Kui eelmisel aastal sai toodud siin välja Lilli Suburgi mälestusi Carl Robert Jakobsonist, mis ilmusid 130 aastat tagasi tema poolt asutatud esimese eestikeelse naistele suunatud ajakirja Linda esimeses numbris, siis nüüd kopeerin ühe artikli 1923. aasta 23. veebruari Päevalehest.
Lilli Suburgi elu lõpul.
Elu on lühike unenägu, olgu ta kui tahes pikk; “ta kaob kui jutuajamine.” Nii on lõpnud Lilli Suburgi võrdlemisi pikk iga, 81½ aastat – mitte kõigile surelikele ei saa nii palju aastaid osaks. Pikk ja igav tundub vanadus neile, kes midagi ei suuda enam teha, kes peavad kibedusega tundma, et nad juba surnud on, enne kui surmaingel nende elulõnga läbi lõikab. Kuid Lilli Suburgist läks armulikult mööda vanadusnõtruse, töövõimetuse karikas, mida näit. isa Jannsen kümme pikka aastat tilkhaaval pidi tühjendama: enne unustusse langema, kui silmad pikale unele sulges.
Lilli Suburgi töö- ja võitlusrikkale elule järgnes ootamata, vaikne surm. Ta tundis enese viimasel ajal just vaimuvärskena.
Vanakeses elas noor süda, mis oma suguõdedega kaasa tundis, tuline vaim, mis ühiselu ja riikliste püüetega alati ühes elas ja kaasarääkimisestki keelduda ei suutnud, kui mõni nähtus tema elavat opositsiooni esile kutsus. Nii ilmus Valga lehes ja “Naiste töö ja elu” jõulunumbris, umbes kuu aega enne Lilli Suburgi surma, kiri “Armsad suguõed”, milles ta leegitsevas vaimus, sütitaval sõnal Eesti naist üles kutsub alkoholihukatuse vastu võitlema, keeluseadust nõudma. Kirjas ilmuv tuline vaim ei osuta kuidagi üle 80-aastast rauka autorina.
Lilli Suburgi imelik elusaatus, haigus, mis teda esimesel nooruse õitseajal seitsmeks aastaks tõvevoodile paiskas, pani teda varakult surma ja tema saladuste üle mõtlema. Selle haiguse ajal, mil ta pea õnneks täiesti terve oli, luges ja uuris ta suure hoolega kogu ilma klassikuid, filosoofilisi ja pedagoogilisi raamatuid. Intensiivselt tegi ta tegemist usuliste küsimustega ja töötas enesele dogmade küljes kleepivast inimlikust ebausust ja verisest fanatismist puhastatud, selgitatud usu Jumalasse ja Kristusse välja. Ta vaimuvallas tõeradu otsiv jalg juhtus ka müstitsismi ja spiritismi piiridesse, ja ta püüdis läbi tungida igavesest udust, mis ka selgemale kui mõistusele üleloomulikkuse väravas “seisa!” hüüab. Tema lõõmav, alati töötav vaim protesteeris energiliselt surma vastu, kes südamed lahutab, elu katkestab, tegevuse lõpetab. “Surnud olla on väga hea, kuid suremise aktsioon on hirmus,” ütles mulle kadunud kunstnik A. Weizenberg, kui temaga viimast korda enne tema surma rääkisin. Ka Lilli Suburg kartis seda suurt saladuslikku suremise momenti, mis tema usu järele uue, kõrgema elu sündimist pidi tähistama, samuti nagu inetumast tupest kaunis, särav liblik hiilgavail tiivul lendu tõuseb. Veel enam kartis ta pikaldast tõvevoodit, mis haigele enesele kui ka tema hoolitsejatele piinaks muutub.
Kõigist neist raskustest juhtis Lilli Suburgi saatus armulikult üle. Tema viimased elupäevad kujunesid järgmiselt: 27. jaanuaril oli ta kasutütar pr. Lammas Egerilt linna tohtri juurde sõitnud, vana kasuema tungival soovil, kes tema tervise eest alati mures oli. Korterisse jõudes, milles kolm veel elus õde Suburgi asusid, tahtis ta oma tütart apteeki rohu järele saata, kuid Lilli tahtis minna, ette tuues, et ta paari viimase päeva jooksul värskesse õhku jalutama pole pääsenud paha ilma tõttu. Kadunuke käis heal meelel üksinda väljas, ta tundis enese siis täiesti vabana. Omaste vastuvaidlemisest hoolimata ruttas ta oma kepiga kaunis pikale teele ja jäänud kauaks ära.
Kodus jutustas ta, et ta rohuga juba tagasitulekul oli olnud. Hommikul oli natuke külma olnud, pärast pisut lund riputanud, et jääd näha polnud. Ühe maja hoovivärava kohal oli ta kepp libisenud ja tema ise ristselili kukkunud, pead vastu teravat kivi trotuaari nurgal ära lüües. Teda aidanud möödaruttav sõdur jalule, kuid suurt valu ei ole ta tundnud. Edasi sammudes tundnud ta jõu raugemist, iseäranis nõrgad tundunud põlved, ühes osutunud valu peas. Lähema maja trepile istunud ta puhkama. Üks vanem naine, kes tema järel tulnud, pakkunud oma abi. Ta palunud end tuttavasse poodi talutada. Seal võtnud tuttav kaupmeheproua ta lahkelt vastu, asetanud ta tunniks ajaks diivanile puhkama ja kosutanud teda sooja piima ja maiustega. Koju tulnud ta üksi, ilma saatjata. Kui omaksed tohtri tahtnud tuua, naernud ta nende üle ja arvanud, et see muidugi mööda läheb, olevat ta ju raskematest hoopidest tervena pääsenud.
Õhtul olnud ta õige erk ja vaimuvärske, mänginud kasutütrega ja selle tütrega, kes ühe Riia lätlase või sakslase juures korteris on, kaarte ja naljatanud, et ta peas ikka vist mõne kruvi logisema on põrutanud, sest pea tegevat valu. Teisel hommikul sõitnud kasutütar koju ja raugake tõusnud üles teda ära saatma. Nii läinud mõned päevad, kuna ta ikka valu üle peas ja rinnus kaevanud. Enamasti viibinud ta voodis, selili, käed risti rinnal, mõtetes ja palvetes. Peavalu peletamiseks soovinud ta pead sooja veega pesta, kuid seda ei ole õed ilma tohtri nõusolekuta teha usaldanud, nii kutsuti vist 1. veebr. tohter. See lubanud küll katseks pead pesta, kuid seletanud õele, et ta kuklas veresoone olevat katki kukkunud. Tohtri ilmumisel ütelnud haige, et tal vist see kord surmaga tuleb arveid pidada, kuid ta ise lootnud ikka tervekssaamist. Tohter rahustanud teda ja käskinud haiguse vastu võidelda. Järgmisel päeval rääkinud ta juba segast juttu, kuna ta vaim hoolitsevalt kasutütre ja selle lapse ümber viibinud. Eraldi rääkinud ta ka suures mures õe Laura tulevikust, keda tema oma toetusrahast ülal pidas.
Kui õde tuppa astunud, leidnud ta oma suureks imestuseks haige aseme tühja. Haige seisnud ahju ääres ja seletanud, et ta Eeva (kasutütre tütar, kes kevadel Valga Saksa gümnaasiumi lõpetab ja lõpueksamiks valmistub) õigeks ajaks eksamile peab äratama. Õdede lahkel manitsusel lasknud ta end voodisse talutada ja uinunud rahulikult magama. Nii maganud ta ärkamata 6. veebruarini, mil kasutütar telegrammi peale linna rutanud. Kasutütre õrnussõnade ja suudluste ajal avanud ta veel kord silmad, vaadanud õnneliku pilguga omaste silmi ja nimetanud kasutütre nime, kui see küsinud, kas ta tema ära tunneb. Järgneval ööl märganud ta juures valvav kasutütar kella kahe ajal, et ta hingamine harvenenud. Ta äratanud õed ja pool tundi selle järel jäänud hingamine üsna soiku, kuna pulss juba varem tuksumast keeldunud. – Lilli Suburg oli selle ilma elavate hulgast lahkunud.
Lilli Suburgi matus.
Sõnum Lilli Suburgi surmast lendas üle kodumaa laiali ja tuli ootamata tema sõpradele ja austajatele. 8. veebruaril asetati tema kaduv põrm viimsesse rahuvoodisse ja viidi pühapäev, 11. veebr. jumalateenistuse järele kirikusse. Tema soov oli, et ta kord oma kodukohas, oma armsa emakese kõrval Vändra surnuaias võiks puhata, Vändras, kus ta esimest korda ilmavalgust nägi ja mille külge ta rohkete sidemetega oli seotud. Teisipäev, 13. veebruar määrati matmispäevaks.
Viimasel Tallinnas viibimisel avaldas kadunu soovi, et praost Mohrfeldt, keda ta tema inimlik-lahke iseloomu ja avara, puhta ilmavaate tõttu väga austas, tema sureliku osa kord emalikku mullapõue sängitaks. See soov leidis ka täitmist. Kell 10 matusepäeva hommikul täitus kirik matuselistega ja ilmusid ka leinapärjad puusärgi ümber. Ilmusid Valga koolid oma lippudega, iseäralist lugupidamist kadunu vastu näitas Valga Eesti naisgümnaasium. Matusekõne pidas õpetaja Kerg, palve praost Mohrfeldt Tallinnast, kooril laulis “Säde” segakoor. Ametlikule talitusele järgnes pärgade puusärgile paigutamine seltside, peaasjalikult naisorganisatsioonide poolt. Esimesena esines Mohrfeldt haridusministeeriumi saadikuna pikema kõnega, milles eraldi Lilli Suburgi tööd hariduspõllul meelde tuletati. Järgnesid järelhüüded ja soojad tänusõnad temale kui Eesti kooli edustajale, naisõiguste tulisele eestvõitlejale, kirjanikule, ajakirjanikule ja karskustegelasele. Esinesid saadikud Tallinna Naisliidu, Tartu Naisseltsi ja Naisühingu, Valga, Viljandi, Pärnu ja Võru naisseltside poolt. Valga õpetajate seltsi, tütarlaste gümnaasiumi, Pärnu karskusseltsi, Tallinna ajakirjanikkude ühingu ja seminari poolt. Koorilaulu saatel kanti puusärk surnuvankrile, millele pikk leinarong järgnes. Vaksalis asetati puusärk vagunisse, paigutati leinapärjad seintele ja siis rääkis praost Mohrfeldt südamlikud lahkumissõnad. Viimasele teele kaasa sõitis ainult õde ja kasutütar, sest teiste aeg oli piiratud nii pikaks sõiduks. Rong pidi 14. veebr. hommikul Lauri jaama jõudma, kuhu Vändra õpetaja läbi hobused vastu oli tellitud. Vändras oli hobuste vastusaatmisega eksitus, nad ilmusid alles õhtul 14. skp. kohale. Neljapäev, 15. skp. hommikul asetati lahkunu Vändra naisseltsi, koolide ja muusikakoori saatel igatsetud kodumaa mulda.
Vaikinud on suu, kes Eesti naist tema eluraskustes lohutanud, tema teadmatuses õpetanud, tema tuimusest on virgutanud, temale teed juhatanud pool aastasada. Kõrgete ideaalide poole rühkides ei leidnud ta mahti isiklike kasude heaks töötada. Kui haridusministeerium teda mitte vanaduspäevil kirjaniku pajukiga poleks toetanud, oleks ta seisukord väga haletsemisvääriline olnud. Ilma haridusministeeriumi abita poleks ka ta viimane soov: Vändra surnuaias viimast und puhata, täide läinud.
Tema on meile, Eesti naistele siiski, nii vaene kui ta ka ilmalikkude varanduste suhtes oli, suure päranduse jätnud: Eesti kooli, mille eest ta ei väsinud võitlemast, tema karskuspüüded, mis järeletegemist ihkavad, ja naisõigused, mille väärilised meie peame olema. Tema ootab aga ka seal õhukese mullakatte all, kas meie tema pärandust ka mõistame hinnata, kas tema mälestus meile püha on. Ta ootab mälestussammast oma hauale, mis ka tulevatele põlvedele teadustaks, mis ta meile on olnud. Mälestussamba põhikapitaliks on Tallinna Naisliit kümme tuhat marka annetanud ja loodab, et see suguõdede agaral tegevusel varsti nii suureks summaks kasvab, et veel selle aasta jooksul Lilli Suburgi hauale vääriline monument võiks püstitatud saada.
L. M.
Päevaleht, 23. veebruar 1923
Suburgi mälestussammas (autoriks skupltor Ferdi Sannamees, kelle ilmselt tuntuimaks tööks sai Tallinna Reaalkooli ees asuv Vabadussõja õppursõdurite monument) avati Vändra surnuaias siiski 1926. aastal, kui möödus 85 aastat Suburgi sünnist. Tegemist on sisuliselt lihtsalt hauasambaga.
Käesoleva kümnendi alguses, kui Suburgi sünnist möödus 170 aastat, hakkasid Pärnu naisteühendused arendama mõtet püstitada talle korralik mälestusmärk. Võimaliku asukohana käidi välja Johann Voldemar Jannseni kuju vahetu lähikond. Viimastel aastatel ei ole sellest plaanist enam midagi kuulda olnud. Ma ei tea, mis seisus Pärnus need asjad praegu on.
Pärnakate plaan oli kahe aasta eest samuti üks neist asjust, millest tõukus Viljandi linna kaasava eelarve jaoks esitatud ettepanek püstitada talle mälestusmärk Viljandi. (Mõningatest muudest ajenditest sai tehtud juttu Facebookis.) Nüüd jõudis see viimaks kolmandal katsel kaasava eelarve rahvahääletusele. Eks nüüd siis paistab, kui vastuvõetav see mõte viljandlastele tundub ja kas selle asjaga on mõtet muid kanaleid pidi edasi liikuda või mitte.
