William Taubman “Gorbatšov”

William Taubmani “Gorbatšov. Mees ja tema aeg” on muljetavaldav elulooraamat, mis valmistab Eestis osadele lugejatele ilmselt pettumuse, sest sellest jääb mulje nagu olnuks meie laulev revolutsioon “just a footnote in history”, kui kasutada ameeriklaste endi väljendit.

Eestis levinud müüdi kohaselt andis just laulev revolutsioon tõuke Nõukogude Liidu lagunemiseks, kuid Taubman näitab, et see toimus siiski palju ulatuslikuma sisemise kokkuvarisemise tagajärjel. Eestit mainib ta keskmiselt ühe korra saja lehekülje teksti kohta. Ainuke eesti nimi, mida siin korraks kohtab, on Georg Ots – tõlkija toob joonealuses märkuses välja, et see Nõukogude reisilaev, millel Gorbatšov ja tema nõuandjad 1986. aastal Reikjaviki tippkohtumise ajal elasid, oli Eesti Merelaevanduse parvlaev Georg Ots. Leedu ja Läti vilksavad läbi veidi sagedamini, sest seal läks tänavatel verevalamiseks, kuid üldiselt on Balti riikidest juttu suhteliselt vähe.

Vaatamata sellele õnnestus leida üks otseselt meid puudutav väide, mis tuli vähemalt mulle üllatusena. Nimelt mainib Taubman möödaminnes, et NSV Liidu välisminister Andrei Gromõko oli pannud juba 1968. ja 1978. aastal kahel korral veto ettepanekule tunnistada Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide olemasolu ja need avaldada. Taubman sellel pikemalt ei peatu, aga teema on iseenesest ju väga intrigeeriv. Huvitav, mis asjaoludel see küsimus siis üldse tõstatus, kes need ettepanekud tegi, mida täpselt arutati? Võib-olla tasuks seda uurida mõnel Eesti ajaloolasel.

Tööd on selle raamatu kallal tehtud palju. Kui 2003. aastal ilmunud Nikita Hruštšovi elulooraamatut, mis võitis Pulitžeri preemia, kirjutas Taubman kakskümmend aastat, siis käesoleva teose valimimiseks kulus 12 aastat. Autor on töötanud läbi tohutu hulga materjali ning teinud arvukalt intervjuusid Gorbatšovi enda ja umbes poolesaja tema lähikonda kuulunud või temaga kokku puutunud inimesega, nende hulgas George H. W. Bush ja mitmed teised kunagi USA välispoliitikat kujundanud isikud.

Gorbatšovi läbikäimine ameeriklastega saab mõistetavalt palju tähelepanu, aga veelgi detailsemalt on Taubman käsitlenud tegelikult tema kujunemist ja võimumänge NSV Liidu ladvikus, suhteid abikaasa ja Boriss Jeltsiniga. Samuti on pikalt ja laialt juttu Saksamaa taasühinemisega seonduvast ja muudest Euroopa teemadest, rääkimata perestroikast ja glasnostist.

Kolmandiku raamatu mahust hõlmab periood, mis eelnes Gorbatšovi saamisele NLKP Keskkomitee peasekretäriks. Peatutakse nii lapsepõlvel kui ka õpingutel Moskva Riiklikus Ülikoolis, kus tema lähedaseks sõbraks kujunes Zdeněk Mlynář, kellest sai hiljem üks Praha kevade ideoloogidest. Gorbatšovi diplomitöö teema oli muide “Masside osalus riigi juhtimisel kohalikul tasandil”. Viimane peatükk on pühendatud aastatele 1992-2016. Muu hulgas on seal juttu Gorbatšovi suhtumisest Vladimir Putinisse ning tema poliitikasse, mis ulatub kohatisest toetusest ja mõistmisest kuni terava kriitikani.

Autori suhtumise Gorbatšovi võtab kõige paremini kokku tema enda kokkuvõte: “Hoolimata oma puudustest ja ebaõnnestumistest oma õilsate eesmärkide teokstegemisel oli ta traagiline kangelane, kes on väärt, et me teda mõistame ja imetleme.” On näha, et Taubman on üritanud olla võimalikult objektiivne, tuues ära ka Gorbatšovi kriitikute sõnavõtte (panegüürikasse ta ei lasku), kuid kokkuvõttes on tema suhtumine uuritavasse siiski mõistev ja heatahtlik.

Lõpetuseks tuleb aga siingi märkida sama, mida sai tehtud Simon Sebag Montefiore “Romanovid. 1613-1918” puhul: sellise üldkäsitluse kõrvale oleks vaja eraldi raamatut “Gorbatšov ja Eesti”, mis võtaks luubi alla just selle osa tema tegevusest, mis puudutas otseselt meid. Ingliskeelsete autorite vaatepunkt on teine, nende silmis jääb Eesti alati kõrvalise perifeeria rolli, aga Eesti lugejatele on vaja ka selliseid raamatuid, kus meiega seonduv asub kesksel kohal.

Jaga seda lugu ka teistega!