sest kuidagi ju tuleb isamaalist vaimu ülal hoida. Kuid ilukõnedest üksi ei piisa. Need on vaid väline vorm, mitte sisu ehk tuum.

Järgnev jutt võib rikkuda lugejate tuju. Teema on tõsine. Mõni tõenäoliselt leiab, et see ei ole üldse pidupäevale kohane ning parem oleks tõstatada selliseid küsimusi mõnel muul ajal. Mina sellega ei nõustu.

Võidupüha tähistamine ei ole lihtsalt niisama kombetalitus, millel puudub sügavam tähendus. Meie vabadussõda ei olnud pelgalt võitlus enamlaste ja Balti hertsogiriigi pooldajate vastu. See oli siiski ka võitlemine Eesti omariikluse, iseseisvuse eest. See on oluline nüanss, mida tuleks alati meeles pidada, et kõik toona ja ka hiljem selle eesmärgi nimel toodud ohvrid ei muutuks asjatuks.

Riigi juriidiliseks vundamendiks on põhiseadus, millele kogu riigikorraldus peaks toetuma. Meie põhiseaduse § 1 ütleb, et “Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu.”

Ei olnud juhus, et just see paragrahv sai 2003. aastal Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses toimunud rahvahääletuse eel eurovastaste lipukirjaks. Minu jaoks isiklikult oligi see peamine põhjus, miks ma andsin oma hääle Euroopa Liitu astumise vastu. Leidsin nimelt, et sinna kuulumine riivab seda põhimõtet.

Skeptikud kuulutati aga toona idiootideks ja karavan veeres edasi. Rahva rahustamiseks pandi siis ühtlasi rahvahääletusele ka põhiseaduse täiendamise seadus, mille kohaselt “Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest” ja “Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.”

Tegemist oli omamoodi hookus-pookusega. Ühest küljest rõhutati küll põhiseaduse aluspõhimõtete olulisust, aga teisest küljest seda, et Euroopa Liitu kuuludes tuleb arvestada liitumislepingust tulenevaid kohustusi. Teisiti ei saakski see muidugi olla.

Praktikas on jõutud nüüd nii olukorda, kus hetkel kehtiva Eesti Vabariigi põhiseaduse osade sätete toime on peatunud. Kui see lause tundus ajuvaba, siis lugege seda uuesti, ja mulje ei parane.

Konkreetne näide. Põhiseaduse § 48 sätestab, et “erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud.” Erakonnaseaduse § 5 ütleb seevastu, et “erakonna liikmeks võib olla ka vähemalt 18-aastane teovõimeline Euroopa Liidu kodanik, kes ei ole Eesti kodanik, kuid kes elab püsivalt Eestis.”

Uurisin hiljuti Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, kas nende hinnangul ei ole need paragrahvid selles osas omavahel vastuolus. Pikas ja põhjalikus vastuses, mis kannab põhiseaduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi (Isamaa) allkirja, jõuti järeldusele, et põhiseaduses toodud punkt ei ole ühitatav Euroopa Liidu õigusega ning tulenevalt põhiseaduse täiendamise seadusest tuleb see jätta kohaldamata.

Kui palju on meie põhiseaduses teisi selliseid punkte, mille toime on Euroopa Liitu kuulumise tõttu samal moel peatunud, seda ei tea täna vist küll keegi. Vaja oleks põhjalikku revisjoni. Muidu võime ühel hetkel ootamatult avastada, et põhiseadusest on jäänud järgi ainult tühi kest, aganad ilma teradeta.

Minu arvates ei ole Euroopa Liitu kuulumisele täna head alternatiivi. Ma ei soovi sealt välja astumist ega pea vajalikuks sel teemal uue rahvahääletuse korraldamist. Kuid oma suveräärnsust tuleks võimaluste piires siiski jätkuvalt kaitsta. Vähemalt seda võlgneme me neile, kes on selle eest võidelnud.

Artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Sakala. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Sakala veebilehel.

Kotzebue “Teekond Pärsiasse”

Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni, samuti Pärsia päikese ja Lõvi ordeni kavaleri Moritz von Kotzebue “Teekond Pärsiasse” (saksa keelest tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Agur Benno) räägib sellest, kuidas ta käis 1817. aastal keiserliku Vene saatkonnaga, kuhu kuulus umbes 300 inimest, Pärsias, kinnitamas kahe impeeriumi “igavest sõprust”.

Raamat on kirjutatud pärast esimest suurt Vene-Pärsia sõda (1804-1813), mille lõpetanud Gülistani rahuga läksid Vene impeeriumile Dagestan, Abhaasia, Gruusia, suurem osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning osa Armeeniast. Kotzebue küll ise selles sõjas ei osalenud, kuid ta toob lugejateni siiski kirjeldusi mitmetest lahingutest, mille toimumispaigad saatkonna teele jäid.

Sõjas pärslastega on siin toime pandud tõelisi kangelastegusid, mis vene rahvale au teevad; ma ei tea, miks sellest seni maailma ees vaikitud on, samal ajal kui igas teises riigis oleks sellest kõigis ajalehtedes kuni vastikuseni pasundatud. Ma pean end õnnelikuks, et olen esimene, kes võib nimetada veel kahte juhtumit, mida kogu siinne korpus võib kinnitada ja mille kangelased veel elavad.

Selles sõjas oli pärslastel arvuliselt umbes viiekordne ülekaal. Venelased sõdisid samal ajal vahepeal ka Prantsusmaa, Türgi, Rootsi ning Suurbritanniaga ega saanud seetõttu nii palju mehi välja panna. Edu saavutati tänu paremale sõjatehnikale, väljaõppele ja strateegiale.

Saatkond, mille koosseisu Kotzebue kuulus, käis kinnitamas saavutatud rahu, leppimas täpsemalt kokku omavahelistes suhetes. Neil kõnelustel autor ei peatu. Tema on keskendunud läbitud teekonna jooksul nähtud paikade, sealse eluolu ja ajaloo kirjeldamisele. Samuti saab hea pildi sellest, kui sõbralikult ja suurejooneliselt see saatkond Pärsias vastu võeti. Mitmesugustest paraadidest, pidustustest jms.

Kokkuvõttes jääb loost mulje, et Venemaa ja Pärsia vahel saavutatigi siis igavene sõprus ja rahu, kuigi juttu on ka sellest kuidas pärslased brittide juhendamisel relvajõude moderniseerivad. Ja kirjeldused kristluse väljajuurimisest ja kristlaste tagakiusamisest sisaldavad ühtlasi vihjeid, mis peaksid tegema ettevaatlikuks nende sõprusavalduste siiruse suhtes.

Hohikis oli meil õnnetus kaotada sel ööl üks meie saatkonna teenijatest, kes suri maohammustusse. Ta maeti küllaltki sügavale ning kaeti suurte kividega. Tagasiteel leidsime siiski kõik purustatuna, kuna musulmanid ei jäta isegi surnud kristlasi rahule.

Raamat ilmus saksa keeles esmakordselt 1819. aastal Weimaris, autori isa August von Kotzebue väljaandel. Eestist ja teistest Eestiga seotud tegelastest on Kotzebue teoses küll juttu, aga vaid vilksamisi, sest rõhuasetus on siiski mujal.

Gülistani rahu ei kestnud kaua. 1826. aastal üritasid pärslased troonipärija Abbas-Mirza juhtimisel (temast on Kotzebue raamatus juttu päris palju) venelasi eemale tõrjuda, kuid kaotasid ligi kaks aastat kestnud sõjategevuse tulemusel ka ülejäänud osa tänapäeva Aserbaidžaanist ning Armeeniast. Piir hakkas jooksma mööda Araksi jõge, mis lahutab Iraani ja Türgit Armeeniast ja Aserbaidžaanist ka tänapäeval.

Poul Nyrup Rasmussen 75

Aeg läheb, mälestus tuhmub. Taani endine peaminister Poul Nyrup Rasmussen on juba ammu tegevpoliitikast lahkunud ja jäänud tänaseks oma ametijärglastest nimekaimude varju, kuid väärib siiski meenutamist.

Rasmussen toetas omal ajal tugevalt Eesti võtmist Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Hiljem hoiatas ta meid aga euro kiire kasutuselevõtu eest, sest pidas selle nimel tehtud eelarvekärpeid Eestile liiga valusateks.

Just Rasmusseni valitsusajal, aastal 2000, viidi Taanis läbi rahvahääletus eurole ülemineku küsimuses. Seda toetasid nii tema juhitud sotsiaaldemokraadid kui ka toona opositsiooni kuulunud paremliberaalid ja konservatiivid. Kuid suurem osa rahvast hääletas vastu. Ja selle tulemusel on Taanis veel tänagi kasutusel oma rahvusvaluuta: Taani kroon.

Üheks põhjuseks, miks taanlased kaldusid lõpuks eurole ülemineku vastu, peetakse peaministri käitumist. Rasmussen üritas veenda rahvast selles, et Taani võib soovi korral ühepoolselt eurost lahti öelda. Euroopa Komisjon lükkas selle väite ümber, ja see õõnestas veelgi juba niigi langenud usaldust peaministri vastu.

2001. aasta sügisel kaotasid sotsid tema juhtimisel valimised. Erakond sai oma nõrgima tulemuse pärast Esimest maailmasõda. Löök oli nii tugev, et sellest ei olegi õnnestunud enam taastuda. Hiljem suutsid sotsid tänu oma liitlastele küll vahepeal riigitüüri korraks taas enda kätte haarata, kuid juhtiva võimupartei oreooli neil Taanis enam ei ole.

Rasmusseni ametiaeg Taani peaministrina algas 1993. aasta jaanuaris, kestis kaheksa aastat ja kümme kuud. Selle sisse jäid kahed tema juhtimisel võidetud valimised, kolm koalitsiooni ja neli valitsust.

Tema ametiaeg lõppes lüüasaamisega sotsidele, algas suurte löökidega mehele endale. Varsti pärast Rasmusseni saamist peaministriks suri tema isa. Veel samal aastal sooritas enesetapu 24-aastane tütar Signe, kes kannatas skisofreenia all. Signe oli Rasmusseni ainuke laps. Ka mees ise kasvas oma vanemate ainsa lapsena.

1994. aasta tõi aga võidu parlamendivalimistel ja uue abielu, mis kestab tänaseni. Rasmusseni abikaasa Lone Dybkjær on samuti endine poliitik, kuid kuulub hoopis sotsiaalliberaalide ridadesse. 1988-1990 oli ta keskkonnaminister, 1994-2004 kuulus Euroopa Parlamenti.

Rasmussen ise läks europarlamenti 2004. aastal, kuulus seal välis- ning majandus- ja rahanduskomisjoni. 2004-2011 oli ta Euroopa Sotsialistide Partei president. Europoliitikuna paistis Rasmussen silma Kesk- ja Ida-Euroopa riikide tugeva toetajana.

Tema poliitilise karjääri kõige tumedam plekk, millest õigupoolest algaski tema reitingu langus ja usaldusväärsuse kadumine paljude taanlaste silmis, puudutab Rasmusseni isa.

Rasmussen sündis 1943. aasta 15. juunil töölisperekonnas ja töötas ennast ise üles. Kopenhaageni Ülikoolis majandust õppides rahastas ta oma õpinguid samal ajal lihttöid tehes. Ülikoolis õppides liitus ta sotsiaaldemokraatidega. Hiljem poliitilist karjääri alustades rääkis Rasmussen sageli, et tema suurim eeskuju on tema lihane isa, tavaline töömees, kes oli pärit vaestest oludest, kuid jõudis tänu suurele töökusele siiski elus edasi.

1999. aasta detsembris teatas Rasmussen aga ühes varahommikuses telesaates ootamatult, et tema isa oli natsipartei liige. Ta väitis, et kuulis sellest alles mõne nädala eest ega teadnud sellest varem midagi. Pikemalt ta seda kommenteerida ei tahtnud.

Saksa väed haarasid Taani enda kontrolli alla 1940. aasta 9. aprillil, kuid otsene sõjaline okupatsioon kehtestati seal alles 1943. aasta augustis. Taani erakonnad tegid sakslastega esialgu koostööd ja said tegevust jätkata (isegi kommunistlik partei keelustati seal alles pärast Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule). Pärast sõda kujunes koostööst sakslastega Taanis omamoodi tabuteema, sest see ulatus väga kaugele ja haaras paljusid.

Saksa natse maktiv Taani Natsionaalsotsialistlik Töölispartei, mille liikmeks Rasmusseni isa sissetungi esimesel aastapäeval võeti, kujutas endast siiski suhteliselt marginaalset jõudu. Kollaboratsionistide koalitsioonivalitsusse (1940-1943) see ei kuulunud ning 1943. aasta märtsis toimunud valimistel saadi kõigest 2,1% häältest, mis andis parlamendis vaid kolm kohta 149-st. See jäigi selle erakonna laeks.

Pole mingeid andmeid selle kohta, et Rasmusseni isa, kes töötas elektrikuna, olnuks aktiivne natsionaalsotsialist. Ja on tegelikult täiesti usutav, et ta ei pruukinud hiljem pojale enda kunagisest erakondlikust kuuluvusest midagi rääkida.

Info selle kohta jõudis aga Rasmusseni poliitiliste oponentide kätte. Taani Rahvapartei, mida ei olnud (erinevalt enamikest Taani erakondadest) Teise maailmasõja ajal veel olemas, üritas sokutada seda meediasse juba 1998. aasta parlamendivalimiste eel. Ükski väljaanne ei pidanud selle avaldamist siis vajalikuks. Hiljem hakati aga rääkima, et Rasmusseni isa kuulumine natsiparteisse oli avalik saladus. Peaministri väidet, et ta ei olnud sellest varem midagi kuulnud, lihtsalt ei usutud.

Rasmusseni poliitiline langus algas Taanis seega asjast, mis leidis aset juba mitu aastat enne tema sündi: tema isa astumisest natsipartei liikmeks.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Sloveenia parlamenti pääses üheksa erakonda

Sloveenia kogemus kinnitab, et erakondade arv parlamendis sõltub erakonnaseadusest ja valimissüsteemist, mitte parlamendi suurusest.

Eestis on ettepanekule vähendada parlamendi liikmete arvu vastatud sageli väitega, et siis väheneks seal esindatud erakondade arv. See oleks nii, kui midagi muud ei muudetaks. Kui aga samal ajal liberaliseeritaks erakonnaseadust, langetataks valimiskünnist ja lähtutaks kohtade jaotamisel selgemalt proportsionaalsuse põhimõttest, parlamendis esindatud erakondade arv tõenäoliselt hoopis kasvaks. Vähemalt lubab seda väita Sloveenia kogemus.

Sloveenias on uute erakondade loomine suhteliselt lihtne. Parlamendi 90-st liikmest 88 valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel, kasutusel on avatud nimekirjad ning valimiskünniseks on kehtestatud 4%. Ülejäänud kaks kohta on eraldatud kahe vähemusrahvuse, itaallaste ja ungarlaste esindajatele.

1992. aasta valimistest saadik on pääsenud parlamenti iga kord 7-8 erakonda. Nüüd õnnestus see üheksal parteil.

Tegemist ei ole siiski päris enneolematu olukorraga. Sama palju jõudis neid sinna 1990. aasta kevadel esimestel Jugoslaavia koosseisu kuulunud Sloveenia Vabariigis toimunud mitmeparteilistel valimistel, kusjuures toona valiti ainult 80 rahvasaadikut. Kui arvestada, et valimiskünnis oli siis 2,5%, võib väita, et erakondade arv parlamendis sõltubki suuresti just sellest.

Sõnast “sotsialistlik” oli riigi nimes loobutud juba kuu enne 1990. aasta valimisi. Sama aasta detsembris toimus iseseisvusreferendum ja 1991. aasta 25. juunil kuulutas parlament välja Sloveenia Vabariigi iseseisvuse. Sellele järgnes lühike sõjaline konflikt, mille käigus sloveenide maakaitsevägi lõi tagasi Jugoslaavia keskvalitsuse (loe: serblaste) katse nende iseseisvust lämmatada, kuid edaspidi on Sloveenia arenenud suhteliselt rahulikult.

1990. aastal katsus esimestel vabadel valimistel jõudu 14, tänavu 25 erakonda. Kümme parteid osales parlamendivalimistel esmakordselt, kuid need kõik ei ole siiski päris uued erakonnad ja paljud koondavad juba tuntud nägusid.

Uutest jõududest ületas ainsana künnise Marjan Šareci Nimekiri. Selle vasaktsentristliku erakonna asutas endine ajakirjanik, näitleja ja koomik Marjan Šarec 2014. aastal, et kandideerida taas Kamniki linnapeaks. Sloveenias valitakse linnapead otse rahva poolt. Šarec valiti Kamniki linnapeaks juba 2010. aastal ning vahepeal kuulus ta Zoran Jankovići erakonda Positiivne Sloveenia.

Janković oli Ljublana linnapea, kelle partei võitis uue tulijana 2011. aasta valimised, kuid ei suutnud esialgu valitsust moodustada. 2013. aastal sai peaministriks selle ridadesse kuulunud Alenka Bratušek, aga hiljem erakond lõhenes, Bratušek asutas koos oma toetajatega uue partei ning Positiivne Sloveenia langes 2014. aastal parlamendist välja.

2014. aasta valimised võitis uue tulijana Miro Cerari Partei, mille nimeks sai hiljem Kaasaegne Keskerakond. Cerar on hinnatud jurist ja sai peaministriks, kuid astus tänavu märtsis ametist tagasi, sest ülemkohus tühistas ühe eelmisel aastal toimunud rahvahääletuse tulemused, tõmmates sellega sisuliselt pidurit tema võtmelubaduseks olnud suurele raudteeprojektile.

Valimised võitis nüüd paremtsentristlik Sloveenia Demokraatlik Partei, mis kuulub 1980-ndate lõpus loodud vanade erakondade hulka ja on varem juba korduvalt valitsust juhtinud. Šareci nimekiri tuli teiseks, kolmandaks platseerusid sotsiaaldemokraadid ja neljandaks Cerari partei. Uuesti pääses parlamenti Sloveenia Rahvuslik Partei, mis sealt 2011. aastal välja langes.

Artikkel ilmus algselt ajalehes Kesknädal. Kommenteerida ja kommentaare lugeda saab Kesknädala veebilehel.

Kathleen Jamie “Leiud”

Eile õhtul, kui põldudel olid maas pikad varjud ja tuulatud õhtutaevas oli valkjassinine, sõitsin jalgrattaga vaatama, kas kalakotka pesa ikka on tormi üle elanud, kuid tee peal ees oli siruli üks mees. Ta oli selili keset rada, jalad pahkluudest risti, käed rinnal viksilt vaheliti. Tema püksitaskust pungitas välja tubakatoos ja ta oli täis kui tinavile. Äratehtud pilgul vaatas ta männiokste vahelt üles. Puude otsas elavad künnivaresed olid hämmeldunud ning rippusid kraaksudes tuules ja vaatasid all pikutavat meest, kes vaatas omakorda üles nende poole.

Šoti luuletaja ja esseisti Kathleen Jamie valikkogu “Leiud” (inglise keelest tõlkinud ja saatesõna kirjutanud Maarja Pärtna) sisaldab kogudest “Findings” (2005) ja “Sightlines” (2012) valitud loodusesseesid, esimesest viis ja teisest neli, mõtisklusi loodusest, elust ja inimestest ning nende omavahelistest suhetest.

Tegevus leiab aset põhiliselt Šotimaa kõrvalistes paikades (näiteks väikesel Rona saarel, mis ei ole tänapäeval enam inimeste poolt asustatud), aga ulatub ka üle Atlandi ookeani Gröönimaale, kus Jamie käis virmalisi vaatamas.

Samas käib autori mõtisklustest muidugi läbi geograafiliselt veelgi kaugemaid kohti, näiteks Uus-Meremaa. Ajaliselt ning silmapiiri avaruselt on tema haare samuti üsna lai, põimides tänapäeva kokku möödunud sajandite ja isegi aastatuhandetega, oma isiklikud elamused ja läbielamised globaalsete suundumustega.

Autori enda luuletusi selles raamatus ei leidu, tsiteerinud on ta vaid veidi teisi, kuid tekst on kohati nii poeetiline, et seda võib peaaegu nimetada luuleks proosas.

Samas on ta pidevalt kahe jalaga maas (kui just mõne avaneva vaatepildi peale, näiteks mõõkvaalu nähes, selle sõna kõige otsesemas mõttes vaimustusest õhku ei karga) selles mõttes, et tugineb teaduslikule maailmavaatele.

Kõrvaltegelastena, peategelasteks on linnud ja loomad ning looduslik keskkond selle sõna kõige laiemas tähenduses, esinevadki nendes esseedes sageli teaduslik-tehnilised töötajad (geodeedid, ornitoloogid, bioloogid) või lihtsalt loodusesõbrad.

Vaimustusega, mida tekitab autoris elu selle erinevates vormides, kaasneb paratamatult mure kliimamuutuste ning mitmete teiste inimtegevuse tagajärgede, näiteks plastireostuse, liikide hävimise ja populatsioonide kadumise pärast. Kokkuvõttes: ilus, aga kurb, kuid mitte lootusetu.

“Suurbritannias peaaegu väljasurnud rukkiräägu kaitsmiseks tehtavad pingutused essees “Crex crex” võiks ehk innustada tõlke lugejatki meil veel niivõrd tavalist lindu värske pilguga märkama,” kirjutab tõlkija oma saatesõnas. “Rabapistriku viimane kindel pesitsus jäi meil aastasse 1971, sestpeale on liik jäänud Eestis läbirändajaks ja harvaks külaliseks. Kalakotka arvukust, kes möödunud sajandil paljudes Euroopa riikides välja suri ja Eestiski 1980. aastate alguseks peaaegu kadus, hinnatakse praegusel ajal aga 50-60 paarile – siingi on nad vähehaaval oma kohale naasmas.”

Kõik ei ole veel kadunud. Vähemalt mitte jäädavalt.

Inga Gaile “Klaas”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

Inga Gaile debüütromaan “Klaas” (läti keelest tõlkinud Aive Mandel) ilmus paari aasta eest sarjas “Meie. Läti, XX sajand”. Romaani põhitegevus leiab aset aastatel 1937-1939 ja keerleb osaliselt ümber Strenči psühhiaatriahaigla, mille patsiendid Teise maailmasõja ajal suuremalt jaolt hukati.

Strenči on maaliline väikelinn Koiva jäe kaldal, umbes paarkümmend kilomeetrit Valgast Riia poole. Ma olen sealt korduvalt läbi sõitnud, kuid peatunud vaid korra. Kunagi palju aastaid tagasi Riiast häälega tulles. Valmieras õnnestus saada psühhiaatriahaigla mikrobussi peale. Kui see oma sihtpunkti jõudis, siis sai Strenčis veidi ringi vaadatud. Kena koht, tundus väga vaikne ja rahulik.

Naine seisab ja närib mõtlikult heinakõrt. Ta on endasse sulgunud.

“Pidagem meeles neid 336 Strenči psühhiaatriahaigla patsienti kokku 351-st, kelle hukkas natsirežiim,” kirjutab Gaile romaani järelsõnas. “Raamatu sündmused leiavad aset ajal, mil kõik tundub olevat justkui korras, ent neist, kes ei vasta valitsevale arusaamale heast ja kurjast, vaadatakse mööda, vaikitakse või üritatakse neid alla suruda. Selline atmosfäär pole tundmatu ka tänapäeva Lätis.”

“Loodan, et vead, mida on tehtud, jaotades inimesi enda kõrval rohkem või vähem väärtuslikeks, kuuluvad minevikku ja me teadvustame, kuivõrd oluline osa teel õnnelikuma elu poole on iseenda ja teiste võrdväärsuse tunnetamine,” lisab ta samas.

Kārlis ei ütle midagi, kõigutab mantlit käes ega tea, mismoodi mulle öelda, et mul tuleb see selga tõmmata, et keegi ei näeks, et olen lapseootel.

Nii temaatiliselt kui ka stiililt sarnaneb Gaile raamat veidi Maggie O’Farrelli romaanile “Esme Lennoxi kadumine”, millest sai tehtud juttu veebruaris, kuid on sellest siiski piisavalt erinev.

Tõlkija Aive Mandel märgib oma järelsõnas, et “mitmed seigad 1930. aastatest vääriksid ja vajaksid edaspidigi hoopis rohkem arutamist nii loomingulises kui ka ajalookirjutuse vormis. Inga Gaile on seda ajastut vaadelnud rõhuasetustega, mis võimaldaksid sama lugu küllalt äratuntaval viisil läbi mängida teisteski aegades.”

Lõvide kõrval pingil istub noor tütarlaps, maainimese moodi riides, komps jalge juures maas, ja loeb raamatut.

PS. Kahju, et EV100 puhul ei tehtud nüüd sarnast romaanisarja, milles erinevad tänapäeva autorid möödunud sajandi sedasi läbi võtaksid. Kuluks ju eestlastelegi ära selline väike sisekaemus.