“Ühel päeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.” (lk 281)
On alati huvitav lugeda raamatuid, mille autoriks on ilukirjanduslik fiktsioon, antud juhul siis Elena Ferrante, kelle tagant ei paista kellegi võltstagasihoidlikkuse taha varjunud edevust, vaid võib aimata, et ka see autor ise on kellegi looming – mitte pseudonüüm, vaid hoolikalt konstrueeritud tegelaskuju, kelle taha on varjunud tundmatuks jääda sooviv autor või autorid. Tunnen viimastega suurt hingesugulust ega pruugi seetõttu olla oma hinnangutes kaugeltki objektiivne. Mõtlesin, kas minu arvamus sellest raamatust oleks teistsugune, kui Elena Ferrante oleks kellegi kodanikunimi või tavaline pseudonüüm, mitte fiktsioon. Ei usu, kuid kindel selles muidugi olla ei saa.
“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” on kolmas osa tetraloogiast, mille esimese kahe osa põhjal valminud telesari “Minu geniaalne sõbranna” sai mul vaadatud ära koos abikaasaga, kes võrdles seda alguses seebikaga. Pärast kolmanda osa lugemist ütles ta, et ei saanud enne aru, kuidas sai ühe raamatu põhjal teha terve hooaja seriaali, aga seda lugedes ei jäänud see enam arusaamatuks. Teisi sõnu: tegemist on üsna dramaatilise, emotsionaalse jutustuse, sisutiheda tekstiga. Ladina-Ameerikas oleks vorbitud samast ainest tõenäoliselt vähemalt kümme korda pikem telenovela ja kirjutatud selle põhjal kokku ka kõvasti rohkem raamatuid.
Inimesed surid hoolimatuse, korruptsiooni, võimu kuritarvituste tõttu, kuid iga kord andsid nad valimistel innukalt oma hääle poliitikutele, kes nende elu põrguks tegid. (lk 13)
Eelmisest lõigust võib jääda mulje, et tegemist on mingi lihtsakoelise meelelahutusega, aga selline tõlgendus on küll eelarvamuslik ja eksitav. Ühes intervjuus lasti Ferrantel vastata küsimusele, mida ta ise raamatuid lugedes kõige rohkem hindab, järgmiselt: “Ootamatuid sündmusi, tähendusrikkaid vasturääkivusi, äkilisi pöördeid keeles, tegelaskujude psühholoogias.” See vastus võtab tegelikult ilusti kokku ka meetodi, mida on lastud kasutada temal endal.
“Mul on palju peegeldusi, aga puudub nägu,” kirjeldab ühes essees oma korduvat õudusunenägu Elena Greco, selle fiktiivse kirjaniku – Ferrante – teoses jutustajana esinev fiktiivne kirjanik, kes on hakanud elama oma elu autorina ka väljaspool tema – Ferrante – loomingut. Greco näib esmapilgul olevat Ferrante alter ego, aga… Franco Baldasso on toonud hästi välja, et sügavamal tasandil sarnaneb autoriga rohkem hoopis teine peategelane Lila Cerullo, kellega meil lastakse tutvuda üksnes Greco jutustuse kaudu.
“Sina oled tugev,” vastas ta minu jahmatuseks, “mina ei ole seda kunagi olnud. Mida kaugemale sina sest paigast lähed, seda rohkem oled sa sina ise, seda paremini sa end tunned. Minul…” (lk 139)
Ann Goldstein, kes on tõlkinud Ferrante nime all ilmunud teoseid inglise keelde, ütles ühes intervjuus, kui temalt uuriti, kas ta on olnud ühenduses ka otse Ferrante endaga, et ta arvab omavat kõigi nende raamatute põhjal ettekujutust “sellest isikust, kes neid raamatuid kirjutab. Ma ei pea silmas seda tegelaskuju, vaid isikut, kes kirjutab. Seega ei oma mina mingit soovi temaga kohtuda.” Goldstein lisas, et “aastate jooksul on ta [st. Ferrante suu läbi] öelnud palju asju selle kohta, miks ta ei taha olla avalikult tuntud. Ma austan seda.”
Lila ei teinud minu soovist välja. Nagu alati, oli tal tunne, et ta võib muretult minu ellu sisse ja sealt välja astuda, nagu oleksime endiselt üks ja sama asi, ja meil ei oleks vaja küsida, et kuidas… (lk 341)
Sissejuhatus ferranteloogiasse on nüüd tehtud. Kõnealusel teosel endal peatun pikemalt pärast seda, kui ma olen lugenud läbi ka tetraloogia esimese osa.
(Järgneb.)